Kategooriad
Raamatusoovitus

Manni raamatusoovitus: Armin Kõomägi. „Perifeeria kangelased“

Õpetaja Marju Roberts on paadunud raamatuhull, kes oma lugemiskogemust vaka all ei hoida ja teistegagi jagab.  Facebookis hakkas aasta esimestel päevadel ringlema üks huvitav väljakutse – 12 kuud, 12 sõpra, 12 raamatut. Mann küsiski oma kolleegidelt 12 raamatusoovitust ja nüüd loeb neid järgemööda. Avaldame tema lugemise lood ka Silmapiiris.

#1 Armin Kõomägi „Perifeeria kangelased“

Armin Kõomägi raamatu pakkus mulle välja meie meediaõpetaja Raul. Ta polnud küll esimene, aga kuna ma läksin reisile ja seda oli hea e-lugeris kaasa võtta, pluss oli ette teada, et seal on lühikesed lood, siis tundus see sobiv reisikaaslane.

Ma olen varem lugenud Kõomägi loomingust „Lui Vutooni“, mis mulle tegelikult osaliselt väga meeldis, sest ma olen üsna suur absurdihuumori austaja. Lihtsalt seal oli ka asju, mis muutusid natuke tüütavaks. Aga kuna „Perifeeria kangelastes“ on 24 lühikest lugu (Kõomägi ise seadis endale eesmärgiks, et üle 1000 sõna ei tohi ükski lugu olla), siis ei saa ju tüütuks minna.

No mis sa oskad siis kosta, kui ühes loos triivib suvalisse mereäärsesse linna tükk jäämäge koos jääkaruga ja kui roheaktivistid hakkavad oma miitinguid tegema, siis teeb karu suu lahti ja ütleb, et jätke järele, kliimasoojenemine on nii lahe! Või kui reisilaeva võtavad üle terroristid, aga kursimuutus sobib absoluutselt kõigile pardalolijaile? Või kuidas oleks perepuhkusega Süürias, organiseeritud meelelahutuslikeks sündmusteks kõik see, mis seal päriselt toimub? (Nende kahe looga meenus mulle kohe kunagine „Tujurikkuja“ küüditamise sketš…) Või kuidas oleks vaadata elule robot-muruniiduki silme läbi, kes tunneb näiteks oma pererahva varbad une pealtki ära, mis annab talle ka võimaluse sobivate asjaolude kokkulangemisel ja solvumise märgiks nendest lihtsalt üle sõita?

Marju Roberts / Foto: Valmar Voolaid

Kohati olid need novellid lihtsalt kohutavalt naljakad, nii et ma olin päris tänulik, et lennukimootorid üsna valju häält teevad, sain vähemalt valjusti naerda, ilma et keegi mind oleks vaadanud nagu  kuutõbist. Ja absurdi oli seal ikka täiega, kuigi Kõomägi ise oma intervjuus ütleb, et reaalsust ei ole vaja muuta rohkem kui 10-15 protsenti, et sellised lood sünniks. Need on lood täiesti tavalistest inimestest meie kõrval ja täiesti tavalistest situatsioonidest, milles me ise iga päev oleme.

Erilist naudingut valmistas mulle lugudes prevaleeriv suur elurõõm. Inimesed ei muretse, ei stressa, vaid võtavad elu nii, nagu see on, ja lähevad muutustega kaasa. Siililegi on selge, et eriti perepuhkuse ja praamikaaperdamise lood on kõvasti ühiskonnakriitilised – ma olen üsna veendunud, et meil on küll ja veel selliseid inimesi, kelle igapäevases rutiinses tiksumises oleks suhteliselt tervitatav, kui ükskõik mis juhtuks, kasvõi see, et laev viib sind kogemata Türki…

Kõomägi balansseerib pidevalt oma musta huumori ja absurditamisega kusagil hea maitse piiri peal, aga kui „Lui Vutoonis“ läks ta sellest piirist natuke üle – minu jaoks -, siis „Perifeeria kangelaste“ lood on lihtsalt nii lühikesed, et ta ei jõua sellega tumedale poolele sattuda. Aga provotseerib ta muidugi meelega, see on selge. Eks ta ongi selline kirjanik, kelle lugemiseks peab olema vastav sättumus. Ju mul siis on.