Rubriik: Noored

Põhjus, et venelased ei taha koolis eesti keelt õppida, ei seisne vaid nende tahtmatuses või viitsimatuses. “Viga on süsteemis,” leiab Saaremaa Gümnaasiumi õpilane Käti Saar, kes kuu venekeelses koolis vahetusõpilaseks oli. Keeleõpe tuleb teha nii huvitavaks, et noor ise tunneb soovi ja vajadust riigikeel omandada.

Eesti Vabariik on olnud nüüdseks iseseisev riik juba üle 30 aasta. Kogu selle aja vältel on olnud riigikeeleks eesti keel, kuid ometi on ikka veel tänases Eestis probleemid eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumises, mis eriti teravalt löövad välja hariduses.

Õpilastel, kes elavad siin, kuid ei räägi piisavalt heal tasemel eesti keelt, on keeruline saada sisse ülikoolidesse, kandideerida töökohtadele, saada samal tasemel infot keele oskajatega. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks jäetakse vähemuses olevad noored raskemasse seisu kui teised?

Riik riigis

Kristi Soopalu õpetab Tallinna Mustjõe gümnaasiumis eesti keelt teise keelena. Ta arvab, et koolide keelte valiku teema on poliitiline, aga usub siiski, et vene koolide eestikeelseks viimine tõstaks oluliselt õpilaste keeletaset ning oleks ka kultuurilises vaates oluline. Filmidest ja raamatutest on küll võimalik osa saada tõlke teel, aga parima mõistmise jaoks on hea tarbida kultuuri originaalkeeles.

“Ma olen alati neile öelnud, et teil on nagu kaks paralleelset maailma ja sinna ühte maailma, eestikeelsesse, nad ei saa, kui ei oska eesti keelt. Nagu riik riigis, kultuur kultuuris,” räägib Soopalu. Kindlasti peab arvestama sellega, et õpilastel jääks alles oma kultuur ja taust – sunniviisiliselt kellelegi uut identiteeti peale suruda ei saa. Inimese eneseteadlikuse jaoks on oma päritolu tundmine olulise tähtsusega.

Teadagi keerulise eesti keele õppimiseks peab noortes tekitama motivatsiooni. Kristi Soopalu ütleb, et kõigepealt tuleb tundi õigesti alustada. Tuleb küsida küsimusi nagu “Mis on sinu eesmärgid?” ja “Kui palju eesti keelt sa vajad?”. Sellised küsimused panevad mõtlema ning  sõnastama oma sihte. Motiveeritud õpilane tegutseb palju sihipärasemalt, ta otsib ise võimalusi arenemiseks, kontrollib keelereegleid ja on tunnis aktiivsem.

Õpe peaks olema vabam

Eesti keelt teise keelena õppiv Margarita Bukatyu leiab sarnaselt õpetajale, et kool  ei peaks liigselt keskenduma formaalsele ja grammatilisele keelele, vaid kaasama kindlasti n-ö elulist keelt, nagu släng.

“Olemegi võtnud ette, et õpetaja on õps, matemaatika on mata ja direktor on dire, ja siis on see nende jaoks põnev,” toob õpetaja näite. Mõnikord vaadatakse, kuidas eestlased omavahel näiteks Messengeris kirjutavad. “Õpetaja Kristi, aga mis see tähendab, miks nad nii kirjutavad?” iseloomustab õpetaja keelehuviliste õpilaste lähenemist.

Margarita nendib, et tema eelmises koolis oli keeleõppele lähenemine hoopis teine. Nii nagu tema sõnul ka paljudes teistes vene koolides, õpiti seal keelt põhiliselt tekstide lugemise, tõlkimise ja grammatika teel. Suulisele osale hakati keskenduma alles põhikooli lõpueksamiteks valmistumisel. Rääkimiskogemuse puudumise tõttu tekkis paljudel õpilastel hirm, et üldse midagigi öelda. Kasuks ei tulnud ka suhtumine, et kui õpilane pole endas kindel, siis on parem üldse mitte rääkida. Sellise suhtumisega hirmutatakse õpilane koolis juba niivõrd ära, et riigikeele õppimisest ei tule midagi välja.

Margarita, kes ise nimetab ennast eesti keele fänniks, leiab, et parimad viisid uue keele õppimiseks on oma emakeeles rääkijatega suhtlemine ja õpitavat keelt rääkivate inimeste maailma sisse sulandumine. Ta ütleb, et koolis võiks olla igal õpilasele võimalus saada suhtlus-keelepraktikat kas näost näkku või veebi teel.

“Aga kui pole sellist võimalust, siis võiks vaadata näiteks filme, kuulata muusikat.  Ja mitte vana kirikumuusikat või midagi sellist, sest siis hakkavad lapsed vihkama mitte ainult muusikat vaid ka keelt, sest nad seovad need omavahel,” arutleb Margarita, et õpetajatel lasub suur vastutus: panna laps keelest huvituma. Kui esmamulje jääb vastumeelseks, on tõenäoline, et õppija enda panus jääb väikeseks ja keelt selgeks ei saa.

Margarita rõhutab ka eneseväljendusoskuse tähtsust. Praeguseks on ta jõudnud oma eesti keele oskusega juba nii kaugele, et tunneb, kuidas suudab vabalt rääkida. “Ma tahan õppida uusi sõnu, mitte grammatikat. Grammatikat saab õppida kunagi hiljem. Aga just uusi sõnu, et ma võiksin rääkida oma vaadetest, oma mõtetest.”

Ta ütleb, et suulise osa harjutamine võiks olla koolis suurema osatähtsusega. Vähemalt üks kord nädalas peaks tegema tunnis monolooge või dialooge. Kusjuures õpetaja roll peaks siis olema julgustav kuulaja, kes keskendub jutu sisule, mitte liialt grammatilistele vigadele. Õpilane tahab tagasisidet mitte ainult vigadele, vaid ka oma vaadetele ja mõtetele ning nende väljendamisoskusele. Huvitavad peavad olema ka teemad, millest räägitakse. Ainult poliitikast rääkimine võib muutuda tüütuks, seevastu küsides õpilastelt neid huvitavate teemade kohta, nagu teeb seda õpetaja Soopalu, muudab tunnid interaktiivsemaks.

Kooliõpilased külastavad  säästlikumalt ja teadlikumalt tarbida tahtes aina rohkem ka teise ringi poode Kuressaares.

Kiirmood seostub tänapäeval paljude jaoks keskkonnareostuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja arengumaades kuskile pisikesse urkasse topitud töölisega, kes sisuliselt palka ei saagi. Vastukaaluks on aga jätkusuutlik ja ka igas mõttes säästlikum mood, mida esindavad ka teise ringi poed ehk kaltsukad, mida aina rohkem avastavad ka kooliõpilased.

Noorte harjumus kaltsukates käia on rutiinne: Silmapiiriga rääkinud viiest õpilasest kaks käivad neis poodides iga nädal ja kaks kord kahe nädala jooksul.

Poodide külastamise eeskujudena nimetatakse emasid, kellega koos käidi nendes juba väikese lapsena. Noori motiveerib kaltsukas käima sealse kauba odavus. Mainitakse ka teisi põhjuseid, nagu isikupärasem stiil ja inspiratsiooni ammutamine, siiski jääb majanduslik mõtlemine tugevalt esiplaanile.

G1 õpilase Aija Lemberi sõnul on just Humanas väga vahvaid asju. „Seal on kena aega veeta, seal on nii põnevad asjad, et saab ka inspiratsiooni.“ Tema jaoks on poodide külastamise harjumusel olnud teenäitajaks ema.

Kaltsukatele ei pööra selga ka õpetajad. Nende puhul on juba rohkem märgata teadlikumat tarbijakäitumist.

Õpetajad Irja Truumaa, Külli Mänd ja Agnes Heinla tõid plussidena esile lasteriiete kvaliteedikontrolli läbimise ehk siis see, kui riided on juba kellegi poolt kantud, näitab nende seisukord, mis kvaliteediga ese on. Mainiti veel originaalsust ja keskonnasäästlikku elustiili. Tähelepanuta ei jäänud ka noorte lemmikpõhjus: raha kokkuhoid. Kõik kolm õpetajat alustasid taaskasutuspoodide eelistamist juba nooremana, kas siis kohe, kui esimesed taaskasutuspoed ilmusid, või oma esimese taskuraha saamisel.

Üks teise ringi poe töötaja räägib, et  just viimaste aastate jooksul on toimunud muutus klientuuris – aina rohkem külastavad poodi noored kooliõpilased. Eriti selgelt olevat see välja tulnud esimese koroonalaine ajal, kui õpilasi hakkas poes rohkem liikuma ka päevasel ajal. Müüja toob välja, et vanemad kliendid eelistavad päevi, mil uus kaup on alles saabunud. „Ma olen isegi lugenud, et 73 inimest oli korraga ukse taga,“ kommenteerib müüja uue kaubaga päevade avamisi.

Noorte puhul on see vastupidi ning nemad tulevad pigem just siis, kui on kõige odavam kaup. Kuigi müüja rõhutab noorte viisakust, nendib ta, et paraku tuleb tegemist teha ka varastamisega. Riietuskabiinides pistetakse vaikselt rõivad kotti ning tühjad riidepuud peidetakse riiete vahele või kappide taha.

Sõbralt Sõbrale Kuressaare kaupluse juhataja Maris Fedorov ütleb ka, et viimastel aastatel on märgata muutust noorte aina enamas taaskasutuse eelistamises.

„Teismelised on avastanud taaskasutuse,“ ütleb Fedorov, kes peab noorte peamisteks motivaatoriteks kauba piisavalt odavat hinda, mis sobib sooviga saada võimalikult palju kaupa vähese raha eest, ja asjade isikupärasust.

On ka väiksemaid lapsi, kes külastavad poodi, soovides “uusi” mänguasju või lihtsalt leti pealt kommi.

„Kusjuures koroona ajal on paljud noored pered Saaremaale kolinud ja käivad nüüd meie poes,“ räägib Fedorov, lisades, et viimastel aastatel on ka teiste klientide maht kasvanud.

Sõbralt Sõbrale kauplus kasutab sotsiaalmeediat mitte ainult toodete reklaamimiseks, vaid ka taaskasutusnippide jagamiseks.

„Me paneme ka erinevaid videosid üles, kuidas teha keraamikast uusi asju või kuidas mööbliesemeid värvida või muud moodi asjadele uus ilme anda.“ Arvestades ühismeedia suurt tähtsust modernses ühiskonnas, saab edukalt sotsiaalmeedia kaudu inimestele keskkonnasõbralikumaid mõtteid atraktiivsemaks teha.

Sarnaselt esimesena küsitletud müüjale ütleb ka Fedorov, et kõige enam on kliente nendel päevadel, kui uus kaup on äsja saabunud, ning kuna kasutatakse ka ühismeediat, tulevad paljud kohale just konkreetsete kuulutuste peale. Tihti saavad uutest uudistajatest püsikliendid ning nende ja personali vahelised suhted on nagu perekonnas. Lõpetuseks lisab Fedorov, et kogu poeketi missioon on heategevus, mille peamiseks sihtgrupiks ongi puudust kannatavad noored ja lapsed. Investeeritakse näiteks pereteraapiatesse, nõuandlatesse ja psühholoogide teenustesse. Hästi õnnestunud projekti kohta toob poe juhataja näite lastekodust pärit noorest tallinlasest, kellele osteti korter, mis lausa ära remonditi. „Kui keegi teab mõnda abivajajat noort, siis võib meie firmale teada anda, aitame,“ jääb kõlama tähtis üleskutse.

Kooliteatri proovi minnes ei oskakski muud oodata kui nalja ja naeru. Selles osas pole ka Saaremaa Gümnaasiumi Taneli Tingi ja Mihkel Vendeli juhendatud ring erand.

On neljapäev. Kisub juba hämaraks, kui teatriringil proov algab. Aegamööda tulevad kohale veidi väsinud moega, aga rõõmsad noored. Juhendajad on sama rõõmsad.

„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.

See äratab õpilased korralikult üles ning nad moodustavad kärmelt ringi. Olgugi et teater on kultuur, mitte sport, ei pääse soojendusest siingi. Teatri puhul on aga erinevus see, et mida iganes tehakse, ei suudeta kunagi tõsiseks jääda.

Soojendusele järgnevad kaks huvitavat, aga veidrat mängu. Esimese mängu ajal peavad osalejad näitama õigel hetkel õigesse kohta ja kui sellega hakkama ei saada, tuleb demonstreerida dramaatilist surma. Asja teevad veel põnevamaks sinna juurde lisanduvad hääled.

---

„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.

---

Teise mängu ajal tuleb ühise pundina hoida ülal õiget rütmi, mis läheb iga korraga aina kiiremaks. Samal ajal liiguvad juhendajad pidevalt noorte ümber ning ergutavad neid.

Soojendusest küllalt, suundutakse harjutama uut näidendit „Võluflööt“. Õpilaste loovus pannakse päris korralikult proovile ning seekord peavad nad sooritama tantsuliigutusi ooperilaulu järgi. Küll aga ei ole õpilased mitte raasugi näitemängust vaimustuses.

Hoopis Tanel ja Mihkel on ülimalt põnevil, see paistab nende silmadest kohe välja. Tanel liigub koos noortega kaasa ja juhendab väga palju. Mihkel on rohkem pealtvaataja rollis, aga tihti kostub ka tema hääl ning tema ülesandeks on jagada rohkem tehnilist nõu. Nähes õpilaste morne nägusid, teatab Tanel pettunult, et juhendajatel peab näidendit vaadates lõbus hakkama.

Noored ei pane seda üldse tähele ning nüüd satub Tanel ahastusse: „Ärge olge nii igavad!“

Tal pole enam midagi muud ette võtta, kui pidada maha üks korralik motivatsioonikõne. Selle peale ilmub viimaks nii mõnelegi näole naeratus. Nüüd tuleb liigutustesse palju rohkem särtsu ja asi hakkab ilmet võtma.

Järgmisena koondutakse väiksematesse gruppidesse, kus tehakse erinevaid harjutusi ja loovaid ülesandeid. Tuleb harjutada tantsulist liikumist, mida väga tihti etendustel ei näe. Seepärast on ka õpilastel põnev katsetada uusi tehnikaid. Kuid ikka ja jälle on näha, kuidas noored on väsinud ning vajavad uut motivatsioonikõnet, kus seekord on vaja ka Mihkli abi.

„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera. „Laval peab lõbus olema!“ Proovi lõpuni on veel 45 minutit, kuid viimaks mõistavad juhendajad, et olukord on lootusetu ning lasevad õpilastel minna.

Aasta tagasi tegutsesid Tanel ja Mihkel koos Inspiras. Ühel hetkel tulid teated, et Saaremaa Gümnaasium tahab luua teatriringi. Tanel pakkus Mihklile välja, et nad võiksid seda koos teha ja seega otsustasidki kandideerida.’

Mehed on avastanud, et koos saavad nad noortele anda erinevaid teadmisi. Kuigi nad on käinud küll ühes koolis ja õppinud sama juhendaja all, on nende isiksused väga erinevad. Mõlemal on omad tugevused ja seetõttu saavad nad teineteist täiendada. Tanel on õppinud koreograafiat ja paneb liikumised paika, Mihkel annab rohkem tehnilist nõu.

Alguses oli teatriringi tulla tahtjaid väga palju, 25 ringis. Kuna suure pundiga on proove raskem läbi viia, valiti välja ainult need, keda asi tõeliselt huvitas. Ei lugenud isegi andekus, vaid tuli proovides kohal käia ja näidata üles oma initsiatiivi. Tanel ja Mihkel soovisid, et loodavas pundis oleksid erilised inimesed ning et ei oldaks koos oma sõpradega, vaid taheti luua just nendest uutest inimestest sõpruskond. „Esimese poolaastaga on see juba juhtunud! Rõõm jälgida, kuidas noored koostööd teevad, mõnus vaatepilt,“ teatab Mihkel rahulolevalt. Keegi ei häbene enam midagi kellegi ees, mis ongi põhiline. 

---

„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera.

---

Õpilased on teatriringiga kõik väga rahul. Enamik tuli sinna selleks, et saada üle lavahirmust ja väljuda mugavustsoonist, aga on ka neid, kes juba varasemaltki näitlemisega tegelenud ja soovivad sellega jätkata. „Olen kuidagimoodi introverdist ekstraverdiks saanud!“ imestab Merit Vinkel. Birgit Keerd toob näiteks, et ei pea ootama, et näha tänaval dramaatilist surma, sest teatriringis saab seda kõike teha.

Karl August Kapsta näitlikustab, et tavaliselt ei minda kellegi võõra juurde ja ei karjuta talle näkku, et su hambad on täpselt nagu kana küüned, aga teatriringis on see normaalne.

Tanelit ja Mihklit kiidavad kõik. Õpilaste sõnul on nad väga lõbusad, suhtlevad hästi, kuulavad ära, riidlevad, kui vaja, oskavad lollitada, on mõistlikud. Nad ei olegi niivõrd õpetajad, vaid nagu sõbrad, kellega on mugav suhelda. Merit rõõmustab ka selle üle, et juhendajad usuvad neisse ja tänu neile saavad nad kõigega hakkama. Samuti sujuvad õpilastel ka grupitööd suurepäraselt ja nendest ei taha keegi kõrvale hiilida. „Käige teatris!“ kõlab Birgiti soovitus kõikidele.

Facebook on nooremate inimeste jaoks minevik ja peamine melu käib juba ammu Instagramis. Silmapiir tegi ülevaate Saaremaa Gümnaasiumi kuulsaimatest sisuloojatest, kes on sotsiaalmeedias eriti edukad ja kelle tegemisi jälgivad tuhanded inimesed. Vaata, kas ka sina hoiad neil silma peal?

TOP 1

Anette Liivas (@anetuzzka)

Jälgijaid: 1988

Puhtast uudishimust eakaaslasi järginud Anette tegi endale Instagrami konto juba mõnda aega tagasi. Tänaseks on tal pea kaks tuhat jälgijat, kuid tema sõnul pole see tema suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud. Anette võtab kontoga tegelemist hobina, mitte kohustusena ja kuigi vahepeal mõtles ta sellega tegelemisele rohkem, siis tänaseks tuleb postitamine siiski iseenesest. Vaatamata sellele on ta tänulik ning tunneb heameelt, et tal nii palju jälgijaid on, kuna see võimaldab tal Instagrami kontot edasi arendada.

Nii nagu paljud teised suunamudijad on ka Anette teinud partnershipi ehk teisisõnu koosloomet brändiga. Tema puhul oli brändiks Apollo.

„Tegin konto Promotysse (Influencer-turunduse platvorm, mis aitab kokku viia suunamudijad ja brändid) ja nägin seal Apollo kinopiletite väljaloosimise võimalust. Selleks pidin eelnevalt saatma neile pildi ja kogu teksti, mida postituse alla kirjutaksin. Need vaadati üle ja anti mulle kinnitus, et neile sobib. Mina sain tasuks 2 kinopiletit ja natukene raha ka,” ütleb Anette. Samas tõdeb ta, et kõik pakkumised ei ole talle meeldinud, mistõttu on ta nii mõnestki keeldunud.

Kahjuks on igal ilusal lool oma halvem külg ja pea iga influencer on pidanud kokku puutuma küberkiusamisega. Sellega on silmitsi seisnud ka Anette, küll mitte Instagramis, vaid mõned aastad tagasi Youtubes, kus inimesed kirjutasid halvustavaid kommentaare ta välimuse kohta.

„Olen need kommentaarid ära kustutanud ja ma usun, et ei tahaks neid uuesti meenutada. Toona läksid need natukene südamesse ka. Pärast seda paningi kommentaarid kinni,” märgib Saaremaa gümnaasiumi suurima jälgijaskonnaga instagrammer.

TOP 2

Liise Lindau (@liise.lindau)

Jälgijaid: 1707

Liise jaoks on Instagram lihtsalt üks tore äpp telefonis. Ta keskendub Instagramis eelkõige storyde tegemisele ja mitte niivõrd seinale postitamisele, mistõttu ei kulu tal selle tegemiseks ka väga palju aega. Vaatamata sellele on tal vaid natukene alla kahe tuhande jälgija. Liise sõnul pole tema jälgijaskonna arv ta suhtumist sotsiaalmeediasse väga muutnud, sest vaadates ta followeride arvu ja reaalseid like-postitustel, saab järeldada seda, et kõiki ta tegemisi ikka ei jälgita.

„Instagrami kasutan ma pigem ikka meelelahutuseks. Mõttes pole olnud, et tahaksin Instagrami kasutamist töö tegemisena võtta. Küll aga sooviks erinevat koostööd teha,” mainib Liise. Eelmise aasta kevadel õnnestuski tal teha koostööd BYS Cosmeticsiga.

TOP 3

Martin Vesberg (@martin_vesberg)

Jälgijaid: 1523

Martin tegi Instagrami aastal 2016 tuttavate soovitusel. „Mu sõbra pere kasutas Instagrami suhteliselt palju. Nad ütlesid, et kuna ma tegelen fotograafiaga ja postitan päris palju pilte, siis postitades neid kogu aeg Facebooki, saab inimestelt sellest siiber,” ütleb Martin.

Ajapikku on Martin hakanud tähelepanelikumalt jälgima enda postituste sisu, kuna ta on loonud endale kindla vaatajaskonna, kelle huvideks on eelkõige tema looming. Seega kooliasjadega seotuid tegevusi ta pigem sotsiaalmeedias ei kajasta. „Ma olen ajaga kriitilisemaks muutunud, igasugu gräppi sinna ei pane,” märgib Martin.

Martin võtab Instagramiga tegelemist pigem hobina, kuid aeg-ajalt jagab ta meediumis ka enda loomingut, et saada tagasisidet. „Ma näen, kuidas inimesed reageerivad, kuna Instagramis saadetakse päris paljudele storydele ja postitustele direct message, avaldatakse oma arvamust, seega selline otsene tagasiside,” ütleb ta.

Pikapeale on tal kujunenud harjumus teha postitusi hommikuti, kui inimesed on aktiivsemad ja neil tekib ajaaken feedi vaatamiseks. Ta üritab postitada regulaarselt ning tihtipeale valmistab neid ka ette.

Martin on teinud koostööd näiteks Nikon Eestiga, kuid viimati pakkus talle koostööd ka lemmikloomapood. Täpsemalt paluti loosida välja kassitoitu. Vesberg keeldus viisakalt, öeldes: „Vabandust, aga see ei lähe mu teemaga kokku.”

TOP 4

Simon Rohtlaan (@simon.rohtlaan)

Jälgijaid: 1 317

Ennast sisuloojaks mitte pidav ja imeilusaid luuletusi kirjutav Simon Rohtlaan sukeldus Instagrami maailma aastal 2015, kuhu teda seiklema kutsusid sõbrad. Nooremana oli tal arusaam, et mida rohkem like ja followere, seda vingem, kuid enda sõnul mõistis ta õnneks kiiresti, et tema jaoks pole nende näitajate arvuline suurus oluline ning see ei muuda kuidagi ka tema suhtumist sotsiaalmeediasse.

Mõnda aega tagasi tegeles Simon aktiivselt fotograafiaga ning toona kujuneski Instagram tema hobi tutvustamise paigaks. Ta üritas luua kokkusulanduvat, kunstilist feedi ning mõtles hoolikalt läbi, mida ja kuidas postitada.

„Kasutasin hashtage, mille tulemusel lisandus followere, kes olidki tihtilugu huvitatud fotograafiast, mida minul kontol tol hetkel leidus,” märkis Simon.

Sellest perioodist on ta enamuse piltidest arhiivi paigutanud, kuid mõned fotod on tema kontolt leitavad siiani. Praeguseks on Instagram kujunenud Simoni meelelahutuseks, kus enamik ajast kulubki feedi scrollimisele.

Sellegipoolest tõdeb ta, et tegelikult pole Instagram päris hobi tal kunagi olnud. „See on olnud võimalus enda hobi ja loomingut väljendada. Varem oli selleks fotograafia ning hetkel jagan luulet,“ räägib ta valikutest.

Tänaseks on tema luulekontol peaaegu tuhat jälgijat ning üle saja luuletuse.

TOP 5

Marjetta Olesk (@marjetta.olesk)

Jälgijaid: 1260

Sarnaselt teistele ei pea Marjetta end samuti sisuloojaks, kuid ka tema kontol leidub üle tuhande jälgija. Tema sõnul pole ta kindlasti enda suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud, sest ta ei ole leidnud selleks vajadust. Instagrami näeb ta hobina, mis küll võtab temalt natukene aega.

„Kui panen mingi pildi, siis läheb aega, et seda teha ja editida. Kui panen mingi story, siis käib see kiirelt,” sõnab Olesk.

Paraku on negatiivseid sõnumeid saanud ka Marjetta. Postitades storydesse jõusaali puudutavaid tegevusi, on mõned inimesed talle nii mõndagi öelnud, aga ta mainib kergelt: „Ma ei võta neid tõsiselt.”