Vabatahtlikult jääauku ronimine on saamas eestlaste rahvuslikuks harrastuseks. Saaremaa gümnaasiumiski on neid, kes heal meelel torkivalt külma vette ronivad.
Jaanuarikuu lõpp pole kaugel. Seega südatalv. Keskpäeva paiku on õues paar miinuskraadi ning puhub eriti kõle tuul, mistõttu on ainüksi õues olemine üpriski ebameeldiv tegevus. Iga normaalne inimene tahaks sellise ilmaga pigem olla toas soojas.
Titerannas külma tuule käes olles hakkab isegi sooja jopega külm ning peas hakkavad ringi käima mõtted, et kas ma üldse tahan miinuskraadidega vette minna.
Aga minema peab. Võtnud riided seljast, hakkab õues tuule käes lausa ebamugav. Keha väriseb ja hambad plagisevad, kui astun sadama kai redelist jääkülma vee suunas.
Varsti puudutan jalgadega vett, hingamine ja pulss kiirenevad, aga tuleb jätkata – tagasiteed enam ei ole. Olengi vees ja tunnen, et keha on šokis, aga olen veel elus ja teadvusel.
Regulaarsetele talisuplejatele jääauku minek sellist šokki kaasa ei too, kuid positiivse kogemuse annab. Samas tuleb külma veega olla ettevaatlik.
Laur Palijenko alustas talisuplust kaks aastat tagasi, kui õde ta kord karastama kutsus. Alguses oli see traditsiooniks vaid aastavahetusel või vabariigi aastapäevadel, kuid mida aeg edasi seda tihedamini Laur jääkülmas vees käima hakkas.
Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda.
Laur Palijenko
“Veidike ekstreemsemad tegevused mulle ka istuvad,” räägib Laur. Cariina Latkin, kes on talisuplust harrastanud juba kolm aastat, tõdeb, et tänavu ei ole ta väga tihti jääauku jõudnud, kuigi varasemalt on jõudnud ta käia jääaugus lausa mitu korda nädalas. Tahaks paarist korrast kuus rohkem, aga kiire elutempo seab omad piirid.
Laur märgib, et iseenesest ei ole talisuplus väga aeganõudev tegevus. “Heal juhul võtab kogu protsess umbes 20 minutit,” selgitab ta. Selle aja leiaks tema sõnul iga päev, kuid Laur eelistab kuulata enesetunnet ja supelda siis kui keha seda nõuab.
Pärast talisuplusharrastusega alustamist on Lauri sõnul külma lihtsam taluda, nii jääaugus kui ka tavaelus. “Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda,” ütleb Laur.
Cariina lisab ka omalt poolt, et tänu talisuplus harrastusele naudib ta rohkem mugavustsoonist välja tulemist ning on hakanud seda tunnet otsima ka teistest tegevustest.
Uutele jääauku tulijatele soovitavad nii Laur kui ka Cariina võtta kaasa kaaslane, et oleks kedagi, kes aitaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt, kui peaks olukord seda nõudma. Cariina soovitab kaaslaseta alustajatel käia näiteks ühisujumistel, mis toimuvad näiteks jõulude, uue aasta või vabariigi aastapäeva paiku.
Samuti väidavad mõlemad, et esimene kord talisuplema minnes peaks asja rahulikult ja keha sisetunde järgi. “Soovitaksin vees olles kella mitte jälgida, vaid nautida seda tunnet ning olla vees nii kaua, kui tunde järgi mõnus on,” ütleb Cariina.
Enne taliujumist soovitab Laur alustada kas külma dušši või vanniga, sest üldjuhul on vee alt välja tulles tuba soe ja vee temperatuuri saab ise vastavalt vajadusele reguleerida. “Jälgid oma hingamist ja teadvustad, et esmamuljel hirmus külm on tegelikult talutav ja mängu osa,” tõdeb Laur.
Talisupluse suurimaks teeneks peavad mitmed teadlased selle võimet tugevdada immuunsust, see tähendab näiteks seda, et talisupluse pidevad harrastajad haigestuvad vähem ülemiste hingamisteede haigustesse nagu nohu ja köha. Samuti on uuringud näitanud talisupluse head mõju südame- ja veresoonkonnale ning üldisele vaimsele tervisele.
Talvel suplemise ohtudeks on enamasti peetud järsust temperatuurimuutusest tingitud eluohtlike situatsioone, mis halvimal korral võivad lõppeda krampide või isegi südame seiskumisega.
Selleks, et talisuplusega tegeleda, ei pea Kuressaares maksma sentigi, aga tõsistele fanaatikutele on olemas Kuressaare T-klubi, mille peamiseks tegutsemispaigaks on Kuressaare Supelrand, rahvasuus tuntud ka kui „titerand“. Viimases paigas on talve läbi võimalus jääaugus ennast karastada.