Rubriik: Kõne

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Nõnda kõlab René Eespere „Ärkamise aja“ teine salm ja nõnda näeb välja Ukraina taadi, memme ja lapseeas venna reaalsus. Reaalsus, kus nad peavad pagema oma kodudest: kiirustades, hüvasti jättes, igatsedes.

Kiirustades, et jõuda viimasele rongile enne, kui nende koduhoovi jõuab võõras mees.

Hüvasti jättes armastatutega, kodutänavaga, unistustega, enne kui nendeni jõuab võõras mees.

Igatsedes oma kodumaad, vabadust, õiglust seni, kuni võõras mees langeb.

Selline on diktaatori hulluse hind. Selline on Ukraina vabaduse hind. Selline on Euroopa vabaduse hind. Minu, sinu ja meie vabaduse hind.

Seistes 26. veebruaril Vabaduse väljakul vaba Ukraina nimel üheskoos 30 tuhande inimesega, olin ma uhke. Sellist Eestit ma tahtsingi: ühtset, vankumatut ja julget, nagu seda on ukraina mehed ja naised, kes täna surevad selle nimel, et meil, minul ja sinul, oleks võimalus seista siinsamas ja olla vabad.

Sellegipoolest leidub ka Eestimaal või isegi siin, Saaremaal, neid, kes julgevad seda julmust – sõda – õigustada ja diktaatorit tema surmaotsuste eest kiita. Isamaal on nende pärast piinlik, sinimustvalgel on nende pärast häbi, ukraina rahval on nende pärast valus.

Vaprad ukraina mehed ja naised, me usume teisse: Eesti, Euroopa ja vaba maailm usub teisse. Teie julgust, kangelaslikkust ja sihikindlust imetleb terve maailm ja seda kardab võõras mees, seda kardab diktaator.

Ще не вмерла України ні слава, ні воля.
Ще нам, браття молодії, усміхнеться доля.

Nõnda algab Ukraina hümn, mis eesti keeles tähendab järgmist:

Me Ukraina pole surnud, tema au ja vabadus,
küll veel meile, noored vennad, naeratab ka saatus.

Saatus naeratab teile, noored ukraina vennad, saatus on teie poolel. Seesama saatus on ka meie, Eesti rahva, poolel. Meie kindlustasime enda tuleviku aastal 2004, otsustades, et liitume NATO ja Euroopa Liiduga. Tänaseks olemegi meie NATO, oleme kaitstud ning seisame liitlastega üheskoos vaba, demokraatliku ja väärika tuleviku eest. Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid.

Siinkohal peab aga silmas pidama, et ka meie seas on muukeelseid rahvaid, ka venelasi ja valgevenelasi, kes ei jaga diktaatoriga samu väärtusi. Inimesed, kes sooviksid elada samuti vabas, demokraatlikus ja väärikas riigis, oma riigis. Ärgem mõistkem neid hukka, ärgem solvakem ja ärgem kiusakem. Rahvus ei võrdu diktaatori egoga.

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

 Slava Ukraini! Heroyam slava!

Kõne esitati 14.03.2022 Kuressaares toimunud kõnekoosolekul.

Foto: Meriliis Metsamäe

„Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on tahtnud uut suurt verevalamist, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ning julge olnud oma puutumatuses.“ Sellised sõnad ütles Konstantin Päts EV 21. sünnipäeva paraadil, 7 kuud enne Nõukogude sõjaväebaaside rajamist Eestisse.

Maailm on dünaamilises muutumises iga päev. Vahepealse 80 aasta sisse on mahtunud lugematu arv ajalooliseid sündmuseid. II maailmasõja kulg oli niivõrd jõhker, et inimkond sai aru, et sellist olukorda ei tohi enam mitte kunagi lubada.

Ohjeldamatu tuumarelvade meisterdamine suurriikide poolt on seni hoidnud meie maailmakorda. Maailmakord, mis põhineb rahul. Täpsemalt – maailmakord, mis põhineb tuumaheidutusel. On ju naiivne arvata, et suurriikide võimutüürijad lepivad oma riigi territooriumi suuruse ja majandusliku võimekusega.

