Veel 23. jaanuari hommikul olin täiesti veendunud, et seekord ma Harry Stylesi kontserdile ei lähe. Siis aga hakkas meie sõbrannade grupivestlus elavnema ja arutati, millisel kuupäeval võiks minna ning kellele milline aeg kõige paremini sobiks. Tuleb mainida, et see ei olnud meie esimene ühine Harry Stylesi kontsert. Ja järsku olingi Ticketmasteri järjekorras, paaniliselt mõeldes, mis saab siis, kui me pileteid ei saa.
Kõik sai alguse 15. jaanuaril, kui Harry Styles teatas oma neljanda stuudioalbumi „Kiss All the Time. Disco, Occasionally.“ ilmumisest. Peagi järgnes ka tuuriteade. Fännide jaoks oli see kauaoodatud uudis, kuid samal ajal tekitas see ka ärevust. Pärast eelmise tuuri emotsionaalset lõppu kartsid paljud, et see oligi hüvastijätt. Õnneks osutus see hirm asjatuks.
„Together, Together“ tuur viib Harry 2026. aasta jooksul Amsterdami, Londonisse, Mexico Citysse, São Paulosse, Melbourne’i ja Sydneysse ning hõlmab muu hulgas koguni 30 kontserti New Yorgi Madison Square Gardenis. Huvi oli rekordiline – ainuüksi eelmüügiks registreerus üle 11,5 miljoni inimese. Pole ime, et ka meie jaoks algas piletijaht põhjaliku planeerimise ja paraja närvikõdiga.
Harry Stylesi kontserdile pileti ostmine on omaette ettevõtmine. Ticketmasteri kohta liigub lugematul hulgal teooriaid – millal järjekorda minna, mitu seadet kasutada või milline internetiühendus valida. Tegelikkuses taandub kõik siiski lõpuks õnnele.
Sel korral olime ühe sõbrannaga need nii-öelda õnnelikud, kelle peale loodeti. Valmistusime Liisiga põhjalikult – tegime nimekirju võimalikest kuupäevadest, võrdlesime linnu, koostasime graafikuid ning panime äratusi, et me ühegi piletimüügi algust maha ei magaks.
Esimesel katsel jäime piletitest ilma. Hinnad kerkisid minutitega ja hetkeks tundus, et seekord jääbki Harry nägemata. Õnneks õnnestus meil 27. jaanuaril saada kolm kõrvuti istekohta 23. mai Amsterdami kontserdile. Ühe pileti hinnaks kujunes umbes 160 eurot, millele lisandusid lennupiletid ja majutus.
Amsterdam võttis meid vastu ideaalse nädalavahetusega. Kui nädal varem oli linnas olnud külm ja vihmane, siis meie saabumise ajaks näitas termomeeter üle 26 kraadi ning taevas polnud ainsatki pilve.
Harry kohalolu oli tunda juba lennujaamast alates. Ühed fännid suundusid pärast kontserte koju, teised alles saabusid. Tänavatel jalutasid inimesed Harry särkides, poodides müüdi temaga seotud meeneid ning pop-up-poodide ees looklesid pikad järjekorrad. Oli selge, et Amsterdam elas neil päevil täielikult Harry rütmis.
Olen käinud päris paljudel suurkontsertidel, kuid ükski kontserdipaik ei ole mulle seni nii head muljet jätnud kui Johan Cruyff ArenA. Staadionile pääsemine oli kiire ja sujuv – ei mingit trügimist ega lõputuid järjekordi. Oma rolli mängis tõenäoliselt ka see, et meil olid istekohad ja me ei pidanud juba varahommikust alates järjekorras ootama. Turvatöötajad olid naeratavad, abivalmid ja suurepärases tujus ning kogu atmosfäär mõjus ülimalt positiivselt. Kohati tekkis isegi VIP-i tunne.
Võiks ju arvata, et Harryt kuulavad ainult varateismelised või siis kunagised One Directioni fännid, aga nii see ei ole. Staadionil oli nii noori fänne kui ka vanemaid kuulajaid, lapsevanemaid koos lastega ning ka üle viiekümneaastaseid inimesi, kes nautisid kontserti sama suure innuga kui kõige tulihingelisemad fännid. Eriti vahva oli märgata, kuidas õhtu edenedes elasid muusikale kaasa ka teenindajad ja turvatöötajad, kes fännidega liitusid.
Staadionile jõudes torkas esimese asjana silma hiiglaslik lava. Fännide seas tehakse isegi nalja, et just sellepärast jooksiski Harry viimased kolm aastat maratone. Arvestades seda, kui palju ta õhtu jooksul ühest lavaotsast teise liigub, võib selles naljas isegi omajagu tõtt olla.
LED-valgustusega catwalk’id, suured ekraanid ja keset publikut paiknev lava jätsid väga võimsa mulje. Alles siis, kui Harry lavale tuli ja kõlas „Are You Listening Yet?“, sai aga päriselt aru, kui mastaapne see produktsioon tegelikult on. Kogu staadion tõusis hetkega püsti ning lava, mis enne tundus lihtsalt muljetavaldav, ärkas korraga ellu.
Järgmised paar tundi näitasid selgelt, miks Harry Styles on üks tänapäeva armastatumaid popartiste.
