Igaüks väärtustab privileegi end vabalt väljendada – olgu see siis stiilitunnetuse, loomingu või arvamuste kaudu ja kool on koht, kus pakutakse noortele inimestele kõiksugu viise eneseväljendamiseks. Rõõm on näha ja kuulda, et neid võimalusi kasutatakse üha enam ning igaühel on võimalik leida endale sobiv väljund. Aga kas eneseväljendus saab olla täiesti piirideta?
Kust lähevad siis need nii-öelda hea maitse piirid? Ega sellele otsest arvulist või nimelist hinnangut anda ei saagi, või vähemalt praegu ei tule ühtegi head löövat lauset pähe, mis ütleks konkreetselt, et „vot, just siit läheb see piir“. Eks iga inimene ise määrab ära, kust tema meelest see piir läheb, aga milliseid tundeid see kellelegi teisele tekitab või millise mulje see näiteks koolist jätab – sellele mõtlemiseks jääb ajast vajaka. Tuleb välja, et inimeste südametunnistusele lootmisest ei piisa, et viisakuse piiridesse mahtuda, sest nagu kombeks, on inimesel huvi kaitsta ainult iseenda nime, aga mitte kogukonna mainet.
Eneseväljendus loob välismaailmale kuvandi, ja on täiesti okei, kui inimese kõige väiksem probleem on see, millise mulje ta teistele jätab. Probleem tekib aga siis, kui seesama eneseväljendus muutub lugupidamatuks – vahet pole, kas oled õpilane või õpetaja. „Lugupidamine tuleb välja teenida“ – ei, see ei tule; lugupidamine on kõigi vastu, kuid sellest on väga kerge ilma jääda.
Tahaks öelda, et lahenduseks ei ole eneseväljenduse piiramine, vaid selle suunamine viisakatesse ja lugupidamist väljendavatesse raamidesse. Kuid seda on juba tehtud – kõige inimliku, uudishimu ja koosloomega –, ning ikka leidub neid, kelle jaoks jäävad nende sõnade vahele tühimikud, mis täidetakse neile sobivate väärtustega.
Lugesin ühte põnevat kuid parajalt aegunud Maire Liivametsa artiklit pealkirjaga „Lugupidamine – imeline sõna“. Selles rääkis ta sellest, kuidas lugupidamise mõiste on ajas muutunud, ja mida see sõna üldse tähendab. Kõige rohkem jäi kõlama mõte: „Lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.“ See peaks olema reegel, mitte vaid lootus.
Õpilasi ja õpetajaid tuleks julgustada ennast väljendama, kuid samal ajal peavad nad mõistma, et nende sõnad ja teod mõjutavad teisi. Eneseväljendus on hindamatu väärtus, kuid see peaks toimuma viisil, mis arvestab kaasinimestega, sest vabadus toob endaga kaasa vastutuse ning igal teol on tagajärjed.
.
.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
