Kategooriad
Intervjuu

President Karis: Ma olevat TikTokis olnud

Sellal kui sõda polnud veel Ukrainas alanud ja Eesti valmistus rahumeeli vabariigi aastapäevaks, õnnestus Silmapiiril külastada presidendilossi Kadriorus. Eraldatud minuteid oli täpselt viisteist ning President Alar Karis oli sekundipealt kohal.

PISA testide alusel on Eesti haridus üks maailma parimaid. Noorele õppijale on antud teadmised ning hea võõrkeelte oskus, mistõttu on pea igaühel võimalus oma õpinguid jätkata üle terve maailma. Miks peaks üks noor jääma Eestisse?

Noor peab õppima nii Eestis kui välismaal, minu seisukoht ongi see, et osa õpingutest võikski toimuda ikkagi kuskil mujal, mitte ainult Eesti riigis. See avardab silmaringi ja noor saab aru sellest maailmast tunduvalt paremini. Võib-olla tagasi tulles Eestisse oskab ka paremini jälgida neid arenguid ja sündmusi poliitikuna, et kuidas mõistlikud otsused teha.

Miks peaks siis ikkagi üks eesti noor, kes läks välismaale õppima, tagasi tulema?

Ma arvan, et tagasi tuleb tulla ainult sel põhjusel, et sa suudad siin midagi paremaks teha, ja  et sa tunnetad ka ise, et oled võimeline Eesti riigis midagi muutma ja korda saatma. Võib-olla kaugetes maailma avarustes see teadmine kohale jõuabki. Ma arvan, et just see peakski olema üks mõjuvamaid põhjuseid. Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.


Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

— Alar Karis

Jätkates haridusega, haridus- ja teadusministeeriumi plaan kaotada põhikooli lõpueksamitelt lävend on põhjustanud vaidlusi. Mida arvate teie haridus- ja teadusministeeriumi kavatsusest?

Ma arvan, et see ei ole tekitanud vaidlusi, vaid pigem diskussiooni ja diskussioon on oluline. Käigu pealt öelda, mis on õige, mis on vale, on raske, aga ma olin haridusjuhtide konverentsil ja seal oli seesama teema üleval. Jutt oli PISA testidest, mis iseenesest on ka eksam. Küsimus ongi selles, et mismoodi me teeme põhikooli lõpueksameid või eksameid üldse. Minu arvates võiks põhikooli tõepoolest lõpetada ilma eksamiteta, aga ma arvan, et mingisugune hindamine peaks ikkagi olema. Küll mitte ühe aine põhine, vaid pigem integreeritud, mida ei saa treenida, kuna sa ikkagi kasutad neid teadmisi, mis sul põhikoolis on saadud ja püüad vastata nendele küsimustele, mis töös on esitatud. Ma ütlen veelkord, seda ei saa treenida, see peab tulema sul iseenesest, siis saad ise ka aru, kus sa oled, kus antud kool on ja lõpuks, kus Eesti riik on.

Ülikoolide rektorid keelduvad halduslepingutele alla kirjutamast seni, kuni kõrgharidus ei saa lisarahastust. Kuidas oleme jõudnud hetke, et hariduse väärtuse tõestamiseks peab haridusvaldkond suhtlema valitsusega läbi ultimaatumite?

See ei ole esimene kord, kus läbi nii-öelda ultimaatumite suheldakse. Diskussioonid haridusministeeriumiga kõrghariduse rahastamise üle on pidevad, kogu aeg on olnud, kas siis ümber teaduse või kõrghariduse vähese rahastamise. Mina olen olnud rektor, kui toimus diskussioon valitsusega vahetult enne valimisi. Muide, toona tõsteti kõrghariduse rahastamist mitukümmend protsenti.

Siin võib-olla ongi nõu: kuna praegu on tulemas valimised, on võimalik see küsimus teravalt esile tõsta, mida on ka tehtud ja on saadud vastus tegelikult ka ministrilt. Ta on öelnud, et ta saab probleemist aru ja püüab seda lahendada läbi eelarve protsessi, mis toimub, küll mitte praegu, vaid natuke hiljem. Niisiis ma arvan, et lahendus kindlasti leitakse, ega see nüüd ülikooli seisma ei pane, et praegu ei ole seda lepingut sõlmitud.

