Kategooriad
Juhtkiri

Juhtkiri #2

Vaatame Silmapiiri

Maailm, milles elasime siis, kui ilmus meie esimene Silmapiir, on nüüd totaalselt muutunud. Iga päevaga suudame aina enam hinnata vabadust, mida enne võtsime iseenesestmõistetavalt.

Meie koolis tegutses Punase Risti kogumispunkt, kus Renee Maripuu eestvedamisel koguti ukrainlastele hügieenitarbeid. Rõõm on lugeda, kuidas nii paljud sellesse ettevõtmisesse panustasid.

Haridusteemalistele küsimustele vastas meie president Alar Karis ning samuti avaldas ta oma mõtteid TikTokist.

Nagu ikka, peab kurbi ja rõõmsaid sündmusi olema võrdselt. Lugu kooliteatri tegemistest toob kindlasti nii mõnelegi suule kerge muige. Ning nüüd on võimalus lähemalt tuttavaks saada meie erilise ajalooõpetaja Piret Tänavaga.

Proovime siis minna ikka koos edasi ja aitame inimesi enda ümber!

Kategooriad
Noored

Kooliteatris käiakse ennast välja elamas

Kooliteatri proovi minnes ei oskakski muud oodata kui nalja ja naeru. Selles osas pole ka Saaremaa Gümnaasiumi Taneli Tingi ja Mihkel Vendeli juhendatud ring erand.

On neljapäev. Kisub juba hämaraks, kui teatriringil proov algab. Aegamööda tulevad kohale veidi väsinud moega, aga rõõmsad noored. Juhendajad on sama rõõmsad.

„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.

See äratab õpilased korralikult üles ning nad moodustavad kärmelt ringi. Olgugi et teater on kultuur, mitte sport, ei pääse soojendusest siingi. Teatri puhul on aga erinevus see, et mida iganes tehakse, ei suudeta kunagi tõsiseks jääda.

Soojendusele järgnevad kaks huvitavat, aga veidrat mängu. Esimese mängu ajal peavad osalejad näitama õigel hetkel õigesse kohta ja kui sellega hakkama ei saada, tuleb demonstreerida dramaatilist surma. Asja teevad veel põnevamaks sinna juurde lisanduvad hääled.


„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.


Teise mängu ajal tuleb ühise pundina hoida ülal õiget rütmi, mis läheb iga korraga aina kiiremaks. Samal ajal liiguvad juhendajad pidevalt noorte ümber ning ergutavad neid.

Soojendusest küllalt, suundutakse harjutama uut näidendit „Võluflööt“. Õpilaste loovus pannakse päris korralikult proovile ning seekord peavad nad sooritama tantsuliigutusi ooperilaulu järgi. Küll aga ei ole õpilased mitte raasugi näitemängust vaimustuses.

Hoopis Tanel ja Mihkel on ülimalt põnevil, see paistab nende silmadest kohe välja. Tanel liigub koos noortega kaasa ja juhendab väga palju. Mihkel on rohkem pealtvaataja rollis, aga tihti kostub ka tema hääl ning tema ülesandeks on jagada rohkem tehnilist nõu. Nähes õpilaste morne nägusid, teatab Tanel pettunult, et juhendajatel peab näidendit vaadates lõbus hakkama.

Noored ei pane seda üldse tähele ning nüüd satub Tanel ahastusse: „Ärge olge nii igavad!“

Tal pole enam midagi muud ette võtta, kui pidada maha üks korralik motivatsioonikõne. Selle peale ilmub viimaks nii mõnelegi näole naeratus. Nüüd tuleb liigutustesse palju rohkem särtsu ja asi hakkab ilmet võtma.

Järgmisena koondutakse väiksematesse gruppidesse, kus tehakse erinevaid harjutusi ja loovaid ülesandeid. Tuleb harjutada tantsulist liikumist, mida väga tihti etendustel ei näe. Seepärast on ka õpilastel põnev katsetada uusi tehnikaid. Kuid ikka ja jälle on näha, kuidas noored on väsinud ning vajavad uut motivatsioonikõnet, kus seekord on vaja ka Mihkli abi.

„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera. „Laval peab lõbus olema!“ Proovi lõpuni on veel 45 minutit, kuid viimaks mõistavad juhendajad, et olukord on lootusetu ning lasevad õpilastel minna.

Aasta tagasi tegutsesid Tanel ja Mihkel koos Inspiras. Ühel hetkel tulid teated, et Saaremaa Gümnaasium tahab luua teatriringi. Tanel pakkus Mihklile välja, et nad võiksid seda koos teha ja seega otsustasidki kandideerida.’

Mehed on avastanud, et koos saavad nad noortele anda erinevaid teadmisi. Kuigi nad on käinud küll ühes koolis ja õppinud sama juhendaja all, on nende isiksused väga erinevad. Mõlemal on omad tugevused ja seetõttu saavad nad teineteist täiendada. Tanel on õppinud koreograafiat ja paneb liikumised paika, Mihkel annab rohkem tehnilist nõu.

Alguses oli teatriringi tulla tahtjaid väga palju, 25 ringis. Kuna suure pundiga on proove raskem läbi viia, valiti välja ainult need, keda asi tõeliselt huvitas. Ei lugenud isegi andekus, vaid tuli proovides kohal käia ja näidata üles oma initsiatiivi. Tanel ja Mihkel soovisid, et loodavas pundis oleksid erilised inimesed ning et ei oldaks koos oma sõpradega, vaid taheti luua just nendest uutest inimestest sõpruskond. „Esimese poolaastaga on see juba juhtunud! Rõõm jälgida, kuidas noored koostööd teevad, mõnus vaatepilt,“ teatab Mihkel rahulolevalt. Keegi ei häbene enam midagi kellegi ees, mis ongi põhiline. 


„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera.


Õpilased on teatriringiga kõik väga rahul. Enamik tuli sinna selleks, et saada üle lavahirmust ja väljuda mugavustsoonist, aga on ka neid, kes juba varasemaltki näitlemisega tegelenud ja soovivad sellega jätkata. „Olen kuidagimoodi introverdist ekstraverdiks saanud!“ imestab Merit Vinkel. Birgit Keerd toob näiteks, et ei pea ootama, et näha tänaval dramaatilist surma, sest teatriringis saab seda kõike teha.

Karl August Kapsta näitlikustab, et tavaliselt ei minda kellegi võõra juurde ja ei karjuta talle näkku, et su hambad on täpselt nagu kana küüned, aga teatriringis on see normaalne.

Tanelit ja Mihklit kiidavad kõik. Õpilaste sõnul on nad väga lõbusad, suhtlevad hästi, kuulavad ära, riidlevad, kui vaja, oskavad lollitada, on mõistlikud. Nad ei olegi niivõrd õpetajad, vaid nagu sõbrad, kellega on mugav suhelda. Merit rõõmustab ka selle üle, et juhendajad usuvad neisse ja tänu neile saavad nad kõigega hakkama. Samuti sujuvad õpilastel ka grupitööd suurepäraselt ja nendest ei taha keegi kõrvale hiilida. „Käige teatris!“ kõlab Birgiti soovitus kõikidele.

Kategooriad
Õpetaja

Koit teeb seda, mis meeldib

Ainus veidigi kehvem omadus õpetaja Koit Simso juures paistab olevat asjaolu, et kui õpetajate toas midagi magusat saadaval on, sõbruneb ta sellega jäädavalt. Teisalt pole ju nii hea inimese jaoks kahju.

Koitu kiidavad kõik. Tal olevat justkui mitu palet. Ühel poolt rahulik sõbralik kannatlik ja toetav õpetaja, kes oskab vajadusel olla ka karm. Positiivne ja realistlik mees.

Liiga pehme

Koit ise arvab, et ta on liiga pehme. „Tahaksin olla karmim,” naerab ta. Õpilane Oliver Oolup arvab, et isegi kui õpetaja on leebe, tuleb asjad ära teha ja hea hinde vääriline olla.

Õpilane Kendro Veskimeister ütleb, et nii õpetaja kui ka juhendajana on Koit pigem kannatlik, ei istu otseselt kukil, kuid on üleüldiselt mõõdukalt asjalik. Vajadusel võib ta Kendro sõnul olla väga energiline.

Õpetaja Andra Allmägi on kaasmentorina justkui või sees. „Hea saak!” ütleb ta Koidu kohta.

