Kategooriad
Essee

Kui nii edasi läheb, ei ole me varsti enam Putinist etemad

Eestlasena on 24. veebruar minu jaoks üks armsamaid päevi. See pole päev, kus peetakse suuri pidusid ja muud säärast, see on päev, kus ollakse perega, kus olen uhke vabaduse tunde üle, teadmise üle, et olen eestlane ja seda ei saa minult keegi ära võtta.

Ma arvan, et ma ei liialda palju, kui ütlen, et enamik eestlasi, kes 24. veebruari hommikul ärkasid ja kuulsid, mis juhtus Ukrainas, mõistsid, et tegelikult ei tea me keegi kunagi, mil meie vabadus otsa saab ning tuleb hakata end kaitsma. Seda enam ei teadnud vaprad ukrainlased ning teised Ukrainas elavad inimesed, mis saab edasi. Mis saab homme, täna, poole tunni pärast?

Esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale üsna pea pärast sõja algust. Jõudsid rahulikku keskkonda, kus ei valitse suuri ohte ja kus nad said üle päevade magada puhaste linade vahel ilma jalanõudeta ning rahulikult tänavail jalutada, ilma et peaks varjuma.

Olen ise suurema osa oma elust elanud Saaremaal ning ütlen ausalt, et ei pea end rassistiks. Võtan inimesi sellisena, nagu nad on – samasuguse inimesena nagu mina. Aga pärast seda, kui esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale, tekkis minus segadus. Kui näen linnapildis Ukraina kodanikku, tekib mul peas mõte – näe, ukrainlane. Ometi ei ole ma kunagi nii varem mõelnud. Mis siis, et näiteks minu perel on tuttav ukrainlane, kes on juba 40 aastat elanud Saaremaal. Ta on meie jaoks oma inimene ja keegi ei pööra enam ammu tähelepanu, et ta sünniriik on mujal.

Kas see segadus ongi rassism?

Ajakirjanik Mari Mets kirjutas aga ERR-i uudisteportaalis arvamusloo, mille peale minu usk võrdsesse maailma hoopis purunes. Ukraina-Poola piiripunktis, kus seisid vabatahtlikud, kes abistasid jala saabuvaid ukrainlasi, kel seljas rasked kotid, mõnel süles laps või lausa imik, mõnel suur Saksa lambakoer. Sinna samasse piiripunkti oli tekkinud ka väike telk, mille kõrvale oli süüdatud lõke, et saada natukenegi sooja. Inimesed, kes seal lõkke ümber istusid, olid peamiselt hindud, mustanahalised ja inimesed Lähis-Idast. Nendest nii mõnigi oli istunud seal juba päevi ning jäi mulje, nagu kedagi tegelikult ei huvitaks, mis neist saab. Ka neil on ju raske: nad ei tea, kuidas nad koju saavad, kas nende lähedased teavad, et nendega on kõik hästi, kuhu nad pöörduma peavad või mida tegema? Lisaks kõigele on nad väsinud ja šokis. Kas Ukrainas elav mitteukrainlasest isik ei ole siis päästmist ja aitamist väärt inimene, kas tema on siis inimene, kellest võib lihtsalt läbi vaadata?

Sel aastal keelati Venemaal esineda Eurovisioni lauluvõistlusel. Siin läheb minu arvamus jällegi vastassuunas. Ühelt poolt oleks ebainimlik aktsepteerida kõiki venelasi, nagu poleks midagi juhtunud, ning nendega võrdselt samal laval oma riiki esindada ajal, mil nende riik südametult naabreid laastab. Samal ajal aga mõtlen, et nemad (lauljad – toim.) ei ole ju selles süüdi, nemad ei algatanud sõda. Samamoodi on Venemaa ettevõtete uste sulgemine ning Venemaalt lahkumine karistuseks, et kohalikud inimesed teeksid häält ning võib-olla siis ehk midagi muutuks, aga kas muutub?

Ukraina spordilegend Klõtško on öelnud ühes intervjuus, et olümpiakomitee peaks keelama Venemaa sportlastel järgmistel olümpiamängudel osalemise. Ma mõistan tema vaatepunkti, aga mis kasu see toob peale lühiajalise rahulolutunde? Kõik see negatiivsus ning venelaste igalt poolt väljapuksimine näitab ju täpselt samamoodi vaenulikkust ning kui nii edasi läheb, ei ole meiegi enam varsti Putinist etemad.

Loodan, et me kõik õpime sellest olukorrast midagi. Ma loodan, et ühel päeval, kui Ukraina on jälle vaba riik, saame me öelda, et see oli õppetund meile kõigile, saamaks aru, kuidas vabadus ei ole midagi kindlat. Ükskõik milline on inimene oma rahvuselt, uskumustelt või vaadetelt, tuleb teda aidata, kui vaja!

Slava Ukraini!