Saaremaa Gümnaasiumi ajalehe Silmapiir juhendaja Raul Vinni arvab peale esimest aastat, et kõige paremaks reklaamiks Silmapiirile peab olema leht ise. Esimese aastaga võib tema sõnul rahule jääda ning ta loodab tuleval õppeaastal veelgi paremat lehte teha. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma.
Ivo: Raul, soovime sulle alustuseks palju õnne magistriõpingute lõpetamise puhul – kas nüüd tuleb ka doktorantuur?
Ma ei tea. Ma millegipärast arvan, et ma ei kannaks seda välja, sest ma ei ole teadlane, olen praktik. Aga elu on õpetanud, et ma ei julge enam mingeid veksleid välja anda. Seega on korrektne vastus: „Ma ei tea.“
Ivo: Kuidas sa üldse oled ajakirjanduseni jõudnud? Mis hetkel sa aru said, et nüüd sa oled valmis ajakirjanik?
Ei mäleta hetke. Ma olin enne ülikooli astumist juba kolmteist aastat ajakirjanduses tegutsenud ja arvan, et praktika oli mul täitsa hea. Tahtsin legendaarses ajakirjanduskateedris õppida. Nüüd on see tehtud ja julgen kõigile soovitada. Ajakirjanduse juurde jõudsin läbi juhuse. Ma olen küll kogu elu ajakirjandusest huvitatud olnud, aga peale kooli ajakirjandust õppima ei läinud. Gümnaasiumis ma ei osalenud koolilehe tegemises, aga ülikooli sisseastumiseks oli juba midagi ette näidata. Nii ma läksingi hoopis kehakultuuriteaduskonda rekreatsioonikorraldust õppima ja töötasin Salme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Seal tegime õpilastega koolilehte. Ühel heal päeval helistas mulle ühe mu endise klassivenna abikaasa ja teatas, et Saaremaal hakatakse tegema uut ajalehte nimega Oma Saar ja sinna oleks vaja spordireporterit. Võtsin pakkumise vastu. Alguses olid vaid spordiuudised, siis tulid juba kõiksugu teemad ja lehte ma jäingi. Alustasin puhtalt lehelt ja teadmisi oli just nii palju, kui vanemad kolleegid õpetasid ja paaris Eesti ajakirjandusõpikus kirjas oli. Ju see pidi siis nii minema.
Ivo: Kes on sinu eeskujud ajakirjanduses?
Esimese hooga tulevad meelde Madis Jürgen, Krister Kivi ja Aime Jõgi. Viimane neist muide saarlane, kuid töötab Tartu Postimehes.
Ivo: Millised on head lehed Eestis ja välismaal?
Välismaiseid lehti ma väga ei oska kommenteerida, sest ma ei jälgi neid. Saarte Hääles töötates mul sealset infot vaja ei ole, aga kui ma viibin välismaal, siis ma ikka sirvin kohalikke lehti. Eesti ajalehtedest tarbin mingil määral kõiki. Minu eripäraks on vast see, et ma loen ka teisi maakonnalehti. Eestis on iga leht oma nägu, igas lehes on häid autoreid. Digisisu poolest kasutan enim Delfit ja Postimeest nende operatiivsuse tõttu.
Ivo: Me elame ajal, mil puhkudel ka ajakirjanduse objektiivsust kritiseeritakse. Kuidas on võimalik jääda ajakirjanikuna neutraalseks?
Minu arust ei ole vaadete omamine halb, aga siis peab need ka selgelt välja ütlema. See paneb ajakirjaniku raskemasse olukorda, sest siis ta peab oma tööd tehes veelgi korrektsem olema. Vältimaks, et keegi hakkab talle kallutatust ette heitma. Ajakirjanik peab lihtsalt suutma reeglitekohaselt uudises arvamuse ja fakti lahus hoidma.
Melani: Milline oli sinu visioon Silmapiirist ja millisel moel see visioon täide on läinud?
Minu ettekujutus Silmapiiri tegemisest oli umbes selline, nagu esimesed numbrid on meil välja kukkunud. Ma olen algusest peale püüdnud, et Silmapiir ei oleks niivõrd kooli uudiste kajastamise koht, vaid koht, kus õpilased saavad just pikemaid lugusid harjutada. Eks tuleb harjuda ja kohaneda õpilaste ütlemata suure koormusega kõikides nende tegemistes ning neile artiklite kirjutamiseks rohkem aega anda. Arvan, et esimese aasta kohta oli päris okei.
Melani: Milline on ideaalne liikmete arv koolilehe toimetuses?
Meid oli sel aastal kuus, aga ma arvan, et 10-15 õpilast oleks selline paras seltskond. Viiteistkümnekesi oleks juba keerulisem toimetuse tööd korraldada, aga jällegi oleks rohkem võimalusi teha lugusid kahekesi ning ka lihtsam reageerida, kui mõni lugu peaks “ära kukkuma”. Seega, ootan kõiki huvilis Silmapiiri tegemistes kaasa lööma.
Melani: Milline peaks olema reklaam, et rohkem õpilasi liituks Silmapiiri toimetusega?
Ma arvan, et toimetuse liikmed ise peaksid rääkima, kui lahe see on, ja eks meie töö peab iseenda eest rääkima. Üks asi on muidugi see, mis välja paistab, teine asi aga see, mis meil veel plaanis oli ja mingitel põhjustel tegemata jäi. Tuleb uuesti proovida.
Melani: Millised olid sinu suhted noore toimetusega?
Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Alguses olid kõik natuke kinnised ja istusid tõsise näoga laua taga ning midagi väga öelda ei julgenud, aga juba poole aasta peal hakkas looma. See ongi normaalne, et kui sa pole varem midagi teinud, siis ei oskagi selles olukorras käituda. Pole ju päris klassikaline koolitund.
Melani: Kuidas noored hakkama said?
Alguses ma kaalusin, kas ma peaksin tutvustama õpilastele rohkem praktilist ajakirjandust või proovima neil lasta õppida töö käigus. Päris selgeks ma seda ei saanudki ja see kesktee tuleb kuskil leida. Otsin alles. Minu arust on nii, et kui inimene proovib ajakirjandust, siis näeb üsna kähku, kas tal on see ajakirjaniku soolikas olemas või ei ole. Julgen väita, et selles kambas oli see kõigil olemas.
Melani: Millised on teemad, mida sobib ja on mõistlik kajastada koolilehes, millistest teemadest pigem hoiduda?
Poliitika tegemisest tuleks hoiduda. Koolilehes ei saa ka kindlasti klaarida koolisiseseid tülisid, küll aga saab tõstatada probleeme ja nende üle arutleda. Ma ei taha, et Silmapiiris hakataks musta pesu pesema: see on koht, kus harjutada ajakirjandust.
Melani: Kas sul on ka järgmisel aastal plaan Silmapiiri juhendajana jätkata?
Jaa, loomulikult! Kui õpilased kaasa tulevad ja tahavad tegeleda, siis ikka.
Melani: Kas sa plaanid/soovid järgmisel aastal midagi teisiti teha?
Võiksime saada toimetusse rohkem inimesi, see aitaks rohkem teemasid ette valmistada. Sel aastal tuli näiteks ette, et saime intervjuusoovidele äraütlemisi ja asendust polnud kohe kuskilt võtta. Selle võrra jäi mõni number lahjemaks. Tagavara peab ikka olemas olema.
Melani: Mida sa oled sellest õppeaastast koos Silmapiiriga õppinud, milliseid kogemusi ja uusi teadmisi saanud?
See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, kuidas panna õpilased tegema midagi sellist, millel on konkreetne tulemus. Selle võtangi kaasa ja proovin tulevikus paremini.
Ivo: Kas sa näed, et koolilehel oleks võimalust tulevikus teha ka podcast’e?
Ma arvan, et see on täiesti mõeldav ja tehtav. Miks ei võiks seesama vestlus olla podcast’i vormis.
Ivo: Raul, sinu isa oli koolijuht ja ise oled ka otsapidi koolis, millal sinust koolijuht saab?
Tegelikult oli ka mu vanaisa koolijuht, aga küsimusele vastates: minust ei saa kunagi koolijuhti, sest ma olen ütlemata halb juht. Ma olen väga emotsionaalne ja impulsiivne inimene ning ei suuda alati rahulikuks jääda. Lähen kergelt põlema. Kui sa alguses küsisid, kas doktorantuur tuleb ja ma vastasin ei tea, siis praegu ma vastan väga kindlalt, et kooljuhti minust ei saa. Aga müts maha kõigi ees, kes kooli juhivad.