Categories
Intervjuu

Ron Sebastian Puiestee: „Eesmärk on olümpiale jõuda.“

Praegune G2.o õpilane Ron Sebastian Puiestee on noormees, kes tegi Saaremaa Gümnaasiumi uhkeks juba enne, kui päriselt koolipinki jõudis. Teiselt poolt maakera kergejõustikumedalite kojutoomise kõrvalt leidub tal aega ka mõttemängude ning V lennu revüüetenduse jaoks. Mitmekordse Saare maakonna parima noorsportlase ning Saaremaa Gümnaasiumi 2024. aasta spordi silmatera tegemisi läksimegi uurima.

Lisatud ka Roni „pressiesindaja“ Marta Lingi kommentaarid.

Kuidas ja millal sa üldse kergejõustikuni jõudsid ning kas oled oma valikuga rahul?

Ütleksin, et kogu elu olen tegelenud. Väiksena viis paps mind mingitele lastevõistlustele, seal tegin midagi kaasa. Emps ja paps tegelesid ka mõlemad kergejõustikuga. Trenni läksin 2. klassis, siis mängisin veel rahvastepalli ka. Seega üheksas aasta läheb praegu.

Kas oled oma spordiala valikuga rahul? Kas on sul olnud hetki, mil oled mõelnud, et oleks võinud hoopis millegi muuga tegeleda või kaalunud lausa kergejõustiku poolelijätmist?

Jah, olen rahul. Kunagi käisin ühe päeva jalgpallis, peale seda jäin kohe haigeks ja rohkem sinna tagasi ei läinudki. Jalka on küll lahe, aga pigem mängin seda niisama vabal ajal ja huvi pärast. Ma arvan, et kuna mul väiksena tuli kergejõustik kohe nii hästi välja, siis oligi see tunne, et ma tahan kogu aeg seda teha.

Kui on mõni võistlus või trenn halvasti läinud, siis on küll see, et mõtled enda peale, et kas tegid ikka õigesti või lihtsalt arvad, et sa pole selle jaoks piisavalt hea. Aga ikkagi, ma pole selle peale mõelnud, et võiks lõpetada.

Võib öelda, et kaugushüpe on üks sinu tugevamatest aladest, kas see on ka sinu lemmik? Miks just see?

Kunagi, umbes 14-aastaseni, tulid mul tõkked väga hästi välja. Kaugus on kogu aeg hästi välja tulnud, aga siis olid tõkked eriti head. Nüüd pole tõkked enam nii hästi tulnud. Ma arvan, et ongi kaugus-kõrgus need lemmikalad. Lihtsalt ongi see, et need tulevad hästi välja ja kui ma käin võistlemas, teengi just neid alasid ja ongi, heh, lahe võita kogu aeg. /Pressiesindaja Marta naerab/ Või noh, seal esikolmikus olla.

Oled käinud võistlustel mitmetes eri riikides, lausa teisel pool maakera, milline on sinu jaoks olnud neist kõige huvitavam? Kas nö „tööreisidel“ käies jääb kohaliku kultuuri ja vaatamisväärsuste uudistamiseks ka aega või staadionilt otse lennukile?

Ma ütleks, et („kus ma käisin?“ ***vaatab pressiesindajale otsa***) Bahreinis käisin praegu. Brasiilia kohta kõik, mis ma eeldasin, oligi just nii. Bahrein on nii väike riik, et ma ei teadnudki, mis seal üldse olla võib. See vist pidi olema väiksem kui Hiiumaa. Iga võistlus, kus ma käinud olen, näiteks Euroopa meistrivõistlused suvel, olidki niimoodi, et neli päeva olid võistlused ja üks päev oli oma asjade tegemiseks. See olenebki graafikast /*Muigab ja sosistab* – „Mida?“ –„Ei midagi“ – „Eh“ – „Graafikust“ – „Ei ongi ju, aa jah, graafikust“/ Noh, kui esimesel päeval on näiteks kõrgus, teen eelmine päev väikese soojenduse ja ülejäänud aja proovin võimalikult palju puhata. Nii palju kui aega jääb, saab ringi vaadata jah. Tavaliselt läheme üks või kaks päeva varem kohale, siis on päev enne võistlusi aega sooja teha ja peale võistlusi tavaliselt on üks päev aega käia kuskil turul, linnas, lihtsalt avastada. /Pressiesindaja soovitab vastust täiendada/Meil oli nii Bahreinis kui Brasiilias üks eraldi kultuuripäev. Terve päev sai õppida huvitavaid kultuure, kõikide riikide omi, kes seal võistlustel kohal olid.

Oled oma suurepäraste saavutuste eest saanud ka mitmeid erinevaid auhindu, maakonna aasta noorsportlane, SG silmatera, aasta Eesti kergejõustiklase nominatsioon, kui palju need tunnustused sinu jaoks loevad? Või on sportlase jaoks kõige suurema väärtusega ikka staadionilt saadud medal?

Ma ütleks, et kõik on samaväärsed. Lihtsalt rahvale jääb rohkem silma, kui sa võidad selle aasta oma. Ega neid väga ei huvita, mida sa teed võistlustel, kui kõik need suuremad auhinnad tulevad välja nagunii aasta lõpus. Inimesed alguses ei jälgi nii palju kui aasta lõpus.

Kuidas leiad tasakaalu trennide ja võistluste, kooli, revüü, pere, sõprade ja niisama omaette olemise aja vahel? 

Nädalavahetusel ma olen, noh, tüdruksõbra Martaga kogu aeg. Kuna me käime ka samas klassis, siis tegelikult ei ole puudust, et me oleks liiga vähe koos. Perega jääb kõik peale kooli ja trenni. Jõuan kaheksa-üheksa ajal koju, siis on see aeg.

Kooliga – G2-s pole isegi nii palju õppida olnud, G1 oli hullem. Suhteliselt aeglaselt läheb kõik, pole nii palju kodutöid. Noh, mis meil on, meil on reedel niimoodi, et näiteks on esimene vaba, siis on moodulitund, siis on füüsika ja … /„ei ole füüsikat, matemaatika ja siis on keka, nii et suurt õppida pole“/ nii et põhimõtteliselt õppida pole. Ma valisin matemaatikas ka kitsama poole, et siis on veel vähem õppida.

Kas otsus revüüs osaleda tuli sulle kergelt või raskelt? Paljudele osutub vastuargumendiks just trennid ja ajapuudus, kuidas tipptasemel sportlane selle jaoks aega leiab?

Heh, no see oli natuke ka Martaga … Ja siis vanem vend Kennet ka ütles, et jumala lahe. Ma käisin eelmise aasta revüü kõige viimasel etendusel, vaatasin, et väga lahe nägi välja ja siis ma mõtlesin, et tahan ka osaleda. Tegin siukse targa otsuse … Me küll eriti paljudes tantsudes ei ole, sest mul on ikka trennid ja lihtsalt ei jõua. Vahepeal on ka see, et jään lihtsalt hiljaks revüüproovi, aga üritan nii palju jõuda, kui saab.

Kes on su suurimad eeskujud? Kes sind inspireerivad?

See on kõige tüüpilisem küsimus, kogu aeg on see … Ma olen kogu aeg vastanud, et minu paps. Ma olen alati tahtnud temast veel parem olla. Ta proovib igal minu võistlusel kaasas ja filmimas olla. Paps ongi see tugiisik mulle, proovin olla nagu tema.

Kuidas kool sinu arengut spordimaailmas toetab? Näiteks puudumiste ja järeltööde osas, kui oled võistlustel või treeninglaagrites?

Õpetajad tulevad väga hästi vastu. Ma arvan, et sellega probleeme pole. Ma alguses olin j klassis, kus on kehalise õpetaja Koit ka mentor, aga siis ma vahetasin klassi, sest kõik eelmised klassikaaslased olid oomadaras. Aga Koiduga saab kogu aeg kõik läbi räägitud ja minu mentorid on ka toredad ning aitavad väga palju puudumiste ja kõige muuga.

Mis on sinu spordikarjääri lõppeesmärk?

Ma arvan, et olümpiakuld on kõigi sportlaste eesmärk. Aga juba olümpiale jõuda oleks väga-väga suur saavutus. Ma ütlekski, et eesmärk on olümpiale jõuda ja seal teha enda parim tulemus, mis võimalik on. Ma arvan, et väike võimalus ikka on sinna saada.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs