Me peame rääkima Sveta Grigorjevast ja tema uuest lavastusest „Gargantua“. Kui juba meie president ütleb, et tema ei karda Sveta Grigorjevat, siis peab julgema julgeda.
Piret Tänav
Sveta Grigorjeval on olnud väga rammus ja loominguline aeg. Üle-eelmisel aastal ilmus tal luulekogu „Frankenstein“, mille eest anti talle Jaan Krossi kirjandusauhind, ning eelmisel aastal tuli välja etendus „SÜTITAJAD“.
Sel aastal pälvis ta tähelepanu kriitikakogumikuga „Kliitor on anarhist“, mis pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika kategoorias.
Eesti raamatu aasta puhul otsustas Viru keskus Tallinnas kasutada oma kevadises reklaamikampaanias noori eesti kirjanikke, sealhulgas Sveta Grigorjevat, kirjeldades neid kui ühtaegu tõsielu laulikke ja ajastu lühikroonikuid.
Aga nüüd tagasi „Gargantua“ juurde. Nimitegelane on elunautleja ja teisitimõtleja, kelle tegevus käivitab korraga nii kaose kui ka pinge. Etendus seob barokki, karnevali, tänapäevast sotsiaalkriitikat ning tähelepanuühiskonna pahesid; käsitlemata ei jää ka solvumiskultuur ega naiste võimatu võimalus saada Nobeli preemiat. Tempo võetakse üles kohe alguses ja hoitakse lõpuni, kuni publik aplodeerib.
Tegu on väga füüsilise teatriga, kus tants ja tagaajamine käivad nii kehade kui ka sõnade ümber. Lõhutakse ka neljandat seina ning näitlejad maanduvad otse publikus. See peaks kindlasti sobima kaasava teatri suurtele ja väikestele sõpradele – vabalt võib jääda mõnusalt kohmetuks.
Kui viimasel ajal on palju kurdetud selle üle, et vaatajad segavad oma telefonide kasutamisega teatrisaalis tõelise kultuurielamuse saamist, kas helenduvat ekraani libistades või suisa sõnumeid sosistades, siis Sveta Grigorjeva palus ise keset etendust vaatajad filmida etendust, seda jagada ning võimalusel hakata teda Instagramis vms jälgima (@kullanupp) – nii jõuab info heast asjast ikka kõikjale. Seda tõepoolest jõudsalt ka tehti.
Parafraseerides Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli, kes lubas oma rahvale Teise maailmasõja ajal karmi otsekohesusega vaid verd, higi ja pisaraid, pakub see etendus samuti kõiki kolme – kuid need ei muserda, vaid ärgitavad mõttetööd ning julgustavad elule „jah“ ütlema.
.
VAT teatri „Gargantua“
Autor ja lavastaja Sveta Grigorjeva
Dramaturg Kerli Ever
Lavakunstnik Mara Kirchberg
Kostüümikunstnik Lisette Sivard
Valguskunstnik Rommi Ruttas
Helilooja Martin Kirsiste
Laval: Sveta Grigorjeva, Tanel Saar, Hanna Maria Saar, Johhan
Maikuu on tuntud ka kui lehekuu, mahlakuu ja külvikuu, kuid kõige rohkem on see siiski Eurovisiooni-kuu. Tänavu toimub lauluvõistlus Šveitsis, Baselis, kus 13. ja 15. mai õhtupoolikutel selguvad 17. mai finaalvõistlusel osalevad riigid. Eurofännide jaoks algab kogu trall pihta juba palju varem kui euronädalal. Lisaks iga riigi eelvoorudele hoitakse silmi peal lauluvõistluse proovidel ja läbimängudel.
Kulminatsiooniks on võimalik valmistuda kuulates võistluslugusid, millest olen peale põhjalikke kaalutlusi koostanud TOP 20 nimekirja, proovides arvesse võtta nii enda arvamust, kihlveokontoreid ning üldist tõenäosust võitmiseks. Edetabel muutub kindlasti veel peale esituste nägemist ning tõenäoliselt ei saagi kunagi päris lõplikult valmis.
Rootsi – KAJ – „Bara bada bastu”
Tahaksin väga teada, mida need soome saunapoisid siia laulu sisse pannud on … kahtlaselt hea tuju tekitab inimestele. Ma muidu rootsi keelt ei räägi, aga selle laulu iga silp on selge nagu seebivesi. „Bara bada bastu” on naljakas, aga ka musikaalselt hea ning meeldejääv. Melodifestivaleni lavashow oli maitsekas ja tasakaalukas, ootan Eurovissoonile sama.
Rootslased on võitnud küll palju ja käesoleval sajandil ka päris tihti ning kuigi seepärast ma Rootsile karikat anda ei sooviks, siis KAJ poisid väärivad seda sajaga.
Holland – Claude „C’est La Vie”
Kui poleks Rootsit, oleksin sajaga selle laulu poolt. Selles on midagi nii erilist, just loo ülesehituse poole pealt. Refrään on kaasahaarav ning jääb kummitama, kuid ei ole tüütu. Lisapunktid ilusa muusikavideo eest.
Prantsusmaa – Louane „Maman”
Mulle pole vist päris ammu ükski prantslaste lugu nii palju meeldinud. Armas lauljatar, kes laulab live’is kõik noodid väga hästi ära.
Austria – JJ„Wasted Love”
Ta oskab laulda, selles pole kahtlustki. Siiski on tunda eelmise aasta Šveitsi võiduloo hõngu. Lugu on võimas, aga lõpuosa läheb minu jaoks kuidagi käest ära, toimub liiga palju asju korraga. Tegemist on aga suure favoriidiga.
Soome – Erika Vikman „Ich komme”
EBU suur nuhtlus isiklikult, tõeline kuninganna. See laul jääb pähe kinni ja sõnad kiiresti meelde. Tõotab tulla üks põnevamaid esitusi, mida paljud eurofännid pingsalt juba ootavad. Mul on hea meel, et „Bara bada bastu” poisid Rootsi eelvooru võistlema läksid, sest tänu sellele saab Erika Soomet esindama minna. Selline duell juba kohalikus eelvoorus oleks nii mõnegi fänni närvikava üsna korralikult rikkunud.
Belgia – Red Sebastian„Strobe Lights”
See Sebastian on tõesti red, uskuge mind, avage see muusikavideo. Tegemist on üsna klassikalise Eurolooga, millest on lihtsalt üks veidi metsik DJ remix tehtud. Kuigi mina isiklikult seda lugu nii kõrgelt ei hindaks, on selles midagi, mis on paljud eurofännid täiesti ära võlunud.
Eesti – Tommy Cash„Espresso Macchiato”
Eesti serve’ib (kohvi). Tommy läks meilt sellise enesekindlusega, et võidab Eurovisiooni ja tõmbas ka paljud eestlased selle mõtteviisiga kaasa. Kes ennast igapäevaselt toimuvaga kursis ei hoia, võib saada 17. mail suure pettumuse osaliseks, aga loodetavasti Tommy TOP 10 hulka ikka jõuab. Finaalikoht on meil sajaprotsendiliselt käes.
Tšehhi – Adonxs „Kiss Kiss Goodbye”
Väga sügava tähendusega lugu, mida muusikavideo hästi peegeldab. Mind häirib ainult see, kui hype ja disko dance break selle emotsionaalsuse vahel on, oleks võinud veidi tagasi tõmmata.
Šveits – Zoë Më „Voyage”
Mulle meeldib, et sellel lool on iseloomu ning tekitab rohkem emotsioone kui keskmine Eurovisiooni tümps või ballaad. Loodan laval näha mingisugust voolavat ja väänlevat koreograafiat.
San Marino – Gabry Ponte „Tutta l’Italia”
Ma imestan, et täpselt samasugust laulu juba olemas ei ole, paneksin isiklikult oma edetabelis selle laulu veel kõrgemale. Heatujulaul ja itaallastele kindlasti väga meeldib.
Küpros – Theo Evan„Shh”
Sellel laulul pole midagi viga, aga midagi suursugust ka kõrvu ei kostu, siiski paljudele see meeldib. Mul on suuremaid küsimusi selle muusikavideo kohta: EDM x “Squid Game” x „Düün”?
Ühendkuningriik – Remember Monday „What the Hell Just Happened?”
Tüdrukud lähevad TikToki rahvale hästi peale ning on osanud oma loo maha müüa. Salmid on head, refrään ei istu mulle kohe üldse. Aga palju õnne, britid, teil õnnestus mitte täielikult ebaõnnestuda, hakkate vist asja käppa saama!
Malta – Miriana Conte „Serving”
Kardan, et Miranat ootab isegi madalam koht, Maltal on sellega veidi ajalugu, et enne võistlust pälvib lugu palju tunnustusi ja lootused on suured, aga maikuuks on Malta täiesti unustatud ning lõpptulemus on üsna nadi. Arvan, et selle laulu ja etteaste mudel tehti Netta „Toy”-ga ära aastal 2018 ning seal see ka aegus.
Ukraina – Ziferblat„Bird of Pray”
Nunnu kooslus, armas lugu. Pole võimalik, et ukrainlased väga madala koha saaksid.
Itaalia – Lucio Corsi „Volevo essere un duro”
Käesoleva aasta Eurovisioonil on kolm Itaaliat: Itaalia ise, San Marino ja Eesti. Itaalia enda lugu on neist kõigist kolmest aga kõige igavam. Nende õnneks on sel aastal kuhjaga halbu laule.
Saksamaa – Abor & Tynna„Baller”
Minu jaoks on „Baller” catchy ja eristub. Meeldiv üllatus, aga kuna inimesed juba vaatavad Saksamaa peale automaatselt pettunud pilguga, siis ilmselt lõpetab see laul siiski finaali edetabeli lõpus.
Hispaania – Melody„Esa Diva”
See on tõesti diva … minu meelest on see laul üsna tähelepanuta jäetud. Meeldib, kuidas Hispaaniat esindab alati kas meeletult kurb mees ballaadiga või hullult girlboss naine pisikeses trikoos hiiglasliku juuksepahmakaga.
Island – Væb„Róa”
Kas ikooniline Iirimaa Jedward kolis Islandile ja jäi 15 aastat nooremaks? Väga lõbus lugu pärimuslike elementidega.
Taani – Sissal „Hallucination”
Keskmine Eurovisiooni girlboss laul, mis sajaga väärib oma kohalolu siin tabelis.
Leedu – Katarsis „Tavo akys”
Ma ei teadnud, et Karl Killing leedu keelt räägib.
Tänavune Eurovisioon on päris kirju, lisaks minu TOP 20 tabelis leiduvatele lugudele on värvikaid tegelasi veel. Norrakad tantsivad porilombis, Poola tädil lööb Ida-Euroopa vihane veri välja, Luksemburg vajab peale pikka pausi Eurovisioonist veel veidi soojendust, Aserbaidžaani Mamagama laulu ajal võib tõesti magama jääda, Horvaatia lugu ei ole „tasty tasty yum yum tasty” nagu laulja ise väidab ja Iirimaast ei hakka ma rääkimagi.
Vaimse tervise tähtsus on pidev ja igapäevane protsess, mis ei piirdu vaid üksikute ülesannete täitmisega, vaid eeldab teadlikke valikute tegemist ja tervislike harjumuste omandamist, mis aitavad hoida vaimset tasakaalu.
Vaimne tervis on üks kõige olulisemaid osasid inimeste üldises heaolus. See on osa meie elust, mis mõjutab kõike – alates igapäevasest enesetundest ja töövõimest kuni suhete ja toimetulekuni kriiside ja väljakutsetega. Kahjuks alahindame me sageli vaimse tervise olulisust, pöörates sellele tähelepanu vaid siis, kui ilmnevad esimesed probleemid: ärevus, väsimus või kurnatus. Selle lähenemisviisi oht on aga ilmne – vaimne tervis ei ole midagi, mille nimel tuleb pingutada vaid siis, kui häda käes on. Vaimne tervis on pidev protsess, mille eest tuleb hoolitseda igapäevaselt.
Üks suurimaid väärarusaamu vaimse tervise kohta on, et see on midagi, mille saavutamiseks tuleb teha ühekordne suur pingutus. Paljud inimesed arvavad, et vaimse tervise nimel tuleb teha üks suur samm või pingutus – näiteks puhata nädal aega, minna puhkusele, võtta paar päeva aega, et end koguda. Kuid tegelikult on vaimne tervis pidev protsess, mille eest tuleb hoolitseda iga päev, iga tund, iga hetk. Silver Kleimann-Leimann toob oma artiklis välja, et vaimne tervis ei ole lõppeesmärk, vaid pidev töö, millele tuleb igapäevaselt pühenduda.
Väikesed tegevused, nagu jalutamine ja enesehoolitsus, aitavad hoida vaimset tasakaalu ja lahendada muresid
Silver Kleimann-Leimann
Mina arvan, et sellised tegevused võivad tõesti aidata kaasa vaimse tervise heaolule, sest nad loovad järjepidevust ja aitavad hoida tasakaalu, mitte ainult lahendada hetke probleeme.
Üks vaimse tervise nurgakivisid, mida sageli alahinnatakse, on uni. Sheila Baylis, oma artiklis une ja vaimse tervise seostest, toob välja murettekitava tõsiasja, et unepuudus võib põhjustada tõsiseid vaimseid probleeme, sealhulgas suurendada ärevust ja stressi.
Kui ei saa piisavalt magada, on ajul raskem negatiivseid mälestusi kõrvale lükata. See muudab meid emotsionaalsemaks ja võib põhjustada stressi.
Sheila Baylis
Baylis lisab, et unepuudus takistab aju võimet töödelda negatiivseid emotsioone ja mälestusi. See võib meid muuta ärevaks, kergesti ärrituvaks ja haavatavamaks vaimsetele häiretele. Ma leian, et kui inimesed ei maga piisavalt, on nende vaimset seisundit sageli raskem kontrollida, sest inimesed ei suuda oma tundeid ja mõtteid töödelda nii nagu tavaliselt, mis omakorda viib suurema stressi ja ärevuseni.
