Igaüks väärtustab privileegi end vabalt väljendada – olgu see siis stiilitunnetuse, loomingu või arvamuste kaudu ja kool on koht, kus pakutakse noortele inimestele kõiksugu viise eneseväljendamiseks. Rõõm on näha ja kuulda, et neid võimalusi kasutatakse üha enam ning igaühel on võimalik leida endale sobiv väljund. Aga kas eneseväljendus saab olla täiesti piirideta?
Kust lähevad siis need nii-öelda hea maitse piirid? Ega sellele otsest arvulist või nimelist hinnangut anda ei saagi, või vähemalt praegu ei tule ühtegi head löövat lauset pähe, mis ütleks konkreetselt, et „vot, just siit läheb see piir“. Eks iga inimene ise määrab ära, kust tema meelest see piir läheb, aga milliseid tundeid see kellelegi teisele tekitab või millise mulje see näiteks koolist jätab – sellele mõtlemiseks jääb ajast vajaka. Tuleb välja, et inimeste südametunnistusele lootmisest ei piisa, et viisakuse piiridesse mahtuda, sest nagu kombeks, on inimesel huvi kaitsta ainult iseenda nime, aga mitte kogukonna mainet.
Eneseväljendus loob välismaailmale kuvandi, ja on täiesti okei, kui inimese kõige väiksem probleem on see, millise mulje ta teistele jätab. Probleem tekib aga siis, kui seesama eneseväljendus muutub lugupidamatuks – vahet pole, kas oled õpilane või õpetaja. „Lugupidamine tuleb välja teenida“ – ei, see ei tule; lugupidamine on kõigi vastu, kuid sellest on väga kerge ilma jääda.
Tahaks öelda, et lahenduseks ei ole eneseväljenduse piiramine, vaid selle suunamine viisakatesse ja lugupidamist väljendavatesse raamidesse. Kuid seda on juba tehtud – kõige inimliku, uudishimu ja koosloomega –, ning ikka leidub neid, kelle jaoks jäävad nende sõnade vahele tühimikud, mis täidetakse neile sobivate väärtustega.
Lugesin ühte põnevat kuid parajalt aegunud Maire Liivametsa artiklit pealkirjaga „Lugupidamine – imeline sõna“. Selles rääkis ta sellest, kuidas lugupidamise mõiste on ajas muutunud, ja mida see sõna üldse tähendab. Kõige rohkem jäi kõlama mõte: „Lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.“ See peaks olema reegel, mitte vaid lootus.
Õpilasi ja õpetajaid tuleks julgustada ennast väljendama, kuid samal ajal peavad nad mõistma, et nende sõnad ja teod mõjutavad teisi. Eneseväljendus on hindamatu väärtus, kuid see peaks toimuma viisil, mis arvestab kaasinimestega, sest vabadus toob endaga kaasa vastutuse ning igal teol on tagajärjed.
Õhtupoolikutel, kus valin kaaslaseks mõne kirjutise, ei tähista raamat meelelahutust. Loen mittepassiivselt raamatule vastu tulles, ootamata, et sõnad iseeneslikult ajju sopistuvad ja oma jäädavad jäljed sinna iseseisvalt jätavad. Lugedes ei „kergenda“ miski mu meelt, teda ei eksita eskapism. Lugemine on sama kurnav, kui see on hinge avardav.
Tihtipeale veedan erakordsete lausete või lõikude küüsis pika aja nendes naudeldes ja süvenedes, keeldun olla üle uhutud.
Morten Kosk
Mind paeluvad just tekstid, mille lugemine on „raske“. Need vajavad sügavamat mõtestatust, et tabada mõttekäigu tuuma, või on nii mitmemõttelised, et teksti kirevuse lahkamiseks peavad sõnad omandama ajaga uusi tähendusi. Usun ka seda, et ajaga, mil ma töötlen teksti, kasvab minu arusaam antud tekstilõigust, tervikust ning iseendast lõpmatuseni, isegi samu ridu korrates ja korrates.
Immutan end lõputult raamatus eesmärgiga midagi uut teada saada. Kuna vaadeldava tähenduslik ja sümboolne roll ammendab ennast tihtipeale kiiresti, sest autor siiski soovib, et lugeja mõistaks teose süžeed kiiresti, siis on pikemaajaliste sisemiste juurdluste uuritavaks mitte vaadeldav tekst, vaid vaatleja. Autori kirjutatu saan siduda enesega: leida sarnasusi enda ja kirjatüki vahel, sõnastada oma tundeid, kasvatada siirust iseenda vastu. See kõik võtab meeletult aega ja energiat. Minu ja kirjaniku suhe on eriskummaline, sest lugedes me põimume. Mida enam mõistan teda, mõistan ka ennast.
Armastan lugemist ning leian, et see on üks suurimaid enesemõistmisviise. Kuid siiski loen vabal ajal üpris vähe, sest aeg veedetud raamatuga pole prii, vaid nõuab kirgast katkematut ajutööd. Küll väsitav, aga ainult vaimse dialoogi abil omandavad kirjanike jutustused igas lugejas isikupäraselt tähendusrikka mõju. Mõtelda ja süveneda on valgustav, koormav ning järjekestev protsess. Kui lugeda piisavalt suure vaevaga, kui otsida küllalt kaua, on kõik raamatud, lutsud, õnnepalud ja rauad, kirjutatud just lugejast endast.
Käisin 20. jaanuaril Kuressaare Linnateatris vaatamas Bengt Ahlforsi loodud näidendit „Kõndida vee peal“.
Etenduse tegevus leiab aset tänapäeva Soomes, kus toimuvad Soome Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi valimised. See kajastab moraalseid ja ühiskondlikke probleeme kahe inimese omavahelise kogemuse näol.
Teose lavastajaks on Jaak Allik ning selle tõlkis Ülev Aaloe. Teos kujutas intervjuud kahe inimese vahel, mis sukeldub nende omavahelisse minevikku ja sellega seostuvatesse probleemidesse. Allik tõi rahva ette sümpaatse ja tõsise teose, mis oli sama puhas ja pühalik kui kirik, kus lavastuse tegevus toimus. See andis võimaluse näha tegelasi nende kõige haavatavamatest ja nõrgematest külgedest.
Etenduses astusid lavale kaks näitlejat: Piret Rauk (Marion) ja Tanel Ting (Trond).
Näidendi peategelast Marioni kehastab Piret Rauk. Marion on viiekümne aastane kirikuõpetaja, kes kandideerib Soome piiskopi kohale ning on viimases voorus. Piret Rauk annab oma kehakeelega edasi rohkemat kui sõnadega. Tema hoiak kajastab tegelase tundeid ning žestid võimendavad meeleolu. Tänu sellele oli väga hea mõista, millal ta tundis enda suhtes ülekohut, millal ta tundis end vabana ning millal süüdi. Sellele lisas emotsiooni ka tema pilk, mis muutus teose vältel enesekindlast tagasihoidlikuks. Tema kõnelemisviis oli terve etenduse vältel vaoshoitud ja konkreetne. Rauk tõi selle tegelase ellu mitte ainult tema sõnu rahvale jutustades, vaid kogu tema olemust ja iseloomu edasi andes.
Tanel Ting oli 35-aastase ajakirjaniku Trondi rollis. Trond läks Marioni juurde, et teha persoonilugu piiskopi kandidaadi kohta, kuid tal olid looga ka isiklikud sidemed. Tanel Tingi on suurem osa saarlasi harjunud nägema pigem komöödiates, eelkõige, kuna neid etendatakse Kuressaare Linnateatris sagedamini. Kuid selles näidendis oli näha tema, kui näitleja, teist külge. Üdini tõsine mees, kes proovib välja koukida mineviku mälestusi. Tema kõneviis peegeldas, et ta uurib midagi rohkemat kui lihtsalt Marioni isiksust. Ta pilgus oli näha, et see intervjuu on tema jaoks raske, kuna tal on sellega sügavam seos. Samuti olid tema žestid väga läbimõeldud ja polnud midagi üleliigset. Intensiivsematel hetkedel muutus ta jõulisemaks ja vihasemaks, tavavestluse käigus oli ta rahulik ja täpne.
Lavastuse muusika ja valguse eest vastutas Tarmo Matt. Valgustus ja heli mängisid selles etenduses suhteliselt väikest rolli. Siiski aitas valgus rõhutada jutu olulisust ja hetke meeleolu ning muusika lõi juba enne etenduse algust pühaliku atmosfääri.
Teose kunstnik oli Estookin, kelle jaoks oli see esimene lavakujundus. Tema kujundus oli ülimalt minimalistlik, kuid muutuv Jeesuse maal taustal kajastas tegevustiku meeleolu ja tõsidust. Pingelisematel hetkedel muutus taust äikesetormiks, helgematel väheste pilvedega taevaks. Vähene dekoratsioonide arv aitas süveneda tegelaste jutu sisule ja andis tunde, et vaatajad kuulavadki lihtsalt kahe inimese vahelist vestlust. Terve etenduse vältel säilis kujunduse ja valguse abil pühalik kiriku atmosfäär.
Teatrisse minnes teadsin vaid, et mind ootab ees tõsine ja kiriklik etendus. Kuigi need vastasid tõele, oli see midagi hoopis enamat. See pani mind mõtlema moraalsuse, usu ja inimlikkuse teemade üle. Nii Marioni kui Trondi lugu oli unikaalne, ent universaalne. Poleks kunagi osanud arvata, et poolteist tundi kahekõne saab olla nii huvitav ja emotsionaalne. Etenduse alguses tundus mulle, et see ei lõppegi ja lihtsalt venib, kuid loo haripunkt oli dramaatiline ja kütkestav ning siis oli see järsku läbi. Trondi kogemus usu, usalduse ja armastusega pani mind ja kindlasti ka paljusid teisi nendele teemadele mõtlema ja talle kaasa tundma ning Marioni isiksus ja minevik tõstatas mitmeid eetilisuse küsimusi. Ma arvan, et see publik, kes seal saalis oli ja naeris, ei ole piisavalt küps sellise temaatika mõistmiseks. Ma tundsin kaasa näitlejatele, kes pidid kuulama teismeliste itsitusi, kandes ette tõsiseid ja süngeid probleeme, kuid imetlesin ka nende meisterlikkust seda täielikult ignoreerida. See oli väga hästi lavastatud ja näideldud ning tõi avalikkuse ette teemasid, millest muidu väga ei kõnelda.
Olen olnud Eurovisiooni-fanaatik ja Eesti Laulu ekspert kogu oma elu, täpselt nii kaua, kui mäletan. Minu kõige esimene mälestus üldse on 2009. aasta Eesti Laulust. Euro-season, mis algab sügisel riiklike eelvoorudega ja lõppeb kevadel Eurovisiooni finaalvõistlusega, on minu absoluutne lemmikaastaaeg.
Tänavune Eesti Laulu finaal toimub 15. veebruaril Unibet Arenal, mille võitja sõidab maikuus Šveitsi, Baselisse. Endalegi üllatuseks avastasin ennast mõtlemast, et ma ei suuda sel aastal kuueteistkümne kodumaise Eurovisioonile pürgija hulgast lemmikut valida, aga ma ei saa ka öelda, et kõik laulud oleksid halvad, üldse mitte.
Siiski koostasin Silmapiiri jaoks TOP 5 nimekirja, kus on laulud suvalises järjekorras. Panin kirja oma mõtted ka teiste võistluslugude kohta, mille järjekord artiklis on samuti juhuslik. Eurolugusid on võimalik hinnata kahel viisil: oma isiklik muusikamaitse või tõenäosus Eurovisiooni karika kojutoomiseks; ning kuigi Eurovisiooniks teen tavaliselt kaks erinevat edetabelit, proovisin need faktorid praegu kokku panna.
TOP 5
Minimal Wind–„Armageddon” – Pidin seda laulu umbes kolm korda kuulama, enne kui aru sain, et ma armastan seda väga-väga. Ma tahaksin joosta päevalillepõllul ühel sumedal suveõhtul tundega, justkui tõuseks õhku. Minu niigi sügav armastus basskitarri vastu saab uue tähenduse iga kord, kui seda lugu kuulan, ja minu poolest võiks see isegi veel valjem olla. Elisabeth Tiffany hääl on i-me-li-ne!
Lihtsuses peitub võlu. „Armageddon” on rahulik ja vaikne, aga ei puudu ka vibe (võnge/vibra)ja põhjus oma jalga keerutada. Kui Minimal Wind peaks jõudma Eurovisioonile, jäävad nad kindlasti eurofännidele meelde sellega, kui inimlikud ja loomulikud nad on.
Andrei Zevakin feat. Karita – „ma ei tea sind” – Olles suur muusikavideote austaja, pean mainima, kui hästi antud loo muusikavideo seda toetab ja illustreerib. Kui räägime video eelarvest, siis loodan, et Andrei ja Karita kodus leidub veel mõni söödav pala peale kiirnuudlite. Laulu meloodia on sõltuvusttekitav, pre-chorus, mida laulab Karita, on nii mõnusalt bouncy. Refrään on lõbus ning pisut metsik, esindades täpselt neid tundeid, mida tekitab laulu põhiline teema ehk „müstiline flirt”. Zevakini enda produktsioon, nagu alati, ei vea alt.
Olen Andrei püüdlusi Eesti Laulul jälginud algusest peale ja see mees saab iga aastaga aina hoogu juurde – küll ta ükskord Euroopa lavadele ka jõuab! Jääb ainult üle loota, et live-esitus salvestisele alla ei jää ja et eelarvet jätkub ka tutske lavashow jaoks.
Tommy Cash–„Espresso Macchiato” – Selle mehe fenomen on mulle tema karjääri algusest saati jäänud arusaamatuks, esmapilgul ei viitsinud ma tema konkursilugu kuulatagi. Siiski tekitas „Espresso Macchiato” eurofännide hulgas piisavalt kõneainet ning peatselt kostis see ka minu kõrvu. Mulle ei meeldi see laul, aga see on nii halb, imelik ja sõltuvusttekitav, et see on imehea. Kentsakas muusika, halb itaalia aktsent ja koomilised sõnad on ideaalne kompott üheks tõeliseks guilty pleasure’iks. Endalegi märkamatult on mulle pähe jäänud kõik selle laulu sõnad.
Selle loo puhul ei oska ennustadagi, kas ta saab žüriilt palju punkte või mitte, taoliste lauludega on alati nii, et hit or miss, aga Eesti (eriti muusikatööstus) on piisavalt tilluke ja Tommy on piisavalt suur ikoon, et ma ei imesta, kui ta võtab ka kohtunike punktides võidu. Vahet pole, kas Eesti tahab seda tunnistada või mitte, aga Euroopa soovib näha Tommy Cashi …
An-Marlen – „Külm” – Avastasin eelmise suve lõpus enda jaoks An-Marleni muusika ja armastan absoluutselt kõike, mida ta teeb. „Külm” on küll kohati väga tempokas ja päris korralik „tümps”, aga samas on sellel lool hinge, sügavust ja emotsiooni. Paljud inimesed võivad nõustuda, et eesti keel on ilus, kuid siin laulus kõlab see eriti kaunilt. Võib-olla on asi An-Marleni ingellikus tämbris. Suudan vaid ette kujutada, kui võimsalt see lugu Unibet Arenal kõlada võib, või, miks ka mitte lausa St. Jakobshalle laval, kus Eurovisiooni lauluvõistlus käesoleval aastal toimub.
Janek – „Frozen” –Janeki nimi on Eesti Laulu fännidele juba tuttav. Loo produtseerimisel on tehtud koostööd Norra laulja-laulukirjutaja Kjetil Mørlandiga, kes on oma kodumaad 2015. aastal Eurovisioonil esindanud. „Frozen”-is on väga tunda Skandinaavia hõngu ja mõjutusi, aga mulle meeldib see kordades rohkem kui Janeki 2023. aasta lugu „House Of Glass”. Janekil on nii ilus ja selge hääl ning 30ndates eesti mehe kohta suurepärane inglise keel (ta küll elab Londonis, aga see on siiski märkimist väärt). Esimesel kuulamisel meenutas „Frozen” mulle väga Venemaa 2016. aasta lugu „You Are The Only One”, mis oli tol ajal üks mu lemmikutest, kuid ajaga need sarnasused veidi hajusid. „Frozen”-i refrääni algus „I lost every breath in me…” kratsib nii õiget kohta mu ajus. Ma siiralt loodan, et Janekil läheb hästi. Mõnel halvemal Eesti Laulu aastal oleks tal võinud olla isegi üsna suur võiduvõimalus, aga tänavu on konkurents üllatavalt tugev. Seda oskab siiski öelda vaid aeg.
—
Anna Sahlene – „Love Me Low” – Eesti Laul ei oleks Eesti Laul ilma mõne rootslaseta, kelle lugu kõlab täpselt nii, nagu ta oleks jäänud Melodifestivaleni (Eurovisiooni eelvoor Rootsis) ukse taha. Anna Sahlene on eestlastele ja Eurovisioonile juba tuttav, kuna esindas meid aastal 2002 looga „Runaway” ning aeg-ajalt käib meil siiamaani külas, lootes Eestit uuesti esindada. „Love Me Low” on tüüpiline rootslaste lugu, kuid arvan, et seda tüüpi laulud on tänaseks Eurovisiooniks pisut aegunud. Küll aga võin kihla vedada, et peale Eesti Laulu finaali vaatamist palub mu ema mul see lugu tema kõndimise playlist’i lisada – „Love Me Low” on emmede jaoks ideaalne! Tal on võimsust ja osaliselt võib ka kummitama jääda. Raadiojaamadele läheb see kindlasti peale.
ANT – „Tomorrow Never Comes” – Kui kuulutati eelmise aasta lõpus välja, et ANT võtab 2025. aasta Eesti Laulust osa, olin väga elevil ja ootasin huviga, millega ta üllatab. „Tomorrow Never Comes” on ülesehituselt suhteliselt klassikaline ning näitab artisti vapustavat häält väga hästi, kuid laulu sõnad jäävad minu jaoks veidi igavaks. Ma ei kahtle, et loos on sõnum, mida ANT meile kaunilt edastab, kuid sõnavara selle väljendamiseks oleks saanud olla laiem.
Elysa – „Last to Know” – Elysa hääles on lausa kuulda sügavat valu ja minu jaoks peitubki selles laulu parim osa. Siiralt loodan, et ka live-esituses kandub see tugev emotsioon publikule edasi. Loo ülesehitus on muidugi üsna klassikaline powerballaad – algab vaikselt ja aeglaselt (enamasti klaveril) ning kasvab iga refrääniga, sellele järgneb pisike a cappella osa, peale mida tuleb kõige võimsam refrään. Arvan, et see laul väärib väga oma kohta Eesti Laulu võistlustules.
Felin – „Solo Anthem” –Väga girlboss lugu, sobiks hästi 2000ndate alguse coming-of-age filmi või hoopis Hannah Montana maailma. Rääkides Eesti Laulust, siis ei ole eestlased selleks looks veel valmis, kuigi mõne teise riigi eelvoorus oleks tegemist lausa favoriidiga. Loo sõnum ja sõnad on vahvad, meloodia ja rütm lõbusad ja kokkuvõttes on see mõnus tantsukas. Jään suure huviga ootama, mis live’is laval saama hakkab, isiklikult ootan roosat tausta ja pikseleeritud ükssarvikuid.
MARTA LOTTA – „tantsin veel” – Seda laulu kuulsin esmakordselt TikTokis, kus Marta Lotta seda keset Tallinna Jõuluturgu laulis. Siis sain aru, et see on Eesti Laulul ja suundusin Spotifysse. Esimesel kuulamisel mõtlesin, et see kõlab nagu Dua Lipa laulaks „Dance The Night” eesti keeles. Tegemist on feel-good pop’i raamatunäitega. Isiklikult leian, et need paar prantsuskeelset lauset laulu keskel on päris huvitav valik – mõndadesse lauludesse see sobib, aga siin teeb niigi värvika kompoti veelgi kirjumaks ja minu jaoks on seda veidi palju. Kuigi suurt edu ma sellele laulule ei ennusta, siis arvan, et mõni aeg tagasi palju kõneainet tekitanud draamas Marta Lotta ja AG ning Laura Põldvere vahel tehti muusikaliselt õige valik saata finaali Marta.
