Kuigi halloween’ist on juba aega möödas, jätkub õudukaid kogu aastasse. Need filmid äratavad inimestes lõputu arvu tundeid – vastikusest ja hirmust kuni naeru ja rõõmuni. Sõpradega õudukaid vaadates saab hästi näha, kuidas needsamad emotsioonid jagavad publiku kaheks: ühed naudivad camp’i ja irooniat, teised otsivad lõuga kukutavat gore’i. Just see toores emotsioon on iga filmi süda – õudukad ei erine sellest kuidagi. Šokk ongi kõige suurem meelerahu.
MIKS TUNNEVAD INIMESED RÕÕMU ÕUDUKATEST?
Inimesed tunnevad õudusfilme vaadates mitmeid erinevaid emotsioone – aga rõõmu? Kes üldse vabatahtlikult midagi sellist vaataks?
Tegelikult saab aju õudukaid vaadates tugeva ergutuse. See võib avalduda negatiivselt – ärevuse, nutu või pingena – või positiivselt, kui hirm tekitab hoopis elevust. Üha sagedamini kogetakse just viimast, eriti noorte seas, keda huvitavad tumedamad teemad, true crime ja psühholoogiline pinge.
Keha tunneb kõige suuremat naudingut kriitilistel hetkedel: adrenaliin paiskub verre, süda lööb kiiremini ja korraks tunned, nagu elaksid rohkem kui tavaliselt. See on turvaline viis ohtu kogeda. Õudukaid vaadatakse tihti ka sõpradega, sest jagatud hirm tundub alati väiksem ja koos karjumine leevendab juba ise olukorda ning see on lõbusam kui üksi diivanil istuda. Kui stseen lõpeb, saabuvad kergendus, naer ja mõnikord isegi eufooria. Just see segu hirmust, vabastusest ja ühisest emotsioonist teebki õudukate vaatamise nii nauditavaks, et tahetakse seda kogemust korrata uuesti ja uuesti. Kogu seda protsessi üritatakse õudukate tegijate poolt igal aastal veelgi paisutada, aga kuna hirmutavad filmid on muutunud normiks, ei suudeta luua sama taset, mida tehti 70ndatel, õudukate hiilgusajal.
KÕIGILE MIDAGI
Teada on, et õudusfilmid on tohutult lai ja mitmekesine žanr – neid tehakse igal teemal ja igas stiilis. Mõne filmi fookus on rohkem komöödia poole, teine keskendub puhtalt šokifaktorile. On filme, mis tekitavad lihtsalt ebamugavust, ilma et nad otseselt hirmutaksid, ja on neid, mis panevad nii naerma kui ka üle kinosaali kriiskama.
Sellepärast on õudukad ühed kõige paindlikumad filmid üldse – ühes võid näha rõvedaid ellujäämiskatseid, teises aga sarimõrvari segast armuelu. Mõni lugu toetub verevalamisele ja šokiefektile, need on klassikalised slasher’id, nagu „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Karje” (“Scream”), kus iga nurga taga varitseb mõrvar. Teised filmid on pigem psühholoogilised trillerid, kus hirm ronib su naha alla ja kasvab aeglaselt – nagu „Pärilik” (“Hereditary”) või „Babaduuk” (“The Babadook”).
Õudukad võivad rääkida tõesti ükskõik millest ja just see teebki neist nii lõputult huvitava žanri. Alažanreid on küll palju, aga kõige tuntumad ja populaarsemad on näiteks: slasher’id, psühholoogiline õudus, üleloomulikud (nt „Kurja kutsumine” / “The Conjuring”), found footage („Blairi nõiafilm” / “The Blair Witch Project”), rahva õudus („Jaanipäev” / “Midsommar”), nukud (nt “Annabelle”, “Chucky/Child’s Play”) või hoopis õudus-komöödia („Õudne film” / “Scary Movie”).
IKOONID: KULTUSKLASSIKAD & SMASH-HITID
Õudukate kõige kuulsamad ja populaarsed teosed jagunevad kultusklassikaks ja smash-hittideks.