Ma mõtlengi, et kui me räägime  ühiskonnast kui tervikust, kas me peaksime üldse omavahel suhtlema kergelt utreerides ultimaatumitega või peaks hariduse väärtustamine tulema poliitikutelt iseenesest?      

Eks nad väärtustavadki, ma arvan, sest kõik nad on ju haritud inimesed, enamuses. Küsimus on pigem selles, et valdkondi, mida väärtustada ja mis on olulised poliitika jaoks, on palju. Nagu te väga hästi teate, poliitik loeb hääli ja vaatabki, kus on hääli kõige rohkem ja kus on vähem. Ühel hetkel tekivadki teravad teemad, mis võib-olla ei ole häältelugemise käigus esile kerkinud, aga samal ajal on Eesti riigi jaoks väga olulised.

Ülikooliga jätkates, suur osa Eesti doktorantidest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, sest riiklik stipendium ei ole piisav. Pärast doktorantuuri lõpetamist pole alati erialast tööd võimalik leida. Miks peaks üks eestlasest noor teadlane niiviisi tahtma teadust Eestis teha?

Kui mina teadust tegin, õigemini teaduskraadi tegin, siis ma töötasin, aga seal oligi see vahe, et ma töötasin selles valdkonnas, milles ma tegin kraadi. Ma arvan, et see peakski nii olema, et sa töötad küll täiskohaga, aga see on seotud sinu erialaga, sinu kraadiga ja see pigem aitab sul seda kraadi kiiremini valmis saada.

Kraadi tegemine ongi natuke sinus endas kinni: sul kas on soovi seda kraadi teha või ei ole, sest see on ikkagi valdkond, mis tuleb sinu seest – sa tahad teha, sind huvitab see. Teaduse tegemisel ongi suureks võluks vabadus teha seda, mis sind tõesti huvitab.

Elu on ju selline, mis nõuab elamist, ja paljudel doktorantidel on lapsed. Tihti on ka niimoodi, et mõlemad vanemad on doktorandid. Täna püütakse seda muuta läbi selle, et on tekitatud nooremteaduri staatus, nii et teemaga tegeletakse, ja ma usun, et see leiab lahenduse. Kindlasti peab see osa jääma, mis tuleb su seest: ma tahan olla teadlane ja tahan teha teadust.

Paljud saarlased on täna kolinud mandrile, olgu põhjuseks hariduse omandamine, kallima leidmine või hoopis pealinna palgad. Mida teha selleks, et ka Saaremaast ei saaks tulevikus veidi utreerides “pensionäride saar”?

Mõtled, et seal on rohkem eakamaid inimesi kui üks? See on jällegi noorte ja kindlasti riigi kätes, et luua tingimused, et seal tekiks ettevõtlus. Tänapäeval ei pea ära sõitma selleks, et midagi teha. Õppimise kontekstis saadki kohapeal õppida ja ma arvan, et neid inimesi ja noori tuleb täna rohkem juurde, kes tahaksid linnakärast eemale. On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

Lõpetuseks esitan viis lühiküsimust.

Kas kõrgharidus peab olema tasuta?

Ma olen propageerinud osalist õppemaksu ja paljude variatsioonidega: võimalus stipendiumit saada, võimalus laenu võtta, mida ei peaks tagasi maksma, kui sa pärast lõpetamist leiad töökoha, mis on erialane, aga pole tasustatav. Neid kombinatsioone on palju, aga arusaadavalt, kui mina oleksin täna tudeng, tahaksin ma loomulikult tasuta õppida. Paraku peavad ülikoolid kuidagi hakkama saama, millest me ka alustasime. Rahapuudus on ülikoolides olemas ja kuskilt peab tulu tulema.

Täna on teatav seltskond, kes on nõus maksma: kas mingid ettevõtted on nõus stipendiumeid looma või siis isikud ise on nõus õppemaksuga. Need põhimõtted on vaja uuesti läbi arutada, aga laeva pöörata 180 kraadi võrra ja tasuta kõrgharidus tasulisega asendada ei ole mõistlik, hariduse laeva niimoodi ei tohiks kõigutada.

Kas Eesti e-riik on tolmunud?  

