Kui varem mängisid noorte elus olulist rolli netifoorumid, siis nüüdseks on need oma tähenduse suuresti kaotanud. Nende asemele on tõusnud uued kogukonnapõhised platvormid, sealhulgas Letterboxd. Tegemist on veebirakendusega, kus kasutajad saavad jagada oma filmivaatamiskogemusi, koostada filminimekirju, anda filmidele viie tärni süsteemis hinnanguid, märkida oma neli lemmikfilmi ning suhelda teiste filmihuvilistega. Olulise lisaväärtusena võimaldab platvorm jätta filmide alla arvustusi, muutes filmialase arvamuse avaldamise senisest kättesaadavamaks.
Infoküllases meediaruumis tekib sageli mulje, et igaüks võib pidada end eksperdiks. Seda võib märgata nii sotsiaalmeedias levivates tervisenõuannetes kui ka kultuuri käsitlevates aruteludes. Ka Letterboxdi kasutajate seas leidub noori, kes platvormiga tihedalt kokku puutudes hakkavad pidama end filmiekspertideks. Enamasti ei ole nad siiski filmindusega kokku puutunud väljaspool kinosaali ning nende teadmised tuginevad peamiselt isiklikele vaatamiskogemustele.
Filmide arvustamise võimalus on toonud kaasa olukorra, kus sisukate analüüside kõrval koguvad sageli populaarsust humoorikad ja iroonilised kommentaarid. Levinud on näiteks naljatlevad märkused stiilis „Oh aeg, ma päriselt lootsin, et Jack jääb seekord ellu“ filmi „Titanic“ kohta või lihtsustavad võrdlused, nagu „„Saatan kannab Pradat“, aga poistele“ filmi „Whiplash“ iseloomustamiseks. Kuigi sellised kommentaarid võivad olla meelelahutuslikud ja kogukonda ühendavad, tõstatub küsimus, kas nende ülekaal toetab filmikriitika arengut või viib selle sisulise taandumiseni.
Samas kasutavad Letterboxdi üha enam ka professionaalsed filmikriitikud, et jõuda oma arvustustega laiema publikuni. Sellest hoolimata on platvorm suunatud eelkõige tavavaatajale, mis võib jätta eksitava mulje, justkui seisneks filmikriitiku töö üksnes otsustamises, kas film on hea või halb. Tegelikult eristab professionaalset kriitikut tavavaatajast süstemaatiline analüüs, filmikeele tundmine ja laiem kultuuriline taust.
Kuigi filmikriitiku amet ei eelda kindlaid kvalifikatsioone, on tõsiseltvõetava karjääri kujundamine keeruline ilma vastava ettevalmistuse ja kogemuseta. Seetõttu toetub professionaalne filmikriitika sageli haridusele filminduse, ajakirjanduse, kultuuriteaduse, keele- ja kirjandusteaduse või mõne muu humanitaareriala valdkonnas. Need erialad arendavad analüüsi-, mõtlemis- ja väljendusoskust, mis on kvaliteetse filmikriitika aluseks.
Seejuures ei saa täielikult kõrvale jätta ka tavavaataja arvamust. Filmid on loodud publikule ning just vaatajate huvi ja tagasiside mõjutavad suurel määral filmide edu ja tulevaste teoste sündi. Seetõttu on publikul oluline roll filmikultuuri kujunemisel.
Probleem ei seisne niisiis tavapubliku arvamuse olemasolus, vaid kriitilise meediapädevuse üldises nõrgenemises. Paljudel inimestel on üha keerulisem eristada professionaalset filmikriitikat isiklikust arvamusest, eriti olukorras, kus mõlemad paiknevad samal platvormil ilma selge eristuseta.
Sellises keskkonnas kipuvad kõik arvamused näima võrdselt pädevatena, kuigi tavavaataja hinnang põhineb sageli üldmuljel, samal ajal kui professionaalne kriitika tugineb teadlikule analüüsile ja laiemale kultuurilisele kontekstile. See hägustab filmikriitika harivat ja suunavat rolli.
Eriti problemaatiline on asjaolu, et paljud tavakasutajate arvustused kujunevad teiste hinnangute mõjul. Soov sobituda üldise arvamusega või kuuluda kogukonda võib viia olukorrani, kus isiklik seisukoht asendub valitseva hoiakuga. Selle tulemusel muutuvad arvustused üha sarnasemaks ning filmikriitika mitmekesisus väheneb.
Seetõttu ei saa väita, et veebirakendused nagu Letterboxd tähistaksid filmikriitika lõppu. Pigem on muutumas kriitika eesmärk: süvitsi mineva ja analüütilise arutelu asemel nihkub fookus kiirele hinnangule ja meelelahutuslikule eneseväljendusele. Kriitika kui nähtus ei kao, kuid selle tähendus ja sügavus võivad ajas muutuda pinnapealsemaks.
Kuigi Letterboxd pakub paljudele, sealhulgas mulle endale, väärtuslikku võimalust eneseväljenduseks ja meeldivaks ajaviiteks, tuleb seda käsitleda filmikriitika allikana teadlikult ja kriitiliselt. Vajalik on leida viise, kuidas eristada professionaalset filmikriitikat tavakasutajate arvamustest, et säilitada filmikriitika sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus.