Päev: 26. märts 2026

Categories
Juhtkiri

Juhtkiri #20

Toimetaja veerg

See Silmapiiri number on veidi erilisem. Mitte ainult seetõttu, et tegu on juubelinumbriga, vaid ka sellepärast, et siia on kokku saanud väga erinevad kirjutajad ja teemad. Eriti rõõmsad oleme selle üle, et sel korral on meiega palju toredaid külalisautoreid – aitäh kõigile!

Selles numbris kirjutame loojatest ja nende mõjust, peatume kirjandusel ning arutleme ka selle üle, kuidas ja kui palju noored tänapäeval loevad. Kultuur ei piirdu aga ainult raamatutega – heidame pilgu Oscarite parimatele filmidele ja teatrielamustele.

Lisaks on fookuses teemad, mis on paljudele igapäevaselt tuttavad: motivatsioon ja distsipliin, väsimus ja uni ning spordiga seotud kogemused ja vigastused.

Oma koha saab ka meedia – räägime raadio rollist tänapäeval ja raadiojaama tegemistest. Samuti vaatleme tarbimisharjumusi ja seda, kuidas ümbritsev keskkond meie valikuid mõjutab.

Loomulikult ei puudu ka sel korral videod. Kaamerate ja mikrofonidega oleme käinud nii revüü telgitagustes kui ka lava ees, et jäädvustada hetki, mida muidu ei näeks, ning liikunud ringi ka meie oma Saaremaa Gümnaasiumis.

Täname kõiki, kes aitasid kaasa keelekontrolliga.

Head lugemist!
Silmapiiri toimetus

Categories
Video

VIDEO | Nähtus nimega Saaremaa Gümnaasium

Kevadtuuled puhuvad ning Saaremaa Gümnaasiumi koridorid hakkavad tasapisi hõredamaks jääma. See tähendab ainult üht – uute õpilaste aeg on lähenemas. Aga mida peaksid tulevased gümnasistid teadma enne siia tulekut? Ja mis on see, mis Saaremaa Gümnaasiumi päriselt eriliseks teeb ning noori siia meelitab?

Categories
Arvamus

Albert Camus

Eesti haridussüsteemis on mitu viga, kuid üks silmatorkavamatest on kohustusliku kirjanduse korraldus. Teoreetiliselt on õpilaste lugema innustamine imeline idee, aga praktikas ei tule see sugugi lihtsalt välja. Iseseisvalt on noorel raske leida motivatsiooni, võtta raamat kätte ja lugeda; tunni siseselt ei ole piisavalt aega, et teoseid süvenenult käsitleda. Hobist ja enesearendamisest saab tüütu hinne ja noor kaotabki igasuguse huvi kirjanduse vastu. 

Mina olen ise selle stsenaariumi elustumist näinud nii enda kui mitme teise õpilase puhul. Ma ei oska pakkuda välja mingit elumuutvat lahendust ähvardavale poolkirjaoskamatusele, seevastu saan ma aga meelde tuletada olukorda, mis tegi lugemise mulle südamelähedaseks. Põhikooliõpilasena otsustasin lõpuks ometi lugeda läbi ühe kohustusliku kirjanduse raamatu. Teose nimi ei ole mul enam meeles. Siiski mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et läksin peale tundi õpetajaga sellest raamatust lähemalt rääkima. Minu huvist innustatuna soovitas ta ühe naljaka nimega mehe raamatut. Esmakordsel lugemisel ei avaldanud „Võõras“ mulle just liiga suurt muljet. See oli lühike raamat ja kuigi ma tabasin ära, et mingi sügavam sõnum oli nii orb Meursaulti tegudes kui tema ükskõikses iseloomus, ei saanud ma sellest aru. Lugesin raamatu läbi ning elu läks edasi. Ootamatult mõistsin mõni kuu hiljem, et mõtlesin Meursaultist ja naljaka nimega härrast, kes „Võõra” kirjutas, iga päev. Siiamaani ei ole ma suutnud Camus’d enda hingest välja juurida. 

Albert Camus’d tuntakse peamiselt Prantsuse kultuuritegelasena, mida ei saa pahaks panna, kuna tema juured ulatuvadki Prantsusmaale ja isegi kaugemale Hispaaniasse Baleari saartele. Camus’ pere elas siiski koloniaalses Alžeerias vaeses töölispiirkonnas. Isa Lucien suri enne poja esimest sünnipäeva esimeses maailmasõjas ning ema oli haiguse tõttu kurt ja suuresti tumm. Vaesus ei võimaldanud noorel poisil haridust omandada, aga õpetajad panid tema erakordseid võimeid siiski tähele. 18-aastaselt haigestus Camus lütseumis õppides tuberkuloosi, mis oli Alžeeria vaestele kindel surmaotsus. Ravi sai Camus ainult tänu sellele, et ta isa oli sõjas surnud. Vaesuse, tuberkuloosihoogude ja sõja vahel põgenes Camus Prantsusmaale. Tal oli juba noorest east olnud suur huvi kirjutamise vastu, aga alles Pariisis küpsesid ta teosed suursugusteks. Natsi-Saksamaa võimule vastu hakkamine oli juba Alžeerias põlismoslemite õiguste eest seisnud Camus’le loomulik tee. Tema populaarsus kasvas, kuid kasvas ka kriitika tema hoiakute vastu. Kommunismist ja NSV Liidu sunnitöölaagritest algasid kokkupõrked teiste Prantsuse intellektuaalidega, mis ägenesid nii mitmes suunas, et Camus sama hästi kui visati nende seast välja. Vaatamata vastuoludele võitis Camus Nobeli preemia ja jätkas oma tööd, kuni suri ootamatult 1960. aastal 46-aastasena autoõnnetuse tagajärjel. 

Tänapäeva lugejaskonnale on Camus pigem tuntud oma ilu- või näitekirjanduse kaudu, kuid läbi ajaloo on ta olnud ka tähtis poliitiline figuur ja eksistentsialistlik filosoof. Camus’l on hetkel sotsiaalmeedia platvormidel levivate internetimeemide tõttu noorema generatsiooni seas omamoodi renessansiperiood. Illustratsioon kivi mäkke lükkavast Sisyphosest sellele lisatud kõiksugu siltidega on igale netisurfajale tuttav. Suuresti on Albert Camus’ essee „Sisyphose müüt” põhjus, miks see populaarsust kogus. Paraku ei oska suur osa Eesti noori temast ilmselt mitte midagi arvata, aga mina oskan ja minul on tema kohta väga palju arvamusi. 

Esmapilgul ei jää Albert Camus Tammsaare peal üles kasvanud eestlastele eriti silma, kuna tema käekiri on stiili poolest nii-öelda beež. Liialdatult ekstravagantsete omadussõnadega kaunistatud nii-öelda lillade proosateksidega võrreldes on beežis kirjutamisstiilis tähtis lühidus ja sisutihedus: lühikesed kirjeldused, lihtne struktuur, kerged laused, vähe kõnekujundeid. Camus kasutab seda taktikat väga tõhusalt, kuid ainult ilukirjandusteostes. Arusaadavalt on igal inimesel on oma maitse, aga noorel on tihti sellist raamatut mõnusam lugeda. Loomulikult ei tähenda see, et väheste sõnadega jääb mõttes jooksev pilt elutuks, sest Camus’ mälu on midagi, mida kadestada. Tal on imeline võime meenutada hetki oma lapsepõlvest Alžeerias, justkui need oleks lugeja enda omad.  

Camus on minu lemmikkirjanik kasvõi juba seetõttu, et tema raamatuid lugedes ei ole võimalik mitte tunda tema kätt seda lugu kirjutamas. Tema kirjanduses eksisteerib eriskummaline tundlikkus. Tükike Camus’st on igas tema tegelases ja mida rohkem tema teoseid käsitleda, seda selgemaks ja tuttavamaks ta saab. Iga tegelane on samas ka peegeldus igast sõbrast ja armukesest, kes Camus’ südames tähtsad olid. Vaesuses ja surmast ümbritsetuna üles kasvanud Camus kirjutab värskendavalt siira ja sooja inimlikkusega. Sellepärast ongi tema lood nii elu täis. Ta ei aja asju ega teksti keeruliseks. Ta elas ja annab edasi inimese elu, mis on tihti täis surma, morbiidsust, universumi ükskõiksust ning mis kõige tähtsam – armastust. 

Kui see jutt sind ära võlus, siis loomulikult saan soovitada ka Camus’ teoseid igale maitsele. Tema filosoofilise ja poliitilise poole avastamiseks soovitan alustada esseedega nagu „Pahupool ja päripool“, „Pulmad“, „Sisyphose müüt“, „Mässav inimene“ ja „Suvi“. Näidendid „Caligula“ ja „Arusaamatus“ väljendavad loomulikult samuti Camus’ filosoofiat, aga tähtsad on ka süžeed, mis on mõlemas suisa vapustavad. Võimalusel soovitan neid teatrilaval vaadata. Kuid kui oled pigem huvitatud belletristikast, on hea alustada romaaniga „Võõras“ ja lugeda siis „Katku“. „Langus“, „Esimene inimene“ ja „Õnnelik surm“ on keerulisemad romaanid, sest need eeldavad teadmisi Camus’ eluloost, kuid on huvitavad ka iseseisvalt. 

Categories
Video

VIDEO | 4. revüü „Kuhu edasi …?“

Eelmisel nädalavahetusel ei saanud meie 4. lennu revüü mitte ainult punkti, vaid lausa kolm hüüumärki. Kõikide hetkede, emotsioonide ja tunnete talletamiseks käisime kaamerate ja mikritega nii lava ees kui taga, et teada saada, mis oli, mis on ja kuhu edasi …?

Video saab vaadata ka siit.

Categories
Arvustus

Arvustus ,,Abruka sõda“

Foto: Mari-Liis Nellis (Fotoliis)

16. märtsil käisin Kuressaare Teatris vaatamas etendust „Abruka sõda“, kus mängisid Tanel Ting (Urmet), Jürgen Gansen (Tõnu), Lauri Kink (Leemet), Luisa Lõhmus (ajakirjanik Katre) ja Piret Rauk (ema Liisa). Lavastus kujutas Abruka saare elu läbi huumori, vendadevaheliste pingete ja kohalike lugude, mis sisaldasid nii argipäevast elu kui ka traagilist ajalugu. Kuigi tegemist oli ühevaatuselise etendusega, suutis lavastus pakkuda nii sügavust, emotsioone kui ka mõtteainet.

Etenduse keskmes olid vennad Urmet ja Tõnu, kelle omavaheline tülitsemine oli nii pidev ja intensiivne, et sellest sai lavastuse üks läbivaid jooni. Nende konfliktid olid ühtaegu naljakad ja väsitavad – täpselt sellised, nagu vendade vahel päriseluski ette tuleb. Mõlemale vennale näis meeldivat ajakirjanik Katre, mis tekitas omakorda pinget ja võistlusmomente. Ainus teema, milles nad ühel meelel olid, puudutas filosoof Leemetit, kelle üle nad ühiselt muhelesid.

Ajakirjanik Katre saabus Abrukale eesmärgiga kirjutada artikkel Leemeti hiiglaslikust redelist. Varem oli ta kirjutanud loo juustust, nüüd aga huvitas teda midagi sootuks teistsugust. Urmet arvas, et palju põnevam oleks kirjutada Abruka inimestest, ema Liisa aga pakkus, et kõige olulisem on Abruka leib. Need ettepanekud peegeldasid hästi saareelanike iseloomu – igaühel oli oma tõde ja oma lugu, mida pidada kõige olulisemaks.

Kõige tugevamalt jäi mulle meelde just Leemeti tegelaskuju. Alguses tundus ta veidrik, kelle üle teised nalja heitsid ja kelle mõtteid ei võetud tõsiselt. Tema filosoofilised laused, nagu „me ei aja ajalugu taga, ajalugu ajab meid taga“, kõlasid esialgu naljakalt ja isegi pisut ülepingutatult. Kuid mida rohkem ta rääkis, seda selgemaks sai, et tema veidrus peidab endas sügavust. Mingil hetkel hakkas mul Leemetist isegi kahju – just selle pärast, kuidas teised teda kohtlesid. Ta oli nagu inimene, kes elab oma maailmas, kuid kelle maailm on tegelikult palju rikkam ja tundlikum kui teiste oma. Etenduse lõpuks oli Leemet muutunud lihtsaks ja lõbusaks kujuks, kes puges hinge. Tema siirus ja ausus mõjusid nii loomulikult, et temast sai lavastuse kõige inimlikum tegelane.

Näitlejatest jäid mulle enim silma Tanel Ting ja Jürgen Gansen, kelle omavaheline dünaamika oli veenev ja eluline. Nad suutsid edasi anda vendade äkilist loomust, väikseid solvumisi ja suurt südant, mis nende tülide taga tegelikult peidus oli. Nende mäng oli usutav ja energiline, mis hoidis publiku tähelepanu kogu etenduse vältel. Lauri Kink Leemetina oli lavastuse filosoofiline kese. Tema rahulik olek ja sügavad mõtted lõid kontrasti ülejäänud tegelaste kärsitusega. Ta suutis mängida tegelast, kes oli korraga naljakas, traagiline ja soe – ning just see mitmekihilisus tegi tema rolli eriliseks. Ema Liisa roll oli poegi korrale kutsuda. Tema tegelaskuju tõi lavale soojust ja kodust tunnet. Ajakirjanik Katre esindas väljastpoolt tulijat, kes püüdis mõista Abruka elu ja otsustas lõpuks kirjutada loo Leemeti redelist – kuigi Urmet arvas, et hoopis Abruka inimesed vääriksid tähelepanu.

Lavastuse üks liigutavamaid hetki oli lugu Sassist – mehest, kes lasti maha selle eest, et ta võttis kohalikelt elanikelt pakutud leiba. See lugu tõi lavale traagika, mis pani mõtlema, kui habras võib olla inimese elu ja kui sügavalt võivad väikesed kogukonnad kanda ajaloo haavu. Mina arvan, et Sass tuli tagasi just leiva lõhna pärast – sest leib oligi see, mis ta surmani viis. See mõte jäi mind saatma veel kaua pärast etenduse lõppu.

Huumor oli lavastuse üks tugevamaid külgi. Nalja tehti vendade tülide, Leemeti filosoofiliste ütluste ja saareelanike omapärade üle. Huumor ei olnud kunagi ülepingutatud – pigem loomulik osa tegelaste igapäevaelust. See aitas tasakaalustada tõsisemaid teemasid ja hoidis publiku meeleolu kergena.

Kokkuvõttes jättis „Abruka sõda“ mulle sooja ja mõtlemapaneva mulje. See oli lavastus, mis pani naerma, aga ka vaikseks jääma. Võtan kaasa mõtte, et iga inimene on oma lugu ning kui neid lugusid ei räägita, kaovad need. Lavastus oli üllatavalt aktuaalne – ka tänapäeval on oluline mõista, kust me tuleme, ja miks inimeste lood väärtuslikud on. Soovitaksin seda etendust kindlasti teistele, eriti neile, kes hindavad huumori ja ajaloo põimumist ning väikeste kogukondade suuri lugusid.

Categories
Essee

Osta nii palju, kui vähegi saab

Foto: Frank Röth

Tarbimisühiskond on väljend, mida kuulsin nooremana veel üpris igapäevaselt ja eeldasin, et sõna on kasutusse võetud eelmiste sajandite Ameerikas, kus tootmine kasvas hüppeliselt ning kodanike elusid hakkas iseloomustama raha silmas pidades üpriski lühike nõiaring: magamine, teenimine, kulutamine, magamine ja nii edasi. Tarbimisharjumused on inimkonda iseloomustav joon, mis on pidevas muutumises ning enamjaolt kujundab seda ümbritsev keskkond, kuid lõplik sõna jääb iseseisvalt mõtlevate inimestena siiski meile endile. Muidugi mängib otsuse langetamisel oma osa sotsiaalmeedia arvamus tootest ja muud ühiskondlikud faktorid, kuid eelkõige on ostetava tarbekauba kogus ja kvaliteet määratletud raha hulgaga, mis ostjal parasjagu kasutada on. 

Keskmisel inimesel võib raha igakuiselt käes olla just nii palju, et täita oma põhivajadused söögi, kodu ja riiete näol, millest heal juhul jääb üle tagasihoidlik summa kõrvalepanekuks või lisakulutusteks. Mõndadel üksikisikutel on aga pidevalt arvel nii meeletud summad, et elementaarsed ostud moodustavad nende kulutustest vaid minimaalse hulga. Maailmakuulus jalgpallur Cristiano Ronaldo on Ameerika jutusaates seoses Kuldpalli võitmisega naljaga pooleks maininud, et ei teagi täpselt, mitut autot ta hetkel omab. Tema puhul on selleks olemas võimalus kõrge palga näol, mida talle on makstud erinevate klubide poolt juba kümneid aastaid, kuid iga teine inimene selliseid kulusid lubada ei saaks. Loomulikult ei saa väita, et taolise finantsi olemasolul poleks igal kodanikul garaažitäit sõiduriistu, kuid sellest jääb ka parima tahtmise juures puudu kõigil peale väheste õnnelike. 

Viimasel ajal on päevakajaliseks saanud tootmise vähendamine looduse heaks, milleks propageeritakse niinimetatud teise ringi toodete soetamist, olgu selleks siis riided, autod, raamatud või muu selline. Kui aga võimalused on suured, kaob tihti perspektiiv ja kasutatud kauba ostmine tundub lihtsalt mõttetu. Ameerika suunamudija Ava Rae postitas 2024. aasta suvel oma Youtube’i kanalile täispika video, kus näitas oma pappkaste maast laeni täis tuba. Pakkide sisuks olid brändiriided, mis talle erinevatelt sponsoritelt ja muudelt firmadelt suve jooksul saadetud oli. Neiu ei maininud sealjuures kordagi, et ta mõningaid neist ära annaks, vaid pigem muretses, et kapis hakkab vaikselt ruumi väheks jääma. Iga laialdaste rahaliste võimaluste osaks saanud inimese elus toovad need endaga kaasa suured muutused ja lapsest saadik suunamudija elu tunda saanud noore jaoks on kasvõi 20-aastaselt juba kujunenud välja tarbimismuster, mida hiljem neetult raske muuta on. Sotsiaalmeedias taolist suhtumist levitades muutub see aga normaalsuseks ka suure hulga teiste noorte inimeste seas ning mõjutab omakorda nende tarbimisega seotud harjumusi. 

Osta saab raha eest ja ostmine on inimkonnal veres – raha ongi ju lõpuks ostmiseks mõeldud. Osta ei saa aga rohkem kui on raha, ja just see on peamine faktor, mis mõjutab mida, kuidas ja kuipalju soetatakse. Võin endale ette kujutada igal öösel, et ostan endale viissada luksusjahti, kuid kui ma päriselt seda teha ei saa, ei kujune see kunagi minu harjumuseks ja igapäevaseks standardiks. Võimalused on tarbimise algus, keskpaik ja kunagi ilmselt ka lõpp.

Categories
Video

VIDEO | Lugeda või mitte lugeda?

Screenshot

Luule on olnud iga kultuuri oluline osa juba aegade algusest. Aga kuidas on lood tänapäeval?

Teele käis Saaremaa Gümnaasiumi koridorides nii õpilasi kui ka õpetajaid küsitlemas, et uurida, milline on seis Eesti noorte seas.

Õpilastele näidati pilte luuletajatest – nende ülesanne oli ära arvata, kellega on tegu, ning seejärel mõelda, kas lugeda või mitte lugeda?

Categories
Essee

Loojatel on võime kujundada inimkonna tulevikku

Foto: Tartu muusikapäevade arhiiv

Juba väga pikka aega on inimene tahtnud olla loominguline ja lasta välja oma mõtted paberile. Igaüks on kunagi midagi loonud ning tänapäeval, seoses interneti ja meedia laialdase arenguga, on ülimalt kerge oma teoseid teistele esitleda. Isegi kui mõni idee tuleb improviseerides või spontaanselt, on igal kirjutatud sõnal, videoklipil, fotol või meloodial mingi väärtus ja eesmärk. Kunsti olemus pole pelgalt midagi lihtsat luua, vaid anda midagi teose tarbijale ja autorile. Selles peitubki loojate võim, milles on rohkemat, kui algselt arvata. 

Loojate ühiskonnakriitilised teosed toovad kaasa laiema silmaringi ja teadmiste tekke ühiskonnas, mis aitab mõista maailma suurimate probleemide kriitilist tähtsust. Prantsuse kirjaniku Remarque’i teos „Läänerindel muutusteta“ räägib ühest noorest esimese maailmasõja sõdurist, kes peab läbi elama õudsaid kaevikusõja tingimusi ja sõja kõige hirmsamaid hetki, mis lõpuks laastavad peategelase ja tema kaassõdurite mõttemaailmad. See tuntud teos ei tekita lugejas pea kordagi häid lugemisemotsioone, mis oleksid positiivsed ja rõõmsad, sest igat sõjalist hetke on kirjeldatud meeletult detailselt. Autori eesmärgiks oligi kirjutada sõjavastane teos, mis puudutaks oma tarbijaskonda sügavamalt ja negatiivsemalt kui mõni teine romaan. Ajastul, kus sõjatehnika kiire areng tõstis hukkunute arvud miljoniteni ja sõja auväärne maine hakkas vaibuma, inspireeris Remarque’i romaan oma lugejaskonda ja teisi kunstiloojaid vaatama teoseid kui mõjuvõimsaid abivahendeid oluliste teemade esiletõstmiseks ja lahendamiseks.  

Samaväärsel eesmärgil on loodud Eesti ja Gruusia ühisfilm „Mandariinid“, kus Gruusia sõjapiirkonnas elav vanem Eesti mees Ivo päästab kaks haavatud sõdurit, kes ühtlasi on omavahel vaenlased, ja põetab neid samas majas koos. Kuigi see film on loodud pea sada aastat hiljem kui Remarque’i romaan, on selle mõte ja eesmärk samatähenduslik: näidata ja tõsta teadlikkust, et sõda on oma olemuselt mõttetu ja et inimlikkus peab kehtima iga rahvuse kohta. Vaadates praegust maailmapilti, tekib tahtmine arvata, et eelnimetatud teosete üllad eesmärgid pole kahjuks tänapäevani täidetud, sest Ukraina ja Venemaa konflikt koos Iisraeli ja Gaza situatsiooniga on siiani probleemid, mis lõhestavad inimlikkust ja maailmarahu. Sellegipoolest on need kunstiloojad, kes sõjavastaseid teoseid on kirjutanud, mõjukad liikmed meie ühiskonnas, kes sisendavad tavakodanikele rahumeelseid mõtteid. 

Loojate kunstil on võime anda suur tõuge ühiskondliku režiimi muutmiseni ja rahvusliku identiteedi väljakujunemiseni ülimalt suurel tasandil. Alo Mattiiseni 1988. aastal loodud laulutsükkel „5 isamaalist laulu“ sisaldab Eesti esimese ärkamisaja perioodist inspireeritud patriootlike laule, mis kujunesid laulva revolutsiooni käigus väga olulisteks sümboliteks. Neid laule laulis Eesti rahvas suurtel kogunemistel ja meeleavaldustel, protesteerimaks Nõukogude Liidu režiimi vastu. Osaliselt tänu nendele lauludele tekkis Eesti rahva seas ühine rahvuslik kuuluvustunne, mis lõppude lõpuks viis Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Muusika ja kunst üleüldiselt ei piirdu ainult rahvakultuuri loomisega, see võib mõjutada terve rahva ja riigi tulevikku. 

Loojate kunsti, nende filme, romaane, laule, võib pidada inimkonna universaalseks keeleks. Kunst aitab seletada ja mõista keerulisi probleeme ning suunab autori mõtted efektiivselt laia maailma, proovides mõjutada ühiskonnas toimuvat parema tuleviku nimel. Teadmine, et maailma ei kujunda ainult omakasupüüdlikud ja vaenulikud riigijuhid, vaid maailmakujundajateks saavad olla ka rahumeelsed kirjanikud, muusikud ja filmirežissöörid, annab lootust, et inimlikkus on tulevikus veel populaarsem kui praegu. 

Categories
Kogemus

Kui plats su jalge alt kaob

Sa näed ju alati, et teistega juhtub. Vigastus, ma mõtlen. Sa vaatad videot, loed artiklit või laigid postitust, võib-olla saadad isegi teele ka mõne „Saa kiirelt terveks!” soovi ning lähed oma eluga edasi. Aga ega sa siis ei arva kunagi, et see päriselt ka sind kunagi mõjutab. Inimesed lihtsalt kas ei julge või ei taha sellele mõelda, et võivad sattuda samasuguse ebaõnne ohvriks. Kuid kuna õnnetus tõepoolest ei hüüa tulles, siis ei olegi võimalik seda ette näha – oled lihtsalt ühel hetkel seesama inimene samas olukorras, millest sotsiaalmeedias või lehes lugesid. Ega mina ka kunagi ei arvanud, et minuga see juhtub, aga siin ma olen. 

Aga alustame hetkest, mil see kõik algab – üks saatuslik kukkumine, vale liigutus või puhas ebaõnn ja ongi kõik. Ühel hetkel annad endast parima, tehes seda, mida armastad, kuid järgmisel läbib keha terav valu ja saad koheselt aru, et midagi on ikka väga valesti. Kõik loodaks sellisel hetkel, et äkki pole ikka nii hull ja ju olen kahe nädala pärast platsil tagasi, kuid mõnel korral on sul täpselt piisavas koguses ebaõnne, et platsile jääb pikemat aega tagasi astumata. Kui siis lõpuks ka arstilt suurematele hirmudele kinnitust saad, muutub kõik korraga justkui uduseks. Mis mõttes see juhtus minuga? Miks see pidi just praegu juhtuma? Oleksin ma ainult selle sammu tegemata jätnud… Sellistel hetkedel on keeruline mõista, et tegelikult tuled sa ju sellest veel välja, sest hirm võtab üle ja panebki inimest tundma, et on lootusetus olukorras. See ongi loomulikult väga keeruline, eriti kui suure osa oma ajast spordile pühendanud oled, sest kes sa siis ilma selleta oled? Tihti jäetakse sellele küsimusele vastamata hetkeni, mil ollakse selleks sunnitud. 

Esimesed päevad ja vahel ka nädalad peale oma lähituleviku saatusest teada saamist on üsna veidrad. Läheksid trenni, aga ei saa. Jookseksid, läheksid jõusaali, kasvõi hüppaksid, aga ei saa. Keeruline on. Siis läheb see algusfaas mööda. Kõik on halvasti, aga sa oled sellega juba leppinud. Mis nüüd? Olenevalt sellest, palju sul vedas või ei vedanud, on sul nüüd kolm edasist võimalikku rada:  

1. Sa pääsesid õnnelikult – puhkad paar nädalat kodus ja jooksed sama rõõmsalt trenni tagasi. 

2. Sul vedas, kuid mitte liiga palju – oled kodus kauem, puhkad kauem, teed harjutusi, et vigastus paraneks ja liiga igavaks ei läheks ning lähed siis hiljem tagasi trenni. 

3. Sul ikka üldse ei vedanud – tegid midagi olulist katki, pead minema operatsioonile ja oled mitu-mitu kuud platsilt eemal ja taastud.  

Pean kahjuks tõdema, et mul endal sel päeval ei vedanud ikka üldse.  

Keegi ei tule sulle õpetama, kuidas su elu välja nägema hakkab. Sellega peab lihtsalt hakkama saama. Taastumine on üks vigastuse pikemaid ja tüütumaid osasid. See ei ole sirgjooneline ja paneb sind pidevalt tundma, nagu oleksid tagasi esimesel ruudul. Kuid tähtsaim ongi järjepidevus, sest ega keegi ei ootagi sinult ideaalset tulemust, vaid tahet teha kõik, et naasta sinna, kus varem olid. Ja just see tahe jõuda tagasi ongi see, mis sind võimalikult sirgel teel hoidma peaks. Julgen väita, et see on midagi, mida on peaaegu võimatu kõrvalt mõista, kui sa seda kogenud ei ole. 

Kuid suurim muutus, mis vigastusega kaasas käib, on mõistmine, kui paljusid asju sa varem iseenesestmõistetavatena võtsid. Kui kord karkudest loobuda saad, siis on kõndimine suur võit. Kui lõpuks sörkida saad, tundub see nagu suurim saavutus, hüppamisest rääkimata. See on väga, väga keeruline teekond, aga see paneb sind tundma tõeliselt suurt rõõmu väikestest võitudest. Ühtäkki mõistad, kui hea sul tegelikult varem oli ja kui väga sa tahaksid selleni tagasi jõuda. Õnneks on aga tõsiasi see, et tunneli lõpus on alati valgus, olenemata tunneli pikkusest. Vigastus võib tulla, kuid sama kindlalt tuleb ka hetk, mil oled uuesti sina ise ja sellest saab vaid lugu, mida mõne aasta pärast platsi kõrval pingil vett juues  meenutad. Ma räägiks loomulikult ka sellest, kuidas  lõpuks platsil tagasi olla on ja kuidas sellise takistuse läbimine inimest sisimas muudab, kuid pean selle teekonna esmalt ise läbi tegema 🙂 

Categories
Noored

KIBE

Maali autor: Franca Franchi

Kell on 23.15. Sa lamad voodis, vaatad lakke ja tunned midagi. See on seletamatu energiasööst, äkiline valgustus. Homsest muutub kõik. Sa planeerid vaimusilmas valmis oma täiusliku hommikusöögi, paned paika treeningkava, lubad endale, et loed läbi ühe raamatu nädalas, ja lõpetad sotsiaalmeedia kerimise. Selles hetkes oled sa oma elu parim versioon – distsiplineeritud, fookuses ja võitmatu.

Aga siis saabub kell 07.00. Tuba on jahe, tekk on soe ja see eilne „superkangelane“ on asendunud inimesega, kes tahaks lihtsalt veel kümme minutit voodis lebada. Kuhu kadus see võimas tunne? See kadus koos motivatsiooniga.

Motivatsioon kui mõnuaine

Motivatsioon on nagu emotsionaalne dopamiinilaks. See tunne tuleneb tulemuse ettekujutamisest, mitte protsessist endast. Kell üksteist õhtul on lihtne olla motiveeritud, sest sa ei pea sel hetkel midagi tegema. Sa lihtsalt naudid ideed edust. Motivatsioon on lühiajaline, kapriisne ja sõltub sajast asjast: unekvaliteedist, ilmast, veresuhkru tasemest ja isegi sellest, mida sa viimati meedias nägid.

Probleem on selles, et me oleme ühiskonnana motivatsioonist sõltuvuses. Me ootame nn „õiget aega“, et alustada. Arvame, et kui meil pole tuju trenni minna või rasket tööd teha, siis on midagi valesti. Inimaju on programmeeritud säästma energiat ja vältima ebamugavust. Motivatsioon üritab seda korda korraks murda, aga see muutus ei kesta kaua.

Distsipliin ehk raam

Kui motivatsioon on sädeme sähvatus, siis distsipliin on hõõguv süsi, mis hoiab toa soojana isegi Eesti talvel. Distsipliin on oskus teha asju siis, kui sa seda absoluutselt teha ei taha. See on võime ignoreerida oma hetkeemotsioone pikaajalise eesmärgi nimel.

Distsipliin ei küsi: „Kuidas sa end täna tunned?“
Distsipliin ütleb: „Kell on seitse. Tossud jalga. Lähme.“

Kõige edukamad inimesed – olgu nad sportlased, ettevõtjad, arstid või kunstnikud – ei toetu motivatsioonile. Nad toetuvad süsteemidele ja rutiinile. Nad teavad, et tugineda tundele on sama kindel kui ehitada maja liivale. Distsipliin on betoonist valatud vundament.

Tahe … ja süsteem

Paljud meist alustavad uusi etappe elus agressiivselt. Keelavad endale kõik meelepärase, panevad peale ranged dieedid ja treeninggraafikud. See on imetlusväärne, aga ohtlik. Kui sa paned mootori kohe punasesse tsooni, peab sul olema väga täpne kütuse- ja hooldusplaan.

Siin tuleb mängu distsipliini teine külg: strateegia. Enesepiitsumine ei ole distsipliin, vaid distsipliin tähendab keskkonna loomist, kus ebaõnnestumine on raskem kui õnnestumine.

Kui sa tead, et hommikul on raske tõusta, pane endale asjad juba õhtul valmis. Väldi liigset otsustamist, eriti kui oled tüdinud. See tähendab, et tee endale söök varem valmis ja pane õhtuks paika plaanid, et vältida lihtsalt telefonis passimist.

Distsipliin eemaldab valikuvabaduse seal, kus emotsioonid võiksid sind alt vedada.

Vastupanu

Kõige suurem vale, mida öeldakse, on: „Ma teen seda homme.“ Me anname oma tuleviku-minale mingeid maagilisi omadusi, mida meil täna pole. Miks arvame, et „homne mina“ on kuidagi vähem väsinud, tal on rohkem aega ja terasest tahtejõud?

Reaalsuses on see täpselt sama inimene, kes sa oled praegu. Kui sa ei suuda täna teha ühte väikest sammu, miks sa arvad, et sa suudad homme teha kümme suurt? Distsipliin algab hetkest, mil sa lõpetad läbirääkimised iseendaga. Kui sa hakkad endalt küsima, kas sa ikka viitsid, oled sa juba kaotanud. Distsipliin tähendab laiskuse vaigistamist ja tegutsemist.

Distsipliini tuleb treenida

Distsipliin on nagu lihas – see vajab treenimist. Ega sa ei jookse maratoni esimesel päeval.

Väikesed võidud: alusta asjadest, mis tunduvad peaaegu liiga lihtsad. Tee voodi ära. Joo klaas vett. Need on mikrodistsipliini hetked, mis kinnitavad su ajule: „Mina olen see, kes otsustab, mida ma teen, mitte mu laiskus.“

Rutiini jõud: teadlased on kinnitanud, et kui teha samalaadset tegevust keskmiselt 66 päeva järjest, tekib harjumus ning tegevus muutub automaatseks. Distsipliin on jõudnud lõppjaama – see on punkt, kus tegevus nõuab vähem energiat kui selle tegemata jätmine.

Andesta, aga jätka: kui motivatsioon kaob ja sa libastud (jätad trenni vahele või murrad dieeti), siis distsiplineeritud inimene ei viska kogu plaani prügikasti. Ta ei ütle: „Ah, nüüd on kõik rikutud, võin sama hästi…“ Ta teadvustab endale, et kuigi see oli viga, lähevad kõik teised plaanid edasi.

Ära usalda seda öist eufooriat. See on sama ilus kui sireeni laul. Tõeline muutus ei toimu siis, kui sul on säravad silmad ja suur hoog sees. Tõeline muutus toimub hallil teisipäeva hommikul, kui väljas sajab lörtsi, sa oled magamata ja su keha karjub puhkuse järele, aga sa tõused sellegipoolest püsti ja tegutsed edasi. Motivatsioon annab sulle hoo sisse, aga distsipliin viib sind finišisse. Sinu tulemused on proportsionaalsed nende päevade arvuga, mil sa tegid tööd ka siis, kui sa seda vihkasid.

Loodan siiralt, et artikli lõpuks tundub ka pealkiri sügavalt haakuv.