Tolm tuleb pealt ära pühkida, siis ta polekski enam tolmunud. E-riik areneb kiiresti ja mõned asjad ongi aegunud ning vananenud. Seda tuleb tunnistada, kuid kuna me oleme oma elu ehitanud üles väga digitaalselt siin maailma nurgas, tuleb sinna panustada järjest rohkem, et see ära ei tolmuks.


On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

— Alar Karis

Kas kliimakriis on päris?

Probleemid kliimaga, kliimasoojenemine on keskkonnaküsimused, mis on omavahel seotud. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eesti šanss ongi luua neid uusi tehnoloogiaid, mis meie jalajälge vähendavad. Neid tuleb siin arendada, teistele pakkuda ja ise kiirendatud tempos kasutusele võtta, et me saaksime loobuda fossiilsest maailmast, mis meil täna on ja millest me olemegi sõltunud. Eeskätt peaks see käima niimoodi, et üks liigub kiiresti üles ja teine liigub vastavalt all, kuid kui me teeme väga kiireid liigutusi, siis meil tekivad uued probleemid, sotsiaalsed probleemid, millega peab hakkama tegelema.

Viimaseks üks noortemeelne küsimus. Kas President Alar Karis on valmis noorteni jõudmiseks ka TikToki platvormis oma tegemisi kajastama?

Ma olevat TikTokis olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Olen teiste TikTokkides olnud.

Kas Alar Karisel tuleb enda TikToki konto kunagi?

Jah, võib-olla selle aja peale on juba midagi muud välja mõeldud, neid platvorme on väga palju. Kõikides platvormides olla samaaegselt nõuab ka energiat. Seega praegused valikud on Twitter ja Facebook, aga ma ei välista mingil juhul TikTokki, see on lühike suts ja selle pärast ei pea väga muretsema.

Kategooriad
Kõne

Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Nõnda kõlab René Eespere „Ärkamise aja“ teine salm ja nõnda näeb välja Ukraina taadi, memme ja lapseeas venna reaalsus. Reaalsus, kus nad peavad pagema oma kodudest: kiirustades, hüvasti jättes, igatsedes.

Kiirustades, et jõuda viimasele rongile enne, kui nende koduhoovi jõuab võõras mees.

Hüvasti jättes armastatutega, kodutänavaga, unistustega, enne kui nendeni jõuab võõras mees.

Igatsedes oma kodumaad, vabadust, õiglust seni, kuni võõras mees langeb.

Selline on diktaatori hulluse hind. Selline on Ukraina vabaduse hind. Selline on Euroopa vabaduse hind. Minu, sinu ja meie vabaduse hind.

Seistes 26. veebruaril Vabaduse väljakul vaba Ukraina nimel üheskoos 30 tuhande inimesega, olin ma uhke. Sellist Eestit ma tahtsingi: ühtset, vankumatut ja julget, nagu seda on ukraina mehed ja naised, kes täna surevad selle nimel, et meil, minul ja sinul, oleks võimalus seista siinsamas ja olla vabad.

Sellegipoolest leidub ka Eestimaal või isegi siin, Saaremaal, neid, kes julgevad seda julmust – sõda – õigustada ja diktaatorit tema surmaotsuste eest kiita. Isamaal on nende pärast piinlik, sinimustvalgel on nende pärast häbi, ukraina rahval on nende pärast valus.

Vaprad ukraina mehed ja naised, me usume teisse: Eesti, Euroopa ja vaba maailm usub teisse. Teie julgust, kangelaslikkust ja sihikindlust imetleb terve maailm ja seda kardab võõras mees, seda kardab diktaator.

Ще не вмерла України ні слава, ні воля.
Ще нам, браття молодії, усміхнеться доля.

Nõnda algab Ukraina hümn, mis eesti keeles tähendab järgmist:

Me Ukraina pole surnud, tema au ja vabadus,
küll veel meile, noored vennad, naeratab ka saatus.

Saatus naeratab teile, noored ukraina vennad, saatus on teie poolel. Seesama saatus on ka meie, Eesti rahva, poolel. Meie kindlustasime enda tuleviku aastal 2004, otsustades, et liitume NATO ja Euroopa Liiduga. Tänaseks olemegi meie NATO, oleme kaitstud ning seisame liitlastega üheskoos vaba, demokraatliku ja väärika tuleviku eest. Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid.

Siinkohal peab aga silmas pidama, et ka meie seas on muukeelseid rahvaid, ka venelasi ja valgevenelasi, kes ei jaga diktaatoriga samu väärtusi. Inimesed, kes sooviksid elada samuti vabas, demokraatlikus ja väärikas riigis, oma riigis. Ärgem mõistkem neid hukka, ärgem solvakem ja ärgem kiusakem. Rahvus ei võrdu diktaatori egoga.

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

 Slava Ukraini! Heroyam slava!

Kõne esitati 14.03.2022 Kuressaares toimunud kõnekoosolekul.

Foto: Meriliis Metsamäe

Kategooriad
Noored

TOP 5 / Keda jälgid sina? Need on Saaremaa Gümnaasiumi tuntumad instagrammerid

Facebook on nooremate inimeste jaoks minevik ja peamine melu käib juba ammu Instagramis. Silmapiir tegi ülevaate Saaremaa Gümnaasiumi kuulsaimatest sisuloojatest, kes on sotsiaalmeedias eriti edukad ja kelle tegemisi jälgivad tuhanded inimesed. Vaata, kas ka sina hoiad neil silma peal?

TOP 1

Anette Liivas (@anetuzzka)

Jälgijaid: 1988

Puhtast uudishimust eakaaslasi järginud Anette tegi endale Instagrami konto juba mõnda aega tagasi. Tänaseks on tal pea kaks tuhat jälgijat, kuid tema sõnul pole see tema suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud. Anette võtab kontoga tegelemist hobina, mitte kohustusena ja kuigi vahepeal mõtles ta sellega tegelemisele rohkem, siis tänaseks tuleb postitamine siiski iseenesest. Vaatamata sellele on ta tänulik ning tunneb heameelt, et tal nii palju jälgijaid on, kuna see võimaldab tal Instagrami kontot edasi arendada.

Nii nagu paljud teised suunamudijad on ka Anette teinud partnershipi ehk teisisõnu koosloomet brändiga. Tema puhul oli brändiks Apollo.

„Tegin konto Promotysse (Influencer-turunduse platvorm, mis aitab kokku viia suunamudijad ja brändid) ja nägin seal Apollo kinopiletite väljaloosimise võimalust. Selleks pidin eelnevalt saatma neile pildi ja kogu teksti, mida postituse alla kirjutaksin. Need vaadati üle ja anti mulle kinnitus, et neile sobib. Mina sain tasuks 2 kinopiletit ja natukene raha ka,” ütleb Anette. Samas tõdeb ta, et kõik pakkumised ei ole talle meeldinud, mistõttu on ta nii mõnestki keeldunud.

Kahjuks on igal ilusal lool oma halvem külg ja pea iga influencer on pidanud kokku puutuma küberkiusamisega. Sellega on silmitsi seisnud ka Anette, küll mitte Instagramis, vaid mõned aastad tagasi Youtubes, kus inimesed kirjutasid halvustavaid kommentaare ta välimuse kohta.

„Olen need kommentaarid ära kustutanud ja ma usun, et ei tahaks neid uuesti meenutada. Toona läksid need natukene südamesse ka. Pärast seda paningi kommentaarid kinni,” märgib Saaremaa gümnaasiumi suurima jälgijaskonnaga instagrammer.

TOP 2

Liise Lindau (@liise.lindau)

Jälgijaid: 1707

Liise jaoks on Instagram lihtsalt üks tore äpp telefonis. Ta keskendub Instagramis eelkõige storyde tegemisele ja mitte niivõrd seinale postitamisele, mistõttu ei kulu tal selle tegemiseks ka väga palju aega. Vaatamata sellele on tal vaid natukene alla kahe tuhande jälgija. Liise sõnul pole tema jälgijaskonna arv ta suhtumist sotsiaalmeediasse väga muutnud, sest vaadates ta followeride arvu ja reaalseid like-postitustel, saab järeldada seda, et kõiki ta tegemisi ikka ei jälgita.

„Instagrami kasutan ma pigem ikka meelelahutuseks. Mõttes pole olnud, et tahaksin Instagrami kasutamist töö tegemisena võtta. Küll aga sooviks erinevat koostööd teha,” mainib Liise. Eelmise aasta kevadel õnnestuski tal teha koostööd BYS Cosmeticsiga.

