Unepuudus on probleem, mille all oleme kõik vähemalt ühe korra oma elus kannatanud ning asi mille tõttu kõik arstid (ja õpetajad) meid taga kiruvad.
Ilmselt teab peaaegu igaüks seda tunnet, kui hommikul hakkab äratuskell helisema liiga vara ja keha ei ole veel valmis ärkama. Silmad on rasked, mõtted ei jookse ja on selline tunne, nagu oleks öö möödunud minutiga. Ja see on igapäevane korduv tsükkel. Sageli ei ole põhjuseks ainult see, et läksime hilja magama, vaid ka see, kuidas me oma und ohverdame – olgu selleks telefonis scroll’imine, õppimine, sarja vaatamine või soov olla natuke kauem üleval.
Kuigi see võib tunduda ülimalt tüütu teemana ja on igapäevane noomimise allikas, on ikkagi oluline teada, miks on uni meie jaoks nii oluline ja mis juhtub, kui me seda piisavalt ei saa.
Uni ei ole lihtsalt puhkus – tänu sellele saab meie keha normaalselt funktsioneerida. Selle ajal toimub meie kehas palju olulisi protsesse, mis aitavad meil püsida tervena ja säilitada meie heaolu. Uni tugevdab immuunsüsteemi ja aitab ennetada haigusi. Magades toodab meie keha tsütokiine – valke, mis võitlevad infektsioonide ja põletike vastu. Samuti toodavad need teatud antikehi ja immuunrakke. Vähese une korral jäädakse kiiremini haigeks ning paranetakse ka haigustest aeglasemalt. Une ajal salvestub ja korrastub meie mälu, mis parandab õppimist ja keskendumist. Aju kinnistab olulise info ja unustab tarbetu, mis teeb järgmisel päeval keskendumise ja probleemide lahendamise lihtsamaks. Kui und on vähe, muutub aju väsinuks ja õppimine ning tähelepanu kannatavad. Samuti aitab uni kontrollida emotsioone ja stressi ning toetab otsustusvõimet. Lisaks vabastab keha une ajal kasvuhormooni, mis soodustab kudede kasvu ja paranemist.
Internetis on levinud väide, et kui mitte magada piisavalt, siis aju hakkab ennast nii-öelda sööma. Aga kas see on päriselt tõsi või lihtsalt müüt?
Väide, et unepuuduse korral hakkab aju ennast sööma, ei ole otseses mõttes tõsi, kuid sellel on teaduslik taust. Uuringud on näidanud, et vähese une korral muutuvad aktiivsemaks ajurakud, mille ülesanne on eemaldada kahjustunud või mittevajalikud närviühendused. Kui unepuudus kestab pikemat aega, võib see protsess muutuda liialt intensiivseks ning hakata mõjutama ka terveid ajurakke ja ühendusi. Seega ei söö aju end otseselt, kuid krooniline unepuudus võib viia ajus toimuvate puhastusprotsesside tasakaalu häirumiseni ja sellega seotud kahjulike mõjudeni.
Kuus nippi, kuidas saavutada parem uni
Hoia kindlat unerütmi – mine magama ja ärka samal ajal.
Väldi enne und rasket toitu, kofeiini, nikotiini ja alkoholi.
Loo rahulik, pime ja jahe magamiskeskkond ning väldi enne und ekraanide vaatamist.
Piira päevaseid uinakuid, et need ei segaks öist und.
Liigu regulaarselt, kuid väldi intensiivset treeningut vahetult enne magamaminekut.
Vähenda stressi ja ürita enda probleemid enne und ära lahendada.
Oscarid ehk ametlikult The Academy Awards toimuvad alates 1929. aastast. Silmapaistvaid filmiloojaid tunnustab The Academy ehk Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia.
Sel aastal toimusid 98. Oscarid ning õhtu tähtsaima auhinna, parima filmi Oscari, viis koju Paul Thomas Andersoni „Üks võitlus teise järel“.
Näitlejatele antakse auhindu neljas kategoorias. Tänavu pälvisid need Jessie Buckley (parim naispeaosatäitja), Michael B. Jordan (parim meespeaosatäitja), Amy Madigan (parim naiskõrvalosatäitja) ja Sean Penn (parim meeskõrvalosatäitja).
Ülejäänud võitjatega saab end kurssi viia Oscarite ametlikul veebilehel.
Foto: ANGELA WEISS/AFP
Filmikriitikuks ma end küll ei pea, kuid filmindus on mind huvitanud juba aastaid. Oscarite jagamine on kujunenud üheks mu oodatuimaks sündmuseks ning püüan igal aastal end nomineeritud teostega kurssi viia.
Möödunud aasta tõi kinolinale rohkelt häid filme ning nagu tavaks, jõudis neist kümme parima filmi kategooria nominendiks. Seekord vaatasin kõik nominendid ära ja andsin neile ka oma hinnangu.
Panin need paremusjärjestusse meeldivuse põhjal, jättes lemmiku kõige viimaseks.
10. „F1“
Minu jaoks oli üllatav, et selle filmi nautimiseks ei pea olema suur spordifänn. Tegemist on meelelahutusliku ja vormel 1-le omaselt pingelise filmiga, mis pakub tempokat võidusõidu vaatemängu ning käsitleb teemasid nagu eneseületus, uued võimalused, mentorlus ja meeskonnatöö tähtsus individuaalsuse kõrval.
Loo poolest ei paku film midagi eriti uut, kuid sellest hoolimata on see kaasahaarav. Minu varasem kokkupuude vormel 1-ga on pigem tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Olen kuulnud fännidelt ka kriitikat, et film ei ole kujutamisel täielikult realistlik ega tõetruu, kuid keskmise vaataja jaoks annab see siiski toimiva ja arusaadava ülevaate.
Süžee keskmes on Sonny Hayes (Brad Pitt), endine vormelisõitja, kes naaseb pärast traagilist õnnetust taas rajale. Tema tiimikaaslaseks on noor ja ambitsioonikas Joshua Pearce (Damson Idris), kes alles püüab endale nime teha. Nende suhe on alguses pingeline, sest Joshua ei ole rahul, et peab sõitma koos läbipõlenud veteraniga. Hoolimata erimeelsustest peavad nad meeskonna nimel õppima koostööd tegema. Aja jooksul kujuneb Hayesist Pearce’ile mentor ning nendevaheline suhete areng peegeldub ka kogu tiimi tulemustes.
Näitlejatöö ei avaldanud mulle erilist muljet. Nii Brad Pitt kui ka Damson Idris tegid küll korraliku esituse, kuid võrreldes teiste filmidega ei olnud see eriti silmapaistev. Seevastu meeldis mulle väga filmi monteerimisstiil, mis oli tempokas, energiline ja koosnes paljudes montaažidest. See sobis spordifilmi olemusega hästi ning aitas luua õige atmosfääri.
Film pälvis Oscaritel parima heli auhinna ning selle otsusega olen ka mina nõus. Vormelisõitu kujutava filmi puhul on heli äärmiselt oluline ning siin oli see edasi antud detailirohkelt ja mõjusalt.
Eraldi väärib esiletõstmist ka see, et film on üles võetud päris F1 radadel ja võistlusnädalavahetustel. Lisaks võib ekraanil märgata ka tegelikke vormelisõitjaid. Minu jaoks oli see üks muljetavaldavamaid elemente, mis annab loole erilise autentsuse.
Kokkuvõttes on tegemist nauditava filmiga, mis pakub rohkelt adrenaliini ja elevust, puudutades samal ajal ka inimlikke teemasid. Parima filmi Oscari nominatsioon tuli nii mulle kui ka paljudele teistele filmifännidele üllatusena ning teiste kandidaatide kõrval jäi see pigem nõrgemaks.
9. „Frankenstein“
Tegemist on järjekordse „Frankensteini“ ekraniseeringuga, mis tekitab vaatajas nii tülgastust kui ka kaastunnet.
Kuigi loo süžee on tõenäoliselt enamikele tuttav, tasub see siiski lühidalt üle vaadata. Loo keskmes on Victor Frankenstein – geniaalne, kuid äärmiselt egoistlik teadlane, kelle ambitsiooniks on tuua ellu olend, mis on loodud surnud sõdurite ja kurjategijate jäänustest. See ettevõtmine viib lõpuks nii looja enda kui ka tema traagilise loominguni hävinguni.
Kuna ma ei ole Mary Shelley teost ise veel lugenud, ei oska ma täpselt hinnata, kui truult film algmaterjalile vastab. Oma mulje põhjal tundub siiski, et lugu on edasi antud veenvalt ja läbimõeldult.
Filmi keskmes on Frankensteini ja tema loodud olendi vaheline isa-poja dünaamika, mis mõjub mõlemale äärmiselt toksiliselt. Kohe pärast olendi elluäratamist valdab Frankensteini kahetsus ja vastumeelsus, samas kui äsja „sündinud“ olend tunneb segadust ja vajadust läheduse järele. Frankenstein ei suuda talle seda pakkuda ning reageerib olendi vajadustele valesti, tõrjudes ja karistades teda korduvalt.
Filmi atmosfäär on sünge, gootiline ja rõhuv, mis muudab selle mõjusaks ja usutavaks. Visuaalselt on film küll kaunis, kuid mitte samal viisil nagu „Rongiulmad“ või „Sentimentaalne väärtus“, mille puhul mängisid suurt rolli värvipaletid ja looduslik valgus. Siin tõusevad esile pigem disainilised elemendid. Produktsiooniga on nähtud palju vaeva: võttepaigad on detailirohked ning kostüümid hoolikalt läbimõeldud.
Eriti muljetavaldav on grimm. Jacob Elordi, kes kehastab Frankensteini olendit, ei ole kujutatud rohelise ja poltidega kaetud stereotüübina, vaid kahvatu, armiline ja realistlik. Just nendes kategooriates pälvis film ka Oscaritel tunnustust ning igati põhjendatult.
Kõige silmapaistvam oli minu jaoks Jacob Elordi esitus. Sageli kujutatakse seda tegelast kohmaka ja hirmuäratava koletisena, kuid siin on ta õrn, tundlik ja kohati lausa lapselik oma haavatavuses. Elordi toob veenvalt esile olendi sisemise valu ja teadlikkuse sellest, et ta ei soovinud kunagi sündida. Tema roll pälvis ka Oscari nominatsiooni.
Minu jaoks ei olnud see film midagi erakordset, kuid sellegipoolest toimis see hea sissejuhatusena loosse endasse. See on mõjus ja visuaalselt tugev tõlgendus kirjandusklassikast, mis pakub vaatajale nii esteetilist kui ka emotsionaalset kogemust.
8. „Salaagent“
Brasiilia linateos, mis käsitleb kohaliku poliitika, ajaloo ja diktatuurirežiimi keerukusi. Film annab üsna põhjaliku ülevaate sellest, milline oli Brasiilia 1970. aastate lõpus ja millised sündmused seal aset leidsid. Samas oli see film mulle väheste eelteadmiste tõttu kohati raskesti jälgitav.
Peategelaseks on São Paulo ülikooli endine professor Armando, kes põgeneb paanikas Recifesse pärast kokkupõrget korporatiivsete ja poliitiliste huvidega. Teda jälitab surmaotsus, mille taga on režiimiga seotud mõjukas ärimees, kellega Armandol kunagi lahkarvamused tekkisid. Ka uues linnas ei ole tal turvaline, mistõttu võtab ta kasutusele varjunime „Marcelo“ ja peatub varjupaigas, mis on mõeldud teistele režiimi eest põgenejatele. Nii saab temast omamoodi „salajane agent“ omaenda elus, püüdes lihtsalt ellu jääda.
Film kasutab jutustamisvõtet, kus lisaks peategelase loole jälgitakse ka mitmeid kõrvalnarratiive. Esialgu võivad need tunduda ebaolulised, kuid lõpuks aitavad need luua tervikliku pildi ning filmi lõpuks langevad kõik pusletükid paika.
Visuaalselt jäi eriti silma filmi elav ja värviküllane tonaalsus, mis aitab luua tugeva atmosfääri. Ka vaatajal, kes pole kunagi Brasiilias käinud, on lihtne tunnetada sealset igapäevaelu ja keskkonda.
Peaosa kehastanud Wagner Moura oli nomineeritud Oscaritel parima meespeaosatäitja kategoorias. Kuigi tema esitus ei olnud minu jaoks kandidaatide seast kõige meeldejäävam, suutis ta veenvalt kujutada tavalist inimest, kellest saab „riigivaenlane“ pelgalt oma põhimõtetele kindlaks jäämise tõttu.
Kokkuvõttes meeldis mulle film väga, kuid teiste kandidaatidega võrreldes ei jätnud see kõige sügavamat muljet. Samas on täiesti mõistetav, miks see oma kodumaal nii edukaks osutus. Tõenäoliselt oleks minu vaatamiskogemus olnud veelgi tugevam, kui mul oleks olnud parem ülevaade Brasiilia ajaloost.
7. „Rongiulmad“
Väga kauni visuaaliga liigutav film, mis kulgeb aeglases tempos koos peategelase Robert Grainieri eluga. Vaataja saadab teda varasest noorusest kuni elu lõpuni. Filmi keskseks teemaks võib pidada looduse muutumine ajas, eriti seoses tööstuse arenguga.
Robert on sügavalt looduslähedane inimene – ta kasvab üles metsade keskel ning töötab suure osa oma elust metsaraiujana. Koos kaaslastega aitab ta kaasa raudteevõrgu laienemisele.
Aastate jooksul puutub ta kokku vägivalla, ebaõigluse ja ohtlike olukordadega. Lugu hõlmab ajavahemikku 1917–1968, jälgides Grainieri elu metsalaagrites ja raudteel. Seal kogeb ta sügavaid isiklikke tragöödiaid ning on tunnistajaks üleminekule käsitsitöölt mehhaniseerimisele.
Robert on vaikne, täpselt nagu loodus ise. Filmis ei ole palju sündmustikku ning see mõjub kohati argipäevase ja vaoshoituna. Just see toob esile mõtte, et ka näiliselt lihtne või „tühine“ elu võib sisaldada sügavaid ja tähenduslikke kogemusi. Vaataja kogeb koos peategelasega nii armastust kui ka leina. Aja jooksul õpib Robert nägema metsas nii ilu kui ka brutaalsust ning leidma tähendust ka puudes, mille ta ise on langetanud. Filmis joonistub selgelt välja konflikt ürgse looduse ja peatamatu industrialiseerumise vahel.
Visuaalselt on film erakordselt nauditav. Värvipalett on läbimõeldud ning operaatoritöö silmapaistev. Tähelepanuväärne on ka see, et ligikaudu 99% filmist on üles võetud looduslikus valguses, mis annab tervikule väga tõetruu ja intiimse tunnetuse. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks film mõjub nii ehtsa ja vahetuna.
Mulle meeldis see film väga. Pärast vaatamist jäi sisse kerge tühjustunne, kuna see oli üllatavalt emotsionaalne. Mulle meeldis, kuidas film kulges vaikselt, kuid suutis siiski endast tugeva jälje jätta. Samas on mul kahju, et see ei pälvinud Oscaritel parima operaatoritöö auhinda, kuigi oli selles kategoorias nomineeritud. Veelgi enam on kahju, et film ilmus Netflixis, mitte kinolinal – suurel ekraanil oleks selle visuaalne ilu tõenäoliselt veelgi mõjusamalt esile tulnud.
6. „Bugonia“
Tegu on väga kummalise, kuid samas intrigeeriva filmiga, mis käsitleb inimkonna enesehävituslikku käitumist, vandenõuteoreetikute radikaliseerumist ning korporatiivset ebainimlikkust.
Film jälgib Teddyt (Jesse Plemons), vandenõuteoreetikut, kes röövib mõjuka tegevjuhi Michelle Fulleri (Emma Stone). Teddy on veendunud, et Michelle on Andromeeda galaktikast pärit tulnukas, kelle eesmärk on Maa hävitamine ja nii-öelda kolooniate kokkuvarisemise sündroomi põhjustamine. Abiliseks kaasab ta oma nõo, kellega koos hoiab Michelle’i kinni oma keldris. Teddy viib tema peal läbi korduvaid teste ja ülekuulamisi, püüdes sundida Michelle’i oma väidetavat maavälist päritolu tunnistama, et takistada tema oletatavaid plaane. Michelle seevastu ei allu survele.
Film kujuneb pingeliseks psühholoogiliseks vastasseisuks, mis seab kahtluse alla, kas Michelle on tõepoolest tulnukas või on Teddy hoopis eksiteel ja ohtlikult petlik oma uskumustes. Lugu on jutustatud oskuslikult, sundides ka vaatajat sama küsimuse üle pead murdma. Film mängib teadlikult ootustega ning juhib vaatajat korduvalt eksiteele, hoides tõde viimase hetkeni varjul.
Näitlejatöö on veenev ja mõjuv. Emma Stone teeb järjekordselt tugeva rolli, kuid eriti paistab silma Jesse Plemons, kelle kehastatud tegelane mõjub häirivalt usutavana. Tema roll on nii veenev, et seda vaadates on lihtne unustada, et tegemist on fiktsiooniga. Kahjuks ei pälvinud Plemons selle eest Oscari nominatsiooni, kuid Stone oli taas tugev kandidaat. Esiletõstmist väärib ka filmimuusika – stiililiselt omapärane, kuid väga tõhus pingelooja, mis sobitub filmi üldise atmosfääriga.
Tõenäoliselt ei sobi see film kõigile, kuna on väga veider ja kohati jälk. Mulle aga meeldis see väga – loo absurdsus suutis mind kohati isegi naerma ajada. Tegemist on filmiga, mis on kindlasti lõpuni vaatamist väärt.
5. „Marty Supreme“
„Marty Supreme“ on film, mis tekitas minus erakordselt tugeva stressitunde. Ma ei ole ammu kinosaalist lahkunud sellise kergendusega, et film lõpuks läbi sai. See ei tähenda aga, et tegu oleks halva filmiga, vaid vastupidi. Pinge ja rahutus tulenevad just loo intensiivsusest. Film põhineb pealiskaudselt lauatennisilegendi Marty Reismani elul.
Loo keskmes on ambitsioonikas ja egoistlik Marty Mauser – liigselt enesekindel lauatennisemängija, pettur ja kingamüüja New Yorgi Lower East Side’ilt. Ta on valmis minema läbi tule ja vee, et saavutada oma unistus olla oma ala parim. Teiste kaasamine ei ole tema jaoks lihtne, kuid Marty on nutikas manipuleerija. Et teenida raha Jaapani meistrivõistlustel osalemiseks, veedab ta aega amatööre üle kavaldades.
Tema teekond ei kulge aga sugugi sirgjooneliselt. Plaanid lähevad pidevalt luhta ning narratiiv hargneb ootamatute kõrvalepõigete kaudu. Lisaks satub ta keerulisse armusuhtesse oma lapsepõlvesõbra Racheliga, mis muudab olukorra veelgi kaootilisemaks.
Film käsitleb kinnisideed ja selle hinda, perfektsionismi, aga ka täiskasvanuks saamist ja vastutust. Pinge kasvab järk-järgult – iga vale samm viib Marty aina sügavamale probleemide keerisesse. Kuigi ta ei ole eriti sümpaatne tegelane, tekib vaatajal siiski soov talle kaasa elada. Aja jooksul muutub see aga üha keerulisemaks, sest lootus hääbub ning Marty muutub aina enesekesksemaks ja nartsissistlikumaks.
Filmi teeb eriti tugevaks peaosatäitja Timothée Chalamet. Erinevalt tema tavapärastest „ilusa poisi“ rollidest on Marty robustsem ja karmim, mis võimaldab näitlejal täielikult karakterisse sulanduda. Chalamet kehastab Martyt väsimatu ja närvilise energiaga, mida toetab pidev solvumistunne ja enesehaletsus. Samal ajal on tema tegelane karismaatiline, kuid tüütult enesekeskne – „kõige huvitavam ja samas kõige ärritavam inimene ruumis“.
Rolli ettevalmistuseks veetis Chalamet väidetavalt ligi seitse aastat lauatennist harjutades ning tegi suure osa mängustseenidest ise. Tema esitust tunnustati Oscari nominatsiooniga parima meespeaosatäitja kategoorias ning teda peeti pikalt ka favoriidiks, kuigi auhind lõpuks temale ei läinud. Põhjus selleks on teadmata, kuid aimatavasti mängis rolli viimase hetke sotsiaalmeedia vastukaja, mis Chalamet ümbritses.
Lisaks paistis silma filmi kiire ja intensiivne montaaž, mis suurendas pinget ja ärevust. Üldmuljena avaldas muljet filmi energiline teostus ja põhjalik karakteriuuring. Ka turundus oli märkimisväärselt hästi läbi mõeldud.
Kokkuvõttes on tegemist väga tugeva, kuid kurnava filmiga. Võimalik, et teisel vaatamisel ei mõjuks see enam nii stressirohkelt, kuid juba esmakordne kogemus jäi pikaks ajaks meelde.
4. „Üks võitlus teise järel“
Tegemist on mõjuka ja tugeva sõnumiga filmiga, mis käsitleb poliitilist revolutsiooni, äärmuslust, turvalisust ja vanemlust. Lisaks puudutab see mustanahaliste naiste seksuaalset vabadust ja enesemääramisõigust. Film kritiseerib nii parem- kui ka vasakäärmusluse ligitõmbavust ning näitab, kuidas polariseeruvad vaated sünnivad sageli inimsuhete hinnaga. Samuti uurib see, mis saab läbikukkunud poliitilistest liikumistest, vananevatest revolutsionääridest ja ideaalidest, mis kunagi ei realiseeru.
Süžee järgib Bob Fergusoni (Leonardo DiCaprio), kunagist revolutsionääri ja nüüdseks läbipõlenud üksikisa, kes on sunnitud päästma oma teismelist tütart, kui vana vaenlane minevikust taas välja ilmub. Selle käigus peab ta silmitsi seisma ka omaenda minevikuga ning mõistma, mida tema idealism on talle maksma läinud. Filmi pealkiri viitab lõputule võitluste tsüklile – nii neile, mis on juba peetud, kui ka neile, mis seisavad alles ees.
Film on meisterlikult ülesehitatud, pingeline ja tempokas algusest lõpuni. Minu jaoks oli selle tipphetk maanteel toimuv tagaajamisstseen. Steven Spielberg on öelnud, et kuigi filmis leidub absurdikomöödia elemente, tuleb seda võtta tõsiselt, sest selle sõnum on tänapäevalgi äärmiselt aktuaalne: „See viib asjad nii kaugele, et tahad naerda, sest kui sa ei naera, hakkad karjuma – see on liiga tõeline.“
Näitlejatöödest jäid enim silma Chase Infiniti ja Sean Penn, kes kehastas filmi antagonisti – konservatiivset sõjaväeohvitseri. Penn pälvis oma rolli eest ka parima meeskõrvalosatäitja Oscari, mis on igati mõistetav, kuigi isiklikult ei olnud ta minu esimene eelistus selles kategoorias. Seevastu jäi Chase Infiniti, kes andis peategelase tütrena väga usutava ja inimliku esituse, nominatsioonist ilma, kuigi minu hinnangul oleks ta seda väärinud. Ta tõi Willa tegelaskujule nii intensiivse haavatavuse kui ka terava enesekindluse.
Samuti olid Leonardo DiCaprio ja Benicio del Toro olid Oscaritele nomineeritud, kuid kumbki ei võitnud. DiCaprio tegelane erineb tavapärasest märulikangelasest – ta on ebalev ja hirmunud, ning seda annab näitleja veenvalt edasi. Del Toro kehastab seevastu rahulikku ja tasakaalukat Senseid, kes suudab ka kaootilistes olukordades säilitada kontrolli. Kuigi mõlemad esitused olid tugevad, siis ikkagi ei tõusnud need teiste nominentide kõrval esile.
Minu jaoks oli see üks neist filmidest, mille puhul oli juba ette aimata, et Ameerika Filmiakadeemia seda soosib – mida kinnitas ka filmi edu auhinnagalal. Kuigi filmi sõnum on mõjus, ei tekitanud see minus pärast vaatamist eriti tugevat emotsiooni. See ei pakkunud midagi märkimisväärselt uut ning jäi seetõttu pigem kergesti ununevaks.
3. „Patused“
Seda filmi vaatama asudes ei olnud ma selle sisuga peaaegu üldse kursis, mistõttu tuli mulle suure üllatusena, et tegemist ei ole ainult õudusfilmiga, vaid lausa vampiirilooga.
Filmi keskmes on Moore’i kaksikvennad Smoke ja Stack, kes naasevad Mississippisse pärast töötamist Chicago maffia heaks. Nad ostavad vana veski ja muudavad selle juke joint’iks, kasutades oma varasemaid kogemusi, et äri edukalt käima lükata. Peagi korraldavad nad suure peo, kuhu kaasavad oma lähedased, ning kõik näib kulgevat hästi, kuni uksele ilmuvad üleloomulikud külalised, kes osutuvad vampiirideks.
Film uurib rassi, folkloori ja usu kokkupuutepunkte. Vampiirid sümboliseerivad siin süsteemset rassismi ja kultuurilist omastamist – nad püüavad „tarbida“ ja endale haarata mustanahaliste kunsti, rõõmu ja esivanemate jõudu. Nendele vastu astumiseks kasutavad tegelased bluusimuusikat kui spirituaalset ja esivanematelt pärit vastupanuvormi. Film rõhutab muusika ja pärandi olulisust, näidates, kuidas need ei ühenda üksnes kogukonda, vaid toimivad ka kaitsemehhanismina. Samuti põimib teos üleloomulikud õudused päriseluliste ajalooliste traumadega, viidates näiteks Ku Klux Klani terrorile ja rassilisele vägivallale.
Kuigi ma ei ole tavaliselt õudusfilmide fänn, meeldis see film mulle väga. See ei olnudki niivõrd hirmutav, kuivõrd sisuliselt köitev – mind paelusid eelkõige selle sõnum ja süžee. Vampiirilugusid on palju, kuid see film mõjus erakordselt originaalsena ning eristus selgelt teistest omataolistest.
Film püstitas ka märkimisväärse rekordi, kogudes Oscaritel 16 nominatsiooni, millest võitis neli: parima meespeaosatäitja, parima filmimuusika, parima algupärase stsenaariumi ja parima operaatoritöö kategoorias.
Muusika oli filmi üks keskseid elemente ning Oscari võit selles kategoorias oli igati õigustatud. Michael B. Jordani näitlejatöö oli samuti tipptasemel – kahe erineva karakteri kehastamine mõjus veenvalt ja nüansirikkalt. Samas on mul kahju, et Miles Caton, kes mängis vendade nõbu ja üht keskset tegelast, jäi nominatsioonist ilma, kuigi tema esitus oli väga tugev.
Kokkuvõttes oli see minu jaoks üks suurimaid üllatajaid – film, mis ületas ootusi nii oma originaalsuse kui ka sisulise sügavuse poolest.
2. „Hamnet“
„Hamnet“ on äärmiselt liigutav film, mis põhineb samanimelisel romaanil. Lugu kujutab ümber William Shakespeare’i ja tema naise Agnese elu, keskendudes nende perele ning pojale Hamnetile, kes sureb 11-aastaselt katku. Poja kaotusele järgneb pikk leinaperiood, mida film avab nii Agnese kui ka Williami perspektiivist.
Agnes kogeb leina kui füüsilist ja kõikehõlmavat kohalolu. Ta tõmbub vaikusesse ja isolatsiooni, tundes kaotuse raskust oma igapäevaelus. Juba noorest east peale on ta olnud väga looduslähedane ning tal on tugevad ravitsemisoskused. Poja kaotus paneb teda aga küsima, kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, mis viib sügavate süümepiinadeni.
Williami reaktsioon võib esialgu jätta mulje, justkui ta hülgaks Agnese. Ta naaseb Londonisse ja matab end teatrisse, justkui põgenedes reaalsuse eest. Hiljem selgub aga, et tema töö ei ole pelgalt põgenemine, vaid meeleheitlik katse toime tulla kaotusega, mida ta ei suuda sõnades väljendada – ta teeb seda läbi kunsti. Selle protsessi tulemusena sünnib „Hamlet“.
Film käsitleb leina äärmiselt tundlikult ja realistlikult, pannes ka vaataja seda koos tegelastega kogema. Jessie Buckley, kes kehastab Agnest, on fenomenaalne – ta suudab edasi anda tohutul hulgal emotsioone ainuüksi näoilmete ja kehakeele kaudu. Tema näitlejatöö oli kahtlemata üks aasta mõjukamaid ning seda kinnitab ka tema edu nii Oscaritel kui ka teistel filmiauhindadel. Parima naispeaosatäitja kategoorias pälvis ta auhindu pea igal galal, kus ta nomineeritud oli. Kokku on ta võitnud lausa 42 auhinda.
Paul Mescal, kes kehastab William Shakespeare’i, oli samuti väga veenev. Alguses kahtlesin, kui hästi ta sellesse rolli sobib, kuid filmi lõpuks olin kindel, et see on täpselt temale mõeldud. Lisaks andis filmi lõpp tema rollile eriti tugeva kaalu. Seetõttu oli minu jaoks suur pettumus, et ta ei pälvinud Oscari nominatsiooni.
Veelgi enam on mul kahju Jacob Jupest, kes kehastas väikest Hamnetit. Tema näitlejatöö võttis mind sõna otseses mõttes jalust. Ammu ei ole ma näinud nii andekat lapsnäitlejat ning ausalt öeldes tegi ta silmad ette nii mõnelegi täiskasvanust näitlejale.
Kokkuvõttes on tegemist filmiga, mis on vaatamist igati väärt. Eriti mõjus oli viis, kuidas see käsitles leina. Liigutav on mõte sellest, et lein on kirjutanud Shakespeare’i kadunud poja tuhendeteks aastateks ajalukku ning läbi selle on ka tema pojal olnud võimalus realiseerida oma unistus teatrilavale jõuda, isegi peale surma.
1. „Sentimentaalne väärtus“
See Norra film on võitnud minu südame kogu eluks. Film käsitleb äärmiselt kompleksseid ja kohati süngeid teemasid nagu emotsionaalset seotust minevikuga, põlvkondadeülest traumat, vanemlikku hülgamist ning piire kunsti ja päriselu vahel.
Film keskendub Norale, teatrinäitlejale, kes pärast ema surma puutub koos õe Agnesega üle pika aja taas kokku oma isa Gustaviga. Gustav, kunagine tunnustatud filmitegija, kes hülgas oma pere aastaid tagasi, naaseb tütarde ellu sügavalt isikliku stsenaariumiga. Ta soovib teha comeback-filmi oma ema enesetapust ning plaanib selle üles võtta nende endises perekodus Oslos. Gustav pakub peaosa Norale, kuid nende keerulise mineviku tõttu keeldub Nora rollist. Seejärel asendab Gustav ta noore Hollywoodi tähe Rachel Kempiga. Aegamööda püüab Gustav siiski oma tütardega kontakti taastada, kuid õdedel on raske teda uuesti omaks võtta ja minevikku andestada.
Kuigi film on kohati melodramaatiline, keskendub see eelkõige paranemise võimalikkusele, mitte lihtsalt sunnitud äraleppimisele. See esitab küsimuse, kas mõistmine ja avatud suhtlus on piisavad, et ületada aastatepikkune võõrandumine.
Filmi vaatama minnes ei olnud mul peaaegu mitte mingit ettekujutust, mida oodata. Kohati kahtlesin, kas selline kooslus üldse toimib, kuid lõpuks olin meeldivalt üllatunud – kõik töötas erakordselt hästi. Näitlejatöö oli silmapaistev ning emotsioonid anti edasi loomulikult ja siiralt, ilma liigse pingutuseta. Ka fakt, et kõik peamised näitlejad (Renate Reinsve, Inga Ibsdotter Lilleaas, Stellan Skarsgård ja Elle Fanning) pälvisid Oscari nominatsiooni, räägib enda eest. Isiklikult oleksin enim soovinud võitu näha Reinsve ja Skarsgårdi puhul, kellest viimane oleks minu hinnangul olnud parima meeskõrvalosatäitja kategoorias enam kui väärt võitja.
Tegemist ei ole õnneliku filmiga, kuid ometi mõjub see kummalisel moel nagu soe kallistus. Filmis toimub korraga nii palju ja samas nii vähe – see ei muutu kordagi igavaks ning iga hetk on täidetud rahuliku, koduse inimlikkusega. Skandinaavialik vaoshoitus ja minimalism loovad atmosfääri, kus vaikus räägib rohkem kui sõnad. Kohati tekib tunne, nagu ei vaatakski filmi, vaid kellegi päriselu. See ei keerle tõe ümber, vaid vaatab sellele otse otsa – vaikselt, hellalt ja ausalt. Kinosaalist lahkudes oli mu süda väga raske.
Peale kõige on film ka visuaalselt väga nauditav ja kena. Selle aeglane, argipäevane kulg ning värvipalett loovad terviku, mis on ühtaegu nii rahustav kui ka kaasahaarav. Skandinaavialik atmosfäär kandub vaatajani otse läbi ekraani.
Pärast filmi nägemist olen korduvalt mõelnud, kas lisada see oma Letterboxdi top 4 hulka – minu jaoks oli see lihtsalt nii hea. Kuigi film pälvis väljateenitult parima võõrkeelse filmi Oscari, jään mina siiski igatsema ka parima filmi auhinda. Tõenäoliselt vaatan seda filmi tulevikus veel ja veel, kuid praegu ei jää mul muud üle, kui oodata hetke, mil see DVD-na müügile jõuab.
Eestlaste jaoks on märts ja aprill kummalised kuud. Akna taga särab paljulubav päike, linnud laulavad ja annavad märku, et nad on tagasi, ning esimesed lumikellukesed pistavad pead mullast välja. Kui märtsikuu päike esimest korda klassiruumi aknast sisse piilub, peaksime tundma end energiast pungil olevana. Reaalsus koridorides on aga sageli risti vastupidine: klassitäis õpilasi haigutab üheskoos, kontrolltööd täituvad aeglasemalt kui tavaliselt ning kohvimasina järjekord on pikem kui kunagi varem. Tere tulemast kevadväsimuse aega.
Mis meie kehaga tegelikult kevadväsimuse ajal toimub?
Kevadväsimus ei ole müüt ega laiskus. See on täiesti reaalne psühholoogiline seisund, kus meie keha püüab kohaneda suurte muutustega. Talvel on keha harjunud „säästurežiimiga“ – pimedus soodustab melatoniini ehk unehormooni tootmist. Kui aga valguse hulk järsult kasvab, peab keha hakkama tootma rohkem serotoniini ehk õnnehormooni. See hormonaalne ümberhäälestumine on kehale kurnav protsess, mis sarnaneb veidi arvuti tarkvarauuendusega: süsteem on maas, kuni uued seaded paika saavad.
Kevadperioodiks on meie vitamiinivarud (eriti D- ja C-vitamiin) sageli miinuses. Kui lisada siia veel kooliaasta lõpusirgega kaasnev pinge (viimased kontrolltööd, eksamite ettevalmistus ja uurimustööde tähtajad), on tulemuseks vaimne ja füüsiline kurnatus.
Kuidas kevadväsimusest võitjana välja tulla?
Selleks, et mai lõpuni vastu pidada ja suvele mitte vastu minna kurnatuna, tasub rakendada mõnda lihtsat strateegiat:
Valgusravi kohe hommikul
Niipea kui ärkad, tõmba kardinad lahti. Päikesevalgus annab ajule märku, et melatoniini tootmine tuleb lõpetada. Kui vähegi võimalik, jaluta osa kooliteest – 15 minutit hommikust päikest on palju efektiivsem kui kofeiin.
Toida aju õigesti
Suhkur ja kiired süsivesikud annavad hetkelise energiasööstu, millele järgneb järsk kukkumine. Vali selle asemel pähklid, puuviljad ja täisteratooted. Ära unusta vett – tihti on peavalu ja uimasuse taga lihtsalt vedelikupuudus.
Nutivaba tund enne und
Kevadine valgus hoiab meid kauem ärkvel, kuid kvaliteetseks uneks vajame rahu. Pane telefon käest tund aega enne magamaminekut. Ekraani sinine valgus petab su aju arvama, et on alles päev, ja nii jääbki sügav uni tulemata.
Liigu mõõdukalt
Sa ei pea jooksma maratoni. Piisab kiirest jalutuskäigust värskes õhus. See ergutab vereringet ja viib ajju hapnikku, mis aitab õhtul õppimisele paremini keskenduda. Päevas võiks liikuda vähemalt 30 minutit.
Kevad on taastumise aeg ja on täiesti normaalne, et see protsess võtab veidi aega. Ole enda vastu kannatlik. Kui tunned, et pea on „paks“, tee paus, ava aken ja hinga sügavalt. Suvevaheaeg on juba silmapiiril, kuid selleks, et seda täiel rinnal nautida, peame enda tervise eest hoolitsema just nüüd.
tEST: Kas sind on tabanud kevadväsimus?
Vasta järgmistele küsimustele ausalt JAH või EI.
Kas hommikul äratuskella helisedes on sinu esimene mõte: „Veel viis minutit… või viis tundi?“?
Kas sa leiad end vahetunnis tühja pilguga aknast välja vaatamas, suutmata meenutada, mis eelmises tunnis räägiti?
Kas treppidest kolmandale korrusele ronimine tundub sel nädalal nagu teekond Mount Everesti tippu?
Kas su peamine „toidugrupp“ on viimasel ajal olnud kohv, energiajook või šokolaad?
Kas sa oled hakanud unistama suvevaheajast juba esimese tunni ajal (isegi kui on alles esmaspäev)?
Kas su tuju kõigub kiiremini kui märtsikuu ilm – ühel hetkel rõõmus, teisel hetkel täiesti tüdinud?
Tulemused
0–2 JAH-vastust: Kevadine energiapomm! Õnnitleme! Sinu „akud“ on täis ja kevadine päike annab sulle vaid hoogu juurde. Jätka samas vaimus ja jaga oma energiat ka pinginaabriga!
3–4 JAH-vastust: Kerge kevadine uinak. Sinu keha hakkab talverežiimist välja tulema, aga see võtab veel veidi aega. Proovi varem magama minna ja veeda rohkem aega õues – värske õhk teeb imesid!
5–6 JAH-vastust: Kevadväsimuse meister. Appi! Sa oled ametlikult kevadväsimuse küüsis. Sinu keha karjub vitamiinide, päikese ja puhkuse järele. Võta artiklis toodud nõuandeid kuulda: alusta klaasist veest, loobu nutiseadmest enne und ja vaata, kuidas jõud tasapisi tagasi tuleb.
Elu algab hiilivalt, peaaegu märkamatult, nagu vesi, mis hakkab rannapiirilt taganema, jättes selja taha mälestuse soojast suvest ja muretust lapsepõlvest. Väikese lapsena ei tunne sa rütmi kurnavat raskust, sa tunned ainult hetke – päikese paitust nahal või lume kriginat taldade all. Maailm on suur, avar ja täis lubadusi, kuni ühel päeval klõpsatab lukk kinni.
Kool kehtestab oma kompromissitu rütmi, surudes su loovuse ja energia nelja seina vahele, kus esmaspäevast reedeni on su ainus reaalsus tahvel ja kella aeglane tiksumine. See on esimene kord, kui sa puutud kokku selle süsteemse mõõnaga, kus su sisemine elujõud hakkab kahanema, asendudes tuima kohustusega. Koju jõudes ei ole sa enam seesama laps, kes uksest välja jooksis; sa oled tühjaks pigistatud kest, kelle viimnegi jaks kulub kodutööde rägastikule, et valmistuda järgmiseks identseks päevaks.
Selles ahelas tekib esimest korda ootus – see neetud lootus, et kuskil eespool on vabadus. Nädalavahetus tormab mööda absurdse kiirusega, jättes sulle vaevu aega hinge tõmmata, et siis anda teed sellele neetud esmaspäeva hommikule, mis tundub nagu järjekordne hoop näkku.
Iga aastaga muutub see vabaduse ootus intensiivsemaks, peaaegu valusaks, sest meie aju januneb nädalavahetuse kange dopamiinilaksu järele, lootes kompenseerida viit päeva vaimset vangistust. Kuid pühapäeva pärastlõunal, kui vari akna taga pikeneb, vajub meeleolu nii sügavale, et tekib kurnav tühimik, must auk rinnus, mis imeb endasse igasuguse rõõmu. See on emotsionaalne mõõn, mis kordub nädalast nädalasse, aastast aastasse, kuni sellest saab su elu põhitoon.
Me arvame, et see on ajutine faas, et põhikooli lõpetamine toob leevendust, kuid vaata – kes tuleb õlale koputama: keskkool oma veelgi rangemate nõudmiste ja suuremate ootustega. See on nagu lõputu trepp, kus iga aste on eelmisest kõrgem ja raskem, kuid vaade tipust ei muutu kunagi.
Pärast neid kolme aastat loodad sa siiralt, et oled lõpuks vaba, et nüüd algab „päris“ elu, aga see mõte ei suuda õitsema minna, sest mängu tulevad ülikool ja töö. Sa leiad end istumas järjekordses loengus või kontorilaua taga, vahtimas ekraani, mis peegeldab su enda väsinud pilku, ja avastad õudusega, et reeglid on jäänud samaks. Ainult panused on suuremad.
Kooli kontrolltöö on asendunud kvartaliaruandega, õpetaja kurjustamine ülemuse passiiv-agressiivse e-kirjaga ja see helge kolmekuuline suvevaheaeg on kuivanud kokku kahenädalaseks puhkuseks, mida sa planeerid kuid ette nagu mingit kriitilist sõjalist operatsiooni, teades, et iga sekund sellest peab olema maksimaalselt „nauditav“, sest järgmist tuleb oodata terve igaviku.
Oleme treenitud ootama, me oleme muudetud ootamise professionaalideks. Ootame kella viit, et saaks lõpuks „elama“ hakata; ootame reedet, et saaks end unustusse juua või magada; ootame kuupalka, et maksta arvete eest, mis võimaldavad meil järgmisel kuul jälle tööle minna. See on suletud ring, kus iga samm on ette määratud.
Saaremaa Gümnaasiumi kunstiõpetaja Külli Mänd võib klassiruumis tunduda kui avatud raamat, kuid temas peitub nii mõndagi üllatavat, mida enamik ei tea.
Ühel reedesel pärastlõunal võtsin ta korraks kõrvale. Veetsime koos tunni, mille jooksul maalisime teineteist ja vestlesime erinevatel teemadel – kunstist ja Külli elust kuni reisimise ja muude põnevate mõteteni.
Viska videole pilk peale ja avasta ise, mida uut Külli kohta teada saad!
Raadio on meediakanal, mida noorem põlvkond kipub nägema kui „vanavanemate Spotify’d“. Tänapäeval on tavapärane, et muusika kuulamiseks pöördutakse voogedastusplatvormide poole, mitte ei lülitata sisse raadiot. Aga miks?
Tänapäeva noor ei viitsi internetist endale sobivat raadiokanalit otsida ja siis veel reklaame kuulata. Kas raadio on siis tõesti nii väärtusetu ja tähelepanu mitte vääriv meediakanal? Kindlasti mitte – raadios peitub enamat kui reklaamid või aastast 1998 pärit Kukerpillide pala.
Kui vaadata veidi statistikat, siis 2024. aastal Norras toimunud konverentsil tuli välja, et 18–29-aastaste seas moodustab raadio 16% kogu nende audiomeedia kasutusest. Siiski ei tähenda see, et raadio oleks inimeste elust kuhugi kadunud, sest 2025. aasta seisuga kuulas raadiot igapäevaselt üle poole miljoni eestlase ning üle 50-aastaste audiomeedia kasutusest moodustab raadio lausa 84%.
Miks noored vähem raadiot kuulavad?
Noorte madal raadiokuulamine tuleneb mitmest aspektist. Esiteks on noortele omaseks kujunenud massiline lühiformaadilise meedia tarbimine, mis on vähendanud nende tähelepanuvõimet märkimisväärselt. Teiseks eelistavad nad kohest meedia kättesaadavust, mida raadio neile ei paku.
Raadiot kuulates kaob võimalus valida täpselt endale sobivat sisu – olgu selleks muusika, uudised või taskuhäälingud. Seetõttu kuulavad noored märkimisväärselt vähem raadiot kui vanemad põlvkonnad.
Raadio väärtus kuulajale
Tihtipeale tõrjuvad inimesi raadiost eemale reklaamid või uudised. Tundub veider, et inimesed ei soovi vahetut info ammutamist nii kohaliku elu kui ka maailma sündmuste kohta. Raadiost uudiste kuulamine on üks lihtsamaid viise, kuidas infot kätte saada, sest see ei nõua paketi ostmist ega ajalehe sirvimist.
Samuti pakub raadio meelelahutust, mille hulka kuuluvad näiteks kuulajaid kaasavad mängud. Rock FM-i hommikuprogrammis viibides ütles saatejuht Kristjan Rabi samuti, et nende meelelahutus on tasuta. Meediakanalit, mis on samaaegselt nii informatiivne kui ka meelelahutuslik, ei tasu kindlasti tähelepanuta jätta.
Rock FM ja raadiotöö
4. veebruari hommikul käisime töövarjudena Rock FM-i hommikuprogrammi saatejuhtide Kristjan Rabi ja Robert Kõrvitsa juures. Nad tutvustasid meile oma igapäevatööd raadios ning näitasid kümnete tuhandete inimeste poolt armastatud hommikuprogrammi telgitaguseid.
Hommikuprogrammis osalemine andis selgelt aimu, kui palju vaeva näevad saatejuhid, et pakkuda kuulajatele kvaliteetset elamust. Nende päev algab värske ajalehe lugemise ja uue info kogumisega, mida hiljem eetris edasi anda. Samuti tehakse teadlikku tööd selle nimel, et raadios kõlavad laulud ei korduks ning sisu püsiks värske ja mitmekesine.
Meelelahutuslikkus ja jutukus on selle töö loomulik osa – oluline on hoida kuulaja tähelepanu ning täita eetriaeg sisukalt. Meelelahutuslikud olid nad ka kaadri taga, visates muhedat nalja ja muutes meie hommiku ääretult põnevaks. Nad valisid selleks päevaks teema, mille üle oli ka meil huvitav arutada, ning kutsusid meid isegi raadioeetrisse kaasa rääkima.
Pärast hommikuprogrammi lõppu tegi stuudio juht meile kontorituuri, näidates meile sama katuse all töötavaid ning paljude eestlaste poolt armastatud Retro FM’i ja SkyPlusi raadiotubasid ja tutvustades meile teiste raadiote saatejuhte ja telgitagustes töötavaid nägusid.
Raadio võimaliku kadumise kohta ütlesid Kristjan Rabi ja Robert Kõrvits: „Isiklikult me ei karda, et raadio on lähitulevikus kuhugi kadumas,“ väljendades sellega usku selle meediumi püsivusse.
See imetore hommikupoolik pani meid raadioinimeste tööd palju enam hindama. Saatejuhtide kogemusele tuginev arvamus annab kindlustunde, et raadio ei kao veel niipea kuhugi. Hoiame pöialt!
Kas sa oled olnud kunagi olukorras, kus suur magusaisu tuleb peale, aga ei tea, mida küpsetada? Nüüd pole enam vaja pead murda, sest Silmapiiri 20. väljaanne toob sinuni magusa hõnguga valiku Saaremaa Gümnaasiumi õpetajate lemmikutest.
Need koogi- ja tordiretseptid on just need, mida tasub kindlasti järele proovida!
Marii Kõrgesaar – Tagurpidi pirnikook
Vaja läheb
4–5 suuremat pirni
175 g võid, lisaks vormi määrimiseks
2 dl suhkrut
2,5 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2 muna
Valmistamine
Kooritud ja puhastatud pirnid lõika sektoriteks. Sulata pannil 25 g võid ja kuumuta kuni kerge pruunistumiseni. Pane pannile pirnitükid ja 1 sl suhkrut ning kuumuta kuni need karamellistunud.
Määri 20 cm koogi-/keeksivorm võiga. Tõsta pirnid vormi põhja.
Vahusta ülejäänud või suhkruga. Klopi ükshaaval hulka munad ning seejärel küpsetuspulbriga segatud jahu.
Tõsta tainas pirnidele ja silu. Küpseta 30–35 minutit eelkuumutatud 180 kraadises ahjus.
Serveerimiseks lase paar minutit jahtuda ning kummuta valminud kook alusele.
Sobib hästi ka vanillijäätisega.
Merje Tammai – Kirsikook
Koogipõhi
1 muna
1 pk vaniljesuhkrut
80 g suhkrut
125 g margariini
175 g jahu
Täidis
1 pk hapukoort (250g)
1 väike pakk vahukoort
1 pk vaniljesuhkrut
1 tl tärklist
sorts sidrunimahla
2 klaasi kivideta kompotikirsse
mandlilaaste
Valmistamine
Põhja jaoks: sulata margariin, vahusta munad, sega kuivained. Pane tunniks külmkappi tahenema, siis rulli lahtikäivasse (23 cm) küpsetusvormi nii, et servad jäävad veidi üles vormi seina katma. Pane põhja ka igaks juhuks küpsetuspaber.
Küpseta ahjus 15 min 220 kraadi juures.
Küpsetatud põhja peale laota mandlilaastud (võid need ka eelnevalt panni peal ära röstida) ja nende peale laota nõrutatud kirsid.
Täidise koostisosad lihtsalt omavahel segada ja valada kirssidele peale.
Uuesti ahju ja umbes 40 min 220 kraadi juures.
Lase kindlasti jahtuda!
Ülle Kreos – Ploomikook
Vaja läheb
170 g suhkrut
110 g võid
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
2 muna
12 suurt lillat ploomi
Peale
suhkrut
sidrunimahla
kaneeli
Valmistamine
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru suhkur ja või kausis kreemjaks ehk vahule. Sega juurde jahu, küpsetuspulber, sool ja munad, klopi korralikult läbi.
Tõsta tainas 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Poolita ploomid ning laota koogile, lõikepind ülal. Puista peale suhkrut ja kaneeli ning nirista peale sidrunimahla.
Küpseta umbes tund aega. Võta ahjust välja, lase jahtuda.
Kuna minul 20 cm läbimõõduga vormi ei ole, teen sellest kogusest ploomimuffinid, 12 tükki.
Muffinite küpsetusaeg oli u 30 min.
Laine Lehto – Sidrunimaitseline suvikõrvitsakook toorjuustukreemiga
Põhi
200 g võid
175 g suhkrut
3 muna
300 g riivitud suvikõrvitsat
2 sidrunit
1 tl vanilliekstrakti
2 tl küpsetuspulbrit
200 g nisujahu
Kreem
400 g toorjuustu
50 g võid
150 g tuhksuhkrut
paar spl sidrunimahla
Valmistamine
Vahusta või suhkruga kreemiks, lisa ükshaaval edasi vahustades munad. Lisa riivitud 2 sidruni koor ja 2 spl sidrunimahla. Seejärel lisa riivitud ja nõrutatud (pigista riivitud suvikõrvitsalt liigne vedelik välja) suvikõrvits. Viimasena lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja vanilliekstrakt. Vala tainas 20–24 cm suurusesse lahtikäivasse koogivormi ja küpseta 180-kraadises ahjus u 30–40 minutit. Kontrolli puutikuga koogi valmidust.
Jahuta kook täielikult. Lõika jahtunud kook pooleks. Kreemiks vahusta kõik koostisained ühtlaseks. Tõsta koogipõhi serveerimisalusele ja kata poole koguse kreemiga. Tõsta peale teine koogipõhi, kata taas kreemiga. Lase koogil enne serveerimist külmikus seista.
Tähti Puiestee – Doonaulained
Vaja läheb
200 g võid
200 g suhkrut
5 muna
300 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sl kakaopulbrit
2 purki kirsikompotti
750 ml piima
2 pk vanilje pudingupulbrit
4 sl suhkrut
175 g võid
300 g šokolaadi
Valmistamine
Vahusta omavahel toasoe või ja suhkur, lisa üksteise järel munad. Sõelu jahu, sega sisse küpsetuspulber ning lisa muna-või massile.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, silu 2/3 tainast üle kogu terve plaadi. Ülejäänud 1/3 tainale lisa kakaopulber, sega ning silu küpsetusplaadile heledale tainale.
Kurna kirsikompotist välja vedelik. Jaota nõrgunud kirsid tainale, vajuta õrnalt tainasse. Küpseta eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures 30 minutit.
Valmista piimast, pudingupulbrist ja 4 sl suhkrust vastavalt pudingupulbri pakil olevale juhendile puding. Lase pudingul täiesti ära jahtuda.
Kui puding on jahtunud, sega sl kaupa pudingusse 175 g toasoe või. Silu pudingu-võikreem jahtunud koogile.
Sulata šokolaad või koogiglasuur, kalla koogile, silu laiali ja lase jahtuda.
Eveli Kallas – Toorjuustukook kondenspiimaga
Põhi
125 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid
Kate
300 g kondenspiima
3 muna
400 g toasooja toorjuustu
Valmistamine
Purusta küpsised ning sega sulavõiga ühtlaseks. Suru lahtikäiva 24 cm koogivormi põhjale, pressi tugevasti kinni.
Klopi mikseriga toasoe toorjuust kohevaks, siis lisa ükshaaval vahustades munad ning viimasena kondenspiim.
Kalla saadud kreem ettevaatlikult küpsisepõhjale ja küpseta 175-kraadises ahjus 60 minutit, kuni kook hüübinud on.
Lülita ahi välja ja lase koogil täielikult jahtuda. (Veel parem, kui saad koogi varem valmis teha ja külmkapis hoida).
Serveeri kooki toormoosiga!
Marju Roberts – Brownie´d
Vaja läheb
200 g võid
100 g piimašokolaadi
100 g tumedat šokolaadi
3 muna
200 g suhkrut
100 g nisujahu
0,5 tl soola
0,5 tl vanilliekstrakti või 1 tl vanillisuhkrut
Valmistamine
Sulata või ja šokolaad kas pliidil või mikrolaineahjus. Kuna võid on nii palju, siis pole vesivannil sulatamine vajalik, küll aga peaksid kasutama tagasihoidlikumat temperatuuri ja aeg-ajalt segama.
Klopi munad ja suhkur mikseriga vahule. Lisa sulanud või- šokolaadisegu. Sega. Lisa jahu, sool ja vanilliekstrakt või -suhkur. Sega täiesti ühtlaseks. Kalla taigen küpsetuspaberiga kaetud vormi, kus segu ei jääks liiga õhukeseks. Küpseta 170-kraadises ahjus 25–30 minutit. Õiged brownie´d on pealt pragulised ja seest veel siit-sealt niisked.
Lase brownie´del jahtuda, sobib imehästi jäätisega!
Riina Haljas – Üks lihtne tort, kui palju marju käepärast
Vaja läheb
valmis õhukesi biskviitpõhjasid (kandilisi või ümmargusi)
mitu toru meelepärase maitsega kohupiimapastat
banaani
vahukoort
tuhksuhkrut
marju või konserv puuvilju ja soovi korral šokolaadi.
Valmistamine
Võta 1 biskviitkiht, pane serveerimisalusele ja kata ohtralt kohupiimapastaga, võid lisada peeneks hakitud banaane ja natuke marju; lisa järgmine biskviidikiht ja kohupiim ja nii tee mitu kihti. Lõpuks kata kogu kook üleni õhukese kihi kohupiimapastaga ja jäta vähemalt paariks tunniks külmkappi, et biskviit saaks mahlasem.
Siis vahusta vahukoor tuhksuhkruga. Maitse, kas on sinu jaoks piisavalt magus. Vahukoore kogus oleneb sellest kui paksu kihti vahukoort soovid. Enne serveerimist tõsta vahustatud vahukoor koogile ja kaunista paljude marjade ja šokolaadiga.
Tordi võib teha ka küpsistega, aga neid peab enne näiteks piimaga immutama, ja külmkapis peab enne söömist kauem seisma.
Linda Kivistik – Banaani-karamelli toorjuustukook (Banoffee stiilis)
Põhi
Purusta pool pakki või paar rohkem Digestive küpsiseid ja sega 100g sulatatud võiga. Suru segu koogivormi põhja.
Täidis
Lao põhjale 2–3 viilutatud banaani. Nirista peale keedetud kondenspiima (mida võid sobiva konsistentsi saamiseks vähese rõõsa koorega lahjendada).
Kate
Sega ühtlaseks massiks 400g toorjuustu, 200g Kreeka jogurtit, 3 muna ja umbes 100g suhkrut. Vala segu vormi.
Küpsetamine
Küpseta kooki 150-kraadises ahjus umbes 50–60 minutit, kuni kook on äärtest tardunud, kuid keskelt veel kergelt võdiseb. Parima tulemuse saamiseks lase koogil üle öö külmkapis selgineda.
Kas süsinikplaadiga jooksujalanõud teevad jooksja päriselt oluliselt kiiremaks või on nende mõju ülehinnatud ja need võivad olla jooksjale ohtlikud?
Kas süsinikplaadiga jooksujalanõud teevad jooksja päriselt oluliselt kiiremaks või on nende mõju ülehinnatud ja need võivad olla jooksjale ohtlikud?
„Uued tossud uued rekordid.“ Selline mulje jääb sageli uusi jooksurekordeid puudutavaid uudiseid lugedes. Viimastel aastatel on just süsinikplaadiga jooksutossud muutunud jooksumaailmas väga populaarseks. Praegu tahab pea iga alustav jooksja endale sellist tossu, millel oleks süsinikplaat ja õhkpadjad. Kuna neid kasutades on palju rekordeid , jääb mulje, et need tossud teevad igaühe automaatselt kiiremaks. Samas tekib küsimus, kas süsinikplaadiga tossud on tõesti väga kasulikud või on nende mõju ülehinnatud ja need võivad olla kasutajale ohtlikud.
Mitmed allikad ja uuringud on näidanud, et süsinikplaadiga tossud võivad parandada jooksu ökonoomsust 2–4%. See tähendab, et sama tempoga joostes kulub jooksjal 2–4% vähem energiat ning pikematel distantsidel, eriti maratonis, võib see anda mitu minutit parema tulemuse. Tippsportlaste jaoks on selline ajavõit väga oluline. Runrepeat´i läbi viidud uuringu järgi pakkusid kõige suuremat energiasäästu Nike Alphafly ja Nike Vaporfly. Need konkreetsed tossud on praegusel ajal maratoni jooksjate seas väga populaarsed.
Oluline oleks ka teada, mida see süsinikplaat jalanõu sees teeb ja mis on selle tööülesanne. Runlovers.it artikkel kirjeldab süsinikplaadi tööpõhimõtet nagu vedrut, mis alati taastab oma esialgse kuju. Süsinikplaat on õhuke, mõne millimeetri paksune väga jäik plaat, mis painutamise tagajärjel salvestab energia ning originaalasendisse jõudes vabastab energia. Süsinikplaat on nagu „turbo“ jooksutossu sees ning see annab kasutajale suuremat energiatagastust kui tavaline toss.
Igal tootel on ka omad puudused nii on ka süsinikplaadiga tossudel. Üks oluline aspekt on vigastuste risk. Mitmed allikad hoiatavad kasutajat ebastabiilsuse eest. Süsinikplaadiga võistlustossudel on tallas väga palju vahtu, mis summutavad lööke ning pakuvad ka suuremat energiatagastust. Kõrge tallakõrgus teeb tossu kurvides väga ebastabiilseks ning kogenematu jooksja võib kergesti hüppeliigest vigastada. Tuleb arvestada ka sellega, et tossud on loodud profisportlastele, mitte pühapäeva jooksjate jaoks. Profisportlastel on tugevamad jalalihased ning ta jookseb eelkõige pöia peal. Pühapäeva jooksja jookseb rohkem üle kanna ning sellepärast võib toss tunduda veidi ebamugav.
Mina kui võistlusspordiga tegelev sportlane näen süsinikplaadiga jooksutossu kui võistlusjalatsit, mis kohe kindlasti ei sobi alustavale jooksjale. Oman süsinikplaadiga naelikut mida kasutan võistlustel ja kiirete lõikude jooksmisel. Oma kogemusest võin öelda, et süsinikplaadiga naelikud teevad mind veidikene kiiremaks, kuid võin öelda, et jookseb mees mitte naelik. Sellepärast soovitan alustaval jooksjal süsinikplaadiga jalatsitest kõrvale vaadata. Parem oleks see raha kulutada oma treeningule, näiteks liituda kohaliku jooksuklubiga.
Kokkuvõtteks võiks jääda süsinikplaadiga jooksutossud eelkõige tippsportlastele, kes proovivad uusi rekordeid purustada. Tavalisel pühapäevajooksjal neid vaja ei ole ning võib rahumeeli nendest spordipoes mööda jalutada. See tark otsus säästab eelkõige pühapäevajooksja rahakotti ja vähendab vigastuste tekkimise riski.
Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.
On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt.
Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.
Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole.
Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda.
Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et “Kadunud laste arhiivi” temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn “grupiülevaatajaga” koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all… Ja neid lapsi liigub tuhandeid!
Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol.
Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse “siirderuumideks” või kui piima “kõõnitakse” või kui mõtteavaldus on “känklik” (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. 🙂
Aa, ja muide. Suure osa “Kadunud laste arhiivist” kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed!
Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole.
