Categories
Arvamus

Eesti Laul 2025 lood eurofänni kriitilise pilgu all

Foto: Eesti Laul

Olen olnud Eurovisiooni-fanaatik ja Eesti Laulu ekspert kogu oma elu, täpselt nii kaua, kui mäletan. Minu kõige esimene mälestus üldse on 2009. aasta Eesti Laulust. Euro-season, mis algab sügisel riiklike eelvoorudega ja lõppeb kevadel Eurovisiooni finaalvõistlusega, on minu absoluutne lemmikaastaaeg. 

Tänavune Eesti Laulu finaal toimub 15. veebruaril Unibet Arenal, mille võitja sõidab maikuus Šveitsi, Baselisse. Endalegi üllatuseks avastasin ennast mõtlemast, et ma ei suuda sel aastal kuueteistkümne kodumaise Eurovisioonile pürgija hulgast lemmikut valida, aga ma ei saa ka öelda, et kõik laulud oleksid halvad, üldse mitte. 

Siiski koostasin Silmapiiri jaoks TOP 5 nimekirja, kus on laulud suvalises järjekorras. Panin kirja oma mõtted ka teiste võistluslugude kohta, mille järjekord artiklis on samuti juhuslik. Eurolugusid on võimalik hinnata kahel viisil: oma isiklik muusikamaitse või tõenäosus Eurovisiooni karika kojutoomiseks; ning kuigi Eurovisiooniks teen tavaliselt kaks erinevat edetabelit, proovisin need faktorid praegu kokku panna.

TOP 5

Minimal Wind „Armageddon” – Pidin seda laulu umbes kolm korda kuulama, enne kui aru sain, et ma armastan seda väga-väga. Ma tahaksin joosta päevalillepõllul ühel sumedal suveõhtul tundega, justkui tõuseks õhku. Minu niigi sügav armastus basskitarri vastu saab uue tähenduse iga kord, kui seda lugu kuulan, ja minu poolest võiks see isegi veel valjem olla. Elisabeth Tiffany hääl on i-me-li-ne! 

Lihtsuses peitub võlu. „Armageddon” on rahulik ja vaikne, aga ei puudu ka vibe (võnge/vibra) ja põhjus oma jalga keerutada. Kui Minimal Wind peaks jõudma Eurovisioonile, jäävad nad kindlasti eurofännidele meelde sellega, kui inimlikud ja loomulikud nad on.

Andrei Zevakin feat. Karita – „ma ei tea sind” – Olles suur muusikavideote austaja, pean mainima, kui hästi antud loo muusikavideo seda toetab ja illustreerib. Kui räägime video eelarvest, siis loodan, et Andrei ja Karita kodus leidub veel mõni söödav pala peale kiirnuudlite. Laulu meloodia on sõltuvusttekitav, pre-chorus, mida laulab Karita, on nii mõnusalt bouncy. Refrään on lõbus ning pisut metsik, esindades täpselt neid tundeid, mida tekitab laulu põhiline teema  ehk „müstiline flirt”. Zevakini enda produktsioon, nagu alati, ei vea alt. 

Olen Andrei püüdlusi Eesti Laulul jälginud algusest peale ja see mees saab iga aastaga aina hoogu juurde – küll ta ükskord Euroopa lavadele ka jõuab! Jääb ainult üle loota, et live-esitus salvestisele alla ei jää ja et eelarvet jätkub ka tutske lavashow jaoks.

Tommy Cash „Espresso Macchiato” – Selle mehe fenomen on mulle tema karjääri algusest saati jäänud arusaamatuks, esmapilgul ei viitsinud ma tema konkursilugu kuulatagi. Siiski tekitas „Espresso Macchiato” eurofännide hulgas piisavalt kõneainet ning peatselt kostis see ka minu kõrvu. Mulle ei meeldi see laul, aga see on nii halb, imelik ja sõltuvusttekitav, et see on imehea. Kentsakas muusika, halb itaalia aktsent ja koomilised sõnad on ideaalne kompott üheks tõeliseks guilty pleasure’iks. Endalegi märkamatult on mulle pähe jäänud kõik selle laulu sõnad. 

