Muutuvad ajad
Inimestel on väga raske lahti lasta asjadest, kommetest, traditsioonidest ja käitumismallidest. Iga vanem põlvkond mõtleb, et noored on hukas ja õige on just see nagu nemad omal ajal elasid. Ei anta endale aru, et maailm muutub ja meie peame muutuma koos sellega.
Kõige lihtsam näide on pidevalt kostev jutt sellest, kuidas tänapäeva noortel on nutisõltuvus. Muud ei teegi, kui vahivad ekraani! Need inimesed, kes seda räägivad, on üles kasvanud ajal, mil nutiseadmeid ei olnud. Olid teised mängud ja teised tegemised. Näiteks raamatud, mis nende jaoks olid ja on loomulikud. Fantaasiamaailm ei olnud nutiekraanil vaid näiteks Jules Verne’i kirjutatud raamatus. Tuleb aga aru saada, et need nutinoored on üles kasvanud ajal, mil elu koondubki virtuaalruumi.
Samamoodi tuleb mõista, et nad ei haakugi enam Jules Verne’i raamatutega, mis nende jaoks võivad olla igavad. Maailma vaadatakse ja mõttestatakse teistmoodi. Sellest tuleb aru saada, nii nagu ka sellest, et sõna “kohustuslik” tekitab trotsi.
Usutavasti polegi kaugel ajal, mil ka kodutööde andmine lõpetatakse. Oleks tore, kui õppetöö jõuaks selleni, et õpilane mõistab miks ja mida tal vaja on ning mida selle saavutamiseks tuleb teha.
Nagu Gennadi Noa Silmapiiris ütleb – kõige raskem on õpetada õpilast, kes ei ole huvitatud.