Kategooriad
Intervjuu

Halb seksuaalkasvatus – kas pseudoprobleem?

See, kuidas peaks lapsevanem lapsega  või koolides seksuaalsusest rääkima, on alati olnud palju arvamusi tekitanud teema. Kas rääkida muinasjuttu või vastama ausalt lapse küsimusele, on keerukas valik. 

Kuressaare haigla ämmaemand ja noortekabineti nõustaja Marje Altrov arvab, et seksuaaltervis on üks osa sellest, kuidas me oma elus hakkama saame. Sestap on selle õpetamine koolides sama oluline kui ükskõik mis teine aine. Ei saa lootma jääda, et elu ise õpetab. 

Miks me peaks üldse koolis seksuaalharidust pakkuma? Praegu on see inimestele kuidagi väga ebaselge.

See on üks väga suur ja meie elusid väga palju hõlmav osa ja kui me õpime koolis kõiki teisi asju, mis meie elusid hõlmavad, siis seksuaalsus on väga tähtis. Eks iga aineõpetaja arvab, et tema aine on kõige-kõige tähtsam ja mina kui seksuaaltervise nõustaja ilmselgelt arvan ka, et minu aine on kõige-kõige tähtsam. Aga tõepoolest, mina näen, et seksuaaltervis on üks osa selle määramisel, kuidas me oma elus hakkama saame, terve elu kontekstis, ja tänu sellele me loomulikult peame saama selle koha pealt haridust koolist. Mitte lootma, et elu õpetab.

Praegu ongi justkui väga palju jäädud lootma sellele elu-õpetab-suhtumisele või sellele, et äkki me ei saa negatiivseid kogemusi.

Ja, kindlasti, väga paljudel läheb õnneks ja nad ei saagi negatiivseid kogemusi, aga väga paljud meist hakkavad kahjuks maast madalast negatiivsete kogemuste baasil oma elu üles ehitama. Neid kitsaskohti, mis kõik võivad nende elus tänu sellele keerata vale suuna, on päris palju, seega oleks väga tähtis, et me kuuleksime nendest teemadest juba koolis.

Aga kas õpetamine peaks algama kodust või koolist? Mis vanuses? Kuidas?

Seksuaalkasvatus tegelikult hakkab peale lasteaiaeast. Ilmselgelt ei saa olla seksuaalharidus mingi aine, mida me hakkame andma 11. klassist. 

Ma räägin seda, et me peame oma lastele nende kehaosad õigete nimedega ära rääkima juba hetkel, kui nad ise rääkima hakkavad. Suhtumise nendesse kehaosadesse peab olema juba lasteaiast alates normaalne, need ei ole häbiväärsed kehaosad, need ei ole kehaosad, mida me ei tohi nimetada. 

Samas need on kehaosad, mida me peame alati kaitsma, sellepärast, et nendele kehaosadele on kahjuks turg suur. Ühesõnaga, seksuaalharidus hakkab tegelikult juba täiesti titest peale. Esmased kasvatajad on vanemad, õed-vennad, loomulikult lasteaiakasvatajad ja sealt edasi loomulikult koolist ka.

Kas alguses on lubatud ka muinasjutt või peaks kohe ütlema, et on nii, nagu on?

Vasta lapsele, nendele küsimustele, mida ta küsib, ausalt. Ei pea kasutama lapse puhul kõiki kõige täiskasvanulikumaid sõnu. Võib kasutada veidi lapselikke väljendeid, näiteks peenise kohta noku ja vagiina kohta tussu, aga kindlasti mitte rääkida mingit muinasjuttu. Et mingi ussike või mis iganes.

Ka seksi osas, kui tullakse küsima, kust need lapsed tulevad, ei pea rääkima seksuaalsetest aktidest detailselt, küll aga seemnest ja munast ja nende ühinemisest, ja sellest, et selleks peab olema mees ja naine ja nad teevad seda tõenäoliselt intiimses vahekorras. Seda kõike saab ja tohib ja peabki rääkima, sest muidu on laps ühel hetkel segaduses. Rääkimata sellest, et paraku noored on väga õelad. Kui keegi märkab, et noore jaoks on midagi ehmatavat, siis väga kergesti võidakse seda ära kasutada tema kahjuks. Eriti seksuaalsed teemad on midagi, mille põhjal hakatakse narrima, mõnitama.

Ja ka täiskasvanud saavad kuidagi last ära kasutada?

Loomulikult, ära kasutada seda, kui laps ei tea nende asjade sisu. Kindlasti. Ja see ongi põhiline põhjus, miks tuleb asju nimetada õigete nimedega. Lihtsalt reaalsed situatsioonid on sellised, et onu mängib minuga ussi mängu, aga mulle ei meeldi see mäng. Ema arvab, et no mis ussimäng, las see onu mängib seda ussimängu. Tegelikult me räägime peenisest.

Mis on haridussüsteemis Teie arvates praegu seksuaalhariduse osas valesti?

Tegelikult lasteaiaharidus hakkab  minema juba päris heaks, just selles mõttes, et nendest asjadest varem lihtsalt ei räägitud. Väga palju on viimasel viiel aastal räägitud seksuaalharidusest lasteaias, see on saanud kõlapinda ja tänu sellele on paljud õpetajad ennast kurssi viinud ja lastele antakse juba päris head keha-, tunde- ja emotsioonikasvatust. 

Sealt edasi, koolis, läheb asi nüüd üsna lünklikuks. Järjepidevus kaob justkui ära: kes saab mõne tunni, kes ei saa üldse. On noortenõustajad seksuaalkabinetidest, keda saab tundidesse kutsuda, aga ainult osades maakondades, mitte kõigis. Pole lihtsalt sellist spetsialisti ja rahastust. Õpetajad ei julge, ei oska ja ei tea, millisel viisil rääkida. Väga palju on endiselt hirmu, et kui me räägime seksist või seksuaalkasvatusest, siis me õhutame sellega noori seksima või kõiki neid asju tegema, millest me räägime. Me justkui populariseerime homoseksuaalsust või midagi sellist. Neid tabusid on endiselt väga palju ja sellepärast koolis läheb asi veidi käest ära.