Veebruar on kõige lühem kuu ja nii on ka seekordne Silmapiir veidi lühem.
„Kõige ilusam naine elab sinu kõrval“ kutsub märkama ilu seal, kus see päriselt elab – argipäevas ja tuttavlikkuses. Sõbrakuu meeleolus jätkame armastuse lainel romantiliste komöödiatega, mis pakuvad nii äratundmist kui ka väikest põgenemist.
Kultuuririndel elame kaasa Eesti Laulu ja Eurovisiooni elevusele – ennustame ja võrdleme. Lisaks uurime, mida arvavad meie õpetajad värskest Eesti muusikast ehk kas PÖKSUB või ei PÖKSU?
Tõsisemates toonides vaatame otsa manipulatsioonile ja sektide toimemehhanismidele ning tuletame meelde, kui oluline on kriitiline mõtlemine. Samasse pingevälja jääb ka noorte sooritussportlaste lugu, kus eneseületus ja surve võivad olla korraga nii võimalus kui ka oht.
Kehaline liikumine on vaieldamatult üks populaarsemaid aja produktiivselt veetmise viise. Selle kasutegurid ulatuvad parenenud enesehinnangust defineeritumate joonteni alakõhul ning internetiavarustest võib leida lugematul arvul suunamudijaid, kes üht või teist aktivatsiooni propageerivad. Sotsiaalmeedias jäävad tahaplaanile aga haruldased indiviidid, kes ei pane oma füüsist proovile mitte ainult peeglist suurenenud biitsepsi imetlemiseks, vaid astuvad igapäevaselt iseenda vastu välja, et saavutada paremaid arvulisi tulemusi turniiritabelites. Selliste teatavat moodi enesepiitsutajate tehtav töö ületab tihtipeale harrastussportlaste kombitava psüühilise heaolu piiri, minnes taolisel skaalal üle hoopis uutesse kaugustesse.
Tüüpilise gümnaasiumiõpilase elu pole teab mis meelakkumine, nagu lugeja eeldavasti aru saab – hilised ööd matemaatika seltsis, vähesed unetunnid, lõputud kontrolltööd ning aeg-ajalt ka ühel või teisel põhjusel tujust ära olevad õpetajad või klassikaaslased on kõigest paar probleeme pakkuvat aspekti, millega õpilased igapäevaselt kokku puutuvad. Igal teisel juhul aitab füüsiline liigutamine koolistressist vabaneda, sest juhib mõtted pingest eemale, vabastab ajus dopamiini ning täidab seda uue energiaga eesseisvaks vaimutööks. Kuigi esimene väide peab ka sooritussportlaste puhul täielikult paika, võin ma omast kogemusest öelda, et koolihommikueelsel õhtul kell üheksa jalgpallihallis kolmanda seeria kiirenduste jooksmine ei levita vähemalt minu ajus eriti positiivseid ja värskendavaid kemikaale. Lähedasim emotsioon kirjeldatule on tavaliselt viimase seeria lõpus, kus südame pekslemise ja kopsude lõhkemise kurdistava müra vahelt poeb läbi üks teatav kergendustunne, et see õudus lõpuks läbi on, kuid keskööl voodisse vajudes, kodused ülesanded ja kontrolltöö jaoks õppimine päevaste treeningute tõttu tegemata jäänud, on sellest juba suhteliselt vähe alles.
Eriti katsumusrikkaks muutub olukord hetkel, mil keset täies hoos käivat kooliaastat hakkab pihta võistlushooaeg, mis paljude noorsportlaste jaoks tähendab täispakitud nädalavahetusi, veelgi pikemaid õhtuid treeningsaalis ning mõnikord ka pikemate sõitude tõttu nädalasiseseid koolist eemalolekuid. Sooritusärevuse ja funktsioneerimist takistava ülepingeni pole end taolises olukorras leidnud noorel enam pikk maa, sest žongleerima peab mitte ainult kodu ja kooli, vaid ka suurareenide vahet, kus vajadus esineda hästi lisandub samale väljakutsele koolis kontrolltöö ajal.
Kuigi saab vaielda, kas noored üldse peaksid taolisel tasemel oma kallist aega hariduse asemel füüsilise soorituse arendamisele pühendama, siis piitsavars on lõppude lõpuks siiski nende endi käes. Tulevaseks karjääriks arsti- või loodusteadustes valmistutakse tõepoolest koolipingis, kuid sisseastumiseks profispordi karmi ülikooli õpitakse just raske töö ning mingitpidi eneseohverduste kaudu, ning sel eluteelahkmel soovivad paljud noored valikut võimalikult kaua avatuna hoida.
Mida arvavad meie õpetajad värskest Eesti muusikast? Sel korral jagavad oma mõtteid uutest lugudest Getter Must, Kadi Aavik, Anni Haandi ja Indrek Peil.
Kõige ilusam naine elab sinu kõrvalmajas. Ta sööb sama eestipärast toitu ning joob keefiri ja kama. Ta kõnnib sinuga kõrvuti kooli või töö poole ning õhtul tagasi tulles jätkab teed sinuga ühes sammus. Ta käib sinuga teatris ja toidupoes ning istub sinu vastas pargis. Kõige ilusam naine elab täiesti tavalist elu. Ta on ilusaim naine eales, aga samas ei ole ka.
See mõte jõudis minuni aasta tagasi kaasaegse kunsti näitusel, mida külastasin koos sõbraga. Suurte ja pilkupüüdvate maalide kõrval oli väike kuraatori koostatud nimekiri kunstnikest, kelle teosed paraku nendele seintele ei jõudnud. Loomulikult võtsime nutitelefonid välja, et igaühe loominguga tutvuda. Minu pilk peatus nimel Sasha Tsyganov ja tema teosel „Soe tuul“.
Naine pildil seisab hämaral taustal, pooleldi vaataja poole pööratuna. Tema silmad on suletud ja suu kergelt avatud, justkui vaikses naudingus. Tuul on ajanud tema juuksed keerdu, nii et need lehvivad pea ümber nagu luuderohu juured. Ta ei ole mingi vana aja eksemplar ega ka liigselt modernne oma tumeda mantliga, mille lahtiste hõlmade vahelt paistab hele mustriline sall. Ta on täiesti tavaline naine, keda ma tõenäoliselt kohtaksin Tallinna tänavatel, ja ma olen üsna kindel, et seesama mantel ja sall asuvad praegu minu ema riidekapis. Ometi särab tema argises lihtsuses ilu, mis eirab maali ühetoonilisust.
Suures imestuses tõstsin telefoni sõbra silme ette, et ta näeks maailma kõige ilusamat naist. Ta muigas ükskõikselt ja pööras pilgu tagasi oma ekraanile.
Küsisin siis, et kas ta ei ole ilus naine?
Ta vastas: „Ma ei tea. Lihtsalt naine, eks ole? Meenutab mu ema veits.“
Suutsin nõustuda vaid sellega, et naine maalil meenutas ka mulle mõnevõrra minu ema. Samas ei näinud ma temas midagi, mis teeks temast pelgalt naissugupoole esindaja. Ta on ilus, sest ta on tuttav. Tema näos on killuke minu pereliikmeid, minule armsaid põhikooliõpetajaid, sõpru ja tavalisi poetöötajaid, kes on mulle kunagi abistava käe ulatanud. Nemad on minu jaoks kõige ilusamad inimesed eales.
Seda mälestust meenutades tuleb mulle alati meelde üks teine lugu. Eriti noorena on tütarlapse suurim unistus sageli olla ilus ja meeldiv – sedavõrd, et ta on valmis end tükkhaaval ohverdama.
Algkoolis olin sõber ühe klassiõega. Mäletan hästi, kuidas ta kümneaastasena tuli iga päev kooli, nägu kaetud ema meigikotist võetud põsepuudri ja huulepulgaga. Kui klassijuhataja küsis, miks ta on nii vara hommikul näo ära mökerdanud, vastas ta, et ei taha teiste arvates inetu olla. Õpetajad naersid selle üle palju. Hiljem rääkis see tüdruk mulle liivakastis, et ta tahab noorelt surra, sest siis ei pea ta kunagi vana ja kole olema.
Minu jaoks on siiani kõige hämmastavam see, kui normaliseeritud on teismelise enesepõlgus. Ma ei ole kohanud kedagi, kes ütleks, et nii peabki olema, ent samas ei ole näha ka hädavajalikku muutust. Seetõttu tuleb see mure lahti mõtestada, astuda uksest välja ja öelda kellelegi, et ta on kõige kaunim inimene eales. Ma ei ole tänaseni oma vana klassiõega niimoodi rääkinud, kuid selle artikli kaudu tõotan, et ühel päeval saab ta teada, et ta on kellegi jaoks maailma ilusaim naine.
Kui sina ei ole seda ilu veel üheski inimeses märganud, siis pole sa võib-olla osanud õigesti vaadata. See, et ilu pole end sulle paljastanud, ei tähenda, et seda ei ole olemas. Kõik naised, keda mina kohtan, on juukseotstest varvasteni kõige ilusamad naised suures ja laias maailmas. Kui kellelgi tekib selles kahtlus, siis tuleb silmad puhtaks pühkida ühiskondlikest ootustest, mis ütlevad meile, milline naine on ajakirjade ja sotsiaalmeedia järgi esteetiliselt meeldiv.
Olgugi et sõbrapäev on selleks aastaks möödas, võib veebruari siiski pidada sõbrakuuks. See kuu toob endaga kaasa helgema meeleolu ning pakub mitmeid võimalusi armastuse tähistamiseks – olgu selleks romantiline žest, sõpradega koos veedetud aeg või lihtsalt üks hea film õhtuseks vaatamiseks.
Võin julgelt öelda, et romantiline komöödia on minu vaieldamatu lemmikžanr. Neid filme vaadates taastub minus usk inimkonda ning need pakuvad mõnusat võimalust argipäeva muredest ja raskustest hetkeks eemalduda.
Et oma rõõmu jagada ja ehk ka teile inspiratsiooni pakkuda, panin kokku nimekirja 14 romantilisest komöödiast. Nende seas on nii minu isiklikke lemmikuid kui ka ajatuid klassikuid ning filme, mis sobivad suurepäraselt nii sõbrakuusse kui ka ülejäänud aastasse.
Bridget Jonesi seeria
Bridget Jonesi päevik (1996)
Bridget Jonesi filmiseeria koosneb nüüdseks neljast filmist. Tuntuim neist on esimene osa „Bridget Jonesi päevik“, minu enda lemmik aga „Bridget Jones: täitsa lõpp“.
Nagu arvata võib, räägib seeria Londonis elavast Bridget Jonesist. Ta on kolmekümnendates, vallaline, ebatäiuslik ja kohmakas ning just seetõttu on tema tegelaskujuga kerge samastuda. Bridgeti armuelu keerleb kahe väga erineva mehe ümber – tagasihoidlik ja korralik jurist Mark Darcy ning sarmikas, kuid ebausaldusväärne Daniel Cleaver, kes on ühtlasi Bridgeti ülemus.
Bridget Jonesi filmiseeria on olnud osa minu kasvamisest ning sellel on alati koht minu südames. Bridgeti kaootiline energia ja kütkestav armukolmnurk teevad sellest loo, mida on lihtsalt võimatu mitte armastada.
Kuidas 10 päevaga kutist lahti saada
Kuidas 10 päevaga kutist lahti saada (2003)
Tegu on ühe tuntuima romantilise komöödiaga, mis on oma populaarsust igati väärt.
Film keskendub ajakirjanikule Andie Andersonile ja reklaamifirma töötajale Ben Barryle. Andie saab ülesandeks kirjutada artikkel sellest, kuidas kümne päevaga kutist lahti saada. Seejuures peab ta koostama nimekirja tüüpilistest vigadest, mida naised suhte esimese kümne päeva jooksul teevad.
Benil on aga vastupidine eesmärk – leida naine, kes temasse esimese kümne päevaga armuks.
Saatuse tahtel saavad nad teineteise katseobjektideks, seda ise teadmata. Mida nad aga ei oska aimata, on see, et peagi muutuvad nende tunded siiraks. Mis juhtub siis, kui kümme päeva on möödunud ja tõde tuleb päevavalgele?
10 asja, mida ma sinu juures vihkan
10 asja, mida ma sinu juures vihkan (1999)
See film on täielik klassika, mis põhineb William Shakespeare’i näidendil „Tõrksa taltsutus“. Tegevus toimub 1990. aastate Ameerika keskkoolis ning keskendub iseseisvale ja terava keelega Kat Stratfordile. Tema noorem õde Bianca, kes ihkab populaarsust, püüab leida Katile poiss-sõbra, et nende isa lubaks ka temal kohtamas käia uue õpilase Cameroniga.
Selle eesmärgi saavutamiseks luuakse plaan, mis hõlmab kihlvedu karismaatilise ja salapärase Patrick Veronaga. Patrick peab Kati ära võluma, hoolimata nende vastandlikest iseloomudest.
Kuidas tegelased kihlveo keerises toime tulevad ja kas nende vahel tekib midagi tõelist?
Üleöö 30
Üleöö 30 (2004)
Pärast alandavat 13. sünnipäevapidu soovib Jenna Rink saada ilusaks, kuulsaks ja populaarseks kolmekümneaastaseks naiseks. Tema üllatuseks soov täitub – järgmisel hetkel ärkab ta 17 aastat hiljem juba kolmekümnesena.
Tal on kõik, mida ta kunagi ihaldas: glamuurne töö moeajakirja toimetajana, parimaks sõbraks kunagine kooli populaarseim tüdruk ning kadestusväärne korter ja riidekapp.
Peale ootamatut ajahüpet hakkab Jenna otsima vastuseid vahepeal toimunule ja avastab, et tema ja Matt Flamhaffi ( tema teismeliseea salaarmastuse) teed on lahku läinud. Äkitselt ei tundugi täiskasvanuelu enam nii ihaldusväärne. Kuid aega ei saa ju tagasi keerata … või siiski saab?
27 kleiti
27 kleiti (2008)
„Alati pruutneitsi, mitte kunagi pruut“ – nii võiks kirjeldada Jane Nicholsit, kes on olnud pruutneitsi lausa 27 pulmas.
Pulmi ja pulmakorraldust on ta armastanud juba lapsepõlvest saati. Ühel õhtul äratab ta sõbranna pulmas Kevin Doyle’is uudishimu. Kevin kajastab pulma kohaliku ajalehe jaoks ning kirjutab salanime all Jane’i lemmikut pulmakolumni. Nii saab alguse tema huvi Jane’i pulmaarmastuse vastu.
Kui Jane’i noorem õde Tess kihlub Jane’i ülemuse George’iga, kasutab Kevin võimalust, et Jane’i kohta rohkem teada saada. Ta plaanib Tessi pulmade kajastamise ettekäändel kirjutada loo hoopis Janest. Selle aja jooksul tekib nende vahel erakordselt siiras side. Kuid kui kaua saab see kesta, enne kui tõde artikli kohta päevavalgele tuleb?
Seda filmi vaatasin esimest korda alles eelmise aasta suvel, kuid see võlus mind kohe. Sellest ajast saadik olen seda mitu korda uuesti vaadanud.
Notting Hill
Notting Hill (1999)
Hugh Grant kehastab kergelt kohmakat William Thackerit, kes on tagasihoidlik raamatupoe omanik Londoni Notting Hilli linnaosas. Ühel päeval astub tema poodi kuulus Ameerika filmitäht Anna Scott, keda mängib Julia Roberts.
Peagi armuvad nad, kuid avastavad, et suhe filmistaari ja tavainimese vahel ei ole sugugi lihtne – eriti kui mängus on privaatsust rikkuv paparatsode maailm. Mida teha, kui suhe ei taha kulgeda loomulikku rada mööda, ent armastus on liiga suur, et sellest loobuda?
See ikooniline Briti romantiline komöödia on täis meeldejäävaid tsitaate ja stseene. Näiteks kuulus lause „I’m just a girl, standing in front of a boy…“ on saanud popkultuuri klassikaks. Ka William Thackeri raamatupoe sinisest uksest on saanud üks Notting Hilli tuntumaid vaatamisväärsusi.
Ostuhullu pihtimused
Ostuhullu pihtimused (2009)
Rebecca Bloomwood on New Yorgis elav glamuurne ja võluv noor naine, kelle suureks nõrkuseks on šoppamine. Rahalised piirid kipuvad tema jaoks hägustuma ning liigne ostlemine viib ta lõpuks võlgadesse.
Peale eksliku kirja saatmist finantsfirmasse saab ta töökoha kolumnistina, kelle ülesanne on kirjutada lihtsas ja arusaadavas keeles raha säästmisest. Irooniline, eks? Kui tema artikkel üleöö populaarseks saab, hakkavad tema unistused justkui täituma – ihaldatud töökoht lemmikmoeajakirjas tundub lähemal kui kunagi varem ning tal tekib lähedane side oma ülemuse Luke Brandoniga.
Samal ajal peab Rebecca aga silmitsi seisma oma ostusõltuvuse ja kasvavate võlgadega, et mitte kaotada karjääri, suhteid lähedastega ega iseennast.
Seda filmi vaadates käis mul peas kaks mõtet: „Issand, kui absurdne!“ ja „Appi, kui sõltuvust tekitav!“ See ongi täpselt selline film – pöörane, naljakas, ärev ja kaootilise energiaga. Ma pidin korduvalt pausi tegema, et naermisest toibuda ja tõenäoliselt juhtub sama ka teiega
Armastusega, Rosie
Armastusega, Rosie (2014)
Film keskendub Rosie Dunne’ile ja Alex Stewartile, kes on olnud parimad sõbrad juba viiendast eluaastast. Hoolimata sellest, mida nad endale ja teistele räägivad, on nende vahel tunded olnud aastaid. Möödarääkimised, valed otsused ja halb ajastus viivad nad aga ikka ja jälle teineteisest mööda.
Olukord muutub eriti keeruliseks, kui pärast keskkooli kolib Alex Ameerikasse ning Rosie, kes ootab salaja oma koolikaaslase last, ei saa talle järgneda nagu algselt plaanitud. Vaatamata distantsile, ajale ja elu keerdkäikudele leiavad nad tee teineteiseni ikka ja jälle. Kuid kas see tähendab ka ilmtingimata õiget hetke armastuse tunnistamiseks ja tehtu heastamiseks?
See film on armas, soe ja särtsakas, kuid samal ajal üllatavalt pingeline. Mäletan, et kui ma seda filmi esimest korda (üsna noores eas) vaatasin, oli see esimene romantiline komöödia, mis tõi mulle pisara silma ja ausalt öeldes pole see ajaga muutunud.
Kaks nädalat armumiseks
Kaks nädalat armumiseks (2002)
Pühendunud kliimajurist Lucy Kelson asub kokkuleppe alusel tööle lapsiku miljonäri ja tuntud naistemehe George Wade’i vanemkonsultandina.
Peagi muutub George Lucyst vägagi sõltuvaks – ta helistab talle igal ajal tühiste küsimustega, vajab abi nii lahutuste korraldamisel kui ka riiete valimisel. Lucy jaoks on seda kõike ühel hetkel liiga palju ning ta esitab lahkumisavalduse. George’ile see mõte ei meeldi ja ta annab endast parima, et Lucy ümber veenda. Lõpuks laseb ta naisel siiski minna.
Kuid ei möödu palju aega, kui mõlemad mõistavad, et igatsevad teineteist. Küsimus on vaid selles, kui kaua kulub aega, enne kui nad seda ka valjusti tunnistada julgevad.
Ei armastusele!
Ei armastusele! (2003)
Kui ajakirjanik ja tuntud naistemees Catcher Block, laseb käest võimaluse kajastada feministist kirjanikku Barbara Novakit ning tema uut menukat teost „Ei armastusele!“ ajakirjas Know, kahetseb ta seda sügavalt.
Kui Barbara kuulutab otse-eetris, et naised peaksid meestest ja armastusest loobuma, tuues näiteks ka Catcher Blocki, läheb see mehele hinge ja äratab soovi Barbara paljastada. Ta lubab kirjutada artikli, mis tõestaks, et Barbara on silmakirjalik ja igatseb tegelikult samuti armastust.
Selleks võtab ta kasutusele võltsidentiteedi sarmika astronaudi Zip Martinina ning püüab Barbara ära võluda. Järgneva kuu jooksul tekib nende vahel ootamatult tugev side. Kuid kui kaua suudab Catcher oma identiteeti varjata, enne kui tõde päevavalgele tuleb? Ja kui kaua suudab Barbara jääda truuks oma põhimõttele armastusest hoiduda?
See on üks alahinnatumaid romantilisi komöödiaid, mida olen näinud. Mulle meeldib selle juures kõik – loo teadlik absurdsus ja mängulisus ning kogu filmi 1960. aastate esteetika ja teatraalne atmosfäär.
Ainult aja küsimus
Ainult aja küsimus (2013)
21-aastane Tim avastab, et tema perekonna mehed on alati suutnud ajas rännata. Ta otsustab kasutada seda võimet, et võluda ära tagasihoidlik Mary, kes on talle juba mõnda aega silma jäänud.
Kergete ajarännaku apsakate tõttu kohtuvad nad ikka ja jälle, kuni Tim lõpuks Mary südame võidab. Kuigi ajas rändamine aitab mõnikord ebameeldivaid hetki muuta, ei saa alati saatuse kurbi või keerulisi pöördeid vältida.
See film on emotsionaalne, südantsoojendav ja mõtlemapanev, tuues selgelt esile, mis on elus tõeliselt tähtis ning jättes vaatajasse sooja ja helge tunde.
Kaunis naine
Kaunis naine (1990)
See on üks maailma armastatumaid romantilisi komöödiaid!
Vivian Ward on noor tänavatüdruk, kes teenib raha oma keha müümisega. Oma töö tõttu kohtub ta Edward Lewisega – jäiga ja eduka ärimehega, kelle esmane prioriteet on alati töö. Tavapärasest kliendi ja teenusepakkuja suhtest areneb nende vahel kiiresti midagi palju enamat.
Kuigi Vivian on loomult soe ja vahetu, on tema taust ja kombed Edwardi maailmast väga erinevad. See kontrast loob nende suhtesse nii särtsu kui ka pinget. Edward palkab Viviani terveks nädalaks ning selle aja jooksul kogeb naine elu, millest ta poleks osanud unistadagi – luksuslikud hotellid, disainerbutiigid, peened õhtusöögid ja glamuur.
Ent kõik ei kulge ootuspäraselt. Nende suhtes tekivad arusaamatused ja konfliktid ning mõlemad peavad silmitsi seisma oma hirmude ja eelarvamustega. Küsimus on, kas nendevaheline armastus on piisavalt tugev, et ületada sotsiaalsed erinevused ja jääda püsima ka väljaspool muinasjutulikku nädalat.
Neli pulma ja üks matus
Neli pulma ja üks matus (1944)
Sümpaatne briti poissmees Charles kohtub oma sõpruskonnaga peamiselt tuttavate pulmades, kuid ise pole ta abiellumisest sugugi huvitatud. Kõik muutub, kui ta ühes järjekordses pulmas kohtub erakordse ja võluva ameeriklanna Carrie’ga ning armub temasse.
Järgmistes pulmades Carrie’ga kohtudes saab Charles teada, et ka Carrie on kihlatud ning valmistub abielluma. Lootust kaotades otsustab Charles end siduda glamuurse ja kõrgklassi esindava Fionaga.
Kas film lõppebki Charlesi ja Fiona pulmaga (neljanda pulmaga) või leiavad Charles ja Carrie siiski tee teineteiseni?
See on südantsoojendav ja omapärane lugu, kus briti huumor põimub siira romantikaga ning just see kombinatsioon on teinud sellest ajatu klassiku.
Valentinipäev
Valentinipäev (2010)
Mis võiks olla parem vaatamine valentinipäeval kui film valentinipäevast?
Filmi tegevus toimub valentinipäeval Los Angeleses, avades nii armastuse ilu ja võlu kui ka selle ootamatuid ja mõnikord katastroofilisi pöördeid – lahkuminekuid, salajasi silmarõõme ja ootamatuid kohtumisi.
Lõbusas ja tempokas loos tutvub vaataja hulga erinevate inimestega, kelle teed sellel päeval ristuvad. Film näitab esimesi kohtinguid, pikaaegseid suhteid, nii noort kui ka küpset armastust, perekondlikku hoolivust ja sõprust – justkui meeldetuletust, et armastus puudutab ühel või teisel moel kõiki.
Minu jaoks on see film justkui USA versioon minu lemmikfilmist „Armastus on see …“, mistõttu on seda raske mitte nautida. Eriti võitis mu südame väike koolipoiss Edison, kes meeleheitlikult soovis oma silmarõõmule armastust avaldada.
Filmi näitlejate koosseis on tõeliselt muljetavaldav. Ekraanil astuvad üles näiteks Ashton Kutcher, Julia Roberts, Anne Hathaway ja isegi Taylor Swift.
14. veebruaril oli ilmselt igaüks, kes sõbrapäeva tähistamisega liiga ametis ei olnud, naelutatud teleri ette, sest taas oli käes aeg valida Eesti muusikamaastikult välja parim kandidaat, kes meid mais Viinis toimuval Eurovisiooni lauluvõistlusel esindaks. Võistlus, mis pakkus emotsioone skaalal hüppan rõõmust lakke kuni vajun pettumusest maa alla, osutus üle aastate üheks kõige tasavägisemaks, sest võitja saatus rippus vaid ühe ainsa protsendi küljes.
Mida arvasid aga kogu sellest trallist Saaremaa Gümnaasiumi õpilased? Muusikaõpetaja Laine Lehto kogus enne Eesti Laulu finaali G2 ja G3 klasside arvamusi ja ennustusi artistide saatuse kohta, mille põhjal moodustus SG oma edetabel. Tulemused (traditsiooniliselt tagant ettepoole) koos artistide tutvustuste ja õpilaste kommentaaridega on teie ees!
12. KOHT – MARTA PIKANI
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Marta Pikani, kes on tuttav bändi Wiiralt koosseisust, osales sel aastal Eesti Laulul esimest korda sooloartistina. Tema lugu „Kell kuus” on kantrihõnguline pala, mille temaatika peegeldus ka kostüümis ja julges lavalises esituses.
„Marta Pikani laul on väga kaasahaarav, algab kohe väga jõuliselt.“
11. KOHT – LAURA PRITS
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Laura Prits on tõeline energiapomm, kes paistab silma nii oma särava isiksuse, ägeda stiili kui ka teistest eristuva laulu poolest. Tema võistluslugu „Warrior“ on küll läbi ja lõhki rokk, kuid kannab tegelikult ka ühiskondlikult olulist sõnumit, julgustamaks inimesi hallist massist eristuma.
„Laulja on vokaalselt väga andekas, beat oli väga meeldejääv ning laul ise väga inspireeriv.“ „Laura Pritsi laulu kujutan täpselt Eurovisioonil ette. Refrään on väga hea ja meeldejääv. Arvan, et ta võib võita.“
10. KOHT – ROBERT LINNA
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Robert Linna, tuntud bändidest Elephants From Neptune ja Lexsoul Dancemachine ning meile saarlastena eelkõige rahvusliku aarde Ivo Linna pojana, astus sel aastal esmakordselt üles sooloartistina. Tema meloodiline pala „Metsik roos“ oli sümbioosis karismaatiliste puusanõksude, lumivalge ülikonna (mille mitte ära määrimine oli laulja enda sõnul saavutus number üks) ja laia naeratusega.
„Eripärane, eestikeelne, mõnus.“ „Ülimalt meeleolukas ja lõõgastav, selline jazzi moodi rohkem, mitte üldine pop nagu enamik ülejäänud. Midagi, mille saatel lihtsalt aeg maha võtta või tuju tõsta. Eestikeelne ka muidugi, mis on alati pluss.“
9. KOHT – GRETE PAIA
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Jätkame Saaremaa lainel, sest ka järgmist kohta ennustati kodukandist pärit muusikule Grete Paiale. Eesti Laulul on tegu juba vana kalaga, kelle jaoks oli tänavune osalus järjekorras neljas. Tema laul „Taevas jäi üles“ on energiline pophitt, mida võimendas veelgi lauljatari efektne lavashow.
„Grete Paia laul „Taevas jäi üles“ on kohe kaasahaarav ja hästi mõistetav. Lisaks annab Grete lauluhääl sellele loole palju juurde.“
8. KOHT – MINIMAL WIND X ANT
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Eesti Laulule pole võõrad ei Minimal Wind ega ANT, kes on varem osalenud eraldi koosseisudega. Sel aastal lõid nad liitudes harmoonilise ja tundliku koosluse ning nende võistluslugu „Wounds (Don’t Wanna Fall)“ tekitab külmavärinaid nii oma kauni kõla kui ka lihtsa, ent liigutava lavalise etteastega.
„Väga rahulik ja hinge paitav laul, muusika on mõnus ning sõnad justkui ei lase laulu kinni panna. Võib võita just sellepärast, et on vägagi mõnusa meloodiaga.“ „Ilusa sõnade ja sõnumiga lugu. Rahulik ja voolav. Mõnus kuulata.“
7. KOHT – STOCKHOLM COWBOYS
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Kooslus võib esialgu tunduda võõrana, kuid salapärase nime taga on kaks Eurovisiooni-veterani: Stig Rästa ja Victor Crone. Mõlemal on Eesti Laulu võit juba taskus ning Rästal laulukirjutajana lausa mitmel korral.
Nende võistluspala „Last Man Standing“ on rütmikas ja oskab üllatada ning sama saab öelda ka lavashow kohta. Just siis, kui arvad, et oled juba kõike näinud, vajub suu uuesti imestusest lahti.
„Laul on tugeva refrääniga, rahvusvaheliselt kõlav pop-rock lugu, mis sobiks hästi nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni lavale. Erineb professionaalse kõla ja hoogsa esitluse poolest.“ „Hea rütm, segab erinevaid muusikažanre, meeldejääv ja isikupärane.“
6. KOHT – ULIANA
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Esmakordselt Eesti Laulul üles astunud ukrainlanna Uliana Olhyna tõi võistlusesse värsket hingamist oma kahekeelse palaga „Rhythm of Nature“. Tegu on lõbusa ning kaasahaarava lauluga, mille ukrainakeelsed salmid ning eestikeelne refrään lõid tervikliku koosluse näitamaks Eesti ja Ukraina vahelist sõprust.
„Kultuuride lõimumine on alati huvitav. Laul ise on väga hea ja kultuuriliste elementide olemasolu annab omapärasust.“
„Uliana laul on kaasahaarav ning kergesti kummitama jääv. Samuti on laulu muusikavideos kasutatud rahvariideid ja taustal on kuulda parmupilli, mis kõik toob Eesti kultuuri esile.“
5. KOHT – VANILLA NINJA
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Ehkki tänapäeval tuleb Vanilla Ninjast kuuldes paljudele esmalt silme ette armastatud jäätis, lõi see naiste rokkbänd omal ajal kõvasti laineid. Olles korra juba Šveitsi esindades eurolavasid vallutanud, tegid Ninjad sel aastal kaasahaarava looga „Too Epic to Be True“ nostalgilise comebacki.
„Lugu oli kaasahaarav ning jäi kummitama. Head naisvokaalid. Kuna tegu on tuntud bändiga on nende võiduvõimalus suurem.“
„Vanilla Ninja mõjub enesekindlana – nad teavad täpselt, mida teevad. Lugu on jõuline ja sobib suurele lavale, mis annab esitusele kaalu ja usutavuse.“
4. KOHT – GETTER JAANI
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Getter Jaanit nähes pole võimalik nukker olla, sest tema naeratus ja soe energia toovad päikese välja iga pilve tagant. Eurovisiooni kogemus aastast 2011 taskus, naasis Getter sel korral Eesti Laulule palaga „The Game“. Lugu erines märkimisväärselt tema tavapärasest stiilist, pakkudes värskust ja uut hingamist. Laulule lisandus live-esituses efektne Eurovisiooni vääriline lavashow. „Laul on väga lõbus. Laulja hääl nii ilus ja kütkestav.“
3. KOHT – OLLIE
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
OLLIE on viimastel aastatel olnud Eesti Laulu tihe külaline, kelle nina ees jääb Eurovisiooni uks iga kord napilt suletuks. Sellele vaatamata tuleb ta igal aastal uue bängeriga tagasi. Lisaks tuleb kiita seda, et artist kirjutab ja produtseerib lood alati algusest lõpuni ise. Sel aastal pakkus eurofännide favoriit looga „Slave“ kõike alates rokist ja korralikust kogusest tulest kuni crowd surfinguni välja.
„Väga energiline ja just minu maitsele – arvan, et Eurovisiooni laulude suhtes omapärane ja seepärast ka väga hea valik.“
„Selline keskmine rokk-lugu, olen seda Kudjape jõusaalis RockFM-ist kuulnud. Oleksin justkui selliseid lugusid mitu korda kuulnud, aga võrreldes ülejäänud Eesti Laulu pop-lugude banaalsusega paistab see vähemalt natukenegi välja.“
„Rock and roll never dies.“
2. KOHT – NOËP
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
NOËP ehk Andres Kõpper on varem Eesti Laulu laval hullanud ansamblitega Tenfold Rabbit (aastal 2012), millega saavutati kolmas koht ja Meelik (aastal 2023), millega saavutati neljas koht. Tema loomingu hulka kuuluvad nii tuntud hittlood kui ka Eesti artistide laulud uues kuues. Selleaastane võistluslugu „Days Like This“ eristub massist ja kummitab juba pärast teist kuulamist.
„Lugu on väga professionaalse kõlaga ja rahvusvahelisel tasemel, meloodia jääb hästi meelde ning produktsioon on puhas. See sobiks hästi ka välismaisele publikule, mis on Eurovisiooni kontekstis oluline.“ „NOËPi laulud on alati väga meeldejäävad ja ajavad kummitama. Annab väga suvist vaibi.“
1. KOHT – CLICHERIK & MÄX
Eesti Laul 2026 finaal (Foto: Siim Lõvi / ERR)
Kuigi muusikamaastikul on räpparid Clicherik & Mäx tegutsenud juba päris kaua, siis Eesti Laul oli neile uus kogemus. Piraaditemaatiline laul „Jolly Roger“ toob hea tuju, kuid lähemal kuulamisel võib sealt leida ka osavaid sõnamänge ja eriefekte ning kogu kompotile lisab palju juurde poiste üldine vaba ja lõbus suhtumine.
„Energiline ja mänguline lugu, mis segab räppi ja poppi. Tugev karakter ning hea lavaline mõju teevad selle meeldejäävaks.“
„Kõige omanäolisem ja meeldejäävam lugu loetelust, teistest kindlasti peajagu üle. Midagi sellist, mis kohe käima tõmbab ja just õige laul talvel autoga risti laskmiseks. Oli näha, et video sisse oli pandud väga palju südant.“
TULEMUSED
Tundub, et SG õpilastele veel ennustamises päris viite panna ei saa, sest meie kooli võitjad Clicherik & Mäx maandusid tegelikult seitsmendal kohal ning Eurovisioonile sõidab hoopis Vanilla Ninja, kes SG edetabelis jäi viiendaks.
Lõplikud tulemused:
Vanilla Ninja
NOËP
OLLIE
Stockholm Cowboys
Getter Jaani
ANT x Minimal Wind
Clicherik & Mäx
Uliana Olhyna
Laura Prits
Grete Paia
Robert Linna
Marta Pikani
Sellegipoolest loodame, et igaüks avastas enda jaoks mõne uue lemmiku. Mais selgub juba, kuidas läheb Vanilla Ninjal Eurovisioonil.
Kujuta ette kohta maailmas, kus sind armastatakse lakkamatult. Seal puudub stress, kõik on selge ja sinu iga samm viib sind lähemale õnnele. Nüüd mõtle, et selle kõige hind on sinu raha, eemaldumine perekonnast ja lõpuks sinu vabadus.
Tere, maailm!
Skrollid sotsiaalmeedias ja sulle vaatab vastu üllatav, ent pisut absurdne pakkumine – leia oma tõeline hingepartner meie abil. Esmapilgul tundub see lausa naeruväärne. Meile meeldib arvata, et oleme liiga mõistlikud, et sellistesse lubadustesse uskuda, ning ütleme endale enesekindlalt: „Ei-ei, mina ei ole nii segane, et sellist asja isegi vaatama hakata.”
Aga elu ei ole alati lihtne. Kui oled just lahku läinud, keegi lähedane on surnud või tunned, et sul pole ühtegi tõeliselt lähedast inimest, võib maailm tunduda hoopis teistsugune. Siis ei mõju selline pakkumine enam naljakana, vaid võib leevendada üksildust ja anda tunde, et keegi hoolib.
