Paljude inimeste jaoks kaasneb uue aastaga surve ennast ja oma elu muuta. Kalendris vahetub number ning justkui peaks ka inimene koos sellega muutuma. Sotsiaalmeedia täitub lubadustega paremast minast, tervislikumatest harjumustest ja suurtest eesmärkidest. „Uus aasta, uus mina“ kõlab ju hästi, kuid selle mõtteviisi taga peitub eeldus, et vana mina on midagi, millest tuleks igal juhul lahti saada.
Selline hoiak võib olla koormav. Kui ärkad jaanuari alguses sama väsinuna ning samade mõtete ja harjumustega, võib tekkida tunne, et oled läbi kukkunud juba enne, kui oled üldse alustada jõudnud. Muutus ei saa aga toimuda üleöö. Ometi paneb „uus aasta, uus mina“ kultuur meid uskuma, et kui me ei suuda kiiresti ja nähtavalt muutuda, on probleem meis endis.
Aga miks inimesed üldse uusaastalubadusi annavad? Kui tihti oled mõelnud, et alustad uue treeningkava või raamatu lugemist just esmaspäeval või kuu esimesel päeval? Uue aastaga on samamoodi – uued algused annavad justkui puhta lehe ja võimaluse jätta vana selja taha. See on inimlik, sest muutumine on sageli hirmutav. Samas loob see illusiooni, et areng vajab kindlat kuupäeva, justkui ei tohiks alustada enne, kui saabub uus aasta, uus kuu või vähemalt esmaspäev.
Tegelikult võib muutus alata ka kolmapäeval, märtsis või täiesti tavalisel argipäeval kell viis õhtul. Motivatsiooniks ei peaks ootama „õiget hetke“ – see hetk tekib siis, kui inimene otsustab, et tahab muutuda. Just seetõttu uusaastalubadused sageli ei püsigi. Mõne jaoks on ainus põhjus, miks 1. jaanuaril jõusaali minna, tunne, et peab. Kui see kohustuslik motivatsioon vaibub, ei ole endiselt selgeks mõeldud, mida tegelikult tahetakse ja miks, ning nii langetakse vanadesse harjumustesse tagasi.
Veel üks põhjus, miks uusaastalubadused sageli ebaõnnestuvad, on see, et endale seatakse liiga suured ja ebamäärased eesmärgid. Lubatakse hakata rohkem sporti tegema või paremini õppima, kuid harva mõeldakse sellele, mida see päriselt tähendab ja kuidas neid eesmärke ellu viia. Aasta alguses tugevana tunduv motivatsioon kaob tihti juba paari nädala jooksul, sest elu ei muutu üleöö – kool, töö, kohustused ja väsimus jäävad alles ka pärast aastavahetust.
Võib-olla seisnebki probleem selles, kuidas me arengut ette kujutame. Mitte iga edasiminek ei pea olema suur ega silmatorkav. Mõnikord tähendab areng hoopis seda, et õpid oma piire paremini tundma, oskad puhata ilma süütundeta või julged tunnistada, et kõike ei peagi korraga ära tegema. Tähtis on see, et liigud õiges suunas, mitte see, et jõuad juba aasta esimesel nädalal finišisse. Väiksemad ja konkreetsemad muutused on sageli kestvamad kui suured lubadused.
Edasiliikumine ei pea olema kiire – tähtis on, et see kulgeks sinu enda tempos. Kui aasta algas rahulikult, mitte suure motivatsioonipuhanguga, ei tähenda see, et oled maha jäänud. Elu ei ole mõeldud teiste jaoks elamiseks. Kõige olulisem uusaastalubadus võibki olla see, et lubame endal olla piisavad ka lihtsalt iseendana. Keegi ei alusta uut aastat puhtalt lehelt – me võtame uude aastasse kaasa oma rõõmud, mured, harjumused ja kohustused ning teeme nendega nii häid otsuseid, kui suudame. Ja see peakski olema piisav.