Kontserdi ülesehitus oli väga läbimõeldud. Õhtu algas tuntud hittidega („Golden“, „Adore You“, „Watermelon Sugar“ ja „Music for a Sushi Restaurant“ ), mis haarasid publiku hetkega kaasa.
Siis aga muutus kogu meeleolu.
Lavale tulid keelpillimängijad ning algas kontserdi kõige vaiksem ja emotsionaalsem osa. Olin seda hetke pikalt oodanud, sest teadsin juba enne kontserti, et setlistis on lugu, mida olin aastaid lootnud laivis kuulda. Eelmisel tuuril esitas ta seda vaid üksikutel õhtutel ning Rootsi kontserdil, kus mina käisin, seda ei kõlanud.
Aga enne veel istus Harry klaveri taha ja esitas loo „Coming Up Roses“, mis tõi hästi esile tema tugevused laulja ja laulukirjutajana.
Kui kõlama hakkas „Fine Line“, peatus staadionil justkui aeg. Seda hetke olin ma oodanud terve õhtu. Varem kontserdi lõpus kõlanud pala tuleb sel tuuril esitusele juba kaheksanda loona. Keelpilliseade andis loole täiesti uue mõõtme ning ligi 50 000 inimest kuulas seda peaaegu täielikus vaikuses. See oli kindlasti õhtu üks kõige emotsionaalsemaid hetki.
Kahjuks leidus publikus ka mõni inimene, kes otsustas selle vaikse hetke täita hoopis naeru ja omavahelise jutuga. Õnneks ei suutnud seegi loo mõju rikkuda.
Kuigi kõlasid ka vanemad hitid, oli selge, et selle tuuri keskmes on uus album „Kiss All the Time. Disco, Occasionally.“ ning peale „Fine Line“ lõppu liikuski fookus uue albumi materjalile ning kontsert muutus taas energilisemaks.
Harry on öelnud, et uus album sündis inspiratsioonist, mille ta leidis Berliini ja Rooma klubides veedetud õhtutest. Just seetõttu mõjuvad paljud lood laval isegi võimsamalt kui stuudiosalvestustel – neid toetavad visuaalid, valguslahendused, suur bänd ja publiku energia.
Üksteisele järgnenud „American Girls“, „Keep Driving“, „Ready Steady Go“, „Dance No More“ ja „Treat People With Kindness“ moodustasid ühe pika tantsupeo, kus lugude vahele ei jäänud peaaegu hetkegi hingamisruumi. Tundus, et kogu staadion liikus ühes rütmis.
Minu jaoks kulmineerus õhtu looga „Carla’s (Satellite) Song“, mis sidus uue albumi ja „Harry’s House’i“ kõlapildi üheks tervikuks. Selleks hetkeks oli publik juba täiesti pöördes – laulmine, plaksutamine ja tantsimine jätkusid katkematult ka „Aperture“ ajal.
Viimased lood panid kontserdile väärilise punkti. „Aperture“ oli visuaalselt väga võimas ning seejärel kõlanud „Love of My Life“ oli paljudele positiivne üllatus. Osa fänne lootis selle asemel kuulda küll „Matildat“, kuid mulle Harry valik meeldis. Õhtu lõpetasid „Sign of the Times“ ja „As It Was“, mis tuletasid ühtlasi meelde, et pärast nende lõppu tuleb naasta tavapärase elu juurde.
Tegelikult ei saanud õhtu aga kontserdi viimase lauluga veel läbi. Kontserdi järel täitusid Amsterdami tänavad tuhandete inimestega, kohvikutes ja baarides kõlasid Harry Stylesi ning One Directioni lood ning siin-seal puhkesid täiesti spontaansed ühislaulmised. Tundus, nagu oleks kümned tuhanded inimesed veetnud koos ühe suure peo ja keegi ei ole veel valmis koju minema.
Tagasitee hotelli kujunes aga omaette seikluseks. Kui Eestis oleme harjunud, et pärast suurüritusi pannakse ühistransport kiiresti ja tihedalt liikuma, siis Amsterdamis toimis kõik hoopis teisiti. Meie buss väljus pärast kontserti vaid kahel korral ning väljumiste vahe oli pikk, samal ajal kui mõni teine liin sõitis peaaegu iga paari minuti järel.
Ka bussipeatustes valitses paras segadus. Inimesed trügisid, järjekordadest eriti kinni ei peetud ning rahva keskel suitsetamine oli täiesti tavaline. Pärast kogu õhtu laitmatut korraldust mõjus see ootamatu kontrastina.
Õnneks ei suutnud see enam üldist muljet rikkuda. Sel õhtul mõistsin taas, miks inimesed on valmis veetma tunde Ticketmasteri järjekorras, maksma sadu eurosid ja sõitma teise Euroopa otsa vaid ühe kontserdi nimel.
.
Kui Harry uus album tekitas huvi, tasub lugeda ka eelmise aasta Saaremaa Gümnaasiumi meediatiimi liikme Karoli Harjuse albumiarvustust. Arvustuse leiab siit: https://www.ohtuleht.ee/noored/1153954/albumiarvustus-harry-stylesi-uus-plaat-viib-tantsuporandalt-teraapiasse