Valimised kui jalgrattasõit
Oma riik on oluline asi. Ja riik, see oleme meie – kodanikud.
Kodanikuna tuleb kinni pidada seadustest. Võimaluse korral järgida ka kirjutamata seadusi, moraali- ja eetikanorme.
Eestis ei ole valimine seadusega kohustuseks pandud nagu see mõnes riigis on. Põhiseaduse loojad vast eeldasid, et Eesti kodanikud täidavad oma kohust vabatahtlikult. Südametunnistuse järgi.
Võib tunduda, et minu hääl ei ole. Mida muudab üks hääl sadade tuhandete seast. Iga hääl loeb. Ükskõik kellele see siis on antud. Ainus vilets hääl on andmata hääl. Saaremaal on aastaid tagasi tulnud ette juhtumeid, kus kellelgi on parlamenti pääsemisest puudu jäänud vaid loetud hääled.
Kuid see ei ole praegu üldse tähtis, kas ja kui palju kellelgi hääli puudu jäi.
Oluline on see kui inimene saab aru, kuidas kodanikuna võiks tal olla moraalne kohustus rääkida kaasa oma riigi käekäigus. Ja selleks on kõige suurem võimalus anda valimistel oma hääl.
Sundida ei saa. Igaüks peab ise mõistma.
Ja valimas käimine on nagu rattasõit. Kui juba kord oled käima hakanud, siis naljalt meelest ei lähe.