Saaremaa Gümnaasiumi meediatiim tõmbab selleks õppeaastaks otsad kokku.
Esmakordselt kohtus meie tänavune meediatiim 8. oktoobril 2025. Sellest ajast alates oleme kirjutanud lugusid, intervjueerinud põnevaid inimesi, loonud videoid ja visuaale, salvestanud PÖKSi, andnud välja uusi Silmapiiri numbreid ning kajastanud kooli sündmusi alates aktustest kuni Ätsekateni. Nii oleme püüdnud hoida kooliperet kursis oluliste ja põnevate teemadega.
Kõik see sai teoks tänu julgele, tegusale, vahel veidi kaootilisele, kuid väga töökale ja ühtehoidvale toimetusele: Adeele Arikas, Alice Jürisson, Kätrin Tamira Kanemägi, Keiko Kosk, Olger Hannes Mets, Emma-Liisa Nellis, Teele Ojamets, Pilleriin Pohlak, Alex Pärnoja, Ann Marii Saar, Liisa Sall, Merit Soe ja Aleksandra Vahter.
Meediatiimi hoidis koos ja juhendas Merilyn Lempu.
Suur aitäh kõigile meediatiimi liikmetele, õpetajatele, intervjueeritavatele, külalisautoritele ning kõigile, kes usaldasid meile oma lood ja tegemised. Aitäh ka kõigile, kes meie sisu lugesid, kuulasid, vaatasid ja kaasa elasid.
Aitäh selle aasta eest ja kohtume juba uuel õppeaastal!
Kooliaasta on lõppenud ning koos sellega tõmbame joone alla ka selle aasta meediatiimi tegemistele. Meenutame aasta jooksul valminud värvikaid videolugusid ning jagame seni avaldamata kaadreid ja saateapsakaid.
Kõik kasutatud videod on täispikkuses vaadatavad Silmapiiris ja/või Saaremaa Gümnaasiumi koolimeedia sotsiaalmeedias.
5 Seconds of Summer ehk 5SOS on Austraalia pop-rock bänd, kelle tuntumate laulude hulka kuuluvad hitid „Youngblood“ ja „She Looks so Perfect“. Üle 20 miljoni Spotify kuulajaga ansambel hakkas kuulsust koguma 2014. aasta paiku tänu elavatele esinemistele ning on aktiivsed siiani.
Bändi liikmed Luke Hemmings, Michael Clifford, Ashton Irwin ja Calum Hood on alati väärtustanud rahva ees esinemist, seega käivad nad tihti üle maailma tuuridel.
Alates 2011. aastast on nad kokku käinud 6 tuuril, millest kõige hiljutisem „EVERYONE’S A STAR!“ kannab eelmisel aastal välja antud albumi nime. Kasutasime ära juhust, et sel korral külastati ka Stockholmi.
Viimane kontsert?
5SOSi tuuridel on tihti kindel kontseptsioon. Kuna mitmed 5SOSi fännid on nüüdseks lahku läinud One Directioni armastajad, on neil kombeks muretseda ka 5SOSi tuleviku üle. Fännide paranoilisusest inspireerudes ehitati tuuri iga kontsert üles nö viimase esinemisena. Lauludevahelisteks videoklippideks olid dokumentaalfilmi stiilis intervjuud bändiliikmetega, milles meenutati ansambli minevikku, nauditi olevikku ning spekuleeriti tuleviku üle. Lõpuks jõuti siiski järeldusele, et kõik see on alles algus. Ilmselgelt teab bänd, mis rahvale peale läheb.
Kas VIP kogemus on kõrget hinda väärt?
Olles käinud 5SOSi eelmisel tuuril tavalise seisukoha piletiga ning seekord VIP piletiga, võime öelda, et mõlemal valikul on omad plussid ja miinused. VIP pileti kogemusse kuulub soundcheck, väike küsimuste voor, esiridades koha garantii ning väike nännikott. Samas maksab pilet 250+ eurot. Tavapiletisse kuulub ainult kontsert, kuid piisavalt vara kohale jõudes saab lavale päris lähedale, makstes vaid 50 eurot. 200 eurone vahe tundub siiski veidi liiast.
Mõlema piletivariandi puhul kaasneb soojendusartistide kuulamise võimalus. See kord olid soojenduseks Inglismaa bändid Master Peace ja South Arcade. Kuulsa bändiga tuuritades said mõlemad ansamblid koguda uusi kuulajaid mitmest riigist ning nautida esimest korda nii suure kuulajaskonna ees esinemist.
