Jaanuar tuleb tihti koos survega: tee rohkem, tee paremini, tee kiiremini. Samal ajal ootavad ees kontrolltööd, tähtajad, proovid ja kõik need nähtamatud „peaksid“, mis kuklasse hingavad. Selle numbri keskmes on tempo ja pinge.
Alustame sellest, mis jääb sageli kõige suurema sagina sees tahaplaanile – iseendast. „Uus aasta, sama mina – ja see on okei“ tuletab meelde, et areng ei pea olema kõigile nähtav ega kiire, et olla päris.
Seejärel liigume sinna, kus pinge on kõige nähtavam ehk lavatagusesse. „Enne, kui eesriie avaneb“ toob revüü-eelse närvi ja elevuse vahetult ning ausalt lugejateni. Selle kõrval kõlab ÜleÖla videointervjuu hea meeldetuletusena, et loovus ei sünni ainult ideaalsetes tingimustes – vahel tuleb see näiteks duši all.
Kooli argipäeva keskmes on siiski õppimine. Arutlev tekst „Kas tuupurlus võib tappa?“ küsib otse: mida me teadmistega tegelikult teeme? Kas ladustame fakte üheks õhtuks või loome seoseid, mis jäävad päriselt alles? See pole ainult hinnete küsimus, vaid ka tähelepanu, energia ja vaimse vastupidavuse teema.
Samal ajal sünnivad arvamused internetiavarustes täiskiirusel. „Kas veebirakendused nagu Letterboxd on filmikriitika lõpp või alles algus?“ toob esile aina kasvava probleemi: üha raskem on eristada sisukat arvamust kiirest hinnangust. Ja kui väsimus kuhjub, tekivad korduvad käitumismustrid – „Mustrid“ joonistab terava ja valusalt äratuntava pildi kooliväsimusest.
Et revüümaraton ei muutuks läbipõlemiseks, pakub „Enesehoid revüü ajal“ praktilisi nippe (uni, ajaplaneerimine ja suhtlemine) ning meenutab, et pingelist teekonda ei pea läbima üksi. „Silmast silma“ lisab omalt poolt olulise meeldetuletuse: üks emoji ei asenda päris pilku ega päris kuulamist, eriti siis, kui jutt läheb tõeliselt oluliseks.
Vahepeal on vaja ka kergust. „10 kingiideed sõbrapäevaks“ suunab mõtlema hoolivusele ning pakub ideid, mida teha või kinkida sõbrale, sõbrannale või partnerile sõbrapäevaks.
Selles numbris vaatame ka suuremat pilti. „Ameerika unelm“ seob poliitika, meedia ja noorte mõjutatavuse ning küsib, miks “lihtsad vastused” nii kergesti kõlama jäävad – ja mis juhtub siis, kui sõnad muutuvad relvaks.
Ja kui see kõik korraga liiga valjuks läheb, aitab vahel see, et sul on oma koht ja oma inimesed. „SG huviringid“ meenutab, et kool pole ainult kohustus: siin saab vaielda, luua, liikuda, mõelda – või kõike korraga.
Täname keeletoimetuse eest õpetaja Marju Robertsit, Merilyn Lemput, Marilyn Lemput ja Karoli Harjust. Samuti suur aitäh külalisautorile Friida Põllule.
Paljude inimeste jaoks kaasneb uue aastaga surve ennast ja oma elu muuta. Kalendris vahetub number ning justkui peaks ka inimene koos sellega muutuma. Sotsiaalmeedia täitub lubadustega paremast minast, tervislikumatest harjumustest ja suurtest eesmärkidest. „Uus aasta, uus mina“ kõlab ju hästi, kuid selle mõtteviisi taga peitub eeldus, et vana mina on midagi, millest tuleks igal juhul lahti saada.
Selline hoiak võib olla koormav. Kui ärkad jaanuari alguses sama väsinuna ning samade mõtete ja harjumustega, võib tekkida tunne, et oled läbi kukkunud juba enne, kui oled üldse alustada jõudnud. Muutus ei saa aga toimuda üleöö. Ometi paneb „uus aasta, uus mina“ kultuur meid uskuma, et kui me ei suuda kiiresti ja nähtavalt muutuda, on probleem meis endis.
Aga miks inimesed üldse uusaastalubadusi annavad? Kui tihti oled mõelnud, et alustad uue treeningkava või raamatu lugemist just esmaspäeval või kuu esimesel päeval? Uue aastaga on samamoodi – uued algused annavad justkui puhta lehe ja võimaluse jätta vana selja taha. See on inimlik, sest muutumine on sageli hirmutav. Samas loob see illusiooni, et areng vajab kindlat kuupäeva, justkui ei tohiks alustada enne, kui saabub uus aasta, uus kuu või vähemalt esmaspäev.
Tegelikult võib muutus alata ka kolmapäeval, märtsis või täiesti tavalisel argipäeval kell viis õhtul. Motivatsiooniks ei peaks ootama „õiget hetke“ – see hetk tekib siis, kui inimene otsustab, et tahab muutuda. Just seetõttu uusaastalubadused sageli ei püsigi. Mõne jaoks on ainus põhjus, miks 1. jaanuaril jõusaali minna, tunne, et peab. Kui see kohustuslik motivatsioon vaibub, ei ole endiselt selgeks mõeldud, mida tegelikult tahetakse ja miks, ning nii langetakse vanadesse harjumustesse tagasi.
Veel üks põhjus, miks uusaastalubadused sageli ebaõnnestuvad, on see, et endale seatakse liiga suured ja ebamäärased eesmärgid. Lubatakse hakata rohkem sporti tegema või paremini õppima, kuid harva mõeldakse sellele, mida see päriselt tähendab ja kuidas neid eesmärke ellu viia. Aasta alguses tugevana tunduv motivatsioon kaob tihti juba paari nädala jooksul, sest elu ei muutu üleöö – kool, töö, kohustused ja väsimus jäävad alles ka pärast aastavahetust.
Võib-olla seisnebki probleem selles, kuidas me arengut ette kujutame. Mitte iga edasiminek ei pea olema suur ega silmatorkav. Mõnikord tähendab areng hoopis seda, et õpid oma piire paremini tundma, oskad puhata ilma süütundeta või julged tunnistada, et kõike ei peagi korraga ära tegema. Tähtis on see, et liigud õiges suunas, mitte see, et jõuad juba aasta esimesel nädalal finišisse. Väiksemad ja konkreetsemad muutused on sageli kestvamad kui suured lubadused.
Edasiliikumine ei pea olema kiire – tähtis on, et see kulgeks sinu enda tempos. Kui aasta algas rahulikult, mitte suure motivatsioonipuhanguga, ei tähenda see, et oled maha jäänud. Elu ei ole mõeldud teiste jaoks elamiseks. Kõige olulisem uusaastalubadus võibki olla see, et lubame endal olla piisavad ka lihtsalt iseendana. Keegi ei alusta uut aastat puhtalt lehelt – me võtame uude aastasse kaasa oma rõõmud, mured, harjumused ja kohustused ning teeme nendega nii häid otsuseid, kui suudame. Ja see peakski olema piisav.
Jaanuar on üldiselt tuntud kui uute alguste kuu. Saaremaa Gümnaasiumis tähendab jaanuar aga igal aastal ka revüü esietendust.
Et teada saada, millised tunded valdavad revüükaid nädal enne esietendust, uurisime nende meeleolusid ja varastasime veidi nende väärtuslikku aega.
.
KOLM PÄEVA ESIKANI
.
Katrin Linde – projektijuht, koreograafia, finants
Katrin Linde Foto: Tuule Kalamees
Millised on emotsioonid enne esikat?
Emotsioone on väga palju — nii elevust kui ka kartust. Viimasel ajal on kõlanud mitmeid kommentaare stiilis „liigume tasa ja targu“, kuigi tegelikult jookseme pigem ringi nagu peata kanad. Samas oleme väga elevil.
Millised on sinu kui projektijuhi peamised ülesanded, millega pead veel enne esikat tegelema?
Praegu tegelen peamiselt revüükate erinevate probleemide lahendamisega ning esietendusnädala korraldamise ja paika panemisega. Suurem osa minu rollidest on juba täidetud ning hetkel olen pigem nõustaja rollis.
Kas Sina ja kogu ülejäänud revüü, olete valmis?
Kogu revüü on pigem elevil ja üldiselt valmis. Mina ise olen veidi ärevil, aga ei, tegelikult ootan esikat väga. Eelmisel nädalal samal ajal olin ma täiesti hirmul, kuid nüüd tunnen juba, et saame hakkama.
.
KAKS PÄEVA ESIKANI
.
Kaisa Vahstein –koreograafia juht, lavastus
Kaisa Vahstein Foto: Tuule Kalamees
Millised on tantsijate emotsioonid enne esikat?
Proovid on pikad ja väsimus suur — selles suhtes on raske. Samas oleme kõik seda nädalat väga oodanud. Natuke on närv sees, aga ka ootusärevus.
Kas hinges on ka kartus, et kellelgi võivad esikal tantsusammud ununeda, või ei ole muretsemiseks põhjust?
Kindlasti on. Praegu käivad veel viimased muudatused ja see tekitab väikese hirmu, et äkki need ei jää meelde. Samas ma arvan, et oleme piisavalt tugevad, et hakkama saada.
Milline on kõige parem esietenduse eelne soojendus?
Hüplemine, jooksud, kõik selline hea muusika saatel.
Milliste tunnetega lähete vastu esikale – kas peale jääb kartus või ootus?
Olen pisut ärev, sest igasugustel tehnilistel põhjustel ei ole me võib-olla päris selles faasis, kus ma oleksin tänaseks, kolmapäevaks, soovinud olla või mida olin ette kujutanud. Samas on meil väga palju abilisi ja toetavaid inimesi taustal, mistõttu usun, et reede õhtuks saavad kõik mured lahendatud ning etendus jookseb ilusti kokku. Ma arvan, et läheb hästi. Olen küll ärev, kuid väga suures ootuses.
Milline on olnud Teie roll esietenduse nädalal?
Minu ülesanne on jälgida, et kõik püsiks graafikus – millal mida teeme, kuhu liigume ja millal edasi läheme. Sisuliselt justkui juhin kogu esikanädala proovide protsessi. Õpilaste jaoks on see keeruline eelkõige seetõttu, et nad ei ole varem sellist kogemust saanud, mistõttu on see vastutus minu käes.
Kas reedel näeb teid juba publikus kaasa elamas või veel lava taga juhiseid jagamas?
Püüan kindlasti publikus istuda. Kui Loviise (tütar – toim) lubab mind sel õhtul siia, siis loodan olla etenduse lõpuni ning pärast veel noortele oma esimesed emotsioonid lava ees välja hõisata. Ma loodan väga, et ma olen ikka publikus.
