Rubriik: Arvamus

( Täna on 25. oktoober ja õues sajab paduvihma. Ma istun arvuti taga ja mõtlen, kuidas sellist artiklit alustada. Ma võiks ju loomulikult ChatGPT-lt küsida, aga mis väärtust sellel siis üldse oleks? )   

Tehisintellekt on tänapäeval nii tavaline teema, et vast iga noor on seda kasutanud või vähemalt sellest kuulnud. Suur osa kasutab seda päris tihti, olgu see siis konkreetse info leidmiseks, kodutööde tegemiseks, mõne teema/probleemiga abistamiseks või lihtsalt rääkimiseks. See kõik on meie jaoks  tavaliseks muutunud ning enamik ei mõtle pikemalt, kui tehisintellekti abi millegi jaoks kasutavad, kuid on see ikka nii hea asi, kui tundub? 

Vaadates kõigepealt tehisaru häid külgi, võiks koolitööga aitamise osas seda ju igati heaks lahenduseks pidada. Trükid sisse näiteks: „Tee mulle Vana-Kreeka igapäevaelu kohta kokkuvõte” või „ Mida tähendab kovalentne side keemias?”, ootad mõne sekundi ning ongi materjal olemas, mille abil teema endale selgeks teha. Tehisintellekti sellel moel kasutades on tulemus väga hea – saad täpse info, mille järgi tööks õppida või konspekti teha ning kogu õppeprotsess on selle võrra kergem. Samuti saab tehisintellektilt küsida küsimusi kõige muu kohta, mis huvi pakub, et kiirelt vastusteni jõuda. Ta saab teha peaaegu kõike, mida teha vaja oleks. Päris hea abimees, eks? 

See kõik tundub ju väga tore, kuid kuidas see meid kõiki pikas plaanis tegelikult  mõjutab? Need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei taha tihti kuulda negatiivseid külgi, mis paratamatult kogu selle lihtsustatud tööga kaasas käivad. Kui anda kõik keerulised ülesanded ChatGPT-le, siis meie endi ajutegevus ja loovus vähenevad ning pikas perspektiivis võib selline tegevus noortele kahjulikuks muutuda. Samuti võin enda kogemusest öelda, et kui õppetöö käigus antakse mõni grupitöö või arutlusülesanne, siis osad noored ei suvatse ise enam mõelda ega arutleda, vaid pöörduvad kohe tehisintellekti juurde, et see nende eest töö ära teeks. Aga kujutage nüüd ette, kui kõik noored tulevikus niimoodi toimiks – arvamused, arutelu ja originaalsed ideed jäävad niimoodi ju täielikult tagaplaanile lihtsalt sellepärast, et kergemini vastusteni jõuda.  

Minu arvates ei peagi kõik alati lihtne olema – on vajalik ka omaenda peaga mõne teema üle mõelda, et igal inimesel tekiksid just talle omased arvamused ja arusaamad. Kui minna alati kergema vastupanu teed, siis jääb meie mõttemaailm lõpuks pinnapealseks ning sügavam arutlus ei jõuagi tekkida, sest ChatGPT ütles juba ette ära, mis vastus olema peaks. Sellest hoolimata on tehisintellektil noorte elus ka väärtust, kui seda õigesti kasutada. Nagu ülal mainitud, saab ChatGPT hästi hakkama keeruliste teemade seletamisega, kuid talt võiks abi küsida alles siis, kui oled ise mingit aega vähemalt proovinud antud probleemi mõista. Samuti on tehisintellekt hea inspiratsiooni ja ideede allikas, kui endal mõte kohe üldse ei jookse. Kuid selleks ta võiks ka jääda – inspireerivaks ning mõtteid algatavaks abiliseks, kes võimendab loovust ning arutelu, mitte ei asenda seda. 

Loomulikult need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei hakka enda harjumusi muutma lihtsalt sellepärast, et keegi räägib, et see on kahjulik. Täpselt nagu need, kes näiteks veibivad, ei jäta seda maha, kuigi nad teavad, et see on neile kahjulik – nad lihtsalt ei võta seda kuulda. Minu eesmärk või soov pole see, et keegi tehisintellekti ei kasutaks – tehisintellekt on kindlates olukordades väga kasulik. Sooviksin lihtsalt, et kasvõi üks noor mõtleb järgmine kord kaks korda, kui tehisaru kasutama hakkab, kas ta ka päriselt vajab tehisintellekti abi või suudab ta ülesande tegelikult enda ajuga palju paremini ära teha. 

Kuigi halloween’ist on juba aega möödas, jätkub õudukaid kogu aastasse. Need filmid äratavad inimestes lõputu arvu tundeid – vastikusest ja hirmust kuni naeru ja rõõmuni. Sõpradega õudukaid vaadates saab hästi näha, kuidas needsamad emotsioonid jagavad publiku kaheks: ühed naudivad  camp’i ja irooniat, teised otsivad lõuga kukutavat gore’i. Just see toores emotsioon on iga filmi süda – õudukad ei erine sellest kuidagi. Šokk ongi kõige suurem meelerahu. 

MIKS TUNNEVAD INIMESED RÕÕMU ÕUDUKATEST? 

Inimesed tunnevad õudusfilme vaadates mitmeid erinevaid emotsioone – aga rõõmu? Kes üldse vabatahtlikult midagi sellist vaataks?
Tegelikult saab aju õudukaid vaadates tugeva ergutuse. See võib avalduda negatiivselt – ärevuse, nutu või pingena – või positiivselt, kui hirm tekitab hoopis elevust. Üha sagedamini kogetakse just viimast, eriti noorte seas, keda huvitavad tumedamad teemad, true crime ja psühholoogiline pinge. 

Keha tunneb kõige suuremat naudingut kriitilistel hetkedel: adrenaliin paiskub verre, süda lööb kiiremini ja korraks tunned, nagu elaksid rohkem kui tavaliselt. See on turvaline viis ohtu kogeda. Õudukaid vaadatakse tihti ka sõpradega, sest jagatud hirm tundub alati väiksem ja koos karjumine leevendab juba ise olukorda ning see on lõbusam kui üksi diivanil istuda. Kui stseen lõpeb, saabuvad kergendus, naer ja mõnikord isegi eufooria. Just see segu hirmust, vabastusest ja ühisest emotsioonist teebki õudukate vaatamise nii nauditavaks, et tahetakse seda kogemust korrata uuesti ja uuesti. Kogu seda protsessi üritatakse õudukate tegijate poolt igal aastal veelgi paisutada, aga kuna hirmutavad filmid on muutunud normiks, ei suudeta luua sama taset, mida tehti 70ndatel, õudukate hiilgusajal. 

KÕIGILE MIDAGI 

Teada on, et õudusfilmid on tohutult lai ja mitmekesine žanr – neid tehakse igal teemal ja igas stiilis. Mõne filmi fookus on rohkem komöödia poole, teine keskendub puhtalt šokifaktorile. On filme, mis tekitavad lihtsalt ebamugavust, ilma et nad otseselt hirmutaksid, ja on neid, mis panevad nii naerma kui ka üle kinosaali kriiskama. 

Sellepärast on õudukad ühed kõige paindlikumad filmid üldse – ühes võid näha rõvedaid ellujäämiskatseid, teises aga sarimõrvari segast armuelu. Mõni lugu toetub verevalamisele ja šokiefektile, need on klassikalised slasher’id, nagu „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Karje” (“Scream”), kus iga nurga taga varitseb mõrvar. Teised filmid on pigem psühholoogilised trillerid, kus hirm ronib su naha alla ja kasvab aeglaselt – nagu „Pärilik” (“Hereditary”) või „Babaduuk” (“The Babadook”). 

Õudukad võivad rääkida tõesti ükskõik millest ja just see teebki neist nii lõputult huvitava žanri. Alažanreid on küll palju, aga kõige tuntumad ja populaarsemad on näiteks: slasher’id, psühholoogiline õudus, üleloomulikud (nt „Kurja kutsumine” / “The Conjuring”), found footage („Blairi nõiafilm” / “The Blair Witch Project”), rahva õudus („Jaanipäev” / “Midsommar”),  nukud (nt “Annabelle”, “Chucky/Child’s Play”) või hoopis õudus-komöödia („Õudne film” / “Scary Movie”). 

IKOONID:  KULTUSKLASSIKAD & SMASH-HITID  

Õudukate kõige kuulsamad ja populaarsed teosed jagunevad kultusklassikaks ja smash-hittideks. 

Kultusklassikateks peetakse filme, mille teekond oli kõike muud kui lihtne. Need kukkusid alguses läbi – väike tulu, liiga veider teema, halvad arvustused või lausa keelustamine. Kuid just fännid tõstsid need hiljem hiilgusesse: levitasid neid ise, korraldasid keskööseansse ja lõid filmide ümber omaette kultuuri. Sageli armastatakse neid kas iroonia ja nostalgia pärast või seepärast, et need olid nii halvad, et olid head. 

Näiteks „Halloween 3: Nõidade aeg” (“Halloween III: Season of the Witch”) kritiseeriti esialgu seepärast, sest puudus Michael Myers, kuid omapärasuse tõttu on see nüüd paljude lemmik „Halloweeni” film üldse. Kultusklassikate seas säravad ka „Texase mootorsaemõrvad” („The Texas Chain Saw Massacre”), „Saag” („SAW”), „Hiilgus” („The Shining”), „Võõrkeha” („The Thing”), „Blairi nõiafilm” („The Blair Witch Project”), „Jenniferi keha” („Jennifer’s Body”)– kõik filmid, mis oma ajastu ja nišiteemade tõttu on kujunenud õuduse alustaladeks. 

Smash-hitid on seevastu õudukad, mis vallutavad nii kinokassad kui ka kriitikud. Need teenivad oma eelarve mitmekordselt tagasi ja jäävad aastateks kõneaineks. Näiteks „ Vaimude väljaajaja” (“The Exorcist”) (441 miljonit dollarit, tänapäeva rahas ligi 9,6 miljardit) ja „See” (“IT”) (704 miljonit) tõestasid, et õudus võib olla ka kassamagnet. Hitid alustavad sageli terveid universumeid, nagu „Kurja kutsumise” („The Conjuring”) seeria oma tütarfilmidega “Annabelle” ja „Nunn” (“The Nun”), mis on tänaseks üks tulusamaid ja kuulsamaid õudusfrantsiise maailmas. 

VANAD HIRMUD UUES KUUES? 

Aina populaarsemaks muutub klassikate järgi- ja uuestitegemine. Filmistuudiod püüavad hoida seeriaid aastakümneid publikule huvi pakkuvana, luues neist ohtralt uusi versioone. Sellega tekib küsimus: kas vanad hirmud on saanud uue kuue – või on klassikat rikutud? 

Näiteks 70ndate klassikut “Halloween” on korduvalt ümber tehtud, et tutvustada filmi uue aja noortele. Mõnes versioonis säilib originaali hirmutav olemus, teistes aga on kriitikute hinnangul kaduma läinud see, mis tegi filmi eriliseks. Sarnane on „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Elm Streeti luupainaja” (“A Nightmare on Elm Street”), kus mõnedes reboot‘ides on fännide jaoks kadunud originaali süngus ja atmosfäär. Nende filmide klassikad annavad küll filmile uue elu, aga kas see ikka austab klassikat? 

MINU LEMMIKUD 

Minu lemmikud on väga erinevad, kuid samas väga sarnased. 

„Saag” (“SAW”) seeria tegeleb psühholoogilise mänguga: ohvrid peavad oma elu eest võitlema, kuna pole seda piisavalt väärtustanud, ning peategelane Jigsawi eetika ja mõistatused panevad fännid mõtisklema, kas nad ise suudaksid nendest “mängudest” põgeneda. 

„Jaanipäev” (“Midsommar”) on omamoodi päevane õudus, kus hirm tekib sektide traditsioonidest ja manipuleerimise sügavusest; film kasutab eredat valgusmaailma kontrastiks emotsionaalsele survele, luues ebamugavustunnet, mis jääb kummitama. 

„Chucky” (“Chucky” / “Child’s Play”) seeria näitab, kuidas midagi nii lapsepõlvele omast kui nukk võib muutuda õuduseks ning huumori ja õuduse kombinatsioon teeb selle unustamatuks.  

„Ameerika õudukas” (“American Horror Story”) meeldib mulle antoloogia formaadi tõttu, sest iga hooaeg toob täiesti uued lood, tegelased ja stiili. Lemmik hooaeg on ilmselt kolmas, mis kaldub rohkem komöödia poole ja tegeleb nõiakunstiga.  

„Hiilgus” (“The Shining”) on klassika, kus psühholoogiline õudus, üleloomulik ja peresisesed pinged on väga hästi tasakaalustatud. Jack Nicholsoni näitlemine teeb selle veel kordades paremaks. 

„Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) seeria on eriline, sest ühendab uurimise ja üleloomuliku; “päriselu” sündmused teevad hirmu usutavaks ja ootamatud stseenid hoiavad pinget kõrgel.  

„Naeratus 2” (“Smile 2”) jätkab esimese osa õudust, kus haigus levib paratamatult ja väljamõeldud popstaar tuuril loob publikuga kaasaegse ja realistliku seose. Filmile iseloomulikud naeratused/ irvitused muudavad keskkonna vägagi ebameeldivaks. Sügavalt armastan ka turundust, mis muutis Skye pärismaailma artistiks, kelle muusikat (filmi soundtrack‘i) saab kuulata igal platvormil. 

SAAREMAA GÜMNAASIUMI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE ARVAMUS 

Koolipere seas on enamik õpilasi ja õpetajaid vähemalt aeg-ajalt õudukaid vaadanud. Õpilastele pakuvad huvi eelmise sajandi klassikud, aga ka uued tulijad.  

Tiffany Šaukštelite tunneb erilist ühendust filmiga „Kurja kutsumine 2” (“The Conjuring II”), sest kui midagi sellist 6-aastasena näed, jääb see sulle “mällu istuma”. Ta nimetab ka „Annabelle’i” kui nukufoobia tekitajat.  

Mõni õpilane on õudukate tohutu suur soovitaja, aga kui kinosaali jõuab, katab silmad ja kõrvad. Annabel Lember räägib, et õudukaid käiakse ka vaatamas sellepärast, et saaks korraks põgeneda teiste, südantsoojendavate žanrite eest – sedasama harrastab ta isegi.  

Enimvaadatute ridadesse kuulub „See” (“IT”), „Saag” (“SAW”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) ja „Naeratus 1 /2” (“Smile (1/2”). Kuigi uuem film, kiidetakse ka „Jaanipäeva” (“Midsommarit”) oma teistsuguse loo ja hirmufaktoriga. Näitlejate valik ja näitlemine, õudukate ellujäämise reeglite selgitamine igas filmis ja ootamatud lõpud teevad „Karje” (“Scream”) üheks lemmikuks, eriti meie koolis. Mõnele tekitab eufooriat hoopis Ghostface’i mask ja Jenna Ortega. Paljusid kõnetab ka õudus komöödias, eesotsas „Õudne film” (“Scary Movie”), mis võlus fännid ära ikoonilise Brenda ja Cindy duoga. 

Õpetajate arvamus õudukatest on polaarne, mõnele väga meeldib, teine jälestab.  

Merje Tammaile on korralik lugu hea õuduka alus, sest mõttetu ketšupi loopimine tuleks jätta kokkadele. Tema arvates on õiged õudukad psühholoogilised thrillerid, mis mängivad sinu fantaasiaga, sest mis võiks olla hirmsam kui sinu enda ettekujutus? Lemmikuteks nimetab ta filme „Seitse” (“Seven”), „Mad Max” ja „Hannibal”.  

Piret Tänav toob sarnasuse oma lemmik õudukaga, et kui ise oled pimedas metsas ja kuuled hääli, hakkad „Blairi nõjafilmi” lavastama oma peas.  

Merike Kivilo eeldus heale õudukale on selle lavastus ja tõlkimine ning kõrval fakt! On ise tõlkinud „Kärbes” (“The Fly”) eesti keelde. Lemmikute kuulde kuuluvad ka „Psühho” (“ Psycho”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”), “The Ring” ja „Kärbes” (“The Fly”).  

Üldisemalt hea õudukas = hea näitlemine + hea produktsioon + usutavus. 

Igapäevaselt eesti keeles suheldes ei pruugi me alati mõista, kui keeruline võib see olla nende jaoks, kelle emakeel on mõni muu keel. Just selleks, et neid keeleõppijaid toetada, on loodud mitmeid programme – nende seas ka Keelesõbra programm.

Keelesõber toob kokku keeleõppijad ja vabatahtlikud mentorid, pakkudes võimalust harjutada eesti keelt loomulikes, sõbralikes vestlustes – just nii, nagu seda igapäevaelus räägitakse. Programm toimub igal aastal 14. veebruarist 14. maini.

Programm sai alguse 2020. aasta kevadel, kui koroonapiirangute tõttu jäi paljudel keeleõppijatel ära võimalus eesti keelt päriselus harjutada. Tänaseks on Keelesõber kasvanud üle-eestiliseks ettevõtmiseks – kuue aasta jooksul on programmis osalenud juba 7364 inimest. 2025. aastal lõi kaasa 1999 inimest, nende seas 981 vabatahtlikku mentorit ja 1018 keeleõppijat.

Üks neist osalejatest on Natalja, kes leidis programmi Facebooki kaudu ja otsustas kohe liituda: „Olin juba ammu oodanud uue hooaja algust. Tahtsin arendada oma suhtlemisoskust ja kohtuda uute inimestega. Minu keelesõber Karl oli väga sõbralik ja rahulik noormees, kellega oli lihtne rääkida. Projekt jättis väga positiivse mulje – osaleksin kindlasti uuesti!“

Teise osaleja, Tatjana lugu on hea näide sellest, kui suur on vahe klassiruumis õpitu ja päriselus suhtlemise vahel: „Lõpetasin hiljuti eesti keele kursuse, aga tundsin, et mul jäi puudu just praktilisest suhtlusest. Töötan lasteaias, kus räägin küll eesti keeles, aga väga lihtsate sõnadega. Kui kuulsin Keelesõbra programmist, tundus see täpselt õige – tasuta, veebis ja sobival ajal vestelda.“

Esialgu üllatas Tatjanat see, et tema keelesõbraks sai gümnaasiumiõpilane.

Kartsin vanusevahet, aga tegelikult oli erinevate põlvkondade vestlus väga huvitav. Minu keelesõber Liisbeth oli kannatlik, sõbralik ja tõeliselt hea suhtleja.

Tatjana

Mentorina osalenud Liisbeth sai samuti väärtusliku kogemuse: „Kuulsin programmist kooli kaudu ja tahtsin teha midagi head. Alguses tundus veidi hirmutav – kas oskan piisavalt selgelt rääkida ja kas tekib hea kontakt? Aga mul oli väga vedanud! Meie vestlused olid toredad ja aitasid ka mul endal eesti keele eksamiks valmistuda. Oli huvitav rääkida inimesega, kelle elu ja vaated on nii erinevad.“

Keelesõbra programm näitab, et eesti keele õppimine võib olla soe, toetav ja inspireeriv kogemus. Üks lihtne videokõne nädalas võib palju muuta – nii õppija kui ka mentori jaoks. Mõlemad arenevad, õpivad ja avastavad midagi uut.

Loe rohkem: https://integratsioon.ee/keelesober

Foto: Merilyn Lempu

Usun, et „Fränk“ on film, millesse saab süveneda aina sügavamalt – küsimus on vaid selles, kui kaugele oled ise valmis minema.

Birgit Andreas

Paul kolib ajutiselt Harjumaa väikelinna onu juurde ning leiab sealt grupi omavanuseid, kellega hakkab igapäevaselt koos aega veetma. Soovides end kehtestada ja kuuluvust leida, teeb ta mitmeid valesid otsuseid, millest mõnel on ka rasked tagajärjed.

Pauliga kohtume esmakordselt autosõidul onu poole. Juba filmi alguses selgub, et poisil on varasemalt olnud käitumisprobleeme – selle üle vaidlevad omavahel Pauli ema ja onu. Peagi jõuab vaatajani ka tõsisem info: peres on olnud suhtevägivalda, mille peamiseks põhjustajaks oli Pauli isa.

Psühholoogilisest vaatenurgast pole selline taust haruldane – pingelised peresuhted ja traumaatilised kogemused võivad mõjutada lapse käitumist sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Kui kodus napib turvatunnet ja häid eeskujusid, kannatab ka austus täiskasvanute vastu. Pauli trots ja mässumeelsus pole pelgalt iseloomujooned, vaid tema viis ellu jääda maailmas, mis teda piisavalt ei toeta.

Uues linnas, sattudes omavanuste poiste seltskonda, tekib Paulil tugev vajadus end tõestada – olgu selleks ohtlike ainete katsetamine või Fränki sihilik kiusamine. Kõik see toimub selleks, et leida oma koht grupis. Samas on näha, et selline käitumine ei tule talle loomulikult ega paku rahuldust. Miks ta siis ikkagi kaasa teeb? Tõenäoliselt kuuluvustunde otsimise pärast.

Ajapikku hakkab Paul mõistma, et Fränk on tegelikult siiras ja tore inimene, kellega on hea koos olla. See viib sisemise konfliktini: kas jääda grupi poolele või seista Fränki eest. Lõpuks teeb Paul otsuse – ta astub välja Fränki kaitseks, ütleb selgelt välja, et teda enam ei kiusata, sest Fränk on tema sõber. See on oluline pööre, mis näitab Pauli sisemist arengut ja väärtuste muutumist. Tegelikkuses ei julgeta selliseid samme sageli teha – pigem minnakse kaasa grupi survega, isegi kui mõistetakse, et teisele tehakse liiga.

Grupi juhiks on Jasper – kontrolliv ja karm poiss, kelle viha lahvatab kergesti. Tema lugu ei avane küll nii põhjalikult kui Pauli oma, ent erinevad stseenid vihjavad koduste probleemide olemasolule. Pärast ema lahkumist on Jasperi isa muutunud emotsionaalselt suletuks ja ükskõikseks. See ükskõiksus, koos varasemate konfliktidega, on jätnud Jasperi ellu tühimiku, mida ta püüab täita kontrolli ja agressiivsusega.

Kui Jasper kaotab grupis oma liidrirolli, variseb ka tema maailmapilt. Ta muutub naerualuseks, kui avalikuks tulevad tema armastuskirjad kohaliku poemüüja vastu – naise vastu, kes meenutab talle oma ema. Alandus, kaotus ja lahendamata lein viivad Jasperi murdumiseni. Kui isa ta kriitilisel hetkel leiab, toimub pööre: isa mõistab, kui sügavalt kõik see Jasperit mõjutas. Nende suhe hakkab sellest hetkest vaikselt paranema – tekib esimene tõeline kontakt.

Sasha ehk Fränk on puudega noorem mees, keda poisid sageli narrivad. Ta on kasvanud üles venekeelses peres ega mõista alati kõike, mida talle öeldakse. Ometi on ta südamlik, siiras ja rõõmustab väikeste asjade üle – näiteks pudelikorkide kogumine või suupillimäng.

Suupill ja kehakeel on tema jaoks olulised suhtlusviisid, sest kõnega on tal raskusi. Kui Paul otsustab rattaga linnast lahkuda, mõistab Sasha seda tema mängitud kurva meloodia järgi ja jookseb talle järele. Kuigi Paul tema peale vihastab, ei kanna Sasha vimma – hoopis ulatab andestavalt oma suupilli. See žest sümboliseerib nende sõpruse kestmist. Sasha nutikus ilmneb ka hiljem – ta paneb detailidest kokku, et Paul on kadunud, ning on esimene, kes teda otsima asub.

Filmi vaatamine oli väga emotsionaalne kogemus. Olen alati hingega seotud just selliste lugudega, mis avavad inimestevahelisi suhteid ja jätavad vaatajale mõtlemisainet ka pärast filmi lõppu. Käisime seansil, kus kohal oli ka režissöör ise. Ta rääkis, et film põhineb tema enda ja tuttavate isiklikel lugudel, mis tegi kogu kogemuse veelgi sügavamaks. Väga huvitav oleks näha ka kaadritaguseid hetki ja väljalõigatud stseene – tema sõnul oli neid päris palju, isegi nii palju, et üks tegelane jäi lõppversioonist täiesti välja.

Head muusikat tehakse aastate jooksul aina vähem. Vähemalt niimoodi arvavad paljud inimesed uute artistide ja laulude kohta. Väidetakse, et muusika kvaliteet muutub iga aastaga järjest halvemaks ega hakka lähiajal paranema. Kas see on tegelikult tõsi ja miks nii paljud niimoodi arvavad?

Esiteks oli vanasti palju raskem muusikat lindistada. Sel ajal oli laulude salvestamine palju kulukam protsess ja igaühel ei olnud võimalik seda teha. See tähendas, et kui oli stuudiosse minek siis pidi kõik kindlasti läbimõeldud olema ja pillipartiid selgeks õpitud. Paljud usuvad, et see viis ka kvaliteetsemate lindistusteni, sest siis ei tekkinud selliseid olukordi, kus pidi kohapeal kiiresti asju välja mõtlema.

Tänu piiramatule ligipääsule muusikale ja selle produtseerimise võimalustele meedia kaudu nõuab tänapäeval muusika avaldamine märksa vähem annet kui kunagi varem. Sellel on tohutu mõju muusikatööstusele ja sellele, mida peetakse tänapäeval populaarseks, ning see mõjutab oluliselt ka seda, kuidas artistid tänapäeval uue muusika avaldamisele lähenevad.

Alyssa Tryano ajakirjast Arthur

Peale selle ei olnud inimestel võimalik ise enda muusikat väljastada. Selleks, et oma muusikat avalikustada pidi ennast plaadifirmale allkirjastama ja tavaliselt lubati seda teha ainult nendel inimestel, kelles nähti mingit muusikalist talenti ning olid kogenud. See tähendas, et oli vähem olukordi, kus jõudis inimeste kõrvadeni ebakvaliteetset muusikat. 

Kuigi tol ajal filtreeriti paremini välja nii öelda rämpsmuusikat ei tähenda see, et siis oli rohkem head muusikat kui tänapäeval. Ma nõustun küll sellega, et vanasti oli vähem halva kvaliteediga muusikat, aga ma ei usu, et nüüd väljastatakse vähem häid laule. Just vastupidi, ma arvan, et tänapäeval tehakse rohkem head muusikat, sest praegused töövahendid on palju efektiivsemad ja kättesaadavamad kõigile ning inimesed ei pea sõltuma plaadifirmadest. See küll tähendab, et paratamatult jõuavad need vahendid inimeste kätte, kellel ei ole mingit erilist muusikalist talenti, kuid samuti võimaldab see teistel muusikutel lihtsamini ja efektiivsemalt kirjutada ja lindistada head muusikat. 

Vanemal muusikal on tavaliselt ka mingi nostalgiline element selle juures, mis võib tekitada illusiooni, et see on parem. Thomas Britton ja Fraser Gilliat ajakirjast The Oxford Blue on öelnud: „Võib-olla kümne aasta pärast kostavad tantsupõrandal karjed, kui mängima hakkab „As It Was“ või „About Damn Time“, aga hetkel ma kahtlen, et need tekitaksid sama reaktsiooni nagu „Mr Brightside“ või mis iganes „Apple Bottom Jeans’i“ tegelik nimi. Neil lauludel on olnud aega arendada endale konteksti, tähendust, mis ulatub kaugemale muusikast, ja just see ongi põhjus, miks vanemal muusikal on alati eelis uuema ees.“ Ma nõustun selle väitega täielikult. Inimestel lihtsalt ei ole uuemate laulude jaoks olnud piisavalt aega, et nendega siduda mälestusi ja emotsionaalselt neile reageerida samal moel nagu vanadele. Tänapäeva muusikal küll sellist eelist ei ole, kuid ma usun, et tulevikus vaadatakse sellele tagasi samasuguse nostalgilise pilguga.

Lõppkokkuvõttes olen kindel, et uuel muusikal pole midagi viga. Võib küll tekkida mulje, et see ei ole eriti hea võrreldes vanade lauludega, aga see on pigem selle pärast, et inimestel ei ole veel sellega tekkinud nostalgilist seost või pole lihtsalt leitud üles neid artiste, kes tegelikult teevad häid laule. Muusika kvaliteet kindlasti ei ole allakäigus, vaid on alanud lihtsalt uus faas muusikaproduktsioonis. 

.

.

Kasutatud allikas:

• https://medium.com/bouncin-and-behavin-blogs/the-downfall-of-modern-music-8c3d19c7a9b1
• https://www.trentarthur.ca/news/why-todays-music-sucks-the-decline-of-good-music
• https://theoxfordblue.co.uk/music-today-is-worse-than-it-was-in-the-past-the-debate/
• https://sacschoolbeat.com/2085/opinion/modern-music-is-continually-getting-worse-and-wont-stop-doing-so-anytime-soon/

„Eurovisioon peaks inimesi tänu ühistele väärtustele ühendama, mitte neid poliitika tõttu lõhestama,“ ütles lauluvõistluse tegevjuht Martin Österdahl Billboardile. 1956. aastal peale sõdu Euroopa riikide ühistegevuste rõhutamiseks loodud ja seitsme riigiga alustanud Eurovisiooni lauluvõistlus on end alati reklaaminud kui apoliitilist ja täielikult neutraalset üritust, kuid tegelikkus näitab tihti vastupidist. EBU (European Broadcasting Union) seadused keelavad ilmselgete poliitiliste sõnumitega laulude võistlusele esitamise ja nende levitamise. Teatud riikidele on just poliitiliste mõjutuste tõttu pandud peale piiranguid, tehtud trahve või on neid lausa võistluselt diskvalifitseeritud. Naaberriigid või riikide grupid, kellel on ühine minevik, annavad üksteisele tavade kohaselt alati palju punkte. Riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab tihti tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. Olgu poliitika mõju võistluse korraldajatele oluline või mitte, olemas ta on. Isiklikult olen veendunud, et poliitika mõjuvõim lauluvõistlusele kasvab iga aastaga ning selle vähendamiseks peaks kindlasti midagi ette võtma, kuid võistluse formaadi tõttu oleks see üpriski keeruline.  

Aastal 2019 sai Island 5000 euro suuruse trahvi, kuna nende esindajad hoidsid green room’is ülal Palestiina lippu. Aastal 2021 ei suutnud Valgevene saata võistlusele laulu, millest EBU eksperdid ei oleks peidetud poliitilisi sõnumeid leidnud ning rohkem nad lauluvõistlusel osaleda proovinud ei ole. Liibanon sai aastal 2005 kolmeaastase osalemiskeelu, kuna Liibanonis ei tohi näidata Iisraeli päritolu sisu, seega oli neil plaan Iisraeli esitust mitte näidata, kuid ka see käib EBU reeglite vastu. Kõik otsused tunduvad EBU seaduste kohaselt loogilised, kuid siiski on läbi lastud ka palju justkui positiivseid poliitilisi sõnumeid, mis ei tundu selles valguses õiglane. 90ndatel olid vägagi levinud ja populaarsed Euroopa taasühinemise sõnumid, näiteks 1990 võitja Itaalia (lugu „Insieme: 1992” sõnades „Unite, unite Europe”) ning 1997 võitja Ühendkuningriik (lugu „Love shine a light”, mille sõnad räägivad õdedest ja vendadest ning kuidas me tuleme kokku, teeme kõike üheskoos ja igaühes süttib armastus). Ukraina võidulugu aastal 2016 (Jamala „1944”) loeti EBU poolt ajalooliseks, mitte poliitiliseks, kuigi loos oli arusaadavalt vihjatud ka aktuaalsetele sündmustele nagu Krimmi okupeerimine. Kui hakata poliitilisi sõnumeid piirama ja keelama, siis tuleks seda teha kõigi poliitiliste sõnumitega, mitte toetuda sellele, kas EBU eksperdid loevad selle positiivseks või negatiivseks sõnumiks.  

Konkursi lõpptulemus põhineb publiku ja riikide žüriide häältel ning paljudel juhtudel on ka need punktid kallutatud. Näiteks annavad Küpros ja Kreeka tavaliselt üksteisele ohtralt punkte, nagu ka endised Jugoslaavia riigid ja Skandinaavia riigid. Igal aastal kuulen ema teleri ees ütlemas: „Noh, siit tulevad Läti punktid, nüüd saab Eesti kindlasti midagi.“ Sellist nö sõbralikku kallutust oleks tänu võistluse formaadile väga raske ära hoida, kuid vahepeal on see lihtsalt ebaaus ja pisut nõme. Kõige lihtsam olekski võib-olla ära jätta iga riigi esindamine, vaid teha lihtsalt üleeuroopaline lauluvõistlus, kuid sellega kaoks ka Eurovisiooni algne mõte ühendada Euroopa riike läbi hea muusika.   

Mind isiklikult häirib aga kõige rohkem see, et riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab alati tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. 1993. aastal ei lubatud Jugoslaavial võistlusel osaleda tema agressioonide pärast Bosnias ja Hertsegoviinas ning Bosnia ja Hertsegoviina võistluslugudel läks aastatel 1993–1995 oluliselt paremini kui varem, kuid peale pingete lõppemist halvenesid tulemused taas. Venemaa oli 2016. aastal kindel rahva lemmik, kuid ei saanud võita, kuna riigil olid poliitilised pinged Ukrainaga ning seetõttu võitiski konkursi hoopis Ukraina. 2017. aastal toimus võistlus Ukrainas, kuid Venemaa valitud esindajal keelati Ukrainasse siseneda, sest oli teinud kontserdi värskelt vallutatud Krimmis. Pakuti võimalust esineda videopildi teel, kuid Venemaa otsustas hoopis üldse mitte osa võtta. 2022. aastal keelas EBU Venemaal võistlusest osa võtta Ukraina ründamise pärast ning tol aastal võitis Ukraina võistluse ülekaalukalt (umbes 2/3 rahvahäältest). Mitmed artistid teistest riikidest (nt Island, Saksamaa) olid kleepinud Ukraina lipud oma muusikainstrumentidele ning paljud muud õhtu jooksul näidatud tähtsad isikud kandsid rinnas Ukraina lipuvärvides paela. Hoolimata Ukraina võidust toimus 2023. aasta lauluvõistlus Inglismaal Liverpoolis, kuna Ukrainas toimus endiselt sõda. Olukord ei ole ka käesolevaks aastaks muutunud ning Venemaa osalemiskeeld kehtib endiselt. See ei takista neid aga kasutamast lauluvõistlust inimeste manipuleerimiseks. 2022. aastal peale Ukraina esindaja Kalush Orchestra võitu looga „Stefania” kuulutasid venelaste meediaväljaanded, et võitis hoopis Ühendkuningriiki esindanud Sam Ryder oma lauluga „SPACE MAN”. 2023. aasta lauluvõistluse finaali ajal, umbes kümme minutit enne Ukraina linnast Ternopilist pärit TVORCHI duo liikmete lavaleastumist, ründasid venelased nende kodulinna. Mehed kuulsid kohutavaid uudiseid vahetult enne oma esitust ning tõenäoliselt oligi Venemaa plaan nad endast välja ajada ja rikkuda ära nende võimalus lauluvõistlusel midagi saavutada, kuid Ukraina lugu „Heart of Steel” lõpetas kõrgel kuuendal kohal. 

Paljude Eurovisiooni fännide seas on tekitanud pahameelt asjaolu, et Iisraeli ei ole lauluvõistluselt eemaldatud ning EBU vaatab justkui mööda nende tulisest konfliktist Palestiinaga. 2024. aasta Eurovisioonil plahvatas mitu skandaali, kus erinevad meediaväljaanded ning konkurendid Iisraeli esindajale Edan Golanile halvustavaid märkusi tegid. Tema lugu „Hurricane” saavutas 5. koha ning hoolimata negatiivsest vastukajast osaleb Iisrael ka tänavu looga „New Day Will Rise”, mille lauluridade vahelt on võimalik leida poliitilisi sõnumeid. Kuigi Iisraeli ja Palestiina elanike vahel on pingeid juba ammu-ammu, loetakse agressoriks Iisraeli ja kannatanuks Palestiinat. Otsides erinevusi Venemaa ja Ukraina konfliktiga, on Palestiina kui ohvri lippude ja sümboolika näitamine Eurovisioonil keelatud. 

Ma ei tauni sõjaliselt agressiivsete riikide eemaldamist võistluselt absoluutselt, kuna Eurovisioon on siiski rõõmus sündmus ning sõdida riigiga, kellega samal ajal pidutsed ja tähistad ühtset Euroopat, käitudes, nagu kõik oleks justkui parimas korras, ei ole moraalne. Siiski on suure Eurovisiooni fännina tunne, et 2022. aasta võistlus läks pisut raisku, kuna 24. veebruaril, mil Venemaa alustas sõjategevust Ukrainas, selgus ka lauluvõistluse võitja. Kogu selle aasta Eurovisioon tundus justkui kaastundeüritus Ukrainale, et näidata, et Euroopa on Ukrainale alati tugev tagala ja tugi. Osa minust mõistab, miks see nii läks, kuid osa minust on ka väga pettunud, sest tänu sellele jäid paljud muusikaliselt kõrgemal tasemel laulud võistluses täiesti kahe silma vahele. Kui oleks võistluselt eemaldatud lisaks Venemaale ka Ukraina, oleksid tulemused põhinenud palju rohkem muusikal, kuid mingil määral oleks see olnud ebaaus ukrainlaste vastu. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et Eurovisioon ei ole kindlasti nii apoliitiline kui korraldajad väidavad või endale tunnistada tahavad ning tulihingelise fännina arvan, et selle vastu tuleks midagi ette võtta. Kahjuks napib aga ideid, mida päriselt teha, et saaks võistluselt poliitika välja jätta nii, et tehtu oleks kõigile osapooltele sobiv. Naaberriikidel ei saa ära keelata üksteisele punktide andmist, sest keegi ei saa tõestada, et punktid ei läinud naaberriigile sellepärast, et neil oligi hea laul. Rahval ei saa keelata sõjalises konfliktis ohvrirollis olevate riikide poolt hääletamist, see ei oleks kellegi vastu aus. Paljud Eurovisiooni fännid on juba aastaid nördinud poliitiliste mõjutuste tõttu, kuid vastumürki sellele ei ole veel leitud.

Foto: Max Cavallari

Instagrami meeldimiste arvu piiramise eesmärk on vähendada sotsiaalseid võrdlusi ja negatiivseid tundeid. See on samm õiges suunas, kuid ma arvan, et see ei lahenda probleemide algpõhjust. Kuigi on tore, et Instagram püüab vältida liigset keskendumist sellele, mitu meeldimist postitus saab, ei suuda see täielikult vältida vaimse heaolu kahjustamist. Kui Instagram piirab meeldimiste nähtavust, võivad inimesed ikka kogeda sotsiaalset võrdlust ja otsida tähelepanu oma postituste kaudu. Lõppkokkuvõttes on küsimus mitte ainult meeldimistes, vaid ka selles, kuidas sotsiaalmeedia meie elu ja suhted kujundab. Olen nõus, et sotsiaalmeedia pakub platvormi, kus inimesed saavad end väljendada, aga samal ajal ei ole lihtne lihtsalt meeldimiste piiramise lahendus. Ühiskond peaks tegema rohkem, et muuta meie arusaamu sotsiaalmeediast ja õpetada inimesi mitte andma sellele liiga suurt rolli oma elus.  

Psühholoog Jacqueline Sperling on öelnud, et kuigi Instagrami muudetus on samm õiges suunas, ei kõrvalda see täielikult sotsiaalmeedia negatiivseid mõjusid. Ta selgitab, et sotsiaalmeedia kasutajate tagasitulek on seotud ettearvamatuse ja ootusega – nagu mängides slotimasinat. See on täiesti tõsi, sest paljud inimesed loodavad saada positiivset tagasisidet. Meeldimised ja kommentaarid pakuvad ajutist rahulolu ja enesehinnangu tõusu, kuid see ei kesta kaua. Mina olen sellega täiesti nõus. Tegelikult toimib sotsiaalmeedia tihti nagu sõltuvust tekitav keskkond. Ootused, et iga postitus toob kaasa positiivseid kommentaare ja meeldimisi võivad muuta inimesed enesekehtestamise ja õnne leidmise osas õnnetuks. Me ootame pidevat kinnitust, mis ei pruugi lõppeda mitte Instagrami muudatusega.  

Uuringud on näidanud, et sotsiaalmeedia kasutamine võib tõepoolest mõjutada vaimset tervist, põhjustades ärevust, depressiooni ja isegi unehäireid. 2018. aastal läbi viidud Briti uuring leidis, et sotsiaalmeedia kasutamine on seotud halbade õpitulemustega, mälukaotusega ja isegi depressiooniga. Kui inimesed veedavad liiga palju aega internetis, hakkavad nad võrdlema oma elu teiste omaga, sest nende elu ei ole piisavalt väärtuslik või täiuslik. Selline enesevõrdlus võib viia enesekriitika ja rahulolematuseni. Minu arvates on see väga tõsine probleem, mida me ei tohiks alahinnata. Kui inimene pidevalt jälgib teiste elu ja võrdleb seda enda omaga, võib see viia isegi depressioonini. Ükskõik kui palju me seda eitame, mõjutab sotsiaalmeedia meie enesehinnangut ja rahulolu eluga. Mida rohkem sotsiaalmeediat kasutada, seda enam tõuseb ka stressitase, kuna iga uus postitus, foto või kommentaar toob kaasa ootused ja surve, mida inimene peab rahuldama. See toob kaasa ärevuse ja isegi füüsilisi sümptomeid nagu peavalud, lihaspinged ja iiveldus. Seetõttu on oluline mõista, et sotsiaalmeedia ei ole vaid platvorm jagamiseks – see on platvorm, mis mõjutab meid palju rohkem, kui me tihti mõtleme.  

Professor Katrin Tiidenberg räägib sotsiaalmeedia positiivsetest külgedest, nagu kuuluvuse tunne ja toetus, mida sotsiaalmeedia võib pakkuda, eriti emotsionaalses toetusgrupis. Minu arvates on see üks kõige paremaid külgi sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia võib tõepoolest pakkuda tuge ja toetust, eriti neile, kes vajavad emotsionaalset tuge või otsivad sarnaste kogemustega inimesi. Näiteks on palju gruppe, kus inimesed jagavad oma kogemusi vaimse tervise küsimustes ja see võib aidata inimestel tunda, et nad pole oma muredega üksi. See on kindlasti positiivne külg, mida sotsiaalmeedia toob, aga samas tuleb meeles pidada, et see ei saa asendada päris elu ühendust ja tuge. Me ei tohiks unustada, et tegelikkuses on meil ka inimesi meie ümber, kellega saab rääkida ja jagada oma tundeid. 

Kuid see ei muuda fakti, et sotsiaalmeedia võib samuti põhjustada vaimse tervise probleeme, kui seda kasutatakse liialt ja teadmatult. Tasakaalu leidmine on kindlasti oluline, sest  inimesed peavad mõistma oma sotsiaalmeediakasutuse mõjusid oma vaimsele ja füüsilisele heaolule. Usun, et kui me oskaksime sotsiaalmeediat kasutada teadlikult ja positiivselt, võiksime nautida selle eeliseid ilma, et see kahjustaks meie vaimset tervist. 

Lõppkokkuvõttes arvan, et Instagrami meeldimiste arvu piiramise samm on õige algus, kuid see ei ole täielik lahendus. Sotsiaalmeedia mõju vaimsele tervisele on keeruline ja sõltub palju sellest, kuidas ja kui palju seda kasutatakse. Me ei saa eeldada, et sotsiaalmeedia platvormid suudavad lahendada vaimse tervise probleeme, sest probleemid on sageli sügavamal ja seotud inimeste isikliku enesehinnangu ja sõltuvusega sotsiaalmeediast. Seetõttu on oluline leida tasakaal ja teadvustada, kuidas sotsiaalmeedia meie vaimset tervist mõjutab. Meie ülesanne on õppida kasutama sotsiaalmeediat teadlikult ja tervislikult ning mitte lasta end sellel kontrollida. Minu arvates on oluline, et me ei laseks sotsiaalmeedial mõjutada meie väärtushinnanguid ja enesehinnangut. Sotsiaalmeedia ei tohiks olla meie elu keskpunkt, vaid vahend, mida saab kasutada positiivselt ja teadlikult. 

.

Kasutatud allikad:

• https://peaasi.ee/sotsiaalmeedia-ohud/
• https://www.mcleanhospital.org/essential/it-or-not-social-medias-affecting-your-mental-health
• https://tervis.postimees.ee/8149005/professor-katrin-tiidenberg-sotsiaalmeedia-kasutusel-on-selged-vaimset-tervist-toetavad-huved? 
• https://tervis.postimees.ee/3072021/sotsiaalmeedia-kasutamine-aitab-vahendada-stressi?