Foto: Urmas Lange
Ma mäletan siiamaani pimedat talveõhtut, millal läksin oma tavapärasele retkele Mustamäe kortermajade vahel. Lumi krõbises minu saabaste all ja pakasene tuul kõrvetas minu nina ja näpuotsi. Asfaltteele langenud säravvalge kiht oli puutumata, sest linna autoralli ei olnud jõudnud veel seda ära räpastada. Muusikapala minu kõrvaklappides paisus viimast korda ning vaibus siis täielikku vaikusesse. Esimesed sekundid olin segaduses, kui järgmine pala algas talvise lumekrõbinaga jalatalla all, aga ainult mõni hetk hiljem sattusin ma erakordsesse hämmingusse. Mina, eestipärase muusika suurim asjatundja, ei osanud nimetada, kes selle kaunikõlalise meloodia autor oli. See oli minu esimene kokkupuude Metro Luminaliga.
Lumi kustustab patu, jää puhastab hinge
Ma armastan sind, ma armastan talve
„Ma armastan talve” on pala 1988. aastal moodustatud eesti post-punk’i või alternatiivrokansambli Metro Luminali albumist „Üheksast viieni”. Bändi moodustasid Rainer Jancis, Mait Vaik ja Allan Vainola. Sellest ajast peale on mitmed tulnud ja läinud, aga nende seast üks tähtsamaid on Robin Juhkental, kes oli mitme albumi solist. Tänapäeval on koosseisus Jancis, Kalle Nettan ja Toomas Rull. Algusaastatel vaevasid ansamblit karmid kasvuraskused ning nigel kommertsedu, aga loo „Isa tuli koju” väljaandmine 90ndatel tõi neile täielikult ära teenitud tuntuse.
Paneks pea sulle sülle
Suleks silmad ja magaks
Lapsi ju unes ei lööda
Nii hommikuks öögi saab mööda
Minu arust on see täiesti vastuvaieldamatu, et Metro Luminal on üks parimaid bände Eesti muusikaajaloos. Instrumentaalist lüürikani on nad oma eksperimentaalsuse ja uuendusliku stiiliga võitnud mitmete südamed. Toimub konstantne muutus, aga seevastu ei kaota nad ära endale omast koostoimet. Bass täiendab trumme, mis omakorda täiendavad kitarri, mis täiendab laulmist. Nii tugeva instrumentaali kõrval on kerge unustada ära sõnade kuulamine, aga selles peitub minu arust suuresti Metro Luminali võlu. Kui esimesed albumid kaldusid oma lüürikaga depressiivsema tooni poole, on sellele lisandunud lähiaastatel absurdsem mõte ja keelekasutus, millest särab läbi autorite geniaalne poeetilisus.
Miks tuled unes, kas siin tähendus peitub
Kas olen ärkvel või kõik segi nüüd
Kui kogu eksistents vaid sinuga seostub
On visuaal vaid tunde järelhüüd
Kuigi Vikipeedia rõhutab, et Metro Luminal on tuntud bänd väikesel Eestimaal, tekib teismelistega muusikast kõneledes alatasa tunne, et see ei vasta tõele. Läbi aastate on bändi kuulsuse sära eriti noorema põlvkonna seas hakanud hämarduma. Mind on kaua vaevanud tunne, et seda põhjustab ainult teadmatus nende olemasolust. Sellepärast küsitlesin Saaremaa Gümnaasiumi kooliperet, et saada teada, kes seda muusikalist pärli tunneb, ja paigutada nad vaikselt noorte muusikahuviliste radarile. Kokku rääkisin ma 20 inimesega mitmes vanusegrupis nendele meelt mööda muusikažanrite ja päritoluriikide teemadel ning lõpuks kuulasid nad lühikest Metro Luminali pala katkendit.
Siis pole muud kui võta kätte oma käsi
Siis pole muud kui anna peeglitele suud
Ja kui sa viimaks ise endast väsid
Siis öösel vennaks taevas pidada võid kuud
Räpp, hiphop, rokk, popp – kõik need žanrid on jätkuvalt noore põlvkonna seas teada-tuntud. Jäi kõlama kalduvus nautida välismaiset muusikat, mis on populaarne kas raadios või sotsiaalmeedia kanalitel. Eksklusiivselt Eesti teoseid ei kuula enam ükski noor, kuid seda pole ka täiesti ära unustatud.
Tee kiirelt otsa saab valu
Kui välk mis kaoses kaob
Jah olevik muud sult ei palu
Jah tulevik muud ju ei talu
Iga mängitud katkend oli erinevast laulust, aga vastukõla peale selle kuulamist oli kujuteldamatult positiivne. Instrumentaali hinnati kõrgelt, aga kiideti ka omanäolist kõlapilti. Mitmed vastasid pärast poole, et nad on huvitatud Metro Luminaliga lähemalt tutvumisest. Mõned teadsid bändi nimepidi, aga ainult kaks vastajat tuvastasid katkendi põhjal artisti ära.
Silitan sind ja see on mu palve
Elame üle ehk sellegi talve
Eluks on hilja ja surmaks veel vara
No ära siis mine palun veel ära
Kui vastukaja oli nii positiivne, siis miks keegi Metro Luminali ikkagi ei tunne? Loomulikult ei ole rokk ja punk aastatega kuhugi kadunud, aga suurem tegur on minu arust välismaa muusika populaaruse tõus. Eriti noorem põlvkond puutub läbi sotsiaalmeedia eestipärasest teistsuguse muusikaga rohkem kokku kui kunagi varem, sest see on kergesti kättesaadav. Välismaa muusika ei ole enam kuulajatele midagi uut, vaid see on paljudele kodune ja mugav. Erinevate kultuuridega tutvumises ja oma muusikalise silmaringi avardamises ei ole midagi halba, aga sellest tärkab probleem, et tasapisi ununevad oma maa artistid. Suurte rahvusvaheliste kuulsustega lihtsalt ei suuda Eesti väikesed ansamblid konkureerida.
Sa enam iialgi ei talu valu
Sa enam iialgi ei ole kurb
No mis võiks olla ilusam kui elu
No mis võiks olla parem veel kui surm
Metro Luminal on ehtne näide sellest, kuidas eestimaine kaob tihti tagataustale. Kaunis lüürika ja hoogne pillimäng ei taga, et sa lõpetad Rock’n’Rolli Kuulsuste Hallis tihti ainult sellepärast, et oled valest riigist pärit. See artikkel on minu palve anda Metro Luminalile võimalus, sest nendes peitub midagi, mida teistes ei leia, ja see tuleneb täielikult sellest, et nad on lihtlabaselt eestlased.
Jumal anna mul andeks su kojas
Tantsisin rõõmust, mis kangem kui viin
Leidsin endast su kadunud poja
Kõigest maisest olen nüüd prii