Categories
Arvamus

„FRÄNK“ – kõikumine kuuluvuse ja hoolivuse piiril

Foto: Merilyn Lempu

Usun, et „Fränk“ on film, millesse saab süveneda aina sügavamalt – küsimus on vaid selles, kui kaugele oled ise valmis minema.

Birgit Andreas

Paul kolib ajutiselt Harjumaa väikelinna onu juurde ning leiab sealt grupi omavanuseid, kellega hakkab igapäevaselt koos aega veetma. Soovides end kehtestada ja kuuluvust leida, teeb ta mitmeid valesid otsuseid, millest mõnel on ka rasked tagajärjed.

Pauliga kohtume esmakordselt autosõidul onu poole. Juba filmi alguses selgub, et poisil on varasemalt olnud käitumisprobleeme – selle üle vaidlevad omavahel Pauli ema ja onu. Peagi jõuab vaatajani ka tõsisem info: peres on olnud suhtevägivalda, mille peamiseks põhjustajaks oli Pauli isa.

Psühholoogilisest vaatenurgast pole selline taust haruldane – pingelised peresuhted ja traumaatilised kogemused võivad mõjutada lapse käitumist sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Kui kodus napib turvatunnet ja häid eeskujusid, kannatab ka austus täiskasvanute vastu. Pauli trots ja mässumeelsus pole pelgalt iseloomujooned, vaid tema viis ellu jääda maailmas, mis teda piisavalt ei toeta.

Uues linnas, sattudes omavanuste poiste seltskonda, tekib Paulil tugev vajadus end tõestada – olgu selleks ohtlike ainete katsetamine või Fränki sihilik kiusamine. Kõik see toimub selleks, et leida oma koht grupis. Samas on näha, et selline käitumine ei tule talle loomulikult ega paku rahuldust. Miks ta siis ikkagi kaasa teeb? Tõenäoliselt kuuluvustunde otsimise pärast.

Ajapikku hakkab Paul mõistma, et Fränk on tegelikult siiras ja tore inimene, kellega on hea koos olla. See viib sisemise konfliktini: kas jääda grupi poolele või seista Fränki eest. Lõpuks teeb Paul otsuse – ta astub välja Fränki kaitseks, ütleb selgelt välja, et teda enam ei kiusata, sest Fränk on tema sõber. See on oluline pööre, mis näitab Pauli sisemist arengut ja väärtuste muutumist. Tegelikkuses ei julgeta selliseid samme sageli teha – pigem minnakse kaasa grupi survega, isegi kui mõistetakse, et teisele tehakse liiga.

Grupi juhiks on Jasper – kontrolliv ja karm poiss, kelle viha lahvatab kergesti. Tema lugu ei avane küll nii põhjalikult kui Pauli oma, ent erinevad stseenid vihjavad koduste probleemide olemasolule. Pärast ema lahkumist on Jasperi isa muutunud emotsionaalselt suletuks ja ükskõikseks. See ükskõiksus, koos varasemate konfliktidega, on jätnud Jasperi ellu tühimiku, mida ta püüab täita kontrolli ja agressiivsusega.

Kui Jasper kaotab grupis oma liidrirolli, variseb ka tema maailmapilt. Ta muutub naerualuseks, kui avalikuks tulevad tema armastuskirjad kohaliku poemüüja vastu – naise vastu, kes meenutab talle oma ema. Alandus, kaotus ja lahendamata lein viivad Jasperi murdumiseni. Kui isa ta kriitilisel hetkel leiab, toimub pööre: isa mõistab, kui sügavalt kõik see Jasperit mõjutas. Nende suhe hakkab sellest hetkest vaikselt paranema – tekib esimene tõeline kontakt.

Sasha ehk Fränk on puudega noorem mees, keda poisid sageli narrivad. Ta on kasvanud üles venekeelses peres ega mõista alati kõike, mida talle öeldakse. Ometi on ta südamlik, siiras ja rõõmustab väikeste asjade üle – näiteks pudelikorkide kogumine või suupillimäng.

Suupill ja kehakeel on tema jaoks olulised suhtlusviisid, sest kõnega on tal raskusi. Kui Paul otsustab rattaga linnast lahkuda, mõistab Sasha seda tema mängitud kurva meloodia järgi ja jookseb talle järele. Kuigi Paul tema peale vihastab, ei kanna Sasha vimma – hoopis ulatab andestavalt oma suupilli. See žest sümboliseerib nende sõpruse kestmist. Sasha nutikus ilmneb ka hiljem – ta paneb detailidest kokku, et Paul on kadunud, ning on esimene, kes teda otsima asub.

Filmi vaatamine oli väga emotsionaalne kogemus. Olen alati hingega seotud just selliste lugudega, mis avavad inimestevahelisi suhteid ja jätavad vaatajale mõtlemisainet ka pärast filmi lõppu. Käisime seansil, kus kohal oli ka režissöör ise. Ta rääkis, et film põhineb tema enda ja tuttavate isiklikel lugudel, mis tegi kogu kogemuse veelgi sügavamaks. Väga huvitav oleks näha ka kaadritaguseid hetki ja väljalõigatud stseene – tema sõnul oli neid päris palju, isegi nii palju, et üks tegelane jäi lõppversioonist täiesti välja.

Categories
Arvamus

Kas muusika kvaliteet on allakäigus?

Head muusikat tehakse aastate jooksul aina vähem. Vähemalt niimoodi arvavad paljud inimesed uute artistide ja laulude kohta. Väidetakse, et muusika kvaliteet muutub iga aastaga järjest halvemaks ega hakka lähiajal paranema. Kas see on tegelikult tõsi ja miks nii paljud niimoodi arvavad?

Esiteks oli vanasti palju raskem muusikat lindistada. Sel ajal oli laulude salvestamine palju kulukam protsess ja igaühel ei olnud võimalik seda teha. See tähendas, et kui oli stuudiosse minek siis pidi kõik kindlasti läbimõeldud olema ja pillipartiid selgeks õpitud. Paljud usuvad, et see viis ka kvaliteetsemate lindistusteni, sest siis ei tekkinud selliseid olukordi, kus pidi kohapeal kiiresti asju välja mõtlema.

Tänu piiramatule ligipääsule muusikale ja selle produtseerimise võimalustele meedia kaudu nõuab tänapäeval muusika avaldamine märksa vähem annet kui kunagi varem. Sellel on tohutu mõju muusikatööstusele ja sellele, mida peetakse tänapäeval populaarseks, ning see mõjutab oluliselt ka seda, kuidas artistid tänapäeval uue muusika avaldamisele lähenevad.

Alyssa Tryano ajakirjast Arthur

Peale selle ei olnud inimestel võimalik ise enda muusikat väljastada. Selleks, et oma muusikat avalikustada pidi ennast plaadifirmale allkirjastama ja tavaliselt lubati seda teha ainult nendel inimestel, kelles nähti mingit muusikalist talenti ning olid kogenud. See tähendas, et oli vähem olukordi, kus jõudis inimeste kõrvadeni ebakvaliteetset muusikat. 

Kuigi tol ajal filtreeriti paremini välja nii öelda rämpsmuusikat ei tähenda see, et siis oli rohkem head muusikat kui tänapäeval. Ma nõustun küll sellega, et vanasti oli vähem halva kvaliteediga muusikat, aga ma ei usu, et nüüd väljastatakse vähem häid laule. Just vastupidi, ma arvan, et tänapäeval tehakse rohkem head muusikat, sest praegused töövahendid on palju efektiivsemad ja kättesaadavamad kõigile ning inimesed ei pea sõltuma plaadifirmadest. See küll tähendab, et paratamatult jõuavad need vahendid inimeste kätte, kellel ei ole mingit erilist muusikalist talenti, kuid samuti võimaldab see teistel muusikutel lihtsamini ja efektiivsemalt kirjutada ja lindistada head muusikat. 

Vanemal muusikal on tavaliselt ka mingi nostalgiline element selle juures, mis võib tekitada illusiooni, et see on parem. Thomas Britton ja Fraser Gilliat ajakirjast The Oxford Blue on öelnud: „Võib-olla kümne aasta pärast kostavad tantsupõrandal karjed, kui mängima hakkab „As It Was“ või „About Damn Time“, aga hetkel ma kahtlen, et need tekitaksid sama reaktsiooni nagu „Mr Brightside“ või mis iganes „Apple Bottom Jeans’i“ tegelik nimi. Neil lauludel on olnud aega arendada endale konteksti, tähendust, mis ulatub kaugemale muusikast, ja just see ongi põhjus, miks vanemal muusikal on alati eelis uuema ees.“ Ma nõustun selle väitega täielikult. Inimestel lihtsalt ei ole uuemate laulude jaoks olnud piisavalt aega, et nendega siduda mälestusi ja emotsionaalselt neile reageerida samal moel nagu vanadele. Tänapäeva muusikal küll sellist eelist ei ole, kuid ma usun, et tulevikus vaadatakse sellele tagasi samasuguse nostalgilise pilguga.

Lõppkokkuvõttes olen kindel, et uuel muusikal pole midagi viga. Võib küll tekkida mulje, et see ei ole eriti hea võrreldes vanade lauludega, aga see on pigem selle pärast, et inimestel ei ole veel sellega tekkinud nostalgilist seost või pole lihtsalt leitud üles neid artiste, kes tegelikult teevad häid laule. Muusika kvaliteet kindlasti ei ole allakäigus, vaid on alanud lihtsalt uus faas muusikaproduktsioonis. 

Kasutatud allikas:

Categories
Arvamus

Eurovisioon räägib rohkem geopoliitikast kui helistikest

„Eurovisioon peaks inimesi tänu ühistele väärtustele ühendama, mitte neid poliitika tõttu lõhestama,“ ütles lauluvõistluse tegevjuht Martin Österdahl Billboardile. 1956. aastal peale sõdu Euroopa riikide ühistegevuste rõhutamiseks loodud ja seitsme riigiga alustanud Eurovisiooni lauluvõistlus on end alati reklaaminud kui apoliitilist ja täielikult neutraalset üritust, kuid tegelikkus näitab tihti vastupidist. EBU (European Broadcasting Union) seadused keelavad ilmselgete poliitiliste sõnumitega laulude võistlusele esitamise ja nende levitamise. Teatud riikidele on just poliitiliste mõjutuste tõttu pandud peale piiranguid, tehtud trahve või on neid lausa võistluselt diskvalifitseeritud. Naaberriigid või riikide grupid, kellel on ühine minevik, annavad üksteisele tavade kohaselt alati palju punkte. Riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab tihti tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. Olgu poliitika mõju võistluse korraldajatele oluline või mitte, olemas ta on. Isiklikult olen veendunud, et poliitika mõjuvõim lauluvõistlusele kasvab iga aastaga ning selle vähendamiseks peaks kindlasti midagi ette võtma, kuid võistluse formaadi tõttu oleks see üpriski keeruline.  

Aastal 2019 sai Island 5000 euro suuruse trahvi, kuna nende esindajad hoidsid green room’is ülal Palestiina lippu. Aastal 2021 ei suutnud Valgevene saata võistlusele laulu, millest EBU eksperdid ei oleks peidetud poliitilisi sõnumeid leidnud ning rohkem nad lauluvõistlusel osaleda proovinud ei ole. Liibanon sai aastal 2005 kolmeaastase osalemiskeelu, kuna Liibanonis ei tohi näidata Iisraeli päritolu sisu, seega oli neil plaan Iisraeli esitust mitte näidata, kuid ka see käib EBU reeglite vastu. Kõik otsused tunduvad EBU seaduste kohaselt loogilised, kuid siiski on läbi lastud ka palju justkui positiivseid poliitilisi sõnumeid, mis ei tundu selles valguses õiglane. 90ndatel olid vägagi levinud ja populaarsed Euroopa taasühinemise sõnumid, näiteks 1990 võitja Itaalia (lugu „Insieme: 1992” sõnades „Unite, unite Europe”) ning 1997 võitja Ühendkuningriik (lugu „Love shine a light”, mille sõnad räägivad õdedest ja vendadest ning kuidas me tuleme kokku, teeme kõike üheskoos ja igaühes süttib armastus). Ukraina võidulugu aastal 2016 (Jamala „1944”) loeti EBU poolt ajalooliseks, mitte poliitiliseks, kuigi loos oli arusaadavalt vihjatud ka aktuaalsetele sündmustele nagu Krimmi okupeerimine. Kui hakata poliitilisi sõnumeid piirama ja keelama, siis tuleks seda teha kõigi poliitiliste sõnumitega, mitte toetuda sellele, kas EBU eksperdid loevad selle positiivseks või negatiivseks sõnumiks.  

Konkursi lõpptulemus põhineb publiku ja riikide žüriide häältel ning paljudel juhtudel on ka need punktid kallutatud. Näiteks annavad Küpros ja Kreeka tavaliselt üksteisele ohtralt punkte, nagu ka endised Jugoslaavia riigid ja Skandinaavia riigid. Igal aastal kuulen ema teleri ees ütlemas: „Noh, siit tulevad Läti punktid, nüüd saab Eesti kindlasti midagi.“ Sellist nö sõbralikku kallutust oleks tänu võistluse formaadile väga raske ära hoida, kuid vahepeal on see lihtsalt ebaaus ja pisut nõme. Kõige lihtsam olekski võib-olla ära jätta iga riigi esindamine, vaid teha lihtsalt üleeuroopaline lauluvõistlus, kuid sellega kaoks ka Eurovisiooni algne mõte ühendada Euroopa riike läbi hea muusika.   

Mind isiklikult häirib aga kõige rohkem see, et riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab alati tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. 1993. aastal ei lubatud Jugoslaavial võistlusel osaleda tema agressioonide pärast Bosnias ja Hertsegoviinas ning Bosnia ja Hertsegoviina võistluslugudel läks aastatel 1993–1995 oluliselt paremini kui varem, kuid peale pingete lõppemist halvenesid tulemused taas. Venemaa oli 2016. aastal kindel rahva lemmik, kuid ei saanud võita, kuna riigil olid poliitilised pinged Ukrainaga ning seetõttu võitiski konkursi hoopis Ukraina. 2017. aastal toimus võistlus Ukrainas, kuid Venemaa valitud esindajal keelati Ukrainasse siseneda, sest oli teinud kontserdi värskelt vallutatud Krimmis. Pakuti võimalust esineda videopildi teel, kuid Venemaa otsustas hoopis üldse mitte osa võtta. 2022. aastal keelas EBU Venemaal võistlusest osa võtta Ukraina ründamise pärast ning tol aastal võitis Ukraina võistluse ülekaalukalt (umbes 2/3 rahvahäältest). Mitmed artistid teistest riikidest (nt Island, Saksamaa) olid kleepinud Ukraina lipud oma muusikainstrumentidele ning paljud muud õhtu jooksul näidatud tähtsad isikud kandsid rinnas Ukraina lipuvärvides paela. Hoolimata Ukraina võidust toimus 2023. aasta lauluvõistlus Inglismaal Liverpoolis, kuna Ukrainas toimus endiselt sõda. Olukord ei ole ka käesolevaks aastaks muutunud ning Venemaa osalemiskeeld kehtib endiselt. See ei takista neid aga kasutamast lauluvõistlust inimeste manipuleerimiseks. 2022. aastal peale Ukraina esindaja Kalush Orchestra võitu looga „Stefania” kuulutasid venelaste meediaväljaanded, et võitis hoopis Ühendkuningriiki esindanud Sam Ryder oma lauluga „SPACE MAN”. 2023. aasta lauluvõistluse finaali ajal, umbes kümme minutit enne Ukraina linnast Ternopilist pärit TVORCHI duo liikmete lavaleastumist, ründasid venelased nende kodulinna. Mehed kuulsid kohutavaid uudiseid vahetult enne oma esitust ning tõenäoliselt oligi Venemaa plaan nad endast välja ajada ja rikkuda ära nende võimalus lauluvõistlusel midagi saavutada, kuid Ukraina lugu „Heart of Steel” lõpetas kõrgel kuuendal kohal. 

Paljude Eurovisiooni fännide seas on tekitanud pahameelt asjaolu, et Iisraeli ei ole lauluvõistluselt eemaldatud ning EBU vaatab justkui mööda nende tulisest konfliktist Palestiinaga. 2024. aasta Eurovisioonil plahvatas mitu skandaali, kus erinevad meediaväljaanded ning konkurendid Iisraeli esindajale Edan Golanile halvustavaid märkusi tegid. Tema lugu „Hurricane” saavutas 5. koha ning hoolimata negatiivsest vastukajast osaleb Iisrael ka tänavu looga „New Day Will Rise”, mille lauluridade vahelt on võimalik leida poliitilisi sõnumeid. Kuigi Iisraeli ja Palestiina elanike vahel on pingeid juba ammu-ammu, loetakse agressoriks Iisraeli ja kannatanuks Palestiinat. Otsides erinevusi Venemaa ja Ukraina konfliktiga, on Palestiina kui ohvri lippude ja sümboolika näitamine Eurovisioonil keelatud. 

Ma ei tauni sõjaliselt agressiivsete riikide eemaldamist võistluselt absoluutselt, kuna Eurovisioon on siiski rõõmus sündmus ning sõdida riigiga, kellega samal ajal pidutsed ja tähistad ühtset Euroopat, käitudes, nagu kõik oleks justkui parimas korras, ei ole moraalne. Siiski on suure Eurovisiooni fännina tunne, et 2022. aasta võistlus läks pisut raisku, kuna 24. veebruaril, mil Venemaa alustas sõjategevust Ukrainas, selgus ka lauluvõistluse võitja. Kogu selle aasta Eurovisioon tundus justkui kaastundeüritus Ukrainale, et näidata, et Euroopa on Ukrainale alati tugev tagala ja tugi. Osa minust mõistab, miks see nii läks, kuid osa minust on ka väga pettunud, sest tänu sellele jäid paljud muusikaliselt kõrgemal tasemel laulud võistluses täiesti kahe silma vahele. Kui oleks võistluselt eemaldatud lisaks Venemaale ka Ukraina, oleksid tulemused põhinenud palju rohkem muusikal, kuid mingil määral oleks see olnud ebaaus ukrainlaste vastu. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et Eurovisioon ei ole kindlasti nii apoliitiline kui korraldajad väidavad või endale tunnistada tahavad ning tulihingelise fännina arvan, et selle vastu tuleks midagi ette võtta. Kahjuks napib aga ideid, mida päriselt teha, et saaks võistluselt poliitika välja jätta nii, et tehtu oleks kõigile osapooltele sobiv. Naaberriikidel ei saa ära keelata üksteisele punktide andmist, sest keegi ei saa tõestada, et punktid ei läinud naaberriigile sellepärast, et neil oligi hea laul. Rahval ei saa keelata sõjalises konfliktis ohvrirollis olevate riikide poolt hääletamist, see ei oleks kellegi vastu aus. Paljud Eurovisiooni fännid on juba aastaid nördinud poliitiliste mõjutuste tõttu, kuid vastumürki sellele ei ole veel leitud.

Categories
Arvamus

Kuidas mõjutab sotsiaalmeedia vaimset tervist ja kas selle mõju on enamasti positiivne või negatiivne?

Foto: Max Cavallari

Instagrami meeldimiste arvu piiramise eesmärk on vähendada sotsiaalseid võrdlusi ja negatiivseid tundeid. See on samm õiges suunas, kuid ma arvan, et see ei lahenda probleemide algpõhjust. Kuigi on tore, et Instagram püüab vältida liigset keskendumist sellele, mitu meeldimist postitus saab, ei suuda see täielikult vältida vaimse heaolu kahjustamist. Kui Instagram piirab meeldimiste nähtavust, võivad inimesed ikka kogeda sotsiaalset võrdlust ja otsida tähelepanu oma postituste kaudu. Lõppkokkuvõttes on küsimus mitte ainult meeldimistes, vaid ka selles, kuidas sotsiaalmeedia meie elu ja suhted kujundab. Olen nõus, et sotsiaalmeedia pakub platvormi, kus inimesed saavad end väljendada, aga samal ajal ei ole lihtne lihtsalt meeldimiste piiramise lahendus. Ühiskond peaks tegema rohkem, et muuta meie arusaamu sotsiaalmeediast ja õpetada inimesi mitte andma sellele liiga suurt rolli oma elus.  

Psühholoog Jacqueline Sperling on öelnud, et kuigi Instagrami muudetus on samm õiges suunas, ei kõrvalda see täielikult sotsiaalmeedia negatiivseid mõjusid. Ta selgitab, et sotsiaalmeedia kasutajate tagasitulek on seotud ettearvamatuse ja ootusega – nagu mängides slotimasinat. See on täiesti tõsi, sest paljud inimesed loodavad saada positiivset tagasisidet. Meeldimised ja kommentaarid pakuvad ajutist rahulolu ja enesehinnangu tõusu, kuid see ei kesta kaua. Mina olen sellega täiesti nõus. Tegelikult toimib sotsiaalmeedia tihti nagu sõltuvust tekitav keskkond. Ootused, et iga postitus toob kaasa positiivseid kommentaare ja meeldimisi võivad muuta inimesed enesekehtestamise ja õnne leidmise osas õnnetuks. Me ootame pidevat kinnitust, mis ei pruugi lõppeda mitte Instagrami muudatusega.  

Uuringud on näidanud, et sotsiaalmeedia kasutamine võib tõepoolest mõjutada vaimset tervist, põhjustades ärevust, depressiooni ja isegi unehäireid. 2018. aastal läbi viidud Briti uuring leidis, et sotsiaalmeedia kasutamine on seotud halbade õpitulemustega, mälukaotusega ja isegi depressiooniga. Kui inimesed veedavad liiga palju aega internetis, hakkavad nad võrdlema oma elu teiste omaga, sest nende elu ei ole piisavalt väärtuslik või täiuslik. Selline enesevõrdlus võib viia enesekriitika ja rahulolematuseni. Minu arvates on see väga tõsine probleem, mida me ei tohiks alahinnata. Kui inimene pidevalt jälgib teiste elu ja võrdleb seda enda omaga, võib see viia isegi depressioonini. Ükskõik kui palju me seda eitame, mõjutab sotsiaalmeedia meie enesehinnangut ja rahulolu eluga. Mida rohkem sotsiaalmeediat kasutada, seda enam tõuseb ka stressitase, kuna iga uus postitus, foto või kommentaar toob kaasa ootused ja surve, mida inimene peab rahuldama. See toob kaasa ärevuse ja isegi füüsilisi sümptomeid nagu peavalud, lihaspinged ja iiveldus. Seetõttu on oluline mõista, et sotsiaalmeedia ei ole vaid platvorm jagamiseks – see on platvorm, mis mõjutab meid palju rohkem, kui me tihti mõtleme.  

Professor Katrin Tiidenberg räägib sotsiaalmeedia positiivsetest külgedest, nagu kuuluvuse tunne ja toetus, mida sotsiaalmeedia võib pakkuda, eriti emotsionaalses toetusgrupis. Minu arvates on see üks kõige paremaid külgi sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia võib tõepoolest pakkuda tuge ja toetust, eriti neile, kes vajavad emotsionaalset tuge või otsivad sarnaste kogemustega inimesi. Näiteks on palju gruppe, kus inimesed jagavad oma kogemusi vaimse tervise küsimustes ja see võib aidata inimestel tunda, et nad pole oma muredega üksi. See on kindlasti positiivne külg, mida sotsiaalmeedia toob, aga samas tuleb meeles pidada, et see ei saa asendada päris elu ühendust ja tuge. Me ei tohiks unustada, et tegelikkuses on meil ka inimesi meie ümber, kellega saab rääkida ja jagada oma tundeid. 

Kuid see ei muuda fakti, et sotsiaalmeedia võib samuti põhjustada vaimse tervise probleeme, kui seda kasutatakse liialt ja teadmatult. Tasakaalu leidmine on kindlasti oluline, sest  inimesed peavad mõistma oma sotsiaalmeediakasutuse mõjusid oma vaimsele ja füüsilisele heaolule. Usun, et kui me oskaksime sotsiaalmeediat kasutada teadlikult ja positiivselt, võiksime nautida selle eeliseid ilma, et see kahjustaks meie vaimset tervist. 

Lõppkokkuvõttes arvan, et Instagrami meeldimiste arvu piiramise samm on õige algus, kuid see ei ole täielik lahendus. Sotsiaalmeedia mõju vaimsele tervisele on keeruline ja sõltub palju sellest, kuidas ja kui palju seda kasutatakse. Me ei saa eeldada, et sotsiaalmeedia platvormid suudavad lahendada vaimse tervise probleeme, sest probleemid on sageli sügavamal ja seotud inimeste isikliku enesehinnangu ja sõltuvusega sotsiaalmeediast. Seetõttu on oluline leida tasakaal ja teadvustada, kuidas sotsiaalmeedia meie vaimset tervist mõjutab. Meie ülesanne on õppida kasutama sotsiaalmeediat teadlikult ja tervislikult ning mitte lasta end sellel kontrollida. Minu arvates on oluline, et me ei laseks sotsiaalmeedial mõjutada meie väärtushinnanguid ja enesehinnangut. Sotsiaalmeedia ei tohiks olla meie elu keskpunkt, vaid vahend, mida saab kasutada positiivselt ja teadlikult. 

Kasutatud allikad:

Categories
Arvamus

Sveta Grigorjeva „Gargantua“

Foto: Piret Tänav

Me peame rääkima Sveta Grigorjevast ja tema uuest lavastusest „Gargantua“. Kui juba meie president ütleb, et tema ei karda Sveta Grigorjevat, siis peab julgema julgeda.

Piret Tänav

Sveta Grigorjeval on olnud väga rammus ja loominguline aeg. Üle-eelmisel aastal ilmus tal luulekogu „Frankenstein“, mille eest anti talle Jaan Krossi kirjandusauhind, ning eelmisel aastal tuli välja etendus „SÜTITAJAD“.

Sel aastal pälvis ta tähelepanu kriitikakogumikuga „Kliitor on anarhist“, mis pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika kategoorias.

Eesti raamatu aasta puhul otsustas Viru keskus Tallinnas kasutada oma kevadises reklaamikampaanias noori eesti kirjanikke, sealhulgas Sveta Grigorjevat, kirjeldades neid kui ühtaegu tõsielu laulikke ja ajastu lühikroonikuid.

Aga nüüd tagasi „Gargantua“ juurde. Nimitegelane on elunautleja ja teisitimõtleja, kelle tegevus käivitab korraga nii kaose kui ka pinge. Etendus seob barokki, karnevali, tänapäevast sotsiaalkriitikat ning tähelepanuühiskonna pahesid; käsitlemata ei jää ka solvumiskultuur ega naiste võimatu võimalus saada Nobeli preemiat. Tempo võetakse üles kohe alguses ja hoitakse lõpuni, kuni publik aplodeerib.

