Näitleja Piret Rauk sai hiljuti pärjatud Saare maakonna teenetemärgiga.Aastal 2022 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Aastast 2005 Kuressaare Teatri juhina töötav Rauk ütleb, et lava on teatris märgiline koht. Seal on elatud palju elusid.
Pälvisite äsja Saare maakonna teenetemärgi ja aastal 2022 tunnustati Teid Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Mis tundeid see Teis tekitab?
See on nii suur asi. Mis ühe riigi kodaniku jaoks saab üldse veel suurem olla, kui president teda tunnustab? Mina olen keskkoolis ja põhikoolis käinud nõukaaegses koolis. Olen olnud olude sunnil oktoobrilaps ja pioneer. Ajad hakkasid muutuma siis, kui mina läksin Tallinnasse kõrgkooli. Sellest segadusest, mis Eestis valitses 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, sündis iseseisev riik. See on minu teadliku elu kõige suurem ime. Kui ma sõidan koju ja sinimustvalge lipp lehvib maja küljes, siis see võtab mul iga kord hinge kinni.
Kui jätame teenetemärgid kõrvale, siis mida Te ise peate oma kõige suuremaks saavutuseks.
Minu elu kõige suurem saavutus on minu poeg. Ükskõik mida saavutada, ükskõik millist tööd teha või ükskõik millisesse mäkke ronida, ükskõik milline kõrgus võtta. See, et sul on kodu, sul on perekond, sul on lähedased kellega sul on rõõm kokku saada igal õhtul, üle kuu või harvemini.
Te olete alates 2005. aastast töötanud Kuressaare Teatri juhina. Kuidas Te teatrijuhiks saite?
Ma tulin siia tööle 2005. aasta päris lõpus. Ma olin töötanud teatris näitlejana juba 15 aastat – Ugalas ja Endlas. Me tegime ühe seltskonnaga juhtimiskoolitusi, ühtäkki aru saades, et tegelikult juhtumine ei olegi raketiteadus. Ilmselt ma tahtsin midagi muud teha. Ma kuidagi olin selle 15 aastaga teatris nii ummikusse jooksnud. Tundus, et ma ei oska laval mängida – kõik teised mängivad jube hästi ja mina ei oska enam mitte midagi teha. Siia juurde ka see, et mul oli üks vigastus, mis ma tennist mängides sain ning seetõttu ma olin hästi palju suvel Saaremaal. Ma olen ju saarlane, Saaremaalt pärit. Ja siis ühtäkki oli see tunne, et ma tahangi siia jääda. Kõikidest asjadest kokku saigi see, et nii läks.
Kuidas Te näitlejaks õppima otsustasite minna?
Mul oli väga palju soove. Ma tahtsin minna õppima ajakirjandust, tahtsin minna õppima Tartu Ülikooli ajalugu. Mu suguvõsas on palju õpetajaid. Minu vanaemad-vanaisad, tädid- kõik olid veendunud, et minust saab õpetaja. Tol ajal oli niimoodi, et lavakasse olid sisseastumiseksamid kõige varem. Lavakunstikoolis olid eelvoorud talvel ja kevadel. Käisin seal eelvoorudes ja mulle tuli kiri, et me soovitame teil tulla sisseastumiseksamitele. Ossa raks, see oli selline tunne, et ma vist olen seal koolis sees juba. Katsed tegin ära ja saingi sisse. Kui ma ei oleks saanud, siis ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes oleks läinud uuesti proovima. Ma arvan, et siis ma oleksin läinud Tartusse. Mida täpselt õppima, seda ma ei tea.
Milline näeb välja Teie tavaline tööpäev? Mis on Teie ülesanded?
Igapäevaselt on selline, et ma tõusen vara. Olen kuskil kaheksa ajal teatris ja kontoris teisi inimesi veel siis ei ole. See on hommikul selline vaikne mõnus aeg.
Minu töö on see, et on inimesed, kes siin majas töötavad ja on maja, mida tuleb hallata. Ülesandeid on seinast seina. Kui sa teed oma tööd südamega, siis sa töötad ikka 24/7.
Kuidas Te end tööl motiveerituna hoiate?
See ongi tegelikult kõige suurem küsimus, et kuidas sellist särtsu ja särakat alles hoida. Minu jaoks on see, et ma olen mänginud. Laval käimine on nii võimas kogemus. Kui on hea lavastus, mida mängida ja kui on hea partner ning kui publik võtab selle lavastuse vastu. Sellest sünnib nii võimas sünergia ja see kuidas see mind täidab, on minu antidepressant.
Mu töö on mitmeplaaniline. Väga toredad on olnud sellised hetked, et ma täidan oma exceli tabeleid ja siis sõidan võttele, kus on hoopis teine olustik. Hoopis teised inimesed, teised jutud, teine keskkond ja see aitab alati. Vanematel inimestel on ütlus, ühe tööga puhkad teisest. See on tegelikult see, mis mind on hoidnud. See ei pruugi lihtne olla, aga see erutab ja hoiab motivatsiooni.
Mis teeb heast lavastusest hea lavastuse?
Mingi taju tekib kindlasti teatris olles. Valemit anda ei ole. Lõppkokkuvõttes on see käsitööoskus. Alati ei sünni seda imet. Kui seda oskaks keegi seletada, siis oleks kõik kuldmunad, mis teatris tuleks.
Mille järgi valitakse lavastusi, mida teatris mängitakse ja mis puhul need eemaldatakse repertuaarist?
Hästi erinevad põhjused võivad olla. Üks asi on see, mis tundub, et mida teater praegusel hetkel vajab. Väga palju võib selles mängukavas või tekstide valikus mängida rolli aeg, kus me oleme. Aasta tagasi algas sõda. Kindlasti muutis see paljude teatrite repertuaari, et võib-olla mõned asjad, mis oleks tahtnud repertuaari võtta tundusid sel hetkel mitte kohased olevat. See on nagu pusle, mida tuleb laduda. Lavastused lähevad mängukavast maha, kui ei ole publikut või siis teatri juhtkond arvab, et uued tükid tulevad peale ja vanad lähevad maha.
Mis etendusi Kuressaare publik armastab vaatamas käia?
Seda ma võin küll öelda, et Kuressaare publik armastab kindlat kaubamärki. Kui tuleb Eesti Draamateater, siis ei vaadata, mida nad mängivad vaid ostetakse kõik piletid kohe ära. See on küll üks asi, mida usaldatakse, et kui tuleb suur teater, siis nad kindlasti teevad head asja. Aga sellist tagasisidet oleme ka saanud, et näed suur teater mängis, aga üldse ei olnud nii hea.
Mis on Teie enda lemmik roll, mida olete mänginud?
Ma ei oska isegi mingisugust edetabelit välja tuua. Kuressaare Teatris üks minu lemmikrollidest oli lavastuses ,,Rääkivad kivid’’, mida me mängisime suvel sadamaaidas. Tiit Palu lavastas ja koosnes monoloogidest. See oli hästi tore lavastus, mulle väga meeldis seda mängida. Sel sügisel mängisime Ameerikas Andrus Kivirähki näidendit, mille põhjal tegi Aare Toikka lavastuse ,,Alias’’, kus me mängisime koos Merle Palmistega. Lugu rääkis kahest klassiõest, kes üle 30 aasta kokku saavad.
Te olete mänginud nii teatrilavadel kui ka seriaalides. Kummas Te eelistate mängida?
Ikka teatris. Seriaal on kino. Ma ei valda seda meediumit, aga see on huvitav maailm. Ma mängisin aastaid Toomas Kirsi seriaalis ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.
Kui tihti Te ise teatris käite?
Ma ei ole väga sage teatris käia. Mul ei ole ka mingisugust hoiakut, et ma töötan teatris, ei käi teatris.
Mis žanri Teile meeldib teatris vaatamas käia?
Kõike. Ma ei tee endale piiranguid, ma vaatan kõike.
Mis žanri Teile mängida meeldib?
Ka kõike. Loomulikult määrab tekst ja näidend, mida ma tegema hakkan. Ja väga palju muidugi määrab, kes on lavastaja, kes on partnerid. Žanr ei ole üldse see, mille järgi otsustada.
Mis on Teie arvates kõige põnevam ruum teatris?
Lava. Ma arvan, et teatud ruumid kannavad endas lugu. Ruum salvestab helisid, inimesi, hetki. See kõik jääb kuhugi alles. Laval on elatud nii palju elusid. Teater on ju tegelikult elu kvintessents, ta on nagu kontsentraat. Kui palju armastust, kui palju pisaraid, kui palju dramaatilisi asju – see kõik kontsentreerub laval. Vahel õhtuti, kui ma lähen koju, olen siin majas viimane ja ma lähen üle lava. Mul ei ole mingisugust rituaali, aga hetkeks jään vait ja kuulan. Lava on võimas ruum.
Kuressaare Teatri lavatorn hakkab tuulte ja tormidega mingisugust kummalist atmosfääri laval looma. Räägitakse, et selles majas kummitab. Need seinad on vanad, maja ise on uus. Ma üksinda pikalt näiteks keldrikorrusele ei taha jääda. Aga kummitus ei ole halb.
Kuidas Te Kuressaare Teatrit kirjeldaksite?
Eesti teatrimaastikul on Kuressaare teater ikkagi noor teater. Samas kui mõelda selle peale, et Estonia Selts ja Vanemuise Selts asutati 1865 aastal, siis Kuressaare Eesti Selts asutati 1886. Kusjuures juba esimesed kokkusaamised olid aastal 1817. Selles mõttes on meie kultuurilugu teiste teatritega sama pikk. Aga 1951 väiketeatrid Eestis likvideeriti. Kuressaare teater on seega noor teater, aga ta on Eesti teatrimaastikul ja ei kao siit mitte kuskile.
Kas Te soovite midagi lõppu lisada?
Kui mina läksin Ugala teatrisse, siis seal mängiti sellist lavastust nagu ,,Armastus kolme apelsini vastu’’. Seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Pantalone ja keda mängis Elmo Nüganen. Pantalone ütles: ,,Kui teil muud midagi teha ei ole, siis tulge ikka teatrisse’’.