Rubriik: Arvamus

Foto: Allfilm

4. novembril käisin Thule Kojas vaatamas „Emalõvi“. Tegemist oli psühholoogiliselt üsna raske filmiga. Sisu rääkis peategelaste Helena (ema) ja Stefi (tütar) vahelisest suhtest, kus kumbki õnnelik ei olnud. Lugu jõudis lausa nii madalasse punkti, et tütar tegi enesetapu, mis ema elu täiesti pahupidi pööras. 

Olen täielik filmifanaatik ja julgen öelda, et rohkem filme vaadanud kui tavaline minuvanune. Üldiselt on minu lemmikžanriks just vaadatuga sarnases stiilis filmid. Pean oluliseks, et film annaks mulle mingi mõtteaine, selles oleks olemas puänt ja üleüldine professionaalsus. „Emalõvi“ täitis kõik kolm kriteeriumit. Eesti filmikultuuri peale mõeldes, oli see psühholoogiliste filmide mõttes täiesti uus tase ja midagi, mida varasemalt tehtud ei ole. 

Film andis mulle mõtteainet nii mitmeski kohas. Lugu hakkas tuure üles võtma peale psühholoogi visiiti, kus eesmärgiks oli avatud kaartidega tunnetest rääkimine. Kahjuks ema sellest reeglist kinni ei pidanud ning oma mahategevate kommentaaridega ka tütre endast lõplikult eemale tõukas. Miks ema käitus nii ja oli selline nagu ta oli? See tuleneb tema enda lapsepõlvest, kus ema ei hoolitsenud temast ega pööranud Helenale tähelepanu, mis pani ta väga noores eas sunniviisiliselt iseseisvuma. Selline lapsepõlv annab tulevikuks suure traumapagasi ja paneb põntsu ise laste saamise mõttele. Seda oli ka Helena käitumisest väga selgelt näha. 

Kui olukord jõudis sinnamaani, et Stefi enesetapu tegi, toimus filmis midagi, mis minu arvates on sellistel juhtudel väga tavapärane – ema üritas leida viisi, kuidas enda valuga toime tulla. Seetõttu valmis tal ka meeleheitlik plaan röövida kõigi eest salaja oma tütar ja  vangistada ta suvilasse, kus hakkas teda seal vaatamas käima. Mina ei poolda arvamust, et ema oli hull ja skisofreenik. Tegelik mõte selle taga oli Helena eneseareng ja kasvamine. Usun, et sellise teekonna läbivad kõik antud olukorras viibinud vanemad. Muidugi mitte nii ekstreemsetes tingimustes, et kedagi sooviks kusagile kinni panna, kuid oma lapsest kinni hoidmine ja surmaga mitte leppimine, on loomulik. 

Stefi vaatepunktile mõeldes, on mul temast kahju. Kasvada üles isaga, kes on alati olemas olnud ja emaga, kes on reaalne emalõvi, ei ole lihtne. Olla kellegi teise meele järgi, mitte omada enda vajadusi või kui üritad midagi, on vastukaja negatiivne. See võibki tekitada vimma inimeste vastu. Nii juhtus ka selles loos – kahjuks ema ja tütre vahel. Stefi otsus elu teistpidi keerata vägivaldse noortejõuguga liitudes, kõigele tavapärasele käega lüüa ja muutuda, ei olnud hea lõpptulemusega. Siiski mõistan, miks nii käituti. Nii-öelda sõprade kambaga liitumine ei olnud juhuslik. Selline grupp tuleb ise leida, mitte nad ei kuku sulle järsku ühel päeval sülle. Loomulikult ei mõjunud need inimesed talle hästi ja andsid väga suure panuse Stefi enesetapule. 

Kõike seda  nägi kõrvalt ka Stefi väike vend, keda selline elustiil ilmselgelt mõjutas. Õe seksuaalsete videote netti üles riputamine tõi kaasa klassikaaslaste nilbeid kommentaare ja sellega kaasnevat vägivallatsemist, mis ei mõjunud tema koolis käimisele hästi. Kuigi see võib jätta pikemaajalise haava või halvimal juhul trauma, siis usun, et olukorraga kiirelt ja efektiivselt käitudes, annaks tulevikku päästa.

Mina usun headusesse ja inimese toetamisse. Ma ei poolda kinniseid asutusi ja ravimeid – tunnen, et need võtavad inimestelt nende viimased emotsioonid ja nii-öelda paranemine ei ole püsiv. Inimesed ei peaks enda keha mürgitama ainetega, mis sinna mõeldud ei ole. Keha ja aju vajavad suhtlemist, turvalisust, kaasamist, toetust ja pehmeid kallistusi. Arvan, et sellise meetodi rakendamine ka antud filmis, näiteks enne psühholoogi juurde minekut, oleks loole teise ilme andnud.

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Gümnaasiumiealistele noortele on vägagi asjakohane tutvustada kindlustust. Autoga sõidavad paljud ning klassireisid viivad juba piiri taha. 

Kindlustus on teenus, mis pakub eraisikutele ja ettevõtetele rahalist kaitset ootamatute sündmuste puhul ehk maandab riske. Kindlustuse pakkumisega tegelevad kindlustusseltsid. Kindlustusselts loob end kindlustanud isikute sissemaksetest fondi, millest hüvitatakse kindlustusvõtjale tekkinud kahjud. Lihtsalt öeldes pakub kindlustus meelerahu. Nii nagu iga teise tulu tootva organisatsiooni pakutavate hüvede eest, tuleb ka kindlustuse eest tasuda teatud summasid, samal ajal lootes, et seda tegelikult vaja ei lähegi. Ära on vaja märkida, et kindlustus ei suuda pakkuda kaitset kahjustuste eest, kuid nende tekkimisel aitab materiaalselt. Seltsilt saadava abi ulatus sõltub kõik sellest, millised kaitsed on inimene endale valinud. Kindlustus on kahepoolne leping. See tähendab, et kindlustatul endal on ka kohustused, mitte ainult õigused.

Liikluskindlustus on kohustuslik. Milleks siis kaskokindlustus?

Liikluskindlustus on kuni aastaks sõlmitav kohustuslik leping sõiduki omamisel, mis hüvitab kahju, mida on tekitatud keskkonnale, teistele sõidukitele, varale või kellegi tervisele. Kaskokindlustus on aga põhjustaja kaitse ehk aitab ootamatute juhtumite korral ka kahju tekitaja liiklusvahendi kulud kinni maksta. Auto remondikulud on tihtipeale üsnagi kulukad, seega on parem, kui kaskot nii öelda “tühja maksta” ja olla meelerahus, et kui üks hetk seda raha vaja võiks minna, siis on see juba olemas. Eriti oleks see turvatunde tekitajaks algajatele juhtidele. Saaremaal tasub see ära ka metsloomade pärast, kes võivad ootamatult teele ette sattuda ja põhjustada suuri kahjusid, mida liikluskindlustus ei kata, sest liiklusõnnetuse põhjustaja pole loom, vaid juht. Ka lahtise killustikuga võib tekitada kahjusid, näiteks kui peaks esiklaasi katki tegema, siis aitab kaskokindlustus. Samuti võivad saarlastele mandril tekitada segadust foorid ja mitmed sõidurajad, mis soodustavad õnnetuste juhtumist. Kasko eest tasutav raha on tihti ikkagi remondikulude kõrval väike summa. 

Novembris tekkis Mardil* hommikul tööle sõites olukord, kus kährik hüppas järsult teele, nii, et auto ei jõudnud enne looma pidurdada. Sellise õnnetuse tõttu sai lisaks loomale kahjustada auto stange, jahutusradiaator, auto põhi ning esituled. “Tegin peale toimunut juhtunust pildid, mille edastasin kindlustusele, lisaks sellele esitasin kahjuteatise. Kindlustus fikseeris siis olukorra, mille järel suhtlesin remonditöökojaga, kes tegid hinnapakkumise. Mina viisin auto remonti ning see tehti korda. Kindlustusele läks see maksma 1500 eurot. Kindlustusfirma, kellega olen lepingu sõlminud, uuris lisaks veel, kas olen remonditöökoja tehtud tööga rahul. Ehkki tol hetkel ei olnud veel autoga parandusse jõudnud, siis hoidsin neid hiljem asjaga kursis.”

Reisikindlustus paaripäevase reisi jaoks – kas on mõtekas?

Reisikindlustus mahutab endasse paljusid eri kindlustuse liike, neist märkimisväärsemad on meditsiiniabikindlustus, reisitõrke kindlustus ja pagasikindlustus. Pagasikindlustus aitab tekitada turvatunnet, kui pagas peaks kaotsi minema, siis saab sellega abi. Reisitõrke kindlustusega hüvitatakse planeeritud reisi eest makstud summa, kui peaks tekkima mingi põhjus, miks ei saa plaane tõeks teha, näiteks haigeks jäädes. Lisaks kehtib kindlustus tihti ka siis, kui lendu pikalt edasi lükatakse. Tähtsaim osa reisikindlustusest on aga kindlasti meditsiiniabikindlustus. Euroopa ravikindlustuskaardiga on Euroopasiseselt meditsiiniliselt arve väikesed, Euroopast väljaspool kasvavad hinnad kordades. Kui midagi juhtub, makstakse ravikulud kinni, kindlustusega ühendust võttes suunatakse vastavasse raviasutusse ning tasutakse seal nõutav arve. Seega kui midagi valutab, siis ei pea ise selle peale mõtlema, kust abi saab ning kui kulukaks see võib minna, kindlustusfirma tegeleb sellega. Reisikindlustuse juures on oluline ära mainida, et kindlustus tuleks ära osta juba siis, kui esimesed kulutused reisi planeerimisel tehtud on, mitte alles mõni päev enne reisile minekut. Lisaks enne kindlustusfirmade poole pöördumist on mõistlik ennast kurssi viia, kas peres on olemas krediitkaardid või telefonipaketid, millega on juba kaasas reisikindlustus. See võib tihti niimoodi juba olemas olla, lihtsalt puudub varasem kasutus. 

Kindlustuse sõlmimise ABC noorele

• Ära karda võtta ühendust kindlustusfirmaga! Kui midagi jääb lepingus segaseks, siis tuleks kindlasti kas firmale meil saata või helistada, et oma küsimusele vastust saada ning sealt edasi teadlik otsus teha.
• Loe läbi tingimused! Nii väldid ohtu, et sõlmid kindlustuse, mida sõlmides oled arvestanud igasuguse õnnetusega seoses toetust saada, ent võib välja tulla, et osades situatsioonides kindlustus ei pea midagi hüvitama. 
• Pane tähele ka ootuseid ning kohustusi, mis on seatud kindlustuse sõlmijale! Nagu mainitud, siis kindlustus on kahepoolne leping, kui üks pool ei täida kohustusi, ei pea ka teine pool neid täitma. Näiteks kui osta reisikindlustusega poliis juba reisil olles, siis tihtipeale kindlustusfirma ei võta seda lepingut isegi arvesse, sest kindlustus on sõlmitud liiga hilja.
• Hoia meeles, et kuigi kindlustuse hüvitamise üks noore jaoks kahtlemapanev osa on omavastutus, siis tihtipeale pole see kogu vajalik summa! Omavastutus ehk osa, mille kindlustuse sõlmija ise peab katma on sageli väiksem vajatavast kogusest, näiteks kui auto remondikuludeks läheks kokku 600 eurot ning lepinguga sätestatud omavastutuse summa on 200 eurot, siis kindlustus tasub 600-200=400 eurot kogusummast ning ise pead kokkuvõttes maksma vaid kolmandiku. 

Haridus on alustala, mis kujundab mitte ainult üksikisikute tulevikku, vaid ka ühiskonna arengut tervikuna. See pole lihtsalt teadmiste omandamine, vaid pidev õppimisprotsess, mis avardab silmaringi, arendab oskusi ning aitab kujundada inimeste arusaamu maailmast. 

Esimesena tuleb rõhutada hariduse mõju indiviidile. See pakub võimalusi eneseteostuseks, aidates avada uksi nii isiklikus kui ka tööelus. Haridus mitte ainult ei varusta inimesi teadmistega, vaid õpetab neile ka olulisi oskusi nagu loov mõtlemine, probleemide lahendamine, suhtlemine ja meeskonnatöö – oskused, mis on hädavajalikud tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas. 

Lisaks isiklikule kasule toob haridus kaasa ühiskondliku arengu. Haritud ühiskond on valmis uutele katsumustele, uuenduslikum ja stabiilsem. Haritud kodanikud on teadlikumad ühiskondlikest probleemidest ning võimelised neid lahendama, kaasates end aruteludesse ja otsustusprotsessidesse. 

Ent kahetsusväärselt on hariduse kättesaadavus ja kvaliteet maailmas ebaühtlane. Üks olulisemaid väljakutseid on tagada võrdsed võimalused hariduse saamiseks kõigile sõltumata nende taustast või asukohast. See nõuab nii poliitilisi meetmeid kui ka väga suurt ühiskondlikku panustamist tagamaks, et haridus oleks kvaliteetne ja kättesaadav kõigile üle maailma. 

Haridus pole mitte ainult võti isikliku eduni, vaid ka ühiskondliku arengu alustala. Selle väärtustamine on hädavajalik, et luua maailm, kus igaühel on võimalus avardada oma potentsiaali ning kaasa aidata ühiskonna edenemisele.

Noored on tihti õnnetud, kuid ei taha oma kurbust teistele näidata. See süvendab aga vaimse tervise muresid veelgi.

Noorte vaimse tervise teemadega tuleb tänapäeva ühiskonnas tihti kokku puutuda. Erandiks pole ka Saaremaa gümnaasium. 

Kooli õppenõustaja – psühholoog Eveli Kallas ütleb, et peamine mure, millega noored rinda pistavad, on ärevus. Ärevus esineb mitmetele viisidel, näiteks esinemis-, sooritus- või tulemusärevusena.  Need kartused tekitavad inimeses tunde, et neil ei ole mõtet pingutada, sest nad ei saavuta tulemust, mida nad tahtsid, hakates vältima olukordi, mis tekitavad pingeid, isoleerides ennast või keeldudes nendest teemadest rääkimast kellelegi. See süvendab noorte kurbust, mis võib kaasa tuua depressiooni ning teisi vaimseid häireid. Õpilased varjavad muresid, mis neil on, tehes nägu, et neil on kõik korras, kuigi tegelikult on vastupidi, lootes, et olukord muutub iseenesest. 

Ärevusega kaasneb tihti perfektsionism, mis tuleneb sooritus- ja läbikukkumisärevusest. Õpilane soovib saavutada kindla hinde, kas selleks, et vältida pettumust vanemate ees või seetõttu, et tema ootused on liiga kõrged. Muidu kutsutakse teda nohikuks ja peab leidma selle kesktee, et mitte näha välja kui erand, vaid tavaline õpilane. Lisaks on igal ühel erinev õppimiskiirus, millega kaasneb omakorda stress ja ärevus. Kahjuks praegune haridussüsteem ei toeta tavapärast aeglasemat õppijat, tekitades probleeme juurde. Kui noor peab pärast kooli veel kodus õppima, kuid tema sõbrad lähevad kuhugi välja, siis on tal valik. Kas jätab õppimise pooleli ja läheb sõpradega või jääb koju, jäädes ilma sotsiaalsest elust tänu tema aeglasele õppimise tempole. 