Tegu on väga füüsilise teatriga, kus tants ja tagaajamine käivad nii kehade kui ka sõnade ümber. Lõhutakse ka neljandat seina ning näitlejad maanduvad otse publikus. See peaks kindlasti sobima kaasava teatri suurtele ja väikestele sõpradele – vabalt võib jääda mõnusalt kohmetuks.

Kui viimasel ajal on palju kurdetud selle üle, et vaatajad segavad oma telefonide kasutamisega teatrisaalis tõelise kultuurielamuse saamist, kas helenduvat ekraani libistades või suisa sõnumeid sosistades, siis Sveta Grigorjeva palus ise keset etendust vaatajad filmida etendust, seda jagada ning võimalusel hakata teda Instagramis vms jälgima (@kullanupp) – nii jõuab info heast asjast ikka kõikjale. Seda tõepoolest jõudsalt ka tehti.

Parafraseerides Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli, kes lubas oma rahvale Teise maailmasõja ajal karmi otsekohesusega vaid verd, higi ja pisaraid, pakub see etendus samuti kõiki kolme – kuid need ei muserda, vaid ärgitavad mõttetööd ning julgustavad elule „jah“ ütlema.

VAT teatri „Gargantua“

  • Autor ja lavastaja Sveta Grigorjeva
  • Dramaturg Kerli Ever
  • Lavakunstnik Mara Kirchberg
  • Kostüümikunstnik Lisette Sivard
  • Valguskunstnik Rommi Ruttas
  • Helilooja Martin Kirsiste
  • Laval: Sveta Grigorjeva, Tanel Saar, Hanna Maria Saar, Johhan
  • Rosenberg, Arolin Raudva, Sirelyn Rääk
Categories
Arvamus

KAROVISIOONI LAULUVÕISTLUS

Maikuu on tuntud ka kui lehekuu, mahlakuu ja külvikuu, kuid kõige rohkem on see siiski Eurovisiooni-kuu. Tänavu toimub lauluvõistlus Šveitsis, Baselis, kus 13. ja 15. mai õhtupoolikutel selguvad 17. mai finaalvõistlusel osalevad riigid. Eurofännide jaoks algab kogu trall pihta juba palju varem kui euronädalal. Lisaks iga riigi eelvoorudele hoitakse silmi peal lauluvõistluse proovidel ja läbimängudel. 

Kulminatsiooniks on võimalik valmistuda kuulates võistluslugusid, millest olen peale põhjalikke kaalutlusi koostanud TOP 20 nimekirja, proovides arvesse võtta nii enda arvamust, kihlveokontoreid ning üldist tõenäosust võitmiseks. Edetabel muutub kindlasti veel peale esituste nägemist ning tõenäoliselt ei saagi kunagi päris lõplikult valmis.

  1. Rootsi – KAJ – „Bara bada bastu”

Tahaksin väga teada, mida need soome saunapoisid siia laulu sisse pannud on … kahtlaselt hea tuju tekitab inimestele. Ma muidu rootsi keelt ei räägi, aga selle laulu iga silp on selge nagu seebivesi. „Bara bada bastu” on naljakas, aga ka musikaalselt hea ning meeldejääv. Melodifestivaleni lavashow oli maitsekas ja tasakaalukas, ootan Eurovissoonile sama. 

Rootslased on võitnud küll palju ja käesoleval sajandil ka päris tihti ning kuigi seepärast ma Rootsile karikat anda ei sooviks, siis KAJ poisid väärivad seda sajaga.

  1. Holland – Claude „C’est La Vie”

Kui poleks Rootsit, oleksin sajaga selle laulu poolt. Selles on midagi nii erilist, just loo ülesehituse poole pealt. Refrään on kaasahaarav ning jääb kummitama, kuid ei ole tüütu. Lisapunktid ilusa muusikavideo eest.

  1. Prantsusmaa – Louane „Maman”

Mulle pole vist päris ammu ükski prantslaste lugu nii palju meeldinud. Armas lauljatar, kes laulab live’is kõik noodid väga hästi ära.

  1. Austria – JJ „Wasted Love” 

Ta oskab laulda, selles pole kahtlustki. Siiski on tunda eelmise aasta Šveitsi võiduloo hõngu. Lugu on võimas, aga lõpuosa läheb minu jaoks kuidagi käest ära, toimub liiga palju asju korraga. Tegemist on aga suure favoriidiga.

  1.  Soome – Erika Vikman „Ich komme”

EBU suur nuhtlus isiklikult, tõeline kuninganna. See laul jääb pähe kinni ja sõnad kiiresti meelde. Tõotab tulla üks põnevamaid esitusi, mida paljud eurofännid pingsalt juba ootavad. Mul on hea meel, et „Bara bada bastu” poisid Rootsi eelvooru võistlema läksid, sest tänu sellele saab Erika Soomet esindama minna. Selline duell juba kohalikus eelvoorus oleks nii mõnegi fänni närvikava üsna korralikult rikkunud. 

  1. Belgia – Red Sebastian „Strobe Lights” 

See Sebastian on tõesti red, uskuge mind, avage see muusikavideo. Tegemist on üsna klassikalise Eurolooga, millest on lihtsalt üks veidi metsik DJ remix tehtud. Kuigi mina isiklikult seda lugu nii kõrgelt ei hindaks, on selles midagi, mis on paljud eurofännid täiesti ära võlunud.

  1. Eesti – Tommy Cash „Espresso Macchiato” 

Eesti serve’ib (kohvi). Tommy läks meilt sellise enesekindlusega, et võidab Eurovisiooni ja tõmbas ka paljud eestlased selle mõtteviisiga kaasa. Kes ennast igapäevaselt toimuvaga kursis ei hoia, võib saada 17. mail suure pettumuse osaliseks, aga loodetavasti Tommy TOP 10 hulka ikka jõuab. Finaalikoht on meil sajaprotsendiliselt käes.

  1. Tšehhi – Adonxs „Kiss Kiss Goodbye”

Väga sügava tähendusega lugu, mida muusikavideo hästi peegeldab. Mind häirib ainult see, kui hype ja disko dance break selle emotsionaalsuse vahel on, oleks võinud veidi tagasi tõmmata. 

  1. Šveits – Zoë Më „Voyage”

Mulle meeldib, et sellel lool on iseloomu ning tekitab rohkem emotsioone kui keskmine Eurovisiooni tümps või ballaad. Loodan laval näha mingisugust voolavat ja väänlevat koreograafiat.

  1. San Marino – Gabry Ponte „Tutta l’Italia” 

Ma imestan, et täpselt samasugust laulu juba olemas ei ole, paneksin isiklikult oma edetabelis selle laulu veel kõrgemale. Heatujulaul ja itaallastele kindlasti väga meeldib.

  1. Küpros – Theo Evan „Shh” 

Sellel laulul pole midagi viga, aga midagi suursugust ka kõrvu ei kostu, siiski paljudele see meeldib. Mul on suuremaid küsimusi selle muusikavideo kohta: EDM x “Squid Game” x „Düün”?

  1. Ühendkuningriik – Remember Monday „What the Hell Just Happened?”

Tüdrukud lähevad TikToki rahvale hästi peale ning on osanud oma loo maha müüa. Salmid on head, refrään ei istu mulle kohe üldse. Aga palju õnne, britid, teil õnnestus mitte täielikult ebaõnnestuda, hakkate vist asja käppa saama!

  1. Malta – Miriana Conte „Serving”

Kardan, et Miranat ootab isegi madalam koht, Maltal on sellega veidi ajalugu, et enne võistlust pälvib lugu palju tunnustusi ja lootused on suured, aga maikuuks on Malta täiesti unustatud ning lõpptulemus on üsna nadi. Arvan, et selle laulu ja etteaste mudel tehti Netta „Toy”-ga ära aastal 2018 ning seal see ka aegus.

  1. Ukraina – Ziferblat „Bird of Pray”

Nunnu kooslus, armas lugu. Pole võimalik, et ukrainlased väga madala koha saaksid.

  1. Itaalia – Lucio Corsi „Volevo essere un duro”

Käesoleva aasta Eurovisioonil on kolm Itaaliat: Itaalia ise, San Marino ja Eesti. Itaalia enda lugu on neist kõigist kolmest aga kõige igavam. Nende õnneks on sel aastal kuhjaga halbu laule.

  1. Saksamaa – Abor & Tynna „Baller”

Minu jaoks on „Baller” catchy ja eristub. Meeldiv üllatus, aga kuna inimesed juba vaatavad Saksamaa peale automaatselt pettunud pilguga, siis ilmselt lõpetab see laul siiski finaali edetabeli lõpus.

  1. Hispaania – Melody „Esa Diva”

See on tõesti diva … minu meelest on see laul üsna tähelepanuta jäetud. Meeldib, kuidas Hispaaniat esindab alati kas meeletult kurb mees ballaadiga või hullult girlboss naine pisikeses trikoos hiiglasliku juuksepahmakaga.

  1. Island – Væb „Róa” 

Kas ikooniline Iirimaa Jedward kolis Islandile ja jäi 15 aastat nooremaks? Väga lõbus lugu pärimuslike elementidega.

  1. Taani – Sissal „Hallucination” 

Keskmine Eurovisiooni girlboss laul, mis sajaga väärib oma kohalolu siin tabelis. 

  1. Leedu – Katarsis „Tavo akys” 

Ma ei teadnud, et Karl Killing leedu keelt räägib. 

Tänavune Eurovisioon on päris kirju, lisaks minu TOP 20 tabelis leiduvatele lugudele on värvikaid tegelasi veel. Norrakad tantsivad porilombis, Poola tädil lööb Ida-Euroopa vihane veri välja, Luksemburg vajab peale pikka pausi Eurovisioonist veel veidi soojendust, Aserbaidžaani Mamagama laulu ajal võib tõesti magama jääda, Horvaatia lugu ei ole „tasty tasty yum yum tasty” nagu laulja ise väidab ja Iirimaast ei hakka ma rääkimagi. 

Categories
Arvamus

Vaimne heaolu algab väikestest harjumustest

Vaimse tervise tähtsus on pidev ja igapäevane protsess, mis ei piirdu vaid üksikute ülesannete täitmisega, vaid eeldab teadlikke valikute tegemist ja tervislike harjumuste omandamist, mis aitavad hoida vaimset tasakaalu. 

Vaimne tervis on üks kõige olulisemaid osasid inimeste üldises heaolus. See on osa meie elust, mis mõjutab kõike – alates igapäevasest enesetundest ja töövõimest kuni suhete ja toimetulekuni kriiside ja väljakutsetega. Kahjuks alahindame me sageli vaimse tervise olulisust, pöörates sellele tähelepanu vaid siis, kui ilmnevad esimesed probleemid: ärevus, väsimus või kurnatus. Selle lähenemisviisi oht on aga ilmne – vaimne tervis ei ole midagi, mille nimel tuleb pingutada vaid siis, kui häda käes on. Vaimne tervis on pidev protsess, mille eest tuleb hoolitseda igapäevaselt. 

Üks suurimaid väärarusaamu vaimse tervise kohta on, et see on midagi, mille saavutamiseks tuleb teha ühekordne suur pingutus. Paljud inimesed arvavad, et vaimse tervise nimel tuleb teha üks suur samm või pingutus – näiteks puhata nädal aega, minna puhkusele, võtta paar päeva aega, et end koguda. Kuid tegelikult on vaimne tervis pidev protsess, mille eest tuleb hoolitseda iga päev, iga tund, iga hetk. Silver Kleimann-Leimann toob oma artiklis välja, et vaimne tervis ei ole lõppeesmärk, vaid pidev töö, millele tuleb igapäevaselt pühenduda.

Väikesed tegevused, nagu jalutamine ja enesehoolitsus, aitavad hoida vaimset tasakaalu ja lahendada muresid

Silver Kleimann-Leimann

Mina arvan, et sellised tegevused võivad tõesti aidata kaasa vaimse tervise heaolule, sest nad loovad järjepidevust ja aitavad hoida tasakaalu, mitte ainult lahendada hetke probleeme. 

Üks vaimse tervise nurgakivisid, mida sageli alahinnatakse, on uni. Sheila Baylis, oma artiklis une ja vaimse tervise seostest, toob välja murettekitava tõsiasja, et unepuudus võib põhjustada tõsiseid vaimseid probleeme, sealhulgas suurendada ärevust ja stressi.

Kui ei saa piisavalt magada, on ajul raskem negatiivseid mälestusi kõrvale lükata. See muudab meid emotsionaalsemaks ja võib põhjustada stressi.

Sheila Baylis

Baylis lisab, et unepuudus takistab aju võimet töödelda negatiivseid emotsioone ja mälestusi. See võib meid muuta ärevaks, kergesti ärrituvaks ja haavatavamaks vaimsetele häiretele. Ma leian, et kui inimesed ei maga piisavalt, on nende vaimset seisundit sageli raskem kontrollida, sest inimesed ei suuda oma tundeid ja mõtteid töödelda nii nagu tavaliselt, mis omakorda viib suurema stressi ja ärevuseni. 

Taisi Kõiv toob oma artiklis väga selgelt esile, et vaimse tervise hoidmiseks on oluline mitte ainult enda eest hoolitsemine, vaid ka emotsionaalne toetus teistelt. Kui tunneme end ülekoormatuna või kui meid vaevavad mured, siis ei pea me nendega üksi jääma.

Kui sul on raske, räägi kellegi usaldusväärse inimesega või pöördu spetsialisti poole.

Taisi Kõiv

Ta toob esile, et emotsionaalse ülekoormuse korral on oluline leida inimene, kellega oma muresid jagada, sest jagatud mure on kergem kanda. Ma usun, et suhtlemine sõprade, pereliikmete või spetsialistide kaudu, on üks parimaid viise vaimse tervise hoidmiseks. Kui inimestel on kedagi, kellega oma tundeid ja muresid jagada, saavad leevendada vaimset koormust ja aidata end raskustes paremini toime tulla. Suhtlemine annab meelerahu, sest teadmine, et keegi mõistab ja toetab meid rasketel aegadel, aitab paremini toime tulla.

Vaimse tervise hoidmine ei ole tähtis mitte ainult täiskasvanutele, vaid eriti oluline on see ka noorte seas. Helena Väljaste oma artiklis toob välja statistika, mille kohaselt kannatab iga kolmas noor Eestis depressiooni all. Tänapäeva kiire elu ja digimaailma mõju, pidevad sotsiaalmeedia surve ja ühiskonna ootused noortele on kujundanud noorte vaimset seisundit, muutes neid haavatavamaks vaimsete probleemide suhtes. Minu arvates selleks, et aidata noortel vaimse tasakaalu hoida, on oluline, et juba varases eas loodaks ennetusmeetmed, mis aitavad noortel õppida oma vaimset tervist hoidma. Väljaste räägib mindfulness’i ehk teadveloleku praktiseerimisest, mis on oskus juhtida oma mõtteid ja emotsioone. „Mindfulness ehk teadvelolek on oskus, mis aitab noortel juhtida oma mõtteid ja emotsioone,“ kirjutab Väljaste, tuues esile, kui oluline on noortele õpetada teadlikkust ja vaimse tasakaalu hoidmise oskusi. Mina arvan, et kui noored õpivad juba varakult oma mõtteid ja tundeid juhtima, suudavad nad täiskasvanueas paremini toime tulla ühiskonna ja digimaailma poolt loodud stressi ja ärevusega. 

Vaimne tervis ei ole midagi, mille nimel pingutame vaid siis, kui probleemid juba eksisteerivad. See on pidev ja igapäevane protsess, mille eest tuleb teadlikult hoolitseda 

Vaimne heaolu ei ole vaid ühekordne eesmärk, vaid elustiil, mis vajab igapäevast tähelepanu ja hoolt. Piisav uni, regulaarne enesehoolitsus, murede jagamine ja ennetusmeetmed, aitavad meil hoida tasakaalu ja vältida vaimse tervise probleemide tekkimist. Kui me hoolitseme oma vaimse heaolu eest iga päev, suudame paremini toime tulla elu väljakutsetega ja elada täisväärtuslikku, rahulikku elu. Vaimse tervise eest hoolitsemine ei ole luksus, vaid elu loomulik osa, mis aitab meil olla paremad nii iseenda kui ka teiste jaoks ja millega peaks iga inimene tegelema. 

Kasutatud allikad:

Categories
Arvamus

Eneseväljendus koolis võiks jääda hea maitse piiridesse!

Igaüks väärtustab privileegi end vabalt väljendada – olgu see siis stiilitunnetuse, loomingu või arvamuste kaudu ja kool on koht, kus pakutakse noortele inimestele kõiksugu viise eneseväljendamiseks. Rõõm on näha ja kuulda, et neid võimalusi kasutatakse üha enam ning igaühel on võimalik leida endale sobiv väljund. Aga kas eneseväljendus saab olla täiesti piirideta?

Kust lähevad siis need nii-öelda hea maitse piirid? Ega sellele otsest arvulist või nimelist hinnangut anda ei saagi, või vähemalt praegu ei tule ühtegi head löövat lauset pähe, mis ütleks konkreetselt, et „vot, just siit läheb see piir“. Eks iga inimene ise määrab ära, kust tema meelest see piir läheb, aga milliseid tundeid see kellelegi teisele tekitab või millise mulje see näiteks koolist jätab – sellele mõtlemiseks jääb ajast vajaka. Tuleb välja, et inimeste südametunnistusele lootmisest ei piisa, et viisakuse piiridesse mahtuda, sest nagu kombeks, on inimesel huvi kaitsta ainult iseenda nime, aga mitte kogukonna mainet.

Eneseväljendus loob välismaailmale kuvandi, ja on täiesti okei, kui inimese kõige väiksem probleem on see, millise mulje ta teistele jätab. Probleem tekib aga siis, kui seesama eneseväljendus muutub lugupidamatuks – vahet pole, kas oled õpilane või õpetaja. „Lugupidamine tuleb välja teenida“ – ei, see ei tule; lugupidamine on kõigi vastu, kuid sellest on väga kerge ilma jääda.

Tahaks öelda, et lahenduseks ei ole eneseväljenduse piiramine, vaid selle suunamine viisakatesse ja lugupidamist väljendavatesse raamidesse. Kuid seda on juba tehtud – kõige inimliku, uudishimu ja koosloomega –, ning ikka leidub neid, kelle jaoks jäävad nende sõnade vahele tühimikud, mis täidetakse neile sobivate väärtustega.

Lugesin ühte põnevat kuid parajalt aegunud Maire Liivametsa artiklit pealkirjaga „Lugupidamine – imeline sõna“. Selles rääkis ta sellest, kuidas lugupidamise mõiste on ajas muutunud, ja mida see sõna üldse tähendab. Kõige rohkem jäi kõlama mõte: „Lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.“ See peaks olema reegel, mitte vaid lootus.

Õpilasi ja õpetajaid tuleks julgustada ennast väljendama, kuid samal ajal peavad nad mõistma, et nende sõnad ja teod mõjutavad teisi. Eneseväljendus on hindamatu väärtus, kuid see peaks toimuma viisil, mis arvestab kaasinimestega, sest vabadus toob endaga kaasa vastutuse ning igal teol on tagajärjed.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Arvamus

Lugeda või mitte lugeda

Foto: Karoli Harjus

Õhtupoolikutel, kus valin kaaslaseks mõne kirjutise, ei tähista raamat meelelahutust. Loen mittepassiivselt raamatule vastu tulles, ootamata, et sõnad iseeneslikult ajju sopistuvad ja oma jäädavad jäljed sinna iseseisvalt jätavad. Lugedes ei „kergenda“ miski mu meelt, teda ei eksita eskapism. Lugemine on sama kurnav, kui see on hinge avardav.

Tihtipeale veedan erakordsete lausete või lõikude küüsis pika aja nendes naudeldes ja süvenedes, keeldun olla üle uhutud.

Morten Kosk

Mind paeluvad just tekstid, mille lugemine on „raske“. Need vajavad sügavamat mõtestatust, et tabada mõttekäigu tuuma, või on nii mitmemõttelised, et teksti kirevuse lahkamiseks peavad sõnad omandama ajaga uusi tähendusi. Usun ka seda, et ajaga, mil ma töötlen teksti, kasvab minu arusaam antud tekstilõigust, tervikust ning iseendast lõpmatuseni, isegi samu ridu korrates ja korrates.

Immutan end lõputult raamatus eesmärgiga midagi uut teada saada. Kuna vaadeldava tähenduslik ja sümboolne roll ammendab ennast tihtipeale kiiresti, sest autor siiski soovib, et lugeja mõistaks teose süžeed kiiresti, siis on pikemaajaliste sisemiste juurdluste uuritavaks mitte vaadeldav tekst, vaid vaatleja. Autori kirjutatu saan siduda enesega: leida sarnasusi enda ja kirjatüki vahel, sõnastada oma tundeid, kasvatada siirust iseenda vastu. See kõik võtab meeletult aega ja energiat. Minu ja kirjaniku suhe on eriskummaline, sest lugedes me põimume. Mida enam mõistan teda, mõistan ka ennast.

Armastan lugemist ning leian, et see on üks suurimaid enesemõistmisviise. Kuid siiski loen vabal ajal üpris vähe, sest aeg veedetud raamatuga pole prii, vaid nõuab kirgast katkematut ajutööd. Küll väsitav, aga ainult vaimse dialoogi abil omandavad kirjanike jutustused igas lugejas isikupäraselt tähendusrikka mõju. Mõtelda ja süveneda on valgustav, koormav ning järjekestev protsess. Kui lugeda piisavalt suure vaevaga, kui otsida küllalt kaua, on kõik raamatud, lutsud, õnnepalud ja rauad, kirjutatud just lugejast endast.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Arvamus

Teatriretsensioon „Kõndida vee peal“

Foto: Kuressaare Teater / Meriliis Metsamäe

Käisin 20. jaanuaril Kuressaare Linnateatris vaatamas Bengt Ahlforsi loodud näidendit „Kõndida vee peal“.

Etenduse tegevus leiab aset tänapäeva Soomes, kus toimuvad Soome Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi valimised. See kajastab moraalseid ja ühiskondlikke probleeme kahe inimese omavahelise kogemuse näol.

Teose lavastajaks on Jaak Allik ning selle tõlkis Ülev Aaloe. Teos kujutas intervjuud kahe inimese vahel, mis sukeldub nende omavahelisse minevikku ja sellega seostuvatesse probleemidesse. Allik tõi rahva ette sümpaatse ja tõsise teose, mis oli sama puhas ja pühalik kui kirik, kus lavastuse tegevus toimus. See andis võimaluse näha tegelasi nende kõige haavatavamatest ja nõrgematest külgedest.

Etenduses astusid lavale kaks näitlejat: Piret Rauk (Marion) ja Tanel Ting (Trond).

Näidendi peategelast Marioni kehastab Piret Rauk. Marion on viiekümne aastane kirikuõpetaja, kes kandideerib Soome piiskopi kohale ning on viimases voorus. Piret Rauk annab oma kehakeelega edasi rohkemat kui sõnadega. Tema hoiak kajastab tegelase tundeid ning žestid võimendavad meeleolu. Tänu sellele oli väga hea mõista, millal ta tundis enda suhtes ülekohut, millal ta tundis end vabana ning millal süüdi. Sellele lisas emotsiooni ka tema pilk, mis muutus teose vältel enesekindlast tagasihoidlikuks. Tema kõnelemisviis oli terve etenduse vältel vaoshoitud ja konkreetne. Rauk tõi selle tegelase ellu mitte ainult tema sõnu rahvale jutustades, vaid kogu tema olemust ja iseloomu edasi andes.

Tanel Ting oli 35-aastase ajakirjaniku Trondi rollis. Trond läks Marioni juurde, et teha persoonilugu piiskopi kandidaadi kohta, kuid tal olid looga ka isiklikud sidemed. Tanel Tingi on suurem osa saarlasi harjunud nägema pigem komöödiates, eelkõige, kuna neid etendatakse Kuressaare Linnateatris sagedamini. Kuid selles näidendis oli näha tema, kui näitleja, teist külge. Üdini tõsine mees, kes proovib välja koukida mineviku mälestusi. Tema kõneviis peegeldas, et ta uurib midagi rohkemat kui lihtsalt Marioni isiksust. Ta pilgus oli näha, et see intervjuu on tema jaoks raske, kuna tal on sellega sügavam seos. Samuti olid tema žestid väga läbimõeldud ja polnud midagi üleliigset. Intensiivsematel hetkedel muutus ta jõulisemaks ja vihasemaks, tavavestluse käigus oli ta rahulik ja täpne.

Lavastuse muusika ja valguse eest vastutas Tarmo Matt. Valgustus ja heli mängisid selles etenduses suhteliselt väikest rolli. Siiski aitas valgus rõhutada jutu olulisust ja hetke meeleolu ning muusika lõi juba enne etenduse algust pühaliku atmosfääri.

Teose kunstnik oli Estookin, kelle jaoks oli see esimene lavakujundus. Tema kujundus oli ülimalt minimalistlik, kuid muutuv Jeesuse maal taustal kajastas tegevustiku meeleolu ja tõsidust. Pingelisematel hetkedel muutus taust äikesetormiks, helgematel väheste pilvedega taevaks. Vähene dekoratsioonide arv aitas süveneda tegelaste jutu sisule ja andis tunde, et vaatajad kuulavadki lihtsalt kahe inimese vahelist vestlust. Terve etenduse vältel säilis kujunduse ja valguse abil pühalik kiriku atmosfäär.

Teatrisse minnes teadsin vaid, et mind ootab ees tõsine ja kiriklik etendus. Kuigi need vastasid tõele, oli see midagi hoopis enamat. See pani mind mõtlema moraalsuse, usu ja inimlikkuse teemade üle. Nii Marioni kui Trondi lugu oli unikaalne, ent universaalne. Poleks kunagi osanud arvata, et poolteist tundi kahekõne saab olla nii huvitav ja emotsionaalne. Etenduse alguses tundus mulle, et see ei lõppegi ja lihtsalt venib, kuid loo haripunkt oli dramaatiline ja kütkestav ning siis oli see järsku läbi. Trondi kogemus usu, usalduse ja armastusega pani mind ja kindlasti ka paljusid teisi nendele teemadele mõtlema ja talle kaasa tundma ning Marioni isiksus ja minevik tõstatas mitmeid eetilisuse küsimusi. Ma arvan, et see publik, kes seal saalis oli ja naeris, ei ole piisavalt küps sellise temaatika mõistmiseks. Ma tundsin kaasa näitlejatele, kes pidid kuulama teismeliste itsitusi, kandes ette tõsiseid ja süngeid probleeme, kuid imetlesin ka nende meisterlikkust seda täielikult ignoreerida. See oli väga hästi lavastatud ja näideldud ning tõi avalikkuse ette teemasid, millest muidu väga ei kõnelda.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs