Sellal kui sõda polnud veel Ukrainas alanud ja Eesti valmistus rahumeeli vabariigi aastapäevaks, õnnestus Silmapiiril külastada presidendilossi Kadriorus. Eraldatud minuteid oli täpselt viisteist ning President Alar Karis oli sekundipealt kohal.
PISA testide alusel on Eesti haridus üks maailma parimaid. Noorele õppijale on antud teadmised ning hea võõrkeelte oskus, mistõttu on pea igaühel võimalus oma õpinguid jätkata üle terve maailma. Miks peaks üks noor jääma Eestisse?
Noor peab õppima nii Eestis kui välismaal, minu seisukoht ongi see, et osa õpingutest võikski toimuda ikkagi kuskil mujal, mitte ainult Eesti riigis. See avardab silmaringi ja noor saab aru sellest maailmast tunduvalt paremini. Võib-olla tagasi tulles Eestisse oskab ka paremini jälgida neid arenguid ja sündmusi poliitikuna, et kuidas mõistlikud otsused teha.
Miks peaks siis ikkagi üks eesti noor, kes läks välismaale õppima, tagasi tulema?
Ma arvan, et tagasi tuleb tulla ainult sel põhjusel, et sa suudad siin midagi paremaks teha, ja et sa tunnetad ka ise, et oled võimeline Eesti riigis midagi muutma ja korda saatma. Võib-olla kaugetes maailma avarustes see teadmine kohale jõuabki. Ma arvan, et just see peakski olema üks mõjuvamaid põhjuseid. Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.
Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.
— Alar Karis
Jätkates haridusega, haridus- ja teadusministeeriumi plaan kaotada põhikooli lõpueksamitelt lävend on põhjustanud vaidlusi. Mida arvate teie haridus- ja teadusministeeriumi kavatsusest?
Ma arvan, et see ei ole tekitanud vaidlusi, vaid pigem diskussiooni ja diskussioon on oluline. Käigu pealt öelda, mis on õige, mis on vale, on raske, aga ma olin haridusjuhtide konverentsil ja seal oli seesama teema üleval. Jutt oli PISA testidest, mis iseenesest on ka eksam. Küsimus ongi selles, et mismoodi me teeme põhikooli lõpueksameid või eksameid üldse. Minu arvates võiks põhikooli tõepoolest lõpetada ilma eksamiteta, aga ma arvan, et mingisugune hindamine peaks ikkagi olema. Küll mitte ühe aine põhine, vaid pigem integreeritud, mida ei saa treenida, kuna sa ikkagi kasutad neid teadmisi, mis sul põhikoolis on saadud ja püüad vastata nendele küsimustele, mis töös on esitatud. Ma ütlen veelkord, seda ei saa treenida, see peab tulema sul iseenesest, siis saad ise ka aru, kus sa oled, kus antud kool on ja lõpuks, kus Eesti riik on.
Ülikoolide rektorid keelduvad halduslepingutele alla kirjutamast seni, kuni kõrgharidus ei saa lisarahastust. Kuidas oleme jõudnud hetke, et hariduse väärtuse tõestamiseks peab haridusvaldkond suhtlema valitsusega läbi ultimaatumite?
See ei ole esimene kord, kus läbi nii-öelda ultimaatumite suheldakse. Diskussioonid haridusministeeriumiga kõrghariduse rahastamise üle on pidevad, kogu aeg on olnud, kas siis ümber teaduse või kõrghariduse vähese rahastamise. Mina olen olnud rektor, kui toimus diskussioon valitsusega vahetult enne valimisi. Muide, toona tõsteti kõrghariduse rahastamist mitukümmend protsenti.
Siin võib-olla ongi nõu: kuna praegu on tulemas valimised, on võimalik see küsimus teravalt esile tõsta, mida on ka tehtud ja on saadud vastus tegelikult ka ministrilt. Ta on öelnud, et ta saab probleemist aru ja püüab seda lahendada läbi eelarve protsessi, mis toimub, küll mitte praegu, vaid natuke hiljem. Niisiis ma arvan, et lahendus kindlasti leitakse, ega see nüüd ülikooli seisma ei pane, et praegu ei ole seda lepingut sõlmitud.
Ma mõtlengi, et kui me räägime ühiskonnast kui tervikust, kas me peaksime üldse omavahel suhtlema kergelt utreerides ultimaatumitega või peaks hariduse väärtustamine tulema poliitikutelt iseenesest?
Eks nad väärtustavadki, ma arvan, sest kõik nad on ju haritud inimesed, enamuses. Küsimus on pigem selles, et valdkondi, mida väärtustada ja mis on olulised poliitika jaoks, on palju. Nagu te väga hästi teate, poliitik loeb hääli ja vaatabki, kus on hääli kõige rohkem ja kus on vähem. Ühel hetkel tekivadki teravad teemad, mis võib-olla ei ole häältelugemise käigus esile kerkinud, aga samal ajal on Eesti riigi jaoks väga olulised.
Ülikooliga jätkates, suur osa Eesti doktorantidest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, sest riiklik stipendium ei ole piisav. Pärast doktorantuuri lõpetamist pole alati erialast tööd võimalik leida. Miks peaks üks eestlasest noor teadlane niiviisi tahtma teadust Eestis teha?
Kui mina teadust tegin, õigemini teaduskraadi tegin, siis ma töötasin, aga seal oligi see vahe, et ma töötasin selles valdkonnas, milles ma tegin kraadi. Ma arvan, et see peakski nii olema, et sa töötad küll täiskohaga, aga see on seotud sinu erialaga, sinu kraadiga ja see pigem aitab sul seda kraadi kiiremini valmis saada.
Kraadi tegemine ongi natuke sinus endas kinni: sul kas on soovi seda kraadi teha või ei ole, sest see on ikkagi valdkond, mis tuleb sinu seest – sa tahad teha, sind huvitab see. Teaduse tegemisel ongi suureks võluks vabadus teha seda, mis sind tõesti huvitab.
Elu on ju selline, mis nõuab elamist, ja paljudel doktorantidel on lapsed. Tihti on ka niimoodi, et mõlemad vanemad on doktorandid. Täna püütakse seda muuta läbi selle, et on tekitatud nooremteaduri staatus, nii et teemaga tegeletakse, ja ma usun, et see leiab lahenduse. Kindlasti peab see osa jääma, mis tuleb su seest: ma tahan olla teadlane ja tahan teha teadust.
Paljud saarlased on täna kolinud mandrile, olgu põhjuseks hariduse omandamine, kallima leidmine või hoopis pealinna palgad. Mida teha selleks, et ka Saaremaast ei saaks tulevikus veidi utreerides “pensionäride saar”?
Mõtled, et seal on rohkem eakamaid inimesi kui üks? See on jällegi noorte ja kindlasti riigi kätes, et luua tingimused, et seal tekiks ettevõtlus. Tänapäeval ei pea ära sõitma selleks, et midagi teha. Õppimise kontekstis saadki kohapeal õppida ja ma arvan, et neid inimesi ja noori tuleb täna rohkem juurde, kes tahaksid linnakärast eemale. On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.
Lõpetuseks esitan viis lühiküsimust.
Kas kõrgharidus peab olema tasuta?
Ma olen propageerinud osalist õppemaksu ja paljude variatsioonidega: võimalus stipendiumit saada, võimalus laenu võtta, mida ei peaks tagasi maksma, kui sa pärast lõpetamist leiad töökoha, mis on erialane, aga pole tasustatav. Neid kombinatsioone on palju, aga arusaadavalt, kui mina oleksin täna tudeng, tahaksin ma loomulikult tasuta õppida. Paraku peavad ülikoolid kuidagi hakkama saama, millest me ka alustasime. Rahapuudus on ülikoolides olemas ja kuskilt peab tulu tulema.
Täna on teatav seltskond, kes on nõus maksma: kas mingid ettevõtted on nõus stipendiumeid looma või siis isikud ise on nõus õppemaksuga. Need põhimõtted on vaja uuesti läbi arutada, aga laeva pöörata 180 kraadi võrra ja tasuta kõrgharidus tasulisega asendada ei ole mõistlik, hariduse laeva niimoodi ei tohiks kõigutada.
Kas Eesti e-riik on tolmunud?
Tolm tuleb pealt ära pühkida, siis ta polekski enam tolmunud. E-riik areneb kiiresti ja mõned asjad ongi aegunud ning vananenud. Seda tuleb tunnistada, kuid kuna me oleme oma elu ehitanud üles väga digitaalselt siin maailma nurgas, tuleb sinna panustada järjest rohkem, et see ära ei tolmuks.
On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.
— Alar Karis
Kas kliimakriis on päris?
Probleemid kliimaga, kliimasoojenemine on keskkonnaküsimused, mis on omavahel seotud. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eesti šanss ongi luua neid uusi tehnoloogiaid, mis meie jalajälge vähendavad. Neid tuleb siin arendada, teistele pakkuda ja ise kiirendatud tempos kasutusele võtta, et me saaksime loobuda fossiilsest maailmast, mis meil täna on ja millest me olemegi sõltunud. Eeskätt peaks see käima niimoodi, et üks liigub kiiresti üles ja teine liigub vastavalt all, kuid kui me teeme väga kiireid liigutusi, siis meil tekivad uued probleemid, sotsiaalsed probleemid, millega peab hakkama tegelema.
Viimaseks üks noortemeelne küsimus. Kas President Alar Karis on valmis noorteni jõudmiseks ka TikToki platvormis oma tegemisi kajastama?
Ma olevat TikTokis olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Olen teiste TikTokkides olnud.
Kas Alar Karisel tuleb enda TikToki konto kunagi?
Jah, võib-olla selle aja peale on juba midagi muud välja mõeldud, neid platvorme on väga palju. Kõikides platvormides olla samaaegselt nõuab ka energiat. Seega praegused valikud on Twitter ja Facebook, aga ma ei välista mingil juhul TikTokki, see on lühike suts ja selle pärast ei pea väga muretsema.