Hondar Dagfinn Väärtnõu ja Lisette Milpak Foto: Tuule Kalamees
Revüü ootused vs reaalsus?
Lisette: Räägiti küll, et aega on väga vähe, aga see sai väga kiiresti reaalsuseks – seda on tõesti ekstreemselt vähe. Oleks võinud rohkem planeerida, aga pole hullu.
Hondar: Ootused olid, et kõik on hästi tore ja lõbus – räägin inimestega juttu, naudin ja söön head toitu. Tegelikkuses oli see aga raske töö ja palju mõtlemist. Samas sai ka palju pulli.
Kuidas on näitlejad oma tööga hakkama saanud? Kas hinges on ka väike hirm, et kellelgi võib tekst meelest minna?
Lisette: Olen positiivselt üllatunud, sest kõik näitlejad näevad päriselt vaeva ja on proovides väga tublid. Eks väike ärevus on ikka sees, et midagi võib valesti minna, aga seni pole ühtegi suurt jama olnud. Loodan, et ei tulegi või siis mängitakse see lihtsalt välja – professionaalid ikkagi.
Hondar: Kuna ma ise olen ka natuke näitleja, siis väga kritiseerida ei saa. Arvan, et kõik veavad oma rollid ilusti välja ja on oma panuse andnud. Kusjuures närv on küll sees – alles eile õhtul nägin unes, et mul läks tekst meelest ja publik hakkas mind tomatitega viskama.
(„Ma võtan tomateid kaasa igaks juhuks“ – Kristi Otsa julgustav kommentaar).
Kuna esikaeelsel nädalal veedetakse ilmselt rohkem aega kultuurikeskuses kui kodus, siis mis on parim proovidevaheline snäkk?
Lisette: Ma arvan, et praegu läheb ikka juustupopkorn, see on hitt.
Kolm peamist sõna, mis kirjeldavad Sinu emotsioone hetkel?
Sebastian: Elevil, rõõmus ja kergelt valudes.
Eva-Lotta: Elevil, hirmus, ärevus.
Kas kõik sujub või on olnud vajadus viimase hetke muudatusteks?
Sebastian: Kõik sujub, aga muudatusi on olnud väga palju. Natukene näitlemise osas, aga peamiselt tantsud – see tuli kõik ümber teha, sest praegu ei saa ma ise tantsida esimestel etendustel.
Eva-Lotta: OOOJAA, viimase minuti muudatusi on kuhjaga. Arvestades, et meie armas peategelane väänas jala välja, on tehtud palju hetkeotsuseid. Näiteks eile, kui toimus revüü läbimäng ja G3-d tulid vaatama, olime samal päeval kava tervenisti ümber teinud. Esitasime selle ja kava tagasisidestati kui imeline ja väga hea – keegi ei saanud isegi aru, et meil oli see kava täiesti metsas.
Tuule Kalamees – näitekunst, videograafia, bänd, kohvik
Graafiline disain ja bänd Fotod: Tuule Kalamees ja Katrin Linde
Millised emotsioonid valdavad teid päev enne esikat?
Kendra: Peale eilset läbimängu olen ma väga elevil. Mul tuli elurõõm tagasi – kõik ei olegi nii halb, kui alguses tundus. See tants, mille pärast olin kõige rohkem närvis, tuli väga ilusti välja.
Tuule: Kuulsin lava tagant, et paljud on üsna närvis, sest nende meelest ei ole viimased proovid olnud päris need. Minu arvates on meil aga kõik super, eriti kui võrrelda sellega, mida olen teiste projektide juures viimaste läbimängude ajal näinud. Olen väga rahul sellega, mis meil praegu paigas on. Loomulikult on veel palju tööd ees, mis tuleb nüüd selle 47 tunni jooksul ära teha.
Kui peaksite koostama nimekirja asjadest, mis on vaja enne esikat ära teha, mis oleksid peamised punktid?
Kendra: Kindlasti pean paika panema inimesed, kes aitavad kiiremate riiete vahetustega. Eile sain ilusasti hakkama, kuid seda tuleb kindlasti üle vaadata. Pean tegema ka checklisti, et midagi ei jääks maha, sest ma olen korralik unustaja. Ja siis ma pean fotoseina kokku panema!
Tuule: Pean õppima ripsmete panemist. Olen lasknud Kendral neid endale panna, aga kardan, et etenduste ajal läheb liiga kiireks.
(Autori kommentaar: „Ma võin saladuskatte all öelda, et lasin terve revüü kellelgi teisel endale ripsmeid panna – ma ei saanud ise hakkama.“)
Tuule: Lisaks pean korraks läbi mõtlema, kas mul on näitlejatele midagi öelda, sest viimaste päevade jooksul on Tanelilt, Mihklilt ja Emma-Liisalt tulnud nii palju erinevaid mõtteid ja ideid. Nüüd peame tegema valiku, mida kasutame ja mida mitte, mis jääb sisse ja mida võiks juurde lisada. Kardan, et saadan nad lavale ja alles siis meenub, et oleksin pidanud veel midagi ütlema.
Mida võib esikast oodata?
Kendra: Esikast tasub oodata seda, et meie revüü on väga meie nägu. Ma ütleks, et see annab edasi väga hea sõnumi – midagi sellist, mis puudutab paljusid noori üleüldiselt. Oodake vinget koreograafiat ja ägedaid stseene!
Tuule: Tulemas on vägev show, arvestades, et meil on paar asja, mida ma ei mäleta, et eelmistes revüüdes või kabareedes oleks olnud. Lisaks loodan, et meie sõnum jõuab vähemalt mingil määral publikule kohale.
Kohvikust saab kindlasti häid vahvleid! Tuletan meelde, et vahvlid on väga odavad ning kohvikus on ka muud toitu, nii et kindlasti tasub sinna ka piiluma tulla.
Saaremaa Gümnaasiumi noortebänd ÜleÖla pole ilmselt kellelegi võõras. Aga kas sa teadsid, et Geito kirjutab laule duši all või Kaur Kristjan jääb alati proovidesse hiljaks?
Sellest ja kõigest muust – alates bändi lemmiklugudest kuni tulevikuplaanideni – saad vaadata ja kuulata siit! Ja head muusikat saab ka. Palju head muusikat!
Nii kaua, kui koolisüsteem on tänapäevases mastaabis eksisteerinud, on õpilaste seas esile tõusnud indiviidid, kes on headele hinnetele orienteeritud ning selle nimel tohutult infot pähe tuubivad. Nende n-ö liiginimeks on ajapikku saanud „tuupurid“. Soovin kohe ära mainida, et ei mõtle seda sõna põrmugi halvustava alatooniga, sest kipun isegi vahel nende respektiivseid meetodeid kasutama ning austan väga tõsist suhtumist koolitöösse ja lõputunnistuse kvaliteeti. Siiski, kuigi taoline viis teadmisi omandada on argises koolisüsteemis soositud ja efektiivne, ei pruugi see õppija ajule sugugi hästi mõjuda. Ühest punktist edasi ei suuda see enam uusi andmeid salvestada, mis omakorda võib viia noore enneaegsesse energiakriisi.
Endine Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi sõnab ühes oma intervjuus, et tuupimine olevat väga kasulik õppimisviis, sest see arendab aju, kinnistades paralleelselt uusi teadmisi. Kooli ja iganädalaselt toimuvate kontrolltööde kontekstis tähendab see õpilaste jaoks enamasti testieelsel õhtul palavikuliselt info talletamist lühiajalisse mällu, mis olenevalt inimesest suudab fakte säilitada alla 24 tunni ning 5–10 tükki korraga. Pikaajalisse mällu salvestuvad andmed siis, kui nendega tekib korduv kokkupuude, mida kooliajal tihti ette ei tule, või kui tekib emotsionaalne side või seos. Näiteks jäi mulle graveeritult ajju koosinusteoreem pärast seda, kui olin selle ühes matemaatika kontrolltöös lootusetult pekki keeranud.
Õppuritena oleme ilmselt kõik kogenud olukorda, kus õhtul pärast tööd enam ei mäletagi vastuseid küsimustele, millele hommikul veatult vastata osati. Tegemist on klassikalise koolisüsteemi kitsaskohaga, milles ei pöörata tähelepanu mitte teema loogika edasiandmisele ja mõistetavaks tegemisele, vaid kuivade andmete lühiajalisele talletamisele noorte ajudes, mis suures plaanis haritust sugugi ei suurenda.
Seoste leidmise ja ühenduste loomise jaoks varem õpitu ja uute teadmiste vahel läheb loomulikult vaja sügavamat keskendumist teemasse. Ameerika veebiväljaanne today.com avaldas eelmise aasta novembris artikli, kus algklasside õpetaja jagas kümmet igapäevast oskust, mida paljud üheksa-aastased lapsed ei ole omandanud – nimekiri algab kella tundmisest ja oma aadressi teadmisest ning lõpeb šokeeriva teadmatusega oma sünniaastast ja isegi vanemate nimedest. Nimelt on eduajastul elavad vanemad niivõrd mattunud töösse ning kodus omaenda vabasse aega, et ei suhtle võsudega enam sellisel tasandil, et nood teaksid, kuidas neid peale „emme“ või „issi“ veel kutsutakse. Sellise ignorantsuse tõttu puudub lastel igasugune kontakt reaalsuse ja iseenesestmõistetava inimeseks olemise kultuuriga ning nad ei taju ka kõige lihtlabasemate neid ümbritsevate objektide, kaasinimeste ja juhtumuste sisu.
Loomulikult algab iga haridustee koduukselt ja lapsevanemate kohus on anda koolieelikule tarvilik põhiteadmiste pagas, et kõrgemate teadmiste juurde suunduvale lennukile astuda, kuid ka parimate eeldustega koolilapsed võivad kohkuda süsteemi ees, kus eesmärk on jõuda kiiresti ja mõtlemata metsatukka, mitte põhjalikult maad uurides horisondini. Kui siht oleks kasvatada isemõtlevaid ja tõeliselt haritud noori, kes mitte kõigest kõike ei tea, vaid kõigest midagi mõistavad, ei oleks õpetamise süsteem üles ehitatud põhjale, mis soosib aju kurnamist põhjapanevate järelduste meelde jätmisega. Tuupurlus ei pruugi tappa inimesi, kuid tapab ajusid, mis soovivad kõigest väest tegeleda innovatsiooniga, mitte jalgratta meisterdamisega.
Kui varem mängisid noorte elus olulist rolli netifoorumid, siis nüüdseks on need oma tähenduse suuresti kaotanud. Nende asemele on tõusnud uued kogukonnapõhised platvormid, sealhulgas Letterboxd. Tegemist on veebirakendusega, kus kasutajad saavad jagada oma filmivaatamiskogemusi, koostada filminimekirju, anda filmidele viie tärni süsteemis hinnanguid, märkida oma neli lemmikfilmi ning suhelda teiste filmihuvilistega. Olulise lisaväärtusena võimaldab platvorm jätta filmide alla arvustusi, muutes filmialase arvamuse avaldamise senisest kättesaadavamaks.
Infoküllases meediaruumis tekib sageli mulje, et igaüks võib pidada end eksperdiks. Seda võib märgata nii sotsiaalmeedias levivates tervisenõuannetes kui ka kultuuri käsitlevates aruteludes. Ka Letterboxdi kasutajate seas leidub noori, kes platvormiga tihedalt kokku puutudes hakkavad pidama end filmiekspertideks. Enamasti ei ole nad siiski filmindusega kokku puutunud väljaspool kinosaali ning nende teadmised tuginevad peamiselt isiklikele vaatamiskogemustele.
Filmide arvustamise võimalus on toonud kaasa olukorra, kus sisukate analüüside kõrval koguvad sageli populaarsust humoorikad ja iroonilised kommentaarid. Levinud on näiteks naljatlevad märkused stiilis „Oh aeg, ma päriselt lootsin, et Jack jääb seekord ellu“ filmi „Titanic“ kohta või lihtsustavad võrdlused, nagu „„Saatan kannab Pradat“, aga poistele“ filmi „Whiplash“ iseloomustamiseks. Kuigi sellised kommentaarid võivad olla meelelahutuslikud ja kogukonda ühendavad, tõstatub küsimus, kas nende ülekaal toetab filmikriitika arengut või viib selle sisulise taandumiseni.
Samas kasutavad Letterboxdi üha enam ka professionaalsed filmikriitikud, et jõuda oma arvustustega laiema publikuni. Sellest hoolimata on platvorm suunatud eelkõige tavavaatajale, mis võib jätta eksitava mulje, justkui seisneks filmikriitiku töö üksnes otsustamises, kas film on hea või halb. Tegelikult eristab professionaalset kriitikut tavavaatajast süstemaatiline analüüs, filmikeele tundmine ja laiem kultuuriline taust.
Kuigi filmikriitiku amet ei eelda kindlaid kvalifikatsioone, on tõsiseltvõetava karjääri kujundamine keeruline ilma vastava ettevalmistuse ja kogemuseta. Seetõttu toetub professionaalne filmikriitika sageli haridusele filminduse, ajakirjanduse, kultuuriteaduse, keele- ja kirjandusteaduse või mõne muu humanitaareriala valdkonnas. Need erialad arendavad analüüsi-, mõtlemis- ja väljendusoskust, mis on kvaliteetse filmikriitika aluseks.
Seejuures ei saa täielikult kõrvale jätta ka tavavaataja arvamust. Filmid on loodud publikule ning just vaatajate huvi ja tagasiside mõjutavad suurel määral filmide edu ja tulevaste teoste sündi.Seetõttu on publikul oluline roll filmikultuuri kujunemisel.
Probleem ei seisne niisiis tavapubliku arvamuse olemasolus, vaid kriitilise meediapädevuse üldises nõrgenemises. Paljudel inimestel on üha keerulisem eristada professionaalset filmikriitikat isiklikust arvamusest, eriti olukorras, kus mõlemad paiknevad samal platvormil ilma selge eristuseta.
Sellises keskkonnas kipuvad kõik arvamused näima võrdselt pädevatena, kuigi tavavaataja hinnang põhineb sageli üldmuljel, samal ajal kui professionaalne kriitika tugineb teadlikule analüüsile ja laiemale kultuurilisele kontekstile. See hägustab filmikriitika harivat ja suunavat rolli.
Eriti problemaatiline on asjaolu, et paljud tavakasutajate arvustused kujunevad teiste hinnangute mõjul. Soov sobituda üldise arvamusega või kuuluda kogukonda võib viia olukorrani, kus isiklik seisukoht asendub valitseva hoiakuga. Selle tulemusel muutuvad arvustused üha sarnasemaks ning filmikriitika mitmekesisus väheneb.
Seetõttu ei saa väita, et veebirakendused nagu Letterboxd tähistaksid filmikriitika lõppu. Pigem on muutumas kriitika eesmärk: süvitsi mineva ja analüütilise arutelu asemel nihkub fookus kiirele hinnangule ja meelelahutuslikule eneseväljendusele. Kriitika kui nähtus ei kao, kuid selle tähendus ja sügavus võivad ajas muutuda pinnapealsemaks.
Kuigi Letterboxd pakub paljudele, sealhulgas mulle endale, väärtuslikku võimalust eneseväljenduseks ja meeldivaks ajaviiteks, tuleb seda käsitleda filmikriitika allikana teadlikult ja kriitiliselt. Vajalik on leida viise, kuidas eristada professionaalset filmikriitikat tavakasutajate arvamustest, et säilitada filmikriitika sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus.
Kui sa hommikul kooli uksest sisse astud, siis tegelikult ei oota sind seal mingi tarkuse tagaajamine. See on päris hull, kui sa korraks klapid peast võtad ja vaatad, mis su ümber toimub. See rumalus, mis koridorides ringi loivab, ei ole lihtsalt rumal käitumine, vaid ka väsimus. Vaimne tühjus, mis teeb inimesed tuimaks ja paneb neid käituma nii, nagu miski enam ei loeks – ei sõnad, ei piirid ega teised inimesed.
