Foto: Allfilm
4. novembril käisin Thule Kojas vaatamas „Emalõvi”. Tegemist oli psühholoogiliselt üsna raske filmiga. Sisu rääkis peategelaste Helena (ema) ja Stefi (tütar) vahelisest suhtest, kus kumbki õnnelik ei olnud. Lugu jõudis lausa nii madalasse punkti, et tütar tegi enesetapu, mis ema elu täiesti pahupidi pööras.
Olen täielik filmifanaatik ja julgen öelda, et rohkem filme vaadanud kui tavaline minuvanune. Üldiselt on minu lemmikžanriks just vaadatuga sarnases stiilis filmid. Pean oluliseks, et film annaks mulle mingi mõtteaine, selles oleks olemas puänt ja üleüldine professionaalsus. „Emalõvi” täitis kõik kolm kriteeriumit. Eesti filmikultuuri peale mõeldes, oli see psühholoogiliste filmide mõttes täiesti uus tase ja midagi, mida varasemalt tehtud ei ole.
Film andis mulle mõtteainet nii mitmeski kohas. Lugu hakkas tuure üles võtma peale psühholoogi visiiti, kus eesmärgiks oli avatud kaartidega tunnetest rääkimine. Kahjuks ema sellest reeglist kinni ei pidanud ning oma mahategevate kommentaaridega ka tütre endast lõplikult eemale tõukas. Miks ema käitus nii ja oli selline nagu ta oli? See tuleneb tema enda lapsepõlvest, kus ema ei hoolitsenud temast ega pööranud Helenale tähelepanu, mis pani ta väga noores eas sunniviisiliselt iseseisvuma. Selline lapsepõlv annab tulevikuks suure traumapagasi ja paneb põntsu ise laste saamise mõttele. Seda oli ka Helena käitumisest väga selgelt näha.
Kui olukord jõudis sinnamaani, et Stefi enesetapu tegi, toimus filmis midagi, mis minu arvates on sellistel juhtudel väga tavapärane – ema üritas leida viisi, kuidas enda valuga toime tulla. Seetõttu valmis tal ka meeleheitlik plaan röövida kõigi eest salaja oma tütar ja vangistada ta suvilasse, kus hakkas teda seal vaatamas käima. Mina ei poolda arvamust, et ema oli hull ja skisofreenik. Tegelik mõte selle taga oli Helena eneseareng ja kasvamine. Usun, et sellise teekonna läbivad kõik antud olukorras viibinud vanemad. Muidugi mitte nii ekstreemsetes tingimustes, et kedagi sooviks kusagile kinni panna, kuid oma lapsest kinni hoidmine ja surmaga mitte leppimine, on loomulik.
Stefi vaatepunktile mõeldes, on mul temast kahju. Kasvada üles isaga, kes on alati olemas olnud ja emaga, kes on reaalne emalõvi, ei ole lihtne. Olla kellegi teise meele järgi, mitte omada enda vajadusi või kui üritad midagi, on vastukaja negatiivne. See võibki tekitada vimma inimeste vastu. Nii juhtus ka selles loos – kahjuks ema ja tütre vahel. Stefi otsus elu teistpidi keerata vägivaldse noortejõuguga liitudes, kõigele tavapärasele käega lüüa ja muutuda, ei olnud hea lõpptulemusega. Siiski mõistan, miks nii käituti. “Sõprade” kambaga liitumine ei olnud juhuslik. Selline grupp tuleb ise leida, mitte nad ei kuku sulle järsku ühel päeval sülle. Loomulikult ei mõjunud need inimesed talle hästi ja andsid väga suure panuse Stefi enesetapule.
Kõike seda nägi kõrvalt ka Stefi väike vend, keda selline elustiil ilmselgelt mõjutas. Õe seksuaalsete videote netti üles riputamine tõi kaasa klassikaaslaste nilbeid kommentaare ja sellega kaasnevat vägivallatsemist, mis ei mõjunud tema koolis käimisele hästi. Kuigi see võib jätta pikemaajalise haava või halvimal juhul trauma, siis usun, et olukorraga kiirelt ja efektiivselt käitudes, annaks tulevikku päästa.
Mina usun headusesse ja inimese toetamisse. Ma ei poolda kinniseid asutusi ja ravimeid – tunnen, et need võtavad inimestelt nende viimased emotsioonid ja “paranemine” ei ole püsiv. Inimesed ei peaks enda keha mürgitama ainetega, mis sinna mõeldud ei ole. Keha ja aju vajavad suhtlemist, turvalisust, kaasamist, toetust ja pehmeid kallistusi. Arvan, et sellise meetodi rakendamine ka antud filmis, näiteks enne psühholoogi juurde minekut, oleks loole teise ilme andnud.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