Plussid ja miinused
Üks väheseid probleeme, mis 5SOSi kontsertidel esineb, on kellaaegade edasi nihkumine. Nii eelmisel kui ka sel korral lükkus uste avamine peaaegu pooleteise tunni võrra edasi, millele lisandus juurde lubatust pikem ooteaeg ka kontserdisaalis.
Olenevalt kuulaja maitsest võib miinuste alla lisanduda ka setlist’i ülesehitus. 5 Seconds of Summeril on päris suur kuulajaskond, kuid kontsertidel käivad enamjaolt need fännid, kes hindavad kõige populaarsemate laulude kõrvalt ka iga albumi muid lugusid. Bändi vaatepunktist on loogiline esitada kõige tuntumaid lugusid, aga suur osa fännidest sooviks mitmekesisemat setlist’i.
Nii kõrgel tasemel esinejate puhul kui 5 Seconds of Summer on plussid siiski ülekaalus.
Mõne arvates ühekülgsete laulude kõrvalt esitas iga liige ühe loo oma sooloalbumilt, mis oli 5SOSi jaoks uus väljakutse. Laulude esitamisele vahepalaks olid bändiliikmete südamlikud kõned, fänne kaasavad mängud, rohke rahvaga suhtlemine, Powerpointi esitlus bändi päevast külastatavas linnas jne. Bändi ilmselge suur osalus show korraldusprotsessis tekitas nii 5SOSi kui ka fännide jaoks autentse kogemuse, mis mõjus siirana ning lõi ühtse perekonna tunde.
Ühel keskpäeval Tallinnas liigeldes sattusin Hobujaama peatuses teadvuseta mehe peale. Ta oli paksult riides ning suure seljakoti sees, mille peal ta lamas, olid ilmselt kõik asjad, mis talle kuulusid. Uriiniloik tema ümber kinnitas vaid seda, et tegemist oli ilmselt kodutu mehega. Kuna mu buss pidi saabuma mõne minuti pärast, vaatasin nõutult kolme nooruki ja kahe pensionäri poole. Loomulikult ootasin, et keegi vanem ja targem haarab initsiatiivi, kuid minuga tuli hoopis rääkima üks kõrval seisnud tüdruk ning koos helistasime hädaabinumbrile. See ei võtnud kauem kui minuti. Ükskõik, kes muu oleks võinud olla sangar, kuid kahjuks ei võtnud keegi paljudest pealtvaatajatest telefoni kätte.
Sarnaselt minu kogemusega nägi Tallinnas neiu tihedalt inimestega ümbritsetud bussipeatuses maas lamavat meesterahvast. Ta astus ühistranspordilt maha ning lähemalt uurides taipas, et mees ei reageerinud üldse. Koos teise tüdrukuga kutsusid nad kiirabi, mis saabus viivituseta. Tagasi vaadates on ta pettunud, et möödujad ei läinud hädasolijale appi, sest suurlinlase jaoks on selline vaatepilt muutunud justkui iganädalaseks rutiiniks.
Hiljem kirjeldas üks sõber oma kogemust Saksamaal Frankfurdi lennujaamas. Grupiga liikudes märkas ta enda ees meest, kes väga rahvarohkes kohas minestas. Nad jätkasid häirimatult kõndimist, kuni keegi teine kutsus abi ning teadvuseta mees kanderaamil ära viidi. Tagantjärele tunnistas ta, et ilmselt poleks temagi julgenud abivajajat aidata, sest peale jäi eestlaslik tagasihoidlikkus ning tegemist oli siiski võõra inimesega.
Kujuta korra ette, et sina oled sellises olukorras ja märkad kedagi tänaval siruli lamamas. Introvertsele eestlasele omaselt muigad sa ilmselt, loodad, et keegi teine helistab kiirabisse, ning lähed oma päevaga edasi. Võib-olla pöördud korra maas lamava inimese poole, kuid lahkud kiiresti, kui ta verbaalselt ei vasta, sest siis ei ole see enam sinu mure. Vähesed meist saavad kogemusest öelda, et nad pole olnud pelgalt kõrvalseisjad, vaid on võtnud ühendust hädaabinumbriga 112.