Räpina Jack feat. Kaisa Ling – „Tule” – Vot see laul on põnev. Selle aasta kõige huvitavamate sõnade võistluses on see Tommy Cashile paras konkurent. Refrääniosa mulle täitsa meeldib, kepsutaks küll hobusevankriga metsavaheteel ringi. Loo lõpp meeldib ka, see tekitab ootuse, nagu hakkaks uuesti refrään üles kerima, aga ülla-ülla, laul sai läbi.
Frants Tikerpuu – „Trouble” – Eurovisioonile see lugu Eesti poolt tõenäoliselt ei pääse, pigem kõlab Austria või Tšehhi tüüpiliste lugude moodi, aga ilmselt lõpetab Eesti Laulu edetabeli keskpaigas. Iseenesest on laulul mõnus vibe ja refrään jääb veidi isegi kummitama. Väga-väga meeldivad plaksukohad produktsioonis. Teine pre-chorus on laulu parim osa, loodetavasti tuleb live’is selle võimsus eriti hästi välja.
Stereo Terror – „Prty Till The End Of The World” – Ühelt õigelt Eesti Laulult ei puudu ka kari soomlasi. Kuulates lugusid, mis soomlastelt viimasel ajal tulnud on, jääb mulje, et Käärijä napikas kaotus 2023. aastal Loreenile on neile tõepoolest sügava haava hinge jätnud. Ka „Prty Till The End Of The World”’il on kohati sarnane kõla, kuid sisaldab rohkem rokilikke elemente. Mul ei ole selle laulu vastu mitte ühtegi tugevat tunnet.
Tuuli Rand – „REM” – Tuuli Rand on käinud Eesti Laulul vist vähemalt kaksteist korda. „REM” on hea lugu ja teatud muusikamaitsega inimestele läheb kindlasti väga-väga peale, kuid Eurovisioonile pääsemiseks jääbki just see wow-faktor puudu. Ma üldse ei kahtle, et Tuuli selle loo live’is võimsalt ära laulab, kuid siiski ennustan, et lõpparvestuses jääb ta pigem teise poolde.
Gem98 – „Psycho” –Gem98-l on väga huvitav hääletämber, mis sobiks vana-inglise indie rock’ilaulma. Loo produktsioon on MEGA, müts maha Gevin Niglase ees, kelles kunagi pettuma ei pea. „Psycho” väga kergesti meelde ei jää, võib-olla ainult „Uuuuuuuuuuu…” koht. Ma olen inimene, kes paneb väga tähele laulude sõnu ja sõnumit, mis antud loo puhul jäid mulle üsna arusaamatuks, kuna sõnadega on korralikult koonerdatud.
Johanna Elise – „Eyes Don’t Lie” – Johanna Elise on samuti Eesti Laulu fännidele juba tuttav, kuid üksinda oma looga osaleb ta esimest korda. Millegipärast annab „Eyes Don’t Lie” mulle jõuluhõngu, täpselt ei oska öelda, miks. Johanna Elisel on võrratu hääl ning sellega mängimine annab laulule palju juurde. Siiski arvan, et Eurovisioonile saamiseks jääb lugu nõrgaks, kuid pääse Eesti Laulule oli vägagi vääriline.
Reedel, 17. jaanuaril esietendus Kuressaare Linnateatris Saaremaa Gümnaasiumi V lennu revüüetendus „Desideerium”. Show oli täis vägevaid emotsioone, tasemel produktsiooni ja lummavaid tantsuliigutusi. Uurisin, millised on inimeste arvamused ja muljed etendusest, mille piletite nimel tihe võistlus käib.
„„Desideerium” üllatas mind täielikult. Etenduse ülesehitus on vaheldusrikas ning voolav, kaks ja pool tundi möödus meeletult kiiresti nii, et igav ei hakanud hetkekski! Näitlejad võlusid oma meisterlikkusega, muusikud oma lauluvalikute ja talendiga ning tantsijad vägevate liigutustega. Keset etendust tekkis mul küsimus, et kuhu kadus algusest autojuht, aga pärast selgitasid mulle revüükad, et tema sõidust elusalt välja ei tulnud, see oleks võinud etenduses kohe selgemini välja tulla. Minu jaoks oli suurim üllatus lõputants – selle ülesehitus oli geniaalne! Ma ei saa aru, kuidas te kogu selle pralle nii hästi muusikasse paigutasite, aga see polegi ehk oluline… Muidugi ei saa mainimata jätta meeste „strippi”, see oli tõesti ootamatu, aga samas täiesti V lennu poiste nägu. Selle etenduse sisse on läinud lugematu arv tunde ja võin kinnitada, et see oli seda väärt!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilane
„SG III revüü – minus suurt elevust tekitanud ülivahva etendus.
Saan alati aru, kui olen kogenud enda jaoks midagi väärtuslikku – ma ei saa pärast kodus tükk aega rahu. Nii ka seekord.
Mul on väga hea meel, et etendus oli teistest eelnevatest nii palju erinev, et tarvidust võrrelda polegi. Mis mulle siis meeldis?
Etendus oli žanri poolest hübriid – nii on vist moekas tänapäeval öelda. Oli kohati nii tõsine, et võttis silma märjaks ja kohati nii lõbus, et jälle silm märg!
Muusikute töö lihtsalt vaimustav!
Hästi olid ära kasutatud teatrilava võimalused.
Tekst oli sügav ja etenduste kulgedes muutub kindlasti veelgi paremaks selle sügavuse kuuldavaks tegemine näitlejate poolt.
Tantsunumbrid olid esitatud noorusliku lustiga ja ilmtingimata pean ütlema, et kõik esinejad nautisid enda esitust.
Meie revüüde juures aga kõige rohkem meeldib mulle näha laval enda õpilasi, kes mulle ainult klassiruumist tuttavad. Mind vaimustab nende talent ja oskused.
Ja lõppude lõpuks pani see lugu vaatama enda minevikku ja mõtlema, kas aeg on nooreks olemise juures midagi muutnud – ega ei ole küll!!!