Juba esimeses mentortunnis pandi koos klassiga paika, et Andra on kuri ja Koit on hea. „Olen õnnelik, et klassi ees on õpilastel võimalus vaadata sellist pruunisilmset meeldiva naeratusega inimest, samal ajal, kui teine kõrval uriseb,” kirjeldab Andra ja kiidab Koitu ka selle eest, et ta paberimajanduse alati korras hoiab.

„Tihti ei saa ma aru, kuidas mõnel inimesel saab oma kohustusest ükskõik olla,” ütleb Koit, kes on ülimalt kohusetundlik.

Kuhu kaovad kommid?

Kiituse kohta arvab ta, et tegelikult kõik tema juures nii roosiline ei ole: „Arvan, et olen päris jäärapäine. Isegi kui alternatiivsed variandid on ka head, kipun enda seisukoha juurde jääma.”

Õpilane Ermo Nõmm tõstab Koidu juures esile tema vastupidavust. Ta ütleb, et Koit on talle eeskujuks oma sitkusega, inimene, kes jõuab palju. Koit ise on sellise jutu peale meeldivalt üllatunud.

„Tegelikult on ajast kogu aeg puudu! Saaremaale tagasi kolides on olnud raske leida aega töö, pere ja hobide jaoks. Et kõike seda suudaksin, ei tea siiamaani, kuidas pean asjad sättima. Tunnen, et tahaks veel enamatki teha,” kurdab ta.

Õpetaja Getter Must on aga avastanud, et Koit on üks paras maiasmokk: „Alati, kui õpetajate tuppa on toodud midagi magusat, siis võib seal tiirlemas näha ka Koitu, kellel nägu naerul.”

Koit muigab, et eks ta ole juba vahele jäänud jah: „Enamik õpetajaid on seda minu juures tähele pannud.”

Plaan peab olema

G2.m klass kinnitab, et Koit ei vaja asjade planeerimiseks palju aega – kõik valmib käigu pealt. „Koit on nagu ühele õigele spordimehele kohane kiire reageerija. Spontaansus vast iseloomustabki teda kõige paremini,” kinnitavad Triinu Räim ja Liisi Leppik.

Koidule endale ei meeldi tegelikult üldse käigu pealt asju planeerida. Plaani järgi on parem. Improviseerimisoskus tuli kaasa eelmisest töökohast, kus oli kuus kehalise kasvatuse õpetajat ja kunagi ei teadnud, kus saab tundi teha. Plaan B pidi alati olemas olema.

Triinu ja Liisi ütlevad, et Koit on võimeline täitma kõik soovid.

„Näiteks, kui sa Koidu kuuldes mainiksid, et sa tahad saada endale jõehobu, kes sulle hommikul kohvi keedaks, siis võib üsna kindel olla, et ülejäänud päeva tegeleb Koit selle nimel, et sa selle kohvi keetva jõehobu endale saaksid. Ja isegi, kui ta jõehobu kuskilt välja ei suuda võluda, siis presskannu saad sa igal juhul!” toovad Triinu ja Liisi näite.

Nad lisavad, et kui Koit taaskord peaks kuskile hiljaks jääma, siis ei maksa pahandada – te ei pidanud vähemalt hämarikku ootama.

Kõik ei peagi meeldima

Õpilased kiidavad Koitu hea suhtlejana, kes loomulikult oskab ka nalja visata. Õpetaja ise ütleb, et gümnaasiumiõpilastega saad rääkida juba nagu täiskasvanutega, kes saavad asjadest aru ja ei pea mitu korda üle rääkima. Tema kannatlikkust panevat tihti proovile hoopis tema enda kolm last, mitte õpilased.

Saaremaa gümnaasiumiga on Koit rahul. Tegemistel seinu ees ei ole ja kolleegid on toredad ning ühtehoidvad.

Oma töö tegemiseks motiveerib Koitu just see, et ta on leidnud endale elukutse, mis paneb ta silmad särama ja mida ta naudib – ta ei pea tegema midagi vastu tahtmist.

„Kui on asjad, mida ma ei taha teha, siis meenutan endale, et elus ongi palju asju, mida ei soovi, aga need lihtsalt tuleb ära teha.”

Koidule on meelde jäänud oma vanaema ütlus: „Tee, mis sa teed, aga peaasi, et sa õnnelik oleksid!” Seda ta oma elus igapäevaselt praktiseeribki.