Usun, et igal lugejal on mitu isiklikku anekdooti samasugusest olukorrast. On peaaegu vältimatu, et ühel hetkel satud ka sina millegi sarnase tunnistajaks. Kas sa reageerid samamoodi, on juba teine küsimus, kuid teadus on näidanud, et enamik inimesi ei lähe hädasolijale appi, kui läheduses viibib teisigi inimesi. Seda sotsiaalpsühholoogilist nähtust tuntakse pealtvaataja ehk kõrvaltvaataja efektina. Esimest korda kirjeldati seda 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides pärast seda, kui New Yorgi tänaval vägistati ja mõrvati Catherine Susan Genovese. Hoolimata naise appihüüetest ei mõistnud pealtnägijad olukorra tõsidust ning seetõttu ei sekkunud keegi. Aastakümnete jooksul on meie arusaam pealtvaataja efektist märkimisväärselt muutunud.
Kuigi enamik inimesi väidab enesekindlalt, et nad astuksid hädaolukorras appi, on tegelik käitumine sageli hoopis teistsugune. Uuringud on järjepidevalt näidanud, et kõrvaltvaataja aitab abivajajat väiksema tõenäosusega siis, kui läheduses viibib rohkem inimesi. Alates John M. Darley ja Bibb Latané revolutsioonilisest uuringust on teadus seda mustrit üha enam kinnitanud ning seda väga erinevates olukordades – nii tõsiste kui ka vähem kriitiliste õnnetuste puhul, veebikeskkonnas ja isegi laste seas. Kõrvaltvaataja efekt näib olevat nii tugev kui ka laialt levinud osa inimloomusest.
Miks siis ei reageeri inimene kriitilises olukorras abistavalt, kui tema ümber on teisi inimesi?
Esialgu arvati, et peamised põhjused peituvad vastutuse hajumises teiste juuresolekul, hirmus avaliku hinnangu ees ning uskumuses, et kui keegi teine ei sekku, pole abi ilmselt vaja. Ruud Hortensiuse ja Beatrice de Gelderi uuring, mis käsitles pealtvaataja efekti närvimehhanisme ja isiksuseomadusi, leidis aga, et tegemist ei ole täielikult teadliku valikuga. Hädaolukorda nähes reageerivad inimesed sageli reflektoorselt. Vallandub võitle-või-põgene reaktsioon, mida mõjutab ka inimese individuaalne võime stressiga toime tulla ning mis võib abistamist pärssida. Teiste kõrvalseisjate kohalolek süvendab omakorda ebamugavustunnet. Oluline on mõista, et kõrvalseisjad ei vali teadlikult apaatiat – tardumine võib olla sama automaatne reaktsioon kui abistamine.
Loomulikult tähendab see, et pealtvaataja efekt on universaalne nähtus, mida kohtab kõikjal maailmas. Kuidas aga reageerivad eestlased selle nähtuse taustal? Paljud uuringud on jõudnud järeldusele, et eri riikide kultuurilised ja sotsiaalsed normid mõjutavad seda, kuivõrd inimesed alluvad pealtvaataja efektile. Näiteks näitas Robert V. Levine’i uurimus, et Ladina-Ameerika ja Hispaania kultuurides, kus hinnatakse sõbralikkust, lahkust ja emotsionaalset avatust, aidatakse abivajajaid märksa sagedamini. Eestis näib pealtvaataja efekt seevastu eriti selgelt välja paistvat. Muu hulgas kirjeldavad eestlased end rahuliku, introvertse ja tagasihoidliku rahvana. Kollektivism on küll oluline osa Eesti kultuurilisest identiteedist, kuid see ei paista eriti silma siis, kui kriis toimub väljaspool meie mugavustsooni.
Sel teemal teistega arutledes selgus, et paljud ei soovi sekkuda, sest „Jumal teab, et mängus on alati alkohol või narkootikumid“, nagu ütles üks vestluskaaslane. Eestis on alkoholi liigtarvitamine tõepoolest liialt normaliseeritud ning see on kindlasti üks põhjus, miks inimesed tänaval lamavad. Kuid see ei õigusta ükskõiksust teise inimese elu suhtes. Pealtvaataja efekti uuringud näitavad, et teiste kohalolek viib sageli vastutuse hajumiseni – iga inimene eeldab, et keegi teine tegutseb. Just seetõttu on individuaalne initsiatiiv väga oluline.
Selleks et ise kriitilises olukorras abi saada, pead olema valmis seda ka teistele pakkuma, sest muutus algab sinust. Hädaabinumbrile helistamisele kulunud minut ei tähenda midagi võrreldes inimeluga, mis võib sinu kõhkluse tõttu lõppeda.