TOP 3

Martin Vesberg (@martin_vesberg)

Jälgijaid: 1523

Martin tegi Instagrami aastal 2016 tuttavate soovitusel. „Mu sõbra pere kasutas Instagrami suhteliselt palju. Nad ütlesid, et kuna ma tegelen fotograafiaga ja postitan päris palju pilte, siis postitades neid kogu aeg Facebooki, saab inimestelt sellest siiber,” ütleb Martin.

Ajapikku on Martin hakanud tähelepanelikumalt jälgima enda postituste sisu, kuna ta on loonud endale kindla vaatajaskonna, kelle huvideks on eelkõige tema looming. Seega kooliasjadega seotuid tegevusi ta pigem sotsiaalmeedias ei kajasta. „Ma olen ajaga kriitilisemaks muutunud, igasugu gräppi sinna ei pane,” märgib Martin.

Martin võtab Instagramiga tegelemist pigem hobina, kuid aeg-ajalt jagab ta meediumis ka enda loomingut, et saada tagasisidet. „Ma näen, kuidas inimesed reageerivad, kuna Instagramis saadetakse päris paljudele storydele ja postitustele direct message, avaldatakse oma arvamust, seega selline otsene tagasiside,” ütleb ta.

Pikapeale on tal kujunenud harjumus teha postitusi hommikuti, kui inimesed on aktiivsemad ja neil tekib ajaaken feedi vaatamiseks. Ta üritab postitada regulaarselt ning tihtipeale valmistab neid ka ette.

Martin on teinud koostööd näiteks Nikon Eestiga, kuid viimati pakkus talle koostööd ka lemmikloomapood. Täpsemalt paluti loosida välja kassitoitu. Vesberg keeldus viisakalt, öeldes: „Vabandust, aga see ei lähe mu teemaga kokku.”

TOP 4

Simon Rohtlaan (@simon.rohtlaan)

Jälgijaid: 1 317

Ennast sisuloojaks mitte pidav ja imeilusaid luuletusi kirjutav Simon Rohtlaan sukeldus Instagrami maailma aastal 2015, kuhu teda seiklema kutsusid sõbrad. Nooremana oli tal arusaam, et mida rohkem like ja followere, seda vingem, kuid enda sõnul mõistis ta õnneks kiiresti, et tema jaoks pole nende näitajate arvuline suurus oluline ning see ei muuda kuidagi ka tema suhtumist sotsiaalmeediasse.

Mõnda aega tagasi tegeles Simon aktiivselt fotograafiaga ning toona kujuneski Instagram tema hobi tutvustamise paigaks. Ta üritas luua kokkusulanduvat, kunstilist feedi ning mõtles hoolikalt läbi, mida ja kuidas postitada.

„Kasutasin hashtage, mille tulemusel lisandus followere, kes olidki tihtilugu huvitatud fotograafiast, mida minul kontol tol hetkel leidus,” märkis Simon.

Sellest perioodist on ta enamuse piltidest arhiivi paigutanud, kuid mõned fotod on tema kontolt leitavad siiani. Praeguseks on Instagram kujunenud Simoni meelelahutuseks, kus enamik ajast kulubki feedi scrollimisele.

Sellegipoolest tõdeb ta, et tegelikult pole Instagram päris hobi tal kunagi olnud. „See on olnud võimalus enda hobi ja loomingut väljendada. Varem oli selleks fotograafia ning hetkel jagan luulet,“ räägib ta valikutest.

Tänaseks on tema luulekontol peaaegu tuhat jälgijat ning üle saja luuletuse.

TOP 5

Marjetta Olesk (@marjetta.olesk)

Jälgijaid: 1260

Sarnaselt teistele ei pea Marjetta end samuti sisuloojaks, kuid ka tema kontol leidub üle tuhande jälgija. Tema sõnul pole ta kindlasti enda suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud, sest ta ei ole leidnud selleks vajadust. Instagrami näeb ta hobina, mis küll võtab temalt natukene aega.

„Kui panen mingi pildi, siis läheb aega, et seda teha ja editida. Kui panen mingi story, siis käib see kiirelt,” sõnab Olesk.

Paraku on negatiivseid sõnumeid saanud ka Marjetta. Postitades storydesse jõusaali puudutavaid tegevusi, on mõned inimesed talle nii mõndagi öelnud, aga ta mainib kergelt: „Ma ei võta neid tõsiselt.”