13. jaan. 2025 - Page 2 of 2

Foto: Valmar Voolaid

Saaremaa Gümnaasium on nelja lühikese aasta jooksul kujundanud tugevalt Saaremaa haridusteed. Näiteks lõpetas 2023/24 õppeaastal medaliga 38 noort, nendest 16 lausa kuldmedaliga. Gümnaasiumisse on huvilisi rohkem kui kooli õppima mahub ning soovijaid tuleb ka väljastpoolt Saaremaad. Kuid milline on Saaremaa Gümnaasiumi mulje põhikoolide lõpetajate seas ning mis seda kujundab?

Et neile küsimustele vastuseid saada, saadeti mitmesse Saaremaa põhikooli küsimustik, mis oli suunatud kevadel lõpetavatele noortele. Siin paluti hinnata, millisena nemad Saaremaa Gümnaasiumit näevad ning mis seda üldmuljet kõige rohkem mõjutab. Lisaks sellele uuriti ka õpilastelt, kui suure tõenäosusega nad peale põhikooli lõppu Saaremaa Gümnaasiumisse edasi õppima tulevad. Küsitlusele vastas ligi 50 noort.

Küsimusele, milline Saaremaa Gümnaasiumi maine nende arvates on, vastas enamus noori kas “hea” või “keskmine”. Põhjusteks mainiti Saaremaa Gümnaasiumi aktiivset kajastamist sotsiaalmeedias ning toimekaid õpilasi. Toodi välja ka asjaolu, et Saaremaa Gümnaasiumi lõpetajate tulemused on olnud siiamaani võrdlemisi kõrged.

Järgmiseks uuriti noortelt, kes või mis mõjutab nende arvamust Saaremaa Gümnaasiumist. Peamiselt vastasid noored, et nende arvamust mõjutavad kõige tugevamalt eelmainitud sotsiaalmeedia, kuid ka ajakirjandus ning tuttavad. Noored, kes märkisid ära, et nende arvamust mõjutavad kas pereliikmed või tuttavad, olid ka üldiselt paremini kursis Saaremaa Gümnaasiumi eluolu ning õppetööga. Vähesel määral mõjutab vastanud noorte arvamust ka kuulujutud, mida keegi vastanutest kahjuks täpsustada ei soovinud.

Viimase detailina uuriti tulevastelt lõpetajatelt, kui suure tõenäolsusega jätkavad nad oma haridusteed Saaremaa Gümnaasiumis. Suurem osa vastanutest leidis, et arvatavasti soovivad nad jätkata õpinguid Saaremaa Gümnaasiumis. Põhjustena kõlasid kooli hea maine, pere ja tuttavate mõju ning kodukoha lähedus. Noored, kes leidsid, et nad Saaremaa Gümnaasiumisse edasi õppima ei tule, olid juba varasemalt välja mõelnud, kuhu soovivad õppima minna. Leidus ka noori, kes veel ei osanud öelda, mis nende tulevikuplaanid on. Peamisteks põhjusteks oli kartus kooli mitte sisse saada või teadmatus, mida soovitakse edasi teha.

Kokkuvõttes on Saaremaa Gümnaasiumi mulje koolina üldiselt hea, seda tänu aktiivsele kajastusele sotsiaalmeedias ning tublidele lõpetajatele. Saame vaid loota, et tulevate aastate jooksul gümnaasiumi mulje aina kasvab.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku.

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: “Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan.” Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: “Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma.”

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes “laiskuse koha pealt on nagu lotovõit” või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) “ei takista tal tõbras olemast”. Mees, kes on ja jääb Violette’i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe’i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: “Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb.”

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid.

“Lilledele värsket vett” on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. “Lilledele värsket vett” on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.

Originaalpostitus: http://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/01/valerie-perrin-lilledele-varsket-vett.html

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs