Rubriik: Noored

Maali autor: Franca Franchi

Kell on 23.15. Sa lamad voodis, vaatad lakke ja tunned midagi. See on seletamatu energiasööst, äkiline valgustus. Homsest muutub kõik. Sa planeerid vaimusilmas valmis oma täiusliku hommikusöögi, paned paika treeningkava, lubad endale, et loed läbi ühe raamatu nädalas, ja lõpetad sotsiaalmeedia kerimise. Selles hetkes oled sa oma elu parim versioon – distsiplineeritud, fookuses ja võitmatu.

Aga siis saabub kell 07.00. Tuba on jahe, tekk on soe ja see eilne „superkangelane“ on asendunud inimesega, kes tahaks lihtsalt veel kümme minutit voodis lebada. Kuhu kadus see võimas tunne? See kadus koos motivatsiooniga.

Motivatsioon kui mõnuaine

Motivatsioon on nagu emotsionaalne dopamiinilaks. See tunne tuleneb tulemuse ettekujutamisest, mitte protsessist endast. Kell üksteist õhtul on lihtne olla motiveeritud, sest sa ei pea sel hetkel midagi tegema. Sa lihtsalt naudid ideed edust. Motivatsioon on lühiajaline, kapriisne ja sõltub sajast asjast: unekvaliteedist, ilmast, veresuhkru tasemest ja isegi sellest, mida sa viimati meedias nägid.

Probleem on selles, et me oleme ühiskonnana motivatsioonist sõltuvuses. Me ootame nn „õiget aega“, et alustada. Arvame, et kui meil pole tuju trenni minna või rasket tööd teha, siis on midagi valesti. Inimaju on programmeeritud säästma energiat ja vältima ebamugavust. Motivatsioon üritab seda korda korraks murda, aga see muutus ei kesta kaua.

Distsipliin ehk raam

Kui motivatsioon on sädeme sähvatus, siis distsipliin on hõõguv süsi, mis hoiab toa soojana isegi Eesti talvel. Distsipliin on oskus teha asju siis, kui sa seda absoluutselt teha ei taha. See on võime ignoreerida oma hetkeemotsioone pikaajalise eesmärgi nimel.

Distsipliin ei küsi: „Kuidas sa end täna tunned?“
Distsipliin ütleb: „Kell on seitse. Tossud jalga. Lähme.“

Kõige edukamad inimesed – olgu nad sportlased, ettevõtjad, arstid või kunstnikud – ei toetu motivatsioonile. Nad toetuvad süsteemidele ja rutiinile. Nad teavad, et tugineda tundele on sama kindel kui ehitada maja liivale. Distsipliin on betoonist valatud vundament.

Tahe … ja süsteem

Paljud meist alustavad uusi etappe elus agressiivselt. Keelavad endale kõik meelepärase, panevad peale ranged dieedid ja treeninggraafikud. See on imetlusväärne, aga ohtlik. Kui sa paned mootori kohe punasesse tsooni, peab sul olema väga täpne kütuse- ja hooldusplaan.

Siin tuleb mängu distsipliini teine külg: strateegia. Enesepiitsumine ei ole distsipliin, vaid distsipliin tähendab keskkonna loomist, kus ebaõnnestumine on raskem kui õnnestumine.

Kui sa tead, et hommikul on raske tõusta, pane endale asjad juba õhtul valmis. Väldi liigset otsustamist, eriti kui oled tüdinud. See tähendab, et tee endale söök varem valmis ja pane õhtuks paika plaanid, et vältida lihtsalt telefonis passimist.

Distsipliin eemaldab valikuvabaduse seal, kus emotsioonid võiksid sind alt vedada.

Vastupanu

Kõige suurem vale, mida öeldakse, on: „Ma teen seda homme.“ Me anname oma tuleviku-minale mingeid maagilisi omadusi, mida meil täna pole. Miks arvame, et „homne mina“ on kuidagi vähem väsinud, tal on rohkem aega ja terasest tahtejõud?

Reaalsuses on see täpselt sama inimene, kes sa oled praegu. Kui sa ei suuda täna teha ühte väikest sammu, miks sa arvad, et sa suudad homme teha kümme suurt? Distsipliin algab hetkest, mil sa lõpetad läbirääkimised iseendaga. Kui sa hakkad endalt küsima, kas sa ikka viitsid, oled sa juba kaotanud. Distsipliin tähendab laiskuse vaigistamist ja tegutsemist.

Distsipliini tuleb treenida

Distsipliin on nagu lihas – see vajab treenimist. Ega sa ei jookse maratoni esimesel päeval.

Väikesed võidud: alusta asjadest, mis tunduvad peaaegu liiga lihtsad. Tee voodi ära. Joo klaas vett. Need on mikrodistsipliini hetked, mis kinnitavad su ajule: „Mina olen see, kes otsustab, mida ma teen, mitte mu laiskus.“

Rutiini jõud: teadlased on kinnitanud, et kui teha samalaadset tegevust keskmiselt 66 päeva järjest, tekib harjumus ning tegevus muutub automaatseks. Distsipliin on jõudnud lõppjaama – see on punkt, kus tegevus nõuab vähem energiat kui selle tegemata jätmine.

Andesta, aga jätka: kui motivatsioon kaob ja sa libastud (jätad trenni vahele või murrad dieeti), siis distsiplineeritud inimene ei viska kogu plaani prügikasti. Ta ei ütle: „Ah, nüüd on kõik rikutud, võin sama hästi…“ Ta teadvustab endale, et kuigi see oli viga, lähevad kõik teised plaanid edasi.

Ära usalda seda öist eufooriat. See on sama ilus kui sireeni laul. Tõeline muutus ei toimu siis, kui sul on säravad silmad ja suur hoog sees. Tõeline muutus toimub hallil teisipäeva hommikul, kui väljas sajab lörtsi, sa oled magamata ja su keha karjub puhkuse järele, aga sa tõused sellegipoolest püsti ja tegutsed edasi. Motivatsioon annab sulle hoo sisse, aga distsipliin viib sind finišisse. Sinu tulemused on proportsionaalsed nende päevade arvuga, mil sa tegid tööd ka siis, kui sa seda vihkasid.

Loodan siiralt, et artikli lõpuks tundub ka pealkiri sügavalt haakuv.

Elu algab hiilivalt, peaaegu märkamatult, nagu vesi, mis hakkab rannapiirilt taganema, jättes selja taha mälestuse soojast suvest ja muretust lapsepõlvest. Väikese lapsena ei tunne sa rütmi kurnavat raskust, sa tunned ainult hetke – päikese paitust nahal või lume kriginat taldade all. Maailm on suur, avar ja täis lubadusi, kuni ühel päeval klõpsatab lukk kinni.

