Päev: 30. aprill 2025

Foto: Merilyn Lempu

Paul kolib ajutiselt Harjumaa väikelinna onu juurde ning leiab sealt grupi omavanuseid, kellega hakkab igapäevaselt koos aega veetma. Soovides end kehtestada ja kuuluvust leida, teeb ta mitmeid valesid otsuseid, millest mõnel on ka rasked tagajärjed.

Pauliga kohtume esmakordselt autosõidul onu poole. Juba filmi alguses selgub, et poisil on varasemalt olnud käitumisprobleeme – selle üle vaidlevad omavahel Pauli ema ja onu. Peagi jõuab vaatajani ka tõsisem info: peres on olnud suhtevägivalda, mille peamiseks põhjustajaks oli Pauli isa.

Psühholoogilisest vaatenurgast pole selline taust haruldane – pingelised peresuhted ja traumaatilised kogemused võivad mõjutada lapse käitumist sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Kui kodus napib turvatunnet ja häid eeskujusid, kannatab ka austus täiskasvanute vastu. Pauli trots ja mässumeelsus pole pelgalt iseloomujooned, vaid tema viis ellu jääda maailmas, mis teda piisavalt ei toeta.

Uues linnas, sattudes omavanuste poiste seltskonda, tekib Paulil tugev vajadus end tõestada – olgu selleks ohtlike ainete katsetamine või Fränki sihilik kiusamine. Kõik see toimub selleks, et leida oma koht grupis. Samas on näha, et selline käitumine ei tule talle loomulikult ega paku rahuldust. Miks ta siis ikkagi kaasa teeb? Tõenäoliselt kuuluvustunde otsimise pärast.

Ajapikku hakkab Paul mõistma, et Fränk on tegelikult siiras ja tore inimene, kellega on hea koos olla. See viib sisemise konfliktini: kas jääda grupi poolele või seista Fränki eest. Lõpuks teeb Paul otsuse – ta astub välja Fränki kaitseks, ütleb selgelt välja, et teda enam ei kiusata, sest Fränk on tema sõber. See on oluline pööre, mis näitab Pauli sisemist arengut ja väärtuste muutumist. Tegelikkuses ei julgeta selliseid samme sageli teha – pigem minnakse kaasa grupi survega, isegi kui mõistetakse, et teisele tehakse liiga.

Grupi juhiks on Jasper – kontrolliv ja karm poiss, kelle viha lahvatab kergesti. Tema lugu ei avane küll nii põhjalikult kui Pauli oma, ent erinevad stseenid vihjavad koduste probleemide olemasolule. Pärast ema lahkumist on Jasperi isa muutunud emotsionaalselt suletuks ja ükskõikseks. See ükskõiksus, koos varasemate konfliktidega, on jätnud Jasperi ellu tühimiku, mida ta püüab täita kontrolli ja agressiivsusega.

Kui Jasper kaotab grupis oma liidrirolli, variseb ka tema maailmapilt. Ta muutub naerualuseks, kui avalikuks tulevad tema armastuskirjad kohaliku poemüüja vastu – naise vastu, kes meenutab talle oma ema. Alandus, kaotus ja lahendamata lein viivad Jasperi murdumiseni. Kui isa ta kriitilisel hetkel leiab, toimub pööre: isa mõistab, kui sügavalt kõik see Jasperit mõjutas. Nende suhe hakkab sellest hetkest vaikselt paranema – tekib esimene tõeline kontakt.

Sasha ehk Fränk on puudega noorem mees, keda poisid sageli narrivad. Ta on kasvanud üles venekeelses peres ega mõista alati kõike, mida talle öeldakse. Ometi on ta südamlik, siiras ja rõõmustab väikeste asjade üle – näiteks pudelikorkide kogumine või suupillimäng.

Suupill ja kehakeel on tema jaoks olulised suhtlusviisid, sest kõnega on tal raskusi. Kui Paul otsustab rattaga linnast lahkuda, mõistab Sasha seda tema mängitud kurva meloodia järgi ja jookseb talle järele. Kuigi Paul tema peale vihastab, ei kanna Sasha vimma – hoopis ulatab andestavalt oma suupilli. See žest sümboliseerib nende sõpruse kestmist. Sasha nutikus ilmneb ka hiljem – ta paneb detailidest kokku, et Paul on kadunud, ning on esimene, kes teda otsima asub.

Filmi vaatamine oli väga emotsionaalne kogemus. Olen alati hingega seotud just selliste lugudega, mis avavad inimestevahelisi suhteid ja jätavad vaatajale mõtlemisainet ka pärast filmi lõppu. Käisime seansil, kus kohal oli ka režissöör ise. Ta rääkis, et film põhineb tema enda ja tuttavate isiklikel lugudel, mis tegi kogu kogemuse veelgi sügavamaks. Väga huvitav oleks näha ka kaadritaguseid hetki ja väljalõigatud stseene – tema sõnul oli neid päris palju, isegi nii palju, et üks tegelane jäi lõppversioonist täiesti välja.

Head muusikat tehakse aastate jooksul aina vähem. Vähemalt niimoodi arvavad paljud inimesed uute artistide ja laulude kohta. Väidetakse, et muusika kvaliteet muutub iga aastaga järjest halvemaks ega hakka lähiajal paranema. Kas see on tegelikult tõsi ja miks nii paljud niimoodi arvavad?

Esiteks oli vanasti palju raskem muusikat lindistada. Sel ajal oli laulude salvestamine palju kulukam protsess ja igaühel ei olnud võimalik seda teha. See tähendas, et kui oli stuudiosse minek siis pidi kõik kindlasti läbimõeldud olema ja pillipartiid selgeks õpitud. Paljud usuvad, et see viis ka kvaliteetsemate lindistusteni, sest siis ei tekkinud selliseid olukordi, kus pidi kohapeal kiiresti asju välja mõtlema.

Peale selle ei olnud inimestel võimalik ise enda muusikat väljastada. Selleks, et oma muusikat avalikustada pidi ennast plaadifirmale allkirjastama ja tavaliselt lubati seda teha ainult nendel inimestel, kelles nähti mingit muusikalist talenti ning olid kogenud. See tähendas, et oli vähem olukordi, kus jõudis inimeste kõrvadeni ebakvaliteetset muusikat. 

Kuigi tol ajal filtreeriti paremini välja nii öelda rämpsmuusikat ei tähenda see, et siis oli rohkem head muusikat kui tänapäeval. Ma nõustun küll sellega, et vanasti oli vähem halva kvaliteediga muusikat, aga ma ei usu, et nüüd väljastatakse vähem häid laule. Just vastupidi, ma arvan, et tänapäeval tehakse rohkem head muusikat, sest praegused töövahendid on palju efektiivsemad ja kättesaadavamad kõigile ning inimesed ei pea sõltuma plaadifirmadest. See küll tähendab, et paratamatult jõuavad need vahendid inimeste kätte, kellel ei ole mingit erilist muusikalist talenti, kuid samuti võimaldab see teistel muusikutel lihtsamini ja efektiivsemalt kirjutada ja lindistada head muusikat. 

Vanemal muusikal on tavaliselt ka mingi nostalgiline element selle juures, mis võib tekitada illusiooni, et see on parem. Thomas Britton ja Fraser Gilliat ajakirjast The Oxford Blue on öelnud: „Võib-olla kümne aasta pärast kostavad tantsupõrandal karjed, kui mängima hakkab „As It Was“ või „About Damn Time“, aga hetkel ma kahtlen, et need tekitaksid sama reaktsiooni nagu „Mr Brightside“ või mis iganes „Apple Bottom Jeans’i“ tegelik nimi. Neil lauludel on olnud aega arendada endale konteksti, tähendust, mis ulatub kaugemale muusikast, ja just see ongi põhjus, miks vanemal muusikal on alati eelis uuema ees.“ Ma nõustun selle väitega täielikult. Inimestel lihtsalt ei ole uuemate laulude jaoks olnud piisavalt aega, et nendega siduda mälestusi ja emotsionaalselt neile reageerida samal moel nagu vanadele. Tänapäeva muusikal küll sellist eelist ei ole, kuid ma usun, et tulevikus vaadatakse sellele tagasi samasuguse nostalgilise pilguga.

Lõppkokkuvõttes olen kindel, et uuel muusikal pole midagi viga. Võib küll tekkida mulje, et see ei ole eriti hea võrreldes vanade lauludega, aga see on pigem selle pärast, et inimestel ei ole veel sellega tekkinud nostalgilist seost või pole lihtsalt leitud üles neid artiste, kes tegelikult teevad häid laule. Muusika kvaliteet kindlasti ei ole allakäigus, vaid on alanud lihtsalt uus faas muusikaproduktsioonis. 

.

.

Kasutatud allikas:

• https://medium.com/bouncin-and-behavin-blogs/the-downfall-of-modern-music-8c3d19c7a9b1
• https://www.trentarthur.ca/news/why-todays-music-sucks-the-decline-of-good-music
• https://theoxfordblue.co.uk/music-today-is-worse-than-it-was-in-the-past-the-debate/
• https://sacschoolbeat.com/2085/opinion/modern-music-is-continually-getting-worse-and-wont-stop-doing-so-anytime-soon/

„Eurovisioon peaks inimesi tänu ühistele väärtustele ühendama, mitte neid poliitika tõttu lõhestama,“ ütles lauluvõistluse tegevjuht Martin Österdahl Billboardile. 1956. aastal peale sõdu Euroopa riikide ühistegevuste rõhutamiseks loodud ja seitsme riigiga alustanud Eurovisiooni lauluvõistlus on end alati reklaaminud kui apoliitilist ja täielikult neutraalset üritust, kuid tegelikkus näitab tihti vastupidist. EBU (European Broadcasting Union) seadused keelavad ilmselgete poliitiliste sõnumitega laulude võistlusele esitamise ja nende levitamise. Teatud riikidele on just poliitiliste mõjutuste tõttu pandud peale piiranguid, tehtud trahve või on neid lausa võistluselt diskvalifitseeritud. Naaberriigid või riikide grupid, kellel on ühine minevik, annavad üksteisele tavade kohaselt alati palju punkte. Riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab tihti tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. Olgu poliitika mõju võistluse korraldajatele oluline või mitte, olemas ta on. Isiklikult olen veendunud, et poliitika mõjuvõim lauluvõistlusele kasvab iga aastaga ning selle vähendamiseks peaks kindlasti midagi ette võtma, kuid võistluse formaadi tõttu oleks see üpriski keeruline.  

Aastal 2019 sai Island 5000 euro suuruse trahvi, kuna nende esindajad hoidsid green room’is ülal Palestiina lippu. Aastal 2021 ei suutnud Valgevene saata võistlusele laulu, millest EBU eksperdid ei oleks peidetud poliitilisi sõnumeid leidnud ning rohkem nad lauluvõistlusel osaleda proovinud ei ole. Liibanon sai aastal 2005 kolmeaastase osalemiskeelu, kuna Liibanonis ei tohi näidata Iisraeli päritolu sisu, seega oli neil plaan Iisraeli esitust mitte näidata, kuid ka see käib EBU reeglite vastu. Kõik otsused tunduvad EBU seaduste kohaselt loogilised, kuid siiski on läbi lastud ka palju justkui positiivseid poliitilisi sõnumeid, mis ei tundu selles valguses õiglane. 90ndatel olid vägagi levinud ja populaarsed Euroopa taasühinemise sõnumid, näiteks 1990 võitja Itaalia (lugu „Insieme: 1992” sõnades „Unite, unite Europe”) ning 1997 võitja Ühendkuningriik (lugu „Love shine a light”, mille sõnad räägivad õdedest ja vendadest ning kuidas me tuleme kokku, teeme kõike üheskoos ja igaühes süttib armastus). Ukraina võidulugu aastal 2016 (Jamala „1944”) loeti EBU poolt ajalooliseks, mitte poliitiliseks, kuigi loos oli arusaadavalt vihjatud ka aktuaalsetele sündmustele nagu Krimmi okupeerimine. Kui hakata poliitilisi sõnumeid piirama ja keelama, siis tuleks seda teha kõigi poliitiliste sõnumitega, mitte toetuda sellele, kas EBU eksperdid loevad selle positiivseks või negatiivseks sõnumiks.  

Konkursi lõpptulemus põhineb publiku ja riikide žüriide häältel ning paljudel juhtudel on ka need punktid kallutatud. Näiteks annavad Küpros ja Kreeka tavaliselt üksteisele ohtralt punkte, nagu ka endised Jugoslaavia riigid ja Skandinaavia riigid. Igal aastal kuulen ema teleri ees ütlemas: „Noh, siit tulevad Läti punktid, nüüd saab Eesti kindlasti midagi.“ Sellist nö sõbralikku kallutust oleks tänu võistluse formaadile väga raske ära hoida, kuid vahepeal on see lihtsalt ebaaus ja pisut nõme. Kõige lihtsam olekski võib-olla ära jätta iga riigi esindamine, vaid teha lihtsalt üleeuroopaline lauluvõistlus, kuid sellega kaoks ka Eurovisiooni algne mõte ühendada Euroopa riike läbi hea muusika.   

Mind isiklikult häirib aga kõige rohkem see, et riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab alati tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. 1993. aastal ei lubatud Jugoslaavial võistlusel osaleda tema agressioonide pärast Bosnias ja Hertsegoviinas ning Bosnia ja Hertsegoviina võistluslugudel läks aastatel 1993–1995 oluliselt paremini kui varem, kuid peale pingete lõppemist halvenesid tulemused taas. Venemaa oli 2016. aastal kindel rahva lemmik, kuid ei saanud võita, kuna riigil olid poliitilised pinged Ukrainaga ning seetõttu võitiski konkursi hoopis Ukraina. 2017. aastal toimus võistlus Ukrainas, kuid Venemaa valitud esindajal keelati Ukrainasse siseneda, sest oli teinud kontserdi värskelt vallutatud Krimmis. Pakuti võimalust esineda videopildi teel, kuid Venemaa otsustas hoopis üldse mitte osa võtta. 2022. aastal keelas EBU Venemaal võistlusest osa võtta Ukraina ründamise pärast ning tol aastal võitis Ukraina võistluse ülekaalukalt (umbes 2/3 rahvahäältest). Mitmed artistid teistest riikidest (nt Island, Saksamaa) olid kleepinud Ukraina lipud oma muusikainstrumentidele ning paljud muud õhtu jooksul näidatud tähtsad isikud kandsid rinnas Ukraina lipuvärvides paela. Hoolimata Ukraina võidust toimus 2023. aasta lauluvõistlus Inglismaal Liverpoolis, kuna Ukrainas toimus endiselt sõda. Olukord ei ole ka käesolevaks aastaks muutunud ning Venemaa osalemiskeeld kehtib endiselt. See ei takista neid aga kasutamast lauluvõistlust inimeste manipuleerimiseks. 2022. aastal peale Ukraina esindaja Kalush Orchestra võitu looga „Stefania” kuulutasid venelaste meediaväljaanded, et võitis hoopis Ühendkuningriiki esindanud Sam Ryder oma lauluga „SPACE MAN”. 2023. aasta lauluvõistluse finaali ajal, umbes kümme minutit enne Ukraina linnast Ternopilist pärit TVORCHI duo liikmete lavaleastumist, ründasid venelased nende kodulinna. Mehed kuulsid kohutavaid uudiseid vahetult enne oma esitust ning tõenäoliselt oligi Venemaa plaan nad endast välja ajada ja rikkuda ära nende võimalus lauluvõistlusel midagi saavutada, kuid Ukraina lugu „Heart of Steel” lõpetas kõrgel kuuendal kohal. 

Paljude Eurovisiooni fännide seas on tekitanud pahameelt asjaolu, et Iisraeli ei ole lauluvõistluselt eemaldatud ning EBU vaatab justkui mööda nende tulisest konfliktist Palestiinaga. 2024. aasta Eurovisioonil plahvatas mitu skandaali, kus erinevad meediaväljaanded ning konkurendid Iisraeli esindajale Edan Golanile halvustavaid märkusi tegid. Tema lugu „Hurricane” saavutas 5. koha ning hoolimata negatiivsest vastukajast osaleb Iisrael ka tänavu looga „New Day Will Rise”, mille lauluridade vahelt on võimalik leida poliitilisi sõnumeid. Kuigi Iisraeli ja Palestiina elanike vahel on pingeid juba ammu-ammu, loetakse agressoriks Iisraeli ja kannatanuks Palestiinat. Otsides erinevusi Venemaa ja Ukraina konfliktiga, on Palestiina kui ohvri lippude ja sümboolika näitamine Eurovisioonil keelatud. 

Ma ei tauni sõjaliselt agressiivsete riikide eemaldamist võistluselt absoluutselt, kuna Eurovisioon on siiski rõõmus sündmus ning sõdida riigiga, kellega samal ajal pidutsed ja tähistad ühtset Euroopat, käitudes, nagu kõik oleks justkui parimas korras, ei ole moraalne. Siiski on suure Eurovisiooni fännina tunne, et 2022. aasta võistlus läks pisut raisku, kuna 24. veebruaril, mil Venemaa alustas sõjategevust Ukrainas, selgus ka lauluvõistluse võitja. Kogu selle aasta Eurovisioon tundus justkui kaastundeüritus Ukrainale, et näidata, et Euroopa on Ukrainale alati tugev tagala ja tugi. Osa minust mõistab, miks see nii läks, kuid osa minust on ka väga pettunud, sest tänu sellele jäid paljud muusikaliselt kõrgemal tasemel laulud võistluses täiesti kahe silma vahele. Kui oleks võistluselt eemaldatud lisaks Venemaale ka Ukraina, oleksid tulemused põhinenud palju rohkem muusikal, kuid mingil määral oleks see olnud ebaaus ukrainlaste vastu. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et Eurovisioon ei ole kindlasti nii apoliitiline kui korraldajad väidavad või endale tunnistada tahavad ning tulihingelise fännina arvan, et selle vastu tuleks midagi ette võtta. Kahjuks napib aga ideid, mida päriselt teha, et saaks võistluselt poliitika välja jätta nii, et tehtu oleks kõigile osapooltele sobiv. Naaberriikidel ei saa ära keelata üksteisele punktide andmist, sest keegi ei saa tõestada, et punktid ei läinud naaberriigile sellepärast, et neil oligi hea laul. Rahval ei saa keelata sõjalises konfliktis ohvrirollis olevate riikide poolt hääletamist, see ei oleks kellegi vastu aus. Paljud Eurovisiooni fännid on juba aastaid nördinud poliitiliste mõjutuste tõttu, kuid vastumürki sellele ei ole veel leitud.

Foto: Max Cavallari

Instagrami meeldimiste arvu piiramise eesmärk on vähendada sotsiaalseid võrdlusi ja negatiivseid tundeid. See on samm õiges suunas, kuid ma arvan, et see ei lahenda probleemide algpõhjust. Kuigi on tore, et Instagram püüab vältida liigset keskendumist sellele, mitu meeldimist postitus saab, ei suuda see täielikult vältida vaimse heaolu kahjustamist. Kui Instagram piirab meeldimiste nähtavust, võivad inimesed ikka kogeda sotsiaalset võrdlust ja otsida tähelepanu oma postituste kaudu. Lõppkokkuvõttes on küsimus mitte ainult meeldimistes, vaid ka selles, kuidas sotsiaalmeedia meie elu ja suhted kujundab. Olen nõus, et sotsiaalmeedia pakub platvormi, kus inimesed saavad end väljendada, aga samal ajal ei ole lihtne lihtsalt meeldimiste piiramise lahendus. Ühiskond peaks tegema rohkem, et muuta meie arusaamu sotsiaalmeediast ja õpetada inimesi mitte andma sellele liiga suurt rolli oma elus.  

Psühholoog Jacqueline Sperling on öelnud, et kuigi Instagrami muudetus on samm õiges suunas, ei kõrvalda see täielikult sotsiaalmeedia negatiivseid mõjusid. Ta selgitab, et sotsiaalmeedia kasutajate tagasitulek on seotud ettearvamatuse ja ootusega – nagu mängides slotimasinat. See on täiesti tõsi, sest paljud inimesed loodavad saada positiivset tagasisidet. Meeldimised ja kommentaarid pakuvad ajutist rahulolu ja enesehinnangu tõusu, kuid see ei kesta kaua. Mina olen sellega täiesti nõus. Tegelikult toimib sotsiaalmeedia tihti nagu sõltuvust tekitav keskkond. Ootused, et iga postitus toob kaasa positiivseid kommentaare ja meeldimisi võivad muuta inimesed enesekehtestamise ja õnne leidmise osas õnnetuks. Me ootame pidevat kinnitust, mis ei pruugi lõppeda mitte Instagrami muudatusega.  

Uuringud on näidanud, et sotsiaalmeedia kasutamine võib tõepoolest mõjutada vaimset tervist, põhjustades ärevust, depressiooni ja isegi unehäireid. 2018. aastal läbi viidud Briti uuring leidis, et sotsiaalmeedia kasutamine on seotud halbade õpitulemustega, mälukaotusega ja isegi depressiooniga. Kui inimesed veedavad liiga palju aega internetis, hakkavad nad võrdlema oma elu teiste omaga, sest nende elu ei ole piisavalt väärtuslik või täiuslik. Selline enesevõrdlus võib viia enesekriitika ja rahulolematuseni. Minu arvates on see väga tõsine probleem, mida me ei tohiks alahinnata. Kui inimene pidevalt jälgib teiste elu ja võrdleb seda enda omaga, võib see viia isegi depressioonini. Ükskõik kui palju me seda eitame, mõjutab sotsiaalmeedia meie enesehinnangut ja rahulolu eluga. Mida rohkem sotsiaalmeediat kasutada, seda enam tõuseb ka stressitase, kuna iga uus postitus, foto või kommentaar toob kaasa ootused ja surve, mida inimene peab rahuldama. See toob kaasa ärevuse ja isegi füüsilisi sümptomeid nagu peavalud, lihaspinged ja iiveldus. Seetõttu on oluline mõista, et sotsiaalmeedia ei ole vaid platvorm jagamiseks – see on platvorm, mis mõjutab meid palju rohkem, kui me tihti mõtleme.  

Professor Katrin Tiidenberg räägib sotsiaalmeedia positiivsetest külgedest, nagu kuuluvuse tunne ja toetus, mida sotsiaalmeedia võib pakkuda, eriti emotsionaalses toetusgrupis. Minu arvates on see üks kõige paremaid külgi sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia võib tõepoolest pakkuda tuge ja toetust, eriti neile, kes vajavad emotsionaalset tuge või otsivad sarnaste kogemustega inimesi. Näiteks on palju gruppe, kus inimesed jagavad oma kogemusi vaimse tervise küsimustes ja see võib aidata inimestel tunda, et nad pole oma muredega üksi. See on kindlasti positiivne külg, mida sotsiaalmeedia toob, aga samas tuleb meeles pidada, et see ei saa asendada päris elu ühendust ja tuge. Me ei tohiks unustada, et tegelikkuses on meil ka inimesi meie ümber, kellega saab rääkida ja jagada oma tundeid. 

Kuid see ei muuda fakti, et sotsiaalmeedia võib samuti põhjustada vaimse tervise probleeme, kui seda kasutatakse liialt ja teadmatult. Tasakaalu leidmine on kindlasti oluline, sest  inimesed peavad mõistma oma sotsiaalmeediakasutuse mõjusid oma vaimsele ja füüsilisele heaolule. Usun, et kui me oskaksime sotsiaalmeediat kasutada teadlikult ja positiivselt, võiksime nautida selle eeliseid ilma, et see kahjustaks meie vaimset tervist. 

Lõppkokkuvõttes arvan, et Instagrami meeldimiste arvu piiramise samm on õige algus, kuid see ei ole täielik lahendus. Sotsiaalmeedia mõju vaimsele tervisele on keeruline ja sõltub palju sellest, kuidas ja kui palju seda kasutatakse. Me ei saa eeldada, et sotsiaalmeedia platvormid suudavad lahendada vaimse tervise probleeme, sest probleemid on sageli sügavamal ja seotud inimeste isikliku enesehinnangu ja sõltuvusega sotsiaalmeediast. Seetõttu on oluline leida tasakaal ja teadvustada, kuidas sotsiaalmeedia meie vaimset tervist mõjutab. Meie ülesanne on õppida kasutama sotsiaalmeediat teadlikult ja tervislikult ning mitte lasta end sellel kontrollida. Minu arvates on oluline, et me ei laseks sotsiaalmeedial mõjutada meie väärtushinnanguid ja enesehinnangut. Sotsiaalmeedia ei tohiks olla meie elu keskpunkt, vaid vahend, mida saab kasutada positiivselt ja teadlikult. 

.

Kasutatud allikad:

• https://peaasi.ee/sotsiaalmeedia-ohud/
• https://www.mcleanhospital.org/essential/it-or-not-social-medias-affecting-your-mental-health
• https://tervis.postimees.ee/8149005/professor-katrin-tiidenberg-sotsiaalmeedia-kasutusel-on-selged-vaimset-tervist-toetavad-huved? 
• https://tervis.postimees.ee/3072021/sotsiaalmeedia-kasutamine-aitab-vahendada-stressi? 

Foto: Piret Tänav

Sveta Grigorjeval on olnud väga rammus ja loominguline aeg. Üle-eelmisel aastal ilmus tal luulekogu „Frankenstein“, mille eest anti talle Jaan Krossi kirjandusauhind, ning eelmisel aastal tuli välja etendus „SÜTITAJAD“.

Sel aastal pälvis ta tähelepanu kriitikakogumikuga „Kliitor on anarhist“, mis pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika kategoorias.

Eesti raamatu aasta puhul otsustas Viru keskus Tallinnas kasutada oma kevadises reklaamikampaanias noori eesti kirjanikke, sealhulgas Sveta Grigorjevat, kirjeldades neid kui ühtaegu tõsielu laulikke ja ajastu lühikroonikuid.

Aga nüüd tagasi „Gargantua“ juurde. Nimitegelane on elunautleja ja teisitimõtleja, kelle tegevus käivitab korraga nii kaose kui ka pinge. Etendus seob barokki, karnevali, tänapäevast sotsiaalkriitikat ning tähelepanuühiskonna pahesid; käsitlemata ei jää ka solvumiskultuur ega naiste võimatu võimalus saada Nobeli preemiat. Tempo võetakse üles kohe alguses ja hoitakse lõpuni, kuni publik aplodeerib.

Tegu on väga füüsilise teatriga, kus tants ja tagaajamine käivad nii kehade kui ka sõnade ümber. Lõhutakse ka neljandat seina ning näitlejad maanduvad otse publikus. See peaks kindlasti sobima kaasava teatri suurtele ja väikestele sõpradele – vabalt võib jääda mõnusalt kohmetuks.

Kui viimasel ajal on palju kurdetud selle üle, et vaatajad segavad oma telefonide kasutamisega teatrisaalis tõelise kultuurielamuse saamist, kas helenduvat ekraani libistades või suisa sõnumeid sosistades, siis Sveta Grigorjeva palus ise keset etendust vaatajad filmida etendust, seda jagada ning võimalusel hakata teda Instagramis vms jälgima (@kullanupp) – nii jõuab info heast asjast ikka kõikjale. Seda tõepoolest jõudsalt ka tehti.

Parafraseerides Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli, kes lubas oma rahvale Teise maailmasõja ajal karmi otsekohesusega vaid verd, higi ja pisaraid, pakub see etendus samuti kõiki kolme – kuid need ei muserda, vaid ärgitavad mõttetööd ning julgustavad elule „jah“ ütlema.

.

VAT teatri „Gargantua“

• Autor ja lavastaja Sveta Grigorjeva
• Dramaturg Kerli Ever
• Lavakunstnik Mara Kirchberg
• Kostüümikunstnik Lisette Sivard
• Valguskunstnik Rommi Ruttas
• Helilooja Martin Kirsiste
• Laval: Sveta Grigorjeva, Tanel Saar, Hanna Maria Saar, Johhan
• Rosenberg, Arolin Raudva, Sirelyn Rääk

Maikuu on tuntud ka kui lehekuu, mahlakuu ja külvikuu, kuid kõige rohkem on see siiski Eurovisiooni-kuu. Tänavu toimub lauluvõistlus Šveitsis, Baselis, kus 13. ja 15. mai õhtupoolikutel selguvad 17. mai finaalvõistlusel osalevad riigid. Eurofännide jaoks algab kogu trall pihta juba palju varem kui euronädalal. Lisaks iga riigi eelvoorudele hoitakse silmi peal lauluvõistluse proovidel ja läbimängudel. 

Kulminatsiooniks on võimalik valmistuda kuulates võistluslugusid, millest olen peale põhjalikke kaalutlusi koostanud TOP 20 nimekirja, proovides arvesse võtta nii enda arvamust, kihlveokontoreid ning üldist tõenäosust võitmiseks. Edetabel muutub kindlasti veel peale esituste nägemist ning tõenäoliselt ei saagi kunagi päris lõplikult valmis.

1. Rootsi – KAJ – „Bara bada bastu”

Tahaksin väga teada, mida need soome saunapoisid siia laulu sisse pannud on … kahtlaselt hea tuju tekitab inimestele. Ma muidu rootsi keelt ei räägi, aga selle laulu iga silp on selge nagu seebivesi. „Bara bada bastu” on naljakas, aga ka musikaalselt hea ning meeldejääv. Melodifestivaleni lavashow oli maitsekas ja tasakaalukas, ootan Eurovissoonile sama. 

Rootslased on võitnud küll palju ja käesoleval sajandil ka päris tihti ning kuigi seepärast ma Rootsile karikat anda ei sooviks, siis KAJ poisid väärivad seda sajaga.

2. Holland – Claude „C’est La Vie”

Kui poleks Rootsit, oleksin sajaga selle laulu poolt. Selles on midagi nii erilist, just loo ülesehituse poole pealt. Refrään on kaasahaarav ning jääb kummitama, kuid ei ole tüütu. Lisapunktid ilusa muusikavideo eest.

3. Prantsusmaa – Louane „Maman”

Mulle pole vist päris ammu ükski prantslaste lugu nii palju meeldinud. Armas lauljatar, kes laulab live’is kõik noodid väga hästi ära.

4. Austria – JJ „Wasted Love” 

Ta oskab laulda, selles pole kahtlustki. Siiski on tunda eelmise aasta Šveitsi võiduloo hõngu. Lugu on võimas, aga lõpuosa läheb minu jaoks kuidagi käest ära, toimub liiga palju asju korraga. Tegemist on aga suure favoriidiga.

5.  Soome – Erika Vikman „Ich komme”

EBU suur nuhtlus isiklikult, tõeline kuninganna. See laul jääb pähe kinni ja sõnad kiiresti meelde. Tõotab tulla üks põnevamaid esitusi, mida paljud eurofännid pingsalt juba ootavad. Mul on hea meel, et „Bara bada bastu” poisid Rootsi eelvooru võistlema läksid, sest tänu sellele saab Erika Soomet esindama minna. Selline duell juba kohalikus eelvoorus oleks nii mõnegi fänni närvikava üsna korralikult rikkunud. 

6. Belgia – Red Sebastian „Strobe Lights” 

See Sebastian on tõesti red, uskuge mind, avage see muusikavideo. Tegemist on üsna klassikalise Eurolooga, millest on lihtsalt üks veidi metsik DJ remix tehtud. Kuigi mina isiklikult seda lugu nii kõrgelt ei hindaks, on selles midagi, mis on paljud eurofännid täiesti ära võlunud.

7. Eesti – Tommy Cash „Espresso Macchiato” 

Eesti serve’ib (kohvi). Tommy läks meilt sellise enesekindlusega, et võidab Eurovisiooni ja tõmbas ka paljud eestlased selle mõtteviisiga kaasa. Kes ennast igapäevaselt toimuvaga kursis ei hoia, võib saada 17. mail suure pettumuse osaliseks, aga loodetavasti Tommy TOP 10 hulka ikka jõuab. Finaalikoht on meil sajaprotsendiliselt käes.

8. Tšehhi – Adonxs „Kiss Kiss Goodbye”

Väga sügava tähendusega lugu, mida muusikavideo hästi peegeldab. Mind häirib ainult see, kui hype ja disko dance break selle emotsionaalsuse vahel on, oleks võinud veidi tagasi tõmmata. 

9. Šveits – Zoë Më „Voyage”

Mulle meeldib, et sellel lool on iseloomu ning tekitab rohkem emotsioone kui keskmine Eurovisiooni tümps või ballaad. Loodan laval näha mingisugust voolavat ja väänlevat koreograafiat.

10. San Marino – Gabry Ponte „Tutta l’Italia” 

Ma imestan, et täpselt samasugust laulu juba olemas ei ole, paneksin isiklikult oma edetabelis selle laulu veel kõrgemale. Heatujulaul ja itaallastele kindlasti väga meeldib.

11. Küpros – Theo Evan „Shh” 

Sellel laulul pole midagi viga, aga midagi suursugust ka kõrvu ei kostu, siiski paljudele see meeldib. Mul on suuremaid küsimusi selle muusikavideo kohta: EDM x “Squid Game” x „Düün”?

12. Ühendkuningriik – Remember Monday „What the Hell Just Happened?”

Tüdrukud lähevad TikToki rahvale hästi peale ning on osanud oma loo maha müüa. Salmid on head, refrään ei istu mulle kohe üldse. Aga palju õnne, britid, teil õnnestus mitte täielikult ebaõnnestuda, hakkate vist asja käppa saama!

13. Malta – Miriana Conte „Serving”

Kardan, et Miranat ootab isegi madalam koht, Maltal on sellega veidi ajalugu, et enne võistlust pälvib lugu palju tunnustusi ja lootused on suured, aga maikuuks on Malta täiesti unustatud ning lõpptulemus on üsna nadi. Arvan, et selle laulu ja etteaste mudel tehti Netta „Toy”-ga ära aastal 2018 ning seal see ka aegus.

14. Ukraina – Ziferblat „Bird of Pray”

Nunnu kooslus, armas lugu. Pole võimalik, et ukrainlased väga madala koha saaksid.

15. Itaalia – Lucio Corsi „Volevo essere un duro”

Käesoleva aasta Eurovisioonil on kolm Itaaliat: Itaalia ise, San Marino ja Eesti. Itaalia enda lugu on neist kõigist kolmest aga kõige igavam. Nende õnneks on sel aastal kuhjaga halbu laule.

16. Saksamaa – Abor & Tynna „Baller”

Minu jaoks on „Baller” catchy ja eristub. Meeldiv üllatus, aga kuna inimesed juba vaatavad Saksamaa peale automaatselt pettunud pilguga, siis ilmselt lõpetab see laul siiski finaali edetabeli lõpus.

17. Hispaania – Melody „Esa Diva”

See on tõesti diva … minu meelest on see laul üsna tähelepanuta jäetud. Meeldib, kuidas Hispaaniat esindab alati kas meeletult kurb mees ballaadiga või hullult girlboss naine pisikeses trikoos hiiglasliku juuksepahmakaga.

18. Island – Væb „Róa” 

Kas ikooniline Iirimaa Jedward kolis Islandile ja jäi 15 aastat nooremaks? Väga lõbus lugu pärimuslike elementidega.

19. Taani – Sissal „Hallucination” 

Keskmine Eurovisiooni girlboss laul, mis sajaga väärib oma kohalolu siin tabelis. 

20. Leedu – Katarsis „Tavo akys” 

Ma ei teadnud, et Karl Killing leedu keelt räägib. 

Tänavune Eurovisioon on päris kirju, lisaks minu TOP 20 tabelis leiduvatele lugudele on värvikaid tegelasi veel. Norrakad tantsivad porilombis, Poola tädil lööb Ida-Euroopa vihane veri välja, Luksemburg vajab peale pikka pausi Eurovisioonist veel veidi soojendust, Aserbaidžaani Mamagama laulu ajal võib tõesti magama jääda, Horvaatia lugu ei ole „tasty tasty yum yum tasty” nagu laulja ise väidab ja Iirimaast ei hakka ma rääkimagi.