Tänapäeval levivad sellised sõnumid peamiselt sotsiaalmeedia kaudu, kuid nähtus ise pole sugugi uus. Aastatel 1960–1990 õitsesid Läänes ja mujal maailmas mitmesugused usulised sektid ja kultused, mis kasvasid välja hipiajastu vastukultuurist. Otsiti elu mõtet ja alternatiivi tavapärasele argielule.
Esialgu pöörduti sageli Idamaade usundite ja spirituaalsuse poole. Aja jooksul kujunesid aga välja uued religioossed rühmitused, kus vaimne otsing põimus tugeva juhi ja suletud kogukonnaga. Mitmes liikumises asendus algne idealism äärmuslike ideede ja rangete reeglitega.
Selliseid rühmitusi oli palju, kuid mõned neist said kogu maailma tähelepanu ja neist räägitakse veel siiani.
MANSONI PEREKOND
1969. aasta suvel Californias näitas Charles Mansoni juhitud rühmitus, kui kaugele võib ulatuda ühe inimese mõju. Charles Manson ei pakkunud oma järgijatele klassikalist religiooni, vaid kuuluvust, isafiguuri ja vabadust ühiskonna normidest. Noored, sageli kodust võõrandunud naised leidsid temas autoriteedi, kes andis nende elule tähenduse.
Tema jutt tulevasest rassisõjast, mida ta nimetas Helter Skelteriks, muutus järk-järgult reaalsuseks tema järgijate jaoks. LSD ja pideva mõjutamise mõjul hägustus piir õige ja vale vahel. Kui tapmisest hakati rääkima kui vajalikust sammust suuremas plaanis, ei nähtud seda enam kuriteona, vaid missioonina.
RAHVA TEMPEL
Rahva Templi juht Jim Jones ei alustanud äärmuslasena. 1950. aastatel oli ta karismaatiline jutlustaja, kes seisis rassilise võrdsuse eest ajal, mil see ei olnud Ameerika Ühendriikides sugugi populaarne. Ta lõi kogukonna, lapsendades eri rassidest lapsi ning kutsudes oma kogudusse neid, keda ühiskond tõrjus.
Aja jooksul olukord muutus. Jonesi võim kasvas ning temast kujunes liikumise keskpunkt. Ta hakkas uskuma, et ainult tema suudab oma „perekonda” päästa kapitalismi, rassismi ja tuumasõja eest. Jonesi hakati kutsuma Isaks ning järgijad loovutasid talle oma vara, otsustusõiguse ja vabaduse.
Guyana džunglisse rajatud Jonestown pidi olema õiglasem ja parem ühiskond, kuid sellest sai suletud süsteem, kus krooniline unepuudus, hirm ja pidevad lojaalsuse katsetused murendasid inimeste kriitilist mõtlemist. 1978. aastal lõppes see 918 inimese surmaga.
SAIENTOLOOGIA
Lafayette Ronald Hubbard lõi pärast Teist maailmasõda õpetuse nimega dianeetika, mida esitleti alguses teadusliku meetodina inimese vaimsete probleemide lahendamiseks. Sellest kujunes hiljem saientoloogia – maailmavaade, mille järgi on inimene vaimne olend, kes peab läbima erinevaid tasemeid, et jõuda kõrgema arenguni.
Liikumine on selgelt organiseeritud ja hierarhiline. Õpetuses edasi liikumine on seotud kursuste ja nõustamissessioonidega, mis võivad kujuneda väga kulukaks.
Aja jooksul on saientoloogia ümber tekkinud palju vaidlusi ning seda on nimetatud nii religiooniks, sektiks kui ka äriks.
TAEVAVÄRAV
Taevavärava sekti juht Marshall Applewhite oli endine muusikaõpetaja ja sügavalt usklik mees, kes elas läbi isikliku kriisi, püüdes lepitada oma religioosseid tõekspidamisi ja seksuaalset identiteeti.
Applewhite õpetas, et inimkeha on vaid ajutine kest ning tõeline olemus on vaimne. Järgijad uskusid, et järgmisele tasandile pääsemiseks tuleb maisest elust loobuda. Nad elasid suletud kogukonnas, katkestasid sidemed perede ja varasema eluga ning allutasid oma elu grupi eesmärkidele.
1997. aastal uskusid 39 liiget, et Hale-Boppi komeedi möödumine annab neile võimaluse lahkuda Maalt ja liikuda kõrgemale tasandile. Nad lõpetasid ühiselt oma elu.
Me elame ajastul, kus iga päev tuleb olla kriitiline lugeja ja tähelepanelik mõtleja. Meieni jõuab lakkamatu voog sõnumeid ja lubadusi, mis võistlevad meie tähelepanu ja usalduse nimel. Sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad emotsioone ja levitavad kiiresti sõnumeid, mis võivad pakkuda kuuluvustunnet – aga ka märkamatult mõjutada.
Iga kord tasub endalt küsida, kes seda räägib ja mida minult tegelikult oodatakse?
Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees.
___
Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: “Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?”
Selle peale vastas Joar rahulikult: “Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame.”
Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks.
“Minu sõbrad” algab Louisaga, kes “on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja”, sest “see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel”. Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud.
Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel “ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada.” See on täis vanemaid, kes “said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps.” See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel.
Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed.
See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll.
Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?
Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman.
“See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.”