Maailma turvalisuse eest vastutavad reaalselt praegu 5 riiki: Hiina, Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Nemad on ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed, kellel on resolutsioonidele vetoõigus. Iga natukenegi laiema silmaringiga inimene tundis sellest loetelust ära kaks kurjamit. Esimene kurjam, kes on võtnud endale õiguse tappa oma maa rahvusvähemust ning katsetada enda rahva peal sotsiaalse krediidi süsteemi. Ning teine kurjam, kes alustas täiemahulist sõda oma naaberriigi vastu. Nemad on praegu maailmavalvurid.

Meie idanaaber langetas 24. veebruaril maailma ees maski. Maski, mille taha oleme meie näinud juba viimased 20 aastat. Maski, mille taga peitub jõhkrus.

Demokraatlik Lääs maksab praegu oma lühinägelikkuse pärast väga kallist hinda. Venemaa, kes on üritanud taastada mõjuvõimu kõikides endistes liiduvabariikides, tuues näiteks Gruusia sõja, Krimmi annekteerimise, Valgevene venemeelse dikataatori võimulhoidmise, Kasahstani meeleavalduste mahasurumise… Seda loetelu võiks jätkama jäädagi.

Euroopalik patsifismist ja roosast valgusest läbi imbunud mõttelaad ei suutnud aktsepteerida mõtet, et aastal 2022 võib toimuda Euroopa maailmajaos täiemahuline sõda.

Mina ei nimetaks seda sõjaks. Kui sõja definitsioon on eesti keele seletava sõnaraamatu järgi „organiseeritud võitlus eri riikide vahel“, siis praegu tundub, et aina enam saab Ukrainas toimuvat defineerida kui „elanikkonna täielikku või massilist hävitamist rassilistel, rahvuslikel, usulistel või muudel põhjustel“. Seda ei nimetata sõjaks. Seda nimetatakse genotsiidiks.

See, mis Ukrainas toimub, on ebanormaalne. 140-miljonilise elanikkonnaga riik tungib kallale riigile, mille elanikkond on 44 miljonit. Poliitilised ambitsioonid on alati nõudnud süütuid ohvreid. Kuid lastehaiglate ja humanitaarkoridoride pommitamine on inimsusevastane. Noored elamata jäänud elud on praegu Ukaina vabaduse hinnaks.

Ukrainlased peavad vastu. Nende vastupanu Vene relvajõududele on imetlusväärne.

Arvan, et paljud meist on mõelnud, mis siis saab, kui Eesti satub agressiooni alla.

Esiteks, Tapal viibivad Briti, Taani, Prantsusmaa ja Islandi liitlasväed. Sõjaseisukorras lähevad ka nemad Eesti eest sõtta. Tuletades meelde, et Ukraina oli jäetud täiesti üksi.

Teiseks, kas Eesti suudab ennast vajadusel kaitsta? Muidugi me suudame. Eesti kaitses ennast 104 aastat tagasi ja oli valmis kõige hullemaks 31 aastat tagasi.

Eesti noormees peab oskama relva käes hoida. Nii kaua, kuniks meil on idanaaber, kes ihkab seda, mis ei ole tema oma, kes sülitab absoluutselt kõikide reeglite peale ja kes terroriseerib rahuarmastavaid naaberriike, on meie kohus olla valmis.

Eestlased on praegu ühtsed ning mõtetes Ukrainaga.

Kogu Euroopa on praegu ühtne ning mõtetes Ukrainaga.

Kogu demokraatlik lääs on praegu ühtne ning mõtetes Ukrainaga.

Maailm on dünaamilises muutumises iga päev.

Jõhkrus oleks võinud jääda 20. sajandi pärusmaaks.

Nüüd on kogu demokraatliku maailma ülesanne teha isehakanud imperaatorile selgeks, et vallutussõdade aeg on jäänud eelmistesse sajanditesse.

Elagu demokraatia.

Elagu Eesti.

Au Ukrainale.

Kõne kanti ette Ukraina-teemalisel kõnekoosolekul 14.03.2022.

Foto: Meriliis Metsamäe