Categories
Arvamus

„FRÄNK“ – kõikumine kuuluvuse ja hoolivuse piiril

Foto: Merilyn Lempu

Usun, et „Fränk“ on film, millesse saab süveneda aina sügavamalt – küsimus on vaid selles, kui kaugele oled ise valmis minema.

Birgit Andreas

Paul kolib ajutiselt Harjumaa väikelinna onu juurde ning leiab sealt grupi omavanuseid, kellega hakkab igapäevaselt koos aega veetma. Soovides end kehtestada ja kuuluvust leida, teeb ta mitmeid valesid otsuseid, millest mõnel on ka rasked tagajärjed.

Pauliga kohtume esmakordselt autosõidul onu poole. Juba filmi alguses selgub, et poisil on varasemalt olnud käitumisprobleeme – selle üle vaidlevad omavahel Pauli ema ja onu. Peagi jõuab vaatajani ka tõsisem info: peres on olnud suhtevägivalda, mille peamiseks põhjustajaks oli Pauli isa.

Psühholoogilisest vaatenurgast pole selline taust haruldane – pingelised peresuhted ja traumaatilised kogemused võivad mõjutada lapse käitumist sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Kui kodus napib turvatunnet ja häid eeskujusid, kannatab ka austus täiskasvanute vastu. Pauli trots ja mässumeelsus pole pelgalt iseloomujooned, vaid tema viis ellu jääda maailmas, mis teda piisavalt ei toeta.

Uues linnas, sattudes omavanuste poiste seltskonda, tekib Paulil tugev vajadus end tõestada – olgu selleks ohtlike ainete katsetamine või Fränki sihilik kiusamine. Kõik see toimub selleks, et leida oma koht grupis. Samas on näha, et selline käitumine ei tule talle loomulikult ega paku rahuldust. Miks ta siis ikkagi kaasa teeb? Tõenäoliselt kuuluvustunde otsimise pärast.

Ajapikku hakkab Paul mõistma, et Fränk on tegelikult siiras ja tore inimene, kellega on hea koos olla. See viib sisemise konfliktini: kas jääda grupi poolele või seista Fränki eest. Lõpuks teeb Paul otsuse – ta astub välja Fränki kaitseks, ütleb selgelt välja, et teda enam ei kiusata, sest Fränk on tema sõber. See on oluline pööre, mis näitab Pauli sisemist arengut ja väärtuste muutumist. Tegelikkuses ei julgeta selliseid samme sageli teha – pigem minnakse kaasa grupi survega, isegi kui mõistetakse, et teisele tehakse liiga.

Grupi juhiks on Jasper – kontrolliv ja karm poiss, kelle viha lahvatab kergesti. Tema lugu ei avane küll nii põhjalikult kui Pauli oma, ent erinevad stseenid vihjavad koduste probleemide olemasolule. Pärast ema lahkumist on Jasperi isa muutunud emotsionaalselt suletuks ja ükskõikseks. See ükskõiksus, koos varasemate konfliktidega, on jätnud Jasperi ellu tühimiku, mida ta püüab täita kontrolli ja agressiivsusega.

Kui Jasper kaotab grupis oma liidrirolli, variseb ka tema maailmapilt. Ta muutub naerualuseks, kui avalikuks tulevad tema armastuskirjad kohaliku poemüüja vastu – naise vastu, kes meenutab talle oma ema. Alandus, kaotus ja lahendamata lein viivad Jasperi murdumiseni. Kui isa ta kriitilisel hetkel leiab, toimub pööre: isa mõistab, kui sügavalt kõik see Jasperit mõjutas. Nende suhe hakkab sellest hetkest vaikselt paranema – tekib esimene tõeline kontakt.

Sasha ehk Fränk on puudega noorem mees, keda poisid sageli narrivad. Ta on kasvanud üles venekeelses peres ega mõista alati kõike, mida talle öeldakse. Ometi on ta südamlik, siiras ja rõõmustab väikeste asjade üle – näiteks pudelikorkide kogumine või suupillimäng.

Suupill ja kehakeel on tema jaoks olulised suhtlusviisid, sest kõnega on tal raskusi. Kui Paul otsustab rattaga linnast lahkuda, mõistab Sasha seda tema mängitud kurva meloodia järgi ja jookseb talle järele. Kuigi Paul tema peale vihastab, ei kanna Sasha vimma – hoopis ulatab andestavalt oma suupilli. See žest sümboliseerib nende sõpruse kestmist. Sasha nutikus ilmneb ka hiljem – ta paneb detailidest kokku, et Paul on kadunud, ning on esimene, kes teda otsima asub.

Filmi vaatamine oli väga emotsionaalne kogemus. Olen alati hingega seotud just selliste lugudega, mis avavad inimestevahelisi suhteid ja jätavad vaatajale mõtlemisainet ka pärast filmi lõppu. Käisime seansil, kus kohal oli ka režissöör ise. Ta rääkis, et film põhineb tema enda ja tuttavate isiklikel lugudel, mis tegi kogu kogemuse veelgi sügavamaks. Väga huvitav oleks näha ka kaadritaguseid hetki ja väljalõigatud stseene – tema sõnul oli neid päris palju, isegi nii palju, et üks tegelane jäi lõppversioonist täiesti välja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga