Sügis toob endaga kaasa Silmapiiri värske numbri. Uue hooaja esimeses numbris põimuvad kogemuslood, mõtteainet pakkuvad teemad ja elavad ülevaated. Tutvume meie uue koolijuhi Anni Haandiga, jagame laulu- ja tantsupeo kogemusi ning uurime, kuidas noored ja õpetajad suhtuvad ChatGPT-sse.
Filmi- ja kirjandushuvilistele pakume ülevaadet populaarsematest õudukatest, heidame pilgu luulemaailma ning tutvume August Mälgu teosega „Õitsev meri“. Lisaks näeme, millisena võiks välja näha üks tõeline tondiküttide video.
Samal ajal pakub uus number ka sügavamat ühiskondlikku mõtteainet, käsitledes aina aktuaalsemat üksikvanemate teemat. Sportlikku meelelahutust toob Jalgpalli Ätsekate reportaaž, ning alguse saab meie uus videolugude seeria, mille jooksul püüame selgeks saada, kust kulgeb õhkõrn piir mõõduka pidulikkuse ja liigse casuali vahel.
Täname keeletoimetajaid Marju Robertsit ja Merle Rekayat ning kõiki, kes aitasid selle numbri sündimisele kaasa. Silmapiir kutsub lugejat avastama, mõtlema ja nautima!
Kindlasti pole jäänud kellelegi märgamata, et selle õppeaastaga alustas Saaremaa Gümnaasiumis koolijuhina tööd Anni Haandi. Olenemata sellest, et ta on koolipildis pidevalt nähtav, ei ole siiski paljud temaga tuttavad. Seetõttu otsustasin võtta probleemi käsile ning uurida tema enda käest nii üht kui teist.
Kuidas reageerisite, kui saite teada, et teid valiti koolijuhiks?
Olin väga rõõmus, et osutusin valituks ning sain võimaluse Saaremaa Gümnaasiumisse naasta. Kuna töökoha vahetus toob alati kaasa mitmeid erinevaid korralduslikke küsimusi, siis asusin nendega tegelema. Uudise teadasaamisest pressiteateni läks umbes nädal, mil sain rahulikult asju korraldada ja saladust hoida.
Mis olid teie peamised mured ja hirmud koolijuhi ametisse astudes? Kas see töö on osutunud oodatust raskemaks või kergemaks?
Mulle väga meeldib töötada koos Saaremaa Gümnaasiumi meeskonnaga. Kuna ma ei ole varem koolijuht olnud, siis küsimusi tekitavaid kohti oli mitmeid. Alustasin tööd 1. augustil ning mul oli aega rahulikult uude keskkonda sisse elada. Haridus- ja Teadusministeerium pakub igakülgset tuge nii mentorite kui koolituste näol, mille üle olen äärmiselt tänulik. Samuti on meie koolis juba väga hästi toimiv meeskond, kellele teadmistele saan toetuda. Hirme ja muresid mul ei ole, tuleb näha võimalusi ja lahendusi. Töö on kindlasti vastutusrikas ja ülimalt põnev ning kuidagi ei saa öelda, et raske.
Kas Saaremaa Gümnaasiumis on tore tagasi olla?
Väga tore on tagasi olla.
Millised on teie peamised eesmärgid, mille poole koolijuhina püüdlete?
Kooli ja ka minu töö laiemad eesmärgid tulenevad kooli arengukavast. Õppeaasta strateegilisteks eesmärkideks on hoitud koolipere ja TI-hüppe rakendumine. Vastutan eesmärkide saavutamise eest. Sel õppeaastal tähistame oma viiendat juubelit ning ilmub meie kooli esimene almanahh. Samuti ootab õpetajaid ees mitmed meeskonnakoolitused.
Kuidas sooviksite, et õpilased teid pärast kooli lõpetamist koolijuhina mäletaksid?
Soovin teha oma tööd nii hästi kui võimalik.
Töötasite pikalt ajalooõpetajana ehk kuidas erineb kooli juhtimine klassi juhtimisest?
Noorte juhtimine ainetunni raames on kindlasti erinev kooli juhtimisest, kuigi teatavaid ühisosi neil kindlasti leidub. Klassiruumis on võimalik üsna kiirelt saada tagasisidet oma tegevusele. Koolijuhina tuleb tegeleda paljude erinevate haldus- ja personaliküsimustega, vastutada kooli toimimise ja eelarve eest.
Milline on koolijuhi igapäevane rutiin? Mitu tundi te tavaliselt magate?
Igal hommikul vaatan üle e-posti ning teised olulised keskkonnad, kus ma pean erinevaid dokumente kinnitama. Arutame meeskonnaga päevakajalisi küsimusi, oluline püsida ühes infoväljas. Iga päev on oma olemuselt väga erinev. Mitu kuud olen tegelenud ka koostöövestlustega, mida viin läbi kogu personaliga. Minu töö koosneb tohutul hulgal erinevatest detailidest, mida kõike tuleb jälgida ja otsustada.
Olen rohkem õhtu kui hommiku inimene. Nädalavahetustel magan kaua. Jälgin, et vähemalt 7–8 tundi und täis tuleks ning lisaks unele jälgin muid näitajaid nutikellas, mis annavad aimu, kui palju peaks magama, puhkama või trenni tegema.
Olete õppinud kultuuriteadusi. Kas ja kuidas tulevad seal omandatud teadmised kasuks ka koolijuhtimisel?
Kultuuriteadus on väga laiapindne humanitaarharidus, mis on tugevalt aidanud kaasa minapildi kujunemisele. Usun, et olen tänu saadud teadmistele parem inimene. Õpingud panid aluse võimalusele ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppesse astuda. Kultuuriteaduse õpingutest on minuga kaasas sügav armastus raamatute vastu. Kindlasti on mõjutanud minu kiindumust oma esimese erialava vastu ka hilisem töötamine Tallinna Ülikoolis koos endiste õppejõududega.
Kuidas veedate oma vaba aja?
Vaba aja veedan valdavalt perega koos olles. Mul on kolm super toredat last ja abikaasa, kellega koos veedetud aeg on äärmiselt väärtuslik. Lisaks loen, teen käsitööd, tantsin rahvatantsu. Püüan leida aega sõpradele. Kuna kalender kipub täituma tohutu kiirusega, siis püüan sõpradega kohtumiste ajad kalendrisse panna, vahel lausa aasta aega ette.
Paljud ei pruugi seda teada, kuid olete filmis näidelnud. Milline kogemus see teie jaoks oli?
Osalesin 2003. aasta suvel filmi „Sigade revolutsioon” võtetel. Kogu protsess alates esimestest katsetest kuni esilinastuseni oli väga põnev. Elasime 24 inimesega koos ühes suures sõjaväetelgis kogu võtete perioodi (kuus nädalat) ning 17-aastaselt oli see muidugi suur asi. Tänapäeval ma seda enam ülemäära ei tähtsusta, vaid võtan kui põnevat kogemust.
Mille üle olete oma elus kõige uhkem? Kas teil on juba olnud oma „ma tegin selle ära” moment?
