Rubriik: Arvamus

Eesti haridussüsteemis on mitu viga, kuid üks silmatorkavamatest on kohustusliku kirjanduse korraldus. Teoreetiliselt on õpilaste lugema innustamine imeline idee, aga praktikas ei tule see sugugi lihtsalt välja. Iseseisvalt on noorel raske leida motivatsiooni, võtta raamat kätte ja lugeda; tunni siseselt ei ole piisavalt aega, et teoseid süvenenult käsitleda. Hobist ja enesearendamisest saab tüütu hinne ja noor kaotabki igasuguse huvi kirjanduse vastu. 

Mina olen ise selle stsenaariumi elustumist näinud nii enda kui mitme teise õpilase puhul. Ma ei oska pakkuda välja mingit elumuutvat lahendust ähvardavale poolkirjaoskamatusele, seevastu saan ma aga meelde tuletada olukorda, mis tegi lugemise mulle südamelähedaseks. Põhikooliõpilasena otsustasin lõpuks ometi lugeda läbi ühe kohustusliku kirjanduse raamatu. Teose nimi ei ole mul enam meeles. Siiski mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et läksin peale tundi õpetajaga sellest raamatust lähemalt rääkima. Minu huvist innustatuna soovitas ta ühe naljaka nimega mehe raamatut. Esmakordsel lugemisel ei avaldanud „Võõras“ mulle just liiga suurt muljet. See oli lühike raamat ja kuigi ma tabasin ära, et mingi sügavam sõnum oli nii orb Meursaulti tegudes kui tema ükskõikses iseloomus, ei saanud ma sellest aru. Lugesin raamatu läbi ning elu läks edasi. Ootamatult mõistsin mõni kuu hiljem, et mõtlesin Meursaultist ja naljaka nimega härrast, kes „Võõra” kirjutas, iga päev. Siiamaani ei ole ma suutnud Camus’d enda hingest välja juurida. 

Albert Camus’d tuntakse peamiselt Prantsuse kultuuritegelasena, mida ei saa pahaks panna, kuna tema juured ulatuvadki Prantsusmaale ja isegi kaugemale Hispaaniasse Baleari saartele. Camus’ pere elas siiski koloniaalses Alžeerias vaeses töölispiirkonnas. Isa Lucien suri enne poja esimest sünnipäeva esimeses maailmasõjas ning ema oli haiguse tõttu kurt ja suuresti tumm. Vaesus ei võimaldanud noorel poisil haridust omandada, aga õpetajad panid tema erakordseid võimeid siiski tähele. 18-aastaselt haigestus Camus lütseumis õppides tuberkuloosi, mis oli Alžeeria vaestele kindel surmaotsus. Ravi sai Camus ainult tänu sellele, et ta isa oli sõjas surnud. Vaesuse, tuberkuloosihoogude ja sõja vahel põgenes Camus Prantsusmaale. Tal oli juba noorest east olnud suur huvi kirjutamise vastu, aga alles Pariisis küpsesid ta teosed suursugusteks. Natsi-Saksamaa võimule vastu hakkamine oli juba Alžeerias põlismoslemite õiguste eest seisnud Camus’le loomulik tee. Tema populaarsus kasvas, kuid kasvas ka kriitika tema hoiakute vastu. Kommunismist ja NSV Liidu sunnitöölaagritest algasid kokkupõrked teiste Prantsuse intellektuaalidega, mis ägenesid nii mitmes suunas, et Camus sama hästi kui visati nende seast välja. Vaatamata vastuoludele võitis Camus Nobeli preemia ja jätkas oma tööd, kuni suri ootamatult 1960. aastal 46-aastasena autoõnnetuse tagajärjel. 

Tänapäeva lugejaskonnale on Camus pigem tuntud oma ilu- või näitekirjanduse kaudu, kuid läbi ajaloo on ta olnud ka tähtis poliitiline figuur ja eksistentsialistlik filosoof. Camus’l on hetkel sotsiaalmeedia platvormidel levivate internetimeemide tõttu noorema generatsiooni seas omamoodi renessansiperiood. Illustratsioon kivi mäkke lükkavast Sisyphosest sellele lisatud kõiksugu siltidega on igale netisurfajale tuttav. Suuresti on Albert Camus’ essee „Sisyphose müüt” põhjus, miks see populaarsust kogus. Paraku ei oska suur osa Eesti noori temast ilmselt mitte midagi arvata, aga mina oskan ja minul on tema kohta väga palju arvamusi. 

Esmapilgul ei jää Albert Camus Tammsaare peal üles kasvanud eestlastele eriti silma, kuna tema käekiri on stiili poolest nii-öelda beež. Liialdatult ekstravagantsete omadussõnadega kaunistatud nii-öelda lillade proosateksidega võrreldes on beežis kirjutamisstiilis tähtis lühidus ja sisutihedus: lühikesed kirjeldused, lihtne struktuur, kerged laused, vähe kõnekujundeid. Camus kasutab seda taktikat väga tõhusalt, kuid ainult ilukirjandusteostes. Arusaadavalt on igal inimesel on oma maitse, aga noorel on tihti sellist raamatut mõnusam lugeda. Loomulikult ei tähenda see, et väheste sõnadega jääb mõttes jooksev pilt elutuks, sest Camus’ mälu on midagi, mida kadestada. Tal on imeline võime meenutada hetki oma lapsepõlvest Alžeerias, justkui need oleks lugeja enda omad.  

Camus on minu lemmikkirjanik kasvõi juba seetõttu, et tema raamatuid lugedes ei ole võimalik mitte tunda tema kätt seda lugu kirjutamas. Tema kirjanduses eksisteerib eriskummaline tundlikkus. Tükike Camus’st on igas tema tegelases ja mida rohkem tema teoseid käsitleda, seda selgemaks ja tuttavamaks ta saab. Iga tegelane on samas ka peegeldus igast sõbrast ja armukesest, kes Camus’ südames tähtsad olid. Vaesuses ja surmast ümbritsetuna üles kasvanud Camus kirjutab värskendavalt siira ja sooja inimlikkusega. Sellepärast ongi tema lood nii elu täis. Ta ei aja asju ega teksti keeruliseks. Ta elas ja annab edasi inimese elu, mis on tihti täis surma, morbiidsust, universumi ükskõiksust ning mis kõige tähtsam – armastust. 

Kui see jutt sind ära võlus, siis loomulikult saan soovitada ka Camus’ teoseid igale maitsele. Tema filosoofilise ja poliitilise poole avastamiseks soovitan alustada esseedega nagu „Pahupool ja päripool“, „Pulmad“, „Sisyphose müüt“, „Mässav inimene“ ja „Suvi“. Näidendid „Caligula“ ja „Arusaamatus“ väljendavad loomulikult samuti Camus’ filosoofiat, aga tähtsad on ka süžeed, mis on mõlemas suisa vapustavad. Võimalusel soovitan neid teatrilaval vaadata. Kuid kui oled pigem huvitatud belletristikast, on hea alustada romaaniga „Võõras“ ja lugeda siis „Katku“. „Langus“, „Esimene inimene“ ja „Õnnelik surm“ on keerulisemad romaanid, sest need eeldavad teadmisi Camus’ eluloost, kuid on huvitavad ka iseseisvalt. 

Oscarid ehk ametlikult The Academy Awards toimuvad alates 1929. aastast. Silmapaistvaid filmiloojaid tunnustab The Academy ehk Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia.

Sel aastal toimusid 98. Oscarid ning õhtu tähtsaima auhinna, parima filmi Oscari, viis koju Paul Thomas Andersoni „Üks võitlus teise järel“.

Näitlejatele antakse auhindu neljas kategoorias. Tänavu pälvisid need Jessie Buckley (parim naispeaosatäitja), Michael B. Jordan (parim meespeaosatäitja), Amy Madigan (parim naiskõrvalosatäitja) ja Sean Penn (parim meeskõrvalosatäitja).

Ülejäänud võitjatega saab end kurssi viia Oscarite ametlikul veebilehel.

Filmikriitikuks ma end küll ei pea, kuid filmindus on mind huvitanud juba aastaid. Oscarite jagamine on kujunenud üheks mu oodatuimaks sündmuseks ning püüan igal aastal end nomineeritud teostega kurssi viia.

Möödunud aasta tõi kinolinale rohkelt häid filme ning nagu tavaks, jõudis neist kümme parima filmi kategooria nominendiks. Seekord vaatasin kõik nominendid ära ja andsin neile ka oma hinnangu.

Panin need paremusjärjestusse meeldivuse põhjal, jättes lemmiku kõige viimaseks.

10. „F1“

Minu jaoks oli üllatav, et selle filmi nautimiseks ei pea olema suur spordifänn. Tegemist on meelelahutusliku ja vormel 1-le omaselt pingelise filmiga, mis pakub tempokat võidusõidu vaatemängu ning käsitleb teemasid nagu eneseületus, uued võimalused, mentorlus ja meeskonnatöö tähtsus individuaalsuse kõrval.

Loo poolest ei paku film midagi eriti uut, kuid sellest hoolimata on see kaasahaarav. Minu varasem kokkupuude vormel 1-ga on pigem tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Olen kuulnud fännidelt ka kriitikat, et film ei ole kujutamisel täielikult realistlik ega tõetruu, kuid keskmise vaataja jaoks annab see siiski toimiva ja arusaadava ülevaate.

Süžee keskmes on Sonny Hayes (Brad Pitt), endine vormelisõitja, kes naaseb pärast traagilist õnnetust taas rajale. Tema tiimikaaslaseks on noor ja ambitsioonikas Joshua Pearce (Damson Idris), kes alles püüab endale nime teha. Nende suhe on alguses pingeline, sest Joshua ei ole rahul, et peab sõitma koos läbipõlenud veteraniga. Hoolimata erimeelsustest peavad nad meeskonna nimel õppima koostööd tegema. Aja jooksul kujuneb Hayesist Pearce’ile mentor ning nendevaheline suhete areng peegeldub ka kogu tiimi tulemustes.

Näitlejatöö ei avaldanud mulle erilist muljet. Nii Brad Pitt kui ka Damson Idris tegid küll korraliku esituse, kuid võrreldes teiste filmidega ei olnud see eriti silmapaistev. Seevastu meeldis mulle väga filmi monteerimisstiil, mis oli tempokas, energiline ja koosnes paljudes montaažidest. See sobis spordifilmi olemusega hästi ning aitas luua õige atmosfääri.

Film pälvis Oscaritel parima heli auhinna ning selle otsusega olen ka mina nõus. Vormelisõitu kujutava filmi puhul on heli äärmiselt oluline ning siin oli see edasi antud detailirohkelt ja mõjusalt.

Eraldi väärib esiletõstmist ka see, et film on üles võetud päris F1 radadel ja võistlusnädalavahetustel. Lisaks võib ekraanil märgata ka tegelikke vormelisõitjaid. Minu jaoks oli see üks muljetavaldavamaid elemente, mis annab loole erilise autentsuse.

Kokkuvõttes on tegemist nauditava filmiga, mis pakub rohkelt adrenaliini ja elevust, puudutades samal ajal ka inimlikke teemasid. Parima filmi Oscari nominatsioon tuli nii mulle kui ka paljudele teistele filmifännidele üllatusena ning teiste kandidaatide kõrval jäi see pigem nõrgemaks.

9. „Frankenstein“

Tegemist on järjekordse „Frankensteini“ ekraniseeringuga, mis tekitab vaatajas nii tülgastust kui ka kaastunnet.

Kuigi loo süžee on tõenäoliselt enamikele tuttav, tasub see siiski lühidalt üle vaadata. Loo keskmes on Victor Frankenstein – geniaalne, kuid äärmiselt egoistlik teadlane, kelle ambitsiooniks on tuua ellu olend, mis on loodud surnud sõdurite ja kurjategijate jäänustest. See ettevõtmine viib lõpuks nii looja enda kui ka tema traagilise loominguni hävinguni.

Kuna ma ei ole Mary Shelley teost ise veel lugenud, ei oska ma täpselt hinnata, kui truult film algmaterjalile vastab. Oma mulje põhjal tundub siiski, et lugu on edasi antud veenvalt ja läbimõeldult.

Filmi keskmes on Frankensteini ja tema loodud olendi vaheline isa-poja dünaamika, mis mõjub mõlemale äärmiselt toksiliselt. Kohe pärast olendi elluäratamist valdab Frankensteini kahetsus ja vastumeelsus, samas kui äsja „sündinud“ olend tunneb segadust ja vajadust läheduse järele. Frankenstein ei suuda talle seda pakkuda ning reageerib olendi vajadustele valesti, tõrjudes ja karistades teda korduvalt.

Filmi atmosfäär on sünge, gootiline ja rõhuv, mis muudab selle mõjusaks ja usutavaks. Visuaalselt on film küll kaunis, kuid mitte samal viisil nagu „Rongiulmad“ või „Sentimentaalne väärtus“, mille puhul mängisid suurt rolli värvipaletid ja looduslik valgus. Siin tõusevad esile pigem disainilised elemendid. Produktsiooniga on nähtud palju vaeva: võttepaigad on detailirohked ning kostüümid hoolikalt läbimõeldud.

Eriti muljetavaldav on grimm. Jacob Elordi, kes kehastab Frankensteini olendit, ei ole kujutatud rohelise ja poltidega kaetud stereotüübina, vaid kahvatu, armiline ja realistlik. Just nendes kategooriates pälvis film ka Oscaritel tunnustust ning igati põhjendatult.

Kõige silmapaistvam oli minu jaoks Jacob Elordi esitus. Sageli kujutatakse seda tegelast kohmaka ja hirmuäratava koletisena, kuid siin on ta õrn, tundlik ja kohati lausa lapselik oma haavatavuses. Elordi toob veenvalt esile olendi sisemise valu ja teadlikkuse sellest, et ta ei soovinud kunagi sündida. Tema roll pälvis ka Oscari nominatsiooni.

Minu jaoks ei olnud see film midagi erakordset, kuid sellegipoolest toimis see hea sissejuhatusena loosse endasse. See on mõjus ja visuaalselt tugev tõlgendus kirjandusklassikast, mis pakub vaatajale nii esteetilist kui ka emotsionaalset kogemust.

8. „Salaagent“

Brasiilia linateos, mis käsitleb kohaliku poliitika, ajaloo ja diktatuurirežiimi keerukusi. Film annab üsna põhjaliku ülevaate sellest, milline oli Brasiilia 1970. aastate lõpus ja millised sündmused seal aset leidsid. Samas oli see film mulle väheste eelteadmiste tõttu kohati raskesti jälgitav.

Peategelaseks on São Paulo ülikooli endine professor Armando, kes põgeneb paanikas Recifesse pärast kokkupõrget korporatiivsete ja poliitiliste huvidega. Teda jälitab surmaotsus, mille taga on režiimiga seotud mõjukas ärimees, kellega Armandol kunagi lahkarvamused tekkisid. Ka uues linnas ei ole tal turvaline, mistõttu võtab ta kasutusele varjunime „Marcelo“ ja peatub varjupaigas, mis on mõeldud teistele režiimi eest põgenejatele. Nii saab temast omamoodi „salajane agent“ omaenda elus, püüdes lihtsalt ellu jääda.

Film kasutab jutustamisvõtet, kus lisaks peategelase loole jälgitakse ka mitmeid kõrvalnarratiive. Esialgu võivad need tunduda ebaolulised, kuid lõpuks aitavad need luua tervikliku pildi ning filmi lõpuks langevad kõik pusletükid paika.

Visuaalselt jäi eriti silma filmi elav ja värviküllane tonaalsus, mis aitab luua tugeva atmosfääri. Ka vaatajal, kes pole kunagi Brasiilias käinud, on lihtne tunnetada sealset igapäevaelu ja keskkonda.

Peaosa kehastanud Wagner Moura oli nomineeritud Oscaritel parima meespeaosatäitja kategoorias. Kuigi tema esitus ei olnud minu jaoks kandidaatide seast kõige meeldejäävam, suutis ta veenvalt kujutada tavalist inimest, kellest saab „riigivaenlane“ pelgalt oma põhimõtetele kindlaks jäämise tõttu.

Kokkuvõttes meeldis mulle film väga, kuid teiste kandidaatidega võrreldes ei jätnud see kõige sügavamat muljet. Samas on täiesti mõistetav, miks see oma kodumaal nii edukaks osutus. Tõenäoliselt oleks minu vaatamiskogemus olnud veelgi tugevam, kui mul oleks olnud parem ülevaade Brasiilia ajaloost.

7. „Rongiulmad“

Väga kauni visuaaliga liigutav film, mis kulgeb aeglases tempos koos peategelase Robert Grainieri eluga. Vaataja saadab teda varasest noorusest kuni elu lõpuni. Filmi keskseks teemaks võib pidada looduse muutumine ajas, eriti seoses tööstuse arenguga.

Robert on sügavalt looduslähedane inimene – ta kasvab üles metsade keskel ning töötab suure osa oma elust metsaraiujana. Koos kaaslastega aitab ta kaasa raudteevõrgu laienemisele.

Aastate jooksul puutub ta kokku vägivalla, ebaõigluse ja ohtlike olukordadega. Lugu hõlmab ajavahemikku 1917–1968, jälgides Grainieri elu metsalaagrites ja raudteel. Seal kogeb ta sügavaid isiklikke tragöödiaid ning on tunnistajaks üleminekule käsitsitöölt mehhaniseerimisele.

Robert on vaikne, täpselt nagu loodus ise. Filmis ei ole palju sündmustikku ning see mõjub kohati argipäevase ja vaoshoituna. Just see toob esile mõtte, et ka näiliselt lihtne või „tühine“ elu võib sisaldada sügavaid ja tähenduslikke kogemusi. Vaataja kogeb koos peategelasega nii armastust kui ka leina. Aja jooksul õpib Robert nägema metsas nii ilu kui ka brutaalsust ning leidma tähendust ka puudes, mille ta ise on langetanud. Filmis joonistub selgelt välja konflikt ürgse looduse ja peatamatu industrialiseerumise vahel.

Visuaalselt on film erakordselt nauditav. Värvipalett on läbimõeldud ning operaatoritöö silmapaistev. Tähelepanuväärne on ka see, et ligikaudu 99% filmist on üles võetud looduslikus valguses, mis annab tervikule väga tõetruu ja intiimse tunnetuse. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks film mõjub nii ehtsa ja vahetuna.

Mulle meeldis see film väga. Pärast vaatamist jäi sisse kerge tühjustunne, kuna see oli üllatavalt emotsionaalne. Mulle meeldis, kuidas film kulges vaikselt, kuid suutis siiski endast tugeva jälje jätta. Samas on mul kahju, et see ei pälvinud Oscaritel parima operaatoritöö auhinda, kuigi oli selles kategoorias nomineeritud. Veelgi enam on kahju, et film ilmus Netflixis, mitte kinolinal – suurel ekraanil oleks selle visuaalne ilu tõenäoliselt veelgi mõjusamalt esile tulnud.

6. „Bugonia“

Tegu on väga kummalise, kuid samas intrigeeriva filmiga, mis käsitleb inimkonna enesehävituslikku käitumist, vandenõuteoreetikute radikaliseerumist ning korporatiivset ebainimlikkust.

Film jälgib Teddyt (Jesse Plemons), vandenõuteoreetikut, kes röövib mõjuka tegevjuhi Michelle Fulleri (Emma Stone). Teddy on veendunud, et Michelle on Andromeeda galaktikast pärit tulnukas, kelle eesmärk on Maa hävitamine ja nii-öelda kolooniate kokkuvarisemise sündroomi põhjustamine. Abiliseks kaasab ta oma nõo, kellega koos hoiab Michelle’i kinni oma keldris. Teddy viib tema peal läbi korduvaid teste ja ülekuulamisi, püüdes sundida Michelle’i oma väidetavat maavälist päritolu tunnistama, et takistada tema oletatavaid plaane. Michelle seevastu ei allu survele.

Film kujuneb pingeliseks psühholoogiliseks vastasseisuks, mis seab kahtluse alla, kas Michelle on tõepoolest tulnukas või on Teddy hoopis eksiteel ja ohtlikult petlik oma uskumustes. Lugu on jutustatud oskuslikult, sundides ka vaatajat sama küsimuse üle pead murdma. Film mängib teadlikult ootustega ning juhib vaatajat korduvalt eksiteele, hoides tõde viimase hetkeni varjul.

Näitlejatöö on veenev ja mõjuv. Emma Stone teeb järjekordselt tugeva rolli, kuid eriti paistab silma Jesse Plemons, kelle kehastatud tegelane mõjub häirivalt usutavana. Tema roll on nii veenev, et seda vaadates on lihtne unustada, et tegemist on fiktsiooniga. Kahjuks ei pälvinud Plemons selle eest Oscari nominatsiooni, kuid Stone oli taas tugev kandidaat. Esiletõstmist väärib ka filmimuusika – stiililiselt omapärane, kuid väga tõhus pingelooja, mis sobitub filmi üldise atmosfääriga.

Tõenäoliselt ei sobi see film kõigile, kuna on väga veider ja kohati jälk. Mulle aga meeldis see väga – loo absurdsus suutis mind kohati isegi naerma ajada. Tegemist on filmiga, mis on kindlasti lõpuni vaatamist väärt.

5. „Marty Supreme“

„Marty Supreme“ on film, mis tekitas minus erakordselt tugeva stressitunde. Ma ei ole ammu kinosaalist lahkunud sellise kergendusega, et film lõpuks läbi sai. See ei tähenda aga, et tegu oleks halva filmiga, vaid vastupidi. Pinge ja rahutus tulenevad just loo intensiivsusest. Film põhineb pealiskaudselt lauatennisilegendi Marty Reismani elul.

Loo keskmes on ambitsioonikas ja egoistlik Marty Mauser – liigselt enesekindel lauatennisemängija, pettur ja kingamüüja New Yorgi Lower East Side’ilt. Ta on valmis minema läbi tule ja vee, et saavutada oma unistus olla oma ala parim. Teiste kaasamine ei ole tema jaoks lihtne, kuid Marty on nutikas manipuleerija. Et teenida raha Jaapani meistrivõistlustel osalemiseks, veedab ta aega amatööre üle kavaldades.

Tema teekond ei kulge aga sugugi sirgjooneliselt. Plaanid lähevad pidevalt luhta ning narratiiv hargneb ootamatute kõrvalepõigete kaudu. Lisaks satub ta keerulisse armusuhtesse oma lapsepõlvesõbra Racheliga, mis muudab olukorra veelgi kaootilisemaks.

Film käsitleb kinnisideed ja selle hinda, perfektsionismi, aga ka täiskasvanuks saamist ja vastutust. Pinge kasvab järk-järgult – iga vale samm viib Marty aina sügavamale probleemide keerisesse. Kuigi ta ei ole eriti sümpaatne tegelane, tekib vaatajal siiski soov talle kaasa elada. Aja jooksul muutub see aga üha keerulisemaks, sest lootus hääbub ning Marty muutub aina enesekesksemaks ja nartsissistlikumaks.

Filmi teeb eriti tugevaks peaosatäitja Timothée Chalamet. Erinevalt tema tavapärastest „ilusa poisi“ rollidest on Marty robustsem ja karmim, mis võimaldab näitlejal täielikult karakterisse sulanduda. Chalamet kehastab Martyt väsimatu ja närvilise energiaga, mida toetab pidev solvumistunne ja enesehaletsus. Samal ajal on tema tegelane karismaatiline, kuid tüütult enesekeskne  – „kõige huvitavam ja samas kõige ärritavam inimene ruumis“.

Rolli ettevalmistuseks veetis Chalamet väidetavalt ligi seitse aastat lauatennist harjutades ning tegi suure osa mängustseenidest ise. Tema esitust tunnustati Oscari nominatsiooniga parima meespeaosatäitja kategoorias ning teda peeti pikalt ka favoriidiks, kuigi auhind lõpuks temale ei läinud. Põhjus selleks on teadmata, kuid aimatavasti mängis rolli viimase hetke sotsiaalmeedia vastukaja, mis Chalamet ümbritses.

Lisaks paistis silma filmi kiire ja intensiivne montaaž, mis suurendas pinget ja ärevust. Üldmuljena avaldas muljet filmi energiline teostus ja põhjalik karakteriuuring. Ka turundus oli märkimisväärselt hästi läbi mõeldud.

Kokkuvõttes on tegemist väga tugeva, kuid kurnava filmiga. Võimalik, et teisel vaatamisel ei mõjuks see enam nii stressirohkelt, kuid juba esmakordne kogemus jäi pikaks ajaks meelde.

4. „Üks võitlus teise järel“

Tegemist on mõjuka ja tugeva sõnumiga filmiga, mis käsitleb poliitilist revolutsiooni, äärmuslust, turvalisust ja vanemlust. Lisaks puudutab see mustanahaliste naiste seksuaalset vabadust ja enesemääramisõigust. Film kritiseerib nii parem- kui ka vasakäärmusluse ligitõmbavust ning näitab, kuidas polariseeruvad vaated sünnivad sageli inimsuhete hinnaga. Samuti uurib see, mis saab läbikukkunud poliitilistest liikumistest, vananevatest revolutsionääridest ja ideaalidest, mis kunagi ei realiseeru.

Süžee järgib Bob Fergusoni (Leonardo DiCaprio), kunagist revolutsionääri ja nüüdseks läbipõlenud üksikisa, kes on sunnitud päästma oma teismelist tütart, kui vana vaenlane minevikust taas välja ilmub. Selle käigus peab ta silmitsi seisma ka omaenda minevikuga ning mõistma, mida tema idealism on talle maksma läinud. Filmi pealkiri viitab lõputule võitluste tsüklile – nii neile, mis on juba peetud, kui ka neile, mis seisavad alles ees.

Film on meisterlikult ülesehitatud, pingeline ja tempokas algusest lõpuni. Minu jaoks oli selle tipphetk maanteel toimuv tagaajamisstseen. Steven Spielberg on öelnud, et kuigi filmis leidub absurdikomöödia elemente, tuleb seda võtta tõsiselt, sest selle sõnum on tänapäevalgi äärmiselt aktuaalne: „See viib asjad nii kaugele, et tahad naerda, sest kui sa ei naera, hakkad karjuma – see on liiga tõeline.“

Näitlejatöödest jäid enim silma Chase Infiniti ja Sean Penn, kes kehastas filmi antagonisti – konservatiivset sõjaväeohvitseri. Penn pälvis oma rolli eest ka parima meeskõrvalosatäitja Oscari, mis on igati mõistetav, kuigi isiklikult ei olnud ta minu esimene eelistus selles kategoorias. Seevastu jäi Chase Infiniti, kes andis peategelase tütrena väga usutava ja inimliku esituse, nominatsioonist ilma, kuigi minu hinnangul oleks ta seda väärinud. Ta tõi Willa tegelaskujule nii intensiivse haavatavuse kui ka terava enesekindluse.

Samuti olid Leonardo DiCaprio ja Benicio del Toro olid Oscaritele nomineeritud, kuid kumbki ei võitnud. DiCaprio tegelane erineb tavapärasest märulikangelasest – ta on ebalev ja hirmunud, ning seda annab näitleja veenvalt edasi. Del Toro kehastab seevastu rahulikku ja tasakaalukat Senseid, kes suudab ka kaootilistes olukordades säilitada kontrolli. Kuigi mõlemad esitused olid tugevad, siis ikkagi ei tõusnud need teiste nominentide kõrval esile.

Minu jaoks oli see üks neist filmidest, mille puhul oli juba ette aimata, et Ameerika Filmiakadeemia seda soosib – mida kinnitas ka filmi edu auhinnagalal. Kuigi filmi sõnum on mõjus, ei tekitanud see minus pärast vaatamist eriti tugevat emotsiooni. See ei pakkunud midagi märkimisväärselt uut ning jäi seetõttu pigem kergesti ununevaks.

3. „Patused“

Seda filmi vaatama asudes ei olnud ma selle sisuga peaaegu üldse kursis, mistõttu tuli mulle suure üllatusena, et tegemist ei ole ainult õudusfilmiga, vaid lausa vampiirilooga. 

Filmi keskmes on Moore’i kaksikvennad Smoke ja Stack, kes naasevad Mississippisse pärast töötamist Chicago maffia heaks. Nad ostavad vana veski ja muudavad selle juke joint’iks, kasutades oma varasemaid kogemusi, et äri edukalt käima lükata. Peagi korraldavad nad suure peo, kuhu kaasavad oma lähedased, ning kõik näib kulgevat hästi, kuni uksele ilmuvad üleloomulikud külalised, kes osutuvad vampiirideks.

Film uurib rassi, folkloori ja usu kokkupuutepunkte. Vampiirid sümboliseerivad siin süsteemset rassismi ja kultuurilist omastamist – nad püüavad „tarbida“ ja endale haarata mustanahaliste kunsti, rõõmu ja esivanemate jõudu. Nendele vastu astumiseks kasutavad tegelased bluusimuusikat kui spirituaalset ja esivanematelt pärit vastupanuvormi. Film rõhutab muusika ja pärandi olulisust, näidates, kuidas need ei ühenda üksnes kogukonda, vaid toimivad ka kaitsemehhanismina. Samuti põimib teos üleloomulikud õudused päriseluliste ajalooliste traumadega, viidates näiteks Ku Klux Klani terrorile ja rassilisele vägivallale.

Kuigi ma ei ole tavaliselt õudusfilmide fänn, meeldis see film mulle väga. See ei olnudki niivõrd hirmutav, kuivõrd sisuliselt köitev – mind paelusid eelkõige selle sõnum ja süžee. Vampiirilugusid on palju, kuid see film mõjus erakordselt originaalsena ning eristus selgelt teistest omataolistest.

Film püstitas ka märkimisväärse rekordi, kogudes Oscaritel 16 nominatsiooni, millest võitis neli: parima meespeaosatäitja, parima filmimuusika, parima algupärase stsenaariumi ja parima operaatoritöö kategoorias.

Muusika oli filmi üks keskseid elemente ning Oscari võit selles kategoorias oli igati õigustatud. Michael B. Jordani näitlejatöö oli samuti tipptasemel – kahe erineva karakteri kehastamine mõjus veenvalt ja nüansirikkalt. Samas on mul kahju, et Miles Caton, kes mängis vendade nõbu ja üht keskset tegelast, jäi nominatsioonist ilma, kuigi tema esitus oli väga tugev.

Kokkuvõttes oli see minu jaoks üks suurimaid üllatajaid – film, mis ületas ootusi nii oma originaalsuse kui ka sisulise sügavuse poolest.

2. „Hamnet“

„Hamnet“ on äärmiselt liigutav film, mis põhineb samanimelisel romaanil. Lugu kujutab ümber William Shakespeare’i ja tema naise Agnese elu, keskendudes nende perele ning pojale Hamnetile, kes sureb 11-aastaselt katku. Poja kaotusele järgneb pikk leinaperiood, mida film avab nii Agnese kui ka Williami perspektiivist.

Agnes kogeb leina kui füüsilist ja kõikehõlmavat kohalolu. Ta tõmbub vaikusesse ja isolatsiooni, tundes kaotuse raskust oma igapäevaelus. Juba noorest east peale on ta olnud väga looduslähedane ning tal on tugevad ravitsemisoskused. Poja kaotus paneb teda aga küsima, kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, mis viib sügavate süümepiinadeni.

Williami reaktsioon võib esialgu jätta mulje, justkui ta hülgaks Agnese. Ta naaseb Londonisse ja matab end teatrisse, justkui põgenedes reaalsuse eest. Hiljem selgub aga, et tema töö ei ole pelgalt põgenemine, vaid meeleheitlik katse toime tulla kaotusega, mida ta ei suuda sõnades väljendada – ta teeb seda läbi kunsti. Selle protsessi tulemusena sünnib „Hamlet“.

Film käsitleb leina äärmiselt tundlikult ja realistlikult, pannes ka vaataja seda koos tegelastega kogema. Jessie Buckley, kes kehastab Agnest, on fenomenaalne – ta suudab edasi anda tohutul hulgal emotsioone ainuüksi näoilmete ja kehakeele kaudu. Tema näitlejatöö oli kahtlemata üks aasta mõjukamaid ning seda kinnitab ka tema edu nii Oscaritel kui ka teistel filmiauhindadel. Parima naispeaosatäitja kategoorias pälvis ta auhindu pea igal galal, kus ta nomineeritud oli. Kokku on ta võitnud lausa  42 auhinda. 

Paul Mescal, kes kehastab William Shakespeare’i, oli samuti väga veenev. Alguses kahtlesin, kui hästi ta sellesse rolli sobib, kuid filmi lõpuks olin kindel, et see on täpselt temale mõeldud. Lisaks andis filmi lõpp tema rollile eriti tugeva kaalu. Seetõttu oli minu jaoks suur pettumus, et ta ei pälvinud Oscari nominatsiooni.

Veelgi enam on mul kahju Jacob Jupest, kes kehastas väikest Hamnetit. Tema näitlejatöö võttis mind sõna otseses mõttes jalust. Ammu ei ole ma näinud nii andekat lapsnäitlejat ning ausalt öeldes tegi ta silmad ette nii mõnelegi täiskasvanust näitlejale. 

Kokkuvõttes on tegemist filmiga, mis on vaatamist igati väärt. Eriti mõjus oli viis, kuidas see käsitles leina. Liigutav on mõte sellest, et lein on kirjutanud Shakespeare’i kadunud poja tuhendeteks aastateks ajalukku ning läbi selle on ka tema pojal olnud võimalus realiseerida oma unistus teatrilavale jõuda, isegi peale surma.

1. „Sentimentaalne väärtus“

See Norra film on võitnud minu südame kogu eluks. Film käsitleb äärmiselt kompleksseid ja kohati süngeid teemasid nagu emotsionaalset seotust minevikuga, põlvkondadeülest traumat, vanemlikku hülgamist ning piire kunsti ja päriselu vahel.

Film keskendub Norale, teatrinäitlejale, kes pärast ema surma puutub koos õe Agnesega üle pika aja taas kokku oma isa Gustaviga. Gustav, kunagine tunnustatud filmitegija, kes hülgas oma pere aastaid tagasi, naaseb tütarde ellu sügavalt isikliku stsenaariumiga. Ta soovib teha comeback-filmi oma ema enesetapust ning plaanib selle üles võtta nende endises perekodus Oslos. Gustav pakub peaosa Norale, kuid nende keerulise mineviku tõttu keeldub Nora rollist. Seejärel asendab Gustav ta noore Hollywoodi tähe Rachel Kempiga. Aegamööda püüab Gustav siiski oma tütardega kontakti taastada, kuid õdedel on raske teda uuesti omaks võtta ja minevikku andestada.

Kuigi film on kohati melodramaatiline, keskendub see eelkõige paranemise võimalikkusele, mitte lihtsalt sunnitud äraleppimisele. See esitab küsimuse, kas mõistmine ja avatud suhtlus on piisavad, et ületada aastatepikkune võõrandumine.

Filmi vaatama minnes ei olnud mul peaaegu mitte mingit ettekujutust, mida oodata. Kohati kahtlesin, kas selline kooslus üldse toimib, kuid lõpuks olin meeldivalt üllatunud – kõik töötas erakordselt hästi. Näitlejatöö oli silmapaistev ning emotsioonid anti edasi loomulikult ja siiralt, ilma liigse pingutuseta. Ka fakt, et kõik peamised näitlejad (Renate Reinsve, Inga Ibsdotter Lilleaas, Stellan Skarsgård ja Elle Fanning) pälvisid Oscari nominatsiooni, räägib enda eest. Isiklikult oleksin enim soovinud võitu näha Reinsve ja Skarsgårdi puhul, kellest viimane oleks minu hinnangul olnud parima meeskõrvalosatäitja kategoorias enam kui väärt võitja.

Tegemist ei ole õnneliku filmiga, kuid ometi mõjub see kummalisel moel nagu soe kallistus. Filmis toimub korraga nii palju ja samas nii vähe – see ei muutu kordagi igavaks ning iga hetk on täidetud rahuliku, koduse inimlikkusega. Skandinaavialik vaoshoitus ja minimalism loovad atmosfääri, kus vaikus räägib rohkem kui sõnad. Kohati tekib tunne, nagu ei vaatakski filmi, vaid kellegi päriselu. See ei keerle tõe ümber, vaid vaatab sellele otse otsa – vaikselt, hellalt ja ausalt. Kinosaalist lahkudes oli mu süda väga raske.

Peale kõige on film ka visuaalselt väga nauditav ja kena. Selle aeglane, argipäevane kulg ning värvipalett loovad terviku, mis on ühtaegu nii rahustav kui ka kaasahaarav. Skandinaavialik atmosfäär kandub vaatajani otse läbi ekraani.

Pärast filmi nägemist olen korduvalt mõelnud, kas lisada see oma Letterboxdi top 4 hulka – minu jaoks oli see lihtsalt nii hea. Kuigi film pälvis väljateenitult parima võõrkeelse filmi Oscari, jään mina siiski igatsema ka parima filmi auhinda. Tõenäoliselt vaatan seda filmi tulevikus veel ja veel, kuid praegu ei jää mul muud üle, kui oodata hetke, mil see DVD-na müügile jõuab.

14. veebruaril oli ilmselt igaüks, kes sõbrapäeva tähistamisega liiga ametis ei olnud, naelutatud teleri ette, sest taas oli käes aeg valida Eesti muusikamaastikult välja parim kandidaat, kes meid mais Viinis toimuval Eurovisiooni lauluvõistlusel esindaks. Võistlus, mis pakkus emotsioone skaalal hüppan rõõmust lakke kuni vajun pettumusest maa alla, osutus üle aastate üheks kõige tasavägisemaks, sest võitja saatus rippus vaid ühe ainsa protsendi küljes. 

Mida arvasid aga kogu sellest trallist Saaremaa Gümnaasiumi õpilased? Muusikaõpetaja Laine Lehto kogus enne Eesti Laulu finaali G2 ja G3 klasside arvamusi ja ennustusi artistide saatuse kohta, mille põhjal moodustus SG oma edetabel. Tulemused (traditsiooniliselt tagant ettepoole) koos artistide tutvustuste ja õpilaste kommentaaridega on teie ees!

12. KOHT – MARTA PIKANI

Marta Pikani, kes on tuttav bändi Wiiralt koosseisust, osales sel aastal Eesti Laulul esimest korda sooloartistina. Tema lugu „Kell kuus” on kantrihõnguline pala, mille temaatika peegeldus ka kostüümis ja julges lavalises esituses.

„Marta Pikani laul on väga kaasahaarav, algab kohe väga jõuliselt.“

11. KOHT – LAURA PRITS

Laura Prits on tõeline energiapomm, kes paistab silma nii oma särava isiksuse, ägeda stiili kui ka teistest eristuva laulu poolest. Tema võistluslugu „Warrior“ on küll läbi ja lõhki rokk, kuid kannab tegelikult ka ühiskondlikult olulist sõnumit, julgustamaks inimesi hallist massist eristuma.

„Laulja on vokaalselt väga andekas, beat oli väga meeldejääv ning laul ise väga inspireeriv.“
„Laura Pritsi laulu kujutan täpselt Eurovisioonil ette. Refrään on väga hea ja meeldejääv. Arvan, et ta võib võita.“

10. KOHT – ROBERT LINNA

Robert Linna, tuntud bändidest Elephants From Neptune ja Lexsoul Dancemachine ning meile saarlastena eelkõige rahvusliku aarde Ivo Linna pojana, astus sel aastal esmakordselt üles sooloartistina. Tema meloodiline pala „Metsik roos“ oli sümbioosis karismaatiliste puusanõksude, lumivalge ülikonna (mille mitte ära määrimine oli laulja enda sõnul saavutus number üks) ja laia naeratusega.

„Eripärane, eestikeelne, mõnus.“
„Ülimalt meeleolukas ja lõõgastav, selline jazzi moodi rohkem, mitte üldine pop nagu enamik ülejäänud. Midagi, mille saatel lihtsalt aeg maha võtta või tuju tõsta. Eestikeelne ka muidugi, mis on alati pluss.“

9. KOHT – GRETE PAIA

Jätkame Saaremaa lainel, sest ka järgmist kohta ennustati kodukandist pärit muusikule Grete Paiale. Eesti Laulul on tegu juba vana kalaga, kelle jaoks oli tänavune osalus järjekorras neljas. Tema laul „Taevas jäi üles“ on energiline pophitt, mida võimendas veelgi lauljatari efektne lavashow.

„Grete Paia laul „Taevas jäi üles“ on kohe kaasahaarav ja hästi mõistetav. Lisaks annab Grete lauluhääl sellele loole palju juurde.“

8. KOHT – MINIMAL WIND X ANT

Eesti Laulule pole võõrad ei Minimal Wind ega ANT, kes on varem osalenud eraldi koosseisudega. Sel aastal lõid nad liitudes harmoonilise ja tundliku koosluse ning nende võistluslugu „Wounds (Don’t Wanna Fall)“ tekitab külmavärinaid nii oma kauni kõla kui ka lihtsa, ent liigutava lavalise etteastega.

„Väga rahulik ja hinge paitav laul, muusika on mõnus ning sõnad justkui ei lase laulu kinni panna. Võib võita just sellepärast, et on vägagi mõnusa meloodiaga.“
„Ilusa sõnade ja sõnumiga lugu. Rahulik ja voolav. Mõnus kuulata.“

7. KOHT – STOCKHOLM COWBOYS

Kooslus võib esialgu tunduda võõrana, kuid salapärase nime taga on kaks Eurovisiooni-veterani: Stig Rästa ja Victor Crone. Mõlemal on Eesti Laulu võit juba taskus ning Rästal laulukirjutajana lausa mitmel korral.

Nende võistluspala „Last Man Standing“ on rütmikas ja oskab üllatada ning sama saab öelda ka lavashow kohta. Just siis, kui arvad, et oled juba kõike näinud, vajub suu uuesti imestusest lahti.

„Laul on tugeva refrääniga, rahvusvaheliselt kõlav pop-rock lugu, mis sobiks hästi nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni lavale. Erineb professionaalse kõla ja hoogsa esitluse poolest.“
„Hea rütm, segab erinevaid muusikažanre, meeldejääv ja isikupärane.“

6. KOHT – ULIANA

Esmakordselt Eesti Laulul üles astunud ukrainlanna Uliana Olhyna tõi võistlusesse värsket hingamist oma kahekeelse palaga „Rhythm of Nature“. Tegu on lõbusa ning kaasahaarava lauluga, mille ukrainakeelsed salmid ning eestikeelne refrään lõid tervikliku koosluse näitamaks Eesti ja Ukraina vahelist sõprust.