Taisi Kõiv toob oma artiklis väga selgelt esile, et vaimse tervise hoidmiseks on oluline mitte ainult enda eest hoolitsemine, vaid ka emotsionaalne toetus teistelt. Kui tunneme end ülekoormatuna või kui meid vaevavad mured, siis ei pea me nendega üksi jääma.
Kui sul on raske, räägi kellegi usaldusväärse inimesega või pöördu spetsialisti poole.
Taisi Kõiv
Ta toob esile, et emotsionaalse ülekoormuse korral on oluline leida inimene, kellega oma muresid jagada, sest jagatud mure on kergem kanda. Ma usun, et suhtlemine sõprade, pereliikmete või spetsialistide kaudu, on üks parimaid viise vaimse tervise hoidmiseks. Kui inimestel on kedagi, kellega oma tundeid ja muresid jagada, saavad leevendada vaimset koormust ja aidata end raskustes paremini toime tulla. Suhtlemine annab meelerahu, sest teadmine, et keegi mõistab ja toetab meid rasketel aegadel, aitab paremini toime tulla.
Vaimse tervise hoidmine ei ole tähtis mitte ainult täiskasvanutele, vaid eriti oluline on see ka noorte seas. Helena Väljaste oma artiklis toob välja statistika, mille kohaselt kannatab iga kolmas noor Eestis depressiooni all. Tänapäeva kiire elu ja digimaailma mõju, pidevad sotsiaalmeedia surve ja ühiskonna ootused noortele on kujundanud noorte vaimset seisundit, muutes neid haavatavamaks vaimsete probleemide suhtes. Minu arvates selleks, et aidata noortel vaimse tasakaalu hoida, on oluline, et juba varases eas loodaks ennetusmeetmed, mis aitavad noortel õppida oma vaimset tervist hoidma. Väljaste räägib mindfulness’i ehk teadveloleku praktiseerimisest, mis on oskus juhtida oma mõtteid ja emotsioone. „Mindfulness ehk teadvelolek on oskus, mis aitab noortel juhtida oma mõtteid ja emotsioone,“ kirjutab Väljaste, tuues esile, kui oluline on noortele õpetada teadlikkust ja vaimse tasakaalu hoidmise oskusi. Mina arvan, et kui noored õpivad juba varakult oma mõtteid ja tundeid juhtima, suudavad nad täiskasvanueas paremini toime tulla ühiskonna ja digimaailma poolt loodud stressi ja ärevusega.
Vaimne tervis ei ole midagi, mille nimel pingutame vaid siis, kui probleemid juba eksisteerivad. See on pidev ja igapäevane protsess, mille eest tuleb teadlikult hoolitseda
Vaimne heaolu ei ole vaid ühekordne eesmärk, vaid elustiil, mis vajab igapäevast tähelepanu ja hoolt. Piisav uni, regulaarne enesehoolitsus, murede jagamine ja ennetusmeetmed, aitavad meil hoida tasakaalu ja vältida vaimse tervise probleemide tekkimist. Kui me hoolitseme oma vaimse heaolu eest iga päev, suudame paremini toime tulla elu väljakutsetega ja elada täisväärtuslikku, rahulikku elu. Vaimse tervise eest hoolitsemine ei ole luksus, vaid elu loomulik osa, mis aitab meil olla paremad nii iseenda kui ka teiste jaoks ja millega peaks iga inimene tegelema.
Igaüks väärtustab privileegi end vabalt väljendada – olgu see siis stiilitunnetuse, loomingu või arvamuste kaudu ja kool on koht, kus pakutakse noortele inimestele kõiksugu viise eneseväljendamiseks. Rõõm on näha ja kuulda, et neid võimalusi kasutatakse üha enam ning igaühel on võimalik leida endale sobiv väljund. Aga kas eneseväljendus saab olla täiesti piirideta?
Kust lähevad siis need nii-öelda hea maitse piirid? Ega sellele otsest arvulist või nimelist hinnangut anda ei saagi, või vähemalt praegu ei tule ühtegi head löövat lauset pähe, mis ütleks konkreetselt, et „vot, just siit läheb see piir“. Eks iga inimene ise määrab ära, kust tema meelest see piir läheb, aga milliseid tundeid see kellelegi teisele tekitab või millise mulje see näiteks koolist jätab – sellele mõtlemiseks jääb ajast vajaka. Tuleb välja, et inimeste südametunnistusele lootmisest ei piisa, et viisakuse piiridesse mahtuda, sest nagu kombeks, on inimesel huvi kaitsta ainult iseenda nime, aga mitte kogukonna mainet.
Eneseväljendus loob välismaailmale kuvandi, ja on täiesti okei, kui inimese kõige väiksem probleem on see, millise mulje ta teistele jätab. Probleem tekib aga siis, kui seesama eneseväljendus muutub lugupidamatuks – vahet pole, kas oled õpilane või õpetaja. „Lugupidamine tuleb välja teenida“ – ei, see ei tule; lugupidamine on kõigi vastu, kuid sellest on väga kerge ilma jääda.
Tahaks öelda, et lahenduseks ei ole eneseväljenduse piiramine, vaid selle suunamine viisakatesse ja lugupidamist väljendavatesse raamidesse. Kuid seda on juba tehtud – kõige inimliku, uudishimu ja koosloomega –, ning ikka leidub neid, kelle jaoks jäävad nende sõnade vahele tühimikud, mis täidetakse neile sobivate väärtustega.
Lugesin ühte põnevat kuid parajalt aegunud Maire Liivametsa artiklit pealkirjaga „Lugupidamine – imeline sõna“. Selles rääkis ta sellest, kuidas lugupidamise mõiste on ajas muutunud, ja mida see sõna üldse tähendab. Kõige rohkem jäi kõlama mõte: „Lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.“ See peaks olema reegel, mitte vaid lootus.
Õpilasi ja õpetajaid tuleks julgustada ennast väljendama, kuid samal ajal peavad nad mõistma, et nende sõnad ja teod mõjutavad teisi. Eneseväljendus on hindamatu väärtus, kuid see peaks toimuma viisil, mis arvestab kaasinimestega, sest vabadus toob endaga kaasa vastutuse ning igal teol on tagajärjed.
Õhtupoolikutel, kus valin kaaslaseks mõne kirjutise, ei tähista raamat meelelahutust. Loen mittepassiivselt raamatule vastu tulles, ootamata, et sõnad iseeneslikult ajju sopistuvad ja oma jäädavad jäljed sinna iseseisvalt jätavad. Lugedes ei „kergenda“ miski mu meelt, teda ei eksita eskapism. Lugemine on sama kurnav, kui see on hinge avardav.
Tihtipeale veedan erakordsete lausete või lõikude küüsis pika aja nendes naudeldes ja süvenedes, keeldun olla üle uhutud.
Morten Kosk
Mind paeluvad just tekstid, mille lugemine on „raske“. Need vajavad sügavamat mõtestatust, et tabada mõttekäigu tuuma, või on nii mitmemõttelised, et teksti kirevuse lahkamiseks peavad sõnad omandama ajaga uusi tähendusi. Usun ka seda, et ajaga, mil ma töötlen teksti, kasvab minu arusaam antud tekstilõigust, tervikust ning iseendast lõpmatuseni, isegi samu ridu korrates ja korrates.
