Foto: Marilyn Lempu
8. veebruaril esietendus Kuressaare Teatris Marie Jonesi „Kivid sinu taskutes“. Lavastajaks Sander Pukk ja näitlejateks Markus Habakukk (Kuressaare Teater) ja Tanel Jonas.
Lavastus viib vaataja väikesesse Iirimaa külla, kus filmitakse Hollywoodi staaridega ajaloolist filmi. Suurte staaride kõrval said ka kohalikud võimaluse katsetada statisti ametit. Loo keskmes on Põhja-Iirimaalt jooksus olev videomaailmas läbi kukkunud Charlie ja kohalik mees Jake. Nendel mõlemal on suur südamesoov läbi lüüa Hollywoodis. Charlie loodab omakirjutatud stsenaariumi põhjal filmitegijaks saada, samas kui Jake unistab näitlejakarjäärist. Lavastuse vältel toimuvad külas ja filmivõtetel erinevad sündmused, nii naljakad kui ka dramaatilised.
Juba etteruttavalt võin öelda, et mind on alati köitnud lavastused, peale mille vaatamist tunnen, et olen valmis oma elus midagi uut ette võtma, ja see etendus tekitas täpselt neid tundeid.
Minu suureks rõõmuks oli mul võimalus lavastust vaadata kahel järjestikusel õhtul – nii eelneval päeval toimunud kontrolletendust kui ka esietendust. See andis kohe võimaluse analüüsida, kuidas kaks etendust omavahel erinesid. Huvitava tähelepanekuna võib välja tuua, et näitlejad olid palju energilisemad ja rohkem kohal kui eelmisel õhtul. Samuti oli põnev jälgida, kuidas nad leidsid lahenduse olukorras, kus repliik ununes.
„Kes iganes sealt tuleb tagasi lõhnadega… (veniv paus)“
– „Kas see lendab nagu pudrukuul?“
Aga algusest… Saali sisenedes ja oma kohta otsides lasin pilgu üle publiku ja märkasin, et minu koht on täpselt kahe mehe vahel. Ohkasin, arvates, et pean üksi naerma… aga ei.
Etenduse ajal sai nii nutta kui ka naerda. See etendus oli tõeline emotsionaalne karussell – ühel hetkel naersin nii, et halb hakkas, järgmisel hetkel voolasid pisarad ja mööda selga jooksid kuumajudinad. Just siis, kui midagi hinge paitavat laval lahti rullus.
Just sellisest kurvast ja hingepugevast hetkest tuli näitleja välja paari sekundiga, olles taas rõõmus ning uues tegelaskujus.
Kui uskumatu see ka ei tunduks, suutsid kaks näitlejat kahekesi kõik lavastuse tegelased ära mängida ja neid tegelasi ei olnud vähe. Hämmastav oli näha, kuidas näitleja suutis kümnekonna sekundi jooksul kolm korda oma tegelaskuju vahetada. Piisas vaid kehahoiaku, žestide ja hääle muutmisest ning lavale ilmus täiesti uus karakter. Selles huumoriga vürtsitatud tükis oli nii siiras ja tugev mõte, et just sellepärast tuleb seda etendust vaatama minna. See polnud pelgalt lõbus lugu, vaid midagi enamat – midagi, mis jääb hinge. Sa koged seal saalis midagi sellist, mida sa kunagi kogenud ei ole.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
