Kategooriad
Noored

Eesti keelt võõrkeelena vägisi selgeks ei tee

Põhjus, et venelased ei taha koolis eesti keelt õppida, ei seisne vaid nende tahtmatuses või viitsimatuses. “Viga on süsteemis,” leiab Saaremaa Gümnaasiumi õpilane Käti Saar, kes kuu venekeelses koolis vahetusõpilaseks oli. Keeleõpe tuleb teha nii huvitavaks, et noor ise tunneb soovi ja vajadust riigikeel omandada.

Eesti Vabariik on olnud nüüdseks iseseisev riik juba üle 30 aasta. Kogu selle aja vältel on olnud riigikeeleks eesti keel, kuid ometi on ikka veel tänases Eestis probleemid eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumises, mis eriti teravalt löövad välja hariduses.

Õpilastel, kes elavad siin, kuid ei räägi piisavalt heal tasemel eesti keelt, on keeruline saada sisse ülikoolidesse, kandideerida töökohtadele, saada samal tasemel infot keele oskajatega. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks jäetakse vähemuses olevad noored raskemasse seisu kui teised?

Riik riigis

Kristi Soopalu õpetab Tallinna Mustjõe gümnaasiumis eesti keelt teise keelena. Ta arvab, et koolide keelte valiku teema on poliitiline, aga usub siiski, et vene koolide eestikeelseks viimine tõstaks oluliselt õpilaste keeletaset ning oleks ka kultuurilises vaates oluline. Filmidest ja raamatutest on küll võimalik osa saada tõlke teel, aga parima mõistmise jaoks on hea tarbida kultuuri originaalkeeles.

“Ma olen alati neile öelnud, et teil on nagu kaks paralleelset maailma ja sinna ühte maailma, eestikeelsesse, nad ei saa, kui ei oska eesti keelt. Nagu riik riigis, kultuur kultuuris,” räägib Soopalu. Kindlasti peab arvestama sellega, et õpilastel jääks alles oma kultuur ja taust – sunniviisiliselt kellelegi uut identiteeti peale suruda ei saa. Inimese eneseteadlikuse jaoks on oma päritolu tundmine olulise tähtsusega.

Teadagi keerulise eesti keele õppimiseks peab noortes tekitama motivatsiooni. Kristi Soopalu ütleb, et kõigepealt tuleb tundi õigesti alustada. Tuleb küsida küsimusi nagu “Mis on sinu eesmärgid?” ja “Kui palju eesti keelt sa vajad?”. Sellised küsimused panevad mõtlema ning  sõnastama oma sihte. Motiveeritud õpilane tegutseb palju sihipärasemalt, ta otsib ise võimalusi arenemiseks, kontrollib keelereegleid ja on tunnis aktiivsem.

Õpe peaks olema vabam

Eesti keelt teise keelena õppiv Margarita Bukatyu leiab sarnaselt õpetajale, et kool  ei peaks liigselt keskenduma formaalsele ja grammatilisele keelele, vaid kaasama kindlasti n-ö elulist keelt, nagu släng.

“Olemegi võtnud ette, et õpetaja on õps, matemaatika on mata ja direktor on dire, ja siis on see nende jaoks põnev,” toob õpetaja näite. Mõnikord vaadatakse, kuidas eestlased omavahel näiteks Messengeris kirjutavad. “Õpetaja Kristi, aga mis see tähendab, miks nad nii kirjutavad?” iseloomustab õpetaja keelehuviliste õpilaste lähenemist.

Margarita nendib, et tema eelmises koolis oli keeleõppele lähenemine hoopis teine. Nii nagu tema sõnul ka paljudes teistes vene koolides, õpiti seal keelt põhiliselt tekstide lugemise, tõlkimise ja grammatika teel. Suulisele osale hakati keskenduma alles põhikooli lõpueksamiteks valmistumisel. Rääkimiskogemuse puudumise tõttu tekkis paljudel õpilastel hirm, et üldse midagigi öelda. Kasuks ei tulnud ka suhtumine, et kui õpilane pole endas kindel, siis on parem üldse mitte rääkida. Sellise suhtumisega hirmutatakse õpilane koolis juba niivõrd ära, et riigikeele õppimisest ei tule midagi välja.

Margarita, kes ise nimetab ennast eesti keele fänniks, leiab, et parimad viisid uue keele õppimiseks on oma emakeeles rääkijatega suhtlemine ja õpitavat keelt rääkivate inimeste maailma sisse sulandumine. Ta ütleb, et koolis võiks olla igal õpilasele võimalus saada suhtlus-keelepraktikat kas näost näkku või veebi teel.

“Aga kui pole sellist võimalust, siis võiks vaadata näiteks filme, kuulata muusikat.  Ja mitte vana kirikumuusikat või midagi sellist, sest siis hakkavad lapsed vihkama mitte ainult muusikat vaid ka keelt, sest nad seovad need omavahel,” arutleb Margarita, et õpetajatel lasub suur vastutus: panna laps keelest huvituma. Kui esmamulje jääb vastumeelseks, on tõenäoline, et õppija enda panus jääb väikeseks ja keelt selgeks ei saa.

Margarita rõhutab ka eneseväljendusoskuse tähtsust. Praeguseks on ta jõudnud oma eesti keele oskusega juba nii kaugele, et tunneb, kuidas suudab vabalt rääkida. “Ma tahan õppida uusi sõnu, mitte grammatikat. Grammatikat saab õppida kunagi hiljem. Aga just uusi sõnu, et ma võiksin rääkida oma vaadetest, oma mõtetest.”

Ta ütleb, et suulise osa harjutamine võiks olla koolis suurema osatähtsusega. Vähemalt üks kord nädalas peaks tegema tunnis monolooge või dialooge. Kusjuures õpetaja roll peaks siis olema julgustav kuulaja, kes keskendub jutu sisule, mitte liialt grammatilistele vigadele. Õpilane tahab tagasisidet mitte ainult vigadele, vaid ka oma vaadetele ja mõtetele ning nende väljendamisoskusele. Huvitavad peavad olema ka teemad, millest räägitakse. Ainult poliitikast rääkimine võib muutuda tüütuks, seevastu küsides õpilastelt neid huvitavate teemade kohta, nagu teeb seda õpetaja Soopalu, muudab tunnid interaktiivsemaks.

Näpuga näitamine edasi ei vii

Käti Saar


Eesti keele võõrkeelena õppimine ei ole sugugi kergemate ülesannete killast. See, kui me näitame näpuga ja ütleme kommentaare, nagu “õppigu enne eesti keel ära” või “mingu siis Venemaale, kui keelt ei õpi”, ei vii mitte kedagi edasi. Probleem ei seisne ainult venekeelse elanikkonna tahtmatuses või viitsimatuses, asi on süsteemis eneses.

Kui tahame edasi minna ühtsena, tuleb üle astuda keelebarjäärist ja väljuda mugavustsoonist. Need on vaid väikesed erinevused, mis meid eraldava kraatri nii suureks on kiskunud, ja need on vaid väikesed sammud, mille kaudu on võimalik teha imesid.