Kas oled kunagi tundnud, et kuulud kuhugi, isegi kui elu sind ajutiselt sellest eemale viib? Mõned kohad ja asjad jäävad alati südamesse. Seda tundis ka Saaremaa Gümnaasiumi uus koolimeedia õpetaja, kes pärast aastaid mandril otsustas kodusaarele naasta. Ta räägib sellest, kuidas kirg kunsti ja õpetamise vastu tõi ta lõpuks tagasi sinna, kus hing tunneb end koduselt.
Miks sa Saaremaalt ära läksid ja siis tagasi tulid?
Üheksanda klassi keskel sain aru, et Saaremaal ei oleks mul võimalik kunstiga nii palju tegeleda, kui oleksin soovinud. Mandrile kolimine tundus ainus võimalus. Proovisin sisse saada kahte Tallinna kooli, õnnestuski mõlemasse..
Lahkusin Saaremaalt, sest tol hetkel tundus see õige samm. Tegelikult arvan siiani, et see oli õige otsus. Pärast põhikooli kolisin Tallinnasse. Siiani imestan, et ema selle heaks kiitis..
Veetsin Tallinnas kokku ligi kaheksa aastat, aga igatsus Saaremaa rahulikkuse järele ei kadunud kunagi. Lisaks on mul merega mingi eriline side – see rahustab mind tohutult. Olen ilmselt veidi kummaline, aga võin tundide viisi mere ääres jalutada ja kive otsida. Ka Tallinnas võis mind tihti mere äärest leida, istumas Noblessneris või Paljassaares.
Kas sa näed oma tulevikku ka Saaremaal?
Hetkel küll, kuid mul on ka üks väike unistus: sooviksin kunagi elada mõnel Rootsi saarel, mere ääres. Unistan väikesest punasest majast suurte valgete aknaraamidega, mida ümbritseb õitsvate lilledega aed.
Kas Sa arvasid nooremana, et võiksid kunagi koolis õpetajana töötada?
Noorena olin ma täiesti kindel, et minust saab kunstnik või õpetaja, pigem siis kunstiõpetaja. Põhimõtteliselt need mõlemad unistused ka täitusid. Kui teistel oli unistusi veel, siis mul keerles kõik ümber kunsti.
Mis oli Su lemmikõppeaine gümnaasiumis? Kas see on Sind hiljem mõjutanud?
See on hea küsimus. Gümnaasiumis oli mul palju värvikaid õpetajaid ja mõningaid tunde ootasin just nende õpetajate pärast. Erilised olid näiteks keemia ja geograafia tunnid.
Kuid kõige rohkem meeldis mulle ikkagi kunstiajalugu. Kuigi see oli päris mahukas ja nõudis palju aega, on see hiljem mulle väga kasuks tulnud. Kuna õppisin kunstiklassis, tooksin kindlasti välja ka trükigraafika, mis mängis olulist rolli selles, et ma hiljem Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksin.
Naljakas on see, et pärast 12. klassi kunstiajaloo eksamit lubasin endale, et see oli viimane kord, kui ma seda ainet õpin. Ja siis, kolm aastat hiljem, õpetasin ise noortele kunstiajalugu!
Mis Sind vabal ajal kõige rohkem paelub?
Ausalt öeldes ei ole mul praegu palju vaba aega, aga kui seda leian, siis tõmbab mind alati loodus – seal viibimine on nagu omaette hingetõmme. Lisaks naudin joonistamist, maalimist ja fotograafiat.
Kuulan ka palju muusikat ja käin kontsertidel. Üle-eelmisel aastal kogunes Spotify’s peaaegu 80 000 minutit kuulamisaega. Muusika on minu igapäevaelu osa ning kontserdid mõjuvad kui paralleelreaalsus, kus argimured ununevad.
Meeldejäävamad artistid ja bändid, keda olen kuulamas käinud, on kindlasti Tom Odell, Harry Styles, Louis Tomlinson, One Republic, Imagine Dragons, One Direction, Bring Me The Horizon ja 5 Seconds of Summer. Kontsertidel valitsev energia ja publiku ning artisti vaheline side loovad erilise õhkkonna, mis paneb südame kiiremini põksuma ja toob inimesi kokku viisil, mida mujal ei saa kogeda.
Mis Sind inspireerib kõige rohkem looma ja õpetama?
Mind inspireerib enim soov jagada oma mõtteid ja ideid. Looming ja õpetamine on minu viis pakkuda midagi väärtuslikku ning aidata noortel avastada oma potentsiaali.
See on uskumatult hea tunne, kui õpetades või juhendades märkad, et õpilasel tekib arusaamine ja ahhaa-moment. Veelgi inspireerivam on jälgida, kuidas nad aja jooksul arenevad, muutuvad enesekindlamaks ja leiavad endale huvipakkuvad tegevused. See protsess on inspireeriv nii neile kui ka mulle endale.
Miks pildistamine? ja +pildistades vanad inimesed?
Mulle meeldib tabada hetki – neid ainulaadseid momente, mis kunagi enam ei kordu. Ühel hetkel sain aru, kui paeluv see tegelikult on. Fotograafia annab võimaluse neid hetki jäädvustada ja neile tähendust anda.
Ma ei pildista tavaliselt niisama – kui kaamera haaran, siis tähendab see seda, et olen märganud midagi, mis tundub jäädvustamist väärt. Jah, selleks võib olla ka energiajoogi purk, mis on on asfaldisse sulamas.
Ja vanad inimesed… Nad paeluvad mind eriti. Nad ei teeskle, ei püüa linnapildis endast mingit kuvandit luua. Nad on ehedad – täpselt sellised, nagu nad on. See ausus ja elukogemuse peegeldus nende olekus ja nägudes inspireerib mind sügavalt.
Kas Sinu enda loomingus on mõni töö, mis on Sulle eriti oluline? Miks?
Ma arvan, et minu EKA lõputöö on see, mis on mulle kõige olulisem. Sellesse töösse panin tõesti kogu oma hinge ja südame. See oli hetk, kus avasin end viisil, nagu ma polnud kunagi varem – ega ole ka hiljem teinud.
See töö käsitles teemat, mis oli mulle sel ajal väga isiklik ja oluline. Mul oli tunne, et pean selle endast välja saama ja jagama. See protsess oli nii eneseväljendus kui ka teraapia – midagi, mis aitas mul end paremini mõista ja kasvada.
Üks kõige erilisemaid hetki oli aga siis, kui mulle kirjutas Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik ja ütles, et minu lõputöö avaldas talle erilist muljet. See tegi südame nii soojaks.
Kas sinu meelest tuleb loomingulisus klassiruumis kasuks?
Loomingulisus on klassiruumis kindlasti kasulik. See aitab õpilastel paremini ennast väljendada ja enesekindlust kasvatada. Lisaks muudab see nii õpetamise kui ka õppimise huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Keerulised teemad tunduvad lihtsamad, kui neid käsitleda loomingulisel viisil.
Loomingulisus julgustab õpilasi mõtlema teistmoodi, proovima uusi asju ja leidma iseseisvaid lahendusi. Tegelikult on see klassiruumis nii kasulik, et võiks öelda, et see on lausa hädavajalik. Ilma selleta jääks palju võimalusi kasutamata.
Mis oli kõige põnevam EKAs õppides?
EKAs õppimine oli põnev ja inspireeriv kogemus, kus iga päev tõi midagi uut ja ootamatut.
Eriti meeldejääv oli aga see, kuidas õppejõud, sageli tuntud kunstnikud, suhtlesid tudengitega kui võrdsetega. Mingit hierarhiat enamasti ei tajunud ja see tekitas mõnusa, loomingulise õhkkonna, kus julgesid katsetada ja oma ideid ellu viia..
Graafika eriala, mida õppisin, oli omamoodi seiklusterohke. Selles valdkonnas on protsessid ettearvamatud – kunagi ei tea täpselt, kuidas miski välja kujuneb. See lisas õpingutele erilise põnevuse. Iga uus projekt oli nagu väike avastusretk, mis hoidis vaimu erksana ja pakkus pidevalt uusi väljakutseid ning avastusi.
EKAs õppimise tegi aga veelgi erilisemaks inimeste mitmekesisus. Kohtusin väga erineva tausta ja maailmavaadetega kaasõpilastega. Koostöö nendega, kelle iseloomud või vaated minu omadega ei kattunud, oli arendav ja silmi avav kogemus. See pani mind kasvama nii kunstnikuna kui ka inimesena.
Kuidas sattusid ERKI Moeshow korraldusmeeskonda ja mis oli Sinu ülesanne seal?
Vabaaine valikul otsisin midagi, mis mind tõeliselt huvitaks, ja ERKI Moeshow tundus nimekirjas kõige põnevam. Nii see valik saigi tehtud. Aga et sellest saab minu jaoks nelja aasta pikkune teekond, seda ma küll ette ei näinud.
Esimesel aastal olin meediatiimis, teisel aastal töötasin tagalava tiimis. Kahel viimasel aastal olin juba tagalavatiimi juht ja vabatahtlike koordinaator koos Marilyniga. See kogemus andis mulle väga palju – nii organiseerimisoskust kui ka väärtuslikke kontakte ja teadmisi suursündmuste korraldamisest.
Aga mis on sinu varasem kogemus ajakirjandusega?
Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Ülikoolis võtsin loovkirjutamise kursuse, mida juhendas Maarja Kangro, ja see andis mulle kirjutamises palju kindlust juurde.
Lisaks olin mõnda aega YU Talent Media kaasautor. Kahjuks jäi see kogemus üsna lühikeseks, kuna ajakiri lõpetas oma senise tegevuse. Sellegipoolest sain sealt väärtusliku kogemuse ja arusaama, mida ajakirjandustöö endast kujutab.
Samuti olen alati olnud suur meediatarbija – jälgin uudiseid, loen artikleid, analüüsin ja hoian end pidevalt kursis meediamaastikul toimuvaga.
Kui Sa ei oleks õpetaja, siis mis tööd Sa teeksid?
Aus vastus on, et ma ei tea.
Millist nõu annaksid noortele, kes soovivad kunsti või meediaga tulevikus tegeleda?
Olge julged ja avatud meelega. Proovige erinevaid asju, katsetage ja ärge kartke ebaõnnestuda. Iga kogemus õpetab midagi ja viib teid edasi.
Kas sind häirib, kui sulle Marilyn öeldakse?
Kunagi häiris see mind rohkem, aga nüüd olen õppinud mõistma, et mõned inimesed tajuvad maailma lihtsalt teistmoodi ega pruugi inimesi eraldi isikutena näha. Las nad siis olla sellised. Aga seda, kui häiriv see võib olla, mõistavad tõesti ainult need, kellel on sarnaseid kogemusi olnud.
Kas on midagi, mida sa kooli ajal igatsesid ja mida tahaksid nüüd ise õpetajana ellu viia?
Jah, ma tahaksin luua loominguliste inimeste kommuuni – midagi tunnivälist, kus saaksime kokku tulla, ühiselt luua ja omavahel mõtteid vahetada. Olgu selleks siis maalimine, luuletuste kirjutamine, heade filmide vaatamine või muusika kuulamine.
Tahaksin, et see oleks selline mõnus ja vaba seltskond, kus saaks ideid jagada ja oma mõtted teoks teha. Usun, et selline keskkond inspireeriks noori ja annaks neile võimaluse end loominguliselt väljendada. Aga kas see kõik ka teoks saab, eks seda näitab aeg. Mina oleksin valmis alustama kohe, kui keegi huvi välja näitaks.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