Kool kehtestab oma kompromissitu rütmi, surudes su loovuse ja energia nelja seina vahele, kus esmaspäevast reedeni on su ainus reaalsus tahvel ja kella aeglane tiksumine. See on esimene kord, kui sa puutud kokku selle süsteemse mõõnaga, kus su sisemine elujõud hakkab kahanema, asendudes tuima kohustusega. Koju jõudes ei ole sa enam seesama laps, kes uksest välja jooksis; sa oled tühjaks pigistatud kest, kelle viimnegi jaks kulub kodutööde rägastikule, et valmistuda järgmiseks identseks päevaks.

Selles ahelas tekib esimest korda ootus – see neetud lootus, et kuskil eespool on vabadus. Nädalavahetus tormab mööda absurdse kiirusega, jättes sulle vaevu aega hinge tõmmata, et siis anda teed sellele neetud esmaspäeva hommikule, mis tundub nagu järjekordne hoop näkku.

Iga aastaga muutub see vabaduse ootus intensiivsemaks, peaaegu valusaks, sest meie aju januneb nädalavahetuse kange dopamiinilaksu järele, lootes kompenseerida viit päeva vaimset vangistust. Kuid pühapäeva pärastlõunal, kui vari akna taga pikeneb, vajub meeleolu nii sügavale, et tekib kurnav tühimik, must auk rinnus, mis imeb endasse igasuguse rõõmu. See on emotsionaalne mõõn, mis kordub nädalast nädalasse, aastast aastasse, kuni sellest saab su elu põhitoon.

Me arvame, et see on ajutine faas, et põhikooli lõpetamine toob leevendust, kuid vaata – kes tuleb õlale koputama: keskkool oma veelgi rangemate nõudmiste ja suuremate ootustega. See on nagu lõputu trepp, kus iga aste on eelmisest kõrgem ja raskem, kuid vaade tipust ei muutu kunagi.

Pärast neid kolme aastat loodad sa siiralt, et oled lõpuks vaba, et nüüd algab „päris“ elu, aga see mõte ei suuda õitsema minna, sest mängu tulevad ülikool ja töö. Sa leiad end istumas järjekordses loengus või kontorilaua taga, vahtimas ekraani, mis peegeldab su enda väsinud pilku, ja avastad õudusega, et reeglid on jäänud samaks. Ainult panused on suuremad.

Kooli kontrolltöö on asendunud kvartaliaruandega, õpetaja kurjustamine ülemuse passiiv-agressiivse e-kirjaga ja see helge kolmekuuline suvevaheaeg on kuivanud kokku kahenädalaseks puhkuseks, mida sa planeerid kuid ette nagu mingit kriitilist sõjalist operatsiooni, teades, et iga sekund sellest peab olema maksimaalselt „nauditav“, sest järgmist tuleb oodata terve igaviku.

Oleme treenitud ootama, me oleme muudetud ootamise professionaalideks. Ootame kella viit, et saaks lõpuks „elama“ hakata; ootame reedet, et saaks end unustusse juua või magada; ootame kuupalka, et maksta arvete eest, mis võimaldavad meil järgmisel kuul jälle tööle minna. See on suletud ring, kus iga samm on ette määratud.

Kõige ilusam naine elab sinu kõrvalmajas. Ta sööb sama eestipärast toitu ning joob keefiri ja kama. Ta kõnnib sinuga kõrvuti kooli või töö poole ning õhtul tagasi tulles jätkab teed sinuga ühes sammus. Ta käib sinuga teatris ja toidupoes ning istub sinu vastas pargis. Kõige ilusam naine elab täiesti tavalist elu. Ta on ilusaim naine eales, aga samas ei ole ka.

See mõte jõudis minuni aasta tagasi kaasaegse kunsti näitusel, mida külastasin koos sõbraga. Suurte ja pilkupüüdvate maalide kõrval oli väike kuraatori koostatud nimekiri kunstnikest, kelle teosed paraku nendele seintele ei jõudnud. Loomulikult võtsime nutitelefonid välja, et igaühe loominguga tutvuda. Minu pilk peatus nimel Sasha Tsyganov ja tema teosel „Soe tuul“.

Naine pildil seisab hämaral taustal, pooleldi vaataja poole pööratuna. Tema silmad on suletud ja suu kergelt avatud, justkui vaikses naudingus. Tuul on ajanud tema juuksed keerdu, nii et need lehvivad pea ümber nagu luuderohu juured. Ta ei ole mingi vana aja eksemplar ega ka liigselt modernne oma tumeda mantliga, mille lahtiste hõlmade vahelt paistab hele mustriline sall. Ta on täiesti tavaline naine, keda ma tõenäoliselt kohtaksin Tallinna tänavatel, ja ma olen üsna kindel, et seesama mantel ja sall asuvad praegu minu ema riidekapis. Ometi särab tema argises lihtsuses ilu, mis eirab maali ühetoonilisust.

Suures imestuses tõstsin telefoni sõbra silme ette, et ta näeks maailma kõige ilusamat naist. Ta muigas ükskõikselt ja pööras pilgu tagasi oma ekraanile.

Küsisin siis, et kas ta ei ole ilus naine?

Ta vastas: „Ma ei tea. Lihtsalt naine, eks ole? Meenutab mu ema veits.“

Suutsin nõustuda vaid sellega, et naine maalil meenutas ka mulle mõnevõrra minu ema. Samas ei näinud ma temas midagi, mis teeks temast pelgalt naissugupoole esindaja. Ta on ilus, sest ta on tuttav. Tema näos on killuke minu pereliikmeid, minule armsaid põhikooliõpetajaid, sõpru ja tavalisi poetöötajaid, kes on mulle kunagi abistava käe ulatanud. Nemad on minu jaoks kõige ilusamad inimesed eales.

Seda mälestust meenutades tuleb mulle alati meelde üks teine lugu. Eriti noorena on tütarlapse suurim unistus sageli olla ilus ja meeldiv – sedavõrd, et ta on valmis end tükkhaaval ohverdama.

Algkoolis olin sõber ühe klassiõega. Mäletan hästi, kuidas ta kümneaastasena tuli iga päev kooli, nägu kaetud ema meigikotist võetud põsepuudri ja huulepulgaga. Kui klassijuhataja küsis, miks ta on nii vara hommikul näo ära mökerdanud, vastas ta, et ei taha teiste arvates inetu olla. Õpetajad naersid selle üle palju. Hiljem rääkis see tüdruk mulle liivakastis, et ta tahab noorelt surra, sest siis ei pea ta kunagi vana ja kole olema.

Minu jaoks on siiani kõige hämmastavam see, kui normaliseeritud on teismelise enesepõlgus. Ma ei ole kohanud kedagi, kes ütleks, et nii peabki olema, ent samas ei ole näha ka hädavajalikku muutust. Seetõttu tuleb see mure lahti mõtestada, astuda uksest välja ja öelda kellelegi, et ta on kõige kaunim inimene eales. Ma ei ole tänaseni oma vana klassiõega niimoodi rääkinud, kuid selle artikli kaudu tõotan, et ühel päeval saab ta teada, et ta on kellegi jaoks maailma ilusaim naine.

Kui sina ei ole seda ilu veel üheski inimeses märganud, siis pole sa võib-olla osanud õigesti vaadata. See, et ilu pole end sulle paljastanud, ei tähenda, et seda ei ole olemas. Kõik naised, keda mina kohtan, on juukseotstest varvasteni kõige ilusamad naised suures ja laias maailmas. Kui kellelgi tekib selles kahtlus, siis tuleb silmad puhtaks pühkida ühiskondlikest ootustest, mis ütlevad meile, milline naine on ajakirjade ja sotsiaalmeedia järgi esteetiliselt meeldiv.

Nii kaua, kui koolisüsteem on tänapäevases mastaabis eksisteerinud, on õpilaste seas esile tõusnud indiviidid, kes on headele hinnetele orienteeritud ning selle nimel tohutult infot pähe tuubivad. Nende n-ö liiginimeks on ajapikku saanud „tuupurid“. Soovin kohe ära mainida, et ei mõtle seda sõna põrmugi halvustava alatooniga, sest kipun isegi vahel nende respektiivseid meetodeid kasutama ning austan väga tõsist suhtumist koolitöösse ja lõputunnistuse kvaliteeti. Siiski, kuigi taoline viis teadmisi omandada on argises koolisüsteemis soositud ja efektiivne, ei pruugi see õppija ajule sugugi hästi mõjuda. Ühest punktist edasi ei suuda see enam uusi andmeid salvestada, mis omakorda võib viia noore enneaegsesse energiakriisi.

Endine Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi sõnab ühes oma intervjuus, et tuupimine olevat väga kasulik õppimisviis, sest see arendab aju, kinnistades paralleelselt uusi teadmisi. Kooli ja iganädalaselt toimuvate kontrolltööde kontekstis tähendab see õpilaste jaoks enamasti testieelsel õhtul palavikuliselt info talletamist lühiajalisse mällu, mis olenevalt inimesest suudab fakte säilitada alla 24 tunni ning 5–10 tükki korraga. Pikaajalisse mällu salvestuvad andmed siis, kui nendega tekib korduv kokkupuude, mida kooliajal tihti ette ei tule, või kui tekib emotsionaalne side või seos. Näiteks jäi mulle graveeritult ajju koosinusteoreem pärast seda, kui olin selle ühes matemaatika kontrolltöös lootusetult pekki keeranud.

Õppuritena oleme ilmselt kõik kogenud olukorda, kus õhtul pärast tööd enam ei mäletagi vastuseid küsimustele, millele hommikul veatult vastata osati. Tegemist on klassikalise koolisüsteemi kitsaskohaga, milles ei pöörata tähelepanu mitte teema loogika edasiandmisele ja mõistetavaks tegemisele, vaid kuivade andmete lühiajalisele talletamisele noorte ajudes, mis suures plaanis haritust sugugi ei suurenda.

Seoste leidmise ja ühenduste loomise jaoks varem õpitu ja uute teadmiste vahel läheb loomulikult vaja sügavamat keskendumist teemasse. Ameerika veebiväljaanne today.com avaldas eelmise aasta novembris artikli, kus algklasside õpetaja jagas kümmet igapäevast oskust, mida paljud üheksa-aastased lapsed ei ole omandanud – nimekiri algab kella tundmisest ja oma aadressi teadmisest ning lõpeb šokeeriva teadmatusega oma sünniaastast ja isegi vanemate nimedest. Nimelt on eduajastul elavad vanemad niivõrd mattunud töösse ning kodus omaenda vabasse aega, et ei suhtle võsudega enam sellisel tasandil, et nood teaksid, kuidas neid peale „emme“ või „issi“ veel kutsutakse. Sellise ignorantsuse tõttu puudub lastel igasugune kontakt reaalsuse ja iseenesestmõistetava inimeseks olemise kultuuriga ning nad ei taju ka kõige lihtlabasemate neid ümbritsevate objektide, kaasinimeste ja juhtumuste sisu.

Loomulikult algab iga haridustee koduukselt ja lapsevanemate kohus on anda koolieelikule tarvilik põhiteadmiste pagas, et kõrgemate teadmiste juurde suunduvale lennukile astuda, kuid ka parimate eeldustega koolilapsed võivad kohkuda süsteemi ees, kus eesmärk on jõuda kiiresti ja mõtlemata metsatukka, mitte põhjalikult maad uurides horisondini. Kui siht oleks kasvatada isemõtlevaid ja tõeliselt haritud noori, kes mitte kõigest kõike ei tea, vaid kõigest midagi mõistavad, ei oleks õpetamise süsteem üles ehitatud põhjale, mis soosib aju kurnamist põhjapanevate järelduste meelde jätmisega. Tuupurlus ei pruugi tappa inimesi, kuid tapab ajusid, mis soovivad kõigest väest tegeleda innovatsiooniga, mitte jalgratta meisterdamisega.

Kui sa hommikul kooli uksest sisse astud, siis tegelikult ei oota sind seal mingi tarkuse tagaajamine. See on päris hull, kui sa korraks klapid peast võtad ja vaatad, mis su ümber toimub. See rumalus, mis koridorides ringi loivab, ei ole lihtsalt rumal käitumine, vaid ka väsimus. Vaimne tühjus, mis teeb inimesed tuimaks ja paneb neid käituma nii, nagu miski enam ei loeks – ei sõnad, ei piirid ega teised inimesed.

Kõik me mängime koolis mingeid rolle, et kuidagi see päev õhtusse saada. Palju on neid tüüpe, kes teevad vahetunnis suurt lärmi, ropendavad iga teise sõna vahele ja mängivad lolli. Väljast paistab, nagu neil oleks suva, nagu miski neid ei puudutaks. Aga kui sa päriselt vaatad, siis see ei ole vabadus – inimene üritab tähelepanu oma tunnetest eemale suunata. Kui ma räägin räigelt ja naeran liiga valjult, siis keegi ei tule küsima, miks ma tegelikult nii olen või miks mul silmad tühjad on, nagu kogu elurõõm oleks hingest välja läinud.

See sama väsimus ja tühjus rikub ka selle, kuidas me räägime. Sõnad muutuvad järjest räpasemaks ja mitte sellepärast, et noored oleksid halvad, vaid sellepärast, et viisakus ja enesekontroll nõuavad jõudu. Ja seda jõudu lihtsalt ei ole. Roppused tulevad suust välja automaatselt, ilma mõtte ja vastutuseta. Keegi ei mõtle enam, mida ta ütleb või kellele. Oluline on ainult see, et midagi üldse tunneks, isegi kui see on ainult jäme nali või solvav märkus.

Inimesed on nagu üleskeeratud vedrud. Piisab ühest valest sõnast, liiga valjust hingamisest või suvalisest müksust koridoris ja kõik plahvatab. Keegi karjub, keegi virutab ukse kinni, keegi vajub lihtsalt nuttes kokku. See filter, mis peaks hoidma piire ja austust, on lihtsalt ära kulunud. Ja siis tuleb see täielik „suva“ tunne. Mitte laiskus, vaid täielik eemaldumine. Sa istud tunnis, vaatad tahvlit ega saa mitte midagi aru. Su aju on seinast välja tõmmatud ja koos sellega ka vastutus, viisakus ja huvi.

Kõige kurvem on see, mis juhtub meie omavaheliste suhetega. Me oleme koos, aga samal ajal täiesti üksi. Keegi ei küsi enam päriselt, kuidas sul läheb, sest äkki tuleb liiga aus vastus. Räägitakse hinnetest, kirutakse õpetajaid, visatakse labaseid nalju, sest need ei nõua sügavust. Empaatia ja hoolivus kaovad, sest kellelgi pole energiat normaalseks olemiseks – ei sõnades, ei mõtetes ega tegudes.

Inimese keha ei valeta kunagi. Vaata, kuidas inimesed pärast lõunat ringi loivavad. Jalad lohisevad, seljad on küürus, pilk maas. Me hoiame end kramplikult koos, nagu püüaksime iseennast väiksemaks teha. Küünte närimine, jala väristamine ja närviline itsitamine näitavad ärevust, mis ei mahu enam sisse ära.

Hullus tuleneb ka sellest, et keegi ei imesta enam. Räpasus, labasus ja ebaviisakus ei šokeeri kedagi, sest see ongi uus normaalsus. Kui keegi käitub rahulikult, räägib viisakalt või hoiab korda, vaadatakse teda pigem imelikult, nagu ta ei sobiks siia keskkonda. Nagu inimlikkus oleks midagi vanamoodsat. Midagi, mille jaoks koolis lihtsalt ei ole aega.

Ükski inimene ei õpeta enam, kuidas koos olla, kuidas jagada ruumi, kuidas arvestada, kuidas olla inimene ka siis, kui oled väsinud ja närviline. Kõik eeldavad, et see oskus tekib iseenesest, aga ei teki. Selle asemel tekib karjumine, sõim, tõukamine ja pidev tunne, et igaüks on ainult enda eest väljas. Ja mida kauem see kestab, seda normaalsemaks see tundub.

Võib-olla ongi see kõige hirmutavam osa kogu selle juures. Mitte see, et koolis on raske või et inimesed on väsinud, vaid see, et me õpime elama nii, nagu see oleks okei. Nagu oleks normaalne olla räpane sõnades, tegudes ja mõtlemises. Nagu oleks normaalne mitte hoolida. Aga kui kool on koht, kus peaks õppima, kuidas inimeseks kasvada, siis praegu õpitakse seal pigem seda, kuidas lihtsalt tuimalt läbi vedada – üks päev, üks tund, üks minut korraga.

See ongi kooli päriselu – üks suur hulk väsinud, piire kaotanud ja segaduses noori, kes üritavad kuidagi järgmise vahetunni ja järgmise päeva üle elada.

Möödunud nädalal unustasin end koolis veidi kauemaks ja kui klassiruumist lahkusin, olid kõik vastutulijad väga õhinal ja ootusärevil. Pärast umbes neljanda sellise inimese nägemist jõudis mulle kohale, et Spotify Wrapped on välja tulnud ja see on muutunud põhiliseks jututeemaks.

Nähes, kuidas teema ka järgnevatel päevadel õpilastele kõneainet pakkus, sündis idee kokku keevitada UPT-laadne kirjatükk, mis analüüsiks Saaremaa Gümnaasiumi muusikaeelistusi erinevate muusikaplatvormide aastakokkuvõtete põhjal. Kallid Apple’i ja YouTube Music tulihingelised fännid, ma ei unustanud ka teid! Uuringus osales kokku 86 õpilast ja töötajat ning tulemused (trummipõrin!!) on teie ees.

TRIIBUPASTA EESTI VABARIIK

Eelmise aasta lõpus hoo sisse saanud kollektiiv Triibupasta maandus meie edetabelis esikohale, särades lausa 11 õpilase esiviisikus. Oli neid, kellel oli „hugo toom” lausa esimesene, ning Triibupasta loomingust ei jäänud puutumata ka mõne töötaja edetabel.

Teisele kohale tuli maailmakuulus The Weeknd, kes on poppi ja R&B-d viljelev muusik. Kuigi artisti maailmaturneest „After Hours Til Dawn“, mida ka eestlased kogeda said, on möödas juba kaks aastat, pole tema populaarsus sugugi langenud.

Kolmanda ja neljanda koha puhul käis tihe rebimine Lana Del Rey ja Nublu vahel, kellest esimene napi võitu noppis. Lana Del Rey on Ameerika laulja ja laulukirjutaja, kelle muusika tunneb kergesti ära selle melanhoolse glamuursuse ja romantilise kõla järgi. Nublut, aasta popartisti, aasta laulu ja aasta muusikavideo auhindadega pärjatud artisti, vist tutvustama ei peagi.

Artistide edetabeli lõpetame Eesti lainel, sest viienda koha haaras endale kodumaine bänd Smilers, kelle saatel me kõik mõnikord luusereid armastame ja katuseid mööda käime.

REVÜÜ EFEKT

Liikudes artistide juurest viie kõige kuulatuma laulu juurde potsatab esikohale Tommy Cashi „Euroz Dollaz Yeniz”. Seda võib seostada Toomas Sularaha menukusega Eurovisiooni lavalaudadel, kuid peamine süüdlane on siin arvatavasti „Desideerium”, mille raames lavastati ja publikuni toodi just selle lauluga külmavärinaid tekitanud tants. Edetabelist võis lisaks Tommy loole leida ka muid 3. revüü playlisti kuuluvaid palasid, nagu Arg Pardi „Nagu filmis” ja Smilersi „Keelatud viljade turg”.

Hõbemedal kuulub Goo Goo Dollsi, Ameerika alternatiivroki bändi, loole „Iris”. Laul on eriliselt tuntud oma 2004. aasta live-esituse poolest New Yorgis, kus paduvihm ja kaasaelav rahvamass tekitavad tõelise „When everything feels like the movies” tunde (müüksin kogu oma maise vara, et seda kogeda).

Kolmandal kohal särab Naeratajate „Armastan ma luuserit”. Laulu populaarsusest hoolimata on seda pala Smilersi kontserdil kuulda üliharv juhus (olen korduvalt proovinud), seega võid end pidada teistest paremaks, kui sul on see au olnud.

Järgmisena leiame tabelist tuttava „hugo toomi”. Ilmselt juba kartsitegi, kuhu Triibupasta jääb. Lõbus fakt: ühe kuulaja top viies olid korraga nii „hugo toom”, „hr maakler” kui „Eesti muld ja Eesti süda” — ülim eestlaslikkus!

Edetabelisse jõuab veel ka EiKi ja boipepperoni loodud lugu „Armastatud”. EiKi puhul on tegu noore Eesti luulelist punki, hiphoppi ja indiemuusikat viljeleva artistiga, kes oli lausa viie õpilase top 1 artist, ning boipepperoni on osa menukast Triibupastast.

HINGELT NOORED

Räägime nüüd natuke ka numbritest? Räägime!
Käesoleva uuringu põhjal suutis Saaremaa Gümnaasium kokku koguda 1 462 918 kuulatud minutit. See teeb kokku umbes kaks aastat ja üheksa kuud järjest muusikat. Tuletan meelde, et tegu on vaid läbi erinevate platvormide kuulatud lauludega. Tõelise muusikakoguse väljaarvutamiseks tuleks siia lisada ka vanamoelised plaadid ja vinüülid, lemmikartisti kontserdid, raadiost tulev taustamuusika ning isegi su sõpra kummitav viisijupp, mida ta sulle viimase kolme päeva jooksul 58 korda on ümisenud.

Keskmine SG liige kuulab muusikat 34 021 minutit ehk umbes 24 päeva. Selle ajaga jõuaks päris mitmeks tööks õppida, või mis?

Enim kuulatud žanriks osutus pop-räpp, mis võttis võimsust kokku lause 16 statistikas. Veel kogusid populaarsust pop, selle alaliik art pop ning metal.

Spotify kalkuleeris sel aastal välja ka oma kuulajate vanuse, mis ei väljendanud mitte passi numbrit, vaid seda, millise ajastu muusikat nad enim eelistasid. SG keskmine kuulaja on 30-aastane. Kõige noorem kuulaja on 17, kusjuures tegu on töötajaga. Ka 19- ja 20-aastased kuulajad osutusid õpetajateks või teisteks kooliga seotud töötajateks – hingelt noored! Kõige vanem kuulaja oli 76-aastane ning pärit G2-st.

Ülaltoodu on vaid väike läbilõige SG muusikaeelistustest, sest lemmikud varieerusid tegelikult meie kooli vaiksest koridorist kunstiklassini välja. Rõõm on tõdeda, et kuulatakse palju eestikeelset muusikat ning tänapäeva muusikamaastik suudab pakkuda midagi tõesti igaühele.

Margaret Atwood on üks maailma tuntumaid autoreid, kelle teosed kuuluvad düstoopiažanri. Kuigi tema lood on fiktsioon, on neis peegel reaalsetele ajaloolistele sündmustele. „Teenijanna lugu” näitab seda kõige selgemini, tuues esile naiste keha ja vabaduse kontrolli ning feministlikke teemasid. 2017. aastal sarjana ekraanile jõudnud teos sattus tänapäeva poliitiliste sündmustega paralleelselt, äratades fännides küsimuse, kui palju kajastub kirjanduses  kujutatu ka tänapäeva maailmas? Ehk saame seekord veidi silmapiiri ajaloo valdkonnas laiendada. 

KÕIGEPEALT PISUT RAAMATUST

Raamat, mis avaldati 1981. aastal, on pälvinud mitmekümneid preemiaid nii teosele kui ka Atwoodile endale. „Teenijanna loo” avapauk on see, et äärmusradikaalsed kristlased on Ameerika Ühendriikide valitsuse kukutanud nin kogu riik hakkab kiirelt muutuma. Kongressi liikmed ja poliitilised oponendid tapetakse, igale inimesele määratakse seisus ja vabadusi piiratakse. Mehed hakkavad riiki juhtima, hoiavad oma ametid kui sobilikud alles ning naudivad vabadusi.  

Naised aga jagatakse rangelt määratud kihtidesse ning neil keelati kirjutamine ja lugemine – teadlased, poliitikud ja teised saadetakse surmalaagritesse e Kolooniatesse (Unwomen), ebaviljakad naised saavad majapidamistöölisteks ehk Marthadeks. Viljakad naised, kes on patustanud, sunnitakse teenijannadeks (Handmaids), kelle kogu elu roll on riigi kôige-kõigematele laste saamine läbi “tseremoonia”, milles neid vägistatakse. Tädid on naised, kes ei tohi lapsi saada ega abielluda, aga saavad vabalt lugeda ja kirjutada. Naised on komandöride naised, kellel on sümboolne võim, aga kelle vabadused on samuti piiratud.  Uue nimega riik Gilead tapab otseses mõttes kõik, kes ei lähe nende piiblivaadetega kokku, nagu homoseksuaalid (tuntud kui soo reetmine), teised usklikud (nt juudid saadeti konteineritega Atlandi ookeani põhja) ja väga paljud teised.  

SÜNDMUSEDJA RÜHMITUSED, MIS TEOST MÕJUTASID 

PURITAANID 

Puritaanid ehk täpsemalt 17. sajandi  Uus-Inglismaa usupuhastajad olid raamatu suurimaks inspiratsiooniallikaks. Atwood uuris suure huviga ja põhjalikult neid religioosseid kolooniaid, kus kehtisid nii ranged moraalinormid kui ka soorollid. Nende mõtteviis seisnes selles, et ühiskond oleks jumalakartlik ja kontrollitud ning ka selles, et naine oleks mehele alistuv ja vaikne – sama mõte hoidis Gileadis kõrget rolli. 

Lisaks esines ka puritaanide seas nähtus, mille Atwood loos peaaegu üks üksühele üle võttis: naine vastutab sündmuste eest, isegi kui ta on ohver. Lihtsamalt öeldes omistati naistele süü seksuaalsetes ja ihast kantud pattudes, raseduse probleemides või isegi vägistamises. Gileadi „õpetused“ ja teenijannade rituaalid on puritaanide radikaalne rekonstruktsioon. 

IRAANI REVOLUTSIOON 

Ka Iraani islamirevolutsioon 1979. aastal mängis raamatu kirjutamises suurt rolli, sest see sündmus näitas, kui kiiresti suudetakse vabaühiskond pea peale pöörata. Naised, kes õppisid enne meestega samades koolides, said uued sooliselt eraldatud koolid, kus riietus muutus palju konservatiivsemaks. Samuti tekkis moraalipolitsei, kes hakkas jälgima, et ühiskond ikka riigi huvisid täidaks. Gileadis karistati patustajaid avalikult, et teistele sõnum selgelt edasi anda, nt oli seal kurikuulus sein, kus rippusid ülespootud laibad Sama toimus ka Iraanis. 

RUMEENIA CEAUȘESCU VÕIMU ALL 

Üks kõhe eeskuju, kus riik sekkus otseselt naiste kehadesse ja seksuaalsusesse. 1996. aastal kehtestati määrus 770, mis muutis abordi, rasestumisvastased vahendid ja kõik muu sellise keelatuks. Selle põhjuseks oli riigi rahvaarvu kiire kasvu soodustamine. Kõik naised pidid sunniviisiliselt käima regulaarsetes raseduskontrollides, sest lastetus ja raseduse katkestamine olid väga karmilt karistatavad ja sisuliselt kõik naised muutusid riigi omanditeks. Sünnituseelsed uuringud olid pigem politsei kui meditsiini pädevuses.  

NÕUKOGUDE LIIT  

Nõukogude Liidu repressiivaparaat — NKVD ja hiljem KGB — mõjutas samuti Gileadi „silmi“. Nagu Nõukogude salapolitsei, olid ka Gileadi „silmad” kõikjal kohal. Nad jälgisid rahvast, kogusid tava inimeste kaudu andmeid ning lõid õhkkonna, kus igaüks võis olla pealekaebaja. Inimesi võidi ilma selgituseta arreteerida, nad kadusid ülekuulamistele ja laagritesse ning hirm hoidis ühiskonda kuulekuses. Selline nähtamatu, kõikjale ulatuv jälgimissüsteem, mis sunnib inimesi vaikima ja alati ettevaatlikult käituma, on selgelt näha ka Gileadis, kus iga sõna võib olla ohtlik ja igal nurgal võib varitseda riigi silm. Polnud võimalik teada, kas räägid sõbra või spiooniga. 

NATSI-SAKSAMAA ja LEBENSBORNI PROGRAMM 

Natsid kasutasid ulatuslikku propagandat, ranget ühiskonnakontrolli, põhiõiguste äravõtmist ja riiklikku terrorit, et kujundada ideoloogiale vastav „õige“ rahvas. Naistele kirjutati ette selged rollid: „Kinder, Küche, Kirche“ ehk lapsed, köök ja kirik. Individuaalne vabadus allutati riigi vajadustele ning kõrvalekalded karistati halastamatult. Üks suurimaid erinevusi teiste riikidega oli riigi soovitus, et naised katkestaksid mitte puhtavereliste ehk puuetega lastega rasedused. 

Lebensborn oli Natsi-Saksamaa programm, mille eesmärk oli „aretada“ võimalikult palju natside ideoloogia jaoks sobivat „puhtaverelist“ järglaskonda. Programmi raames korraldati „rassiliselt sobivate“ naiste ja SS-meeste omavahelist sigimist, loodi salajasi sünnitusmaju ja toodi Saksamaale okupeeritud maadelt pärit lapsi, et neid „õigeks rahva liikmeteks“ kasvatada. Riik ulatus otseses mõttes naiste kehasse ning laste tootmine muutus poliitiliseks projektiks.  

RAAHELI JA BILLA LUGU 

Piibli lugu, mis on kogu Gileadi süsteemi aluseks. See räägib patriarh Jaakobist ning tema naisest Raahelist. Kui Raahel ei olnud võimeline lapsi saama, andis ta Jaakobile oma teenijatüdruku Billa, et teenija sünnitaks Raahelile lapse – lapse kasvatajaks ja emaks saaks seaduslikult perenaine, mitte teenijannast sünnitaja. See oli toonane tava: viljatu naine võis anda oma orjatar mehele, et „pere jätkuks“. Atwood kasutas seda mõtet Gileadi ühiskonnas, kus viljakad ja patustanud naised naised sunnitakse orjatarideks ning nende lapsed kuuluvad komandörile ja tema abikaasale. 

KONSERVATIISETE JA FUNDAMENTALISTLIKE USKLIKE TÕUS 

1970.–1980. aastatel kasvas USA-s nn kristlike parempoolsete rühmituste poliitiline mõju. Nad soovisid karmistada moraalinorme, reguleerida seksuaalkäitumist ja „tagasi tuua traditsioonilised pererollid“. Atwood vaatas neid liikumisi murega, nähes neis kalduvust otsida religiooni abil poliitilist võimu. Seda ideed ta Gileadis kasutabki: fundamentalistlik ühiskond, kus piibli lauseid kasutatakse valikuliselt, et totalitaarset korda õigustada. 

SARNASED SÜNDMUSEDTÄNAPÄEVAL 

2021. a USA Kapitooliumi rünnak  

6. jaanuar 2021 näitas maailmale, kui habras võib demokraatia olla ka riigis, mida peetakse stabiilsuse sümboliks. Kui rahvahulk tungis Kapitooliumisse, üritades valimistulemuste kinnitamist takistada, nägi Atwoodi loominguga paralleele peaaegu iga kommentaator: stseen tundus nagu hetk, mil demokraatlik kord võib murduda ja võim nihkuda äärmuslaste kätte. Kuigi USA ei langenud autoritaarsesse süsteemi, paljastas rünnak, kui kiiresti võivad valed, ideoloogiline fanatism ja kultuuriline polariseerumine hakata õõnestama just neid institutsioone, mis peaksid vabadusi ja õigusi kaitsma. Atwood on ise öelnud, et üks Gileadi loomise mõtteid oligi arusaam, et keegi pole autokraatiale immuunne – isegi mitte tugevad demokraatiad. 

ROE V. WADE TÜHISTAMINE e DOBBS V. JACKSON 

Aastal 2022 tühistas USA ülemkohus Roe v. Wade’i  juhtumi kohtu otsuse, mis oli aastaid igale Ameerika naisele taganud abordivõimaluse, ja laiendas selle otsuse iga osariigi valitsusele. Demokraatlikud ehk nn sinised osariigid jätsid selle õiguse alles, aga vabariiklikud osariigid tühistasid seaduse ja abort muutus ebaseaduslikuks. Paljudes punastes osariikides muutus olukord ka nii kehvaks, et isegi kui rasedus mõjutas ema tervist, ei tohtinud seda seaduslikult katkestada. See sündmus muutus kõige suuremaks paralleeliks Atwoodi raamatuga, sest üks demokraatlikumaid riike maailmas võttis tol päeval väga paljudelt naistelt nende seinse põhiõiguse.

TEXAS SB8 

Texas SB8 seadus, mis keelas enamiku aborte alates umbes kuuendast rasedusnädalast ja lubas eraisik teisi inimesi abordi kahtlustamise eest kohtusse kaevata, on eriti Gileadile sarnane. See lõi sisuliselt koputajate süsteemi, kus tavalisi inimesi julgustati kaebama arstidee, pereliikmete või isegi taksojuhtide peale, kes aitasid naisel haiglasse jõuda. Selline inimeste üles ässitamine omaenda naabrite vastu on ohtlikult lähedane Gileadi „silmade” mõttele: igaüks võib kaevata, igaüks võib olla jälgija ja naise mõtteline süü muutub kõigi asjaks. 

ADRIANA SMITH 

Üks jube ja iiveldamaajav sündmus, kus naisel nimega Adriana Smith tekkisid probleemid raseduse jätkamisega ning kuna ta elas nii-öelda. punases osariigis, ei saanud ta ka aborti teha. Mõne päeva pärast toodi ta haiglasse, kus ta langes ajusurma ehk tema keha enam ei töötanud, aga see ühendati masinatega, mis hoidsid tema keha nii palju elus, et laps jõuaks kasvada. Nädalaid vaatas pere, kuidas nende tütart hoitakse surnuna haiglas lihtsalt sünnitusmasinana. Täpselt samasugune sündmus juhtus Atwoodi loos naisega nimega OfMatthew, keda samuti hoiti haiglas masinate all, surnult, lihtsalt sellepärast, et ta oli rase.

TALIBANI VÕIM AFGANISTANIS 

Talibani tagasituleku järel muutus Afganistan tänapäeva maailma üheks kõige Gileadi-sarnasemaks riigiks. Tüdrukutel keelati koolis käimine pärast 6. klassi, naised eemaldati enamikust töökohtadest, neile keelati avalikud pargid, jõusaalid ja isegi osa meditsiiniõppest. Riietusnorme ja liikumist kontrollivad moraalipolitsei rühmad ning naised muutusid sisuliselt koduseinte vahele sunnitud alamrühmaks. Lihtsamalt õeldes muutus naine lihtsalt mehe orjaks.  Rahvusvahelised organisatsioonid on nimetanud olukorda „süsteemseks sooliseks apartheidiks“. Atwood on ise öelnud, et kui keegi küsib, kas Gilead võiks päriselt eksisteerida, siis Afganistan on sellele väga valus tõestus.

Kõik need negatiivsed, jõledad ja kohutavad sündmused  näitavad meile ühte – ükski riik ei ole kunagi radikaalsusevastu immuunnejaei ole ühtki garantiid, et sellest ei võiks ühel hetkel saadaGileadi tüüpi riik. Seda näitab meile ainult tulevik.  

Kui oled mõelnud, et peaksid oma tähemärki enne hommikukohvi kontrollima, et teada saada, kas üldse tasub täna toast välja astuda, siis ära muretse – sa ei ole üksi!

Astroloogiaguru Instagramis võib öelda, et sul on „kosmiline konflikt“, teine aga, et sa peaksid kohe pitsi kangemat võtma, muidu sa armastust ei leia. Samas on alati ka neid, kes ütleb, et tähed ei valeta… välja arvatud siis, kui nad valetavad.

Ausalt öeldes on astroloogia nii lai teema, et selle mõistmiseks ei piisa ühest loetud horoskoobist. Seal on tähemärkide süsteemid, planeetide liikumised, majade tõlgendused ja veel hulk termineid, mis võivad alguses kõlada sama arusaamatult kui hiina keel eestlasele.

Tuletame ka soojalt meelde, et astroloogia ≠ astronoomia!

SODIAAGIMÄRGID

Sodiaagimärgid jagavad taeva kokkuleppeliselt 12 osaks ja iga märk kirjeldab teatud iseloomu- ja käitumismustreid. See sama näitab inimese põhiolemust ja seda, kuidas ta maailma tajub.

PÄIKESEMÄRGID

Päikesemärk määratakse inimese sünnikuupäeva järgi. Näiteks kui inimene sünnib 1. jaanuaril siis ta on kaljukits, aga kui ta sünniks hoopis märtsi alguses, oleks ta kalad. Päikesemärk on kogu sinu identiteedi alus. 

Päikesemärk	Põhiomadused
Jäär (21.03–19.04)	Julge, energiline, impulsiivne
Sõnn (20.04–20.05)	Püsiv, usaldusväärne, kangekaelne
Kaksikud (21.05–20.06)	Uudishimulik, suhtlev, muutlik
Vähk (21.06–22.07)	Tundlik, hooliv, kaitsev
Lõvi (23.07–22.08)	Uhke, karismaatiline, dramaatiline
Neitsi (23.08–22.09)	Analüütiline, täpne, kriitiline
Kaalud (23.09–22.10)	Diplomaatiline, võluv, kõhklev
Skorpion (23.10–21.11)	Intensiivne, kirglik, saladuslik
Ambur (22.11–21.12)	Optimistlik, seiklushimuline, otsekohene
Kaljukits (22.12–19.01)	Ambitsioonikas, distsiplineeritud, tõsine
Veevalaja (20.01–18.02)	Iseseisev, originaalne, mässumeelne
Kalad (19.02–20.03)	Unistav, empaatiline, intuitiivne

ELEMENDID

Astroloogias jagunevad sodiaagimärgid nelja elementi (tuli, maa, õhk ja vesi), millest igaüks kirjeldab kindlat energiatüüpi ja hoiakut.

TULEMÄRGID

Jäär, Lõvi ja Ambur on loomult aktiivsed, otsustavad ja innustavad. Nende energia on loov, kiire ja tuline, sageli suunatud tegutsemisele ja uute alguste loomisele.

MAAMÄRGID

Sõnn, Neitsi ja Kaljukits on seevastu praktilised, stabiilsed ja realistlikud. Nende tugevus peitub kindluses, distsipliinis ja tasakaalus. Nad loovad vundamendi ja hoiavad asjad toimimas.

ÕHUMÄRGID

Kaksikud, Kaalud ja Veevalajad on intellektuaalsed ja suhtlemisele suunatud. Nad on sotsiaalsed, ideederohked ja sageli väga head mõtlejad. Energia liigub kiiresti ning keskendub teadmiste, suhtluse ja ühenduste loomisele.

VEEMÄRGID

Vähk, Skorpion ja Kalad on kõige emotsionaalsemad ja intuitiivsemad. Nad on tundlikud, kaastundlikud ja sügavalt kaasahaaravad, tunnetades maailma pigem südame kui mõistusega. Nende energia on voolav, sügav ja sageli tugevalt sisemine.

KVALITEEDID

Sodiaagimärgid jagunevad ka kvaliteetideks, mis kirjeldavad, kuidas märgid oma energiat väljendavad.

Kardinaalsed märgid 

Jäär, Vähk, Kaalud ja Kaljukits on loomulikud algatajad. Nende energia on tegutsev ja liikumapanev: nad käivitavad protsesse, avavad uusi teid ja viivad asju käima. Nad on need, kes teevad esimese sammu.

Fikseeritud märgid

Sõnn, Lõvi, Skorpion ja Veevalaja on püsivad ja sihikindlad. Tugevusteks on stabiilsus ja järjepidevus. Nad hoiavad, säilitavad ja viivad asjad lõpuni, olles sageli kõige vastupidavamad ja keskendunumad sodiaagis.

Muutlikud märgid

Kaksikud, Neitsi, Ambur ja Kalad on kohanemisvõimelised ja paindlikud. Nad on mitmekülgsed, liiguvad kergesti ühest energiast teise ja on loomult õpihimulised. Muutlikud märgid toovad paindlikkust, voolavust ja võimet muuta suunda, kui olukord seda nõuab.

Tõusumärk (ascendant/rising sign) leitakse sünni kellaaja järgi ehk see vajab täpsust (iga 2h järel muutub). Tõusumärk näitab, kuidas inimene maailmale esineb. Lisaks mõjutab see välimust ja kehakeelt, suhtlust ja sotsiaalset käitumist, energiataset ja eluhoiakut. Päikesemärgiga võib tulla kontrast – introvertne päikesemärk, aga ekstrovertne tõusumärk jätab teistele mulje, et oled täiesti peoloom.

Kuumärk näitab, millised on sinu emotsioonid ja instinktid. Põhineb emotsioonide väljendusel, tundlikkusel, intuitsioonis, sisemises turvatundes ja suhete loomises. 

Teised planeedid näitavad…

Merkuur – mõtlemine, suhtlemine

Veenus – armastus, ilu, väärtused

Marss – energia, motivatsioon, tahe

Jupiter – kasv, õnn, laienemine

Saturn – distsipliin, piirid, õppetunnid

Uraan, Neptuun, Pluuto – põlvkondlik energia ja sügavamad muutused

MAJAD

Astroloogilised majad jagavad taeva sarnaselt kaheteistkümneks eluvaldkonnaks. Iga maja näitab kus ja millises eluvaldkonnas energia avaldub, samas kui planeedid ja märgid näitavad kuidas ja mida see energia mõjutab.

1. maja – Isiksus, välimus, esmamulje. Kuidas inimene end avalikult väljendab ja millise esmamulje ta teistele jätab. 

2. maja – Raha, materiaalne turvalisus, väärtused. Kuidas inimene kogub ressursse, hindab väärtusi ja suhtleb materiaalsusega.

3. maja – Suhtlus, lühikesed teekonnad, õppimine. Mõtlemine, info jagamine, vendade-õdede ja naabruskonna suhted.

4. maja – Kodu, pere, juured, turvatunne. Näitab emotsionaalset alust, vanemaid ja perekondlikku keskkonda.

5. maja – Loovus, lapsed, romantika, lõbu. Loominguline eneseväljendus, armastusmängud, hobid ja riskide võtmine.

6. maja – Igapäevane töö, tervis, rutiin. Tööharjumused, tervise hooldus, teenimine ja distsipliin.

7. maja – Partnerlus, abielu, koostöö. Kuidas inimene suhtub lähedastesse suhetesse, vastasmärgid peegelduvad tihti siin.

8. maja – Sügavad muutused, intiimsus, ühised ressursid. Pöördelised eluhetked, intiimsus, pärandused, transformatsioon.

9. maja – Kõrgharidus, filosoofia, reisimine. Maailmavaade, õppimine, usundid, pikaajaline kasv ja seiklus.

10. maja – Karjäär, staatuse kuvand, eesmärgid. Avalik elu, amet, ambitsioonid, kuhu inimene püüdleb.

11. maja – Sõprussuhted, unistused, kogukond. Sotsiaalne võrgustik, tulevikuplaanid ja kollektiivsed tegevused.

12. maja – Alateadvus, varjatud maailmad. Sisemine areng, saladused, varjatud probleemid, vaimne töö ja unenäod.

ASPEKTID ehk nurgad planeetide vahel

Trigoon on üks harmoonilisemaid seoseid kahe planeedi vahel. Kui kaks taevakeha paiknevad üksteisest ligikaudu 120 kraadi kaugusel ja asuvad sama elemendi sees, voolab nende energia kergelt ja loomulikult. Trigoon toob kaasa andeid, potentsiaali ja sisemist kooskõla, justkui oleks universum avamas ust, mille taga ootab ladus areng ja toetavad võimalused.

Sextiil, mis moodustub umbes 60 kraadiga, on samuti sõbralik ja toetav, kuid see vajab natuke rohkem teadlikku tegutsemist. Kui trigoon annab kingituse, siis sextiil pakub võimalust, mida tuleb ise märgata ja kasutada. See aspekt ergutab loovust, suhtlemist ja praktilist arengut, luues tunde, et ideed saavad kergelt vormi, kui inimene ise sammud astub.

Kvadraat ehk ruut on märksa  pingelisem aspekt. Umbes 90-kraadine vahe kahe planeedi vahel tekitab sisemisi pingeid või väliseid väljakutseid, mis sunnivad inimest kas kasvama või midagi ümber hindama. Kvadraat ei ole negatiivne, kuid see vajab tähelepanu ja mõtlemist. Ruut võib anda tohutu jõu, kui seda teadvustada ja valitseda.

Opositsioon loob vastasseisu, kus kaks planeeti seisavad teineteisele otse vastu. See aspekt tõstab esile dünaamilist pingevälja, mis kutsub otsima tasakaalu kahe äärmuse vahel. Opositsioon näitab sageli suhteid ja olukordi, kus inimene õpib nägema end teise peeglis. See võib olla samaaegselt väljakutse ja võimalus mõista enda sisemisi vastuolusid.

Kogu aspektide süsteem tuleb kokku ühendusega ehk konjunktsiooniga, mille korral kaks planeeti asuvad samas kohas. Ühendus võib võimendada mõlema planeedi tugevusi või rõhutada nende keerukamaid jooni. See on intensiivne, fookust koondav ja sageli elumuutev mõjutus. Kui teised aspektid loovad dialoogi, siis konjunktsioon toob kõik üheks tervikuks, milles energia kas põleb eredalt või vajab teadlikku suunamist.

RETROGAAD

Retrogaadiks nimetatakse nähtust, mis põhineb illusioonil, kus tundub, et planeet liigub tagurpidi, kuid tegelikult on lihtsalt tegu erinevate kiirustega.

Retrograadne aeg on periood, mil planeedi energia pöördub rohkem sissepoole: see aeglustab, süvendab ja toob tähelepanu minevikule, pooleli jäänud küsimustele või sisemisele tööle. Need ajad aitavad lõpetada, korrigeerida, parandada või ümber hinnata asju, mis muidu jääksid märkamata. 

Retrograadi enda täpne mõju sõltub alati planeedist.

Merkuuri retrograad toob uuesti esile suhtluse, sõnumid ja tehnilised seisakud.

Veenuse retrograad avab ukse suhete, tunnete ja väärtushinnangute ümbermõtestamiseks.

Marsi retrograad aeglustab tegutsemist ja sunnib jõudu targemalt suunama-

Jupiteri ja Saturni tagurpidi liikumised toovad pikemas plaanis esile elu eesmärgid, piirangud ja vastutuse teemad.

Mida kaugem on planeet, seda nö nõrgem on tema retrograad.

Kui see teema tundub huvitav, siis soovitame avada „Co-Star” äpi, kuhu sisestades oma sünniandmed saad suure sünnitabeli, põhjendused ja muud.