Tore etendus oli, tuhat kummardust meie „120-le teismelisele, kes lubati teatrimajja” toimetama ja kes ei kuritarvita usaldust, olen selles kindel!!!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpetaja
„Kõik senised revüüd on olnud omavahel täiesti erinevad, kuid kolmas paistab eriti silma. Miks? Peamiselt seetõttu, et näitlemisele on pandud suurem rõhk ning see mängib süžee edastamisel olulisemat rolli kui varasematel aastatel. Kuigi revüüd on olnud nii eriilmelised, et parimat on keeruline valida, julgen öelda, et „Desideerium” ületas eelmised. Lugu oli inimlik ja kergesti jälgitav, muusikavalik MEGA – palju eestikeelseid lugusid ja kodumaiseid artiste. Näitlejad said suurte sõnaliste rollidega hästi hakkama, kuigi esimeses vaatuses venis mõni monoloog liiga pikaks ja keeruliseks, nii et tabasin end poole peal mõttelt: „Oot-oot, mis see point nüüd oligi?”. Teises pooles oli jutt aga lihtsam ja selgem. Tantsudest jäid eriti meelde pöörleva lavaga nö tossutants – lihtsalt „vau!”, kinotants meeletu emotsiooni ja suurepärase lauluvalikuga, rahvatants enda energilisuse ja kaasahaaravusega ning mõlemad stripid, mis olid osavalt lavastusse põimitud, kuid ei puudunud ka üllatusmomente. Kas piletiraha väärt? Jah! Kas läheks veel mitmeid kordi vaatama? JAH!” – Saaremaa Gümnaasiumi vilistlane
„Kiitus V lennu õpilastele, sest näha ja kuulda oli, et tehtud oli suur töö ja kogu etendus sujus kenasti. Tänavune revüüetendus paistis silma kindlasti selle poolest, et osalejaid oli laval enam kui kunagi varem. Teatrilava mahutas heldelt kõik esinejad ja nende arvukust silmas pidades, ei tundunud neid ometi laval olevat ülearu. Väga meeldis, et etteastetes oli roteerumisi ja keegi ei jäänud liialt tahaplaanile.
Hästi tore oli ka pöördlava kasutus ja valguskujundus andis särtsakust juurde. Tossu kasutamise suur fänn ma ei ole, minu poolest võiks seda olla üldse mitte või võimalikult vähe.
Enim meeldejäävad olid minu jaoks seekord revüü bänd (Geito on lihtsalt loodud lavale!) ja eesti tants (väga kihvt tantsuseade ja muusika valik). Endalegi üllatuslikult tooksin aga veel välja saunatantsu ja „Kinnitage turvavööd“ (hea üllatuslik moment oli seal), kuna need lihtsalt sobitusid nii hästi etenduse konteksti.
Sära silmadesse edasisteks etendusteks – eks see koos loomine olegi suur kunst!” – Saaremaa Gümnaasiumi töötaja
„Selle aasta revüül oli väga hea energia. Õpilaste nägudelt oli näha, et nad naudivad seda, mida teevad. Bändil oli palju numbreid ja see oli tore. Ei osanud oodata selliseid monolooge, aga näitlejad said nendega hästi hakkama. Asukohana sobis teater väga hästi.” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilased
„Revüüd vaatama minnes oli ees puhas leht, aga peast käisid läbi ootused, et etendus võiks kindlasti olla parem ja uhkem kui varasemalt.
Olles ise osalenud eelnevas revüüs, olid kindlasti mõned ootused ja kohad, mida pingsamalt jälgida, näiteks korralduslik pool ja kuidas mingi asi lavastatud on. Kui aus olla, siis algusest lõpuni vaadates oli suu kogu aeg lahti ja ega ta maast üles ei tõusnud ka. See, kuidas oli lava ära kasutatud ja tantsudes keerlev lava sisse toodud, pani imestama. See, kuidas näitlejad oleks nagu aastaid oma tööd teinud, oli samuti imetlusväärne. See, kuidas lugu oli ladus ja ei tulnud ette kordagi, kus tekkis tunne, et “ah miks nii” ja ei olnud segaduses. Ideed olid neil loovad ja see, kuidas suudeti eristuda eelnevast kahest revüüst, oli amazing. Müts maha ja maani kummardus revüükatele! Te suutsite taaskord latti tõsta ja loodame, et järgnevad aastad alla ei jää!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilane
8. veebruaril esietendus Kuressaare Teatris Marie Jonesi „Kivid sinu taskutes“. Lavastajaks Sander Pukk ja näitlejateks Markus Habakukk (Kuressaare Teater) ja Tanel Jonas.
Lavastus viib vaataja väikesesse Iirimaa külla, kus filmitakse Hollywoodi staaridega ajaloolist filmi. Suurte staaride kõrval said ka kohalikud võimaluse katsetada statisti ametit. Loo keskmes on Põhja-Iirimaalt jooksus olev videomaailmas läbi kukkunud Charlie ja kohalik mees Jake. Nendel mõlemal on suur südamesoov läbi lüüa Hollywoodis. Charlie loodab omakirjutatud stsenaariumi põhjal filmitegijaks saada, samas kui Jake unistab näitlejakarjäärist. Lavastuse vältel toimuvad külas ja filmivõtetel erinevad sündmused, nii naljakad kui ka dramaatilised.
Juba etteruttavalt võin öelda, et mind on alati köitnud lavastused, peale mille vaatamist tunnen, et olen valmis oma elus midagi uut ette võtma, ja see etendus tekitas täpselt neid tundeid.
Minu suureks rõõmuks oli mul võimalus lavastust vaadata kahel järjestikusel õhtul – nii eelneval päeval toimunud kontrolletendust kui ka esietendust. See andis kohe võimaluse analüüsida, kuidas kaks etendust omavahel erinesid. Huvitava tähelepanekuna võib välja tuua, et näitlejad olid palju energilisemad ja rohkem kohal kui eelmisel õhtul. Samuti oli põnev jälgida, kuidas nad leidsid lahenduse olukorras, kus repliik ununes.
„Kes iganes sealt tuleb tagasi lõhnadega… (veniv paus)“
–„Kas see lendab nagu pudrukuul?“
Aga algusest… Saali sisenedes ja oma kohta otsides lasin pilgu üle publiku ja märkasin, et minu koht on täpselt kahe mehe vahel. Ohkasin, arvates, et pean üksi naerma… aga ei.
Etenduse ajal sai nii nutta kui ka naerda. See etendus oli tõeline emotsionaalne karussell – ühel hetkel naersin nii, et halb hakkas, järgmisel hetkel voolasid pisarad ja mööda selga jooksid kuumajudinad. Just siis, kui midagi hinge paitavat laval lahti rullus.
Just sellisest kurvast ja hingepugevast hetkest tuli näitleja välja paari sekundiga, olles taas rõõmus ning uues tegelaskujus.
Kui uskumatu see ka ei tunduks, suutsid kaks näitlejat kahekesi kõik lavastuse tegelased ära mängida ja neid tegelasi ei olnud vähe. Hämmastav oli näha, kuidas näitleja suutis kümnekonna sekundi jooksul kolm korda oma tegelaskuju vahetada. Piisas vaid kehahoiaku, žestide ja hääle muutmisest ning lavale ilmus täiesti uus karakter. Selles huumoriga vürtsitatud tükis oli nii siiras ja tugev mõte, et just sellepärast tuleb seda etendust vaatama minna. See polnud pelgalt lõbus lugu, vaid midagi enamat – midagi, mis jääb hinge. Sa koged seal saalis midagi sellist, mida sa kunagi kogenud ei ole.