Kõik me mängime koolis mingeid rolle, et kuidagi see päev õhtusse saada. Palju on neid tüüpe, kes teevad vahetunnis suurt lärmi, ropendavad iga teise sõna vahele ja mängivad lolli. Väljast paistab, nagu neil oleks suva, nagu miski neid ei puudutaks. Aga kui sa päriselt vaatad, siis see ei ole vabadus – inimene üritab tähelepanu oma tunnetest eemale suunata. Kui ma räägin räigelt ja naeran liiga valjult, siis keegi ei tule küsima, miks ma tegelikult nii olen või miks mul silmad tühjad on, nagu kogu elurõõm oleks hingest välja läinud.
See sama väsimus ja tühjus rikub ka selle, kuidas me räägime. Sõnad muutuvad järjest räpasemaks ja mitte sellepärast, et noored oleksid halvad, vaid sellepärast, et viisakus ja enesekontroll nõuavad jõudu. Ja seda jõudu lihtsalt ei ole. Roppused tulevad suust välja automaatselt, ilma mõtte ja vastutuseta. Keegi ei mõtle enam, mida ta ütleb või kellele. Oluline on ainult see, et midagi üldse tunneks, isegi kui see on ainult jäme nali või solvav märkus.
Inimesed on nagu üleskeeratud vedrud. Piisab ühest valest sõnast, liiga valjust hingamisest või suvalisest müksust koridoris ja kõik plahvatab. Keegi karjub, keegi virutab ukse kinni, keegi vajub lihtsalt nuttes kokku. See filter, mis peaks hoidma piire ja austust, on lihtsalt ära kulunud. Ja siis tuleb see täielik „suva“ tunne. Mitte laiskus, vaid täielik eemaldumine. Sa istud tunnis, vaatad tahvlit ega saa mitte midagi aru. Su aju on seinast välja tõmmatud ja koos sellega ka vastutus, viisakus ja huvi.
Kõige kurvem on see, mis juhtub meie omavaheliste suhetega. Me oleme koos, aga samal ajal täiesti üksi. Keegi ei küsi enam päriselt, kuidas sul läheb, sest äkki tuleb liiga aus vastus. Räägitakse hinnetest, kirutakse õpetajaid, visatakse labaseid nalju, sest need ei nõua sügavust. Empaatia ja hoolivus kaovad, sest kellelgi pole energiat normaalseks olemiseks – ei sõnades, ei mõtetes ega tegudes.
Inimese keha ei valeta kunagi. Vaata, kuidas inimesed pärast lõunat ringi loivavad. Jalad lohisevad, seljad on küürus, pilk maas. Me hoiame end kramplikult koos, nagu püüaksime iseennast väiksemaks teha. Küünte närimine, jala väristamine ja närviline itsitamine näitavad ärevust, mis ei mahu enam sisse ära.
Hullus tuleneb ka sellest, et keegi ei imesta enam. Räpasus, labasus ja ebaviisakus ei šokeeri kedagi, sest see ongi uus normaalsus. Kui keegi käitub rahulikult, räägib viisakalt või hoiab korda, vaadatakse teda pigem imelikult, nagu ta ei sobiks siia keskkonda. Nagu inimlikkus oleks midagi vanamoodsat. Midagi, mille jaoks koolis lihtsalt ei ole aega.
Ükski inimene ei õpeta enam, kuidas koos olla, kuidas jagada ruumi, kuidas arvestada, kuidas olla inimene ka siis, kui oled väsinud ja närviline. Kõik eeldavad, et see oskus tekib iseenesest, aga ei teki. Selle asemel tekib karjumine, sõim, tõukamine ja pidev tunne, et igaüks on ainult enda eest väljas. Ja mida kauem see kestab, seda normaalsemaks see tundub.
Võib-olla ongi see kõige hirmutavam osa kogu selle juures. Mitte see, et koolis on raske või et inimesed on väsinud, vaid see, et me õpime elama nii, nagu see oleks okei. Nagu oleks normaalne olla räpane sõnades, tegudes ja mõtlemises. Nagu oleks normaalne mitte hoolida. Aga kui kool on koht, kus peaks õppima, kuidas inimeseks kasvada, siis praegu õpitakse seal pigem seda, kuidas lihtsalt tuimalt läbi vedada – üks päev, üks tund, üks minut korraga.
See ongi kooli päriselu – üks suur hulk väsinud, piire kaotanud ja segaduses noori, kes üritavad kuidagi järgmise vahetunni ja järgmise päeva üle elada.
Üks pingelisemaid aegu Saaremaa Gümnaasiumi noore elus on kahtlemata 11. klass, kui toimub revüü. Lisaks revüüle peavad õpilased tegelema UPT ja igapäevase õppetööga.
Revüü on täis tantsu, tralli ja noorte omaloomingut, kuid selle lõbuga kaasneb ka palju stressi. Tõtt-öelda on see periood sageli tõeline katsumus ning sellest eluga väljatulekuks on igal revüükal kujunenud välja oma nipid, kuidas hoida vaimne tervis ja õppetöö tasakaalus.
Küsitlesin nii endisi kui ka praeguseid revüüs osalejaid ning uurisin, kuidas nemad hoidsid revüü ajal tasakaalu kooli, eraelu ja vaimse tervise vahel. Loodetavasti saavad nende nippide abil tulevased revüükad kogu seda projekti veelgi rohkem nautida. Kindlasti on need näpunäited abiks ka muudel pingelistel perioodidel.
UNI
Uni on üks kõige olulisemaid vajadusi inimese elus. Ilma selleta ei saa keha ega aju taastuda ning end ,,laadida” ja tõhusalt toimida. Kui õpilased ei maga piisavalt, eriti revüü ajal, on proovides väga raske kaasa teha, tunnis keskenduda ja oma koolitöid ära teha. Samuti võivad hobid jääda unarusse, sest lihtsalt ei jätku energiat nendega tegelemiseks. Endised ja praegused revüükad töid välja, et magamine aitab kindlasti vähendada kurnatust ja stressi ning annab võimaluse olla korra nagu kuskil teises maailmas.
AJAPLANEERIMINE
Kui tahta säilitada mingitki elu väljaspool revüüd ja kooli, on ajaplaneerimine ülioluline. On väga tõenäoline, et võib tekkida olukord, kus proovid kestavad iga päev kella üheksani õhtul ning järgmiseks päevaks tuleb õppida mitmes aines, lisaks ootab ees veel matemaatika kontrolltöö – ja sa ei ole veel millegagi alustanud.
Selleks, et vältida õppimist poole ööni, tuleb oma aega optimaalselt ära kasutada. Revüükatelt uurides, mis on üks kõige tähtsam asi revüü ajal, kõlab tihti sama vastus, et tuleb oma aega hästi planeerida.
Siin on mõned nipid:
Tee oma märkmikust või kalendrist oma parim sõber – märgi üles kõik proovid, kooliasjad, trennid ning muud olulised asjad, et midagi ei unuks ära.
Tee tunnis nii palju ära, kui jõuad, et koju ei jääks õppida.
Õpi reedel järgmise nädala asjad ette, et oleks lihtsam ning nii saad hoida nädalavahetused vabana.
Proovide vahel või pauside ajal ürita teha ära mõned kodutööd.
Alusta töödeks õppimisega kohe, kui nendest teada saad.
Ära võta endale liigselt kohustusi, nii ei jõua sa neid kõiki täita.
SUHTLEMINE JA OMA MUREDEST RÄÄKIMINE
Paratamatult toob revüü kaasa muresid ja tülisid. Enda hoidmiseks on tähtis leida keegi revüükate seast, kellele saad toetuda ja oma muredest rääkida. Hea seltskond hoiab alati tuju üleval.
Probleemide korral on oluline omavahel asjad läbi rääkida – nii saab vältida suuremate tülide tekkimist. Päeva lõpuks pingutavad kõik ühise eesmärgi nimel ja soovivad saavutada parimat võimalikku tulemust.
Vahelduseks on hea suhelda ka inimestega, kes ei ole revüüga seotud, sest see aitab korraks kogu melust eemalduda ja mõtted mujale viia. Vahel on täiesti okei ka telefon vaigistada ning võtta hetk iseendale.
LEIA ENDALE MINGI VÕIMALUS, KUIDAS PÄEVA LÕPUS STRESSI MAANDADA
Küsisin ka revüükatelt, kuidas nad päeva lõpus puhkavad ja stressi maandavad. Mõned on loonud endale õhtuse rituaali – näiteks käivad enne magamaminekut pesemas, panevad toa korda ning vaatavad oma lemmikseriaali või loevad hoopis raamatut. Paljudele meeldib kuulata muusikat, käia jalutamas või liigutada end muul viisil. Trennis või mõnes huviringis osalemine pakub samuti head vaheldust revüü kõrvale, sest annab võimaluse keskenduda millelegi täiesti muule.
Omalt poolt annaksin tulevastele revüükatele kolm soovitust
Esiteks, ära jäta asju viimasele minutile, sest sul on endal palju kergem, kui teed vajalikud asjad kohe ära.
Teiseks, kui tunned, et sul on liiga palju teha ja liiga vähe aega, eemalda telefonist segavad äpid. Nii säilib keskendumisvõime ning jõuad kiiremini vajalikuga valmis.
Kolmandaks, hoia oma keskkond puhas ja korras – korrastatud ruum aitab hoida ka mõtted selgena.
Inimesed kirjeldavad oma elu sõnadega: „Kõik, mis meid ümbritseb, vajab nimetamist, et seda teistele arusaadavaks teha. Ka kõik, mis meiega juhtub, vajab sõnastamist, et inimesed saaksid omavahel suhelda ja end mõistetavaks teha. Selleks on vaja keelt.“
Juba ürgajal hakkas arenema kõne. Inimestel oli vaja väljendada emotsioone ning anda edasi infot selle kohta, kus on hädaoht ja kust leiab süüa. Suhtlus oli vajalik, et jääda ellu. Nüüdisajal kasutame kõnet selleks, et väljendada ennast ja oma tundeid. Mida suuremaks me kasvame, seda suuremaks muutuvad ka tunded meie sees – ning neid on sageli raske kontrollida.
Mida aeg edasi, seda rohkem noori väldib silmast silma suhtlust, sest hoopis lihtsam on oma tundeid väljendada sinisesse ekraani. See sinine ekraan on alati sinu jaoks olemas, tal on alati sinu jaoks aega. Ta ei mõista sind hukka, ta ei saa su peale pahaseks ega näe su pisaraid.
Paljudel meist puuduvad reaalsed sõbrad – reaalsed inimesed, kellega rääkida –, sest tehisintellekt saab ju ka sellega väga hästi hakkama. Meil on tekkinud uus keel, mis koosneb erinevatest keeltest, märkidest ja lühenditest. Emotsioonide virr-varr, mida varem nähti inimese silmadest ja tunnetati kehakeelest, peab nüüd mahtuma ühte väikesesse naerulnäkku.
On uus ajastu uue generatsiooni ja uue keele jaoks. Kuid kas see on ikka meie jaoks hea? Julgus suhelda silmast silma hääbub. Ma loodan, et see traditsioon – rääkida ja inimestega vahetult suhelda – ei kao, sest just see liidab meid üheks ja loob kuuluvustunde.
Muudame Saaremaa Gümnaasiumi suhtlevaks kooliks, kus õpivad heasüdamlikud, julged ja intelligentsed noored, kes ei karda silmast silma suhelda.
Veebruar on tulekul ning see tähendab, et kohe-kohe on käes sõbrapäev. Sõbrapäev ehk valentinipäev on armastuse ja sõpruse päev, mida tähistatakse 14. veebruaril. Sel päeval avaldatakse hoolivust, peetakse meeles kalleid inimesi ning tehakse neile kingitusi, mis näitavad, kui olulised nad meie jaoks on.
Selles artiklis leiad kümme kingiideed oma sõbrale, sõbrannale või partnerile.
Tasub meeles pidada, et kingitused ei pea olema kallid, vaid läbimõeldud ja südamega tehtud. Samuti ei pea kingitus alati olema materiaalne ese – sama väärtuslik võib olla ka ühine tegevus, elamus või heategu. Hoidke oma lähedasi ning näidake neile, kui olulised nad teie jaoks on.
Ehted
Ehete puhul tasub eelistada midagi lihtsat ja elegantset, millel on isiklik tähendus. Hästi sobivad kaelakeed või käevõrud, mida saab kanda igapäevaselt. Kindel valik on ehe initsiaali, südame, väikese kivi või teile olulise kuupäevaga. Oluline ei ole ehte suurus ega hind, vaid see, et oskad selgitada, miks just selle kingi valisid ja mida see teie jaoks sümboliseerib.
Stiilne ja praktiline aksessuaar
Praktiline aksessuaar on kingitus, mida saab kasutada iga päev, kuid mis mõjub siiski läbimõelduna. Selleks võib olla näiteks rahakott, veepudel, termos, päikeseprillid, vöö või laadija. Väike graveering või initsiaalid muudavad kingi isikupäraseks ning loovad emotsionaalse väärtuse – iga kord seda kasutades meenutab see kinkijat.
Fotoprinter või taskuprinter
Fotoprinter või taskuprinter telefoni piltide jaoks aitab digitaalsed mälestused muuta käegakatsutavaks. Sellega saab kiiresti välja printida lemmikhetki ning luua albumeid, kaarte või väikeseid mälestusnurki. See on kingitus, mis ühendab praktilisuse ja emotsiooni ning pakub rõõmu veel kaua pärast sõbrapäeva.
Foto- või seiklusraamat
Fotoraamat on südamlik kingitus, mis jutustab teie ühise loo. Vali sinna olulised pildid ning lisa lühikesed tekstid: kus te olite, mida tundsite või miks see hetk oli eriline. Täiuslikkus ei ole oluline – tähtis on siirus.
Seiklusraamat on mängulisem ja tulevikku vaatav variant. Sinna saab kirja panna ideid, mida koos ette võtta, kohti, kuhu minna, ning väikseid väljakutseid või lubadusi teineteisele.
Käsitsi kirjutatud armastuskiri
Käsitsi kirjutatud kiri on üks isiklikumaid kingitusi, sest sellesse on pandud aeg, mõte ja tunded. See ei pea olema pikk ega poeetiline. Piisab, kui kirjutad, millal tundsid esimest korda, et ta on sinu jaoks eriline, mida temas imetled ja kuidas ta sind end tundma paneb. Siiras kiri loetakse sageli läbi rohkem kui üks kord.
Armastuse purk
Armastuse purk on südamlik kingitus, mis kestab kaua. Täida purk väikeste sedelitega, kuhu kirjutad põhjused, miks sa temast hoolid, ühised mälestused, naljad või soojad sõnumid. Võid soovitada tal võtta üks sedel iga päev või hetkel, mil tal on raske.
Soovi korral võib purki lisada ka väikeseid „kupongikesi“ – näiteks lubadusi, ühiseid tegevusi või väikseid kingitusi. Oluline on, et need oleksid päriselt lunastatavad.
Cooking date
Koos kokkamine on romantiline ja lõbus viis aega veeta. Valige retsept, mis ei ole liiga keeruline, kuid pakub koostöörõõmu – näiteks sushi, pitsa või mõni magustoit. Looge kööki hubane meeleolu muusika ja küünaldega ning nautige protsessi sama palju kui tulemust.
Kontserdipilet
Lemmikartisti või -bändi kontserdipilet on kingitus, mis pakub tugevaid emotsioone ja ühiseid mälestusi. See näitab, et tunned tema huvisid ning oled vaeva näinud, et kinkida midagi tõeliselt isiklikku. Kontserdielamus jääb meelde veel kauaks.
Pehme kaisuloom
Pehme kaisuloom kirjaga on armas ja lohutav kingitus. See pakub soojust ja turvatunnet ka siis, kui te ei saa parasjagu koos olla, ning toimib väikese meeldetuletusena hoolimisest ja lähedusest.
Isikupärastatud käekell
Isikupärastatud käekell on praktiline, kuid samas tähendusrikas kingitus. Klassikaline kell sobivad hästi igapäevaseks kandmiseks ning on ajatud valikud, mis ei lähe moest. Lisaks saab sellele graveerida nime, kuupäeva või mõne lühikese sõnumi.
