Categories
Juhtkiri

Juhtkiri #10

Toimetaja veerg

Saaremaa Gümnaasiumi oma veebiväljaanne Silmapiir on jõudnud juublinumbrini – 10!

Sel korral ulatuvad teemad spordimaailmast filmitööstuseni, moeikoonidest ajateenistuseni – igaühele midagi!

Inspiratsiooniks pöördusime mõne aktiivse õpilase poole, et uurida, kuidas ja millega nad igapäevaselt tegelevad. Oma müstilist olemust avab ehtne SG viiking Karel Martin Saar. Kogemusi laiast ilmast jagab SG spordiuhkus Ron Sebastian Puiestee. 

Õpetajate hulgast valis koolipere välja suurima moeikooni, kelle stiilitaju tagamaid käesolevas numbris avatakse. Lisaks jagavad õpetajad oma lemmikfilme, mida kõigil kindlasti vaadata tasuks. Uurime lähemalt, kes on meie kooli meediaõpetaja Merilyn Lempu.

Sukeldudes taaskord filmimaailma, pani Merili Haak kirja oma mõtted spekulatsioone tekitanud eesti filmi „Emalõvi” kohta.

Sportlikult poolelt käsitleme kooli spordivõistlusi Ätsekaid ja arutame, kuidas mõjutab nende korraldamist oma võimla puudumine. Kommentaare andsid kehalise kasvatuse õpetajad Linda Kivistik ja Koit Simso ning mõned Ätsekatega tihedamalt seotud õpilased. 

Eelmise numbri ülipopulaarne teema, toidutalumatused, on taas fookuses! Seekord räägitakse õpilaste käest kogutud statistikast ja toitumisharjumuste mõjust meie ümber.

Peagi on algamas kandideerimisperiood SG 2025/26 õppeaasta G1 klassi, millest lähtuvalt uurisime, milline on meie kooli maine praeguste 9. klassi õpilaste seas ning kuhu planeerivad nad peale põhikooli lõppu õppima suunduda. Tulevikuplaanidest peale gümnaasiumit kirjutame sel korral ajateenistusest ning selle mõjudest meeste mentaalsele tervisele kogemuslugude näitel.

Täname meie keeletoimetajaid Merle Reyakat ja Urve Aedmat!

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Kogemus

„Poisist meheks“: Ajateenistuse mõju meeste vaimsele tervisele

Foto: Shutterstock

Ajateenistus on miski, mis paratamatult mõjutab kõiki – kas otseselt või kaudselt. Eestis on see kohustuslik pea kõigile noormeestele, kuid neidudele antakse valikuline võimalus minna ja see on ajaga muutumas üha populaarsemaks. Teenistuse jooksul tehakse palju tööd nii füüsiliselt kui mentaalselt, nagu rahvakeeli öeldakse, „saavad poistest mehed“. Stereotüüpiliselt on ühiskonnas rohkem märgatud naiste vaimne tervis ja mehed kipuvad sel teemal pigem kidakeelseks jääma. Olen tihti kuulnud tuttavatelt, kuidas kaitseväe füüsiline väljakutse ei ole isegi võrreldav selle mentaalse koormusega, millega ajateenijad kokku puutuvad, ja nii tekkis huvi uurida, mis selle taga täpselt peitub. Vestlesin nii praegu kaitseväes teenivate, äsja suvel reservi jäänud kui ka ligikaudu 40 aastat tagasi Nõukogude sõjaväes teeninud meestega.

Kas sul oli mingeid hetki, kus tundsid, et vaimselt ei jaksa enam edasi minna? Kuidas sa sellest üle said? Või nägid neid momente oma heade sõprade või toakaaslaste peal?

Nõukogude armee:

„Tol ajal esines palju kiusu just nooremate ajateenijate vastu, vanemad olijad pidid neile nö „koha kätte näitama“. Oli palju ärajooksmisi ja enesetappe, juhtus ka niisama õnnetusi, mille tõttu poisid elusa ja tervena koju tagasi ei jõudnudki. Minul vedas, et sellise suurema kiusu osaliseks ei sattunud ning seetõttu oli teenistusaeg pisut meeldivam. Siiski oli terve teenistuse vältel reaalne hirm minna sõtta, see tegi kogu olukorra hirmsamaks ja stressirohkemaks.“

Eesti kaitsevägi:

„Minu jaoks oli kõige raskem aeg ajateenistuse algus. Ma ei teadnud, mida oodata ja see kõik tekitas minus stressi ja masendust. Ma ei tahtnud üldse sinna minna. Mõte sellest, et see kestab 11 kuud, tekitas minus väga suurt masendust. Ma mõtlesin päris mitu korda, et mis siis, kui ma ei läheks lihtsalt kohale. Esimesed nädalad, kui polnud kojugi veel saanud, olid kõige raskemad – pidev rutiin, väsimus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Minu puhul tegi kogu selle kogemuse lihtsamaks see, et ma ei läinud sinna üksi. Mul olid sõbrad, kellega suhelda ja uusi tutvusi luua. Ja mida aeg edasi, mida rohkem uusi tutvusi sain ja mida rohkem harjusin sealse rutiiniga, seda lihtsamaks see ka läks.“

„Ma ei ütleks, et oli hetki, kus üldse ei jaksanud edasi minna. Lihtsalt tuli teha, minna ja olla. Tuimalt, emotsioonideta. Väga valikut ei olnud, eks oleks muidugi võinud minna moosivarga nägu peas laatsaretti ja halada, kui raske on ning heal juhul isegi ajateenistusest pääseda, aga see poleks olnud aus mu enda eneseväärikuse ega ka teiste suhtes. Tagasi vaadates paistab üldse, et kõige raskemate hetkede läbielamise üle saab kõige uhkem olla. Samuti mängivad üsna suurt rolli aastaajad: kell 6:05 jaanuarikuise tuisu ja külmakraadidega jooksma minemine ei ole valdavale enamikule just meelistegevus. Viimastel nädalatel on kord juba vabam, sai koos poistega mõnusalt aega veeta.“

„Paljud kaaslased võtsid antidepressante, mõnele nendest ka piisas. Ühe hea sõbra puhul oli aga visuaalselt näha, et ta on väga pinges. See ülim kohusetundlikkus lõppes sellega, et veetis ülejäänud oma teenistusaja laatsaretis ning psühhiaatriakliinikus, sest vaimse koormuse all ta siiski murdus ning peagi muutus suitsiidseks, üritas ka ennast vigastada. Nii tema 11-kuine teenistus viie kuu peale lüheneski. Tema julges oma tunnetest rääkida, kuid on palju lugusid, kus hoitakse kõike enda teada, kuni lõpuks näiteks kaitseväe lasketiirus endalt elu võetakse.“

„Eks see algus ei ole just meeldiv kogemus, ajaga läheb kergemaks. Inimesed on ka väga erinevad, mõnele mõjub kaitsevägi raskemalt kui teistele. Vahepeal on küll kaaslaste nägudest näha, et neil pole kõik korras, aga liialt ei tasu torkida ka. Kes tahab rääkida, see räägib, tuleb lihtsalt vajadusel olemas olla.“

Kirjelda ühte keskmist päeva kaitseväes. Mis on nende tegevustega kaasnevad emotsioonid ja tunded?

Nõukogude armee: „Ma otseseid tundeid ei mäleta, kuna tol ajal ei räägitud üldse sellistest teemadest, aga eks see oli selline tuim ja rutiinne tampimine, nagu ikka.“

Eesti kaitsevägi: „Hommikud olid vähemalt minul üks päeva raskeim osa, keha ei harjunudki kunagi vist selle kella kuuese ärkamisega ning seetõttu eriti positiivsete mõtetega päev tavaliselt ei alanud, kuid see vara ärkamine otseselt halvasti ka ei mõjunud. Päevane väljaõppeosa mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, kõik sõltus sellest, mida tegime – kas kuulasime unise peaga klassiruumis teooriat, tegime laskeharjutusi, drillisime käte rauastamist, tubade läbiotsimist vms. Mõned tegevused tekitasid sellise väikse poisiliku hasardi, näiteks kui saime vahepeal paukmoonaga vanades hoonetes linnalahingut harjutada, aga üldiselt selles päeva osas lihtsalt vaatasid pidevalt kella ja ootasid, millal päeva ametlik osa läbi saab. Õhtuti sai teha jõusaalis trenni või kodukorra reeglite raamistikus teha seda, mida ise tahtsid. Tihti sai poistega palju nalja ning magama minnes oli samuti meel veel suhteliselt helde, kui sai täiesti piiranguteta voodis lesida ja keha taastada.“

„Enamasti olid päevad lihtsalt väsitavad – palju praktilisi harjutusi, teoreetilisi tunde, varajased ärkamised. Lõpuks oled nii väsinud, et ei oskagi midagi tunda ja kõige parem koht maailmas on su enda voodi. Osad päevad olid ka väga stressirohked, kui olid näiteks testid, nendest sõltus linnaluba.“

„Ärkad ja mõtled, et kõik on pahasti. Lähed jooksma, kõik on ikka veel pahasti. Vahepeal saab süüa, siis on loengud või midagi, nendega on pahasti … Aga mingi aja pärast harjub nendega ära ja siis on juba suva, lihtsalt automaatselt tegutsed.“

Üldine arvamus kipub olema see, et „poisikesi“ manipuleeritakse kaitseväes ning nad tehakse emotsioonituks ja hingelt justkui kivikõvaks, kas sina leiad, et see on tõsi?

Nõukogude armee: „Eks mingil määral ikka „kaitsevägi teeb poistest mehed“ ja see vist ei muutu kunagi, kuid kõigil toimub see areng eri moodi. Seal olles polnudki suurt midagi tunda, aga ma ei ütleks, et ma päris kivikõva hingega olen või olin.“

Eesti kaitsevägi: „Ma mingil määral nõustun ja mingil määral mitte. Mina arvan, et ajateenijate väljaõpe ja kogemused võivad mõjuda nende emotsioonidele ja käitumisele. Osa väljaõppest keskendub karmusele, distsipliinile ja meeskonnatööle, mis võib mõnikord tõmmata emotsioonituks. Siiski, see ei tähenda, et kõik sõdurid muutuvad emotsioonituks või et neid manipuleeritakse halvas mõttes. Mõned võivad tõlgendada ranget distsipliini ja emotsioonide kontrollimise õpetamist kui negatiivset, kuid teised näevad selles ka tugevuse, vastupidavuse ja meeskonnatunde arendamist.“

„Ma ise leian, et pigem olin emotsioonitu sõjaväes toimuvate asjade suhtes, sest nendesse ei saanud midagi parata. Väljaspool seda olen enamasti ikka samasugune nagu varem. Võib-olla suhtun mingisugustesse teemadesse kergekäelisemalt, kuna mu väärtushinnangud on pisut muutunud.“

„Suures osas nii on jah. Kui kõrgem ülem tahab, et midagi saaks tehtud, siis vahet ei ole, mis emotsioone see lõpuks sinus kui käsutäitjas tekitab, käsk tuleb täita ja ülema tahe saavutada. Palju asju tehakse vastukarva ning mentaalse hõõrdumisega. Käsuliin ilmselt paneb inimesi rohkem oma emotsioone alla suruma, eelkõige negatiivseid, sest kuidas peaks vingumine, soigumine ja halamine aitama, kui lõpuks nii või naa pead seda tegevust tegema. Vastasel juhul sa eirad käsku, mis on kaitseväelaslik patt ning karistamata see ei jää. Hea näide on lahingkäsk vastase hävitamiseks, lihtkeeli tapmiseks, mis on käsus lihtsalt ülema välja öeldud sõnad, kuid reaalsuses on tegu väga brutaalse teoga ning ei hoolita tagajärgedest, mis tegu sooritanud sõdurit hiljem mõjutada võivad.“

Kellelt kõige rohkem mentaalset tuge said?

Nõukogude armee: „Ilmselt kasarmukaaslastelt. Vabadel hetkedel sai rääkida maast ja ilmast, mõtted eemale viia. Sel ajal ei olnud ajateenistuses psühholooge ja isegi selline väljend nagu „mentaalne tervis“ oli võõras. Koju sai kahe aasta jooksul heal juhul nädalaks või kaheks, kui sedagi.“

Eesti kaitsevägi: „Ikka toa- ja rühmakaaslastelt, nemad saavad kõige paremini aru ja oskavad samastuda. Ema võib kodus küll kuulata, kuidas on raske, aga ega ta tegelikult päris täpselt ei mõista. Sealsed sõbrad on alati olemas, kas niisama nalja viskama või isegi rännakutel tagant lükkama. Alguses olime kõik veidi pahased, kui anti vaba aega, aga telefonis ikka olla ei lubatud. Mingi hetk saime aru, et seda tehti selleks, et me omavahel suhtleksime ja lähedaseks saaksime, et teineteisele hiljem iga kell toeks olla.“

„Perekond toetas palju, alati oli südantsoojendav reede õhtuti koju jõuda, päris märkimisväärne pingelangus. Oma koduvoodi ja lihtsad vestlused vanematega said sel perioodil teistsuguse väärtuse. Ükskõik, mis mujal toimus, siis teadmine, et kodus on lähedased ootamas ning seal on kõik korras, pani veidi vähem muudele asjadele muretsema. Üleüldse said kõik lähisuhted sel ajal tunduvalt tugevama kaalu. Lähedasemad sõbrad ja tekkinud kaaslased kaitseväes olid ka suuresti toeks, selles keskkonnas oli lihtne üksteise probleemidega suhestuda, sest tõenäosus, et teil oli peas sama probleem, oli suht-koht suur.“

„Mina sain ikkagi kõige rohkem tuge oma sõpradelt, kellega koos ajateenistuses olin. Ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ilma nendeta hakkama saanud. Kindlasti tegi kaitsevägi meid veel lähedasemaks ja saame 40-aastaselt meenutada, kuidas koos kaevikuid kaevasime või öösiti patrullis olime.“

Kuidas hindad oma vaimset tugevust pärast ajateenistust võrreldes sellele eelneva ajaga?

Nõukogude armee: „Kindlasti tegi see mind tugevamaks, vastutustundlikumaks, ka enesekindlamaks, kuna eriti tol ajal ja veidi ka praegu on Eestis sõjaoht täiesti olemas.“

Eesti kaitsevägi: „Ilmselt võib väita, et elu mentaalselt kõige raskemad hetked olid kaitseväes, aga iseenesest oli üllatav näha, kui palju stressi ja vaimset koormust suudab keha korraga tegelikult taluda. See on andnud mingit sorti immuunsuse lihtsamate stressirohkemate olukordade ees. Iga negatiivsem moment täna paneb mõtlema, et mis iganes hetkel toimub, siis ,,vähemalt ei pea ma vastu tahtmist märjas hilissügiseses vihmases metsas liivases kaevikus külma maa peal telkmantli all camovärvides ja kolm päeva pesemata olekus tühja kõhuga külmetades magama.“

„Oskan mõttetustest kergemini mööda vaadata, suunata oma tundeid ja emotsioone mujale. Kaitseväes on elutaseme standardid küllaltki madalad, et kui päriselus juba grammikene paremini on, siis on süda rahul.“

Kas sinu arvates on kaitseväes mentaalse tervise teema piisavalt toetatud või saaks olukorra muutmiseks veel midagi teha?

Nõukogude armee: „Võrreldes kunagise sõjaväega, on see tänapäevane kordades lihtsam. Ma ei ütle, et Eesti kaitseväge peaks tegema karmimaks ja raskemaks, aga minu aja mehed ilmselt ei mõista väga, miks seal praegu vingutakse … Peaaegu igal nädalavahetusel saadakse koju, õhtupoolikud on vabad, käiakse tihti puhkustel. Nõukogude armees oli kord täiesti teistsugune, ilmselt suur osa tänapäeva poistest seda üle ei elaks, ajad on niivõrd palju muutunud.“

Eesti kaitsevägi: „Ma arvan, et kaitseväes võetakse vaimset tervist väga tõsiselt. Kord kuus meil olid tunnid psühholoogiga ning ka ülemad pidevalt küsisid meilt, et kuidas meil olla on, kas keegi tunneb ennast halvasti ja tuletasid meelde, et kui meil on mõni mure, siis on alati võimalik abi saada.“

„Ma arvan, et ressursid ja eeldused on seatud suhteliselt okeilt. On olemas psühholoogid, kaplanid ja heal tasemel arstid. Olukorra veel paremaks tegemiseks seaksin kohustuslikuks ajateenijatele üks-ühele vestlused psühholoogiga, kasvõi kord paari kuu jooksul. Seal peaksid noored ajateenijad ennast kindlasti rohkem avama ja tunnetest rääkima. Paljud mured on ajateenijatel ka paratamatud, nende osas suurt midagi ette võtta ei saa, ega hommikujooksu sellepärast ära ei jäeta, et keegi end seda tehes halvasti tunda võib.“

„Vundament hakkama saamiseks, pinge talumiseks ja toime tulemiseks tuleb tõenäoliselt juba kaugemalt lapsepõlvest. Need, kellel on olnud hea lapsepõlv ning varasemaid kogemusi näiteks spordi või pinge all tegutsemisega üldiselt, saavad tõenäoliselt lihtsamini hakkama. Psühholoogiline abi kaitseväes koha peal võib olla „tulekustutina“ olemas, aga kui „tulekahjud“ peas on juba varem tekkinud ning kaitseväe mõjul väga suureks levinud, siis jääb psühholoogide abist tugevalt vajaka. Inimesed lihtsalt on teistmoodi mõtlemise, kasvatuse, väärtuste ja stressitaluvusega üles kasvanud.“

Kuidas hindad ühiskonna ja oma lähedaste suhtumist meeste vaimse tervise teemadesse? Kas see on muutunud või on ikka veel tabu?

Nõukogude armee: „Meestel on alati olnud ühiskonnas kuidagi rohkem vastutust, et mees peab tooma perele leiva lauale ning alati matkale minnes kandma kõige raskemat kotti. Nüüd räägitakse sellest väga palju ning olukord on võrdsustumas, mul on selle üle täitsa hea meel. Nõukogude ajaga võrreldes on see ikka meeletu muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul.“

Eesti kaitsevägi: „Viimastel aastatel on hakatud meeste vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama, aga ikka mitte sama palju kui naiste omale. Ma arvan, et see on nii just sellepärast, et mehed pigem väga ei räägi oma vaimsest tervisest, kuna nad arvavad, et see teeb neid kuidagi vähem mehelikuks. Enda tunnete väljendamise asemel nad teevad seda, mida ühiskond meestelt ootab ehk raha teenimine ja riigi kaitsmine. Meest peetakse saamatuks, laisaks ja nõrgaks, kui ta ei suuda isegi leiba lauale osta, aga enamasti ei mõtle keegi sellele, et kas tal endal on ikka kõik korras või äkki peaks teda kuidagi aitama. 2022. aastal sooritas Eestis enesetapu 193 inimest, kellest 144 olid mehed. Need numbrid juba näitavad, et meeste vaimse tervise teemade käsitlemisega ei ole kõik korras ja see võtab veel palju tööd ja aega, et hakkaks nähtav muutus toimuma.“

Kui saaksid anda nõu tänastele ajateenistuses olevatele või selleks valmistuvatele noortele meestele, kuidas nad võiksid vaimselt paremini toime tulla enne teenistust, teenistuse ajal ning ka pärast seda, mida ütleksid?

Nõukogude armee: „Proovige lihtsalt endaga toime tulla, need kannatused on ajutised, terve ülejäänud elu on veel ees!“

Eesti kaitsevägi: „See kestab ainult 11 kuud ja meelde jäävad enamasti vaid head mälestused, isegi tegevusi, mis olid rasked ja rõvedad, on hiljem tore meenutada!“

„Kaitseväe eel on kõige hullem just teadmatus, nii et uurige tuttavatelt, kes selle tee juba läbinud on, mis teid täpselt ees ootab, nad on kindlasti nõus toetama ja abistama.“

Nagu näha, on võimalik kahe erineva ajastu vahel leida nii erinevusi kui sarnasusi. 

Aitäh kõigile, kes artikli valmimisele kaasa aitasid ning oma kogemust jagasid, kõigile headele sõpradele, sugulastele ning mu armsatele Juhanitele II lennust!

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Arvamus Intervjuu

Õpetajate fashion icon vol. 1 Külli Mänd: „Teinekord poes lausa mõtlen, et kes selle siis ikka ära ostab, kui mitte mina!”

Iga koolis on õpetajaid, kes inspireerivad oma teadmiste ja isiksusega, kuid mõni neist suudab jääda silma lisaks sellele ka oma imelise stiilitunnetusega. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selguski, et kõige rohkem on õpilaste pilke püüdnud oma ägedate ja omapäraste riietega õpetaja ja mentor Külli Mänd. Sellest tulenevalt olen teinud temaga väikese intervjuu, et uurida tema arvamust alates trendidega kaasas käimisest kuni tema stiilivalikute tegemiseni.

Mis oli teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete õpilaste arvates kõige suurem fashion icon?

Ootamatu, ent meeldiv. Või siis vastupidi. Kuna olen Saaremaa Gümnaasiumis ainult kahel päeval nädalas, siis on vahva, kui minu pisike omalaadne jooneke silma on jäänud 😊

Millest võis teie arvates see valik tuleneda?

Ei oskagi pakkuda, ehk jagavad ka gümnasistid minu soojapoolset toonivalikut. Või siis on mõni positiivse sõnumiga riideese meelde jäänud. Või see, et vahel kannan suurima mõnuga ka täiesti imelikke riideid. Teinekord poes lausa mõtlen, et kes selle siis ikka ära ostab, kui mitte mina!

Kas teie stiilivalikud on teadlikud?

Jaa, ikka.

Mille järgi teete te oma stiilivalikuid?

Eeskätt värvitoonide ja hea tunde tekitamise põhjal. Oluline on loomulikult ka sobivus, kuigi mitte just alati eakohasus … Mõnikord tahtmine pisut provotseerida. Aga põhiliselt ikkagi värvid. Miks just see nii oluline on, ei tea, kuskilt hingesügavusest need eelistused välja poevad. Mul on üldse värvidega mingi teema – kui pesupäeval riideid nöörile sätin, ei saa ma kõrvuti panna näiteks sinist ja kollast eset, ei – värvid peavad jooksma sujuvalt ja järjest nagu vikerkaares.

Kui palju aega võtab teil hommikuti riietuse valimine?

Kuna armastan viimase võimaliku sekundini magada, siis mõtlen selle peale juba õhtul, õigemini öösel. Kui valikuga midagi viltu läheb (nt ei mahu enam selga), siis paanitsen veidi.

Kas te käite trendidega kaasas või pigem mitte?

Lähtun enamasti endast, mitte trendidest … Kui aga trend tundub tore, siis miks mitte!

Kas teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiilisinspiratsiooni?

Mulle on alati meeldinud Desigual´i kaubamärk, just värvivaliku ja originaalsuse poolest.

Millistest esemetest koosneb teie riidekapp peamiselt?

Mantlid, joped, kampsunid, pluusid, pikad püksid, mõned kleidid pidulikumaks puhuks … Aga ei maksa unustada ka minu värvikaid tuttmütse, lõppematut sallitagavara ja sokikollektsiooni!

Mis on teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?

Kohutavalt raske küsimus! Kuna ostan enamasti riideid meeldivuse, mitte viimase moe diktaadi järgi, ongi automaatselt tegemist minu lemmikutega ja sellele positsioonile nad jäävadki. See on nagu lemmiklauludega – ma ei saa üldse aru neist, kes ütlevad külmalt: ah, see oli kunagi minu lemmiklaul, aga ta on nii ära leierdatud, et enam ei meeldi …

Kust te tavaliselt oma riideid ostate?

Õige vastus oleks: igalt poolt ehk nii kaubandusest, internetist kui reisidelt. Esimene variant on kindel, aga vahel igav; teine pakub küll põnevust, aga toob kaasa selle, et tellitud esemeid tihti sugulastele-tuttavatele ära kingin. See-eest kolmas pakub kuhjaga toredaid mälestusi.

Kas teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või välimus?

Enamasti mugavus, kusjuures see tunne (mis on minu, see on minu!) peab olema õige. Välimus kui värvitoon on siiski ka tähtis. Mu garderoob praktiliselt ei sisalda siniseid ja rohelisi riideid, ikka rõõmsad ja soojad toonid kipuvad olema. Siinkohal tervitan teisi neid toone eelistavaid SG õpetajaid, eriti klassiruumikaaslast Kadit!

Kas riietus, mida te kannate, tööl erineb teie riietusest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd?

Nii nagu ma ise ei lase erinevatel rollidel ennast segada, siis ei tee ka riietusel üliväga vahet.

Kas teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?

No eks ma ikka üritan SG-s natuke smart casuali moodi välja näha. Alati ei tule välja 😊

Kuidas on teie stiil aastatega muutunud?

Oo jaa! Kunagi, kui olin veel äärmiselt vaikne ja tagasihoidlik isik, eelistasin ka riietuses märkamatuks jääda, See tõi kaasa ka erinevate pruunide toonide masendava ülekaalu minu garderoobis. See oli väga ammu.

Kuidas kirjeldaksite te enda stiili kolme sõnaga?

Rõõmus, mugav, muretu.

Jääge ootele, sest juba veebruarikuises Silmapiiri väljaandes sukeldume me juba järgmise õpetaja moemaailma.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Intervjuu

Ron Sebastian Puiestee: „Eesmärk on olümpiale jõuda.“

Praegune G2.o õpilane Ron Sebastian Puiestee on noormees, kes tegi Saaremaa Gümnaasiumi uhkeks juba enne, kui päriselt koolipinki jõudis. Teiselt poolt maakera kergejõustikumedalite kojutoomise kõrvalt leidub tal aega ka mõttemängude ning V lennu revüüetenduse jaoks. Mitmekordse Saare maakonna parima noorsportlase ning Saaremaa Gümnaasiumi 2024. aasta spordi silmatera tegemisi läksimegi uurima.

Lisatud ka Roni „pressiesindaja“ Marta Lingi kommentaarid.

Kuidas ja millal sa üldse kergejõustikuni jõudsid ning kas oled oma valikuga rahul?

Ütleksin, et kogu elu olen tegelenud. Väiksena viis paps mind mingitele lastevõistlustele, seal tegin midagi kaasa. Emps ja paps tegelesid ka mõlemad kergejõustikuga. Trenni läksin 2. klassis, siis mängisin veel rahvastepalli ka. Seega üheksas aasta läheb praegu.

Kas oled oma spordiala valikuga rahul? Kas on sul olnud hetki, mil oled mõelnud, et oleks võinud hoopis millegi muuga tegeleda või kaalunud lausa kergejõustiku poolelijätmist?

Jah, olen rahul. Kunagi käisin ühe päeva jalgpallis, peale seda jäin kohe haigeks ja rohkem sinna tagasi ei läinudki. Jalka on küll lahe, aga pigem mängin seda niisama vabal ajal ja huvi pärast. Ma arvan, et kuna mul väiksena tuli kergejõustik kohe nii hästi välja, siis oligi see tunne, et ma tahan kogu aeg seda teha.

Kui on mõni võistlus või trenn halvasti läinud, siis on küll see, et mõtled enda peale, et kas tegid ikka õigesti või lihtsalt arvad, et sa pole selle jaoks piisavalt hea. Aga ikkagi, ma pole selle peale mõelnud, et võiks lõpetada.

Võib öelda, et kaugushüpe on üks sinu tugevamatest aladest, kas see on ka sinu lemmik? Miks just see?

Kunagi, umbes 14-aastaseni, tulid mul tõkked väga hästi välja. Kaugus on kogu aeg hästi välja tulnud, aga siis olid tõkked eriti head. Nüüd pole tõkked enam nii hästi tulnud. Ma arvan, et ongi kaugus-kõrgus need lemmikalad. Lihtsalt ongi see, et need tulevad hästi välja ja kui ma käin võistlemas, teengi just neid alasid ja ongi, heh, lahe võita kogu aeg. /Pressiesindaja Marta naerab/ Või noh, seal esikolmikus olla.

Oled käinud võistlustel mitmetes eri riikides, lausa teisel pool maakera, milline on sinu jaoks olnud neist kõige huvitavam? Kas nö „tööreisidel“ käies jääb kohaliku kultuuri ja vaatamisväärsuste uudistamiseks ka aega või staadionilt otse lennukile?

Ma ütleks, et („kus ma käisin?“ ***vaatab pressiesindajale otsa***) Bahreinis käisin praegu. Brasiilia kohta kõik, mis ma eeldasin, oligi just nii. Bahrein on nii väike riik, et ma ei teadnudki, mis seal üldse olla võib. See vist pidi olema väiksem kui Hiiumaa. Iga võistlus, kus ma käinud olen, näiteks Euroopa meistrivõistlused suvel, olidki niimoodi, et neli päeva olid võistlused ja üks päev oli oma asjade tegemiseks. See olenebki graafikast /*Muigab ja sosistab* – „Mida?“ –„Ei midagi“ – „Eh“ – „Graafikust“ – „Ei ongi ju, aa jah, graafikust“/ Noh, kui esimesel päeval on näiteks kõrgus, teen eelmine päev väikese soojenduse ja ülejäänud aja proovin võimalikult palju puhata. Nii palju kui aega jääb, saab ringi vaadata jah. Tavaliselt läheme üks või kaks päeva varem kohale, siis on päev enne võistlusi aega sooja teha ja peale võistlusi tavaliselt on üks päev aega käia kuskil turul, linnas, lihtsalt avastada. /Pressiesindaja soovitab vastust täiendada/Meil oli nii Bahreinis kui Brasiilias üks eraldi kultuuripäev. Terve päev sai õppida huvitavaid kultuure, kõikide riikide omi, kes seal võistlustel kohal olid.

Oled oma suurepäraste saavutuste eest saanud ka mitmeid erinevaid auhindu, maakonna aasta noorsportlane, SG silmatera, aasta Eesti kergejõustiklase nominatsioon, kui palju need tunnustused sinu jaoks loevad? Või on sportlase jaoks kõige suurema väärtusega ikka staadionilt saadud medal?

Ma ütleks, et kõik on samaväärsed. Lihtsalt rahvale jääb rohkem silma, kui sa võidad selle aasta oma. Ega neid väga ei huvita, mida sa teed võistlustel, kui kõik need suuremad auhinnad tulevad välja nagunii aasta lõpus. Inimesed alguses ei jälgi nii palju kui aasta lõpus.

Kuidas leiad tasakaalu trennide ja võistluste, kooli, revüü, pere, sõprade ja niisama omaette olemise aja vahel? 

Nädalavahetusel ma olen, noh, tüdruksõbra Martaga kogu aeg. Kuna me käime ka samas klassis, siis tegelikult ei ole puudust, et me oleks liiga vähe koos. Perega jääb kõik peale kooli ja trenni. Jõuan kaheksa-üheksa ajal koju, siis on see aeg.

Kooliga – G2-s pole isegi nii palju õppida olnud, G1 oli hullem. Suhteliselt aeglaselt läheb kõik, pole nii palju kodutöid. Noh, mis meil on, meil on reedel niimoodi, et näiteks on esimene vaba, siis on moodulitund, siis on füüsika ja … /„ei ole füüsikat, matemaatika ja siis on keka, nii et suurt õppida pole“/ nii et põhimõtteliselt õppida pole. Ma valisin matemaatikas ka kitsama poole, et siis on veel vähem õppida.

Kas otsus revüüs osaleda tuli sulle kergelt või raskelt? Paljudele osutub vastuargumendiks just trennid ja ajapuudus, kuidas tipptasemel sportlane selle jaoks aega leiab?

Heh, no see oli natuke ka Martaga … Ja siis vanem vend Kennet ka ütles, et jumala lahe. Ma käisin eelmise aasta revüü kõige viimasel etendusel, vaatasin, et väga lahe nägi välja ja siis ma mõtlesin, et tahan ka osaleda. Tegin siukse targa otsuse … Me küll eriti paljudes tantsudes ei ole, sest mul on ikka trennid ja lihtsalt ei jõua. Vahepeal on ka see, et jään lihtsalt hiljaks revüüproovi, aga üritan nii palju jõuda, kui saab.

Kes on su suurimad eeskujud? Kes sind inspireerivad?

See on kõige tüüpilisem küsimus, kogu aeg on see … Ma olen kogu aeg vastanud, et minu paps. Ma olen alati tahtnud temast veel parem olla. Ta proovib igal minu võistlusel kaasas ja filmimas olla. Paps ongi see tugiisik mulle, proovin olla nagu tema.

Kuidas kool sinu arengut spordimaailmas toetab? Näiteks puudumiste ja järeltööde osas, kui oled võistlustel või treeninglaagrites?

Õpetajad tulevad väga hästi vastu. Ma arvan, et sellega probleeme pole. Ma alguses olin j klassis, kus on kehalise õpetaja Koit ka mentor, aga siis ma vahetasin klassi, sest kõik eelmised klassikaaslased olid oomadaras. Aga Koiduga saab kogu aeg kõik läbi räägitud ja minu mentorid on ka toredad ning aitavad väga palju puudumiste ja kõige muuga.

Mis on sinu spordikarjääri lõppeesmärk?

Ma arvan, et olümpiakuld on kõigi sportlaste eesmärk. Aga juba olümpiale jõuda oleks väga-väga suur saavutus. Ma ütlekski, et eesmärk on olümpiale jõuda ja seal teha enda parim tulemus, mis võimalik on. Ma arvan, et väike võimalus ikka on sinna saada.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Soovitus

Eesti filmiklassikast Hollywoodi hittideni: õpetajate filmisoovitused

Tänapäeval vaadatakse filme nii kodus, kinos kui ka koos pere ja sõpradega. Uurisin Saaremaa Gümnaasiumi õpetajate filmieelistusi küsitluse abil, millele vastasid üheksa õpetajat: Marju Roberts, Olle Arak, Maidu Varik, Sirje Lulla, Eveli Kallas, Piret Tänav, Külli Mänd, Ülle Kreos ja Merje Tammai.

Õpetajatele meeldivad kõige rohkem draama- ja dokumentaalfilmid, samas kui ulmefilme eelistatakse pigem vähem. Ühiseks lemmikuks osutus Eesti filmiklassika „Tõde ja õigus“, mida hindasid kõrgelt nii Eveli Kallas, Ülle Kreos kui ka Merje Tammai. Ikoonilise „Forrest Gumpi“ tõid oma lemmikfilmina välja Maidu Varik ja Olle Arak.

Marju Roberts eelistab kõige enam draama- ja komöödiafilme, kuid kõige vähem meeldivad talle ulme- ja õudusfilmid. Tema lemmikfilm on „Mandariinid“, mida ta hindab universaalsete väärtuste, suurepärase näitlejatöö ning liigutava ja kaasahaarava loo poolest. Mitmendal vaatamisel mõjus film talle veelgi sügavamalt, võimaldades Ivo karakterit lõpptulemuse valguses uue nurga alt analüüsida. Roberts soovitab filmi kõigile, keda tõsised ja mõtlemapanevad lood ei kohuta.

Olle Arak eelistab kõige rohkem ulme-, draama- ja dokumentaalfilme. Tema sõnul võib häid filme leida igast žanrist, mistõttu tal pole kindlat vähem eelistatud žanri. Araku lemmikfilm on „Forrest Gump“, mis inspireerib peategelase erilise maailmavaate ja positiivse suhtumisega. Film näitab, kuidas lihtsus ja headus võivad elus kaugele viia. Talle jäi eriti meelde ütlus: „Elu on nagu šokolaadikarp – sa kunagi ei tea, mida sa saad.“ Arak on filmi mitu korda vaadanud, iga kord erinevas seltskonnas, kellega muljeid jagada.

Ta soovitab „Forrest Gumpi“ kõigile, kes soovivad maailma positiivselt suhtuda. Teine film, mida Arak soovitab, on ajas rändamise teemaline komöödia „Lõputu küünlapäev“.

Maidu Varik eelistab kõige rohkem vaadata draamasid, komöödiaid ja ajaloolisi seiklusfilme, samas eelistab ta kõige vähem märulifilme. Tema lemmikfilm on samuti „Forrest Gump“, mis köitis teda hea ülevaatega USA ja maailma lähiajaloost. Varik hindab filmi eriti Tom Hanksi suurepärase rollisoorituse ning südamliku ja õpetliku armastusloo pärast.

Ka tema on filmi mitu korda vaadanud ning filmi aegumatu sisu pärast tabab igal uuel vaatamisel uusi nüansse. Varik soovitab filmi kõigile, sest see on südamlik ja õpetlik.

Teiste soovitatavate filmidena toob ta esile „Kramer Krameri vastu“ ja „Vihmamees“.

Sirje Lulla eelistab kõige enam dokumentaal-, komöödia-, ulme-, trilleri-, eluloo- ja põnevusfilme. Kõige vähem meeldivad talle sõja- ja õudusfilmid. Tal on palju filme, mis on korduvalt vaatamise listis, mistõttu on ühe kindla lemmiku välja toomine keeruline. Viimane film, mis temas ahhaa-momendi tekitas, oli ETV teadusdokumentaal „Keha: sisemiste sotsiaalvõrgustike imed“.

See film köitis teda uute ja põnevate teadmistega, mida sai siduda oma ainega ja õpilastele edasi anda. Sirje hinnangul aitavad sellised teadusdokumentaalid muuta keerulisi teemasid, nagu inimese anatoomia, haaravamaks ja arusaadavamaks.

Igal aastal vaatab ta maratonina läbi „Sõrmuste isanda“ ja „Kääbiku“ filmid. „Sõrmuste isand“ meeldib talle eelkõige suurepärase loo, kaameratöö ja näitlejate valiku tõttu. Esimest korda nägi ta seda kinos, kus suure ekraani emotsioon andis tunde, nagu oleks osa rännakust. Talle avaldas muljet tegelaste areng – näiteks Frodo, Sam, Pippin ja Merry, kes alustasid oma teekonda mänguliste noormeestena, kuid kasvasid lõpuks küpseteks ja tasakaalukateks meesteks. Samuti jäi talle meelde Gollumi keeruline ja traagiline karakter, keda võib näha mitte ainult negatiivse tegelasena, vaid ka katkise hingena.

„Kääbikut“ vaatab ta samadel põhjustel ikka ja jälle. Need filmid eelistab ta alati vaadata DVD- või Blu-ray-kettalt, sest talle meeldib plaatide kasutamise rituaal, sealhulgas kahepoolsete ketaste vahetamine.

Sirje Lulla soovitab „Sõrmuste isandat“ kõigil vähemalt paar korda vaadata. Tema arvates saab esimesel vaatamisel loo üldise mulje, kuid korduvatel vaatamistel hakkavad esile tulema sügavamad nüansid ja varjatud kihid.

Teiste soovitustena toob ta esile musta komöödia „Surm matustel“ (2007), mis on inglaste film mõnusate tegelaste ja huvitava looga. Lisaks soovitab ta hiljutist filmi „Ei iial enam“.

Viimasel ajal on ta vaadanud ka rohkem dokumentaalseriaale ning soovitab vaadata inglisekeelseid seriaale „The Man With 1000 Kids“ ja „The Most Hated Man on the Internet“, mis käsitlevad olulisi ja aktuaalseid teemasid, aidates vaatajatel paremini mõista, kuidas end ja oma lapsi kaitsta.

Eveli Kallas eelistab kõige enam vaadata draama- ja dokumentaalfilme. Kõige vähem eelistab vaadata ulmefilme. Eveli Kallas üritab läbi vaadata kõik eesti filmid. Tema lemmikute hulka kuuluvad „Ukuaru“, „Naerata ometi“, „Tõde ja õigus“, „Mandariinid“, „Risttuules“ ja seriaali vormis „Klass: elu pärast“. Samuti peab ta võimsaks filmiks „Nimed marmortahvlil“ ning hindab „Karoliine hõbelõnga“ selle imelise muusika tõttu. Dokumentaalfilmidest on tema jaoks meeldejäävamad „Maria Faust“ ja mingis mõttes ka Jaak Joala elu käsitlev „Teisikud“.

Eveli jaoks on filmides olulised tugev süžee ja muusika, mis loole tugevalt kaasa aitab. Talle meeldivad tugevad eesti naised, keda elu ei murra, ning ajalooline aines.

Eri filmidest on talle kustumatult meelde jäänud „Karoliine hõbelõnga“ kaunis muusika ja laulud, „Ukuaru“ kuulus tsitaat „Sure ära, kui elada ei jaksa“, „Naerata ometi“ tegelase Robi silmad ning „Mandariinide“ inimlikkuse sõnum. Samuti hindab ta „Nimed marmortahvlis“ kujutatud Eesti keerukat ajalugu ja venna vastu seismise motiivi ning filmis „Teisikud“ kõlanud laulu „Давай поиграем в любовь“ („Mängime armastust“).

Kõiki nimetatud filme on ta näinud mitmeid kordi. Eriti „Naerata ometi“, „Klass“ ja „Risttuules“ on iga vaatamisega aina sügavama tähenduse saanud ja mõjuvad alati tugevalt. Jaak Joala ja Olav Ehala laulud mõjuvad talle alati tujutõstvalt.

Eveli soovitab neid filme oma lastele ja noortele, kuid osade puhul võib vajada eelnevat selgitust, sest ajastute kontekstid erinevad tänapäevast ning võivad muuta sisu mõistmise keeruliseks.

Ta soovitab vaadata ka ETV2 sarju „Väärtfilmid“ ja „Maailmaklassika“, mis pakuvad kvaliteetset ja ajatult tähendusrikast filmielamust.

Piret Tänav eelistab kõige enam draama- ja dokumentaalfilme ning kõige vähem ulmežanri. Tema lemmikfilm on „Kohutav ilu“, mis võlub Rooma linna hiilguse ja Arvo Pärdi suurepärase loominguga. Filmi juures jäi talle meelde stseenide ilu ja hetkede sügavus – selline tunne, et kui aeg peaks peatuma, siis just siin ja praegu. Film tekitab temas eluilu ja -valu tunnetuse.

Piret Tänav on filmi vaadanud kaks korda ja soovitab seda kõigile, kes tahavad hetkeks tõusta argipäeva kohale ning näha maailma selgema pilguga.

Ta soovitab vaadata ka Tarkovski filme, kuid lisab, et need peavad vaatajani jõudma õigel hetkel. Kui see hetk saabub, võivad elu ja kunst seguneda viisil, mis muudab olemise hetkega paremaks.

Ülle Kreos eelistab vaadata kõige rohkem draama- ja dokumentaalfilme ning tõestisündinud lugudel põhinevaid mängufilme. Samas ulme- ja märulifilmid talle eriti ei meeldi. Tema lemmikfilm on „Tõde ja õigus“, mis köitis teda eelkõige seetõttu, et see peegeldab hästi eestlase olemust. Film jäi talle eriti meelde Andrese ja Pearu omavahelise jagelemise, Andrese tõe ja õiguse otsingute ning tegelaste Krõõda ja Mari kaudu.

Ülle soovitab seda filmi soojalt kõigile. Lisaks soovitab ta vaadata ka filme „Ilmvõimatu“ ja „Everest“.

Merje Tammai eelistab kõige rohkem tõsielul põhinevaid draamasid, eluloofilme ja sõnalisi komöödiaid. Kõige vähem paeluvad teda filmid, nagu „Tähesõjad“ ja „Godzilla vs King Kong“. Tal on neli lemmikfilmi: „Lõvi“, „Grand Budapest hotell“, „Tõde ja õigus“ ning „John Wick“.

„Lõvi“ on tõsielul põhinev lugu India poisist, kes läks väiksena kaduma, elas üle väga palju õudusi, lapsendati lõpuks Austraalia pere poolt. Tänu Google Mapsi arendusele leidis ta ülesse oma bioloogilise ema. Film paistab silma suurepärase näitlejatöö ja haarava loo poolest.

„Grand Budapest hotell“ on tema hinnangul parim komöödia, mida ta kunagi näinud on – suurepärased näitlejad ja vaimukas sisu.

„Tões ja õiguses“ avaldas talle muljet suurepärase näitlejatöö ja veel parem lavastaja.

„John Wick“ paistab silma Keanu Reevesi osatäitmise poolest. Kuigi tapmiseteemalised filmid pole tavaliselt tema maitse, ei ole see tema jaoks tavaline actionfilm.

Merje Tammai on kõiki neid filme mitu korda vaadanud ja usub, et häid filme võib lõputult vaadata, kuid väikse pausi pidamine muudab vaatamise värskendavaks. Ta mainib, et eluloofilme reeglina mitu korda ei vaata, kuid mõni erandlikult hea film väärib kordamist.

Soovitused:

  • „Grand Budapest hotell“ sobib, kui hindad sõnalist komöödiat ja oled ajaloost teadlik, sest muidu ei pruugi nali kohale jõuda.
  • „Lõvi“ on hea valik, kui soovid näha kurba ja tõsielul põhinevat filmi. Eriti liigutav emadele, kuid lugu on lihtsalt liiga hea, et seda mitte vaadata.
  • „Tõde ja õigus“ sobib suurepäraselt arutelude tekitamiseks.
  • „John Wick“ on ideaalne, kui tahad lihtsalt lõõgastuda ja nautida popcorni kõrvale kvaliteetset actionfilmi, mis ei ole täielikult etteaimatav.

Lisaks soovitab Merje vaadata Soome näitlejate Peter Franzeni ja Jasper Pääkköneni filmi „Lõvisüda“ ning Matti Nykäneni eluloofilmi.

Külli Mänd eelistab tavaliselt komöödia-, ulme- ja dokumentaalfilme, kuid draamafilmid kuuluvad tema vähemate lemmikute hulka.

Tema lemmikfilm on „Maailma viimane armulugu“, kuna see ühendab orgaaniliselt romantilise komöödia, ulme ja teataval määral dokumentaalžanri. Film on vürtsitatud meeldejäävate karakterite ja retrohõngulise muusikaga, mis loovad ainulaadse atmosfääri. See on ühtaegu nii ilus kui kurb – nagu üks hea muusikapala.

Küllit on alati paelunud maailmalõpu temaatikat käsitlevad filmid ja nende kaudu inimeste erinev käitumine sellistes väljakannatamatutes olukordades. Ta toob välja erinevaid maailmalõpu käsitlusi: tulnukate invasioonid („Iseseisvuspäev“), epideemiad („Z maailmasõda“), psühholoogilised lähenemised („Melanhoolia“), militaarsed tegevused („Maailma vallutamine: lahing Los Angeles“), komöödia („Marss ründab“), puhas õudus („Tulnukas“) ja eriefektidega seiklused („2012“).

„Maailma viimane armulugu“ eristub aga nende seas inimlikkuse poolest – see film paneb vaataja tegelastele kaasa elama ja nendega samastuma, isegi kui selle žanrid, muusika või näitlejad tavaliselt ei paelu. Keira Knightley ja Steve Carell teevad Külli arvates oma rollides silmapaistvat tööd. Redditi kommentaar, mida ta esile toob, soovitab filmi järgmiselt: „If you haven’t seen Seeking A Friend For The End Of The World, do yourself a favour and watch it!“

Külli on seda filmi mitu korda vaadanud. Kui esimesel korral keskendus ta süžeele ja muusikale, siis teisel vaatamisel analüüsis rohkem karaktereid ja situatsioone. Hiljem sai ta lihtsalt filmi kordumatut atmosfääri nautida.

Ta soovitab filmi kõigile, rõhutades, et sellel pole vaatajatele mingeid piiranguid.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Intervjuu

Meie oma viiking

Foto: Merilyn Lempu

Kas oled kunagi mõelnud, mis elu elab Karel Martin Saar (loe: Saaremaa Gümnaasiumi Viiking)? Järgnevas intervjuus saame vastused kõige pop’imatele küsimustele. 

Mis on Sinu igapäevased tegevused ja huvid? 

Teen jõusaalis trenni. Keevitan ja ehitan puidust asju – viimati ehitasin ukse. Ma mängin trummi, klaverit ja videomänge. 3D-modelleerimine on ka päris äge, aga sellega ma päris igapäevaselt ei tegele. 

Kelleks tahtsid väiksena saada? 

K-komando liikmeks. 

Kelleks tahad praegu saada? Mis plaanid on sul peale gümnaasiumi lõpetamist? 

Ma ei ole päris kindel, aga eks see keevitamine ja metalli meisterdamine mind tõmbab. Samas sobiks ka mõni inseneriala, näiteks käigukastide valmistamine. 

Kas plaanid tulevikus Saaremaale jääda? 

Siin on täitsa kena, kuigi pisut soe. Võib olla läheks hoopis Norrasse. See oleks perfektne, kui ma hakkaksin metalli meisterdama ja läheksin kuskile õliplatvormile või tuulikute peale keevitama. Norras on mõnus külm ka. 

Millest kirjutasid UPT? Kuidas selle idee peale tulid? 

Raskejõustiku kükkide sooritamise turvatalad. Kui ei suuda kükki suurte raskustega sooritada, siis selle asemel, et kang Sulle peale ei kukuks, püüavad talad selle kinni. Mul ei olnud mahti üldse midagi teha, aga kuna mõtlesin, et neid talasid läheb nii kui nii tarvis ja olin juba plaaninud neid ehitada, siis kirjutasin sellest. 

Millest tuli idee keevitada G3.m klassile kokku jõulukaunistus? 

Pulli pärast. 

Mina: ,,Kas ma kuuse otsa elektroode võin riputada?” 

Need on traadid, millega keevitatakse. 

Eveli: ,,Ainult siis, kui nad ilusad on.” 

Karel Martin keevitatud jõulukaunistus

Kuidas hindad revüüd ja selles osalemist? 

Bänger. Peale viiendat etendust läks veits tüütuks, aga muidu pole midagi öelda, mulle meeldis. Sellest sündis ju Epiloogi bänd.

Mis Sa arvad SG smart casual riietusstiilist? 

Esialgu oli jube, aga nüüd on normaalne. Mul ei lubatud alguses lühikeste pükstega käia, pidin pikki pükse kandma. Niipea, kui ma nendega talvel kooli tulin, olin järgmisel päeval haige. Nüüd võin õnneks jälle lühikeste pükstega käia. Tegin Ivoga diili. 

Kui tavaliselt saadakse külma ja jäädakse haigeks, siis kuidas see töötab, et Sul need asjad vastupidi käivad? 

Kui oled harjunud külmaga, siis Su keha toodab ise soojust, aga kui lähed sooja, siis see lõpetab tootmise. Hiljem külma minnes külmetad. Nii jäängi haigeks. Kui olen kogu aeg külmas, siis ma ei saa külmetuda. Kuigi igaks juhuks pean jälgima, et ma ikkagi liiga kaua külmaga õues ei ole. 

Pull on veel see, et kui ma haige olen, siis ma absoluutselt külma ei talu. Kui terveks saan, siis see muutub viie minutiga ja ma saan kohe aru. Pagana naljakas. 

Kui sõpradega koolilõunal alati väljas sööte, siis kuidas teid ilm üldse ei kõiguta? 

See on pigem mugav, sest külma ilmaga jahtub toit kiiremini ära. Muidu on liiga kuum. Samas, kui liiga kaua passida, jäätub kandikule pillatud supp ära. Siis ei saa seda sealt küljest lahti. 

Mis oleks Sinu unistuste reisisihtkoht? Kas sulle üldse meeldib reisida? 

Põhja-Norra või Alaska. Aga pigem jääksin siiski koju. Ma ei saa oma masinaid, millega töötan, kaasa võtta ega trenni teha. Minu jõusaal peab õues olema. 

Mis on Sinu lemmiktunnid? 

Füüsika ja matemaatika. 

Kes on Su lemmikloom? 

Kass. 

Millise supervõime valiksid, kui saaksid? 

Supertugevus. Oleksin nagu Hulk. 

Millist muusikat Sa kuulad? Mis on Su lemmiklaul?
Ma kuulan enamasti heavy metal’it, death metal’it või rokki. Lemmiklaul on Saare Village Boys – ,,Mändjala Rand”.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Kogemus

Jälle need saiakesed ja piimakesed vä?

Meie, Merili ja Karolina, viisime Saaremaa Gümnaasiumi õpilaste seas läbi toidutalumatuste, -allergiate ja toitumiseelistuste küsimustiku.
Vastanuid oli kokku 174. Videos saame lähemalt teada, kuidas nad teemasse suhtuvad.

Mönusat vaatamist!

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Intervjuu

Mandrilt mere äärde tagasi

Kas oled kunagi tundnud, et kuulud kuhugi, isegi kui elu sind ajutiselt sellest eemale viib? Mõned kohad ja asjad jäävad alati südamesse. Seda tundis ka Saaremaa Gümnaasiumi uus koolimeedia õpetaja, kes pärast aastaid mandril otsustas kodusaarele naasta. Ta räägib sellest, kuidas kirg kunsti ja õpetamise vastu tõi ta lõpuks tagasi sinna, kus hing tunneb end koduselt.

Miks sa Saaremaalt ära läksid ja siis tagasi tulid?

Üheksanda klassi keskel sain aru, et Saaremaal ei oleks mul võimalik kunstiga nii palju tegeleda, kui oleksin soovinud. Mandrile kolimine tundus ainus võimalus. Proovisin sisse saada kahte Tallinna kooli, õnnestuski mõlemasse..

Lahkusin Saaremaalt, sest tol hetkel tundus see õige samm. Tegelikult arvan siiani, et see oli õige otsus. Pärast põhikooli kolisin Tallinnasse. Siiani imestan, et ema selle heaks kiitis..

Veetsin Tallinnas kokku ligi kaheksa aastat, aga igatsus Saaremaa rahulikkuse järele ei kadunud kunagi. Lisaks on mul merega mingi eriline side – see rahustab mind tohutult. Olen ilmselt veidi kummaline, aga võin tundide viisi mere ääres jalutada ja kive otsida. Ka Tallinnas võis mind tihti mere äärest leida, istumas Noblessneris või Paljassaares.

„BALTA” 1’01’’

Kas sa näed oma tulevikku ka Saaremaal?

Hetkel küll, kuid mul on ka üks väike unistus: sooviksin kunagi elada mõnel Rootsi saarel, mere ääres. Unistan väikesest punasest majast suurte valgete aknaraamidega, mida ümbritseb õitsvate lilledega aed.

Kas Sa arvasid nooremana, et võiksid kunagi koolis õpetajana töötada?

Noorena olin ma täiesti kindel, et minust saab kunstnik või õpetaja, pigem siis kunstiõpetaja. Põhimõtteliselt need mõlemad unistused ka täitusid. Kui teistel oli unistusi veel, siis mul keerles kõik ümber kunsti. 

Mis oli Su lemmikõppeaine gümnaasiumis? Kas see on Sind hiljem mõjutanud?

See on hea küsimus. Gümnaasiumis oli mul palju värvikaid õpetajaid ja mõningaid tunde ootasin just nende õpetajate pärast. Erilised olid näiteks keemia ja geograafia tunnid.

Kuid kõige rohkem meeldis mulle ikkagi kunstiajalugu. Kuigi see oli päris mahukas ja nõudis palju aega, on see hiljem mulle väga kasuks tulnud. Kuna õppisin kunstiklassis, tooksin kindlasti välja ka trükigraafika, mis mängis olulist rolli selles, et ma hiljem Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksin.

Naljakas on see, et pärast 12. klassi kunstiajaloo eksamit lubasin endale, et see oli viimane kord, kui ma seda ainet õpin. Ja siis, kolm aastat hiljem, õpetasin ise noortele kunstiajalugu!

Mis Sind vabal ajal kõige rohkem paelub?

Ausalt öeldes ei ole mul praegu palju vaba aega, aga kui seda leian, siis tõmbab mind alati loodus – seal viibimine on nagu omaette hingetõmme. Lisaks naudin joonistamist, maalimist ja fotograafiat.

Kuulan ka palju muusikat ja käin kontsertidel. Üle-eelmisel aastal kogunes Spotify’s peaaegu 80 000 minutit kuulamisaega. Muusika on minu igapäevaelu osa ning kontserdid mõjuvad kui paralleelreaalsus, kus argimured ununevad.

Meeldejäävamad artistid ja bändid, keda olen kuulamas käinud, on kindlasti Tom Odell, Harry Styles, Louis Tomlinson, One Republic, Imagine Dragons, One Direction, Bring Me The Horizon ja 5 Seconds of Summer. Kontsertidel valitsev energia ja publiku ning artisti vaheline side loovad erilise õhkkonna, mis paneb südame kiiremini põksuma ja toob inimesi kokku viisil, mida mujal ei saa kogeda.

Mis Sind inspireerib kõige rohkem looma ja õpetama?

Mind inspireerib enim soov jagada oma mõtteid ja ideid. Looming ja õpetamine on minu viis pakkuda midagi väärtuslikku ning aidata noortel avastada oma potentsiaali.

See on uskumatult hea tunne, kui õpetades või juhendades märkad, et õpilasel tekib arusaamine ja ahhaa-moment. Veelgi inspireerivam on jälgida, kuidas nad aja jooksul arenevad, muutuvad enesekindlamaks ja leiavad endale huvipakkuvad tegevused. See protsess on inspireeriv nii neile kui ka mulle endale.

Miks pildistamine? ja +pildistades vanad inimesed?

Mulle meeldib tabada hetki – neid ainulaadseid momente, mis kunagi enam ei kordu. Ühel hetkel sain aru, kui paeluv see tegelikult on. Fotograafia annab võimaluse neid hetki jäädvustada ja neile tähendust anda.

Ma ei pildista tavaliselt niisama – kui kaamera haaran, siis tähendab see seda, et olen märganud midagi, mis tundub jäädvustamist väärt. Jah, selleks võib olla ka energiajoogi purk, mis on on asfaldisse sulamas.

Ja vanad inimesed… Nad paeluvad mind eriti. Nad ei teeskle, ei püüa linnapildis endast mingit kuvandit luua. Nad on ehedad – täpselt sellised, nagu nad on. See ausus ja elukogemuse peegeldus nende olekus ja nägudes inspireerib mind sügavalt.

Foto seeriast „ESIL / VARJUL” (2021)

Kas Sinu enda loomingus on mõni töö, mis on Sulle eriti oluline? Miks?

Ma arvan, et minu EKA lõputöö on see, mis on mulle kõige olulisem. Sellesse töösse panin tõesti kogu oma hinge ja südame. See oli hetk, kus avasin end viisil, nagu ma polnud kunagi varem – ega ole ka hiljem teinud.

See töö käsitles teemat, mis oli mulle sel ajal väga isiklik ja oluline. Mul oli tunne, et pean selle endast välja saama ja jagama. See protsess oli nii eneseväljendus kui ka teraapia – midagi, mis aitas mul end paremini mõista ja kasvada.

Üks kõige erilisemaid hetki oli aga siis, kui mulle kirjutas Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik ja ütles, et minu lõputöö avaldas talle erilist muljet. See tegi südame nii soojaks.

Kuvatõmmis lõputööst „Meite tui“ 02’05’’

Kas sinu meelest tuleb loomingulisus klassiruumis kasuks?

Loomingulisus on klassiruumis kindlasti kasulik. See aitab õpilastel paremini ennast väljendada ja enesekindlust kasvatada. Lisaks muudab see nii õpetamise kui ka õppimise huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Keerulised teemad tunduvad lihtsamad, kui neid käsitleda loomingulisel viisil.

Loomingulisus julgustab õpilasi mõtlema teistmoodi, proovima uusi asju ja leidma iseseisvaid lahendusi. Tegelikult on see klassiruumis nii kasulik, et võiks öelda, et see on lausa hädavajalik. Ilma selleta jääks palju võimalusi kasutamata.

Mis oli kõige põnevam EKAs õppides?

EKAs õppimine oli põnev ja inspireeriv kogemus, kus iga päev tõi midagi uut ja ootamatut. 

Eriti meeldejääv oli aga see, kuidas õppejõud, sageli tuntud kunstnikud, suhtlesid tudengitega kui võrdsetega. Mingit hierarhiat enamasti ei tajunud ja see tekitas mõnusa, loomingulise õhkkonna, kus julgesid katsetada ja oma ideid ellu viia..

Graafika eriala, mida õppisin, oli omamoodi seiklusterohke. Selles valdkonnas on protsessid ettearvamatud – kunagi ei tea täpselt, kuidas miski välja kujuneb. See lisas õpingutele erilise põnevuse. Iga uus projekt oli nagu väike avastusretk, mis hoidis vaimu erksana ja pakkus pidevalt uusi väljakutseid ning avastusi.

EKAs õppimise tegi aga veelgi erilisemaks inimeste mitmekesisus. Kohtusin väga erineva tausta ja maailmavaadetega kaasõpilastega. Koostöö nendega, kelle iseloomud või vaated minu omadega ei kattunud, oli arendav ja silmi avav kogemus. See pani mind kasvama nii kunstnikuna kui ka inimesena.

4-osaline seeria „Kui mind ei oleks siin“ (2021) / Kollograafia, sügavtrükk, liim, sool, suhkur, toidukile

Kuidas sattusid ERKI Moeshow korraldusmeeskonda ja mis oli Sinu ülesanne seal?

Vabaaine valikul otsisin midagi, mis mind tõeliselt huvitaks, ja ERKI Moeshow tundus nimekirjas kõige põnevam. Nii see valik saigi tehtud. Aga et sellest saab minu jaoks nelja aasta pikkune teekond, seda ma küll ette ei näinud.

Esimesel aastal olin meediatiimis, teisel aastal töötasin tagalava tiimis. Kahel viimasel aastal olin juba tagalavatiimi juht ja vabatahtlike koordinaator koos Marilyniga. See kogemus andis mulle väga palju – nii organiseerimisoskust kui ka väärtuslikke kontakte ja teadmisi suursündmuste korraldamisest.

Aga mis on sinu varasem kogemus ajakirjandusega?

Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Ülikoolis võtsin loovkirjutamise kursuse, mida juhendas Maarja Kangro, ja see andis mulle kirjutamises palju kindlust juurde.

Lisaks olin mõnda aega YU Talent Media kaasautor. Kahjuks jäi see kogemus üsna lühikeseks, kuna ajakiri lõpetas oma senise tegevuse. Sellegipoolest sain sealt väärtusliku kogemuse ja arusaama, mida ajakirjandustöö endast kujutab.

Samuti olen alati olnud suur meediatarbija –  jälgin uudiseid, loen artikleid, analüüsin ja hoian end pidevalt kursis meediamaastikul toimuvaga.

Kui Sa ei oleks õpetaja, siis mis tööd Sa teeksid?

Aus vastus on, et ma ei tea. 

Millist nõu annaksid noortele, kes soovivad kunsti või meediaga tulevikus tegeleda?

Olge julged ja avatud meelega. Proovige erinevaid asju, katsetage ja ärge kartke ebaõnnestuda. Iga kogemus õpetab midagi ja viib teid edasi.

Kas sind häirib, kui sulle Marilyn öeldakse?

Kunagi häiris see mind rohkem, aga nüüd olen õppinud mõistma, et mõned inimesed tajuvad maailma lihtsalt teistmoodi ega pruugi inimesi eraldi isikutena näha. Las nad siis olla sellised. Aga seda, kui häiriv see võib olla, mõistavad tõesti ainult need, kellel on sarnaseid kogemusi olnud.

Kas on midagi, mida sa kooli ajal igatsesid ja mida tahaksid nüüd ise õpetajana ellu viia?

Jah, ma tahaksin luua loominguliste inimeste kommuuni – midagi tunnivälist, kus saaksime kokku tulla, ühiselt luua ja omavahel mõtteid vahetada. Olgu selleks siis maalimine, luuletuste kirjutamine, heade filmide vaatamine või muusika kuulamine. 

Tahaksin, et see oleks selline mõnus ja vaba seltskond, kus saaks ideid jagada ja oma mõtted teoks teha. Usun, et selline keskkond inspireeriks noori ja annaks neile võimaluse end loominguliselt väljendada. Aga kas see kõik ka teoks saab, eks seda näitab aeg. Mina oleksin valmis alustama kohe, kui keegi huvi välja näitaks. 

Arvo Pärt (2023) / Harris Reed (2021)

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Intervjuu

Ätsekate olulisus SG ühtsustunde tekkimisel: „Oleks meil veel oma võimla ka!”

Foto: Koit Simso

Ätsekad on võistlused, mis toimuvad aastaringselt paljudel erinevatel aladel, enamasti spordis, kuid punktiarvestusse läheb veel näiteks kooli ülipopulaarne mälumäng Kilvaturniir. Kui mõttevõistlustel eriti kaasa elamas ei käida, siis paljudel spordivõistlustel on siiski aastate jooksul tekkinud kindlad fännid. Eriti populaarsed on pallimängud, kus kaasaelajate hüüded ja plakatid motiveerivad platsilolijaid. Näiteks jalgpalliturniiri vaatamiseks võetakse kaasa hunnik tekke, villased sokid ja termos sooja teega, peaasi, et olla toeks oma koolikaaslastele. 

Kurb tõsiasi on aga see, et koolil pole oma võimlat ega ka klassikalist staadionit, kus saaks näiteks kuuli tõugata või kaugust hüpata. Seepärast on renditud Kuressaare Spordikeskuse ruume ning kasutatud Kuressaare Nooruse Kooli staadionit, linnastaadionit ja kunstmuruväljakut. Paraku tuleb sel juhul arvestada ka teiste regulaarsete kasutajate ja toimuvate treeningutega ning tihti tähendab see seda, et Ätsekatega tuleb alustada koolitundide ajast, mis omakorda põhjustab puudumisi võistlejatele ning ka ülelaskmisi tundidest, et võistlusi vaatama minna.

Ätsekate peamised organiseerijad on kehalise kasvatuse õpetajad Linda Kivistik ja Koit Simso, kellega antud teemal ka vestlesime …

Kuidas üldse Ätsekad alguse said?

Kohe, kui Saaremaa Gümnaasium loodi, siis teadsime, et mingisuguse süsteemi me tahame luua ja hakkasime mõtlema, kuigi mitte keegi ei käskinud meil ühtegi võistlust teha. Ätsetevaheline tundus kõige huvitavam. Klasse on kokku 15, see teeks ka 15 võistkonda, ajaliselt neid turniire korraldada oleks keeruline. Ätseid on meil viis võistkonda, palju lihtsam. Sõna Ätsekad ise tuli sõnade ätsed ja meistrikad kombona. Klasside teistsugused nimed andsid palju juurde, kohe oli võistkonnal ka lahe nimi olemas. 

Mis on teie jaoks Ätsekate peamine eesmärk ja missioon?

Pakkuda õpilastele võimalust olla aktiivne, ennast proovile panna ning ka teistele võimalus vaatama tulla. Lisaks muidugi ätsetevaheline ühtsustunne, nad on natuke kohustatud omavahel suhtlema. Olulisel kohal on ka see, et Ätsekate arvestus kestab läbi terve aasta ning päris võitja selgub alles kevadel.

Kui võrdlete praeguseid võistlusi mõne aasta taguste võistlustega, siis milliseid erinevusi välja tooksite?

Võistluseid ise on kaks korda rohkem, esimesel aastal oli ainult kümme või üksteist. Alguses oli ka natuke koroonaaeg, esimestel ätsekatel oli vähe publikut, kuna mingid piirangud olid veel peal. Nüüd on juba päris äge publik. Inimesed teavad ja saavad aru, mis see on, isegi uued G1-d ootavad huviga. Ätsekad on osaliselt ka Saaremaa meistrikate arvestuses sees, nii et osalevad ka Ametikool, KTG ja Orissaare Gümnaasium. Osalejaid on samuti aina rohkem, kergejõustikul oli sel korral juba 63 õpilast. Huvi on igalt poolt suurem, ka sotsiaalmeedia kasvab hoogsalt.

Kas te tunnete, et Ätsekad on aidanud tugevdada koolis nii kooli spordi- ja kultuurielu kui ka koolipere ühtsustunnet?

Loodame, et on. Nii palju kui kuulnud oleme, siis õpilastele ikka meeldib ja süsteem töötab. Jällegi, @sgsp0rt on Instagramis väga palju jälgijaid, võrreldes teiste koolide spordiürituste lehtedega.

Mis on teie enda lemmikätsekas, mida mõnuga vaatate ja/või korraldate?

Kuna me oleme mõlemad kergejõustiku taustaga, siis ilmselt sügisene spordipäev ja sisekergejõustik ongi lemmikud. Melu poolest peab kindlasti välja tooma poiste pallimängud, aga ka tüdrukute võrkpall on väga tasemel. Poiste jalkat tullakse külma ilmaga õue vaatama ja seda ilmselt oodatakse igal aastal kõige rohkem. Osad on sellised, mis peavad veel ennast tõestama, näiteks tantsuvõistlus ei ole veel päris nii hästi läinud, kui loodeti. Eks me teemegi võistluseid selle järgi, millist koolisporti meie omal ajal oleksime teha tahtnud, natuke kadedad oleme küll.

Kas teil on mõni soov või unistus seoses Ätsekate tulevikuga?

Koit: „Üks soov on see, et võistlused oleksid võimalikult tasavägised. See on päris naljakas, et möögaroosid kogu aeg võidavad. Kui tulevad sügisel uued G1-d ja m klass saab jälle korraliku portsu sportlasi omale, siis ma liiga õnnelik ei ole. Mul ei ole möögarooside vastu midagi, aga sooviks, et Maidu loosiratas keerutaks meile võrdseid võistkondi.“

Linda: „Teine soov oleks ikka oma võimla, ei oleks probleeme aegade broneerimisega mujale, ei peaks tundidest puuduma, kogu korraldus oleks palju lihtsam. Spordihoonele oleks ka palju lihtsam, ei peaks trenne ega midagi ära jätma.“

Publiku ja fännide jaoks teeb Ätsekad eriliseks just see, et kaasa elatakse oma headele sõpradele ja koolikaaslastele. Toodi välja, et täiesti teine asi on tribüünidelt karjuda oma sõprade ja ätsekaaslaste nimesid, kui mingitel suurvõistlustel kuulsate sportlaste omi, kes on sellega ammu harjunud ja ei pruugi seda isegi tähele panna. 

„Ätsekad kindlasti teevad meie kooli ühtsemaks, tuleb ju suhelda kõigi kolme lennu vahel, aga mõnest klassist käivad ainult samad inimesed võistlemas, see on veits igav.“ 

Meeldejäävamateks Ätsekateks nimetati enamasti jalg- ja võrkpalli, kuid mainimata ei jäänud ka korvpall. Lisaks toodi välja ka äsja Ätsekate kavasse lisandunud pesapall. Uurides arendamisvõimaluste kohta Ätsekate korraldamisel, toodi välja võimla puudumine ning sellest tulenev ebamugav ajakava. 

„Kui SG kunagi oma võimla saab ja seal on publiku jaoks mõnus koht, siis ikka tuleks rohkem inimesi vaatama, ehk oleks õpetajaid ka rohkem kaasa elamas.“

„Korraldusliku poole pealt palju ei muudaks, aga võistlused võiksid olla peale tunde, et keegi ei peaks kuskilt puuduma.“

„See küll pole otseselt korraldajate teha, aga pealtvaatajaid võiks alati rohkem olla.“

Ätsekaid ei oleks võimalik korraldada või nende toimumisele kaasa elada, kui ei oleks seal võistlevaid õpilasi. Ätsekatel osalenud sportlased tõid samuti meeleolukamate võistlustena välja pallimängud, kuid mainimata ei jäänud ka kergejõustikualad. 

Miks üldse Ätsekatel osaleda, kas publikul on seal mingi roll ning kuidas see SG kooliperele mõjub? 

„Osalema motiveeribki oma ätse esindamine, et võimalikult palju punkte tuua.“ 

„M klass vist pingutab peamiselt sellepärast, et kuulda, mis Koit Simsol öelda on, aga niisama võita on ka lahe.“ 

„Publiku kaasaelamine motiveerib megalt, aga samas paneb ka korraliku pinge peale.“ 

„Teatud hetkedel on publiku hüüded lausa kriitilise tähtsusega, näiteks kui võrkpallis servima hakkad.“ 

„Ma arvan küll, et koolipere on tänu Ätsekatele ühtsem, sealt saab uusi sõpru ja eriti platsi peal bonditakse väga.“

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Categories
Arvamus

 Parim ravi on kuulamine ja soojad kallistused 

Foto: Allfilm

4. novembril käisin Thule Kojas vaatamas „Emalõvi”. Tegemist oli psühholoogiliselt üsna raske filmiga. Sisu rääkis peategelaste Helena (ema) ja Stefi (tütar) vahelisest suhtest, kus kumbki õnnelik ei olnud. Lugu jõudis lausa nii madalasse punkti, et tütar tegi enesetapu, mis ema elu täiesti pahupidi pööras. 

Olen täielik filmifanaatik ja julgen öelda, et rohkem filme vaadanud kui tavaline minuvanune. Üldiselt on minu lemmikžanriks just vaadatuga sarnases stiilis filmid. Pean oluliseks, et film annaks mulle mingi mõtteaine, selles oleks olemas puänt ja üleüldine professionaalsus. „Emalõvi” täitis kõik kolm kriteeriumit. Eesti filmikultuuri peale mõeldes, oli see psühholoogiliste filmide mõttes täiesti uus tase ja midagi, mida varasemalt tehtud ei ole. 

Film andis mulle mõtteainet nii mitmeski kohas. Lugu hakkas tuure üles võtma peale psühholoogi visiiti, kus eesmärgiks oli avatud kaartidega tunnetest rääkimine. Kahjuks ema sellest reeglist kinni ei pidanud ning oma mahategevate kommentaaridega ka tütre endast lõplikult eemale tõukas. Miks ema käitus nii ja oli selline nagu ta oli? See tuleneb tema enda lapsepõlvest, kus ema ei hoolitsenud temast ega pööranud Helenale tähelepanu, mis pani ta väga noores eas sunniviisiliselt iseseisvuma. Selline lapsepõlv annab tulevikuks suure traumapagasi ja paneb põntsu ise laste saamise mõttele. Seda oli ka Helena käitumisest väga selgelt näha. 

Kui olukord jõudis sinnamaani, et Stefi enesetapu tegi, toimus filmis midagi, mis minu arvates on sellistel juhtudel väga tavapärane – ema üritas leida viisi, kuidas enda valuga toime tulla. Seetõttu valmis tal ka meeleheitlik plaan röövida kõigi eest salaja oma tütar ja  vangistada ta suvilasse, kus hakkas teda seal vaatamas käima. Mina ei poolda arvamust, et ema oli hull ja skisofreenik. Tegelik mõte selle taga oli Helena eneseareng ja kasvamine. Usun, et sellise teekonna läbivad kõik antud olukorras viibinud vanemad. Muidugi mitte nii ekstreemsetes tingimustes, et kedagi sooviks kusagile kinni panna, kuid oma lapsest kinni hoidmine ja surmaga mitte leppimine, on loomulik. 

Stefi vaatepunktile mõeldes, on mul temast kahju. Kasvada üles isaga, kes on alati olemas olnud ja emaga, kes on reaalne emalõvi, ei ole lihtne. Olla kellegi teise meele järgi, mitte omada enda vajadusi või kui üritad midagi, on vastukaja negatiivne. See võibki tekitada vimma inimeste vastu. Nii juhtus ka selles loos – kahjuks ema ja tütre vahel. Stefi otsus elu teistpidi keerata vägivaldse noortejõuguga liitudes, kõigele tavapärasele käega lüüa ja muutuda, ei olnud hea lõpptulemusega. Siiski mõistan, miks nii käituti. “Sõprade” kambaga liitumine ei olnud juhuslik. Selline grupp tuleb ise leida, mitte nad ei kuku sulle järsku ühel päeval sülle. Loomulikult ei mõjunud need inimesed talle hästi ja andsid väga suure panuse Stefi enesetapule. 

Kõike seda  nägi kõrvalt ka Stefi väike vend, keda selline elustiil ilmselgelt mõjutas. Õe seksuaalsete videote netti üles riputamine tõi kaasa klassikaaslaste nilbeid kommentaare ja sellega kaasnevat vägivallatsemist, mis ei mõjunud tema koolis käimisele hästi. Kuigi see võib jätta pikemaajalise haava või halvimal juhul trauma, siis usun, et olukorraga kiirelt ja efektiivselt käitudes, annaks tulevikku päästa.

Mina usun headusesse ja inimese toetamisse. Ma ei poolda kinniseid asutusi ja ravimeid – tunnen, et need võtavad inimestelt nende viimased emotsioonid ja “paranemine” ei ole püsiv. Inimesed ei peaks enda keha mürgitama ainetega, mis sinna mõeldud ei ole. Keha ja aju vajavad suhtlemist, turvalisust, kaasamist, toetust ja pehmeid kallistusi. Arvan, et sellise meetodi rakendamine ka antud filmis, näiteks enne psühholoogi juurde minekut, oleks loole teise ilme andnud.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs