Plirts-plärts, lõppemas on märts! Seekordne Silmapiir on mõnusal nostalgialainel.
Kraanikausis lebavate mustade nõude ning nende tähenduse üle mõtiskleb Merili Haak. Birgit Andreas uurib noortelt poliitikahuvilistelt, mis sündmus on Mudel Euroopa Parlament ehk MEP. Kätrin Tamira Kanemägi kirjutab talvel lõppenud Taylor Swifti The Eras Tour’ist. Püüame välja selgitada, miks on noorte seas seebikarbid ja vinüülplaadid uuesti populaarsust kogumas.
Vaadates tagasi emakeelepäevale, jagavad meie kooli keeleõpetajad oma filoloogilisi kogemusi ja teadmisi. Füüsikaõpetaja Indrek Peil tutvustab oma kurikuulsat lipsukollektsiooni.
Teatrikuu raames jagab külalisautor Laura Korb oma mõtteid etendusest „Kõndida vee peal”. Teise külalisautorina avab Morten Kosk teemat „Lugeda või mitte lugeda”.
Helge (või mitte nii helge) tuleviku poole vaatab taaskord meie kõikvõimas horoskoop! Meelelahutust pakuvad Ivo Visak ja Leo Sollich, kelle koos Humanasse osturetkele viisime. Saame heita eksklusiivse esmapilgu Merili Haagi ja Karolina Lepiku filmile „öö öitel“.
Tulles alla roosadest pilvedest, käsitleb Carola Raud eneseväljendust ja eetikat kooli kontekstis ning Simona Kessel hoiatab ööelu erinevate ohtude eest.
Saaremaa Gümnaasium ei oleks Saaremaa Gümnaasium ilma smart casual’ita, kuid see on tekitanud palju vastukaja. Üheks suureks argumendiks on see, et koolis käimise riiete eraldi ostmine võib olla õpilase perekonnale üsna kulukas. Seetõttu saatsimegi koolijuht Ivo Visaku koos ühe dressides kooli ilmunud õpilase Leo Sollichiga kaltsukasse šopingule, et näha, kui palju smart ja casual olemine päriselt maksab. Boonusena saime proovile panna koolijuht Visaku moemaitse ja stilistioskused. Viska pilk peale, kuidas Leo 37€ eest endale mitu vahvat outfit’i ning viisakad kingad sai! Ehk saad inspiratsiooni taaskasutuseks ning tuleb endalgi tuhin minna Saaremaa teiseringipoodidesse ostlema!
Oh seda magusvalusat armastust, mis paneb roosad prillid ette ja muudab kõik punased lipud roheliseks. Tegelikult on asi armastusest kaugel, siin artiklis me ei räägi ei valentinipäeva kingiideedest või sellest, mis värvi miniseelik kõige rohkem poiste tähelepanu tõmbab. Räägime hoopis sellest, millest keegi teine rääkida ei julge.
Seksuaalne vägivald, lähisuhtevägivald, korgijook ja ahistamine – kui need sõnad hirmutavad sind, siis soovitan sul lugeda mõnda toredamat Silmapiiri artiklit.
Olles läbi lugenud kümneid artikleid, uurinud statistikat, vaadanud kohtulahendeid ja kuulanud podcaste saan aru, et vägistajate põlvkond ei ole kuskile kadunud. Ja ega ei kao ka, sest Eesti kohtusüsteem on süüdimõistetava poole kaldu ja me ikka õpetame oma lastele, et „kes lööb, see armastab“.
KURITÖÖ JA KARISTUS
Enamik seksuaalkuritegudest liigitatakse teise astme kuriteoks, mis tähendab, et süüdistatava maksimaalne karistus on rahaline trahv või kuni 5 aastat vanglakaristust. Siinkohal peaks mainima, et Eestis on auto ära varastamine esimese astme kuritegu ehk seda peetakse raskemaks rikkumiseks kui vägistamine. Lihtsalt mõttekoht …
Keeruliseks teeb kohut käies asjaolu, et arvatavasti ei ole ohvri tõendid piisavad. Keegi ei palu sul ka enne vahekorda lepingut allkirjastada, et oled ikka vabatahtlikult nõus. Tegu on n.ö sõna sõna vastu situatsiooniga, millest ohvril on keerulisem võitjana välja tulla kui süüdlasel. Statistika kohaselt lõpetatakse rohkem kui pooled seksuaalvägivalla menetlused enne, kui need isegi kohtusse jõuavad. Ohvri jaoks ei ole lihtne rääkida sellest isegi oma perele või sõpradele, veel vähem politseile või kohtus avalikku diskussiooni pidada, kus üksikasjalikult kõik toimunu uuesti ette loetakse.
NEED EI OLE LIHTSALT NUMBRID JA STATISTIKA, VAID INIMESED MEIE ÜMBER
2023. aastal registreeriti Eestis kokku 731 seksuaalkuritegu, sealhulgas 191 vägistamist. Lisaks kasvas laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv 17%. Alaealise kannatanuga kontaktse seksuaalkuriteo puhul oli ohver keskmiselt kõigest 12-aastane, kõige noorem oli üheaastane. Kuriteo toimepanijaks oli 45% ajast keegi ohvri tuttav.
191 inimest, kelle jaoks on saanud vahekord täiesti teise tähenduse, 12–aastane laps, kellelt võeti midagi, mida ta enam kunagi tagasi ei saa, üheaastane imik …
Mõistagi on neid inimesi kordades rohkem, kui statistika meile näitab. Nad elavad vaikides meie keskel. Klassiõde, poemüüja, ema, õpetaja, vihavaenlane või isegi parim sõbranna – sa ei tea kunagi.
LÄHEMAL, KUI SA ARVAD
Mõeldes seksuaalkuriteo tähenduse peale, tuleb enamikel silme ette pilt üksildasest naisest öösel koju kõndides, kui järsku võõras mees teda ründab. Andmete järgi on selliseid juhtumeid 1%. 2023. aasta seisuga oli seksuaalkuriteo toimepanijaks 45% juhtumitest ohvri tuttav, 39% juhtudest pereliige või sugulane, ülejäänud oli võõras/teadmata.
Vägistajal on kõige lihtsam kuritegu toime panna oma tuttava peal. Miks? Sest seda keerulisem on ohvril politseisse minna. Võibolla on armastus kahe inimese vahel nii tugev, et ohver veenab ennast teadlikult ümber, kuni arvab, et tegu ei olnudki väärteoga ning kõik oli vabatahtlik. Võibolla on toimepanijaks sinu parim sõber, kes tunneb sind läbi ja lõhki, teades, et sa ei suuda talle vastu hakata. Või äkki ohver kardab, et keegi ei usu teda niikuinii, sest ,,see poiss ei tundu üldse vägistaja moodi“. Põhjuseid, miks mitte pöörduda politseisse, on lõpmatult, aga põhjendust või õigustust vägistamisele, isegi kui tegu oli sinu enda kaaslasega, on null. Vägistamine on vägistamine.
USKUMISE KÜSIMUS
„Süüdi, kuni pole tõestatud vastupidist“ peaks olema seksuaalkuritegude kontekstis igale inimesele pähe genereeritud. Kust tuleb eelarvamus, et juhtunust rääkides ei usu sind keegi? Eks ikka meie enda mõtlemisest. Oleme lihtsameelsed, sildistame naisi litsakateks ning mõistame hukka ja seame kahtluse alla neid, kes rääkida julgevad. Vahet pole, mis olukorras või kellega on tegu, igal juhul tuleb oma eelarvamus maha suruda ning ohvrit uskuda esimesena.
KOKTEIL VÄIKESE LISANDIGA
Kõik me oleme kuulnud kurikuulsast GHB-st, tänavanimega korgijook. Kui omal pole kogemust olnud, siis äkki oled lehest lugenud, kuidas järjekordselt Rootsi kruiisil korgijoogi mõju all olev tütarlaps ära vägistati või kuidas neiu ärkas hommikul alasti, mitte midagi eelnevast õhtust mäletades. Korgijook võib liikuda igal peol: klubis, erapeol, klassiõhtul või isegi vanaisa 60ndal juubelil. Peamiselt selle tõttu, et parema tahmise korral on see aine võimalik igal ühel ka kodus kokku keeta. Klubist endale jooki tellides ei saa kunagi kindel olla, et mõni rõve pervert sind ja sinu klaasikest kuskilt nurga tagant ei jälgi. Halvimal juhul see sama rõve pervert ostabki selle korgijoogikokteili sulle, presenteerides seda kui „kingitust kõige ilusamate silmadega neiule“.
VÄGISTAMINE POLE AINUS SEKSUAALKURITEGU
Vägistamine on seksuaalkuritegude kõige räigem variant. Kuid see pole ainus, ka ahistamine või intiimse video/pildimaterjali levitamine on väärtegu, millest tuleb teavitada. Kui politseisse ei taha minna, siis teavita vähemalt oma lähedasi, et nad teaksid, kellest eemale hoida ja keda Snapchatis mitte vastu võtta.
Kui tunned, et sinu kaaslane ei austa sind ja sinu keha, siis on tegu lähisuhtevägivallaga, mida on küll raske tunnistada ja omaks võtta, kuid abi otsides ja oma murest rääkides, on võimalik ka sellest välja tulla.
KLUBIS KÄIMISE ABC
Klubis käies ole paranoiline. Kahtlusta kõiki ja kõike.
Ära jäta sõpra kunagi üksi ja järelevalveta. Oma jooki ka mitte.
Küsi uute inimeste nimesid, tee pilte. Kui tüüp osutub vägistajaks, on vähemalt andmed olemas.
Kasuta Find My või teisi asukoha rakendusi oma lähedastega, et vajadusel saaks sinu asukoha kiirelt teada.
Ära tarvita võõraid aineid inimestega, kellega oled just tutvunud.
Tea oma piiri.
MITTE AINULT HELESININE UNISTUS
Paljudel meist on piisavalt vedanud, et ei pea kunagi väärkohtlemist kogema. Paljud on seda juba kogenud ja keegi meist ei tea, kui paljudel see veel juhtuda võib. Seksuaalkuritegu pole kõigest kuritegu, vaid see on arm, mida ei paranda isegi mitte aeg. Nii ohvrid kui ka vägistajad elavad meie ümber ja nad võivad olla lähemal, kui arvata oskame.
Meil on võimalus olla see põlvkond lapsevanemaid, kes oma lastele tagavad turvalise keskkonna. Meil on võimalus välja juurida vägistamiskultuur ja maast madalast õpetada, et kõik, mis tundub ebamugav, ongi ebamugav ja sellest peab rääkima. Oleme targemad, julgemad ja sõnavõtlikumad. Parandame kohtusüsteemi, usume ohvreid ja ei tee nalja teemade üle, mis võivad kellelegi elu maksta. Muudame maailma paremaks paigaks. See ei ole lihtsalt minu helesinine unistus, vaid see on meie võimalus oma sõna maksma panna.
Kui tunned, et sind on väärkoheldud ning vajad abi või nõustamist, pöördu:
Igaüks väärtustab privileegi end vabalt väljendada – olgu see siis stiilitunnetuse, loomingu või arvamuste kaudu ja kool on koht, kus pakutakse noortele inimestele kõiksugu viise eneseväljendamiseks. Rõõm on näha ja kuulda, et neid võimalusi kasutatakse üha enam ning igaühel on võimalik leida endale sobiv väljund. Aga kas eneseväljendus saab olla täiesti piirideta?
Kust lähevad siis need nii-öelda hea maitse piirid? Ega sellele otsest arvulist või nimelist hinnangut anda ei saagi, või vähemalt praegu ei tule ühtegi head löövat lauset pähe, mis ütleks konkreetselt, et „vot, just siit läheb see piir“. Eks iga inimene ise määrab ära, kust tema meelest see piir läheb, aga milliseid tundeid see kellelegi teisele tekitab või millise mulje see näiteks koolist jätab – sellele mõtlemiseks jääb ajast vajaka. Tuleb välja, et inimeste südametunnistusele lootmisest ei piisa, et viisakuse piiridesse mahtuda, sest nagu kombeks, on inimesel huvi kaitsta ainult iseenda nime, aga mitte kogukonna mainet.
Eneseväljendus loob välismaailmale kuvandi, ja on täiesti okei, kui inimese kõige väiksem probleem on see, millise mulje ta teistele jätab. Probleem tekib aga siis, kui seesama eneseväljendus muutub lugupidamatuks – vahet pole, kas oled õpilane või õpetaja. „Lugupidamine tuleb välja teenida“ – ei, see ei tule; lugupidamine on kõigi vastu, kuid sellest on väga kerge ilma jääda.
Tahaks öelda, et lahenduseks ei ole eneseväljenduse piiramine, vaid selle suunamine viisakatesse ja lugupidamist väljendavatesse raamidesse. Kuid seda on juba tehtud – kõige inimliku, uudishimu ja koosloomega –, ning ikka leidub neid, kelle jaoks jäävad nende sõnade vahele tühimikud, mis täidetakse neile sobivate väärtustega.
Lugesin ühte põnevat kuid parajalt aegunud Maire Liivametsa artiklit pealkirjaga „Lugupidamine – imeline sõna“. Selles rääkis ta sellest, kuidas lugupidamise mõiste on ajas muutunud, ja mida see sõna üldse tähendab. Kõige rohkem jäi kõlama mõte: „Lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.“ See peaks olema reegel, mitte vaid lootus.
Õpilasi ja õpetajaid tuleks julgustada ennast väljendama, kuid samal ajal peavad nad mõistma, et nende sõnad ja teod mõjutavad teisi. Eneseväljendus on hindamatu väärtus, kuid see peaks toimuma viisil, mis arvestab kaasinimestega, sest vabadus toob endaga kaasa vastutuse ning igal teol on tagajärjed.
Saaremaa Gümnaasiumis ei ole ühtki õpilast, kellele poleks silma jäänud füüsikaõpetaja Indrek Peili erinevad lipsud. Kuigi tihtipeale on tulnud need teemaks füüsikatundides, on sellegi poolest uudishimu nende vastu kõigil suur. Just sellel põhjusel otsustasin õpetaja Peililt asja ise uurida.
Millal ja millest sai teie lipsude kogumine alguse? Milline on teie esimene lips?
Esimese lipsu sain, kui 6. klassis tantsukursusele läksin. Tantsuõpetaja Ants Tael ütles, et poistel peavad lipsud kaelas olema. Tavalistel koolipäevadel ma lipsu ei kandnud, sest sel ajal oli kohustus pioneerikaelarätti kanda. Kui aga keskkooli edasi läksin, asendasin kaelaräti lipsuga. Keskkooliaega võibki kollektsioneerimise alguseks pidada. Need paar lipsu, mis mul tollal olid, hakkasid peagi ära tüütama ja nii hakkasingi erinevaid lipse juurde ostma.
Indrek Peili esimene lips.
Palju on teil lipse kokku? Ega lipsud teie kapis liigset ruumi ära võta?
Täpset arvu on raske öelda, sest sorteerimise ja ülelugemise tööd pole kuigi tihti ette võtnud. Kui neli aastat tagasi Kuressaare kultuurikeskuses oma lipsudest näituse välja panin, sain arvuks 528. Pärast seda olen neid reisidelt juurde toonud ning mõned silma hakanud ka kohalikest poodidest ära ostnud. Viimane põnev ost oli aga eBayst – kast 100 juhusliku lipsuga. Hetkel peaks lipse kokku olema 650 ringis.
Kui palju lipse olete te ise teinud?
Täpsustan, et päris ise ma lipse teinud ehk kokku õmmelnud pole, küll aga olen ostetud lipsutoorikuid siidivärvidega maalinud. Mõned endale, mõned kinkimiseks. Kokku umbes 35. Kui juurde arvata need, mis paluti ühel aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi tublide õpilaste tunnustamiseks teha, siis 65.
Indrek Peili valmistatud lipsud.
Millist lipsu kannate te kõige rohkem? Kui pikalt ja mille järgi planeerite te oma lipsude kandmisi ette? Milline on teie lemmiklips?
Kõige tihemini olen pidulikel puhkudel kandnud üht sinimustvalget kauni kujundusega lipsu, mille leidsin Rooma keskväljaku äärsest lipsudisaineri poest. Teine lemmiklips on motiiviga Tom ja Jerry multifilmist – lõbus ja dekoratiivne.
Kuna 650 lipsu on kaugelt liiga palju, et kõik korraga silma- ja käeulatuses saaksid olla, on mul riidekapi ukse siseküljele korraga rippuma valitud umbes 50. Neist jätkub 10 nädalaks. Igal hommikul valin nende hulgast selle, mis hetkel tujuga kõige paremini kokku sobib. Lipsu valimist mõjutavad ka kalendritähtpäevad, füüsikatundides läbitavad teemad ning ilm.
Indrek Peili lemmiklipsud.
Kas lipsud on asjad, mida toote te uut riiki või kohta külastades suveniirina tagasi? Milline riik on kaugeim, kust te lipsu ostnud olete?
Jah, lipsud on toredad suveniirid. Kahjuks ei leia selliseid suveniire igast riigist. On maid, kus pakutakse lipse vaid formaalse piduliku riietuse juurde ning paigale iseloomulikke kujundusi pole. Näiteks ei leia Eestist muud kohapärast kui sinimustvalgeid triipe. Seevastu näiteks Londonist, Islandilt, Šotimaalt, Veneetsiast ja Hispaaniast olen väga toredaid suveniirlipse leidnud. Kaugeimad lipsud olen toonud Indoneesiast ja Jaapanist.
Indrek Peili lipsud, mis on toodud järgnevatest kohtadest (vasakult paremale): Šotimaa, Jaapan, Indoneesia, Veneetsia, Island, London ja Norra.
Milline on teie kõige meeldejäävam lips?
Kõige meeldejäävam lips on vast see, mille tädipoeg mulle ülikooli lõpuaktuse jaoks kinkis. Kitsamat sorti elegantne punasinisetriibuline ja kuldniitidega. Prahast toodud. Minu jaoks midagi väga erilist, kuna toona, sügaval nõukogude ajal, selliseid meie maal üldse ei liikunud.
Millise lipsu kohta olete saanud kõige rohkem komplimente? Millise puhul kõige rohkem õpilaste poolt?
Õpilaste poolt äramärgitud lipsude hulgas on vaieldamatult esikohal kabareede ja revüüde lipsud. Meeldivad ka multifilmitegelastega lipsud. Kolleegid on kiitnud rõõmsavärvilisi loodus- ja teadusteemalisi.
Kas lips on elementaarne asi, mida teile kingitakse ning mida te ka ise teistele kingite? Milline lips kingiti teile viimati?
Lips sobib kingituseks hästi, kuid mitte alati ja kõigile. Lipsu kinkimine on nagu parfüümi kinkimine – veidi intiimne ja kingi saajat peab lähemalt tundma. Vähemalt minu jaoks on lipsud ja nende kinkimine seotud tavalisest sügavamate emotsioonidega. Ise kingin lipsu väga erilistele sõpradele ja kingiks olen neid samuti minu jaoks erilistelt inimestelt. Seda ei ole väga tihti juhtunud.
Viimati kingiti mulle ülemöödunud aastal lips, mis valmis õpilaste disainimisprojekti käigus. Lipsule oli kinnitatud väike tasku, kuhu sai teistele jagamiseks komme peita.
Indrek Peilile kingitud lipsud.
Mis temaatikaga lipse on teil kõige rohkem?
Päris palju on klassikalisi triibulisi ning neerumustriga lipse. Järgnevad loodus- ja kooliteemalised.
Kas teil on lipsu valides ka mingid kriteeriumid või eelistused seatud näiteks materjali või disaini osas?
Ei ole. Mõni lips lihtsalt kohe hakkab meeldima ja siis pean ta endale saama.
Kas te olete teinud enamikele revüüdele ja kabareedele lipsu?
Esimese kabareelipsu maalisin, kui olin SÜG-i 97. lennu klassijuhataja. Nimelt tegid kolm noormeest mustkunstikava ning valisid elegantse riietuse, mis nõudis ka lipsu. Tegin siis lipsudele meie kassikabaree motiivi. Järgmine kabareelips valmis 100. lennu kabareele ning pärast seda juba kõikidele kabaree- ja revüüetendustele. Tänaseks kokku kuus kabaree- ja kolm revüülipsu, mis valmisid esietendustel esmakandmiseks.
Indrek Peili valmistatud lipsud kabareedele ja revüüle.
Kas on lipse, mille soetamist te kahetsete?
Ei, selliseid pole ette tulnud.
Olete müünud oma lipse kooli taaskasutuslaadal. Kas seda tehes teil neist kahju ei hakka?
Seda pole tihti ette tulnud. Mõnikord juhtub, et mõnda lipsu on topelt – siis saab teise ära anda.
Millise lipsuga on teil kõige vahvam lugu?
Üks vahva lugu tuleb küll meelde. Päris mitu aastat tagasi tuli vahetunnis mu juurde üks põhikooli tüdruk ning kinkis poksiva multifilmikänguruga lipsu. Tüdruk oli sündinud siis, kui tema ema käis 12. klassis. Kui noor ema käis kord järeltööd tegemas, siis laps karjus kangesti ega olnud kuidagimoodi nõus üksinda turvahällis vakka olema. Ma siis hoidsin teda nii kaua süles, kuni ema järeltööd kirjutas. Seesama tüdruk kinkiski toona mulle lipsu ja lõpetas möödunud kevadel Saaremaa Gümnaasiumi.
Indrek Peilile kingitud lips poksiva känguruga.
Milline lips on teile emotsionaalselt kõige tähtsam?
See on lips, mille sain kingiks 1999. aastal SÜG-i lõpetanud abituriendilt. Lips oli õpilase enda poolt maalitud ja sellel olid kujutatud meie kolmeaastase koostöö olulisemad hetked. Kui hiljem teda Tartu Ülikoolis külastasin, õpetas ta mulle siidivärvidega maalimist. Sealt mu lipsumaalimise hobi alguse saigi. Sellega aga emotsioonid veel ei lõppenud. Mõned nädalad tagasi, kui meie koolis lõpuklasside füüsikatunnid läbi said, tegi üks abiturient mulle ääretult armsa kingituse. See polnud küll lips, kuid oma kätega meisterdatud ese ja sisaldas kolme kooliaasta olulisemaid mälestusi. Selgus, et ta on omal ajal nii tähtsa lipsu kinkinud õpilase tütar.
Milline on teie kõige hinnalisem lips?
Kõige rohkem maksis üks lips, mis jäi Jaapanis silma ja enam silmist lahti ei saanud. Maksis 13000 jeeni ehk veidi üle 100 euro.
Indrek Peili kõige hinnalisem lips.
Kas teie kogust on puudu mõni kindel lips, mida sooviksite väga saada?
Kui 2022. aastal televisioonis Pekingi taliolümpiamänge kajastati, hakkas silma, et oli olemas nende olümpiamängude lips. Pole seda kuskilt saada õnnestunud.
Milliseid nippe annaksite te tulevastele lipsukogujatele?
Lipse tuleb kenasti hoida – ülesriputatuna või kokkurullituna. Sõlme ei tohi kunagi sisse jätta. Pesta lipse ei saa, määrdumise korral võib aidata keemiline puhastus.
17. märts 2023 oli päev, mil Taylor Swift naasis viie aasta järel võimsalt tuuritamismaailma. Nüüdseks on sellest päevast möödas juba kaks aastat. Nende kahe aasta jooksul on sellesama tuuriga kokku puutunud pea enamik inimesed siin maailmas, olgu see siis otseselt kontserdil käies või kaugelt, kasvõi Delfi artikleid või TikToki videoid nähes.
Tuuri idee sündis artistil seoses tema koroona tõttu tühistatud tuuriga Lover Fest, mis pidi olema pühendatud tema seitsmendale albumile „Lover“. Ajaks, kui ta oleks olnud valmis taas tuuritama, oli tal ilmunud lisaks sellele albumile juba kolm uut albumit nimedega „Folklore“, „Evermore“ ja „Midnights“ ning neile lisaks ka kaks rerecording’ut. Et teha fännidele tasa tema ära jäänud Lover Fest ning esitada oma uusi lugusid, otsustas Swift korraldada veelgi suursugusema ja mastaapsema tuuri kui ta kunagi varem teinud on. Just sellest samast ideest tärkaski The Eras Tour, mis koosnes kümnest set’ist, millest igaüks fokusseeris ühele tema albumile ehk era’le.
Kuigi Swifti fännibaas on olnud alati suur, ei oleks osanud tõenäoliselt keegi ette aimata, kui suureks antud tuur päriselt osutub, sest reaalsus ületas kõigi ootusi. Tuurist kujunes ajaga omaette fenomen, millest ilma jäämine ei olnud paljude jaoks variant.
Aga mis oli siis see, mis tegi tuuri nii eriliseks?
Ilmselge on fakt, et antud tuur on siiani suurim tuur, mis eales olnud. See on siiani ka ainus tuur, mis on teeninud piletite müügist kaks miljardit dollarit. Kontserte pidas Swift kokku 51 erinevas linnas ja nendega ulatus ta viiele erinevale mandrile, mis on üldiselt maailmatuuride puhul haruldane. Samuti oli iga kontsert väljamüüdud.
Kontsert oli igast küljest eriline. See kestis üle kolme ja poole tunni ning tuuri lõpuks oli tal setlist’is 46 laulu. Selle animeeritud lava ja keerukaid valgusefekte sisaldav lavaline show oli ainulaadne ning visuaalselt nauditav mitte ainult kohapeal, kuid ka videotes ja The Eras Tour’i filmis. Kokku kandis Swift aja peale üle 60 erineva kostüümi ning kostüümi vahetas ta ühe kontserdil ajal 16 korda.
Samuti andis ta tuuri ajal välja veel kaks rerecording’ut ja veel ühe täiesti uue albumi nimega „The tortured poets department“, mistõttu muutus Euroopa tuuri algusega kontserdi setlist, kuna kontserdile lisandus just selle sama albumi lood.
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Samas peab tõdema, et üks peamisi kogemuse loojaid oli ka Taylori fännikogukond swiftied. See kogukond oli juba üks suurimaid ka aastaid tagasi, kuid seoses tuuri ja Taylori viimaste albumitega, on see kasvanud aina rohkem. Swiftiede jaoks oli tuur väga tähtis ning pea enamik üritasid purssida läbi Ticketmasteri keerukatest piletijärjekordadest, et saada kasvõi kord see kogemus kätte. Kuigi oli mitmeid fänne, kes käisid nii paljudel kontserditel kui vähegi võimalik, seda nii nende enda mandril kui ka tihtipeale isegi mujal, siis piirdud enamik fänne ühe kontserdi külastamisega.
Kontsert hakkas samas swiftiedel pihta juba kuid varem. Sellega kaasnev eeltöö oli mahukas: omaenda outfiti planeerimisest või lausa ise tegemisest fänniprojektide korraldamise, Taylori outfitide arvamiseni Mastermindi, tuuri jaoks loodud mängu, kaudu või friendship braceletide valmistamiseni.
Friendship braceletite kultuur oli seal eriti populaarne. Olenemata sellest, et see oli täielikult vabatahtlik, otsustas enamik kontserdikülastajad sellest osa võtta, tehes siis kas vaid viis käevõru või lausa mitusada. Fenomen sai alguse Swifti laulust „You’re On Your Own Kid“, kus laulis artist „So make the friendship bracelets“ Just see sama lause pani aluse kogu käevõrude jagamise ja vahetamise kultuurile.
Ka mina käisin 2024. aasta suvel kontserdil.
Minu kontsert toimus 1. augustil Varssavis Poolas. Olles samuti suur Swifti loomingu fänn, olid ka minul kontserdile mingil määral omad ootused seatud. Õnneks saan ma kindlameelselt öelda, et Swift ja tema show suutis need kõik ületada.
Kuigi ka minul hakkas kontserdiks ettevalmis pihta juba kuid varem, oli ikkagi kõige erilisem päev neist kõigist see sama päev, millal kontsert toimus, seda juba hommikust saati, mil ootamine juba pihta hakkas. Enda värava juures alustasin ma ootamist umbes 12 paiku. Kuna ema tuli kontserdile hiljem, ootasin ma järjekorras üksi. Seega otsustasin astuda oma mugavustsoonist välja ning tutvuda sealsete fännidega. Algust tegin ma friendship bracelet’ite jagamisega. Lõpuks olin saanud endale üliarmsa seltskonna, kuhu kuulus kaks teismelist tüdrukut Poolast ja kolm varakahekümnendates maltalast. Pilet oli mul ostetud põrandale lava ette ning kuna maltalased olid ka sealsamas, võtsid ned mind väga heldelt oma tiiva alla. Kontserdi veetsingi ma just nendega ning ma ei saaks olla neile selle imelise seltskonna eest tänulikum.
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Kontsert ise oli enamat kui oleksin kunagi osanud soovida. Seal ei olnud kohta, mis mulle meeldinud ei oleks, aga kuna muu oli mulle juba videode ja The Eras Tour’i filmi kaudu tuttav, osutus minu üheks lemmikumaks osaks üllatuslaulude set, kus esitas Swift kaks segu erinevatest lauludest, kord klaveril ja kord kitarril. Kitarrilauludeks olid minul „Clara Bow“ ja „Mirrorball“ ning klaverilauludeks „New Year’s Day“ ja „Suburban Legends“. Ma väidan, et olen keskmisest õnnelikum, kuna kuigi ei ole minu arust otseselt kunagi üllatuslaulud halvad, siis vedas mul enda lauludega ikkagi eriti suurel määral, sest kaks neljast laulust olid olnud pikka aega minu kõige lemmikumad. Olles enam-vähem kursis ka kõikide teiste kontsertide üllatuslauludega, saan ma hea meelega öelda, et Poola kontserdi laulud olid minu arust kõige paremad, aga samas võibolla olen mu arvamus selle osas ka veidi kallutatud …
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Minule ootamatult ei lõppenud kontserdielamus mul sellesama õhtuga. Minule endale üllatuseks, oli Varssavi ennast väga swiftiedele ümber kohandanud: restoranides oli fännidele pühendatud eraldi toidud ja joogid, karaokebaarides ja klubides olid swiftiedele mõeldud peod, linn oli ära kaunistatud, reklaamid olid Swiftiga seotud ja ka swiftied ise käisid pidevalt linna peal ringi, mistõttu sain ma järgneval päev kõik oma allesjäänud käevõrud ära anda.
Tuur lõppes 8. detsembril 2024. aastal Kanadas.
Ma ei oska ettegi kujutada, kuidas tundsid ennast sellel kontserdil osalevad fännid, aga kui juba neile, kes sellel kodudest (või minu puhul koolitunnis) silma peale hoidsid, oli tuuri lõpp äärmiselt kurb, siis on mul aimdus, et neile osutus hetk veelgi emotsionaalsemaks.
Aga mida tähendab selle lõpp swiftidele ja Taylorile endale? Eelkõige tähendab see seda, et Swift võtab pea kahe aasta pikkusest tuuritamisest vägagi väljateenitud pausi. Peamiselt on ta tegemas seda oma jalgpallurist kallima Travis Kelcega, kellega tundub ta olevat väga õnnelikult suhtes.
Fännid, kuigi vägagi mõistvad ja Taylori üle rõõmutundvad, on ootusärevil kuna teatavasti on Tayloril plaanis anda välja lähiajal veel kaks rerecording’ut välja, milleks on „Reputation (Taylor’s Version)“ ja „Taylor Swift (Taylor’s Version)“ (albumit kutsutakse ka „Debut’ks“ kuna see oli tema debüütalbum). Nende kahe, aga eriti „Reputationi“ peatse ilmumise üle on kahtlused olnud fännidel juba pikka aega. Pea enamikel swiftiedel oli aimdus, et ka need kaks albumit annab Taylor välja tuuri ajal. Kuna Swift on kaval vihjete või nii-öelda easter eggid jätmises seoses tulevaste projektidega, on fännid pidevalt üritanud otsi kokku viia, et leida selgust artisti järgnevate kavatsuste osas. Tihtipeale, aga eriti seoses „Reputation (Taylor’s Version’iga)“ on fännid saanud uuesti ja uuesti pettumuse osaks. Samas on pidev otsimine ning selguse leidmine nende seas ka praegu, aga arvestades, et Swift tundub oma pausi väga nautivat, on aimata, et niipea pole tal midagi plaanis välja kuulutada. See-eest võib alati asi olla teisiti, sest nagu Swift kord ütles, siis „There will be no explanation. There will just be reputation“. Võib-olla on fännidel õigus. Hetkel on kõige mõistlikum lihtsalt silma-kõrvad lahti hoida ja oodata parimat.
viimse sügise hakul vötsime ette projekti, millest kuuldes oleksid pisikesed Karo & Merks röömust lakke hüpanud – luua päris oma film. kahe meiesuguse tütarlapse suust juba tühjasid lubadusi ei kuule.
lühifilm „öö öitel“ on Merili Haagi luulekogust „88 aega aastas“ inspireeritud psühholoogiline ja romantiline triller. loo kulg tutvustab vaatajale peategelase möttemaailma läbi nelja aastaaja.
sügisese vaikuse murrab tuul, mis näib hingematvana. talvine emotsioonide kokkutulek teeb lootusega löpparve. kevadel toimub enesele andestamine. peategelane pühib viimsed pisarad. suveks naaseb pöskedele puna. lisaks päikesekiirtele paitab neid nüüd keegi veel.
kas köik on siiski üdini öieline? kindlasti, aga kinnitab see ka önnelikku löppu?
„öö öitel“ mängib vaataja tunnetega – tekitab närviködi ning töstatab öhku küsimusi.vastused peituvad sümbolites, mille leiavad üles vaid uudishimulikud kaasamötlejad.
lühifilm pälvis tänavu Paide Gümnaasiumis toimunud filmifestivalil Horisont „Parim kunstiline film 2025“ eripreemia.
meie filmikene on nähtav alates 5. aprillist meediaplatvormi YouTube kanalil Merili Haak.
Viimasel ajal on sotsiaalmeedias laineid löömas trend, mille raames just hilisema Y- ja Z-generatsiooni noored hülgavad modernse tehnika ning otsivad oma vanemate kapiurgastest välja eelmise sajandi lõpu või 2000ndate alguse vidinad. Trendikas on teha pilte seebikarbi või filmilinti kasutava fotokaga ning pisikeste juhtmevabade kõrvaklappide asemel on moodi naasmas suured kõrvapealsed ning juhtmega klapid. Populaarsust koguvad vinüülplaadid ja kassetid. Vanemad inimesed on aga aina rohkem mures tulevaste generatsioonide nutisõltuvuse ja ohjeldamatu tehnikaarengu pärast ning on valmis ükskõik mis hinna eest seda piirama. Kas tegelikult on noored hakanud hoopis tehnoloogiast väsima või on tegu lihtsalt moeröögatusega, mis veidi aja pärast möödub ning taas unustuste hõlma paksu tolmukihi alla mattub?
Stereotüüpselt on tänapäeva noorte elu suuresti seotud nutiseadmetega – telefon on pidevalt käes vilkumas ja plärisemas, TikTok ja Instagram pakuvad lõputut võimalust pöidlagümnastikaks ning suhtlus toimub enamasti läbi sotsiaalmeedia, kasutades erinevaid lühendeid ja võõrkeelseid väljendeid. Hiljuti on hulk noori hakanud väsima info üleküllusest ja sotsiaalmeedias pealesurutud standarditest ning hakanud seda liikumist internetis levitama. 2000ndate alguse vidinad on muutunud vintage’iks – nende unikaalne disain ja piiratud funktsioonid on midagi, mis tunduvad noortele erilisena. Filmiga fotokad ja vanad digiseebikad klõpsivad pilte, millel on tänu algelise tehnika ebaperfektsuseleja pisiriketele iseloomu. See on üks viis hallist massist eristuda ning silma paista – kui enamik postitab oma feed’ile uhiuue iPhone’i jäädvustatud perfektsete filtritega pilte ja videoid, tunduvad vana digikaamera jäädvustused erilised ning omapärased. Noorematel generatsioonidel on kombeks kõikvõimalike asju romantiseerida ning nostalgiatrendi puhul on see ilmselgelt täielikult õnnestunud.
Klahvidega telefonid, mis näevad tihti ka lahedad välja, võimaldavad elada rohkem hetkes, ilma pidevate teavituste ja häirivate rakendusteta. Nuputelefonidega saab helistada, saata lühemaid sõnumeid ning kui veab, leidub seal ehk ka ussikesega mäng. Seda kasutades jääb doomscroll’imise asemel rohkem aega muudeks, tõenäoliselt palju kasulikemateks ettevõtmisteks. Kui nutitelefone ka päris välja ei vahetata, on aina populaarsem teha telefoni- või sotsiaalmeediavabu päevi, et hoida oma vaimset tervist. Sellist käitumist propageerivad kõige jõudsamalt influencer’id, kelle suured jälgijaskonnad tihti seda soovitust ka järgivad.
Rääkides enda kogemusest, meeldib mulle pidudel või muudel üritustel telefon kotti või taskusse jätta ning käia ringi oma armsa halli digiseebikaga, mille meeletult ere (ja reguleerimisvõimalusteta) välk küll veidikeseks silmanägemise võtab, kuid jäädvustab pilte, millel on telefonipiltidega võrreldes hoopis teistsugune väärtus. „Kuule, teed sa meist ka pilti pliis?” koos sõbraliku koputusega õlale on vaieldamatult üks vahvamaid osasid ükskõik millisest koosviibimisest.
Olen ka suur vinüülplaatide austaja. Minu kollektsioonis on neid umbes 30, mõni neist on 70ndate indie-rock, mõni käesoleva aasta uusim pop. Vinüülide juures armastan ma seda, kui eriliselt muusika nende pealt kõlab, see tundub kuidagi rohkem päris. Need näevad ka lahedad välja ning kui parajasti plaati ei keeruta, on neil hoopis disainielemendi roll.
Uurisin sõbrannalt, kellel on hunnikutes kassette ja CD-plaate, et miks? Tema jaoks on oluline, et saaks oma lemmikartiste võimalikult palju toetada ning füüsilise eksemplari soetamine panustab kordades rohkem kui muusika internetis kuulamine. Lisaks võib muusika kuulamisplatvormidelt, näiteks Spotify, Apple Music, YouTube, lihtsalt kaduda, nagu tegi oma loominguga mõni aasta tagasi USA laulja Dove Cameron.
Kui noored kipuvad aina enam minevikutehnoloogia poole, vaatavad vanemad inimesed murelikult tulevikku. Tehnoloogia areneb ülehelikiirusel kaugustesse, mida poleks kunagi suudetud ettegi kujutada, alustades üldise nutimaailma ja internetiga ning lõpetades tehisintellekti, virtuaalreaalsuse ja robotitega. Tänaseks päevaks lastevanemateks või vana(vanavana)vanemateks saanud inimesed on näinud pealt tehnoloogia metsikut arengut ning paratamatult pidid nad sellega sõbraks saama ja õppima seda kasutama, üritades ajaga kaasas käia. Tehnoloogiaoskused on saanud oluliseks ka pea kõigis töövaldkondades, seega tehnika tänapäeva maailmas ignoreerimine on üsna keerukas. Siiski tekitab vanemates ärevust nutisõltuvus, kus noor on täielikult seadmesse klammerdunud ning elu ilma selleta tundub ilmvõimatu.
Noorte ja vanemate stereotüüpilisi vaatenurki võrreldes on näha, et muret tekitab sama probleem, kuid see lähtub pisut teistest teguritest. Paljud noored tajuvad tehnoloogia üleküllust ise ja soovivadki vahel sellest eemalduda, tehes nutiseadmetest pause ja veetes aega liikudes või muude hobidega tegeledes. Paljud vanemad näevad tehnoloogilist tulevikku kui mingisugust kontrollimatut ning meeletult tugevat jõudu, mis võib nende võsukeste elu suures plaanis ära määrata (ja seetõttu ka täiesti ära rikkuda).
Kui noorte nostalgiatrend jätkub käsikäes nutiseadmete mõju vaimsele tervisele rõhutamisega, võib see populariseerida teadlikku naasmist „pärisellu” ning vältida tulevaste generatsioonide veelgi suuremat sõltuvust tehnoloogiast. See võib omakorda sundida ka firmasid arendama seadmeid, rakendusi ja muid lahendusi, mis pole sõltuvuse tekitamisele üles ehitatud, sisaldades mitmesuguseid kirevaid tulesid ja vilesid.
On suur tõenäosus, et nostalgialaine jääbki suures plaanis vaid lühiajaliseks moeröögatuseks, mis juba paari aasta pärast tundub paljudele noortele tobeda ja mõttetuna. Noored võivad mõnda aega filmipiltide pikka ilmutusprotsessi ja pikki juhtmeid kõrvaklappide ning MP3 mängija vahel nautida, kuid kui see muutub kasvõi veidikenegi ebapraktiliseks, naasevad nad taas mugavasse ja kodusesse nutimaailma.
Märtsikuu on pühendatud meie armsale emakeelele, seega on õige aeg meelde tuletada kõik käänded, pöörded, ö-d ja õ-d! Kuna elame globaalses maailmas, on pisikese eesti keele säilitamine paras katsumus, sest maailma avardamiseks õpivad paljud inimesed võõrkeeli ning võtavad oma emakeelde üle mugandusi või väljendeid mujalt. Uurisin meie kooli võõrkeeleõpetajatelt, kes on oma ala täielikud eksperdid, kuidas mitme keele tasemel rääkimine mõjutab nende suhet oma emakeelega. Küsimustele vastasid inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts, inglise keele õpetaja Monika Mander, vene keele õpetajad Ave Jõgi ja Diana Õun ning hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus.
Inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts
Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?
„Ma arvan, et inglise keele mõju minu eesti keelele oli pärast ülikooli suhteliselt väike. Kui algas sotsiaalmeedia võidukäik ja inglise keelt uksest ja aknast sisse hakkas tulema, siis ma usun, et lasin endagi rihma eesti keele suhtes natuke lõdvemaks. Eestisse tagasi kolides oli mul kaks kakskeelset last (kellele hiljem lisandus veel kolmas) ja eesti keelt alles õppiv abikaasa, nii et meie kodus räägiti (ja räägitakse praegugi) suhteliselt pudrust segukeelt. On täiesti tavaline asi, et alustame lauset ühes keeles ja lõpetame teises või pendeldame keelte vahel edasi-tagasi. Samuti ei ole imekspandav, kui ingliskeelsed sõnad saavad eestikeelse käände- või pöördelõpu. Näiteks kui ma küsisin tütar Saskialt, miks ta muffinitaigna mõõtekannu paneb, ütles ta enesestmõistetavalt: „Because valaing is easier that tõstaing.“ See on meil täiesti igapäevane asi. Kõige kurioossem oli muidugi see, kui mu abikaasa moodustas eesti keeles lause, kus ainult üks sõnatüvi oli ingliskeelne, ja küsis ette hoiatamata: „Kas vanaema on juba call-nud?“ (*Meditsiinis koolnud – surnud, laip) Olin mõne hetke täiesti totaalses hämmelduses. (Olgu öeldud, et vanaemaga on kõik parimas korras tänaseni.)
Õnneks on nii minul kui meie lastel piisavalt head keelegeenid ja vajadusel oskame ikka õigesti ka! Suudame päris hästi ühe sahtli kinni panna, kui ühes või teises keeles kirjutada või midagi olulist rääkida tarvis on. Aga kodu on koht, kus võib aju puhkama lasta ja nii räägimegi selles keeles, mis hetkel ilmekam või täpsem tundub.
Ma ei näinud selles väga suurt probleemi kuni ajani, mil hakkasin ise ilukirjandust tõlkima. Alles siis hakkasin ma päris teadlikult kaaluma, mis on päriselt eesti keel ja mis on toortõlge inglise keelest, seda nii sõnavara kui grammatika osas. Õnneks olid mu raamatutel ka suurepärased keeletoimetajad, kellel oli viitsimist mitte ainult vigu parandada, vaid tüüpvigasid ka lahti seletada. Näiteks kasutatakse inglise keeles oluliselt rohkem asesõnade omastavat käänet (minu, sinu, tema…), otsekõnes mainivad nad palju rohkem vestluspartneri nime kui eestlased ja peaaegu kõik need küsimuste lõpus olevad „don’t you’d“ võib eesti keeles rahulikult üldse välja jätta. Mina ei tea küll ühtki inimest, kes minuga rääkides ütleks pidevalt lause lõppu „kas pole?“.
Tõlkijana on minu jaoks auasi eesti keelt hästi osata ja olen alati väga rõõmus, kui mingi nüansi juurde õpin, mida varem ei teadnud.
Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?
Ma ei ütleks, et inglise ja eesti keelt võrreldes oleks kummaski keeles midagi oluliselt mugavam või ilusam. Prantsuse keel kõlaliselt võidab otse loomulikult (minu jaoks), aga pigem mängivad teatud situatsioonides mingid pisikesed tähendusvarjundid. Igas keeles on sõnu või väljendeid, mida võib küll teise keelde tõlkida, aga pole ikkagi päris see. Näiteks oleme me juba päris kaua nuputanud head ingliskeelset vastet meie koolis nii olulisele sõnale „inimlikkus“ – seda lihtsalt pole. Ühe sõnaga ei tule kuidagi välja. Sama fenomen toimib ka teistpidi, sest inglise keeles on lihtsalt nii palju sõnu, et kõiki neid tähendusvälju ei kata eesti keeles kunagi. Ega asjata ei öelda, et midagi on tõlkes kaduma läinud. Lähebki. Alati. Nii et ükski keel pole teisest parem, nad on lihtsalt erinevad.
Miks otsustasite just võõrkeeleõpetajaks hakata?
Seda, et minust õpetaja saab, teadsin ma alati, juba enne kooli. Keeleõpetaja ameti kasuks otsustasin alles gümnaasiumi lõpuklassis, aga minu valik oli toona eesti keel ja kirjandus, pealegi olin ma tänu headele olümpiaaditulemustele ka Tartu Ülikoolis eesti filoloogias juba sees. Paar nädalat enne sisseastumiseksameid mõtlesin täiesti spontaanselt, et mis siis saaks, kui prooviks inglise filoloogiasse sisse saada. Ma ei ole seda otsust kordagi kahetsenud, aga oleksin tegelikult sama hea meelega ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sest mulle (vähemalt omast arust) väga sobib keelestruktuuride selgitamine ja minu soe suhe kirjandusega pole ka Silmapiiri lugejatele saladuseks. Noortega suurte elutõdede üle arutlemine raamatute kaudu oleks täiesti unelmate töö!
Inglise keele õpetaja Monika Mander
Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?
Eesti keel on imeilus ja rikkalik. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus tunnen, et inglise keeles on lihtsam leida mõnda sõna, mis kirjeldaks minu tunnet veidi täpsemalt kui eesti keeles.
Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?
Keelte segunemine sõltub hästi tihti just sellest, kellega ma räägin. Sõpradega vesteldes esineb keelte segunemist rohkem kui kolleegide või perega. Kuigi tunnis kasutan valdavalt inglise keelt, tuleb aeg-ajalt ka seal Estonglish’it ette.
Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?
Mulle meeldib väga võõrkeeli õppida, näiteks gümnaasiumi ajal õppisin lisaks inglise keelele ka vene, saksa ja prantsuse keelt, millega jätkasin ka ülikoolis põhjalikumalt. Inglise keele õpetaja valik tulenes suuresti sellest, et teadsin, et tööpõld on lai. Lisaks võimaldab võõrkeeleõpetajaks olemine ka hästi palju suhelda ning arutleda erinevatel teemadel, seega tundus see olevat minu jaoks õige valik ning leian seda siiani.
Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?
Inglise keele suur pluss on ikka tema grammatika, mõnikord ma lausa tunnen kaasa eesti keelt võõrkeelena õppijatele, sest need käänamised ja pööramised ei ole nõrkadele. Inglise keel on rahvusvaheline keel, mille oskus on tänapäeva ühiskonnas juba lausa eeldus. See tähendab omakorda, et kui keeleoskus ei ole nii tugev, võivad teatud uksed suletuks jääda. Eesti keel on jälle omaette supervõime – mil iganes reisil olen, tunnen, et saan vabalt kõneleda ning arutada salajutte muretsemata, et keegi mõistab, millest on jutt. Aga siinkohal peab olema ettevaatlik, sest eestlasi on igal pool.
Vene keele õpetaja Ave Jõgi
Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?
Täiesti õigustatud küsimus, sest nii vene keel kui ka inglise keel on mõjutanud eesti keele kasutamist just nii, et parim sõna või väljend kipub kõigepealt mõnes teises keeles pähe tulema. Peab teinekord päris kõvasti keskenduma!
Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?
Ühes lauses tavaliselt nad segi ei lähe, kui juba räägid. Vahel küll mõtled, kuidas juttu alustad.
Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?
Eesti keel on armas väike salakeel ja seda on nii tore sõpradega rääkida kuskil reisil, kus muidu eesti keelt ei osata. Tore on, et eesti keelega saab kõiki asju ajada ja inimestega igapäevaselt suhelda.
Vene keeles on nii tohutult palju tabavaid väljendeid, mida teistes keeltes ei ole. Inglise keeles on mugavam laulda.
Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?
Vene keele õpetajaks läksin kiusu pärast, sest peale vene keele olümpiaadi kinkis vene keele õpetaja mulle kaardi vene vanasõnaga „Pane sea selga sadul, ratsahobust temast ikkagi ei saa“. Ta vihkas eestlasi ja kuna vene keel oli täiesti iseenesestmõistetav õppeaine (keegi ju sellel ajal ei uskunud, et vene keel võiks kunagi vabatahtlikuks õppeaineks saada), siis ma mõtlesin, et mõnedel õpilastel võiks see vene keele õppimine kergemini minna kui meil. Gümnaasiumis oli meil ülitore vene keele õpetaja, nii ei olnud mul otsustada keeruline.
Inglise keele juurde jõudsin siis, kui Eestis oli korraks aeg, kui vene keele tunnid peaaegu ära kadusid. Koolijuht suunas meid inglise keelt õppima ja mul on väga hea meel, et mul ei jäänud muud üle!
Vene keele õpetaja Diana Õun
Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?
Mind isiklikult see väga ei mõjuta, sest ma ei kasuta oma kõnes väga palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid. Püüan oma keelekasutust kontrollida. Kõige sagedamini kasutan võõrkeelsetest sõnadest okay ja davai. Küll aga mõjutab see nooremat põlvkonda, kes valdab suhteliselt heal tasemel inglise keelt. On olnud olukordi, kus õpilane ütleb, et talle ei tule mõni eestikeelne sõna meelde, aga ta teab, kuidas seda öelda inglise keeles. Või kui vaadata seda, kuidas tõlgitakse teksti inglise keelest eesti keelde, siis üsna tihti on seal nö toortõlge ja tõlgitud lause ei kõla üldse eestikeelse lause moodi. See häirib mind küll, et eestlased ei oska moodustada loogiliselt kõlavaid eestikeelseid lauseid.
Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?
Minu arvates erinevad keeled väga palju omavahel sassi ei lähe. Võib-olla selliste inimeste puhul, kelle pered on kakskeelsed ja nad on harjunud oma mõtteid sellisel moel edasi andma.
Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?
Eesti keeles on palju vokaale ja meloodilisi sõnu, mis teevad selle kõla pehmeks ja laulvaks. Võrreldes paljude teiste keeltega puuduvad eesti keeles sood. Eesti keel on väga kujundlik, võimaldades luua kauneid väljendeid ja uudissõnu. Kõiki sõnu loetakse selliselt nagu kirjutatakse. Emakeel võiks alati olla see, milles mõtleme ja tunneme end kõige loomulikumalt.
Vene keeles on tohutult palju sünonüüme ja väljendeid, mis võimaldavad emotsioone ja mõtteid väga täpselt edasi anda. Vene keele kõla on voolav ja pehme, tänu vokaalide vaheldumisele ja konsonantide pehmendamisele. Samas on teda kindlasti väga raske õppida, sest tähestik on teistsugune ja keeles on palju erinevaid susisevaid häälikuid. Vene keeles on väga palju laensõnu erinevatest keeltest ja see peaks keeleõpet veidi mugavamaks tegema. Võõrkeeli saab kindlasti õppida multifilmide ja laulude abil, näiteks venekeelset räppi kuulates. Kindlasti on paljudes kodudes kasutatud võõrkeeli ka nö salakeeltena – ema ja isa saavad lapse ees asju arutada nii, et laps sellest aru ei saa.
Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?
Mulle on keeled alati meeldinud ja minu jaoks on nende õppimine kerge olnud. Vene keelt läksin õppima juhuse tahtel. Sattusin 18-aastaselt Saaremaa Ühisgümnaasiumisse huvijuhina tööle ja vaja oli ka vene keele õpetajat. Nii ma siis saingi endale 4. klasside väikesed juntsud, kellele hakkasin vene keelt õpetama. Aastaga hakkas see keel mulle aga nii meeldima, et otsustasingi seda õppima minna. Pole seda otsust kordagi kahetsenud, sest valdan kindlasti ühte raskemat keelt. Tore, et saan oma teadmisi jagada.
Hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus
Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?
Mina ei ole midagi sellist küll tundnud, emakeelega segamini ei lähe. Võib-olla siis, kui on pidanud väga pikka aega kirjutama teksti mingis muus keeles. Siis on pigem raske eesti keele peale üle minna, et eestikeelsed laused jälle loomulikuks saada, see võtab lihtsalt natukene aega. Rääkimisel pigem mitte, aga kirjutamisel küll.
Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles?
Liitsõnade moodustamise võimalus on eesti keeles selline väljendusvahend, mida paljudes keeltes sellisel viisil teha ei saa. Hispaania keeles saab sõnu muidugi kokku panna, aga need võimalused on hoopis rohkem piiratud. Eesti keeles on liitsõnad ja tuletamine ikka palju rikkalikum, eriti tõlkides annab see väga tunda.
Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?
Vanades suurtes kultuurkeeltes on ikkagi sõnavara üleüldiselt suurem ja võib-olla mõnes kohas on rohkem valikuvõimalusi.
Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?
Muud ma ei oska. Mis selle võõrkeelega teha saab? Oledki kas õpetaja või tõlgid. Ma küll tõlgin ka, aga see valdkond on nii alamakstud.