„Kultuuride lõimumine on alati huvitav. Laul ise on väga hea ja kultuuriliste elementide olemasolu annab omapärasust.“

„Uliana laul on kaasahaarav ning kergesti kummitama jääv. Samuti on laulu muusikavideos kasutatud rahvariideid ja taustal on kuulda parmupilli, mis kõik toob Eesti kultuuri esile.“

5. KOHT – VANILLA NINJA

Ehkki tänapäeval tuleb Vanilla Ninjast kuuldes paljudele esmalt silme ette armastatud jäätis, lõi see naiste rokkbänd omal ajal kõvasti laineid. Olles korra juba Šveitsi esindades eurolavasid vallutanud, tegid Ninjad sel aastal kaasahaarava looga „Too Epic to Be True“ nostalgilise comebacki. 

„Lugu oli kaasahaarav ning jäi kummitama. Head naisvokaalid. Kuna tegu on tuntud bändiga on nende võiduvõimalus suurem.“

„Vanilla Ninja mõjub enesekindlana – nad teavad täpselt, mida teevad. Lugu on jõuline ja sobib suurele lavale, mis annab esitusele kaalu ja usutavuse.“

4. KOHT – GETTER JAANI

Getter Jaanit nähes pole võimalik nukker olla, sest tema naeratus ja soe energia toovad päikese välja iga pilve tagant. Eurovisiooni kogemus aastast 2011 taskus, naasis Getter sel korral Eesti Laulule palaga „The Game“. Lugu erines märkimisväärselt tema tavapärasest stiilist, pakkudes värskust ja uut hingamist. Laulule lisandus live-esituses efektne Eurovisiooni vääriline lavashow.
„Laul on väga lõbus. Laulja hääl nii ilus ja kütkestav.“

3. KOHT – OLLIE

OLLIE on viimastel aastatel olnud Eesti Laulu tihe külaline, kelle nina ees jääb Eurovisiooni uks iga kord napilt suletuks. Sellele vaatamata tuleb ta igal aastal uue bängeriga tagasi. Lisaks tuleb kiita seda, et artist kirjutab ja produtseerib lood alati algusest lõpuni ise. Sel aastal pakkus eurofännide favoriit looga „Slave“ kõike alates rokist ja korralikust kogusest tulest kuni crowd surfinguni välja.

„Väga energiline ja just minu maitsele – arvan, et Eurovisiooni laulude suhtes omapärane ja seepärast ka väga hea valik.“

„Selline keskmine rokk-lugu, olen seda Kudjape jõusaalis RockFM-ist kuulnud. Oleksin justkui selliseid lugusid mitu korda kuulnud, aga võrreldes ülejäänud Eesti Laulu pop-lugude banaalsusega paistab see vähemalt natukenegi välja.“

„Rock and roll never dies.“

2. KOHT – NOËP

NOËP ehk Andres Kõpper on varem Eesti Laulu laval hullanud ansamblitega Tenfold Rabbit (aastal 2012), millega saavutati kolmas koht ja Meelik (aastal 2023), millega saavutati neljas koht. Tema loomingu hulka kuuluvad nii tuntud hittlood kui ka Eesti artistide laulud uues kuues. Selleaastane võistluslugu „Days Like This“ eristub massist ja kummitab juba pärast teist kuulamist.

„Lugu on väga professionaalse kõlaga ja rahvusvahelisel tasemel, meloodia jääb hästi meelde ning produktsioon on puhas. See sobiks hästi ka välismaisele publikule, mis on Eurovisiooni kontekstis oluline.“
„NOËPi laulud on alati väga meeldejäävad ja ajavad kummitama. Annab väga suvist vaibi.“

1. KOHT – CLICHERIK & MÄX

Kuigi muusikamaastikul on räpparid Clicherik & Mäx tegutsenud juba päris kaua, siis Eesti Laul oli neile uus kogemus. Piraaditemaatiline laul „Jolly Roger“ toob hea tuju, kuid lähemal kuulamisel võib sealt leida ka osavaid sõnamänge ja eriefekte ning kogu kompotile lisab palju juurde poiste üldine vaba ja lõbus suhtumine.

„Energiline ja mänguline lugu, mis segab räppi ja poppi. Tugev karakter ning hea lavaline mõju teevad selle meeldejäävaks.“

„Kõige omanäolisem ja meeldejäävam lugu loetelust, teistest kindlasti peajagu üle. Midagi sellist, mis kohe käima tõmbab ja just õige laul talvel autoga risti laskmiseks. Oli näha, et video sisse oli pandud väga palju südant.“

TULEMUSED

Tundub, et SG õpilastele veel ennustamises päris viite panna ei saa, sest meie kooli võitjad Clicherik & Mäx maandusid tegelikult seitsmendal kohal ning Eurovisioonile sõidab hoopis Vanilla Ninja, kes SG edetabelis jäi viiendaks.

Lõplikud tulemused:

1. Vanilla Ninja
2. NOËP
3. OLLIE
4. Stockholm Cowboys
5. Getter Jaani
6. ANT x Minimal Wind
7. Clicherik & Mäx
8. Uliana Olhyna
9. Laura Prits
10. Grete Paia
11. Robert Linna
12. Marta Pikani

Sellegipoolest loodame, et igaüks avastas enda jaoks mõne uue lemmiku. Mais selgub juba, kuidas läheb Vanilla Ninjal Eurovisioonil.

Paljude inimeste jaoks kaasneb uue aastaga surve ennast ja oma elu muuta. Kalendris vahetub number ning justkui peaks ka inimene koos sellega muutuma. Sotsiaalmeedia täitub lubadustega paremast minast, tervislikumatest harjumustest ja suurtest eesmärkidest. „Uus aasta, uus mina“ kõlab ju hästi, kuid selle mõtteviisi taga peitub eeldus, et vana mina on midagi, millest tuleks igal juhul lahti saada. 

Selline hoiak võib olla koormav. Kui ärkad jaanuari alguses sama väsinuna ning samade mõtete ja harjumustega, võib tekkida tunne, et oled läbi kukkunud juba enne, kui oled üldse alustada jõudnud. Muutus ei saa aga toimuda üleöö. Ometi paneb „uus aasta, uus mina“ kultuur meid uskuma, et kui me ei suuda kiiresti ja nähtavalt muutuda, on probleem meis endis. 

Aga miks inimesed üldse uusaastalubadusi annavad? Kui tihti oled mõelnud, et alustad uue treeningkava või raamatu lugemist just esmaspäeval või kuu esimesel päeval? Uue aastaga on samamoodi – uued algused annavad justkui puhta lehe ja võimaluse jätta vana selja taha. See on inimlik, sest muutumine on sageli hirmutav. Samas loob see illusiooni, et areng vajab kindlat kuupäeva, justkui ei tohiks alustada enne, kui saabub uus aasta, uus kuu või vähemalt esmaspäev. 

Tegelikult võib muutus alata ka kolmapäeval, märtsis või täiesti tavalisel argipäeval kell viis õhtul. Motivatsiooniks ei peaks ootama „õiget hetke“ – see hetk tekib siis, kui inimene otsustab, et tahab muutuda. Just seetõttu uusaastalubadused sageli ei püsigi. Mõne jaoks on ainus põhjus, miks 1. jaanuaril jõusaali minna, tunne, et peab. Kui see kohustuslik motivatsioon vaibub, ei ole endiselt selgeks mõeldud, mida tegelikult tahetakse ja miks, ning nii langetakse vanadesse harjumustesse tagasi. 

Veel üks põhjus, miks uusaastalubadused sageli ebaõnnestuvad, on see, et endale seatakse liiga suured ja ebamäärased eesmärgid. Lubatakse hakata rohkem sporti tegema või paremini õppima, kuid harva mõeldakse sellele, mida see päriselt tähendab ja kuidas neid eesmärke ellu viia. Aasta alguses tugevana tunduv motivatsioon kaob tihti juba paari nädala jooksul, sest elu ei muutu üleöö – kool, töö, kohustused ja väsimus jäävad alles ka pärast aastavahetust. 

Võib-olla seisnebki probleem selles, kuidas me arengut ette kujutame. Mitte iga edasiminek ei pea olema suur ega silmatorkav. Mõnikord tähendab areng hoopis seda, et õpid oma piire paremini tundma, oskad puhata ilma süütundeta või julged tunnistada, et kõike ei peagi korraga ära tegema. Tähtis on see, et liigud õiges suunas, mitte see, et jõuad juba aasta esimesel nädalal finišisse. Väiksemad ja konkreetsemad muutused on sageli kestvamad kui suured lubadused. 

Edasiliikumine ei pea olema kiire – tähtis on, et see kulgeks sinu enda tempos. Kui aasta algas rahulikult, mitte suure motivatsioonipuhanguga, ei tähenda see, et oled maha jäänud. Elu ei ole mõeldud teiste jaoks elamiseks. Kõige olulisem uusaastalubadus võibki olla see, et lubame endal olla piisavad ka lihtsalt iseendana. Keegi ei alusta uut aastat puhtalt lehelt – me võtame uude aastasse kaasa oma rõõmud, mured, harjumused ja kohustused ning teeme nendega nii häid otsuseid, kui suudame. Ja see peakski olema piisav. 

Kui varem mängisid noorte elus olulist rolli netifoorumid, siis nüüdseks on need oma tähenduse suuresti kaotanud. Nende asemele on tõusnud uued kogukonnapõhised platvormid, sealhulgas Letterboxd. Tegemist on veebirakendusega, kus kasutajad saavad jagada oma filmivaatamiskogemusi, koostada filminimekirju, anda filmidele viie tärni süsteemis hinnanguid, märkida oma neli lemmikfilmi ning suhelda teiste filmihuvilistega. Olulise lisaväärtusena võimaldab platvorm jätta filmide alla arvustusi, muutes filmialase arvamuse avaldamise senisest kättesaadavamaks.

Infoküllases meediaruumis tekib sageli mulje, et igaüks võib pidada end eksperdiks. Seda võib märgata nii sotsiaalmeedias levivates tervisenõuannetes kui ka kultuuri käsitlevates aruteludes. Ka Letterboxdi kasutajate seas leidub noori, kes platvormiga tihedalt kokku puutudes hakkavad pidama end filmiekspertideks. Enamasti ei ole nad siiski filmindusega kokku puutunud väljaspool kinosaali ning nende teadmised tuginevad peamiselt isiklikele vaatamiskogemustele.