Mulle tundub, et suhtun kõigesse teatava aukartusega ning seetõttu midagi konkreetset välja tuua ei saa. Küll aga olen tänulik varasemates töökohtades saadud kogemuste üle, mille kohta kohati võib öelda, et „ma tegin selle ära”. Erinevad kogemused on mind palju kujundanud, mistõttu olen täna arvatavasti tasakaalukam inimene.
Mis oli teie lapsepõlve unistuste amet? Kas nägite haridusmaastikul töötamist juba tollel ajal variandina?
Kooli mängisin ma palju, sest mu ümber oli mitmeid pedagooge, aga otseselt õpetajaks ma ei ole kindlasti lapsepõlves soovinud saada. Kui ma kultuuriteaduste bakalaureuse ära lõpetasin, siis olin mõne aasta väikeste lastega kodus ning mul oli aega mõelda, mida edasi teha. Olles juba hariduses töötanud selleks ajaks, tundus loogiline minna õppima ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppesse. Mulle tohutult meeldib õpetajatöö mängulisus ning vaheldusrikkus. Publikut on ka klassiruumis just parajal määral. Lapsepõlveunistus oli olla näitleja. Usun, et oma esinemise soovi saan nii õpetaja kui koolijuhina realiseerida, nii et võib vabalt öelda, et mu unistuste töö on ongi see, mida teen ja olen teinud.
Kui kursis olete tänapäeva noorte trendide ja ütlemistega? Kas ka teie sõnavarasse kuuluvad väljendid nagu „sigma” ja „6-7”?
Ma arvan, et olen kursis, aga noored kindlasti ütlevad, et on palju arenguruumi.
Mis on teie 5 lemmikut: film, raamat, artist, riik ja toit?
Film: „Risttuules”
Raamat: Johan Huizinga „Mängiv inimene”, Haruki Murakami „1Q84”, John Fowles „Maag”, Fredrik Backman´i „Karulinn” triloogia.
Artist: Bryan Adams, Amy Winehouse, Lana Del Rey
Riik: Hispaania, Taani
Toit: Kuivatatud lest
Millist raamatut loete praegu?
Hetkel on käsil Haruki Murakami „Linn ja tema muutlikud müürid” ning Tiina Saar-Veelmaa ja Raimo Ülavere „Tööõnn algab seal, kus lõpeb võltspositiivsus”.
Loodan, et intervjuu täitis oma eesmärgi ning andis parema ülevaate meie koolijuhist. Soovin siinkohal ka koolijuhti küsimustele vastamise eest tänada.
Kui sa pole kordagi olnud Ätsekate jalgpallilahingul, pole sa päriselt Saaremaa Gümnaasiumis käinud.
Nii võiks kõlada meie kooli oma vanasõna.
Igasügisene jalgpallilahing toob kokku Saaremaa Gümnaasiumi ätsed, Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi, Ametikooli ja Orissaare Gümnaasiumi. Tribüünid on alati täis kaasaelajaid, õhkkond on tuline ja tooreid emotsioone jagub nii mängijatele kui publikule.
Möödunud suvi oli eestlaste jaoks tavapärasest erilisem, sest pärast kuueaastast pausi toimus taas üldlaulu- ja tantsupidu, kandes sedapuhku nime „Iseoma“. Ettevalmistused peoks said tantsijate ja lauljate poolt hoo sisse juba aasta jagu enne pidu ning loomulikult ei jäänud neist kõrvale ka meie kooli õpilased. Et sündmusest võimalikult mitmekülgset pilti maalida, jagavad oma muljeid Olger Hannes Mets, kes osales peol rahvatantsijana; Liisa Sall, kes tegi kaasa võimlejana ning Kätrin Tamira Kanemägi, keda võis näha laulukaare all.
Olger Hannes Mets
Kuna läksin tantsupeole esimest korda, oli kindlasti sees väikest viisi ärevus. Pean mainima, et see oli siiski meeldivat tüüpi. Olime selle momendi nimel ju pingutanud ja säärt tõstnud pea kaks aastat ja tahe tantsida koos motiveeritud inimestega, kes olid ühise eesmärgi nimel kokku tulnud üle terve Eesti, oli suur.
Kaks korda nädalas revüü ja kooli kõrvalt rühkida ja puhkida, et keerukad tantsud selgeks saada, oli ilmselt suurim katsumus kogu protsessi juures. Mäletan eriti värvikalt ühe keerukaima tantsu raskemat momenti, kus pidi koos paarilisega järjest teostama kaheksa hiiu valsi kaelatõstet. Kui te ei tea, mis need on, siis pidage ennast õnnelikuks ja öelge, et teil on vedanud, sest selle selgeks õppimist ja teostamist ei soovi ma ka oma halvimatele vaenlastele (olime mitu korda peale sooritust minestamise äärel).
Tantsud selgeks saadud ja rahvarõivad pakitud, suundusime pealinna, kus ootas meid nädal aega hommikust õhtuni tantsuproove. Kui sain teada, et me sõna otseses mõttes hommikul üheksast õhtul üheksani tantsime, ei olnud ma just kõige meeldivamalt üllatunud, aga nagu hiljem selgus, ei olnudki see nii hull, kui olin kartnud. Proovid ise olid kindlasti pikad, kuid õnneks mitte nii intensiivsed kui olin arvanud. Tantsupeole kohased supilõunad jäätisega, mis peale tundide pikkuseid proove väga kosutavaks osutusid, ja murul sooja suvepäikse all lesides veedetud pausid tegid selle nädala mitte ainult talutavaks, vaid ka väga nauditavaks. Tagantjärele tõdedes olid tantsupeo päevad ühed mu suve lemmikud. Sellele aitas kindlasti kaasa ka imeline ilm, mis meile kingitud oli. Nüüd, kesksügisel seda kirjutades tekib mega soe tunne neid palavaid suvepäevi meenutades, mil sõpradega aega veetes tantsupeoproovid ja etendused veedetud sai.
Värvikaim moment proovidest olid näiteks see, kui meie rühma ja juhendaja nime üle terve Kalevi staadioni hõigati ja kurjustati, et kus me küll oleme. Meil loomulikult polnud õrna aimugi, et pidime parajasti staadioni täiesti teises otsas seisma ja valmis olema… aga mis siis muud, kui kandadele valu ja oma kohale jooks. Muidugi tolles olukorras oli piinlik ja juhendajalt noomida saamine ei olnud meeldiv, aga tagasi vaadates muutuvad kõik sellised olukorrad naljakateks mälestusteks, mida humoorikalt meenutada, sest nagu on öelnud Charlie Chaplin: „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kuid kaugelt vaadates komöödia.”
Okei, see kõik on küll ülitore, aga miks peaksite teie, armsad lugejad, tantsupeost huvitatud olema ja ka ise osa võtma. Ma arvan, et selle võtab imehästi kokku minu lemmikmoment kogu tantsupeost – selleks on lõputantsud, mil kõik pea üksteist tuhat tantsijat tulevad korraga lavale kokku, et tantsida (ja isegi laulda) viimased tantsud kõik koos käsikäes, justkui üks mees või hiiglaslik tantsutrupp. Vaadates enda ümber ringi, käed taeva poole, lauldes ning tantsides oma rühmakaaslaste ja tuhandete teiste tantsijatega ühes rütmis, ühes viisis ja ühes Eestimaa südamelöögis ei suutnud ma oma natuke vesiseid silmi uskuda. Mind valdas eufooriline uhkus olla eestlane, olla selles momendis nende inimestega, kes on armastusest meie rahva ja kultuuri vastu valanud sadu tunde higi, verd ja pisaraid selleks, et olla just siis just seal ja jagada just seda hetke. Olla osa neist väljavalitutest, kellele langes au esineda, oli minu jaoks megavõimas. Naljakas on veel ka see, et ma pole varem tundnud end suure Eesti patrioodina, aga sel momendil seal, tantsimisest maha tallatud murul seistes olin ma igavesti uhke, et olen eestlane.
Soovitan kõigil tantsupeost osa võtta. Valige siis ise, kas tantsija või pealtvaataja rollist. Mina igatahes kavatsen ka järgmisel tantsupeol sammud Kalevi staadioni poole seada ja tean täpselt, kummalt poolt ma seda show’d aastal 2028 nautida kavatsen.
Liisa Sall
Võimlejate konkurss tantsupeole saamiseks oli teistest tihedam, kuna võistelda tuli mitte ainult enda piirkonna, vaid kogu Eesti peole rühkivate kollektiividega. Seda suurem oli aga rõõm, kui pärast pingelist prooviperioodi ning pikki õhtuid treeningsaalis potsatas postkasti jah-sõna. Seega pakkisin eelneval ööl kohvrite ja kottide kaupa varandust kaasa ning 30. juunil läkski kogu trall lahti.
Traditsiooniliselt ööbitakse Tallinnas prooviperioodi ajal koolimajades mattidel maas ning kuigi olen sellele ohtralt vastukaja kuulnud, tekitab minu jaoks väikeses klassiruumis justkui kilud karbis magamine just selle õige tantsupeo tunde. Tallinnasse jõudes avastasime aga mitte nii meeldiva üllatusena, et seekord oli meie koduklassiks viiendal korrusel asuv kahe väikese aknaga ruum. Parata polnud aga midagi, seega tirisime üks aste korraga oma kohvrid viimasele korrusele (trenn oleks selle päeva eest sama hästi kui tehtud olnud), ohverdasime ühe toanurga, et sinna oma klassi veidikesegi ruumi saamiseks seda täitvatest toolidest ja laudadest tornid ehitada (muideks, toolid olid ratastega, seega neid üksteise otsa paigutada oli nagu Jengat mängida) ning seadsime end sisse. Aega niisama lusti lüüa aga polnud, sest peagi ootas meid ees esimene suur proov. Kuna kõik kollektiivid on tantse õppinud eraldi, on proovide suurim katsumus nüüd kogu see kamp, võimlejate puhul täpselt 1111 inimest, ühes rütmis hingama saada. Võimlejad jaotusid eraldi kolme kategooriasse – neiud, naised ning valikvõimlejad. See andis meile võimaluse sel ajal, kui parajasti teiste kategooriate tantsijad harjutasid, platsi ääres puuduvaid unetunde järgi magada.
Mida päev edasi, seda ühtlasemaks üldpilt muutus ning peagi liikusime oma esialgsest proovihallist suurele Kalevi staadionile, kus proove tehes tekkis kohe selline tähtis tunne. Erk mälestus on sellest, kui ühte keerulist joonist esimest korda Kalevis läbi tegime ning kui lavastaja Ingrid Hamer kõnepuldis meile rõõmust pakatades ütles: „No vaadake nüüd ekraanilt ise, millega te hakkame olete saanud“. Ekraan oli tantsuväljaku ühte väravasse paigutatud just nimelt selle eesmärgiga, et nii tantsijad ise kui ka pealtvaatajad näeksid jooniseid ka ülaltvaates, sest see ongi üks tantsupeo ägedamaid efekte.
Ilm oli proovinädalal traditsiooniliselt väga palav, seega harjutades pidi eelkõige rinda pistma kuumusega. Selleks smuugeldasime platsile väikeseid veega pritsipudeleid, kerisime särkide käiseid üles, vältimaks „joodiku päevitust“, ning otsisime igal võimalikul hetkel varjulist kohta. Lisaks käisid meid jahutamas tuletõrjujad, kelle tööpäevad ilmselt tavapäraselt tuhandete tantsijate kastmist just ei sisalda, seega oli ehk ka neile uus kogemus. Kõigi õnneks olukord 2023. aasta noorte tantsupeoni ei küündinud, kus inimesi minestas palavuse tõttu iga kava järel ning läbimäng üldse peatati. Proovipäevade tipphetkedeks olid kindlasti lõunasöögid, sest kes oleks osanud arvata, et keset muru söödud seljanka, viil leiba ning loomulikult laulu- ja tantsupeo jäätis nii hästi maitseda võivad. Tantsupidu on üldse natuke nagu lennujaam, kus ühiskonna tavad ei kehti – maga proovihalli ääres, söö keset muruplatsi, vaheta puu taga riideid, kõik on normaalne.
Aeg lendas ning märkamatult said lahendatud kõik mured, seega ei pidanudki ma enam nelja sekundiga platsi ühest otsast teise jooksma; paika pandud viimased joonised ning tehtud läbimängud. Etendusele eelneval õhtul triikisime oma tohutu laiu seelikuid ning punusime üksteisele patsid pähe, ning ega siis midagi, pidu alaku! Kokku andsime kolm etendust, lisaks ühe peaproov-etenduse. Eredaimalt on meeles etenduste algused, kus saime platsile kõndida esimesena ning kui selja taha vaadates järgnes meie rühmale umbes 1000 tantsijat, oli tõesti tunne, nagu juhataksime vägesid. Pärast kava esitamist väravast läbi joostes valdas mind täielik eufooria, sest seal enda korda ootavad tantsijad tegid meile tunneli ning plaksutasid vaimustunult. Tundsin, nagu oleksin midagi võitnud ning eks ma tegelikult võitsin ka – me kõik võitsime võimaluse osaleda tantsupeol ning olla osake Eesti kultuuriloo loomisest. Pärast esimest kava pidime riideid vahetama, ning kuigi valiksegarühmadel, kellel samuti kostüümivahetus teha vaja, on selleks eraldi garderoobid, siis meile sellist luksust tagatud polnud, seega leidsin ennast poolpaljalt Balbiino jäätiseputka tagant. Pärast riiete vahetust oli täpselt parajalt aega joosta tribüüni äärde, et kaasa elada Läänerannikule, kus tantsisid meile tuttavad saarlastest rahvatantsijad. Seejärel tantsuplatsile, et järgmine kava esitada, siis taas teisi imetlema. Tipphetkeks olid muidugi lõputantsud, mida tantsida on kirjeldamatu tunne – olgu maksud ükskõik kui kõrged ning ilmad ükskõik kui halvad, aga täna on nii lõputult uhke olla eestlane ning olla osake millestki nii suurest ja nii vägevast.
Kõige meeldejäävamad hetked sünnivadki koosloomest, sest mäletan endiselt, kuidas õhtuti teiste rühmade tantse selgeks õppida püüdsime või kuidas täiesti võõras rühm meid pärast viimase peo lõppu endaga tantsima kutsus. Tantsupeo võlu ongi teha seda kõike koos, valutagu jalad või kõrvetagu päike. Ikka koos ja ikka eestlased.
Kätrin Tamira Kanemägi
Laulupeole sattusin ma selle aasta juulis juba kolmandat korda. Varem olin seal käinud põhikoolipõnnina, kes ei suutnud selle sündmuse tähtsust ja ilu täielikult hoomata ega õiglaselt hinnata. Seekord laulupeole minnes olin aga kordades kogenum, teadlikum ning mõistvam nii laulupeo ajaloo kui ka selle sügavama tähenduse osas.
Tallinnas veetsime me Saaremaa Gümnaasiumi segakooriga kolm päeva, 4.–6. juuli. Laulupeole kohaselt olid need päevad täidetud laulu, elurõõmu ja lustiga, ent sama palju ka eestlasliku vingumise ja hädaldamisega.
Iseenesest tundub esimene pool loetelust ju ilmselge, sest mis saaks olla eestlaslikum kui sündmus, kus eestlus voolab veres nii lauljatel kui pealtvaatajatel, nii lastel kui täiskasvanutel, nii eestlastel kui turistidel ja välismaalastel? Kõigil kohalviibijatel tuksub süda samas muusikarütmis, veres voolavad samad noodiread ning huultelt püüavad pääseda needsamad laulusõnad, mis võtavad täiuslikult kokku, mida tähendab olla eestlane.
Selle küsimuse üle laulupeole järgnevalt korduvalt mõtisklemine pani mind mõistma, et laulupeo ja eestluse võlu seisnebki nii heas kui halvas. Iga kogetud hetk on isiklik, südamelähedane ja sügavalt eestlaslik. Seetõttu jagangi järgnevalt mõningaid kogemusi laulupeolt, mis panid mind sügavamalt mõtlema oma rahvusidentiteedi ja eestlaseks olemise tähenduse üle. Laulupeo järel mõistsin, et võib-olla peitubki see, mis tähendab olla eestlane, just järgmises:
Uhkuses, kui pärast aastapikkust harjutamist saab lõpuks seista laulupeo kaare all ning laulda kogu hingest ja südamest neid laule, mis võtavad kokku kõik, mida tähendavad eestlus ja ühislaulmine.
2. Kuuluvustundes, mis tekib hetkel, mil minnakse Vapianosse ja tellitakse laulupeo soodustusega pastat, sest kuigi see paarisendine hinnavahe ei muuda tegelikult midagi, ei tundu sel hetkel miski muu olulisem kui teadmine, et ollakse laulupeolane ning uhke oma riigi ja rahvuse üle.
3. Tüdimuses, mis tekib järjekordses järjekorras seistes — olgu see siis bussi-, supi- või rongkäigujärjekord.
Üllatuses, kui laulupeo alal kohtab taas tuttavat, keda pole ammu nähtud, kuid kellega on selge, et sõltumata varasemast distantsist on mõlemad tulnud siia samal eesmärgil ja sama tundega südames.
Mõistmises, kui posti najal seistes uhiuusi kummikuid jalga pannes hakkab rääkima 80-aastane New Yorgist pärit proua, kes sattus elus esimest korda Eestisse ja soovib oma elevust jagada.
Hädatundes, kui pärast pikka proovipäeva kooli tagasi tulles avastatakse, et laulik, kott ja tossud on kõik ligemärjad, ning ainus viis neid kuivatada on kooli tualetis fööniga.
Avastuses, et laulupeo seljanka on tõepoolest nii hea, kui kõik seda kiidavad.
Väsimuses, mis tekib pärast pikka vihmast rongkäiku, kui ainus edasine soov on voodis kerra tõmbuda, kuigi teatakse, et ollakse kodust äärmiselt kaugel ja samas kohustatud paari minuti pärast tagasi lavale minema.
Ärevuses, mis tekib siis, kui telefon on saanud liigselt vedelikku ja ei saa enam laadida, mistõttu sureb selle aku poole tunni jooksul täiesti ära.
Kõhkluses, mis tekib pärast laulupidu, kui ka kahe kuu möödudes ei tea, kas on ikka õige aeg võtta ära enda pea räbalateks kantud käepael, sest selle eemaldamine tundub justkui endast tüki loovutamine.
Laulupeo kogemus on täis momente, mis panevad südame kiiremini tuksuma. Iga laul, iga naer ja iga jagatud hetk tuletab meelde, mida tähendab eestlane olla. Just need väiksed, südamelähedased hetked jäävad meelde kauaks ning on need, mis viivad mind laulupeole tagasi ka järgmisel korral, olgu see siis laulja või pealtvaatajana.
( Täna on 25. oktoober ja õues sajab paduvihma. Ma istun arvuti taga ja mõtlen, kuidas sellist artiklit alustada. Ma võiks ju loomulikult ChatGPT-lt küsida, aga mis väärtust sellel siis üldse oleks? )
Tehisintellekt on tänapäeval nii tavaline teema, et vast iga noor on seda kasutanud või vähemalt sellest kuulnud. Suur osa kasutab seda päris tihti, olgu see siis konkreetse info leidmiseks, kodutööde tegemiseks, mõne teema/probleemiga abistamiseks või lihtsalt rääkimiseks. See kõik on meie jaoks tavaliseks muutunud ning enamik ei mõtle pikemalt, kui tehisintellekti abi millegi jaoks kasutavad, kuid on see ikka nii hea asi, kui tundub?
Vaadates kõigepealt tehisaru häid külgi, võiks koolitööga aitamise osas seda ju igati heaks lahenduseks pidada. Trükid sisse näiteks: „Tee mulle Vana-Kreeka igapäevaelu kohta kokkuvõte” või „ Mida tähendab kovalentne side keemias?”, ootad mõne sekundi ning ongi materjal olemas, mille abil teema endale selgeks teha. Tehisintellekti sellel moel kasutades on tulemus väga hea – saad täpse info, mille järgi tööks õppida või konspekti teha ning kogu õppeprotsess on selle võrra kergem. Samuti saab tehisintellektilt küsida küsimusi kõige muu kohta, mis huvi pakub, et kiirelt vastusteni jõuda. Ta saab teha peaaegu kõike, mida teha vaja oleks. Päris hea abimees, eks?
See kõik tundub ju väga tore, kuid kuidas see meid kõiki pikas plaanis tegelikult mõjutab? Need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei taha tihti kuulda negatiivseid külgi, mis paratamatult kogu selle lihtsustatud tööga kaasas käivad. Kui anda kõik keerulised ülesanded ChatGPT-le, siis meie endi ajutegevus ja loovus vähenevad ning pikas perspektiivis võib selline tegevus noortele kahjulikuks muutuda. Samuti võin enda kogemusest öelda, et kui õppetöö käigus antakse mõni grupitöö või arutlusülesanne, siis osad noored ei suvatse ise enam mõelda ega arutleda, vaid pöörduvad kohe tehisintellekti juurde, et see nende eest töö ära teeks. Aga kujutage nüüd ette, kui kõik noored tulevikus niimoodi toimiks – arvamused, arutelu ja originaalsed ideed jäävad niimoodi ju täielikult tagaplaanile lihtsalt sellepärast, et kergemini vastusteni jõuda.
Minu arvates ei peagi kõik alati lihtne olema – on vajalik ka omaenda peaga mõne teema üle mõelda, et igal inimesel tekiksid just talle omased arvamused ja arusaamad. Kui minna alati kergema vastupanu teed, siis jääb meie mõttemaailm lõpuks pinnapealseks ning sügavam arutlus ei jõuagi tekkida, sest ChatGPT ütles juba ette ära, mis vastus olema peaks. Sellest hoolimata on tehisintellektil noorte elus ka väärtust, kui seda õigesti kasutada. Nagu ülal mainitud, saab ChatGPT hästi hakkama keeruliste teemade seletamisega, kuid talt võiks abi küsida alles siis, kui oled ise mingit aega vähemalt proovinud antud probleemi mõista. Samuti on tehisintellekt hea inspiratsiooni ja ideede allikas, kui endal mõte kohe üldse ei jookse. Kuid selleks ta võiks ka jääda – inspireerivaks ning mõtteid algatavaks abiliseks, kes võimendab loovust ning arutelu, mitte ei asenda seda.
Loomulikult need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei hakka enda harjumusi muutma lihtsalt sellepärast, et keegi räägib, et see on kahjulik. Täpselt nagu need, kes näiteks veibivad, ei jäta seda maha, kuigi nad teavad, et see on neile kahjulik – nad lihtsalt ei võta seda kuulda. Minu eesmärk või soov pole see, et keegi tehisintellekti ei kasutaks – tehisintellekt on kindlates olukordades väga kasulik. Sooviksin lihtsalt, et kasvõi üks noor mõtleb järgmine kord kaks korda, kui tehisaru kasutama hakkab, kas ta ka päriselt vajab tehisintellekti abi või suudab ta ülesande tegelikult enda ajuga palju paremini ära teha.
Kuigi halloween’ist on juba aega möödas, jätkub õudukaid kogu aastasse. Need filmid äratavad inimestes lõputu arvu tundeid – vastikusest ja hirmust kuni naeru ja rõõmuni. Sõpradega õudukaid vaadates saab hästi näha, kuidas needsamad emotsioonid jagavad publiku kaheks: ühed naudivad camp’i ja irooniat, teised otsivad lõuga kukutavat gore’i. Just see toores emotsioon on iga filmi süda – õudukad ei erine sellest kuidagi. Šokk ongi kõige suurem meelerahu.
MIKS TUNNEVAD INIMESED RÕÕMU ÕUDUKATEST?
Inimesed tunnevad õudusfilme vaadates mitmeid erinevaid emotsioone – aga rõõmu? Kes üldse vabatahtlikult midagi sellist vaataks? Tegelikult saab aju õudukaid vaadates tugeva ergutuse. See võib avalduda negatiivselt – ärevuse, nutu või pingena – või positiivselt, kui hirm tekitab hoopis elevust. Üha sagedamini kogetakse just viimast, eriti noorte seas, keda huvitavad tumedamad teemad, true crime ja psühholoogiline pinge.
Keha tunneb kõige suuremat naudingut kriitilistel hetkedel: adrenaliin paiskub verre, süda lööb kiiremini ja korraks tunned, nagu elaksid rohkem kui tavaliselt. See on turvaline viis ohtu kogeda. Õudukaid vaadatakse tihti ka sõpradega, sest jagatud hirm tundub alati väiksem ja koos karjumine leevendab juba ise olukorda ning see on lõbusam kui üksi diivanil istuda. Kui stseen lõpeb, saabuvad kergendus, naer ja mõnikord isegi eufooria. Just see segu hirmust, vabastusest ja ühisest emotsioonist teebki õudukate vaatamise nii nauditavaks, et tahetakse seda kogemust korrata uuesti ja uuesti. Kogu seda protsessi üritatakse õudukate tegijate poolt igal aastal veelgi paisutada, aga kuna hirmutavad filmid on muutunud normiks, ei suudeta luua sama taset, mida tehti 70ndatel, õudukate hiilgusajal.
KÕIGILE MIDAGI
Teada on, et õudusfilmid on tohutult lai ja mitmekesine žanr – neid tehakse igal teemal ja igas stiilis. Mõne filmi fookus on rohkem komöödia poole, teine keskendub puhtalt šokifaktorile. On filme, mis tekitavad lihtsalt ebamugavust, ilma et nad otseselt hirmutaksid, ja on neid, mis panevad nii naerma kui ka üle kinosaali kriiskama.
Sellepärast on õudukad ühed kõige paindlikumad filmid üldse – ühes võid näha rõvedaid ellujäämiskatseid, teises aga sarimõrvari segast armuelu. Mõni lugu toetub verevalamisele ja šokiefektile, need on klassikalised slasher’id, nagu „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Karje” (“Scream”), kus iga nurga taga varitseb mõrvar. Teised filmid on pigem psühholoogilised trillerid, kus hirm ronib su naha alla ja kasvab aeglaselt – nagu „Pärilik” (“Hereditary”) või „Babaduuk” (“The Babadook”).
Õudukad võivad rääkida tõesti ükskõik millest ja just see teebki neist nii lõputult huvitava žanri. Alažanreid on küll palju, aga kõige tuntumad ja populaarsemad on näiteks: slasher’id, psühholoogiline õudus, üleloomulikud (nt „Kurja kutsumine” / “The Conjuring”), found footage („Blairi nõiafilm” / “The Blair Witch Project”), rahva õudus („Jaanipäev” / “Midsommar”), nukud (nt “Annabelle”, “Chucky/Child’s Play”) või hoopis õudus-komöödia („Õudne film” / “Scary Movie”).
IKOONID:KULTUSKLASSIKAD & SMASH-HITID
Õudukate kõige kuulsamad ja populaarsed teosed jagunevad kultusklassikaks ja smash-hittideks.
Kultusklassikateks peetakse filme, mille teekond oli kõike muud kui lihtne. Need kukkusid alguses läbi – väike tulu, liiga veider teema, halvad arvustused või lausa keelustamine. Kuid just fännid tõstsid need hiljem hiilgusesse: levitasid neid ise, korraldasid keskööseansse ja lõid filmide ümber omaette kultuuri. Sageli armastatakse neid kas iroonia ja nostalgia pärast või seepärast, et need olid nii halvad, et olid head.
Näiteks „Halloween 3: Nõidade aeg” (“Halloween III: Season of the Witch”) kritiseeriti esialgu seepärast, sest puudus Michael Myers, kuid omapärasuse tõttu on see nüüd paljude lemmik „Halloweeni” film üldse. Kultusklassikate seas säravad ka „Texase mootorsaemõrvad” („The Texas Chain Saw Massacre”), „Saag” („SAW”), „Hiilgus” („The Shining”), „Võõrkeha” („The Thing”), „Blairi nõiafilm” („The Blair Witch Project”), „Jenniferi keha” („Jennifer’s Body”)– kõik filmid, mis oma ajastu ja nišiteemade tõttu on kujunenud õuduse alustaladeks.
Smash-hitid on seevastu õudukad, mis vallutavad nii kinokassad kui ka kriitikud. Need teenivad oma eelarve mitmekordselt tagasi ja jäävad aastateks kõneaineks. Näiteks „ Vaimude väljaajaja” (“The Exorcist”) (441 miljonit dollarit, tänapäeva rahas ligi 9,6 miljardit) ja „See” (“IT”) (704 miljonit) tõestasid, et õudus võib olla ka kassamagnet. Hitid alustavad sageli terveid universumeid, nagu „Kurja kutsumise” („The Conjuring”) seeria oma tütarfilmidega “Annabelle” ja „Nunn” (“The Nun”), mis on tänaseks üks tulusamaid ja kuulsamaid õudusfrantsiise maailmas.
VANAD HIRMUD UUES KUUES?
Aina populaarsemaks muutub klassikate järgi- ja uuestitegemine. Filmistuudiod püüavad hoida seeriaid aastakümneid publikule huvi pakkuvana, luues neist ohtralt uusi versioone. Sellega tekib küsimus: kas vanad hirmud on saanud uue kuue – või on klassikat rikutud?
Näiteks 70ndate klassikut “Halloween” on korduvalt ümber tehtud, et tutvustada filmi uue aja noortele. Mõnes versioonis säilib originaali hirmutav olemus, teistes aga on kriitikute hinnangul kaduma läinud see, mis tegi filmi eriliseks. Sarnane on „Reede 13” (“Friday the 13th”) või „Elm Streeti luupainaja” (“A Nightmare on Elm Street”), kus mõnedes reboot‘ides on fännide jaoks kadunud originaali süngus ja atmosfäär. Nende filmide klassikad annavad küll filmile uue elu, aga kas see ikka austab klassikat?
MINU LEMMIKUD
Minu lemmikud on väga erinevad, kuid samas väga sarnased.
„Saag” (“SAW”) seeria tegeleb psühholoogilise mänguga: ohvrid peavad oma elu eest võitlema, kuna pole seda piisavalt väärtustanud, ning peategelane Jigsawi eetika ja mõistatused panevad fännid mõtisklema, kas nad ise suudaksid nendest “mängudest” põgeneda.
„Jaanipäev” (“Midsommar”) on omamoodi päevane õudus, kus hirm tekib sektide traditsioonidest ja manipuleerimise sügavusest; film kasutab eredat valgusmaailma kontrastiks emotsionaalsele survele, luues ebamugavustunnet, mis jääb kummitama.
„Chucky” (“Chucky” / “Child’s Play”) seeria näitab, kuidas midagi nii lapsepõlvele omast kui nukk võib muutuda õuduseks ning huumori ja õuduse kombinatsioon teeb selle unustamatuks.
„Ameerika õudukas” (“American Horror Story”) meeldib mulle antoloogia formaadi tõttu, sest iga hooaeg toob täiesti uued lood, tegelased ja stiili. Lemmik hooaeg on ilmselt kolmas, mis kaldub rohkem komöödia poole ja tegeleb nõiakunstiga.
„Hiilgus” (“The Shining”) on klassika, kus psühholoogiline õudus, üleloomulik ja peresisesed pinged on väga hästi tasakaalustatud. Jack Nicholsoni näitlemine teeb selle veel kordades paremaks.
„Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) seeria on eriline, sest ühendab uurimise ja üleloomuliku; “päriselu” sündmused teevad hirmu usutavaks ja ootamatud stseenid hoiavad pinget kõrgel.
„Naeratus 2” (“Smile 2”) jätkab esimese osa õudust, kus haigus levib paratamatult ja väljamõeldud popstaar tuuril loob publikuga kaasaegse ja realistliku seose. Filmile iseloomulikud naeratused/ irvitused muudavad keskkonna vägagi ebameeldivaks. Sügavalt armastan ka turundust, mis muutis Skye pärismaailma artistiks, kelle muusikat (filmi soundtrack‘i) saab kuulata igal platvormil.
SAAREMAA GÜMNAASIUMI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE ARVAMUS
Koolipere seas on enamik õpilasi ja õpetajaid vähemalt aeg-ajalt õudukaid vaadanud. Õpilastele pakuvad huvi eelmise sajandi klassikud, aga ka uued tulijad.
Tiffany Šaukštelite tunneb erilist ühendust filmiga „Kurja kutsumine 2” (“The Conjuring II”), sest kui midagi sellist 6-aastasena näed, jääb see sulle “mällu istuma”. Ta nimetab ka „Annabelle’i” kui nukufoobia tekitajat.
Mõni õpilane on õudukate tohutu suur soovitaja, aga kui kinosaali jõuab, katab silmad ja kõrvad. Annabel Lember räägib, et õudukaid käiakse ka vaatamas sellepärast, et saaks korraks põgeneda teiste, südantsoojendavate žanrite eest – sedasama harrastab ta isegi.
Enimvaadatute ridadesse kuulub „See” (“IT”), „Saag” (“SAW”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”) ja „Naeratus 1 /2” (“Smile (1/2”). Kuigi uuem film, kiidetakse ka „Jaanipäeva” (“Midsommarit”) oma teistsuguse loo ja hirmufaktoriga. Näitlejate valik ja näitlemine, õudukate ellujäämise reeglite selgitamine igas filmis ja ootamatud lõpud teevad „Karje” (“Scream”) üheks lemmikuks, eriti meie koolis. Mõnele tekitab eufooriat hoopis Ghostface’i mask ja Jenna Ortega. Paljusid kõnetab ka õudus komöödias, eesotsas „Õudne film” (“Scary Movie”), mis võlus fännid ära ikoonilise Brenda ja Cindy duoga.
Õpetajate arvamus õudukatest on polaarne, mõnele väga meeldib, teine jälestab.
Merje Tammaile on korralik lugu hea õuduka alus, sest mõttetu ketšupi loopimine tuleks jätta kokkadele. Tema arvates on õiged õudukad psühholoogilised thrillerid, mis mängivad sinu fantaasiaga, sest mis võiks olla hirmsam kui sinu enda ettekujutus? Lemmikuteks nimetab ta filme „Seitse” (“Seven”), „Mad Max” ja „Hannibal”.
Piret Tänav toob sarnasuse oma lemmik õudukaga, et kui ise oled pimedas metsas ja kuuled hääli, hakkad „Blairi nõjafilmi” lavastama oma peas.
Merike Kivilo eeldus heale õudukale on selle lavastus ja tõlkimine ning kõrval fakt! On ise tõlkinud „Kärbes” (“The Fly”) eesti keelde. Lemmikute kuulde kuuluvad ka „Psühho” (“ Psycho”), „Kurja kutsumine” (“The Conjuring”), “The Ring” ja „Kärbes” (“The Fly”).
Üldisemalt hea õudukas = hea näitlemine + hea produktsioon + usutavus.
Muusika on igal pool ja meie kõigi elus. Me oleme harjunud, et muusika on kellegi poolt loodud – olgu see siis üksik artist või bänd. Aga kuidas on lood tehisintellekti ajastul? Antud ajastul ei saa keegi meist kindel olla, et loova protsessi jaoks ei ole kasutatud tehisintellekti abi. Nüüd tekib küsimus kas TI hävitab muusikat või on tark abimees kes aitab hädast välja.
Tehisintellekt muusikas
Tehisintellekt ehk tehisaru on masin, kes mõtleb inimese eest ja täidab etteantud käsu. Muusikamaailma on näiteks tekkinud populaarne tehisaru nagu Suno, mis koostab inimesele viisi koos sõnadega, mis tahes etteantud soovi põhjal. Probleem on siiski see, et kuna tegemist on masinaga siis ei saa see 100 protsenti aru, mida inimene enda peas mõtles ja koostab huupi midagi, mis läheb kokku inimese poolt ette antud käsklusega.
Isiksuse ja tähenduse puudumine
Probleemiks ongi just isiksuse ja tegelikkuse puudumine. TI ei suuda inimese tundeid ja emotsioone tõlgendada muusikasse. Muusika on sündinud emotsioonidest, tunnetest ja isiklikest lugudest – loo kirjutamisele eelneb mingi süstik, mis paneb seda kirjutama. Antud muusika puhul polegi probleemiks heli, vaid tähendus, ning kui loojaks on masin, siis kellele lugu tegelikkuses kuulub. TI-muusika võib küll kõlada hästi, kuid selles siiski puudub sisu ja emotsioon.
Eesti TI-muusika ja positiivne külg
Eestis on TI-muusikat avaldanud praegusel ajal tuntud alternatiivmuusik Florian Wahl. Üks tuntuim pala tema poolt kannab pealkirja „Mu vend on lesbi“, mis ilmus aastal 2024 ja on nüüdseks kogunud üle 480 tuhande kuulamise. Antud pala kujunes pigem humoorikaks mitte tõsiseks. See näitab, et TI-muusikat võetakse praegu veel pigem katsetuse ja naljana, kui tõelise kunsti vormina. Samas ei ole tehisintellekti kasutamine halb, kui selle eesmärk on inimese loovuse täiendamine, mitte selle asendamine. Õigesti kasutades võib TI olla hea abimees, kes aitab inspiratsioonipuuduse või viimistlemisega.
Inimene vs tehisaru
Kõik siiski oleneb meist endist, kas me laseme tehisintellektil hävitada muusika või mitte. Inspiratsiooni kogumine TI abil ei ole muusika hävimise põhjuseks, vaid liigne sõltuvus kasutada igaks sammuks tehisintellekti abi. Mugavus, mis võib tekkida erinevate tehisaru programmide kasutamisega seab ohtu inimese endi loovuse. Kui kõik töö teeb masin ära siis muutub inimene laisaks ja ei leia vajadust ise mõelda, katsetada, proovida või otsida. TI võib olla inspiratsiooni koguja, uute helide avastaja, ideede pakkuja, kuid inimene on see, kes päriselt loob emotsioonidega sisukat ja tähenduslikku muusikat. Nagu on öelnud ka muusik Jan Hammer „Emotsioonid on kütus, mis sind tõeliselt edasi viib – see on ainus viis, kuidas sa muusikat luua saad. Kui sa ei tunne mingeid emotsioone, siis seda ei juhtu.“
Parandamatu raamatukoi, ükskõikne kaane ees õlakehitaja, hirmuga nn stimulatsiooni mittepakkuva kirjasõna eest põgeneja – milline iganes neist olla, saab iga mõtlev olend raamatu avanuna vähemalt ühe uue teadmise, olgu selleks kasvõi tõdemus, et ei soovi seda enam kunagi uuesti teha. Kolmest eeltoodud tüübist vaieldamatult esimese esindajana väidan ma vastu oma eesti keele ja kirjanduse õpetajale, kes eelmisel kevadel nentis, et August Mälgu ,,Õitsev meri“ pole enam gümnaasiumiõpilasele piisaval kirjanduslikul tasemel ning et peaksin suvelugemiseks valima midagi väljakutsuvamat. Mina teda ei kuulanud ning õppisin sellest hulgi.
,,Õitsev meri“ võib vähendatud empaatiavõimega inimesele tunduda jutustusena tujukast teismelisest poisist, kes pole elu näinud ning ei tea, mida sellest tahta. Alguses käib Hannes Suureõue Niida järgi, hiljem laseb end vedada Liida juurde Tondiojale ja viimaks satub saatusetahtel hoopis Saadu Taaliga pereteed käima. Näide on küllaltki brutaalne, kuid paremini poleks ilmselt võimalik ilmekalt kirjeldada noore inimese eneseotsinguid, põikpäiseid hoiakuid ja ära kadumist enesesse. Hannese pealt õppisin, et elu varajases faasis pole vajadust teha drastilisi ja põhjapanevaid otsuseid, sest kui käia alles mööda eneseotsingute käänulisi radu, mis tihti hoopis ootamatutesse kohtadesse võivad viia, võib olla pettumuseks, kui tee mitte ringiks kokku, vaid sirgena tundmatusse kaob.
,,Veri ehk ihaldaks vahel võib-olla veel kord minna neidki teid mööda, kus ei paista ette midagi ja ohud on sõbraks, nagu on lugu merel,“ kirjutab Mälk nooruki silme läbi 20. peatükis. Mida aeg edasi Tondiojal, seda pahuramaks muutus Hannes. Seda tihemini leidis põhjuseid tagasi pöördumiseks rannakülla, seda enam mõlgutas ta mõtteid merest; seda rohkem igatses ta minna tagasi koju. Siinkohal lükkan ümber väite: ,,Mälk on põhikooli tase, sest tahaksin hirmsasti näha hordides viieteistaastaseid lapsi, kes suudavad suhestuda kiirustatult pere loomise ja lapsepõlvekodu ühes vanematega seljataha jätmise talumatu agooniaga, hoolimata sellest, et Hannes oma sõnades nii äärmuslikult ei väljendu. Olles palju mõelnud peatsele kodust lahkumisele ja seda salamisi alati oodanud, pani Mälk mu suhtumisele kodusse igavese pitseri. Jätta maha keskkond, kus on möödunud terve mu elu nii, et see paik on alati olnud osake minust ilma, et oleksin seda tajunudki – Hannes seda ei suutnud, ning ta on emotsionaalselt liiga minu sarnane, et võiksin seda fakti ignoreerida.
Kui iga kord raamatut avades saab midagi juurde õppida, siis iga kord tegelasi endast läbi lastes saab midagi uut kogeda, ja see on ometigi see üks ja tõeline põhjus, miks raamatuid armastatakse. Kahtlemata on see üks õppimise vorme, kuid paljas kirjasõna ei õpeta pooltki sellest, mida suudab emotsionaalselt laetud ning empaatiliselt vastu võetud teos. See raamat puudutas mind – nii ma sellest õppisingi.
Portland, OR, USA - Dec 28, 2023: ChatGPT app icon is seen on an iPhone. The New York Times sued OpenAI and Microsoft for copyright infringement on Wednesday, December 27.
Viimastel aastatel on hariduses toimunud suur muutus – õpilaste seas on populaarseks saanud juturobot ChatGPT, mis suudab vastata küsimustele, kirjutada tekste, koostada esitlusi ja lahendada isegi kõige keerukamaid ülesandeid. See on muutnud õppimise viise, eriti noorema põlvkonna seas.
Mis asi on üldse ChatGPT?
ChatGPT on tehisintellektil põhinev programm, mis oskab inimestega suhelda loomulikus keeles. Seda võib võrrelda väga targalt treenitud „virtuaalse sõbraga“, kes oskab kirjutada, seletada ja isegi loogiliselt mõelda – vähemalt näiliselt. Mudelit on õpetatud lugema ja analüüsima tohutul hulgal tekste internetist, raamatutest ja muudest allikatest. Selle põhjal oskab ta nii-öelda aimata, milline vastus sobib antud küsimuse või teema juurde kõige paremini. Nii tekib mulje, nagu ta tõesti mõtleks.
Mille jaoks ChatGPT vajalik on ja mida see teha oskab?
ChatGPT pakub õpilastele suurt tuge just siis, kui ülesanne tundub liiga keeruline. Tehisintellekti abil saab selgitusi rasketele mõistetele, näiteid kirjandite kirjutamiseks või ideid projektitöödeks. Samas ei saa mööda vaadata ohtudest, mis sellise tehnoloogia kasutamisega kaasnevad. Mõned õpilased toetuvad ChatGPT-le liialt, lastes sellel kogu töö enda eest ära teha, ilma ise mõtlemata. Nii võivad teadmiste omandamine ja kriitiline mõtlemine jääda tagaplaanile. Õpetajad rõhutavad, et ChatGPT ei tohiks asendada õppimist, vaid peaks olema abivahend, mis toetab iseseisvat mõtlemist ja teadmiste omandamist.
Tehisintellekt ja ausus ehk kust jookseb piir?
Koolikeskkonnas tekitab ChatGPT kasutamine mitmeid küsimusi. Kas on hea lasta tehisintellektil kirjand valmis kirjutada? Kas see arendab loovust või on pigem pettus?
Tegelikkuses sõltub kõik kasutaja kavatsustest. Kui ChatGPT-d kasutatakse abivahendina, et mõista teemat paremini või saada inspiratsiooni, võib see olla suurepärane õppimistugi. Kui aga kogu töö tehakse tehisaru abil ära, kaob õppimise mõte ja tulemuseks on vaid näiliselt hea hinne. Lisaks ei pruugi tehisintellekti keelekasutus alati korrektne olla.
Seetõttu on oluline säilitada kriitiline mõtlemine ja akadeemiline ausus: kontrollida fakte, täiendada vastuseid ning kasutada ChatGPT-d pigem tööriistana, mitte kergema lahenduse leidmise vahendina.
Õpetajate arvamus ChatGPT-st
Saaremaa Gümnaasiumis on see teema üsnagi aktuaalne. Mõned õpetajad pooldavad ChatGPT kasutamist, kuid paljud suhtuvad sellesse ettevaatusega.
Küsimustikule vastanud meie kooli kahekümnest õpetajast kasutavad kolm oma igapäevases töös ChatGPT-d. Nende arvates on tehisaru üldiselt positiivne nähtus, sest see võimaldab aega säästa, näiteks tundide ettevalmistamisel, ülesannete koostamisel või liikumispauside ideede leidmisel, mis sobivad tunni teemaga. Enamik vastanutest kasutab seda siiski vaid mõned korrad nädalas, peamiselt tundide ettevalmistuseks ja ideede kogumiseks. Mõnikord teeb ChatGPT keelelisi vigu, mistõttu ei saa selle peale alati kindel olla ja vastuseid tuleb kontrollida.
On ka õpetajaid, kes kasutavad tehisaru väga harva või üldse mitte. Nende arvates muudab see töö ühest küljest lihtsamaks, kuid teisalt ka keerulisemaks, sest tuleb välja mõelda ülesandeid, mida õpilane ei saaks tehisaruga lihtsalt ära teha, vaid mis paneks teda tõeliselt mõtlema.
Mille jaoks kasutavad õpilased ChatGPT-d?
Õpilased kasutavad ChatGPT-d palju rohkem kui õpetajad, kuigi leidub ka neid, kes seda üldse ei kasuta. Meie kooli küsitlusele vastas 101 õpilast, kellest 19% kasutab ChatGPT-d igapäevaselt. Tavaliselt aitavad need tööriistad kodutööde lahendamisel, igapäevastele küsimustele vastamisel või ideede leidmisel kirjandite kirjutamiseks.
Enamik vastanutest kasutab tehisaru mõned korrad nädalas, peamiselt kirjandite ideede leidmiseks, matemaatikaülesannete lahendamiseks ja enesekontrolliks.
Üldiselt võib öelda, et ChatGPT on nagu peegel, sest see näitab, kuidas me suudame tehnoloogiat kasutada – kas lihtsaks spikerdamiseks või targaks abivahendiks. Valik on iga õpilase enda kätes.
Kui 80 aastat tagasi surid isad sõjas, siis tänapäeval astuvad nad lihtsalt oma laste eludest välja. Tänapäeval on isa, kes „läks poodi piima tooma ja ei tulnud kunagi tagasi“, ning lapse kergemeelne, isata käitumine (inglise keeles fatherless behaviour) muutunud internetis populaarseks meemiks. Olles üks nendest lastest, kelle isa ei ole poest tagasi tulnud, nimetan mina seda fenomeni kadunud isade epideemiaks.
Õigupoolest ei ole aus öelda, et isad jätavad ettekujutamatult palju lapsi maha. 2000. aastal elas 25% alla 18-aastaste lastega peredest üksikvanema leibkonnas. Statistikaameti sama uuring toob välja, et neist leibkondadest 92% olid üksikemad ja vaid 8% üksikisad. Need protsendid ei ole viimase kahe kümnendi jooksul oluliselt muutunud: 2020. aastal oli Eestis enam kui 30 000 perekonda, kus last või lapsi kasvatab ainult üks vanem, ning üle 90% neist üksikvanematest on naised.
Miks juhtub tihti nii, et naised jäävad laste eest hoolitsema, samas kui isad astuvad nende elust välja? Ajalooliselt on naise roll ühiskonnas sageli piirdunud laste kasvatamisega, sest imik on alguses otseselt emast sõltuv. Küsimus, kas hooldamine on naissoole instinktiivne või mitte, on vaieldav, kuid see on omadus, mida ühiskond naistelt ootab. Sellised soorollid, kuigi need võivad tunduda modernses maailmas arhailised, on siiani sügavalt põimunud meie ühiskonna tavadesse.
Meeste puhul ei ole ühte kindlat selgitust. Mõned lahkuvad hirmu tõttu, mõned vaimsete probleemide või erimeelsuste pärast, mis muudab kooselu kaaslasega raskeks. Siiski ei õigusta miski lapse psühhikale tekitatud kahju.
Lapsed vajavad mõlemat vanemat. Isa roll ei ole asendada ema, kui teda pole kohal, sest nende osatähtsus lapse elus on olemuslikult erinev. Isa panus lapse kasvatamisesse on hädavajalik, seetõttu on andestamatu, kui lapse toeks jääb ainult ema. Vanema puudumine, olgu see emotsionaalne või füüsiline, jätab vaieldamatu jälje lapse hingele: enesehinnang langeb ja sotsiaalsed oskused kannatavad. Pärast hülgamist muutub lapse elus iga aspekt, sest vanem tähistab tema jaoks kogu maailma.