Iga koolis on õpetajaid, kes inspireerivad oma teadmiste ja isiksusega, kuid mõni neist suudab jääda silma lisaks sellele ka oma imelise stiilitunnetusega. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selguski, et kõige rohkem on õpilaste pilke püüdnud oma ägedate ja omapäraste riietega õpetaja ja mentor Külli Mänd. Sellest tulenevalt olen teinud temaga väikese intervjuu, et uurida tema arvamust alates trendidega kaasas käimisest kuni tema stiilivalikute tegemiseni.
Mis oli teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete õpilaste arvates kõige suurem fashion icon?
Ootamatu, ent meeldiv. Või siis vastupidi. Kuna olen Saaremaa Gümnaasiumis ainult kahel päeval nädalas, siis on vahva, kui minu pisike omalaadne jooneke silma on jäänud
Millest võis teie arvates see valik tuleneda?
Ei oskagi pakkuda, ehk jagavad ka gümnasistid minu soojapoolset toonivalikut. Või siis on mõni positiivse sõnumiga riideese meelde jäänud. Või see, et vahel kannan suurima mõnuga ka täiesti imelikke riideid. Teinekord poes lausa mõtlen, et kes selle siis ikka ära ostab, kui mitte mina!
Kas teie stiilivalikud on teadlikud?
Jaa, ikka.
Mille järgi teete te oma stiilivalikuid?
Eeskätt värvitoonide ja hea tunde tekitamise põhjal. Oluline on loomulikult ka sobivus, kuigi mitte just alati eakohasus … Mõnikord tahtmine pisut provotseerida. Aga põhiliselt ikkagi värvid. Miks just see nii oluline on, ei tea, kuskilt hingesügavusest need eelistused välja poevad. Mul on üldse värvidega mingi teema – kui pesupäeval riideid nöörile sätin, ei saa ma kõrvuti panna näiteks sinist ja kollast eset, ei – värvid peavad jooksma sujuvalt ja järjest nagu vikerkaares.
Kui palju aega võtab teil hommikuti riietuse valimine?
Kuna armastan viimase võimaliku sekundini magada, siis mõtlen selle peale juba õhtul, õigemini öösel. Kui valikuga midagi viltu läheb (nt ei mahu enam selga), siis paanitsen veidi.
Kas te käite trendidega kaasas või pigem mitte?
Lähtun enamasti endast, mitte trendidest … Kui aga trend tundub tore, siis miks mitte!
Kas teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiilisinspiratsiooni?
Mulle on alati meeldinud Desigual´i kaubamärk, just värvivaliku ja originaalsuse poolest.
Millistest esemetest koosneb teie riidekapp peamiselt?
Mantlid, joped, kampsunid, pluusid, pikad püksid, mõned kleidid pidulikumaks puhuks … Aga ei maksa unustada ka minu värvikaid tuttmütse, lõppematut sallitagavara ja sokikollektsiooni!
Mis on teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?
Kohutavalt raske küsimus! Kuna ostan enamasti riideid meeldivuse, mitte viimase moe diktaadi järgi, ongi automaatselt tegemist minu lemmikutega ja sellele positsioonile nad jäävadki. See on nagu lemmiklauludega – ma ei saa üldse aru neist, kes ütlevad külmalt: ah, see oli kunagi minu lemmiklaul, aga ta on nii ära leierdatud, et enam ei meeldi …
Kust te tavaliselt oma riideid ostate?
Õige vastus oleks: igalt poolt ehk nii kaubandusest, internetist kui reisidelt. Esimene variant on kindel, aga vahel igav; teine pakub küll põnevust, aga toob kaasa selle, et tellitud esemeid tihti sugulastele-tuttavatele ära kingin. See-eest kolmas pakub kuhjaga toredaid mälestusi.
Kas teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või välimus?
Enamasti mugavus, kusjuures see tunne (mis on minu, see on minu!) peab olema õige. Välimus kui värvitoon on siiski ka tähtis. Mu garderoob praktiliselt ei sisalda siniseid ja rohelisi riideid, ikka rõõmsad ja soojad toonid kipuvad olema. Siinkohal tervitan teisi neid toone eelistavaid SG õpetajaid, eriti klassiruumikaaslast Kadit!
Kas riietus, mida te kannate, tööl erineb teie riietusest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd?
Nii nagu ma ise ei lase erinevatel rollidel ennast segada, siis ei tee ka riietusel üliväga vahet.
Kas teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?
No eks ma ikka üritan SG-s natuke smart casuali moodi välja näha. Alati ei tule välja
Kuidas on teie stiil aastatega muutunud?
Oo jaa! Kunagi, kui olin veel äärmiselt vaikne ja tagasihoidlik isik, eelistasin ka riietuses märkamatuks jääda, See tõi kaasa ka erinevate pruunide toonide masendava ülekaalu minu garderoobis. See oli väga ammu.
Kuidas kirjeldaksite te enda stiili kolme sõnaga?
Rõõmus, mugav, muretu.
Jääge ootele, sest juba veebruarikuises Silmapiiri väljaandes sukeldume me juba järgmise õpetaja moemaailma.
4. novembril käisin Thule Kojas vaatamas „Emalõvi”. Tegemist oli psühholoogiliselt üsna raske filmiga. Sisu rääkis peategelaste Helena (ema) ja Stefi (tütar) vahelisest suhtest, kus kumbki õnnelik ei olnud. Lugu jõudis lausa nii madalasse punkti, et tütar tegi enesetapu, mis ema elu täiesti pahupidi pööras.
Olen täielik filmifanaatik ja julgen öelda, et rohkem filme vaadanud kui tavaline minuvanune. Üldiselt on minu lemmikžanriks just vaadatuga sarnases stiilis filmid. Pean oluliseks, et film annaks mulle mingi mõtteaine, selles oleks olemas puänt ja üleüldine professionaalsus. „Emalõvi” täitis kõik kolm kriteeriumit. Eesti filmikultuuri peale mõeldes, oli see psühholoogiliste filmide mõttes täiesti uus tase ja midagi, mida varasemalt tehtud ei ole.