Kultusklassikateks peetakse filme, mille teekond oli kõike muud kui lihtne. Need kukkusid alguses läbi – väike tulu, liiga veider teema, halvad arvustused või lausa keelustamine. Kuid just fännid tõstsid need hiljem hiilgusesse: levitasid neid ise, korraldasid keskööseansse ja lõid filmide ümber omaette kultuuri. Sageli armastatakse neid kas iroonia ja nostalgia pärast või seepärast, et need olid nii halvad, et olid head.
Näiteks „Halloween 3: Nõidade aeg” (“Halloween III: Season of the Witch”) kritiseeriti esialgu seepärast, sest puudus Michael Myers, kuid omapärasuse tõttu on see nüüd paljude lemmik „Halloweeni” film üldse. Kultusklassikate seas säravad ka „Texase mootorsaemõrvad” („The Texas Chain Saw Massacre”), „Saag” („SAW”), „Hiilgus” („The Shining”), „Võõrkeha” („The Thing”), „Blairi nõiafilm” („The Blair Witch Project”), „Jenniferi keha” („Jennifer’s Body”)– kõik filmid, mis oma ajastu ja nišiteemade tõttu on kujunenud õuduse alustaladeks.
Smash-hitid on seevastu õudukad, mis vallutavad nii kinokassad kui ka kriitikud. Need teenivad oma eelarve mitmekordselt tagasi ja jäävad aastateks kõneaineks. Näiteks „ Vaimude väljaajaja” (“The Exorcist”) (441 miljonit dollarit, tänapäeva rahas ligi 9,6 miljardit) ja „See” (“IT”) (704 miljonit) tõestasid, et õudus võib olla ka kassamagnet. Hitid alustavad sageli terveid universumeid, nagu „Kurja kutsumise” („The Conjuring”) seeria oma tütarfilmidega “Annabelle” ja „Nunn” (“The Nun”), mis on tänaseks üks tulusamaid ja kuulsamaid õudusfrantsiise maailmas.
VANAD HIRMUD UUES KUUES?
Aina populaarsemaks muutub klassikate järgi- ja uuestitegemine. Filmistuudiod püüavad hoida seeriaid aastakümneid publikule huvi pakkuvana, luues neist ohtralt uusi versioone. Sellega tekib küsimus: kas vanad hirmud on saanud uue kuue – või on klassikat rikutud?
Näiteks 70ndate klassikut “Halloween” on korduvalt ümber tehtud, et tutvustada filmi uue aja noortele. Mõnes versioonis säilib originaali hirmutav olemus, teistes aga on kriitikute hinnangul kaduma läinud see, mis tegi filmi eriliseks. Sarnane on „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Elm Streeti luupainaja” (“A Nightmare on Elm Street”), kus mõnedes reboot‘ides on fännide jaoks kadunud originaali süngus ja atmosfäär. Nende filmide klassikad annavad küll filmile uue elu, aga kas see ikka austab klassikat?
MINU LEMMIKUD
Minu lemmikud on väga erinevad, kuid samas väga sarnased.
„Saag” (“SAW”) seeria tegeleb psühholoogilise mänguga: ohvrid peavad oma elu eest võitlema, kuna pole seda piisavalt väärtustanud, ning peategelane Jigsawi eetika ja mõistatused panevad fännid mõtisklema, kas nad ise suudaksid nendest “mängudest” põgeneda.
„Jaanipäev” (“Midsommar”) on omamoodi päevane õudus, kus hirm tekib sektide traditsioonidest ja manipuleerimise sügavusest; film kasutab eredat valgusmaailma kontrastiks emotsionaalsele survele, luues ebamugavustunnet, mis jääb kummitama.
„Chucky” (“Chucky” / “Child’s Play”) seeria näitab, kuidas midagi nii lapsepõlvele omast kui nukk võib muutuda õuduseks ning huumori ja õuduse kombinatsioon teeb selle unustamatuks.
„Ameerika õudukas” (“American Horror Story”) meeldib mulle antoloogia formaadi tõttu, sest iga hooaeg toob täiesti uued lood, tegelased ja stiili. Lemmik hooaeg on ilmselt kolmas, mis kaldub rohkem komöödia poole ja tegeleb nõiakunstiga.
„Hiilgus” (“The Shining”) on klassika, kus psühholoogiline õudus, üleloomulik ja peresisesed pinged on väga hästi tasakaalustatud. Jack Nicholsoni näitlemine teeb selle veel kordades paremaks.
„Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) seeria on eriline, sest ühendab uurimise ja üleloomuliku; “päriselu” sündmused teevad hirmu usutavaks ja ootamatud stseenid hoiavad pinget kõrgel.
„Naeratus 2” (“Smile 2”) jätkab esimese osa õudust, kus haigus levib paratamatult ja väljamõeldud popstaar tuuril loob publikuga kaasaegse ja realistliku seose. Filmile iseloomulikud naeratused/ irvitused muudavad keskkonna vägagi ebameeldivaks. Sügavalt armastan ka turundust, mis muutis Skye pärismaailma artistiks, kelle muusikat (filmi soundtrack‘i) saab kuulata igal platvormil.
SAAREMAA GÜMNAASIUMI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE ARVAMUS
Koolipere seas on enamik õpilasi ja õpetajaid vähemalt aeg-ajalt õudukaid vaadanud. Õpilastele pakuvad huvi eelmise sajandi klassikud, aga ka uued tulijad.
Tiffany Šaukštelite tunneb erilist ühendust filmiga „Kurja kutsumine 2” (“The Conjuring II”), sest kui midagi sellist 6-aastasena näed, jääb see sulle “mällu istuma”. Ta nimetab ka „Annabelle’i” kui nukufoobia tekitajat.
Mõni õpilane on õudukate tohutu suur soovitaja, aga kui kinosaali jõuab, katab silmad ja kõrvad. Annabel Lember räägib, et õudukaid käiakse ka vaatamas sellepärast, et saaks korraks põgeneda teiste, südantsoojendavate žanrite eest – sedasama harrastab ta isegi.
Enimvaadatute ridadesse kuulub „See” (“IT”), „Saag” (“SAW”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) ja „Naeratus 1 /2” (“Smile (1/2”). Kuigi uuem film, kiidetakse ka „Jaanipäeva” (“Midsommarit”) oma teistsuguse loo ja hirmufaktoriga. Näitlejate valik ja näitlemine, õudukate ellujäämise reeglite selgitamine igas filmis ja ootamatud lõpud teevad „Karje” (“Scream”) üheks lemmikuks, eriti meie koolis. Mõnele tekitab eufooriat hoopis Ghostface’i mask ja Jenna Ortega. Paljusid kõnetab ka õudus komöödias, eesotsas „Õudne film” (“Scary Movie”), mis võlus fännid ära ikoonilise Brenda ja Cindy duoga.
Õpetajate arvamus õudukatest on polaarne, mõnele väga meeldib, teine jälestab.
Merje Tammaile on korralik lugu hea õuduka alus, sest mõttetu ketšupi loopimine tuleks jätta kokkadele. Tema arvates on õiged õudukad psühholoogilised thrillerid, mis mängivad sinu fantaasiaga, sest mis võiks olla hirmsam kui sinu enda ettekujutus? Lemmikuteks nimetab ta filme „Seitse” (“Seven”), „Mad Max” ja „Hannibal”.
Piret Tänav toob sarnasuse oma lemmik õudukaga, et kui ise oled pimedas metsas ja kuuled hääli, hakkad „Blairi nõjafilmi” lavastama oma peas.
Merike Kivilo eeldus heale õudukale on selle lavastus ja tõlkimine ning kõrval fakt! On ise tõlkinud „Kärbes” (“The Fly”) eesti keelde. Lemmikute kuulde kuuluvad ka „Psühho” (“ Psycho”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”), “The Ring” ja „Kärbes” (“The Fly”).
Üldisemalt hea õudukas = hea näitlemine + hea produktsioon + usutavus.