Selle loo puhul ei oska ennustadagi, kas ta saab žüriilt palju punkte või mitte, taoliste lauludega on alati nii, et hit or miss, aga Eesti (eriti muusikatööstus) on piisavalt tilluke ja Tommy on piisavalt suur ikoon, et ma ei imesta, kui ta võtab ka kohtunike punktides võidu. Vahet pole, kas Eesti tahab seda tunnistada või mitte, aga Euroopa soovib näha Tommy Cashi …

An-Marlen – „Külm” – Avastasin eelmise suve lõpus enda jaoks An-Marleni muusika ja armastan absoluutselt kõike, mida ta teeb. „Külm” on küll kohati väga tempokas ja päris korralik „tümps”, aga samas on sellel lool hinge, sügavust ja emotsiooni. Paljud inimesed võivad nõustuda, et eesti keel on ilus, kuid siin laulus kõlab see eriti kaunilt. Võib-olla on asi An-Marleni ingellikus tämbris. Suudan vaid ette kujutada, kui võimsalt see lugu Unibet Arenal kõlada võib, või, miks ka mitte lausa St. Jakobshalle laval, kus Eurovisiooni lauluvõistlus käesoleval aastal toimub.

Janek – „Frozen” Janeki nimi on Eesti Laulu fännidele juba tuttav. Loo produtseerimisel on tehtud koostööd Norra laulja-laulukirjutaja Kjetil Mørlandiga, kes on oma kodumaad 2015. aastal Eurovisioonil esindanud. „Frozen”-is on väga tunda Skandinaavia hõngu ja mõjutusi, aga mulle meeldib see kordades rohkem kui Janeki 2023. aasta lugu „House Of Glass”. Janekil on nii ilus ja selge hääl ning 30ndates eesti mehe kohta suurepärane inglise keel (ta küll elab Londonis, aga see on siiski märkimist väärt). Esimesel kuulamisel meenutas „Frozen” mulle väga Venemaa 2016. aasta lugu „You Are The Only One”, mis oli tol ajal üks mu lemmikutest, kuid ajaga need sarnasused veidi hajusid. „Frozen”-i refrääni algus „I lost every breath in me…”  kratsib nii õiget kohta mu ajus. Ma siiralt loodan, et Janekil läheb hästi. Mõnel halvemal Eesti Laulu aastal oleks tal võinud olla isegi üsna suur võiduvõimalus, aga tänavu on konkurents üllatavalt tugev. Seda oskab siiski öelda vaid aeg.

Anna Sahlene – „Love Me Low” – Eesti Laul ei oleks Eesti Laul ilma mõne rootslaseta, kelle lugu kõlab täpselt nii, nagu ta oleks jäänud Melodifestivaleni (Eurovisiooni eelvoor Rootsis) ukse taha. Anna Sahlene on eestlastele ja Eurovisioonile juba tuttav, kuna esindas meid aastal 2002 looga „Runaway” ning aeg-ajalt käib meil siiamaani külas, lootes Eestit uuesti esindada. „Love Me Low” on tüüpiline rootslaste lugu, kuid arvan, et seda tüüpi laulud on tänaseks Eurovisiooniks pisut aegunud. Küll aga võin kihla vedada, et peale Eesti Laulu finaali vaatamist palub mu ema mul see lugu tema kõndimise playlist’i lisada – „Love Me Low” on emmede jaoks ideaalne! Tal on võimsust ja osaliselt võib ka kummitama jääda. Raadiojaamadele läheb see kindlasti peale. 

ANT – „Tomorrow Never Comes” – Kui kuulutati eelmise aasta lõpus välja, et ANT võtab 2025. aasta Eesti Laulust osa, olin väga elevil ja ootasin huviga, millega ta üllatab. „Tomorrow Never Comes” on ülesehituselt suhteliselt klassikaline ning näitab artisti vapustavat häält väga hästi, kuid laulu sõnad jäävad minu jaoks veidi igavaks. Ma ei kahtle, et loos on sõnum, mida ANT meile kaunilt edastab, kuid sõnavara selle väljendamiseks oleks saanud olla laiem.

Elysa – „Last to Know” – Elysa hääles on lausa kuulda sügavat valu ja minu jaoks peitubki selles laulu parim osa. Siiralt loodan, et ka live-esituses kandub see tugev emotsioon publikule edasi. Loo ülesehitus on muidugi üsna klassikaline powerballaad – algab vaikselt ja aeglaselt (enamasti klaveril) ning kasvab iga refrääniga, sellele järgneb pisike a cappella osa, peale mida tuleb kõige võimsam refrään. Arvan, et see laul väärib väga oma kohta Eesti Laulu võistlustules.

