Kategooriad
Kõne

Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Nõnda kõlab René Eespere „Ärkamise aja“ teine salm ja nõnda näeb välja Ukraina taadi, memme ja lapseeas venna reaalsus. Reaalsus, kus nad peavad pagema oma kodudest: kiirustades, hüvasti jättes, igatsedes.

Kiirustades, et jõuda viimasele rongile enne, kui nende koduhoovi jõuab võõras mees.

Hüvasti jättes armastatutega, kodutänavaga, unistustega, enne kui nendeni jõuab võõras mees.

Igatsedes oma kodumaad, vabadust, õiglust seni, kuni võõras mees langeb.

Selline on diktaatori hulluse hind. Selline on Ukraina vabaduse hind. Selline on Euroopa vabaduse hind. Minu, sinu ja meie vabaduse hind.

Seistes 26. veebruaril Vabaduse väljakul vaba Ukraina nimel üheskoos 30 tuhande inimesega, olin ma uhke. Sellist Eestit ma tahtsingi: ühtset, vankumatut ja julget, nagu seda on ukraina mehed ja naised, kes täna surevad selle nimel, et meil, minul ja sinul, oleks võimalus seista siinsamas ja olla vabad.

Sellegipoolest leidub ka Eestimaal või isegi siin, Saaremaal, neid, kes julgevad seda julmust – sõda – õigustada ja diktaatorit tema surmaotsuste eest kiita. Isamaal on nende pärast piinlik, sinimustvalgel on nende pärast häbi, ukraina rahval on nende pärast valus.

Vaprad ukraina mehed ja naised, me usume teisse: Eesti, Euroopa ja vaba maailm usub teisse. Teie julgust, kangelaslikkust ja sihikindlust imetleb terve maailm ja seda kardab võõras mees, seda kardab diktaator.

Ще не вмерла України ні слава, ні воля.
Ще нам, браття молодії, усміхнеться доля.

Nõnda algab Ukraina hümn, mis eesti keeles tähendab järgmist:

Me Ukraina pole surnud, tema au ja vabadus,
küll veel meile, noored vennad, naeratab ka saatus.

Saatus naeratab teile, noored ukraina vennad, saatus on teie poolel. Seesama saatus on ka meie, Eesti rahva, poolel. Meie kindlustasime enda tuleviku aastal 2004, otsustades, et liitume NATO ja Euroopa Liiduga. Tänaseks olemegi meie NATO, oleme kaitstud ning seisame liitlastega üheskoos vaba, demokraatliku ja väärika tuleviku eest. Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid.

Siinkohal peab aga silmas pidama, et ka meie seas on muukeelseid rahvaid, ka venelasi ja valgevenelasi, kes ei jaga diktaatoriga samu väärtusi. Inimesed, kes sooviksid elada samuti vabas, demokraatlikus ja väärikas riigis, oma riigis. Ärgem mõistkem neid hukka, ärgem solvakem ja ärgem kiusakem. Rahvus ei võrdu diktaatori egoga.

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

 Slava Ukraini! Heroyam slava!

Kõne esitati 14.03.2022 Kuressaares toimunud kõnekoosolekul.

Foto: Meriliis Metsamäe