Ühel päeval teatas meie juhendaja Raul Vinni, et järgmise numbri peame ise toimetama. Sellele teatele vastati meie poolt vahetatud pilkudega, mis andis mõista kõhklevast olekust. Aga midagi polnud teha ja 8. märtsil istusime Kahni klassis juba omapead ja hakkasime töökohustusi jagama. Alguses ei saanud me väga vedama, aga kui artiklid olid ära jagatud jäi üle veel peatoimetaja ja tegevtoimetaja roll, kellele leiti lõpuks ka kandidaadid. Raina Kolk tegevtoimetaja, kuna tema oli üks vähestest, kellesse meil oli usku õigekirja osas, ja minule jäi peatoimetaja roll, mille ma veidi ebalevalt vastu võtsin.
Alguses polnudki mul väga midagi teha, kuna suured kirjateosed võtavad alati aega ja oma artiklite kallal ei saanud ma väga töötada enne kui teised oma töö tehtud said. Vahepeal tegime koosolekuid, kuna osadel kirjanikel läks oma teemade valimisega aega ja ma üritasin neile abiks olla, kas minust ka kasu oli on raske öelda. 14. aprill oli meie esimene artiklite esitamise tähtaeg, kuid kõik kahjuks ei jõudnud valmis, mis on muidugi loogiline arvestades seda, et suurem osa ajalehe koosseisust on G3-d ja neil hakkas sel hetkel eksamiperiood lähenema.
Kogu kogemusest jääb nii häid mälestusi kui ka kohti, kus saan oma oskusi lihvida kui ma peaksin kunagi tulevikus veel peatoimetaja rolli täitma. Suur oskus, mida sain arendada, on kommunikatsioon. Meie teisel koosolekul oli ainult kaks inimest, kuna ma ei olnud eelnevalt teatanud, et koosolek meie kolmapäeval toimub. Õnneks polnud sellest hullu ja sain paremini tundma neid, kes kohal olid. Teine asi, mis mind ennast kripeldama jäi oli see, et ma ei panustanud piisavalt usalduse loomisele kaaslastega, kuna ajaleht on ehitatud üles suhtlusele. Tulevikus oleks mul hea ka arendada oma toimetamisoskusi, kuna seekord oli mul julgust pakkuda välja parandusi ainult artiklitele, millele tegijad ise tagasisidet küsisid, kuna ma üritasin vältida kellegi tunnete riivamist. See on tegevus, mis loodetavasti ajaga paraneb.
Toimetades jäi peale oma vigade silma ka mõningaid minu arust meie ajalehe nõrku kohti. Koolilehel pole otseselt midagi viga, aga see on väga esinduslik, mis on arusaadav, kuna tegemist on noore kooliga. See aga piirab ka rohkem millest ja kuidas me kirjutame. Kui võtta näiteks Jaan Poska Gümnaasiumi koolileht, siis nende leht fokuseerib rohkem kooli tegevusele ehk siis nad kirjutavad just koolipere jaoks, mitte kooli jaoks ja kuna tegemist on paberlehega jääb see kooli peal õpilastele rohkem silma.
Olen väga tänulik selle võimaluse eest ja kui mulle peaks kunagi sama tööd pakutama võtaksin selle kindlasti vastu, kas või ainult sellepärast, et oma vigadest õppida. Ma olen väga tänulik oma tiimile, kes ka mulle toeks olid. Eriti tänulik olen muidugi neile, kes oma kirjutised õigeks ajaks valmis said, aga olin ka väga õnnelik, kui koosolekutel käidi ja minu kirjadele vastati.
Te olete väga armas kollektiiv ja me oleme aastaga ära teinud suure töö. Mis mul muud öelda kui tuult tiibadesse!