Immutan end lõputult raamatus eesmärgiga midagi uut teada saada. Kuna vaadeldava tähenduslik ja sümboolne roll ammendab ennast tihtipeale kiiresti, sest autor siiski soovib, et lugeja mõistaks teose süžeed kiiresti, siis on pikemaajaliste sisemiste juurdluste uuritavaks mitte vaadeldav tekst, vaid vaatleja. Autori kirjutatu saan siduda enesega: leida sarnasusi enda ja kirjatüki vahel, sõnastada oma tundeid, kasvatada siirust iseenda vastu. See kõik võtab meeletult aega ja energiat. Minu ja kirjaniku suhe on eriskummaline, sest lugedes me põimume. Mida enam mõistan teda, mõistan ka ennast.
Armastan lugemist ning leian, et see on üks suurimaid enesemõistmisviise. Kuid siiski loen vabal ajal üpris vähe, sest aeg veedetud raamatuga pole prii, vaid nõuab kirgast katkematut ajutööd. Küll väsitav, aga ainult vaimse dialoogi abil omandavad kirjanike jutustused igas lugejas isikupäraselt tähendusrikka mõju. Mõtelda ja süveneda on valgustav, koormav ning järjekestev protsess. Kui lugeda piisavalt suure vaevaga, kui otsida küllalt kaua, on kõik raamatud, lutsud, õnnepalud ja rauad, kirjutatud just lugejast endast.
Käisin 20. jaanuaril Kuressaare Linnateatris vaatamas Bengt Ahlforsi loodud näidendit „Kõndida vee peal“.
Etenduse tegevus leiab aset tänapäeva Soomes, kus toimuvad Soome Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi valimised. See kajastab moraalseid ja ühiskondlikke probleeme kahe inimese omavahelise kogemuse näol.
Teose lavastajaks on Jaak Allik ning selle tõlkis Ülev Aaloe. Teos kujutas intervjuud kahe inimese vahel, mis sukeldub nende omavahelisse minevikku ja sellega seostuvatesse probleemidesse. Allik tõi rahva ette sümpaatse ja tõsise teose, mis oli sama puhas ja pühalik kui kirik, kus lavastuse tegevus toimus. See andis võimaluse näha tegelasi nende kõige haavatavamatest ja nõrgematest külgedest.
Etenduses astusid lavale kaks näitlejat: Piret Rauk (Marion) ja Tanel Ting (Trond).
Näidendi peategelast Marioni kehastab Piret Rauk. Marion on viiekümne aastane kirikuõpetaja, kes kandideerib Soome piiskopi kohale ning on viimases voorus. Piret Rauk annab oma kehakeelega edasi rohkemat kui sõnadega. Tema hoiak kajastab tegelase tundeid ning žestid võimendavad meeleolu. Tänu sellele oli väga hea mõista, millal ta tundis enda suhtes ülekohut, millal ta tundis end vabana ning millal süüdi. Sellele lisas emotsiooni ka tema pilk, mis muutus teose vältel enesekindlast tagasihoidlikuks. Tema kõnelemisviis oli terve etenduse vältel vaoshoitud ja konkreetne. Rauk tõi selle tegelase ellu mitte ainult tema sõnu rahvale jutustades, vaid kogu tema olemust ja iseloomu edasi andes.
Tanel Ting oli 35-aastase ajakirjaniku Trondi rollis. Trond läks Marioni juurde, et teha persoonilugu piiskopi kandidaadi kohta, kuid tal olid looga ka isiklikud sidemed. Tanel Tingi on suurem osa saarlasi harjunud nägema pigem komöödiates, eelkõige, kuna neid etendatakse Kuressaare Linnateatris sagedamini. Kuid selles näidendis oli näha tema, kui näitleja, teist külge. Üdini tõsine mees, kes proovib välja koukida mineviku mälestusi. Tema kõneviis peegeldas, et ta uurib midagi rohkemat kui lihtsalt Marioni isiksust. Ta pilgus oli näha, et see intervjuu on tema jaoks raske, kuna tal on sellega sügavam seos. Samuti olid tema žestid väga läbimõeldud ja polnud midagi üleliigset. Intensiivsematel hetkedel muutus ta jõulisemaks ja vihasemaks, tavavestluse käigus oli ta rahulik ja täpne.
Lavastuse muusika ja valguse eest vastutas Tarmo Matt. Valgustus ja heli mängisid selles etenduses suhteliselt väikest rolli. Siiski aitas valgus rõhutada jutu olulisust ja hetke meeleolu ning muusika lõi juba enne etenduse algust pühaliku atmosfääri.
Teose kunstnik oli Estookin, kelle jaoks oli see esimene lavakujundus. Tema kujundus oli ülimalt minimalistlik, kuid muutuv Jeesuse maal taustal kajastas tegevustiku meeleolu ja tõsidust. Pingelisematel hetkedel muutus taust äikesetormiks, helgematel väheste pilvedega taevaks. Vähene dekoratsioonide arv aitas süveneda tegelaste jutu sisule ja andis tunde, et vaatajad kuulavadki lihtsalt kahe inimese vahelist vestlust. Terve etenduse vältel säilis kujunduse ja valguse abil pühalik kiriku atmosfäär.
Teatrisse minnes teadsin vaid, et mind ootab ees tõsine ja kiriklik etendus. Kuigi need vastasid tõele, oli see midagi hoopis enamat. See pani mind mõtlema moraalsuse, usu ja inimlikkuse teemade üle. Nii Marioni kui Trondi lugu oli unikaalne, ent universaalne. Poleks kunagi osanud arvata, et poolteist tundi kahekõne saab olla nii huvitav ja emotsionaalne. Etenduse alguses tundus mulle, et see ei lõppegi ja lihtsalt venib, kuid loo haripunkt oli dramaatiline ja kütkestav ning siis oli see järsku läbi. Trondi kogemus usu, usalduse ja armastusega pani mind ja kindlasti ka paljusid teisi nendele teemadele mõtlema ja talle kaasa tundma ning Marioni isiksus ja minevik tõstatas mitmeid eetilisuse küsimusi. Ma arvan, et see publik, kes seal saalis oli ja naeris, ei ole piisavalt küps sellise temaatika mõistmiseks. Ma tundsin kaasa näitlejatele, kes pidid kuulama teismeliste itsitusi, kandes ette tõsiseid ja süngeid probleeme, kuid imetlesin ka nende meisterlikkust seda täielikult ignoreerida. See oli väga hästi lavastatud ja näideldud ning tõi avalikkuse ette teemasid, millest muidu väga ei kõnelda.
Olen olnud Eurovisiooni-fanaatik ja Eesti Laulu ekspert kogu oma elu, täpselt nii kaua, kui mäletan. Minu kõige esimene mälestus üldse on 2009. aasta Eesti Laulust. Euro-season, mis algab sügisel riiklike eelvoorudega ja lõppeb kevadel Eurovisiooni finaalvõistlusega, on minu absoluutne lemmikaastaaeg.
Tänavune Eesti Laulu finaal toimub 15. veebruaril Unibet Arenal, mille võitja sõidab maikuus Šveitsi, Baselisse. Endalegi üllatuseks avastasin ennast mõtlemast, et ma ei suuda sel aastal kuueteistkümne kodumaise Eurovisioonile pürgija hulgast lemmikut valida, aga ma ei saa ka öelda, et kõik laulud oleksid halvad, üldse mitte.
Siiski koostasin Silmapiiri jaoks TOP 5 nimekirja, kus on laulud suvalises järjekorras. Panin kirja oma mõtted ka teiste võistluslugude kohta, mille järjekord artiklis on samuti juhuslik. Eurolugusid on võimalik hinnata kahel viisil: oma isiklik muusikamaitse või tõenäosus Eurovisiooni karika kojutoomiseks; ning kuigi Eurovisiooniks teen tavaliselt kaks erinevat edetabelit, proovisin need faktorid praegu kokku panna.
TOP 5
Minimal Wind–„Armageddon” – Pidin seda laulu umbes kolm korda kuulama, enne kui aru sain, et ma armastan seda väga-väga. Ma tahaksin joosta päevalillepõllul ühel sumedal suveõhtul tundega, justkui tõuseks õhku. Minu niigi sügav armastus basskitarri vastu saab uue tähenduse iga kord, kui seda lugu kuulan, ja minu poolest võiks see isegi veel valjem olla. Elisabeth Tiffany hääl on i-me-li-ne!
Lihtsuses peitub võlu. „Armageddon” on rahulik ja vaikne, aga ei puudu ka vibe (võnge/vibra)ja põhjus oma jalga keerutada. Kui Minimal Wind peaks jõudma Eurovisioonile, jäävad nad kindlasti eurofännidele meelde sellega, kui inimlikud ja loomulikud nad on.
Andrei Zevakin feat. Karita – „ma ei tea sind” – Olles suur muusikavideote austaja, pean mainima, kui hästi antud loo muusikavideo seda toetab ja illustreerib. Kui räägime video eelarvest, siis loodan, et Andrei ja Karita kodus leidub veel mõni söödav pala peale kiirnuudlite. Laulu meloodia on sõltuvusttekitav, pre-chorus, mida laulab Karita, on nii mõnusalt bouncy. Refrään on lõbus ning pisut metsik, esindades täpselt neid tundeid, mida tekitab laulu põhiline teema ehk „müstiline flirt”. Zevakini enda produktsioon, nagu alati, ei vea alt.
Olen Andrei püüdlusi Eesti Laulul jälginud algusest peale ja see mees saab iga aastaga aina hoogu juurde – küll ta ükskord Euroopa lavadele ka jõuab! Jääb ainult üle loota, et live-esitus salvestisele alla ei jää ja et eelarvet jätkub ka tutske lavashow jaoks.
Tommy Cash–„Espresso Macchiato” – Selle mehe fenomen on mulle tema karjääri algusest saati jäänud arusaamatuks, esmapilgul ei viitsinud ma tema konkursilugu kuulatagi. Siiski tekitas „Espresso Macchiato” eurofännide hulgas piisavalt kõneainet ning peatselt kostis see ka minu kõrvu. Mulle ei meeldi see laul, aga see on nii halb, imelik ja sõltuvusttekitav, et see on imehea. Kentsakas muusika, halb itaalia aktsent ja koomilised sõnad on ideaalne kompott üheks tõeliseks guilty pleasure’iks. Endalegi märkamatult on mulle pähe jäänud kõik selle laulu sõnad.
Selle loo puhul ei oska ennustadagi, kas ta saab žüriilt palju punkte või mitte, taoliste lauludega on alati nii, et hit or miss, aga Eesti (eriti muusikatööstus) on piisavalt tilluke ja Tommy on piisavalt suur ikoon, et ma ei imesta, kui ta võtab ka kohtunike punktides võidu. Vahet pole, kas Eesti tahab seda tunnistada või mitte, aga Euroopa soovib näha Tommy Cashi …
An-Marlen – „Külm” – Avastasin eelmise suve lõpus enda jaoks An-Marleni muusika ja armastan absoluutselt kõike, mida ta teeb. „Külm” on küll kohati väga tempokas ja päris korralik „tümps”, aga samas on sellel lool hinge, sügavust ja emotsiooni. Paljud inimesed võivad nõustuda, et eesti keel on ilus, kuid siin laulus kõlab see eriti kaunilt. Võib-olla on asi An-Marleni ingellikus tämbris. Suudan vaid ette kujutada, kui võimsalt see lugu Unibet Arenal kõlada võib, või, miks ka mitte lausa St. Jakobshalle laval, kus Eurovisiooni lauluvõistlus käesoleval aastal toimub.
Janek – „Frozen” –Janeki nimi on Eesti Laulu fännidele juba tuttav. Loo produtseerimisel on tehtud koostööd Norra laulja-laulukirjutaja Kjetil Mørlandiga, kes on oma kodumaad 2015. aastal Eurovisioonil esindanud. „Frozen”-is on väga tunda Skandinaavia hõngu ja mõjutusi, aga mulle meeldib see kordades rohkem kui Janeki 2023. aasta lugu „House Of Glass”. Janekil on nii ilus ja selge hääl ning 30ndates eesti mehe kohta suurepärane inglise keel (ta küll elab Londonis, aga see on siiski märkimist väärt). Esimesel kuulamisel meenutas „Frozen” mulle väga Venemaa 2016. aasta lugu „You Are The Only One”, mis oli tol ajal üks mu lemmikutest, kuid ajaga need sarnasused veidi hajusid. „Frozen”-i refrääni algus „I lost every breath in me…” kratsib nii õiget kohta mu ajus. Ma siiralt loodan, et Janekil läheb hästi. Mõnel halvemal Eesti Laulu aastal oleks tal võinud olla isegi üsna suur võiduvõimalus, aga tänavu on konkurents üllatavalt tugev. Seda oskab siiski öelda vaid aeg.
—
Anna Sahlene – „Love Me Low” – Eesti Laul ei oleks Eesti Laul ilma mõne rootslaseta, kelle lugu kõlab täpselt nii, nagu ta oleks jäänud Melodifestivaleni (Eurovisiooni eelvoor Rootsis) ukse taha. Anna Sahlene on eestlastele ja Eurovisioonile juba tuttav, kuna esindas meid aastal 2002 looga „Runaway” ning aeg-ajalt käib meil siiamaani külas, lootes Eestit uuesti esindada. „Love Me Low” on tüüpiline rootslaste lugu, kuid arvan, et seda tüüpi laulud on tänaseks Eurovisiooniks pisut aegunud. Küll aga võin kihla vedada, et peale Eesti Laulu finaali vaatamist palub mu ema mul see lugu tema kõndimise playlist’i lisada – „Love Me Low” on emmede jaoks ideaalne! Tal on võimsust ja osaliselt võib ka kummitama jääda. Raadiojaamadele läheb see kindlasti peale.
ANT – „Tomorrow Never Comes” – Kui kuulutati eelmise aasta lõpus välja, et ANT võtab 2025. aasta Eesti Laulust osa, olin väga elevil ja ootasin huviga, millega ta üllatab. „Tomorrow Never Comes” on ülesehituselt suhteliselt klassikaline ning näitab artisti vapustavat häält väga hästi, kuid laulu sõnad jäävad minu jaoks veidi igavaks. Ma ei kahtle, et loos on sõnum, mida ANT meile kaunilt edastab, kuid sõnavara selle väljendamiseks oleks saanud olla laiem.
Elysa – „Last to Know” – Elysa hääles on lausa kuulda sügavat valu ja minu jaoks peitubki selles laulu parim osa. Siiralt loodan, et ka live-esituses kandub see tugev emotsioon publikule edasi. Loo ülesehitus on muidugi üsna klassikaline powerballaad – algab vaikselt ja aeglaselt (enamasti klaveril) ning kasvab iga refrääniga, sellele järgneb pisike a cappella osa, peale mida tuleb kõige võimsam refrään. Arvan, et see laul väärib väga oma kohta Eesti Laulu võistlustules.
Felin – „Solo Anthem” –Väga girlboss lugu, sobiks hästi 2000ndate alguse coming-of-age filmi või hoopis Hannah Montana maailma. Rääkides Eesti Laulust, siis ei ole eestlased selleks looks veel valmis, kuigi mõne teise riigi eelvoorus oleks tegemist lausa favoriidiga. Loo sõnum ja sõnad on vahvad, meloodia ja rütm lõbusad ja kokkuvõttes on see mõnus tantsukas. Jään suure huviga ootama, mis live’is laval saama hakkab, isiklikult ootan roosat tausta ja pikseleeritud ükssarvikuid.
MARTA LOTTA – „tantsin veel” – Seda laulu kuulsin esmakordselt TikTokis, kus Marta Lotta seda keset Tallinna Jõuluturgu laulis. Siis sain aru, et see on Eesti Laulul ja suundusin Spotifysse. Esimesel kuulamisel mõtlesin, et see kõlab nagu Dua Lipa laulaks „Dance The Night” eesti keeles. Tegemist on feel-good pop’i raamatunäitega. Isiklikult leian, et need paar prantsuskeelset lauset laulu keskel on päris huvitav valik – mõndadesse lauludesse see sobib, aga siin teeb niigi värvika kompoti veelgi kirjumaks ja minu jaoks on seda veidi palju. Kuigi suurt edu ma sellele laulule ei ennusta, siis arvan, et mõni aeg tagasi palju kõneainet tekitanud draamas Marta Lotta ja AG ning Laura Põldvere vahel tehti muusikaliselt õige valik saata finaali Marta.
Räpina Jack feat. Kaisa Ling – „Tule” – Vot see laul on põnev. Selle aasta kõige huvitavamate sõnade võistluses on see Tommy Cashile paras konkurent. Refrääniosa mulle täitsa meeldib, kepsutaks küll hobusevankriga metsavaheteel ringi. Loo lõpp meeldib ka, see tekitab ootuse, nagu hakkaks uuesti refrään üles kerima, aga ülla-ülla, laul sai läbi.
Frants Tikerpuu – „Trouble” – Eurovisioonile see lugu Eesti poolt tõenäoliselt ei pääse, pigem kõlab Austria või Tšehhi tüüpiliste lugude moodi, aga ilmselt lõpetab Eesti Laulu edetabeli keskpaigas. Iseenesest on laulul mõnus vibe ja refrään jääb veidi isegi kummitama. Väga-väga meeldivad plaksukohad produktsioonis. Teine pre-chorus on laulu parim osa, loodetavasti tuleb live’is selle võimsus eriti hästi välja.
Stereo Terror – „Prty Till The End Of The World” – Ühelt õigelt Eesti Laulult ei puudu ka kari soomlasi. Kuulates lugusid, mis soomlastelt viimasel ajal tulnud on, jääb mulje, et Käärijä napikas kaotus 2023. aastal Loreenile on neile tõepoolest sügava haava hinge jätnud. Ka „Prty Till The End Of The World”’il on kohati sarnane kõla, kuid sisaldab rohkem rokilikke elemente. Mul ei ole selle laulu vastu mitte ühtegi tugevat tunnet.
Tuuli Rand – „REM” – Tuuli Rand on käinud Eesti Laulul vist vähemalt kaksteist korda. „REM” on hea lugu ja teatud muusikamaitsega inimestele läheb kindlasti väga-väga peale, kuid Eurovisioonile pääsemiseks jääbki just see wow-faktor puudu. Ma üldse ei kahtle, et Tuuli selle loo live’is võimsalt ära laulab, kuid siiski ennustan, et lõpparvestuses jääb ta pigem teise poolde.
Gem98 – „Psycho” –Gem98-l on väga huvitav hääletämber, mis sobiks vana-inglise indie rock’ilaulma. Loo produktsioon on MEGA, müts maha Gevin Niglase ees, kelles kunagi pettuma ei pea. „Psycho” väga kergesti meelde ei jää, võib-olla ainult „Uuuuuuuuuuu…” koht. Ma olen inimene, kes paneb väga tähele laulude sõnu ja sõnumit, mis antud loo puhul jäid mulle üsna arusaamatuks, kuna sõnadega on korralikult koonerdatud.
Johanna Elise – „Eyes Don’t Lie” – Johanna Elise on samuti Eesti Laulu fännidele juba tuttav, kuid üksinda oma looga osaleb ta esimest korda. Millegipärast annab „Eyes Don’t Lie” mulle jõuluhõngu, täpselt ei oska öelda, miks. Johanna Elisel on võrratu hääl ning sellega mängimine annab laulule palju juurde. Siiski arvan, et Eurovisioonile saamiseks jääb lugu nõrgaks, kuid pääse Eesti Laulule oli vägagi vääriline.
Reedel, 17. jaanuaril esietendus Kuressaare Linnateatris Saaremaa Gümnaasiumi V lennu revüüetendus „Desideerium”. Show oli täis vägevaid emotsioone, tasemel produktsiooni ja lummavaid tantsuliigutusi. Uurisin, millised on inimeste arvamused ja muljed etendusest, mille piletite nimel tihe võistlus käib.
„„Desideerium” üllatas mind täielikult. Etenduse ülesehitus on vaheldusrikas ning voolav, kaks ja pool tundi möödus meeletult kiiresti nii, et igav ei hakanud hetkekski! Näitlejad võlusid oma meisterlikkusega, muusikud oma lauluvalikute ja talendiga ning tantsijad vägevate liigutustega. Keset etendust tekkis mul küsimus, et kuhu kadus algusest autojuht, aga pärast selgitasid mulle revüükad, et tema sõidust elusalt välja ei tulnud, see oleks võinud etenduses kohe selgemini välja tulla. Minu jaoks oli suurim üllatus lõputants – selle ülesehitus oli geniaalne! Ma ei saa aru, kuidas te kogu selle pralle nii hästi muusikasse paigutasite, aga see polegi ehk oluline… Muidugi ei saa mainimata jätta meeste „strippi”, see oli tõesti ootamatu, aga samas täiesti V lennu poiste nägu. Selle etenduse sisse on läinud lugematu arv tunde ja võin kinnitada, et see oli seda väärt!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilane
„SG III revüü – minus suurt elevust tekitanud ülivahva etendus.
Saan alati aru, kui olen kogenud enda jaoks midagi väärtuslikku – ma ei saa pärast kodus tükk aega rahu. Nii ka seekord.
Mul on väga hea meel, et etendus oli teistest eelnevatest nii palju erinev, et tarvidust võrrelda polegi. Mis mulle siis meeldis?
Etendus oli žanri poolest hübriid – nii on vist moekas tänapäeval öelda. Oli kohati nii tõsine, et võttis silma märjaks ja kohati nii lõbus, et jälle silm märg!
Muusikute töö lihtsalt vaimustav!
Hästi olid ära kasutatud teatrilava võimalused.
Tekst oli sügav ja etenduste kulgedes muutub kindlasti veelgi paremaks selle sügavuse kuuldavaks tegemine näitlejate poolt.
Tantsunumbrid olid esitatud noorusliku lustiga ja ilmtingimata pean ütlema, et kõik esinejad nautisid enda esitust.
Meie revüüde juures aga kõige rohkem meeldib mulle näha laval enda õpilasi, kes mulle ainult klassiruumist tuttavad. Mind vaimustab nende talent ja oskused.
Ja lõppude lõpuks pani see lugu vaatama enda minevikku ja mõtlema, kas aeg on nooreks olemise juures midagi muutnud – ega ei ole küll!!!
Tore etendus oli, tuhat kummardust meie „120-le teismelisele, kes lubati teatrimajja” toimetama ja kes ei kuritarvita usaldust, olen selles kindel!!!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpetaja
„Kõik senised revüüd on olnud omavahel täiesti erinevad, kuid kolmas paistab eriti silma. Miks? Peamiselt seetõttu, et näitlemisele on pandud suurem rõhk ning see mängib süžee edastamisel olulisemat rolli kui varasematel aastatel. Kuigi revüüd on olnud nii eriilmelised, et parimat on keeruline valida, julgen öelda, et „Desideerium” ületas eelmised. Lugu oli inimlik ja kergesti jälgitav, muusikavalik MEGA – palju eestikeelseid lugusid ja kodumaiseid artiste. Näitlejad said suurte sõnaliste rollidega hästi hakkama, kuigi esimeses vaatuses venis mõni monoloog liiga pikaks ja keeruliseks, nii et tabasin end poole peal mõttelt: „Oot-oot, mis see point nüüd oligi?”. Teises pooles oli jutt aga lihtsam ja selgem. Tantsudest jäid eriti meelde pöörleva lavaga nö tossutants – lihtsalt „vau!”, kinotants meeletu emotsiooni ja suurepärase lauluvalikuga, rahvatants enda energilisuse ja kaasahaaravusega ning mõlemad stripid, mis olid osavalt lavastusse põimitud, kuid ei puudunud ka üllatusmomente. Kas piletiraha väärt? Jah! Kas läheks veel mitmeid kordi vaatama? JAH!” – Saaremaa Gümnaasiumi vilistlane
„Kiitus V lennu õpilastele, sest näha ja kuulda oli, et tehtud oli suur töö ja kogu etendus sujus kenasti. Tänavune revüüetendus paistis silma kindlasti selle poolest, et osalejaid oli laval enam kui kunagi varem. Teatrilava mahutas heldelt kõik esinejad ja nende arvukust silmas pidades, ei tundunud neid ometi laval olevat ülearu. Väga meeldis, et etteastetes oli roteerumisi ja keegi ei jäänud liialt tahaplaanile.
Hästi tore oli ka pöördlava kasutus ja valguskujundus andis särtsakust juurde. Tossu kasutamise suur fänn ma ei ole, minu poolest võiks seda olla üldse mitte või võimalikult vähe.
Enim meeldejäävad olid minu jaoks seekord revüü bänd (Geito on lihtsalt loodud lavale!) ja eesti tants (väga kihvt tantsuseade ja muusika valik). Endalegi üllatuslikult tooksin aga veel välja saunatantsu ja „Kinnitage turvavööd“ (hea üllatuslik moment oli seal), kuna need lihtsalt sobitusid nii hästi etenduse konteksti.
Sära silmadesse edasisteks etendusteks – eks see koos loomine olegi suur kunst!” – Saaremaa Gümnaasiumi töötaja
„Selle aasta revüül oli väga hea energia. Õpilaste nägudelt oli näha, et nad naudivad seda, mida teevad. Bändil oli palju numbreid ja see oli tore. Ei osanud oodata selliseid monolooge, aga näitlejad said nendega hästi hakkama. Asukohana sobis teater väga hästi.” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilased
„Revüüd vaatama minnes oli ees puhas leht, aga peast käisid läbi ootused, et etendus võiks kindlasti olla parem ja uhkem kui varasemalt.
Olles ise osalenud eelnevas revüüs, olid kindlasti mõned ootused ja kohad, mida pingsamalt jälgida, näiteks korralduslik pool ja kuidas mingi asi lavastatud on. Kui aus olla, siis algusest lõpuni vaadates oli suu kogu aeg lahti ja ega ta maast üles ei tõusnud ka. See, kuidas oli lava ära kasutatud ja tantsudes keerlev lava sisse toodud, pani imestama. See, kuidas näitlejad oleks nagu aastaid oma tööd teinud, oli samuti imetlusväärne. See, kuidas lugu oli ladus ja ei tulnud ette kordagi, kus tekkis tunne, et “ah miks nii” ja ei olnud segaduses. Ideed olid neil loovad ja see, kuidas suudeti eristuda eelnevast kahest revüüst, oli amazing. Müts maha ja maani kummardus revüükatele! Te suutsite taaskord latti tõsta ja loodame, et järgnevad aastad alla ei jää!” – Saaremaa Gümnaasiumi õpilane
8. veebruaril esietendus Kuressaare Teatris Marie Jonesi „Kivid sinu taskutes“. Lavastajaks Sander Pukk ja näitlejateks Markus Habakukk (Kuressaare Teater) ja Tanel Jonas.
Lavastus viib vaataja väikesesse Iirimaa külla, kus filmitakse Hollywoodi staaridega ajaloolist filmi. Suurte staaride kõrval said ka kohalikud võimaluse katsetada statisti ametit. Loo keskmes on Põhja-Iirimaalt jooksus olev videomaailmas läbi kukkunud Charlie ja kohalik mees Jake. Nendel mõlemal on suur südamesoov läbi lüüa Hollywoodis. Charlie loodab omakirjutatud stsenaariumi põhjal filmitegijaks saada, samas kui Jake unistab näitlejakarjäärist. Lavastuse vältel toimuvad külas ja filmivõtetel erinevad sündmused, nii naljakad kui ka dramaatilised.
Juba etteruttavalt võin öelda, et mind on alati köitnud lavastused, peale mille vaatamist tunnen, et olen valmis oma elus midagi uut ette võtma, ja see etendus tekitas täpselt neid tundeid.
Minu suureks rõõmuks oli mul võimalus lavastust vaadata kahel järjestikusel õhtul – nii eelneval päeval toimunud kontrolletendust kui ka esietendust. See andis kohe võimaluse analüüsida, kuidas kaks etendust omavahel erinesid. Huvitava tähelepanekuna võib välja tuua, et näitlejad olid palju energilisemad ja rohkem kohal kui eelmisel õhtul. Samuti oli põnev jälgida, kuidas nad leidsid lahenduse olukorras, kus repliik ununes.
„Kes iganes sealt tuleb tagasi lõhnadega… (veniv paus)“
–„Kas see lendab nagu pudrukuul?“
Aga algusest… Saali sisenedes ja oma kohta otsides lasin pilgu üle publiku ja märkasin, et minu koht on täpselt kahe mehe vahel. Ohkasin, arvates, et pean üksi naerma… aga ei.
Etenduse ajal sai nii nutta kui ka naerda. See etendus oli tõeline emotsionaalne karussell – ühel hetkel naersin nii, et halb hakkas, järgmisel hetkel voolasid pisarad ja mööda selga jooksid kuumajudinad. Just siis, kui midagi hinge paitavat laval lahti rullus.
Just sellisest kurvast ja hingepugevast hetkest tuli näitleja välja paari sekundiga, olles taas rõõmus ning uues tegelaskujus.
Kui uskumatu see ka ei tunduks, suutsid kaks näitlejat kahekesi kõik lavastuse tegelased ära mängida ja neid tegelasi ei olnud vähe. Hämmastav oli näha, kuidas näitleja suutis kümnekonna sekundi jooksul kolm korda oma tegelaskuju vahetada. Piisas vaid kehahoiaku, žestide ja hääle muutmisest ning lavale ilmus täiesti uus karakter. Selles huumoriga vürtsitatud tükis oli nii siiras ja tugev mõte, et just sellepärast tuleb seda etendust vaatama minna. See polnud pelgalt lõbus lugu, vaid midagi enamat – midagi, mis jääb hinge. Sa koged seal saalis midagi sellist, mida sa kunagi kogenud ei ole.
Iga koolis on õpetajaid, kes inspireerivad oma teadmiste ja isiksusega, kuid mõni neist suudab jääda silma lisaks sellele ka oma imelise stiilitunnetusega. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selguski, et kõige rohkem on õpilaste pilke püüdnud oma ägedate ja omapäraste riietega õpetaja ja mentor Külli Mänd. Sellest tulenevalt olen teinud temaga väikese intervjuu, et uurida tema arvamust alates trendidega kaasas käimisest kuni tema stiilivalikute tegemiseni.
Mis oli teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete õpilaste arvates kõige suurem fashion icon?
Ootamatu, ent meeldiv. Või siis vastupidi. Kuna olen Saaremaa Gümnaasiumis ainult kahel päeval nädalas, siis on vahva, kui minu pisike omalaadne jooneke silma on jäänud 😊
Millest võis teie arvates see valik tuleneda?
Ei oskagi pakkuda, ehk jagavad ka gümnasistid minu soojapoolset toonivalikut. Või siis on mõni positiivse sõnumiga riideese meelde jäänud. Või see, et vahel kannan suurima mõnuga ka täiesti imelikke riideid. Teinekord poes lausa mõtlen, et kes selle siis ikka ära ostab, kui mitte mina!
Kas teie stiilivalikud on teadlikud?
Jaa, ikka.
Mille järgi teete te oma stiilivalikuid?
Eeskätt värvitoonide ja hea tunde tekitamise põhjal. Oluline on loomulikult ka sobivus, kuigi mitte just alati eakohasus … Mõnikord tahtmine pisut provotseerida. Aga põhiliselt ikkagi värvid. Miks just see nii oluline on, ei tea, kuskilt hingesügavusest need eelistused välja poevad. Mul on üldse värvidega mingi teema – kui pesupäeval riideid nöörile sätin, ei saa ma kõrvuti panna näiteks sinist ja kollast eset, ei – värvid peavad jooksma sujuvalt ja järjest nagu vikerkaares.
Kui palju aega võtab teil hommikuti riietuse valimine?
Kuna armastan viimase võimaliku sekundini magada, siis mõtlen selle peale juba õhtul, õigemini öösel. Kui valikuga midagi viltu läheb (nt ei mahu enam selga), siis paanitsen veidi.
Kas te käite trendidega kaasas või pigem mitte?
Lähtun enamasti endast, mitte trendidest … Kui aga trend tundub tore, siis miks mitte!
Kas teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiilisinspiratsiooni?
Mulle on alati meeldinud Desigual´i kaubamärk, just värvivaliku ja originaalsuse poolest.
Millistest esemetest koosneb teie riidekapp peamiselt?
Mantlid, joped, kampsunid, pluusid, pikad püksid, mõned kleidid pidulikumaks puhuks … Aga ei maksa unustada ka minu värvikaid tuttmütse, lõppematut sallitagavara ja sokikollektsiooni!
Mis on teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?
Kohutavalt raske küsimus! Kuna ostan enamasti riideid meeldivuse, mitte viimase moe diktaadi järgi, ongi automaatselt tegemist minu lemmikutega ja sellele positsioonile nad jäävadki. See on nagu lemmiklauludega – ma ei saa üldse aru neist, kes ütlevad külmalt: ah, see oli kunagi minu lemmiklaul, aga ta on nii ära leierdatud, et enam ei meeldi …
Kust te tavaliselt oma riideid ostate?
Õige vastus oleks: igalt poolt ehk nii kaubandusest, internetist kui reisidelt. Esimene variant on kindel, aga vahel igav; teine pakub küll põnevust, aga toob kaasa selle, et tellitud esemeid tihti sugulastele-tuttavatele ära kingin. See-eest kolmas pakub kuhjaga toredaid mälestusi.
Kas teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või välimus?
Enamasti mugavus, kusjuures see tunne (mis on minu, see on minu!) peab olema õige. Välimus kui värvitoon on siiski ka tähtis. Mu garderoob praktiliselt ei sisalda siniseid ja rohelisi riideid, ikka rõõmsad ja soojad toonid kipuvad olema. Siinkohal tervitan teisi neid toone eelistavaid SG õpetajaid, eriti klassiruumikaaslast Kadit!
Kas riietus, mida te kannate, tööl erineb teie riietusest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd?
Nii nagu ma ise ei lase erinevatel rollidel ennast segada, siis ei tee ka riietusel üliväga vahet.
Kas teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?
No eks ma ikka üritan SG-s natuke smart casuali moodi välja näha. Alati ei tule välja 😊
Kuidas on teie stiil aastatega muutunud?
Oo jaa! Kunagi, kui olin veel äärmiselt vaikne ja tagasihoidlik isik, eelistasin ka riietuses märkamatuks jääda, See tõi kaasa ka erinevate pruunide toonide masendava ülekaalu minu garderoobis. See oli väga ammu.
Kuidas kirjeldaksite te enda stiili kolme sõnaga?
Rõõmus, mugav, muretu.
Jääge ootele, sest juba veebruarikuises Silmapiiri väljaandes sukeldume me juba järgmise õpetaja moemaailma.
