Kategooriad
Essee

Kes oli Bach? Aga Lennon?

Vaatamata tänapäeva näiliselt piiramatule info kättesaadavusele võib kohati tunduda, et  noorte muusikamaitse või siis vähemalt teadmised muusikast osutuvad väga kesiseks või pealiskaudseks.

Murekoht ei ole selles, et noorte teadmised oleks üldiselt kesised, vaid asjaolu, et enamasti ollakse süvenenud vaid ühte või kahte žanrisse ning ei olda teadlikud muusikamaailma sügavamast kultuurilisest taustast ja ajaloost.

Tänapäeval võib enamik noortest kindlasti nimetada mõne Justin Bieberi, Kanye Westi või Drake’i laulu, kuid tõenäoliselt ei osata nimetada mõnda Bachi teost (kui sellisest mehest üldse kuuldud ollakse).

Ühiskond peaks seda võtma kui hoiatusmärki. Kui noorem põlvkond ei väärtusta mineviku muusikakultuuri, siis võib juhtuda, et ühel päeval on minevik unustusse vajunud ning ei teatagi, et kunagi on tegutsenud sellised inimesed nagu Mozart, Louis Armstrong või isegi John Lennon.

Muidugi ilmub alati juurde aina uusi artiste ja „kunstnikke“, kes mängivad paar nooti ja elektrooniliselt modifitseeritud häälega kaasa laulavad, kuid kui unustada, kust see kõik alguse sai ja sellesse ükskõikselt suhtuda, kaob vanemal muusikal kui kunstil igasugune väärtus.

Tom Palts / Foto: Cariina Latkin

Et mõista, miks selline langus toimub, tuleks enne mõista, kuidas inimeste muusikaline eelistus ja huvi üldse kujuneb. Pennsylvania Ülikooli uuringu kohaselt hakkab laps oma muusikalist eelistust kujundama umbes 10-aastaselt. 14-aastaselt on muusika üks osa lapse identiteedist ning uuringud on järeldanud, et inimene kujundab oma muusikamaitse just selle vundamendi ümber.

On loomulik, et tõmbutakse just selle poole, mis endale meeldib, ning muusikamaitset ei ole selle subjektiivsuse tõttu võimalik kritiseerida. Sellegipoolest võiks kritiseerida kitsast silmaringi ning kesiseid teadmisi, mis võivad kujutada tõsist ohtu.

Üks põhjustest võib peituda tehnoloogias. Tänapäeval kuulatakse muusikat enamasti kas internetis või iseseisvatel muusikaplatvormidel. Arvutisüsteemid on aga nii targad, et soovitavad sulle alati sama stiili muusikat või koguni sama artisti loomingut. Mõni teenus koostab kuulaja eest ära isegi esitusloendid, kust muusikat esitatakse. Sel viisil piirab tehnoloogia sinu vaatevälja ning uue muusikaga kokku puutumine on minimaliseeritud.

Määrav võib olla ka sotsiaalne faktor, mis väljendub sõpruskonnaga sarnastes muusikalistes eelistustes. Inimesed võivad tunda, et on justkui kohustatud teatud muusikat kuulama, sest arvavad, et seda mitte tehes on nad teistest erinevad ning tunnevad ennast väljajäetuna.

Nõnda tekib mull gruppidest, kes on koondunud samasuguse muusika ümber ning mõistavad kõik muusika olemust täpselt samamoodi. Sellega kahaneb nende jaoks muu muusika väärtustamine, mis on vale,  sest muusika, nagu iga kunst, peaks jääma subjektiivseks ning esindama inimeste personaalseid väärtusi, mitte pealesurutud ideaale, mida ülejäänud mass järgib.

Sellist resultaati saab vältida, kui tekitada noortes suuremat huvi muusika kui laiema kontseptsiooni vastu ja luua neile võimalusi seda huvi süvendada. Seda saab teha näiteks huvikoolide näol. Kahjuks on tänapäeva muusikaõpetajad oma töö eest äärmiselt alatasustatud. Näiteks on Kuressaare Muusikakooli õpetajad andnud streigihoiatuse, sest neid tasustatakse kõvasti alla õpetajapalga alammäära.

Ilmselgelt on tegu ühiskonna üleüldise suhtumisega muusikaharidusse.  Paistab olevat levinud arusaam, et muusikaharidus on tavapärasest haridusest mingil viisil tähtsusetum. See tähendab, et probleem on palju sügavam, kui esialgselt paistab, sest seotud ei ole mitte ainult nooremad inimesed, vaid ühiskond tervikuna.