Film andis mulle mõtteainet nii mitmeski kohas. Lugu hakkas tuure üles võtma peale psühholoogi visiiti, kus eesmärgiks oli avatud kaartidega tunnetest rääkimine. Kahjuks ema sellest reeglist kinni ei pidanud ning oma mahategevate kommentaaridega ka tütre endast lõplikult eemale tõukas. Miks ema käitus nii ja oli selline nagu ta oli? See tuleneb tema enda lapsepõlvest, kus ema ei hoolitsenud temast ega pööranud Helenale tähelepanu, mis pani ta väga noores eas sunniviisiliselt iseseisvuma. Selline lapsepõlv annab tulevikuks suure traumapagasi ja paneb põntsu ise laste saamise mõttele. Seda oli ka Helena käitumisest väga selgelt näha.
Kui olukord jõudis sinnamaani, et Stefi enesetapu tegi, toimus filmis midagi, mis minu arvates on sellistel juhtudel väga tavapärane – ema üritas leida viisi, kuidas enda valuga toime tulla. Seetõttu valmis tal ka meeleheitlik plaan röövida kõigi eest salaja oma tütar ja vangistada ta suvilasse, kus hakkas teda seal vaatamas käima. Mina ei poolda arvamust, et ema oli hull ja skisofreenik. Tegelik mõte selle taga oli Helena eneseareng ja kasvamine. Usun, et sellise teekonna läbivad kõik antud olukorras viibinud vanemad. Muidugi mitte nii ekstreemsetes tingimustes, et kedagi sooviks kusagile kinni panna, kuid oma lapsest kinni hoidmine ja surmaga mitte leppimine, on loomulik.
Stefi vaatepunktile mõeldes, on mul temast kahju. Kasvada üles isaga, kes on alati olemas olnud ja emaga, kes on reaalne emalõvi, ei ole lihtne. Olla kellegi teise meele järgi, mitte omada enda vajadusi või kui üritad midagi, on vastukaja negatiivne. See võibki tekitada vimma inimeste vastu. Nii juhtus ka selles loos – kahjuks ema ja tütre vahel. Stefi otsus elu teistpidi keerata vägivaldse noortejõuguga liitudes, kõigele tavapärasele käega lüüa ja muutuda, ei olnud hea lõpptulemusega. Siiski mõistan, miks nii käituti. “Sõprade” kambaga liitumine ei olnud juhuslik. Selline grupp tuleb ise leida, mitte nad ei kuku sulle järsku ühel päeval sülle. Loomulikult ei mõjunud need inimesed talle hästi ja andsid väga suure panuse Stefi enesetapule.
Kõike seda nägi kõrvalt ka Stefi väike vend, keda selline elustiil ilmselgelt mõjutas. Õe seksuaalsete videote netti üles riputamine tõi kaasa klassikaaslaste nilbeid kommentaare ja sellega kaasnevat vägivallatsemist, mis ei mõjunud tema koolis käimisele hästi. Kuigi see võib jätta pikemaajalise haava või halvimal juhul trauma, siis usun, et olukorraga kiirelt ja efektiivselt käitudes, annaks tulevikku päästa.
Mina usun headusesse ja inimese toetamisse. Ma ei poolda kinniseid asutusi ja ravimeid – tunnen, et need võtavad inimestelt nende viimased emotsioonid ja “paranemine” ei ole püsiv. Inimesed ei peaks enda keha mürgitama ainetega, mis sinna mõeldud ei ole. Keha ja aju vajavad suhtlemist, turvalisust, kaasamist, toetust ja pehmeid kallistusi. Arvan, et sellise meetodi rakendamine ka antud filmis, näiteks enne psühholoogi juurde minekut, oleks loole teise ilme andnud.
Saaremaa Gümnaasium on nelja lühikese aasta jooksul kujundanud tugevalt Saaremaa haridusteed. Näiteks lõpetas 2023/24 õppeaastal medaliga 38 noort, nendest 16 lausa kuldmedaliga. Gümnaasiumisse on huvilisi rohkem kui kooli õppima mahub ning soovijaid tuleb ka väljastpoolt Saaremaad. Kuid milline on Saaremaa Gümnaasiumi mulje põhikoolide lõpetajate seas ning mis seda kujundab?
Et neile küsimustele vastuseid saada, saadeti mitmesse Saaremaa põhikooli küsimustik, mis oli suunatud kevadel lõpetavatele noortele. Siin paluti hinnata, millisena nemad Saaremaa Gümnaasiumit näevad ning mis seda üldmuljet kõige rohkem mõjutab. Lisaks sellele uuriti ka õpilastelt, kui suure tõenäosusega nad peale põhikooli lõppu Saaremaa Gümnaasiumisse edasi õppima tulevad. Küsitlusele vastas ligi 50 noort.
Küsimusele, milline Saaremaa Gümnaasiumi maine nende arvates on, vastas enamus noori kas “hea” või “keskmine”. Põhjusteks mainiti Saaremaa Gümnaasiumi aktiivset kajastamist sotsiaalmeedias ning toimekaid õpilasi. Toodi välja ka asjaolu, et Saaremaa Gümnaasiumi lõpetajate tulemused on olnud siiamaani võrdlemisi kõrged.
Järgmiseks uuriti noortelt, kes või mis mõjutab nende arvamust Saaremaa Gümnaasiumist. Peamiselt vastasid noored, et nende arvamust mõjutavad kõige tugevamalt eelmainitud sotsiaalmeedia, kuid ka ajakirjandus ning tuttavad. Noored, kes märkisid ära, et nende arvamust mõjutavad kas pereliikmed või tuttavad, olid ka üldiselt paremini kursis Saaremaa Gümnaasiumi eluolu ning õppetööga. Vähesel määral mõjutab vastanud noorte arvamust ka kuulujutud, mida keegi vastanutest kahjuks täpsustada ei soovinud.
Viimase detailina uuriti tulevastelt lõpetajatelt, kui suure tõenäolsusega jätkavad nad oma haridusteed Saaremaa Gümnaasiumis. Suurem osa vastanutest leidis, et arvatavasti soovivad nad jätkata õpinguid Saaremaa Gümnaasiumis. Põhjustena kõlasid kooli hea maine, pere ja tuttavate mõju ning kodukoha lähedus. Noored, kes leidsid, et nad Saaremaa Gümnaasiumisse edasi õppima ei tule, olid juba varasemalt välja mõelnud, kuhu soovivad õppima minna. Leidus ka noori, kes veel ei osanud öelda, mis nende tulevikuplaanid on. Peamisteks põhjusteks oli kartus kooli mitte sisse saada või teadmatus, mida soovitakse edasi teha.
Kokkuvõttes on Saaremaa Gümnaasiumi mulje koolina üldiselt hea, seda tänu aktiivsele kajastusele sotsiaalmeedias ning tublidele lõpetajatele. Saame vaid loota, et tulevate aastate jooksul gümnaasiumi mulje aina kasvab.
Dealer salesman giving car key to owner. client signing insurance document or rental car lease form agreement contract Insurance car concept.
Gümnaasiumiealistele noortele on vägagi asjakohane tutvustada kindlustust. Autoga sõidavad paljud ning klassireisid viivad juba piiri taha.
Kindlustus on teenus, mis pakub eraisikutele ja ettevõtetele rahalist kaitset ootamatute sündmuste puhul ehk maandab riske. Kindlustuse pakkumisega tegelevad kindlustusseltsid. Kindlustusselts loob end kindlustanud isikute sissemaksetest fondi, millest hüvitatakse kindlustusvõtjale tekkinud kahjud. Lihtsalt öeldes pakub kindlustus meelerahu. Nii nagu iga teise tulu tootva organisatsiooni pakutavate hüvede eest, tuleb ka kindlustuse eest tasuda teatud summasid, samal ajal lootes, et seda tegelikult vaja ei lähegi. Ära on vaja märkida, et kindlustus ei suuda pakkuda kaitset kahjustuste eest, kuid nende tekkimisel aitab materiaalselt. Seltsilt saadava abi ulatus sõltub kõik sellest, millised kaitsed on inimene endale valinud. Kindlustus on kahepoolne leping. See tähendab, et kindlustatul endal on ka kohustused, mitte ainult õigused.
Liikluskindlustus on kohustuslik. Milleks siis kaskokindlustus?
Liikluskindlustus on kuni aastaks sõlmitav kohustuslik leping sõiduki omamisel, mis hüvitab kahju, mida on tekitatud keskkonnale, teistele sõidukitele, varale või kellegi tervisele. Kaskokindlustus on aga põhjustaja kaitse ehk aitab ootamatute juhtumite korral ka kahju tekitaja liiklusvahendi kulud kinni maksta. Auto remondikulud on tihtipeale üsnagi kulukad, seega on parem, kui kaskot nii öelda “tühja maksta” ja olla meelerahus, et kui üks hetk seda raha vaja võiks minna, siis on see juba olemas. Eriti oleks see turvatunde tekitajaks algajatele juhtidele. Saaremaal tasub see ära ka metsloomade pärast, kes võivad ootamatult teele ette sattuda ja põhjustada suuri kahjusid, mida liikluskindlustus ei kata, sest liiklusõnnetuse põhjustaja pole loom, vaid juht. Ka lahtise killustikuga võib tekitada kahjusid, näiteks kui peaks esiklaasi katki tegema, siis aitab kaskokindlustus. Samuti võivad saarlastele mandril tekitada segadust foorid ja mitmed sõidurajad, mis soodustavad õnnetuste juhtumist. Kasko eest tasutav raha on tihti ikkagi remondikulude kõrval väike summa.
Novembris tekkis Mardil* hommikul tööle sõites olukord, kus kährik hüppas järsult teele, nii, et auto ei jõudnud enne looma pidurdada. Sellise õnnetuse tõttu sai lisaks loomale kahjustada auto stange, jahutusradiaator, auto põhi ning esituled. “Tegin peale toimunut juhtunust pildid, mille edastasin kindlustusele, lisaks sellele esitasin kahjuteatise. Kindlustus fikseeris siis olukorra, mille järel suhtlesin remonditöökojaga, kes tegid hinnapakkumise. Mina viisin auto remonti ning see tehti korda. Kindlustusele läks see maksma 1500 eurot. Kindlustusfirma, kellega olen lepingu sõlminud, uuris lisaks veel, kas olen remonditöökoja tehtud tööga rahul. Ehkki tol hetkel ei olnud veel autoga parandusse jõudnud, siis hoidsin neid hiljem asjaga kursis.”
Reisikindlustus paaripäevase reisi jaoks – kas on mõtekas?
Reisikindlustus mahutab endasse paljusid eri kindlustuse liike, neist märkimisväärsemad on meditsiiniabikindlustus, reisitõrke kindlustus ja pagasikindlustus. Pagasikindlustus aitab tekitada turvatunnet, kui pagas peaks kaotsi minema, siis saab sellega abi. Reisitõrke kindlustusega hüvitatakse planeeritud reisi eest makstud summa, kui peaks tekkima mingi põhjus, miks ei saa plaane tõeks teha, näiteks haigeks jäädes. Lisaks kehtib kindlustus tihti ka siis, kui lendu pikalt edasi lükatakse. Tähtsaim osa reisikindlustusest on aga kindlasti meditsiiniabikindlustus. Euroopa ravikindlustuskaardiga on Euroopasiseselt meditsiiniliselt arve väikesed, Euroopast väljaspool kasvavad hinnad kordades. Kui midagi juhtub, makstakse ravikulud kinni, kindlustusega ühendust võttes suunatakse vastavasse raviasutusse ning tasutakse seal nõutav arve. Seega kui midagi valutab, siis ei pea ise selle peale mõtlema, kust abi saab ning kui kulukaks see võib minna, kindlustusfirma tegeleb sellega. Reisikindlustuse juures on oluline ära mainida, et kindlustus tuleks ära osta juba siis, kui esimesed kulutused reisi planeerimisel tehtud on, mitte alles mõni päev enne reisile minekut. Lisaks enne kindlustusfirmade poole pöördumist on mõistlik ennast kurssi viia, kas peres on olemas krediitkaardid või telefonipaketid, millega on juba kaasas reisikindlustus. See võib tihti niimoodi juba olemas olla, lihtsalt puudub varasem kasutus.
Kindlustuse sõlmimise ABC noorele
Ära karda võtta ühendust kindlustusfirmaga! Kui midagi jääb lepingus segaseks, siis tuleks kindlasti kas firmale meil saata või helistada, et oma küsimusele vastust saada ning sealt edasi teadlik otsus teha.
Loe läbi tingimused! Nii väldid ohtu, et sõlmid kindlustuse, mida sõlmides oled arvestanud igasuguse õnnetusega seoses toetust saada, ent võib välja tulla, et osades situatsioonides kindlustus ei pea midagi hüvitama.
Pane tähele ka ootuseid ning kohustusi, mis on seatud kindlustuse sõlmijale! Nagu mainitud, siis kindlustus on kahepoolne leping, kui üks pool ei täida kohustusi, ei pea ka teine pool neid täitma. Näiteks kui osta reisikindlustusega poliis juba reisil olles, siis tihtipeale kindlustusfirma ei võta seda lepingut isegi arvesse, sest kindlustus on sõlmitud liiga hilja.
Hoia meeles, et kuigi kindlustuse hüvitamise üks noore jaoks kahtlemapanev osa on omavastutus, siis tihtipeale pole see kogu vajalik summa! Omavastutus ehk osa, mille kindlustuse sõlmija ise peab katma on sageli väiksem vajatavast kogusest, näiteks kui auto remondikuludeks läheks kokku 600 eurot ning lepinguga sätestatud omavastutuse summa on 200 eurot, siis kindlustus tasub 600-200=400 eurot kogusummast ning ise pead kokkuvõttes maksma vaid kolmandiku.
