Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.
POOLT
Thomas Hendrik Liiv
Tundides väitlemine on hea viis, kuidas arendada kriitilist mõtlemist ning argumenteerimisvõimet, aga läbi väitluse on ka võimalik muuta koolitunde interaktiivsemaks ning soodustada laste aktiivset osavõttu tundidest.
Väitlus on tohutut aktiivsust nõudev tegevus, kuna ettevalmistusprotsessi ajal peab kogu aeg oma tiimiga koostööd tegema ning mõttega kaasas olema, et tuleksid võimalikult head ideed ja tekiksid pädevad seletused. Väitluse käigus peab kogu aeg aktiivselt väitluse käiku jälgima, et kõike öeldut tähele panna ja siis vastaste argumente ümber lükata. Sellest vaatenurgast tundub väitlus nagu väga suurt pingutust nõudev tegevus, mistõttu on selle jaoks justkui raske leida tahtejõudu. Väitlus on aga oma loomuselt võistluslik tegevus. Ka poliitiliste debattide eesmärk on jõuda parema maailmavaate osas konsensuseni, et selle järgi edasi tegutseda. Õpilaste jaoks on võistlusmoment ning võiduhimu väga suured motivaatorid, tänu millele on õpilastel põhjus väitlusest ning selle ettevalmistusest aktiivselt osa võtta.
Väitluse käigus lahatakse isegi väga spetsiifilisi nüansse vastava teema kohta (oleneb loomulikult väitluse tasemest), mis võivad tekitada mitmeid eriarvamusi klassis. Nendest saavad omakorda tekkida huvitavad arutelud, mille käigus saab iga õpilane oma arvamust avaldada. Võivad kujuneda lihtsalt mõtisklused ja edasiviivad vestlused teema kohta, aga võivad ka täitsa vaidlused tekkida, mis võib veelgi huvitavam olla. Igale inimesele meeldib oma arvamust avaldada ning kuna väitluseks ettevalmistamine arendab kriitilist mõtlemist ning argumenteerimist nagu mainitud, siis kõik õpilased oskavad veidi paremini oma mõtet argumentatiivselt välja tuua, mistõttu julgevad tõenäolisemalt arutelu käigus sõna ka võtta.
Väitluse efektiivne kasutamine eeldab aga köitvat ning kallutuseta teemat, väitlemise võimalust võimalikult paljudele ning pädevaid kohtunikke, et ka võitja saaks välja kuulutada. Halvasti läbi viidud väitlus tekitab aga vastupidise olukorra – lapsed ei näe ettevalmistusega vaeva, väitlevad ülejala ning arutelukohta ei teki.
VASTU
Emeli Pikner
Teoorias kõlab väitlemine tõesti kasuliku vahendina, et rakendada tunnis õpilaste tähelepanu ja osalust, seda jaatuse poolt eelmainitud argumentide põhjal. Ent siinkohal tuleb vaadata otsa reaalsusele – kas kõik õpilased on päriselt nõus väitlusest aktiivselt osa võtma ning kui palju kasu on üldse koolitunnis väitlemisest?
Tulemusliku väitluse läbiviimine kolmekümne inimesega klassiruumis on üsnagi keeruline. Tihtipeale söödetakse õpilastele argumendi ülesehitus ette ning arvatakse, et nad suudavad tiimides umbes paarikümne minutiga kolm sidusat argumenti välja mõelda, isegi kui nad ei ole varasemalt argumendi koostamisest midagi kuulnud.
Väitluse teeb ka raskemaks asjaolu, et enamasti moodustatakse suvalised tiimid, kuhu satuvad erineva esinemisjulguse, viitsimise ja tahtmisega inimesed. Sellises grupis on raske teha koostööd, kui mõni on antud teemast rohkem huvitatud ja teadlikum ning seega kandub enamus töö üksikute isikute õlule ja osa klassist ei vaevu vaeva nägema. Kui rääkida argumentide ettekandmisest, siis tavaliselt saadetakse klassi ette inimesed, kes a) niikuinii võtavad juba tunnist aktiivselt osa ja on harjunud klassi ees esinema või b) õpilased, kellele on mingi tekst paberile ette kirjutatud, mida tuimalt maha loetakse. Kuigi klassis väitlemine võib osutuda vägagi lõbusaks, siis selline olukord, kus klassi ette saadetakse tiimist väitlema alati samad inimesed, ei soodusta kuidagi õpilaste aktiivsuse tõstmist. Kui siis ainult mõne üksiku, ent tõenäoliselt mitte klassi kui terviku (samas oleneb, milline on klassi koosseis).
Kõigi õpilaste väitlema sundimine heidutab õpilasi sellest osa võtma ning võib neid isegi väitlusest eemale lükata. Mõne jaoks võib väitlemine olla pigem negatiivne kogemus: peljatakse klassi ees debateerida või tuntakse, et teised on niikuinii paremad, seega pingutusel ei ole mõtet. Kui õpilasi surutakse pidevalt väitlema ning mingi osa klassist näeb seda kui tüütu koormana, ei ole neil eriti motivatsiooni südikalt kaasa lüüa. Nõustun, et kriitiline mõtlemine ja oma arvamuse argumenteeritud põhjendamine on eluks vajalikud oskused. Kuid on ka muid viise, kuidas neid arendada kui kõigi õpilaste väitlema panemine, kellest suurel osal ei ole huvi sellest aktiivselt osa võtta.
Kui tahetakse koolitunnis väitlemisega maksimaalselt õpilaste aktiivsust tõsta, tuleks alustada argumenteerivate harjutustega juba varasemas kooliastmes, et vältida eelmainitud olukorda, kus õpilased puutuvad esimest korda kokku argumendi ülesehitusega ning pannakse koheselt klassi ette pukki. Ent seevastu on alati võimalik väidelda väitlusklubis, mis on kasulikum kolmel järgneval põhjusel: esiteks on seal vähem inimesi kui klassis, seega saavad kõik enamasti väitlusest osa võtta, mitte olla kõigest pealtvaatajad; teiseks on õpilased kokku tulnud eesmärgiga väidelda ning on nõus selle nimel võrdselt pingutama; kolmandaks ei ole tegu sunniviisilise tegevusega, seega on õpilased entusiastlikumad väitlusest osa võtma.