Silmapiiriga rääkis üks endine õpilane, kes koolis käies puutus kokku depressiooniga. 

Õpilane oli igapäevaselt koolis käies õnnetu, aga ta andis endast parima, et mitte näidata teistele välja enda kurbust. 12. klassi lõpus diagnoositi tal depressioon. Ise ta seda arvata ei osanud, et sest ainus muudatus, mida füüsiliselt tundis, olid energiahood või energiapuudus, mis varieerusid pidevalt. Sellega kaasnesid uneprobleemid ja keskendumishäired.

Depressiooni põhjustas tema arvates asjaolu, et igakord, kui ta sai halva hinde, tekitas see temas masenduses.  

 “Vaadates tagasi selle ajale, ütleks, et ma olin madalate standarditega perfektsionist,” ütleb ta ajas tagasi vaadates. 

Tema vanematel ei olnud kõrged standardid, kuid millegipärast mõtles ta teistepoolsed kõrged ootused enda jaoks välja.  Ainult kui teema ei olnud tema huvides, siis oli ta aeglane õppija ja nendel igavatel hetkedel arenes õpilase ärevus edasi, kuniks ta leidis lahenduse, kuidas ärevust leevendada. Selleks oli alla andmine, et ärevus ei saaks edasi minna. 

Kuigi ta püüdis igati sõpradest ja koostegemistest eemale hoida, veensid ta sõbrad ta ümber ja viisid välja. 

Tema olukord paranes pärast, kui ta Saaremaalt mandrile kolis. “Esimene aasta oli kõige raskem, aga pärast, kui olin leidnud enam-vähem koha, kus mul oli hea keskkond, tundsin ennast paremini,” rääkis ta. 

Eveli Kallas ütles, et enamus noorte lahendus ärevusele ja vaimsetele probleemidele, vähemalt Saaremaal, on minna pärast kooli lõpetamist kuhugi mujale, kui jääda Saaremaale. Suletud keskkonnast lahkumine on hea viis leida endale sobiv koht siin maailmas ning teha, mis päriselt meeldib. 

Vaimsel tervisel on tähtis roll inimese üldise heaolu kujundamisel ning selle nimel tuleb vaeva näha. Me kõik vajame vahest millegagi abi. Seepärast ära karda abi küsida, sest abi otsimine on tugevuse märk, mitte nõrkuse tunnus.

Halb unekvaliteet mõjutab oluliselt õpilase füüsilist ja vaimset tervist. Kui teadlikud on aga Saaremaa Gümnaasiumi noored une tähtsusest ning vähese une poolt tekitatud kõrvalnähtudest? Seda  uuris UPT raames Krisse Pulk.

Töös selgub, et head unekvaliteeti peetakse inimese tervise seisukohalt sama oluliseks, kui hingamist, söömist ning vedeliku tarbimist. Töö autor valis  teema huvist lennukaaslaste teadmiste vastu ning töö eesmärgiks oli anda ülevaade abiturientide uneharjumustest ja nende teadlikkusest uneprobleemide kohta. Püstitati ka hüpotees, et abituriendid ei maga piisavalt.

Magamatuse tulemusena väheneb kehas kasvuhormoonide tootmine ning halveneb

õppimisvõime ja mälu. Umbes nädalaga hakkab unevaegus kahjustama töövõimet ning tunnetuslikku ja liigutuslikku sooritusvõimet. Une pideval puudumisel lõpeb olukord paari nädala pärast surmaga.

Autor koostas küsitluse, milles osales 74 abiturienti, kelle seas 35 noormeest ja 39 neidu. Selle tulemusel saadi teada, et keskmiselt magavad õpilased 6-8 tundi. Kõige levinum naiste seas oli seitsme tunni pikkune uni, millele vastati 14 korda. 11 meest magas kuni seitse ja kuni kaheksa tundi samuti 11 meest. Kaks õpilast vastasid, et magavad kuni kolm ja neli tundi, mis on tunduvalt vähem, kui noortele soovituslik. Ka viiest tunnist unest, millele vastas 5 õpilast, jääb väheks. Õppival noorel oleks oluline magada 8 tundi, mis käis antud küsitluse andmetel vaid nelja õpilase kohta.

Uuriti ka õpilaste uneharjumusi nädalavahetustel. Autori arvates võiks nädalavahetus olla õpilastele puhkamiseks ja unetundide arv sellel ajal võiks vastavalt teadlaste soovitusele olla 9 tundi. Tulemused näitasid, et nädalavahetustel oli kõige levinum unetundide arv  9 – 10 tundi. Kõige vähem, kuus tundi, magas üks mees ja kõige rohkem, 14 tundi, magasid kaks naist.

Tuuliki Hioni sõnul tõstab ebapiisav uni kehas stressihormoonide teket, mis omakorda põhjustab rahulolu vähenemist ja keskendumis- ning meeleoluhäireid. Tulemuseks on peaaegu olematu teovõimega päevi õhtusse veeretav indiviid. Unetundide arv mängib õpilaste seas olulist rolli. Üsna oluliseks hindasid seda võrdselt 22 meest ning naist. Väga tähtsaks pidas enda une pikkust 22 koolinoort, nende hulgas seitse meest ja 15 naist. Kaheksa noort leidsid, et unetundide pikkus ei ole nende jaoks tähtsal kohal.

Õpilastelt küsiti ka, kas nad magavad enda arvates piisavalt. Jaatavalt vastas küsimusele 10 meest ja 13 naist, kuid eitav vastus oli siiski ülekaalus. Küsimusele vastasid “Ei” 48 abiturienti- nendest 23 meest ja 25 naist. Autor täpsustas, et tegemist on õpilase isikliku arvamusega, seega ei saa kindlalt väita, et vastanud tegelikult piisavalt ei maga ning tegemist võib olla vaid oletusega.

Unetus rikub ja nõrgestab organismi ning on ka erinevate tervisehädade põhjuseks. Viimasena uuris autor, kui teadlikud on koolinoored vähese une kõrvalmõjudest. Selgus, et enamik vastajatest on kursis terviseprobleemidega, mida vähene magamine endaga kaasa toob. Enim mainiti vaimse tervise probleeme, peavalu ja keskendumisraskuseid.

Juba ühekordne magamatus mõjutab negatiivselt meeleolu, tähelepanu ja kognitiivset võimekust, kuid ei põhjusta püsivaid tervisekahjusid, vaid paneb inimest halvasti tundma. Krooniline unepuudus võib aga tõsiselt kahjustada vaimset ja füüsilist heaolu. Uurimistöö tulemusena selgus, et Saaremaa Gümnaasiumi abituriendid on teadlikud unepuuduse kahjulikest mõjudest, kuid enda unerutiini parandamine käib kohati üle jõu. Püstitatud hüpotees pidas paika ning selgus, et 70 õpilast 74-st vastanust magab ööpäevas alla üheksa tunni ja vaid neli abiturienti saab tegelikult vajaminevate unetundide arvu kätte. Lisaks sai autor teada, et neiud on une vajadusest teadlikumad ja magavad ööpäevas rohkem kui noormehed ning teavad paremini ka erinevate terviseprobleemide seostest vähese unega.

Suur osa õpilasi leiab, et kirjandusteoste lugemine on neile vajalik, sest tegemist on mitmekülgse õppemeetodiga, millega saab ka vaba aega huvitavalt sisustada. Ent leidub ka õpilasi, kes arvavad, et lugemise näol on tegemist mõttetu aja raiskamisega.

Silmapiir viis kevadel Saaremaa Gümnaasiumis läbi uuringu, kus osales 92 õpilast: 12 õpilast (13%) G1 lennust, 20 (20,7%) G2 lennust ja 60 (66,3%) G3 lennust.

Õpilastelt uuriti, kui tihti nad kirjandusteoseid loevad. Enamus vastanud õpilastest (37%) loeb kuus vähem kui ühe teose, 34, 8% õpilastest vastasid, et loevad vähemalt ühe teose kuus, 19,9% küsitlusele vastanud õpilast teatasid, et ei loegi kirjandusteoseid. 4,3% küsitluses osalenud õpilastest ehk 4 õpilast loevad nädalas vähemalt ühe teose. Õpilastelt jäi kõlama arvamus, et loetaks, kui selleks oleks teiste mahukate koolitööde kõrvalt aega.

Suurem osa õpilastest leiavad (71,7%), et kirjandusteoste lugemine on neile kasulik, sest see arendab neid, kirjanduse lugemist nähakse ka hea ajaviite võimalusena, kuid 19,6% vastanutest võtavad kirjandust kui igavat kohustust ning 5,4% vastanutest ei leia kirjandusteosete lugemises vajalikkust. Õpilased leiavad, et kuigi lugemisele kulub palju aega, on see siiski tore ajaviide ning lugemine arendab keeleoskust.

Küsitluses oli  ka  võimalus jagada oma mõtteid seoses kohustusliku kirjandusega, 78% vastanutest leiab, et kohustusliku kirjanduse lugemine on oluline osa hariduse omandamisest ning 28% leiab, et tegevus on nende jaoks pigem mõttetu. Domineerib arusaam, et kirjanduse lugemine aitab eesti keele eksami kirjandiosas, silmaringi kujunemise protsessis ja kohustuslik kirjandus aitab inimestel suhestuda üksteisega ühises kultuuriruumis. Samas kohutsusliku kirjanduse vajalikkuses kahtlevad noored leiavad, et on keeruline suhestuda klassikute ja vanemate teostega ning raske on  lugeda teoseid, mis inimest ei köida. Noored leiavad, et lugemishuvi võiksid suurendada lahtised käed teose valikul või siis tänapäevasemad teosed, sest noortele pakuksid need rohkem huvi ning oleks võimalus paremini suhestuda raamatus esile kerkivate probleemide ja küsimustega. Samuti motiveeriks küsitluse andmete põhjal õpilasi lugema õpetajate poolne põhjalikum tutvustus autori või teose kohta, õpilased leiavad, et see aitaks neil paremini mõista raamatut ja autorit ning ajastut, mil teos on kirjutatud.

Kohustusliku kirjanduse lugemise vajalikkust ning mõtet hariduse omandamise protsessis kommenteeris kirjanduse õpetaja Katrina Tarkin. Õpetaja Tarkin leiab, et kergem on vastata, mis on üldse kirjanduse mõte – kirjandus õpetab elu ning elu nägemist teise inimese perspektiivist, see annab lugejale võimaluse mõtiskleda, kuidas tema teoses toimunud situatsioonides käituks, tunneks, mõtleks.

Katrina Tarkin arvab, et sõna “kohustuslik” natuke tuhmistab lugemise võlu, ent on vajalik selleks, et kõik saaksid võimaluse avastada enda jaoks meelepärast kirjandust. Loomulikult on lugemine oluline ka keeletaju arenguks, rikkaliku sõnavara kujunemiseks ning intelligentse ja huvitava vestluse pidamiseks. Õpetaja leiab, et gümnasist võiks lugeda igapäevaselt, see võiks kujuneda positiivseks harjumuseks, kasvõi üks ajaleheartikkel päevas, et olla ühiskonnas aktuaalsete teemadega kursis või siis lugeda ilukirjandust vähemalt 30 minutit järjest. Õpetaja leiab, et õpilasi võiks motiveerida lugema eeskuju või põnev ja sisukas arutelu teose põhjal.

Saaremaa Gümnaasiumi noorte seas on väga populaarseteks žanriteks fantaasia, ulme ja romantika. Paljud noored leiavad, et neid paeluvad ühiskonda käsitlevad raamatud: sõda, poliitika, ajalugu. Noortel on huvi ka eneseabiraamatute, autobiograafiate, teaduskirjanduse, luule ja novellide vastu. Õpetaja Katrina Tarkin soovitab gümnasistidel lugeda erinevaid žanre: luulet, proosat kui ka näidendeid. Kodumaistest autoritest soovitab ta Artur Alliksaare, Viivi Luige ja Juhan Viidingu luulesse süveneda, Mehis Heinsaare ja Maarja Kangro proosat  ning Urmas Lennuki ja Mati Undi näidendeid lugeda. Teostest toob õpetaja välja veel Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” ja Paul- Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng”. Väliskirjanikest soovitab õpetaja lugeda Haruki Murakami teoseid, Khaled Hosseini proosta ja Jeanette Wintersoni “Tuletorni juurde”, lisades, et need on vaid üksikud soovitused.

Küsitluses osalenud gümnasistide seas on kõige populaarsed autorid E. M Remarque ja H. Hesse, ent õpilaste lemmikteosed ja aurorid on väga varieeruvad žanritelt ja ajastutelt, esindatud on nii Oscar Wilde, Franz Kafka ja Sylvia Plath kui ka Donna Tartt, Heli Künnapas ning Doris Kareva. Küsides õpetaja Katrina Tarkinilt, mis on tema lemmikteos, leiab ta, et ühte kindlat lemmikteost on väga raske valida, kuna ta naudib paljude ilukirjanike loomingut ja stiili, ent siiski toob ta välja poetess Doris Kareva ja prosaisti Mehis Heinsaare.

Ühel päeval teatas meie juhendaja Raul Vinni, et järgmise numbri peame ise toimetama. Sellele teatele vastati  meie  poolt vahetatud pilkudega, mis andis mõista kõhklevast olekust. Aga midagi polnud teha ja 8. märtsil istusime Kahni klassis juba omapead ja hakkasime töökohustusi jagama. Alguses ei saanud me väga vedama, aga kui artiklid olid ära jagatud jäi üle veel peatoimetaja ja tegevtoimetaja roll, kellele leiti lõpuks ka kandidaadid. Raina Kolk tegevtoimetaja, kuna tema oli üks vähestest, kellesse meil oli usku õigekirja osas, ja minule jäi peatoimetaja roll, mille ma veidi ebalevalt vastu võtsin.

Alguses polnudki mul väga midagi teha, kuna suured kirjateosed võtavad alati aega ja oma artiklite kallal ei saanud ma väga töötada enne kui teised oma töö tehtud said. Vahepeal tegime koosolekuid, kuna osadel kirjanikel läks oma teemade valimisega aega ja ma üritasin neile abiks olla, kas minust ka kasu oli on raske öelda. 14. aprill oli meie esimene artiklite esitamise tähtaeg, kuid kõik kahjuks ei jõudnud valmis, mis on muidugi loogiline arvestades seda, et suurem osa ajalehe koosseisust on G3-d ja neil hakkas sel hetkel eksamiperiood lähenema.

Kogu kogemusest jääb nii häid mälestusi kui ka kohti, kus saan oma oskusi lihvida kui ma peaksin kunagi tulevikus veel peatoimetaja rolli täitma. Suur oskus, mida sain arendada, on kommunikatsioon. Meie teisel koosolekul oli ainult kaks inimest, kuna ma ei olnud eelnevalt teatanud, et koosolek meie kolmapäeval toimub. Õnneks polnud sellest hullu ja sain paremini tundma neid, kes kohal olid. Teine asi, mis mind ennast kripeldama jäi oli see, et ma ei panustanud piisavalt usalduse loomisele kaaslastega, kuna ajaleht on ehitatud üles suhtlusele. Tulevikus oleks mul hea ka arendada oma toimetamisoskusi, kuna seekord oli mul julgust pakkuda välja parandusi ainult artiklitele, millele tegijad ise tagasisidet küsisid, kuna ma üritasin vältida kellegi tunnete riivamist. See on tegevus, mis loodetavasti ajaga paraneb.

Toimetades jäi peale oma vigade silma ka mõningaid minu arust meie ajalehe nõrku kohti. Koolilehel pole otseselt midagi viga, aga see on väga esinduslik, mis on arusaadav, kuna tegemist on noore kooliga. See aga piirab ka rohkem millest ja kuidas me kirjutame. Kui võtta näiteks Jaan Poska Gümnaasiumi koolileht, siis nende leht fokuseerib rohkem kooli tegevusele ehk siis nad kirjutavad just koolipere jaoks, mitte kooli jaoks ja kuna tegemist on paberlehega jääb see kooli peal õpilastele rohkem silma.

Olen väga tänulik selle võimaluse eest ja kui mulle peaks kunagi sama tööd pakutama võtaksin selle kindlasti vastu, kas või ainult sellepärast, et oma vigadest õppida. Ma olen väga tänulik oma tiimile, kes ka mulle toeks olid. Eriti tänulik olen muidugi neile, kes oma kirjutised õigeks ajaks valmis said, aga olin ka väga õnnelik, kui koosolekutel käidi ja minu kirjadele vastati.

Te olete väga armas kollektiiv ja me oleme aastaga ära teinud suure töö. Mis mul muud öelda kui tuult tiibadesse!

Gümnasistid hindavad valimistel julget tulevikuvaadet ja mõistlike kampaaniaid, uhked valimislubadused peletavad neid pigem eemale.

Valiku tegemisel peavad gümnasistid oluliseks maailmavaadet, mitte seda kas kandidaat on kohalik inimene, selgus Silmapiiri läbi viidud küsitlusest, millele vastas 80 valimisealist SG õpilast.

Gümnaasiumi kahes viimases klassis läbi viidud uuringust selgus, et 76% gümnasistidest leiavad, et nende hääl läheb siiski erakonnale ja erakonna programmile, ülejäänud 24% annavad enda hääle inimesele, sest leiavad, et just see õige inimene saab esindada nende huve ja väärtusi kõige edukamalt.

Erakondadest juhib pingerida Eesti 200, keda eelistab 37% vastanutest. Teiselt kohalt leiab end Reformierakond (20%) ning ka Sotsiaaldemokraadid (15%) on kolmas. EKRE ja Eestimaa Roheliste poolt annab hääle 10%, Keskerakond saab 5% ja Isamaa 3% hääletest. Parempoolseid ei soovi valida keegi.

Valimistel osalevatest noortest enamus, 64%, annavad elektroonselt, 36% annavad hääle valimisjaoskonnas.

Valimiste olulisuse osas lähevad gümnasistide arvamused lahku, selgus Silmapiirile antud intervjuudest.

Janeli Lember ja Emeli Pikner leivad, et valimised on olulised, sest see on väga hea võimalus riigivalitsemises osaleda ja demokraatia toimimisse panustada. Maria Liis Metsküla ei ole aga poliitikast huvitatud ja ei näe enda hääle andmises kasu, sest tegelikult ju valimislubadused tõeks ei saa. Peale selle arvab Maria Liis, et ta pole Eesti poliitikaga detailselt kursis ning sellisel juhul teeks valiku pealiskautsetel teadmistel.

Janeli kinnitab, et tema valik sünnib erakonna ja esindusisiku põhjal, kuna  tähtis on, et riiki juhivad kompetentsed ja adekvaatsed inimesed. Emeli, valib aga erakonda, kelle tuleviku visioon talle kõige enam meeldib ja mis jääb ikka reaalsuse piiridesse. Samas pooldab Emeli julgeid ideid ja väga oluline valiku tegemise juures on tema jaoks maailmavaade. Mõni punkt võib programmis väga hea olla, aga kui toimub üldine ideoloogiate kokkupõrge, ei saa häält anda.

Infot leiavad noored erinevatest kanalitest.  Janeli jaoks tuleb kõige olulisem ja otsustavaks saav info valimisprogrammidest ning läbi uudiste. Emeli aga saab vajaliku info sõpradelt ja  sotsiaalmeediast: ajakirjandusest, televisioonist.

Maria Liis leiab, et tema jaoks ei oma valimised ja võimalus endale esindajaid valida olulist rolli, ent suurt pilti vaadates ta mõistab, kuidas valimised on riigi toimimiseks vajalikud. Emeli arvab, et noorte osalus on oluline, sest noored moodustavad suure osa ühiskonnast ja madala valimisaktiivsusega ei saagi noorte hääl kuuldavaks, ja ühiskond seega justkui ühiskond stagneeruks.

Janeli toob teemadest välja, et näiteks pensionite indekseerimine ja kõrghariduse rahastamine mõjutab suuresti noorte käekäiku tulevikkus ning seal oleks vaja kaasa rääkida.

Noorte valimistel osalemiseks motiveerimisel on Janelil ja Emelil erinevad mõtted. Janeli leiab, et keeruline on motiveerida inimesi, kes ei mõista, et neil on valimiste antud võimalus kujundada iseenda tulevikku, Janeli ütleb tabavalt : “Hei see on sinu tulevik ka ja isegi hääl halvima variandi vastu loeb.”

Maria Liis leiab, et teda motiveeriks valimistel osalema see, kui valimiskampaania ajal suure suuga antud lubadused ka täide läheks.

Emeli jaoks algaks noorte motiveerimine erakonna tasandilt ehk noortele ja neile olulistele teemadele ei peaks rõhku panema vaid valimiste ajal, vaid noored peaksid olema pidevalt poliitikasse kaasatud. Siis nad tunneksid, et nendest meie riigi tuleviku määramisel ka midagi muutub.

Ka koolis võiks poliitikat käsitleda aktiivsemalt, korraldades erinevaid kohtumisi ja üritusi, mis aitaks hoida noori aktuaalsete teemadega kursis. Emeli sõnul pakub Saaremaa Gümnaasium õnneks noortele tihti huvitavaid võimalusi poliitikaga kursis olemiseks.

Maria Liis arvab seevastu, et poliitika on midagi, mida ei peaks koolis käsitlema, kui siis ainult aktuaalseid teemasid.

Riigikogu valimised toimuvad 5.märtsil.

Viimastel aastatel aina populaarsemaks muutuv kooli kõrvalt töötamine Saaremaa gümnaasiumi õpilastel koolitööd segama pole hakanud vaid pigem pakub õppimisele vaheldust.

Noorte töötamine kooli kõrvalt muutus aktuaalsemaks juba kümme-viisteist aastat tagasi. Täiskasvanud on noorte kooli kõrvalt töötamise suhtes enamasti eelarvamustega. Rõhutatakse, et esikohal peab olema õppimine ja alles selle järel töö – töötada võiks suvevaheajal või nädalavahetustel.   

Eestiski läbiviidud uuringud näitavad aga vastupidist. Tööl käivate õpilaste õpimotivatsioon oli kõrgem, samuti üritasid nad võimalikult palju koolipäeva jooksul ära teha, et peale kooli tööle keskenduda. Need, kes tööl ei käinud, läksid koju ega kasutanud aega ainult õppimiseks vaid näiteks pikutati või veedeti aega sotsiaalmeedias.

Saaremaa gümnaasiumi õppenõustaja-psühholoogi Eveli Kallas arvab, et noorte kooli kõrvalt töötamine on saamas pigem normiks kui erandiks.  “Tegusa gümnasisti päeva mahub tegemisi palju rohkem ning läbi töö tegemise kasvab ka noorte enesekindlus ja suhtlemisoskus,” kinnitas Kallas.

Õppetööd kooliskäimine ei segavat, kinnitavad ka mentorid. Õpilased käivad enamasti tööl ka graafiku alusel, mitte iga päev.

Silmapiiriga vestelnud õpilased kinnitasid arvamust, et nende õppimist ning koolis käimist töö ei sega.

“Pigem ongi just tore kord nädalas õppimisest eemale saada,” mainis  G3.m õpilane Andris Tambur, kes GOSPA restoranis teenindajana töötab. Ta lisas, et kõik oleneb siiski iseenda oskusest oma aega planeerida. Kooli kõrvalt tööle on ta jäänud seepärast, et väljaminekuid on palju – saiapätsi hind poes kerkib iga nädalaga ning pidevalt vanematelt ta taskuraha ka küsida ei taha. Isegi osalise koormusega tööl käies on palk ka väga hea. Lisaks on Andrisel tööl lõbus ja sõbralik kollektiiv.

---

Töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.

Andris Tambur

Seevastu G3.j õpilane Carmen Ehanurm märkis, et tema ei käi tööl palga pärast. Ta isegi ei tea, palju ta tunnitasu on. Tema naudib  seltskonda ja kokandust. Carmeni töölkäimine on ka veidi eripärane kuna tema vanematel on oma firma, Kaimo Catering ja seetõttu on neiu käinud vanemate firmas abiks noorest east peale saadik.

G3.m õpilane Triinu Räim ja G3.o õpilane Teele Saar töötavad Kuressaare Teatris publikuteenindajatena. Mõlema jaoks on see hea taskuraha teenimise viis, kuid tasust enamgi on suurepärane võimalus kultuurieluga kursis olla, näha erinevaid etendusi ja tutvuda näitlejate ja inspitsientidega. Teele leiab töölkäimisest ühe omapärase kasu: “Etenduste ajal saan lugeda näiteks rahulikult kohustuslikku kirjandust.” Seega aitab tema jaoks tööl käimine õppimisele isegi kaasa.

“Noored, minge tööle!”, kinnitavad kõik Silmapiiriga vestelnud ühest suust. Triinu julgustab kõiki noori nii vara kui vähegi võimalik tööturule astuma, sest see aitab veidi leevendada tulevaste tööandjate kõrki ning alavääristavat kohtlemist, kui töötaja on juba kogemustega.  Carmen lisab, et katsetades erinevaid töökohti, saab õppida iseennast tundma ja tekib arusaam, mida üldse sooviksid tulevikus teha. Andris lisab, et töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.