Filmide arvustamise võimalus on toonud kaasa olukorra, kus sisukate analüüside kõrval koguvad sageli populaarsust humoorikad ja iroonilised kommentaarid. Levinud on näiteks naljatlevad märkused stiilis „Oh aeg, ma päriselt lootsin, et Jack jääb seekord ellu“ filmi „Titanic“ kohta või lihtsustavad võrdlused, nagu „„Saatan kannab Pradat“, aga poistele“ filmi „Whiplash“ iseloomustamiseks. Kuigi sellised kommentaarid võivad olla meelelahutuslikud ja kogukonda ühendavad, tõstatub küsimus, kas nende ülekaal toetab filmikriitika arengut või viib selle sisulise taandumiseni.

Samas kasutavad Letterboxdi üha enam ka professionaalsed filmikriitikud, et jõuda oma arvustustega laiema publikuni. Sellest hoolimata on platvorm suunatud eelkõige tavavaatajale, mis võib jätta eksitava mulje, justkui seisneks filmikriitiku töö üksnes otsustamises, kas film on hea või halb. Tegelikult eristab professionaalset kriitikut tavavaatajast süstemaatiline analüüs, filmikeele tundmine ja laiem kultuuriline taust.

Kuigi filmikriitiku amet ei eelda kindlaid kvalifikatsioone, on tõsiseltvõetava karjääri kujundamine keeruline ilma vastava ettevalmistuse ja kogemuseta. Seetõttu toetub professionaalne filmikriitika sageli haridusele filminduse, ajakirjanduse, kultuuriteaduse, keele- ja kirjandusteaduse või mõne muu humanitaareriala valdkonnas. Need erialad arendavad analüüsi-, mõtlemis- ja väljendusoskust, mis on kvaliteetse filmikriitika aluseks.

Seejuures ei saa täielikult kõrvale jätta ka tavavaataja arvamust. Filmid on loodud publikule ning just vaatajate huvi ja tagasiside mõjutavad suurel määral filmide edu ja tulevaste teoste sündi. Seetõttu on publikul oluline roll filmikultuuri kujunemisel.

Probleem ei seisne niisiis tavapubliku arvamuse olemasolus, vaid kriitilise meediapädevuse üldises nõrgenemises. Paljudel inimestel on üha keerulisem eristada professionaalset filmikriitikat isiklikust arvamusest, eriti olukorras, kus mõlemad paiknevad samal platvormil ilma selge eristuseta.

Sellises keskkonnas kipuvad kõik arvamused näima võrdselt pädevatena, kuigi tavavaataja hinnang põhineb sageli üldmuljel, samal ajal kui professionaalne kriitika tugineb teadlikule analüüsile ja laiemale kultuurilisele kontekstile. See hägustab filmikriitika harivat ja suunavat rolli.

Eriti problemaatiline on asjaolu, et paljud tavakasutajate arvustused kujunevad teiste hinnangute mõjul. Soov sobituda üldise arvamusega või kuuluda kogukonda võib viia olukorrani, kus isiklik seisukoht asendub valitseva hoiakuga. Selle tulemusel muutuvad arvustused üha sarnasemaks ning filmikriitika mitmekesisus väheneb.

Seetõttu ei saa väita, et veebirakendused nagu Letterboxd tähistaksid filmikriitika lõppu. Pigem on muutumas kriitika eesmärk: süvitsi mineva ja analüütilise arutelu asemel nihkub fookus kiirele hinnangule ja meelelahutuslikule eneseväljendusele. Kriitika kui nähtus ei kao, kuid selle tähendus ja sügavus võivad ajas muutuda pinnapealsemaks.

Kuigi Letterboxd pakub paljudele, sealhulgas mulle endale, väärtuslikku võimalust eneseväljenduseks ja meeldivaks ajaviiteks, tuleb seda käsitleda filmikriitika allikana teadlikult ja kriitiliselt. Vajalik on leida viise, kuidas eristada professionaalset filmikriitikat tavakasutajate arvamustest, et säilitada filmikriitika sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus.

Armastus on meie elu alustala. „Armastus on see” („Love Actually”) intro võtab selle kokku hästi: „Mulle näib, et armastus on igal pool. Tihti pole see eriti väärikas või uudisväärt, kuid see on alati olemas – isad ja pojad, emad ja tütred, mehed ja naised, poisssõbrad, tüdruksõbrad, vanad sõbrad. … Kui seda otsida, siis on mul kahtlane tunne, et leiad, et armastus on tõepoolest kõikjal..” 

Just nii see ongi: armastus on meie, inimeste ümber alati, ükskõik kelle või hoopiski mille vastu see ka poleks. See hoiab meid koos nagu vundament, on meie valikute mõjutaja ning rebib meid halvimatel hetkedel lausa ribadeks. See mängib meie eludes passiivse peategelase rolli: see on alati pildis ja kohal, kuid harva märgatav. 

Olen mina siis ekspert sellel teemal, et pidada end õigeks inimeseks sellest rääkima? Ei. Aga ega armastusest rääkimiseks polegi eksperti vaja. Minu silmis on igaüks, kes on vähegi armastust tundnud, selle mõistmiseks juba automaatselt piisavalt kvalifitseerunud.

Ei ole mul küll suurt romantiliste kogemuste pagasit, millele armastusest rääkides toetuda, kuid see-eest on mul pere, sõbrad, kodu ja oma väikesed kirekohad, ning neid kõiki armastan ma siin planeedil üle kõige. Armastan elu häid hetki, tüütuid igapäeva rutiine ning vahel isegi selliseid halbu ebaõnnestunud hetki, mis panevad kõike uuesti kahtluse alla seadma. Just need teevadki inimesed inimesteks ning elu ehedaks ja reaalseks. Elu ilu peitubki selle autentsuses. 

Sama kehtib ka armastuse puhul. „Armastus on see” kajastab seda paremini kui ükski teine film, mida näinud olen: ausalt ja inimlikult. Ühest küljest on film pigem romantiline-komöödiline vahepala, et täita jõuluaeg helguse ja lootusega, ning seda funktsiooni täidab ta väga hästi, pannes vaatajaid elama kaasa armastuslugudele, mis on alles viljumas: peaminister David ja ta toitlustusjuht Natalie, Jamie ja Aurelia, Sam ja Joanna… Filmil otsest peategelast või keskset liini ei olegi, kuid minu südame on neist võitnud peaministri Davidi ja Natalie lugu: arusaamatused viivad tagasitõmbumiseni ja David kardab armastusega riskeerida, mille tagajärjena on mõlemad rusutud, kuni kõik taas laheneb. 

Sam tõestab seejuures, et armastus ei tunne piire: ka varases eas tekkinud armastus on armastus. On küll vaieldav, kas selline armastus on loodud kestma, kuid vaieldav ei tohiks kindlasti olla selle ehtsus. Sam on sama palju inimene kui iga teine ning see muudabki armastuse loomulikuks ja ehtsaks. Jamie ja Aurelia suudavad leida armastuse ka keelelisest lahknevusest hoolimata. Kuigi nalja saab ka möödarääkimistest, illustreerib see sama hästi, et armastus ei pea olema keeruline ning täis äppe, kohtinguid, pikki jutuajamisi – mõnikord piisab vaid paarist koos veedetud hetkest. Võibolla mõtleme me seda ühiskonnana keerulisemaks, kui see tegelikult on? 

Teisest küljest on armastus täis valu, eneseohverdusi ning segadust. Kõigepealt see lõhub ja seejärel sõlmib õrnalt tagasi kokku, kinnitades, et kõik on korras: vaev ja valu ongi head, sest ilma selleta ei saaks armastus kellegi teise vastu õitseda. Kannatab ju Emma Thompsoni tegelane Karen armastuse piinade all, kui ta saab aru, et ta pikaajaline abikaasa ja laste isa on kiindunud kellessegi teise. Ometi on ta sunnitud oma tunded alla neelama ning panema esikohale emaliku armastuse oma laste vastu. Ohverdab ka Laura Linney tegelane Sarah – oma potentsiaalse suhte oma töökaaslase Karliga, kuna temalgi on päeva lõpuks kallim armastus oma hoolt vajava venna vastu. Lisaks sellele surub ka Andrew Lincolni tegelane Mark enda tundeid võimalikult kaua alla, seda soovist oma parimale sõbrale Peterile mitte haiget teha.  

Armastus võidab alati. Ilma selleta ei püsi ka tugevaimad meist koos. Ilma selleta vaevlesid raskustes nii David kui ka Sam ning isegi muusik Billy Mack ja noor naistelembeline Colin Frissell, kes pöördusid samuti päeva lõpuks armastuse poole, olenemata nende naistemehelikust ja hooletust käitumisest. Kuigi osaliselt said Kareni ja Sarah’ lood pigem kurvema lõpu, valivad nemadki lõpuks selle armastuse, mis on neile tähtsam: perekonna armastuse. 

Armastus nii loob ja parandab suhteid kui ka murrab neid, aga see ongi loomulik. Filmi sissejuhatava lausega, et armastus tõesti on igal pool, ei eksitud kuidagi – see tõepoolest on meie suurim igapäevaseid otsuseid mõjutav faktor ning meie elude alustala. Armastus on see, mis teeb meist inimese – inimene olla tähendab armastada.

Foto: Urmas Lange

Ma mäletan siiamaani pimedat talveõhtut, millal läksin oma tavapärasele retkele Mustamäe kortermajade vahel. Lumi krõbises minu saabaste all ja pakasene tuul kõrvetas minu nina ja näpuotsi. Asfaltteele langenud säravvalge kiht oli puutumata, sest linna autoralli ei olnud jõudnud veel seda ära räpastada. Muusikapala minu kõrvaklappides paisus viimast korda ning vaibus siis täielikku vaikusesse. Esimesed sekundid olin segaduses, kui järgmine pala algas talvise lumekrõbinaga jalatalla all, aga ainult mõni hetk hiljem sattusin ma erakordsesse hämmingusse. Mina, eestipärase muusika suurim asjatundja, ei osanud nimetada, kes selle kaunikõlalise meloodia autor oli. See oli minu esimene kokkupuude Metro Luminaliga. 

Lumi kustustab patu, jää puhastab hinge 

Ma armastan sind, ma armastan talve

„Ma armastan talve” on pala 1988. aastal moodustatud eesti post-punk’i või alternatiivrokansambli Metro Luminali albumist „Üheksast viieni”. Bändi moodustasid Rainer Jancis, Mait Vaik ja Allan Vainola. Sellest ajast peale on mitmed tulnud ja läinud, aga nende seast üks tähtsamaid on Robin Juhkental, kes oli mitme albumi solist. Tänapäeval on koosseisus Jancis, Kalle Nettan ja Toomas Rull. Algusaastatel vaevasid ansamblit karmid kasvuraskused ning nigel kommertsedu, aga loo „Isa tuli koju” väljaandmine 90ndatel tõi neile täielikult ära teenitud tuntuse.

