
Pikkusemõõtjaid on erineva täpsusega
2.5. MÕÕTMISE TÄPSUS
Mõõteviga ja mõõtemääramatus
Mõõtmine on mõõdetava füüsikalise
suuruse võrdlemine teise sama tüüpi suurusega, mis on
mõõtühikuks kokku lepitud. Võrdlemise
protseduur toimub aga alati olukorras, kus mõjuvad erinevad
välised tingimused. Osa neist välismõjuritest
võivad olla juhusliku iseloomuga ja paljud võivad olla
meile ka teadmatud. Kõik see viib selleni, et
mõõtmise tulemusel saadud väärtus ei pruugi
suuruse tegeliku väärtusega täpselt kokku langeda.
Tegelikult polegi absoluutselt täpne mõõtmine
põhimõtteliselt võimalik. Kui midagi
mõõdetakse, siis lisaks mõõtetulemuse
saamisele on oluline hinnata ka mõõtmise täpsust.
Kui aknaklaasijale antakse klaasi väljalõikamiseks
mõõdud 1 m × 1,5 m ja ei täpsuatata, kuidas
need saadud on, ei riski ta ise üle mõõtmata
tööle asuda.
Tähistame mingi suuruse (näiteks pikkuse või massi)
mõõtmisel saadud mõõtetulemuse
tähega x. Kuna
mõõtmine ei
pruugi olla täpne, siis see mõõtetulemus võib
mõõtesuuruse
tõelisest väärtusest x0 erineda.
Mõõtetulemuse ja suuruse tõelise
väärtuse vahet nimetatakse mõõteveaks.
Suuruse x
mõõteviga tähistatakse sageli sümboliga δx (loe väike delta x).
δx = x - x0.
Mida väiksem mõõteviga, seda parem on
mõõtmise täpsus.
Konkreetse mõõtmise korral on ainsaks informatsiooniks
suuruse kohta saadud mõõtetulemus x. Kuna me mõõtevea
väärtust ei tea, jääb mõõdetava
suuruse tõeline väärtus alati teadmata.
Mõõteviga on juhuslik suurus, mida pole võimalik
kindlaks määrata. Iga järgmise mõõtmise
tulemus võib eelmisest veidi erineda. Mõõtmisega
kaasneb alati teatav teadmatus ehk määramatus. Suuruse
tõeline väärtus jääb meile teadmatuks, kuid
me saame anda tõenäosusliku hinnangu väärtuste
vahemiku kohta, milles mõõdetava suuruse tõeline
väärtus asub. Seda väärtuste vahemiku ulatust, kuhu
suuruse tõeline väärtus sisse jääb,
iseloomustab mõõtemääramatus.
Mõõtemääramatust
saab väljendada suurusega
Δx (loe delta x), mille
võrra mõõtetulemus x mõõdetud suuruse
tõelisest väärtusest x0
rohkem erineda ei tohiks. Tõeline väärtus
jääb vahemikku x - Δx kuni x + Δx. Matemaatiliselt väljendab
seda võrratus:
x - Δx < x0 < x + Δx.

Mõõtemääramatus
näitab piirid, mille vahele mõõdetud suuruse
tõeline väärtus jääb.
Mõõtemääramatus näitab, maksimaalselt kui
suur võib mõõteviga olla. Vanemates
mõõtmisalastes kirjutistes kasutataksegi
mõõtemääramatuse asemel mõistet piirviga. Me võime
mõõtevahendeid täiustades nende täpsust
tõsta ja mõõtemääramatust
vähendada, kuid seda päris ära kaotada pole
võimalik. Mõõtemääramatuse hindamiseks
on vaja teada selle allikaid.
Mõõtemääramatuse allikad
Mõõtemääramatuse hindamisel lähtutakse
eeldusest, et mõõtetulemus on mõõdetava
suuruse tõelise väärtuse parim hinnang.
Mõõtemääramatuse leidmisel tuleb arvesse
võtta kõik selle võimalikud komponendid.
Mõõtepraktikas on
mõõtemääramatusel palju võimalikke
allikaid. Toome siinkohal ära olulisemad faktorid, mis
mõõtmistulemust mõjutavad:
- Etalonide ebatäpsus.
Näiteks on kilogrammi etaloni prototüüp aja jooksul 50
µg kergemaks muutunud.
- Mõõteriista
ebatäpsused. Näiteks on mõõtjoonlauale
jaotised peale kantud ebatäpselt või kaaluviht
ettenähtust veidi raskem.
- Mõõtja
põhjustatud subjektiivsed ebatäpsused. Näiteks
saavad käsitsi aega mõõtvad finišikohtunikud veidi
erinevaid tulemusi, kuna nende reageerimiskiirus on erinev.
Osutmõõteriistalt näidu lugemisel tekkiv
subjektiivne viga on tingitud aga valest vaatenurgast.
- Ümbritseva keskkonna
mõjust tingitud ebatäpsused. Näiteks
üleskeeratava vedrukella käiku mõjutab temperatuur ja
vedrukaalu näit sõltub Maa kõlgetõmbest, mis
eri paikades veidi erinev on.
- Mõõtmise aluseks
oleva teooria ebatäpsused. Näiteks traati läbiva
voolutugevuse mõõtmise aluseks võetav Ohmi seadus (I = U/R) ei pruugi olukorras, kus traat
voolu toimel kuumeneb, täpselt kehtida.
- Kasutatavate konstantide
ebatäpsused. Näiteks arvutustes kasutatav arv π
või vaba langemise kiirendus pole täpsed.
- Teadmata põhjustest
tingitud juhuslikud ebatäpsused. Tuleb ette olukordi, mil
näiliselt ühesugustes tingimustes läbi viidud
kordusmõõtmised ei anna eelmistega samasuguseid tulemusi.

Elektroonilised kaalud on erineva
täpsusega
Ajamõõtjad
saavad tihti erinevaid tulemusi
Mõõtemääramatus ja
mõõtetulemuse esitamine
Mõõtemääramatuse hindamiseks on erinevaid
meetodeid. Mõnda neist
tutvustatakse käesoleva konspekti järgmises peatükis.
Kui määramatuse
hinnangus on tehtud viga, ei saa me kunagi teada, kummale poole
(suurendamise või vähendamise suunas) see tehtud on.
Igal juhul on selge, et mõõtemääramatuse
alahindamine võib meid viia
esitatud väärtuste liigsele usaldamisele, millel
võivad olla väga
ebameeldivad tagajärjed. Näiteks võib ebatäpse
dopingutesti liigne
usaldamineebaõiglaselt lõpetada süütu sportlase
karjääri.
Ka määramatuse meelevaldne ülehindamine võib
põhjustada soovimatuid
tulemusi. See võib näiteks sundida
mõõtevahendite kasutajaid hankima
täpsemaid ja kallimaid mõõtevahendeid, kui neil
tegelikult tarvis on.
Tulemuseks on hindade tõus lõpptarbija ehk meie
kõigi jaoks.Mõõtetulemus ilma
mõõtemääramatuse hinnanguta on
väärtusetu. Eespool oli toodud näide
klaasilõikaja tööst. Aknaraami sobivat klaasi pole
mõtet lõigata, kui selle mõõtude
määramatus on 5 cm suurema või väiksema
väärtuse suunas. Kui aga klaasissepp saab olla kindel, et
mõõtemääramatus ei ületa 0,5 mm, asub ta
aega viitmata tööle. Vastutusrikaste (sealhulgas
teadustöös tehtavate) mõõtmiste tulemus tuleb
esitada alati koos mõõtemääramatuse hinnanguga.
Mõõtetulemuse esitamisel tuleb alati anda parim hinnang
mõõtesuuruse väärtusele ning parim lähend
selle väärtuse määramatusele.
Mõõtesuuruse parimaks hinnanguks on üldjuhul
mõõtetulemus x
ja selle määramatuse hinnangut väljendab suurim
võimalik mõõteviga Δx.
Koos saab neid esitada kujul mõõtesuurus
= (x ± Δx) × mõõtühik.
Mõned näited:
- auto sõidukiirus v
= (92 ± 5) km/h;
- õpilase kasv l =
(168,5 ± 0,5) cm;
- šokolaadi mass m = (100
± 3) g.
< Tagasi
Sisukord
Edasi >
Metroloogia ehk
mõõtmiste teaduse kohta saavad huvilised oma uudishimu
rahuldada lugedes käesolevale konspektile lisaks järgmisi
eestikeelseid raamatuid:
- Tammet, H. 1971. Füüsika praktikum. Metroloogia. Tln:
Valgus. 241 lk.
- Laaneots, R., Mathiesen, O. 2002. Mõõtmise alused.
Tln: TTÜ Kirjastus. 206 lk.