Kas oled tulevast sügisest värske Saaremaa Gümnaasiumi õpilane ja otsid algaval kooliaastal endale väljundit? Või oled koolis juba vana kala, kuid tunned, et tahaksid uuel õppeaastal mõne põneva väljakutse vastu võtta? Mõlgutad mõtet meediatiimiga liituda, kuid pole oma otsuses veel päris kindel?
Lahendus võib olla lähemal, kui arvad. Siin on nimekiri kümnest kõige olulisemast asjast, mida tasub enne meediatiimiga liitumist teada.
1. PROFESSIONAALID VÕI AMATÖÖRID?
Meediatiim võib alguses kõlada nagu grupp inimesi, kes on kõik maagilisel kombel professionaalsed ajakirjanikud, fotograafid, intervjueerijad ja monteerijad. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune. Ka meie olime alustades parajad amatöörid ega teadnud päris täpselt, mis meid ees ootab.
Kui kogu see valdkond sind kasvõi natukenegi huvitab, on koolimeedia üks parimaid kohti alustamiseks. Siin ei eelda keegi, et sul oleks varasem kogemus. Sul on võimalus katsetada, eksida, õppida ja avastada, mis sulle päriselt meeldib, ning mis lugejale või vaatajale korda läheb. Kõige parem on aga see, et sa ei tee seda üksi – kõik sinu ümber õpivad samuti.
Ja mis kõige olulisem – sa ei pea tegema kõike. Kui sulle meeldib kirjutada, kuid kaamera ees olemine tundub hirmutav, ei ole see mingi probleem. Kui tahad hoopis pildistada või videoid monteerida, on ka selleks võimalus olemas. Kõik uksed on sinu ees valla, nüüd tuleb lihtsalt otsustada, millisest sisse astuda.
2. TÄHTAJAD
Kuigi võin lubada, et meediatiimi koosolekutel ei tunne sa end sugugi nagu koolipingis, on tegemist siiski huviringiga ning sellega kaasnevad ka omad kohustused. Ükskõik, kuidas panustad, ootavad sind ees tähtajad. Nendest kinnipidamine ei ole meil küll kunagi eriti hästi õnnestunud, kuid vähemalt oleme teoorias tugevad.
Soovitan märkida tähtaja endale suurelt ja punaselt paar päeva tegelikust tähtajast varasemaks. Nii võid rahulikult paar päeva „hilineda“ ja avastada kergendusega, et jõudsidki kõik õigeks ajaks valmis.
3. ÕIGEKIRI
Õigekiri on Merilyni üks lemmikteemasid. Kuigi artiklid läbivad pärast valmimist keelekontrolli, tasub tekst enne esitamist ka ise üle vaadata. Selleks ei pea olema emakeele ekspert – sageli piisab paarist tähelepanelikust läbilugemisest, et lohakusvead üles leida. Kui lisaks veel ÕS lahti võtta ja mõni keerulisem sõna üle kontrollida, on keeletoimetaja päev juba poole päikeselisem. Boonusena valmistud märkamatult ka eesti keele riigieksamiks ;).
Vead on inimlikud ning vähemalt saame alati korraliku kõhutäie naerda, kui keegi mõne uue sõna leiutab või eriti meeldejääva kirjaveaga hakkama saab.
4. JUTUMÄRGID
Jutumärgid on Merilyni teine lemmikteema. Vähemalt siis, kui need on õigesti kirjutatud, kuid enamik ajast need seda ei ole.
Suur osa arvuti klaviatuure on seadistatud kirjutama ebakorrektseid jutumärke, veel hullem on olukord siis, kui mõlemad jutumärgid on inglise keelele omaselt üleval. Nagu Merilyn on meile puust ja punaseks selgeks teinud – korrektsed jutumärgid näevad välja nagu 99 ja 66.
„Silmapiir“, kõik keeletoimetajad ja Merilyn tänavad sind ning sina säästad ennast ja teisi järjekordsest jutumärkide loengust.
Kaamera tundub alguses hirmus, kallis ja keeruline seadeldis, millest tahaks pigem eemale hoida. Nuppe on lugematult ning tundub, et just sina leiad selle ühe, millele vajutades läheb kaamera enesehävituse režiimi.
Aga üks kord on ikka esimene kord. Tegelikult piisab alguses sellest, kui tead paari-kolme olulisema nupu tähendust. Seega tasub esimesel võimalusel kaameraga sõbraks saada, sest küsimust „Kas meediatiim tuleb ka pildistama?“ hakkad aasta jooksul kuulma üllatavalt palju.
6. VÄIKE PUNANE JUHE
Kaamerast rääkides tuleb rääkida ka mikrofonidest. Ja mikrofonidest rääkides ei saa üle ega ümber väikesest punasest juhtmest.
Just see salakaval tegelane ühendab pildi ja heli ning ilma temata on mikrofon rohkem aksessuaar kui töövahend.
Meie õppisime seda raskel moel, kui filmisime üle poole tunni kestnud intervjuu ja alles hiljem avastasime, et juhe ei olnud kotist isegi välja tulnud. Siinkohal sooviksin isiklikult tänada SG muusikaklassi helikindlaid seinu, mis selle intervjuu siiski päästsid.
Kui juhe on kenasti ühendatud, tasub kontrollida ka seda, kas mikrofon on sisse lülitatud. Lihtsalt sõbralik soovitus.
Seda õppisime samuti raskel moel. Olime uhked, et juhe oli seekord õigesti ühendatud, kuid jätsime ühe nupuvajutuse homse hooleks. Seekord ei päästnud meid enam miski muu kui piinlik naeratus ja küsimus:
„Kas te oleksite nõus sama juttu veel kord rääkima?“
7. MONTEERIMISOOPER
Kui võtad ette videoloo tegemise, tasub meeles pidada, et töö ei lõpe siis, kui materjal on filmitud. Oo ei, siis see alles algab.
Videote allalaadimine, sobivate kaadrite valimine ja monteerimine on omaette ooper. Ja üsna pikk ooper.
Erinevate nurkade alt filmitud kaadrid, taustamuusika, subtiitrid ja vahetekstid võtavad küll aega, kuid muudavad lõpptulemuse kordades huvitavamaks ja professionaalsemaks.
Boonustrikk: kui ees ootab pikem monteerimise sessioon, varu endale erinevaid snäkke. Rõhk sõnal erinevaid. Meie ostsime kilo porgandeid ja paki hapukoort ning pärast mitut ööd porgandite seltsis monteerimist ei ole ma neid enam kunagi sama tundega süüa suutnud.
8. VÕTA NÕNDA PALJU NAGU SUUDAD KANDA
Kui üks asi on kindel, siis see, et meediatiimis on alati midagi teha. Kuhu on vaja pildistama minna, kellelegi on vaja teha reklaamvideo või ootavad andunud fännid järgmisi videolugusid – tegemist jagub alati.
Selle kõige kõrvalt tuleb aga järge pidada ka koolitöödel ning mitte unustada sõpru, perekonda ja iseennast.
Siit ka kõige olulisem nõuanne – sa ei pea kõike tegema. Võta enda õlule täpselt nii palju, kui parasjagu jaksad, ning ära karda öelda, kui oled hammustanud liiga suure tüki. Alati leidub keegi, kes aitab.
Ja kui tead, et ees ootab suurem projekt, jaga ülesanded juba varakult mitme inimese vahel. Nagu öeldakse, siis seltsis segasem!
9. lÕPUTUD VÕIMALUSED
Meediatiim on palju enamat kui kirjutamine, pildistamine ja filmimine. Sulle avaneb tohutu infoväli ning uksed, mille olemasolust sa varem ehk isegi teadlik ei olnud.
Ka projektid, mis alguses tunduvad lihtsalt järjekordse artikli või videona, võivad viia palju kaugemale. Tänu meediatiimile olen saanud käia tasuta kontsertidel, kohutavalt palju süüa-juua, kohtunud tuntud inimestega ning näinud suurte sündmuste telgitaguseid.
Ja see on ainult minu nimekiri. Kui kõikide meediatiimi liikmete kogemused kokku panna, saaks sellest ilmselt omaette artikli.
Need on võimalused, mida niisama lihtsalt ei leia. Seega haara igast pakkumisest kinni – kunagi ei tea, kuhu see sind viia võib.
10. MERILYNI LAUD
Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Meie puhul kehtib aga ütlus: „Kõik teed viivad Merilyni laua juurde.“
Ükskõik, kas tahad arutada mõne uue albumi üle, näidata mõnda artiklit, kurta keemiatöö üle või sul on lihtsalt kõht tühi – see koht on multifunktsionaalne. Tegemist on meediatiimi mitteametliku kogunemiskohaga. Seega ei tasu karta ebaõnnestumisi või vigu, sest lahendus on koolis alati juhtkonna* ukse kaugusel.