Paneks pea sulle sülle 

Suleks silmad ja magaks 

Lapsi ju unes ei lööda 

Nii hommikuks öögi saab mööda

Minu arust on see täiesti vastuvaieldamatu, et Metro Luminal on üks parimaid bände Eesti muusikaajaloos. Instrumentaalist lüürikani on nad oma eksperimentaalsuse ja uuendusliku stiiliga võitnud mitmete südamed. Toimub konstantne muutus, aga seevastu ei kaota nad ära endale omast koostoimet. Bass täiendab trumme, mis omakorda täiendavad kitarri, mis täiendab laulmist. Nii tugeva instrumentaali kõrval on kerge unustada ära sõnade kuulamine, aga selles peitub minu arust suuresti Metro Luminali võlu. Kui esimesed albumid kaldusid oma lüürikaga depressiivsema tooni poole, on sellele lisandunud lähiaastatel absurdsem mõte ja keelekasutus, millest särab läbi autorite geniaalne poeetilisus.

Miks tuled unes, kas siin tähendus peitub 

Kas olen ärkvel või kõik segi nüüd 

Kui kogu eksistents vaid sinuga seostub 

On visuaal vaid tunde järelhüüd

Kuigi Vikipeedia rõhutab, et Metro Luminal on tuntud bänd väikesel Eestimaal, tekib teismelistega muusikast kõneledes alatasa tunne, et see ei vasta tõele. Läbi aastate on bändi kuulsuse sära eriti noorema põlvkonna seas hakanud hämarduma. Mind on kaua vaevanud tunne, et seda põhjustab ainult teadmatus nende olemasolust. Sellepärast küsitlesin Saaremaa Gümnaasiumi kooliperet, et saada teada, kes seda muusikalist pärli tunneb, ja paigutada nad vaikselt noorte muusikahuviliste radarile. Kokku rääkisin ma 20 inimesega mitmes vanusegrupis nendele meelt mööda muusikažanrite ja päritoluriikide teemadel ning lõpuks kuulasid nad lühikest Metro Luminali pala katkendit.  

Siis pole muud kui võta kätte oma käsi 

Siis pole muud kui anna peeglitele suud 

Ja kui sa viimaks ise endast väsid 

Siis öösel vennaks taevas pidada võid kuud

Räpp, hiphop, rokk, popp – kõik need žanrid on jätkuvalt noore põlvkonna seas teada-tuntud. Jäi kõlama kalduvus nautida välismaiset muusikat, mis on populaarne kas raadios või sotsiaalmeedia kanalitel. Eksklusiivselt Eesti teoseid ei kuula enam ükski noor, kuid seda pole ka täiesti ära unustatud.  

Tee kiirelt otsa saab valu 

Kui välk mis kaoses kaob 

Jah olevik muud sult ei palu 

Jah tulevik muud ju ei talu

Iga mängitud katkend oli erinevast laulust, aga vastukõla peale selle kuulamist oli kujuteldamatult positiivne. Instrumentaali hinnati kõrgelt, aga kiideti ka omanäolist kõlapilti. Mitmed vastasid pärast poole, et nad on huvitatud Metro Luminaliga lähemalt tutvumisest. Mõned teadsid bändi nimepidi, aga ainult kaks vastajat tuvastasid katkendi põhjal artisti ära.  

Silitan sind ja see on mu palve 

Elame üle ehk sellegi talve 

Eluks on hilja ja surmaks veel vara 

No ära siis mine palun veel ära

Kui vastukaja oli nii positiivne, siis miks keegi Metro Luminali ikkagi ei tunne? Loomulikult ei ole rokk ja punk aastatega kuhugi kadunud, aga suurem tegur on minu arust välismaa muusika populaaruse tõus. Eriti noorem põlvkond puutub läbi sotsiaalmeedia eestipärasest teistsuguse muusikaga rohkem kokku kui kunagi varem, sest see on kergesti kättesaadav. Välismaa muusika ei ole enam kuulajatele midagi uut, vaid see on paljudele kodune ja mugav. Erinevate kultuuridega tutvumises ja oma muusikalise silmaringi avardamises ei ole midagi halba, aga sellest tärkab probleem, et tasapisi ununevad oma maa artistid. Suurte rahvusvaheliste kuulsustega lihtsalt ei suuda Eesti väikesed ansamblid konkureerida.

 

Sa enam iialgi ei talu valu 

Sa enam iialgi ei ole kurb 

No mis võiks olla ilusam kui elu 

No mis võiks olla parem veel kui surm

Metro Luminal on ehtne näide sellest, kuidas eestimaine kaob tihti tagataustale. Kaunis lüürika ja hoogne pillimäng ei taga, et sa lõpetad Rock’n’Rolli Kuulsuste Hallis tihti ainult sellepärast, et oled valest riigist pärit. See artikkel on minu palve anda Metro Luminalile võimalus, sest nendes peitub midagi, mida teistes ei leia, ja see tuleneb täielikult sellest, et nad on lihtlabaselt eestlased. 

Jumal anna mul andeks su kojas 

Tantsisin rõõmust, mis kangem kui viin 

Leidsin endast su kadunud poja 

Kõigest maisest olen nüüd prii

( Täna on 25. oktoober ja õues sajab paduvihma. Ma istun arvuti taga ja mõtlen, kuidas sellist artiklit alustada. Ma võiks ju loomulikult ChatGPT-lt küsida, aga mis väärtust sellel siis üldse oleks? )   

Tehisintellekt on tänapäeval nii tavaline teema, et vast iga noor on seda kasutanud või vähemalt sellest kuulnud. Suur osa kasutab seda päris tihti, olgu see siis konkreetse info leidmiseks, kodutööde tegemiseks, mõne teema/probleemiga abistamiseks või lihtsalt rääkimiseks. See kõik on meie jaoks  tavaliseks muutunud ning enamik ei mõtle pikemalt, kui tehisintellekti abi millegi jaoks kasutavad, kuid on see ikka nii hea asi, kui tundub? 

Vaadates kõigepealt tehisaru häid külgi, võiks koolitööga aitamise osas seda ju igati heaks lahenduseks pidada. Trükid sisse näiteks: „Tee mulle Vana-Kreeka igapäevaelu kohta kokkuvõte” või „ Mida tähendab kovalentne side keemias?”, ootad mõne sekundi ning ongi materjal olemas, mille abil teema endale selgeks teha. Tehisintellekti sellel moel kasutades on tulemus väga hea – saad täpse info, mille järgi tööks õppida või konspekti teha ning kogu õppeprotsess on selle võrra kergem. Samuti saab tehisintellektilt küsida küsimusi kõige muu kohta, mis huvi pakub, et kiirelt vastusteni jõuda. Ta saab teha peaaegu kõike, mida teha vaja oleks. Päris hea abimees, eks? 

See kõik tundub ju väga tore, kuid kuidas see meid kõiki pikas plaanis tegelikult  mõjutab? Need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei taha tihti kuulda negatiivseid külgi, mis paratamatult kogu selle lihtsustatud tööga kaasas käivad. Kui anda kõik keerulised ülesanded ChatGPT-le, siis meie endi ajutegevus ja loovus vähenevad ning pikas perspektiivis võib selline tegevus noortele kahjulikuks muutuda. Samuti võin enda kogemusest öelda, et kui õppetöö käigus antakse mõni grupitöö või arutlusülesanne, siis osad noored ei suvatse ise enam mõelda ega arutleda, vaid pöörduvad kohe tehisintellekti juurde, et see nende eest töö ära teeks. Aga kujutage nüüd ette, kui kõik noored tulevikus niimoodi toimiks – arvamused, arutelu ja originaalsed ideed jäävad niimoodi ju täielikult tagaplaanile lihtsalt sellepärast, et kergemini vastusteni jõuda.  

Minu arvates ei peagi kõik alati lihtne olema – on vajalik ka omaenda peaga mõne teema üle mõelda, et igal inimesel tekiksid just talle omased arvamused ja arusaamad. Kui minna alati kergema vastupanu teed, siis jääb meie mõttemaailm lõpuks pinnapealseks ning sügavam arutlus ei jõuagi tekkida, sest ChatGPT ütles juba ette ära, mis vastus olema peaks. Sellest hoolimata on tehisintellektil noorte elus ka väärtust, kui seda õigesti kasutada. Nagu ülal mainitud, saab ChatGPT hästi hakkama keeruliste teemade seletamisega, kuid talt võiks abi küsida alles siis, kui oled ise mingit aega vähemalt proovinud antud probleemi mõista. Samuti on tehisintellekt hea inspiratsiooni ja ideede allikas, kui endal mõte kohe üldse ei jookse. Kuid selleks ta võiks ka jääda – inspireerivaks ning mõtteid algatavaks abiliseks, kes võimendab loovust ning arutelu, mitte ei asenda seda. 

Loomulikult need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei hakka enda harjumusi muutma lihtsalt sellepärast, et keegi räägib, et see on kahjulik. Täpselt nagu need, kes näiteks veibivad, ei jäta seda maha, kuigi nad teavad, et see on neile kahjulik – nad lihtsalt ei võta seda kuulda. Minu eesmärk või soov pole see, et keegi tehisintellekti ei kasutaks – tehisintellekt on kindlates olukordades väga kasulik. Sooviksin lihtsalt, et kasvõi üks noor mõtleb järgmine kord kaks korda, kui tehisaru kasutama hakkab, kas ta ka päriselt vajab tehisintellekti abi või suudab ta ülesande tegelikult enda ajuga palju paremini ära teha. 

Kuigi halloween’ist on juba aega möödas, jätkub õudukaid kogu aastasse. Need filmid äratavad inimestes lõputu arvu tundeid – vastikusest ja hirmust kuni naeru ja rõõmuni. Sõpradega õudukaid vaadates saab hästi näha, kuidas needsamad emotsioonid jagavad publiku kaheks: ühed naudivad  camp’i ja irooniat, teised otsivad lõuga kukutavat gore’i. Just see toores emotsioon on iga filmi süda – õudukad ei erine sellest kuidagi. Šokk ongi kõige suurem meelerahu. 

MIKS TUNNEVAD INIMESED RÕÕMU ÕUDUKATEST? 

Inimesed tunnevad õudusfilme vaadates mitmeid erinevaid emotsioone – aga rõõmu? Kes üldse vabatahtlikult midagi sellist vaataks?
Tegelikult saab aju õudukaid vaadates tugeva ergutuse. See võib avalduda negatiivselt – ärevuse, nutu või pingena – või positiivselt, kui hirm tekitab hoopis elevust. Üha sagedamini kogetakse just viimast, eriti noorte seas, keda huvitavad tumedamad teemad, true crime ja psühholoogiline pinge. 

Keha tunneb kõige suuremat naudingut kriitilistel hetkedel: adrenaliin paiskub verre, süda lööb kiiremini ja korraks tunned, nagu elaksid rohkem kui tavaliselt. See on turvaline viis ohtu kogeda. Õudukaid vaadatakse tihti ka sõpradega, sest jagatud hirm tundub alati väiksem ja koos karjumine leevendab juba ise olukorda ning see on lõbusam kui üksi diivanil istuda. Kui stseen lõpeb, saabuvad kergendus, naer ja mõnikord isegi eufooria. Just see segu hirmust, vabastusest ja ühisest emotsioonist teebki õudukate vaatamise nii nauditavaks, et tahetakse seda kogemust korrata uuesti ja uuesti. Kogu seda protsessi üritatakse õudukate tegijate poolt igal aastal veelgi paisutada, aga kuna hirmutavad filmid on muutunud normiks, ei suudeta luua sama taset, mida tehti 70ndatel, õudukate hiilgusajal. 

KÕIGILE MIDAGI 

Teada on, et õudusfilmid on tohutult lai ja mitmekesine žanr – neid tehakse igal teemal ja igas stiilis. Mõne filmi fookus on rohkem komöödia poole, teine keskendub puhtalt šokifaktorile. On filme, mis tekitavad lihtsalt ebamugavust, ilma et nad otseselt hirmutaksid, ja on neid, mis panevad nii naerma kui ka üle kinosaali kriiskama. 

Sellepärast on õudukad ühed kõige paindlikumad filmid üldse – ühes võid näha rõvedaid ellujäämiskatseid, teises aga sarimõrvari segast armuelu. Mõni lugu toetub verevalamisele ja šokiefektile, need on klassikalised slasher’id, nagu „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Karje” (“Scream”), kus iga nurga taga varitseb mõrvar. Teised filmid on pigem psühholoogilised trillerid, kus hirm ronib su naha alla ja kasvab aeglaselt – nagu „Pärilik” (“Hereditary”) või „Babaduuk” (“The Babadook”). 

Õudukad võivad rääkida tõesti ükskõik millest ja just see teebki neist nii lõputult huvitava žanri. Alažanreid on küll palju, aga kõige tuntumad ja populaarsemad on näiteks: slasher’id, psühholoogiline õudus, üleloomulikud (nt „Kurja kutsumine” / “The Conjuring”), found footage („Blairi nõiafilm” / “The Blair Witch Project”), rahva õudus („Jaanipäev” / “Midsommar”),  nukud (nt “Annabelle”, “Chucky/Child’s Play”) või hoopis õudus-komöödia („Õudne film” / “Scary Movie”). 

IKOONID:  KULTUSKLASSIKAD & SMASH-HITID  

Õudukate kõige kuulsamad ja populaarsed teosed jagunevad kultusklassikaks ja smash-hittideks. 

Kultusklassikateks peetakse filme, mille teekond oli kõike muud kui lihtne. Need kukkusid alguses läbi – väike tulu, liiga veider teema, halvad arvustused või lausa keelustamine. Kuid just fännid tõstsid need hiljem hiilgusesse: levitasid neid ise, korraldasid keskööseansse ja lõid filmide ümber omaette kultuuri. Sageli armastatakse neid kas iroonia ja nostalgia pärast või seepärast, et need olid nii halvad, et olid head. 

Näiteks „Halloween 3: Nõidade aeg” (“Halloween III: Season of the Witch”) kritiseeriti esialgu seepärast, sest puudus Michael Myers, kuid omapärasuse tõttu on see nüüd paljude lemmik „Halloweeni” film üldse. Kultusklassikate seas säravad ka „Texase mootorsaemõrvad” („The Texas Chain Saw Massacre”), „Saag” („SAW”), „Hiilgus” („The Shining”), „Võõrkeha” („The Thing”), „Blairi nõiafilm” („The Blair Witch Project”), „Jenniferi keha” („Jennifer’s Body”)– kõik filmid, mis oma ajastu ja nišiteemade tõttu on kujunenud õuduse alustaladeks. 

Smash-hitid on seevastu õudukad, mis vallutavad nii kinokassad kui ka kriitikud. Need teenivad oma eelarve mitmekordselt tagasi ja jäävad aastateks kõneaineks. Näiteks „ Vaimude väljaajaja” (“The Exorcist”) (441 miljonit dollarit, tänapäeva rahas ligi 9,6 miljardit) ja „See” (“IT”) (704 miljonit) tõestasid, et õudus võib olla ka kassamagnet. Hitid alustavad sageli terveid universumeid, nagu „Kurja kutsumise” („The Conjuring”) seeria oma tütarfilmidega “Annabelle” ja „Nunn” (“The Nun”), mis on tänaseks üks tulusamaid ja kuulsamaid õudusfrantsiise maailmas. 

VANAD HIRMUD UUES KUUES? 

Aina populaarsemaks muutub klassikate järgi- ja uuestitegemine. Filmistuudiod püüavad hoida seeriaid aastakümneid publikule huvi pakkuvana, luues neist ohtralt uusi versioone. Sellega tekib küsimus: kas vanad hirmud on saanud uue kuue – või on klassikat rikutud? 

Näiteks 70ndate klassikut “Halloween” on korduvalt ümber tehtud, et tutvustada filmi uue aja noortele. Mõnes versioonis säilib originaali hirmutav olemus, teistes aga on kriitikute hinnangul kaduma läinud see, mis tegi filmi eriliseks. Sarnane on „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Elm Streeti luupainaja” (“A Nightmare on Elm Street”), kus mõnedes reboot‘ides on fännide jaoks kadunud originaali süngus ja atmosfäär. Nende filmide klassikad annavad küll filmile uue elu, aga kas see ikka austab klassikat? 

MINU LEMMIKUD 

Minu lemmikud on väga erinevad, kuid samas väga sarnased. 

„Saag” (“SAW”) seeria tegeleb psühholoogilise mänguga: ohvrid peavad oma elu eest võitlema, kuna pole seda piisavalt väärtustanud, ning peategelane Jigsawi eetika ja mõistatused panevad fännid mõtisklema, kas nad ise suudaksid nendest “mängudest” põgeneda. 

„Jaanipäev” (“Midsommar”) on omamoodi päevane õudus, kus hirm tekib sektide traditsioonidest ja manipuleerimise sügavusest; film kasutab eredat valgusmaailma kontrastiks emotsionaalsele survele, luues ebamugavustunnet, mis jääb kummitama. 

„Chucky” (“Chucky” / “Child’s Play”) seeria näitab, kuidas midagi nii lapsepõlvele omast kui nukk võib muutuda õuduseks ning huumori ja õuduse kombinatsioon teeb selle unustamatuks.  

„Ameerika õudukas” (“American Horror Story”) meeldib mulle antoloogia formaadi tõttu, sest iga hooaeg toob täiesti uued lood, tegelased ja stiili. Lemmik hooaeg on ilmselt kolmas, mis kaldub rohkem komöödia poole ja tegeleb nõiakunstiga.  

„Hiilgus” (“The Shining”) on klassika, kus psühholoogiline õudus, üleloomulik ja peresisesed pinged on väga hästi tasakaalustatud. Jack Nicholsoni näitlemine teeb selle veel kordades paremaks. 

„Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) seeria on eriline, sest ühendab uurimise ja üleloomuliku; “päriselu” sündmused teevad hirmu usutavaks ja ootamatud stseenid hoiavad pinget kõrgel.  

„Naeratus 2” (“Smile 2”) jätkab esimese osa õudust, kus haigus levib paratamatult ja väljamõeldud popstaar tuuril loob publikuga kaasaegse ja realistliku seose. Filmile iseloomulikud naeratused/ irvitused muudavad keskkonna vägagi ebameeldivaks. Sügavalt armastan ka turundust, mis muutis Skye pärismaailma artistiks, kelle muusikat (filmi soundtrack‘i) saab kuulata igal platvormil. 

SAAREMAA GÜMNAASIUMI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE ARVAMUS 

Koolipere seas on enamik õpilasi ja õpetajaid vähemalt aeg-ajalt õudukaid vaadanud. Õpilastele pakuvad huvi eelmise sajandi klassikud, aga ka uued tulijad.  

Tiffany Šaukštelite tunneb erilist ühendust filmiga „Kurja kutsumine 2” (“The Conjuring II”), sest kui midagi sellist 6-aastasena näed, jääb see sulle “mällu istuma”. Ta nimetab ka „Annabelle’i” kui nukufoobia tekitajat.  

Mõni õpilane on õudukate tohutu suur soovitaja, aga kui kinosaali jõuab, katab silmad ja kõrvad. Annabel Lember räägib, et õudukaid käiakse ka vaatamas sellepärast, et saaks korraks põgeneda teiste, südantsoojendavate žanrite eest – sedasama harrastab ta isegi.  

Enimvaadatute ridadesse kuulub „See” (“IT”), „Saag” (“SAW”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) ja „Naeratus 1 /2” (“Smile (1/2”). Kuigi uuem film, kiidetakse ka „Jaanipäeva” (“Midsommarit”) oma teistsuguse loo ja hirmufaktoriga. Näitlejate valik ja näitlemine, õudukate ellujäämise reeglite selgitamine igas filmis ja ootamatud lõpud teevad „Karje” (“Scream”) üheks lemmikuks, eriti meie koolis. Mõnele tekitab eufooriat hoopis Ghostface’i mask ja Jenna Ortega. Paljusid kõnetab ka õudus komöödias, eesotsas „Õudne film” (“Scary Movie”), mis võlus fännid ära ikoonilise Brenda ja Cindy duoga. 

Õpetajate arvamus õudukatest on polaarne, mõnele väga meeldib, teine jälestab.  

Merje Tammaile on korralik lugu hea õuduka alus, sest mõttetu ketšupi loopimine tuleks jätta kokkadele. Tema arvates on õiged õudukad psühholoogilised thrillerid, mis mängivad sinu fantaasiaga, sest mis võiks olla hirmsam kui sinu enda ettekujutus? Lemmikuteks nimetab ta filme „Seitse” (“Seven”), „Mad Max” ja „Hannibal”.  

Piret Tänav toob sarnasuse oma lemmik õudukaga, et kui ise oled pimedas metsas ja kuuled hääli, hakkad „Blairi nõjafilmi” lavastama oma peas.  

Merike Kivilo eeldus heale õudukale on selle lavastus ja tõlkimine ning kõrval fakt! On ise tõlkinud „Kärbes” (“The Fly”) eesti keelde. Lemmikute kuulde kuuluvad ka „Psühho” (“ Psycho”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”), “The Ring” ja „Kärbes” (“The Fly”).  

Üldisemalt hea õudukas = hea näitlemine + hea produktsioon + usutavus.