Kooliteatri proovi minnes ei oskakski muud oodata kui nalja ja naeru. Selles osas pole ka Saaremaa Gümnaasiumi Taneli Tingi ja Mihkel Vendeli juhendatud ring erand.
On neljapäev. Kisub juba hämaraks, kui teatriringil proov algab. Aegamööda tulevad kohale veidi väsinud moega, aga rõõmsad noored. Juhendajad on sama rõõmsad.
„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.
See äratab õpilased korralikult üles ning nad moodustavad kärmelt ringi. Olgugi et teater on kultuur, mitte sport, ei pääse soojendusest siingi. Teatri puhul on aga erinevus see, et mida iganes tehakse, ei suudeta kunagi tõsiseks jääda.
Soojendusele järgnevad kaks huvitavat, aga veidrat mängu. Esimese mängu ajal peavad osalejad näitama õigel hetkel õigesse kohta ja kui sellega hakkama ei saada, tuleb demonstreerida dramaatilist surma. Asja teevad veel põnevamaks sinna juurde lisanduvad hääled.
„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.
Teise mängu ajal tuleb ühise pundina hoida ülal õiget rütmi, mis läheb iga korraga aina kiiremaks. Samal ajal liiguvad juhendajad pidevalt noorte ümber ning ergutavad neid.
Soojendusest küllalt, suundutakse harjutama uut näidendit „Võluflööt“. Õpilaste loovus pannakse päris korralikult proovile ning seekord peavad nad sooritama tantsuliigutusi ooperilaulu järgi. Küll aga ei ole õpilased mitte raasugi näitemängust vaimustuses.
Hoopis Tanel ja Mihkel on ülimalt põnevil, see paistab nende silmadest kohe välja. Tanel liigub koos noortega kaasa ja juhendab väga palju. Mihkel on rohkem pealtvaataja rollis, aga tihti kostub ka tema hääl ning tema ülesandeks on jagada rohkem tehnilist nõu. Nähes õpilaste morne nägusid, teatab Tanel pettunult, et juhendajatel peab näidendit vaadates lõbus hakkama.
Noored ei pane seda üldse tähele ning nüüd satub Tanel ahastusse: „Ärge olge nii igavad!“
Tal pole enam midagi muud ette võtta, kui pidada maha üks korralik motivatsioonikõne. Selle peale ilmub viimaks nii mõnelegi näole naeratus. Nüüd tuleb liigutustesse palju rohkem särtsu ja asi hakkab ilmet võtma.
Järgmisena koondutakse väiksematesse gruppidesse, kus tehakse erinevaid harjutusi ja loovaid ülesandeid. Tuleb harjutada tantsulist liikumist, mida väga tihti etendustel ei näe. Seepärast on ka õpilastel põnev katsetada uusi tehnikaid. Kuid ikka ja jälle on näha, kuidas noored on väsinud ning vajavad uut motivatsioonikõnet, kus seekord on vaja ka Mihkli abi.
„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera. „Laval peab lõbus olema!“ Proovi lõpuni on veel 45 minutit, kuid viimaks mõistavad juhendajad, et olukord on lootusetu ning lasevad õpilastel minna.
Aasta tagasi tegutsesid Tanel ja Mihkel koos Inspiras. Ühel hetkel tulid teated, et Saaremaa Gümnaasium tahab luua teatriringi. Tanel pakkus Mihklile välja, et nad võiksid seda koos teha ja seega otsustasidki kandideerida.’
Mehed on avastanud, et koos saavad nad noortele anda erinevaid teadmisi. Kuigi nad on käinud küll ühes koolis ja õppinud sama juhendaja all, on nende isiksused väga erinevad. Mõlemal on omad tugevused ja seetõttu saavad nad teineteist täiendada. Tanel on õppinud koreograafiat ja paneb liikumised paika, Mihkel annab rohkem tehnilist nõu.
Alguses oli teatriringi tulla tahtjaid väga palju, 25 ringis. Kuna suure pundiga on proove raskem läbi viia, valiti välja ainult need, keda asi tõeliselt huvitas. Ei lugenud isegi andekus, vaid tuli proovides kohal käia ja näidata üles oma initsiatiivi. Tanel ja Mihkel soovisid, et loodavas pundis oleksid erilised inimesed ning et ei oldaks koos oma sõpradega, vaid taheti luua just nendest uutest inimestest sõpruskond. „Esimese poolaastaga on see juba juhtunud! Rõõm jälgida, kuidas noored koostööd teevad, mõnus vaatepilt,“ teatab Mihkel rahulolevalt. Keegi ei häbene enam midagi kellegi ees, mis ongi põhiline.
„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera.
Õpilased on teatriringiga kõik väga rahul. Enamik tuli sinna selleks, et saada üle lavahirmust ja väljuda mugavustsoonist, aga on ka neid, kes juba varasemaltki näitlemisega tegelenud ja soovivad sellega jätkata. „Olen kuidagimoodi introverdist ekstraverdiks saanud!“ imestab Merit Vinkel. Birgit Keerd toob näiteks, et ei pea ootama, et näha tänaval dramaatilist surma, sest teatriringis saab seda kõike teha.
Karl August Kapsta näitlikustab, et tavaliselt ei minda kellegi võõra juurde ja ei karjuta talle näkku, et su hambad on täpselt nagu kana küüned, aga teatriringis on see normaalne.
Tanelit ja Mihklit kiidavad kõik. Õpilaste sõnul on nad väga lõbusad, suhtlevad hästi, kuulavad ära, riidlevad, kui vaja, oskavad lollitada, on mõistlikud. Nad ei olegi niivõrd õpetajad, vaid nagu sõbrad, kellega on mugav suhelda. Merit rõõmustab ka selle üle, et juhendajad usuvad neisse ja tänu neile saavad nad kõigega hakkama. Samuti sujuvad õpilastel ka grupitööd suurepäraselt ja nendest ei taha keegi kõrvale hiilida. „Käige teatris!“ kõlab Birgiti soovitus kõikidele.