Felin – „Solo Anthem” Väga girlboss lugu, sobiks hästi 2000ndate alguse coming-of-age filmi või hoopis Hannah Montana maailma. Rääkides Eesti Laulust, siis ei ole eestlased selleks looks veel valmis, kuigi mõne teise riigi eelvoorus oleks tegemist lausa favoriidiga. Loo sõnum ja sõnad on vahvad, meloodia ja rütm lõbusad ja kokkuvõttes on see mõnus tantsukas. Jään suure huviga ootama, mis live’is laval saama hakkab, isiklikult ootan roosat tausta ja pikseleeritud ükssarvikuid. 

MARTA LOTTA – „tantsin veel” – Seda laulu kuulsin esmakordselt TikTokis, kus Marta Lotta seda keset Tallinna Jõuluturgu laulis. Siis sain aru, et see on Eesti Laulul ja suundusin Spotifysse. Esimesel kuulamisel mõtlesin, et see kõlab nagu Dua Lipa laulaks „Dance The Night” eesti keeles. Tegemist on feel-good pop’i raamatunäitega. Isiklikult leian, et need paar prantsuskeelset lauset laulu keskel on päris huvitav valik – mõndadesse lauludesse see sobib, aga siin teeb niigi värvika kompoti veelgi kirjumaks ja minu jaoks on seda veidi palju. Kuigi suurt edu ma sellele laulule ei ennusta, siis arvan, et mõni aeg tagasi palju kõneainet tekitanud draamas Marta Lotta ja AG ning Laura Põldvere vahel tehti muusikaliselt õige valik saata finaali Marta. 

Räpina Jack feat. Kaisa Ling – „Tule” – Vot see laul on põnev. Selle aasta kõige huvitavamate sõnade võistluses on see Tommy Cashile paras konkurent. Refrääniosa mulle täitsa meeldib, kepsutaks küll hobusevankriga metsavaheteel ringi. Loo lõpp meeldib ka, see tekitab ootuse, nagu hakkaks uuesti refrään üles kerima, aga ülla-ülla, laul sai läbi.

Frants Tikerpuu – „Trouble” – Eurovisioonile see lugu Eesti poolt tõenäoliselt ei pääse, pigem kõlab Austria või Tšehhi tüüpiliste lugude moodi, aga ilmselt lõpetab Eesti Laulu edetabeli keskpaigas. Iseenesest on laulul mõnus vibe ja refrään jääb veidi isegi kummitama. Väga-väga meeldivad plaksukohad produktsioonis. Teine pre-chorus on laulu parim osa, loodetavasti tuleb live’is selle võimsus eriti hästi välja.

Stereo Terror – „Prty Till The End Of The World” – Ühelt õigelt Eesti Laulult ei puudu ka kari soomlasi. Kuulates lugusid, mis soomlastelt viimasel ajal tulnud on, jääb mulje, et Käärijä napikas kaotus 2023. aastal Loreenile on neile tõepoolest sügava haava hinge jätnud. Ka „Prty Till The End Of The World”’il on kohati sarnane kõla, kuid sisaldab rohkem rokilikke elemente. Mul ei ole selle laulu vastu mitte ühtegi tugevat tunnet. 

Tuuli Rand – „REM” – Tuuli Rand on käinud Eesti Laulul vist vähemalt kaksteist korda. „REM” on hea lugu ja teatud muusikamaitsega inimestele läheb kindlasti väga-väga peale, kuid Eurovisioonile pääsemiseks jääbki just see wow-faktor puudu. Ma üldse ei kahtle, et Tuuli selle loo live’is võimsalt ära laulab, kuid siiski ennustan, et lõpparvestuses jääb ta pigem teise poolde. 

Gem98 – „Psycho” Gem98-l on väga huvitav hääletämber, mis sobiks vana-inglise indie rock’i laulma. Loo produktsioon on MEGA, müts maha Gevin Niglase ees, kelles kunagi pettuma ei pea. „Psycho” väga kergesti meelde ei jää, võib-olla ainult „Uuuuuuuuuuu…” koht. Ma olen inimene, kes paneb väga tähele laulude sõnu ja sõnumit, mis antud loo puhul jäid mulle üsna arusaamatuks, kuna sõnadega on korralikult koonerdatud.

Johanna Elise – „Eyes Don’t Lie” – Johanna Elise on samuti Eesti Laulu fännidele juba tuttav, kuid üksinda oma looga osaleb ta esimest korda. Millegipärast annab „Eyes Don’t Lie” mulle jõuluhõngu, täpselt ei oska öelda, miks. Johanna Elisel on võrratu hääl ning sellega mängimine annab laulule palju juurde. Siiski arvan, et Eurovisioonile saamiseks jääb lugu nõrgaks, kuid pääse Eesti Laulule oli vägagi vääriline.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga