Aprill on naljakuu ja nii võibki selle numbri kohta küsida, et kas tegu on Silmapiiri … või hoopis Sigmapiiriga?
Tegelikult on see natuke mõlemat. Ühelt poolt puudutame päris teemasid – istusime maha Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega ning TI-Hüppe tegevjuhi Ivo Visakuga, uurisime Kuressaare Bussijaama kui noorte kogunemiskoha tagamaid ning piilusime töövarjupäeval vallajuhtimise telgitagustesse. Samal ajal räägime ka sellest, et gümnaasiumi lõpp ei tähenda valmis vastuseid, vaid pigem esimest korda päriselt küsimist, et mis nüüd edasi?
Aga nagu aprillile kohane, ei jää me ainult tõsiste teemade juurde. Sigmapiirist leiab ka intervjuu kassiga, pilgu camp’i üle võlli esteetikasse ning ülevaate sellest, kes on meie kooli kõige suuremad aurafarmerid.
Istusime maha Saaremaa Gümnaasiumi esimese koolijuhi ja tänase TI-hüppe tegevjuhi Ivo Visakga, et rääkida tema teekonnast, õppetundidest juhina ning uutest väljakutsetest.
Saaremaa Vallavalitsuse hoone aadressil Lossi tn 1, Kuressaare
31. märtsil käisin ma töövarjutamas Saaremaa valla abivallavanemat ja sotsiaalvaldkonna juhatajat Kristi Sillartit. Sotsiaalvaldkonna juhatajana vastutab Kristi kogu Saaremaa valla sotsiaalhoolekande eest, lisaks planeerib sotsiaalvaldkonna eelarvet ja osaleb ka vallavalitsuse töös.
Selle päeva jooksul tekkis tunne, et Kristi töögraafik on midagi sellist, et 8 tundi magamist ja 16 tundi töötamist. Päev oli ülimalt tegus ja tempokas. Iga poole tunni tagant pidime me olema uues kohas ja tegelema uue probleemiga. Kui Kristi parajasti otseste tööülesannetega ei tegelenud, siis rääkis ta enamasti telefoniga või vastas e-kirjadele.
Päev algas minu jaoks kell 12.30, esiteks tutvustas Kristi mulle lühidalt Tallinna 10 majas tegutsevaid vallavalitsuse osakondi. Sain väikese ülevaate sellest, kuidas meie vallajuhtimine töötab, ning millised inimesed on selle eesotsas. Seejärel läksime lõunat sööma, sest kuigi minu jaoks hakkas „tööpäev“ pärastlõunal, oli Kristi tegelenud vallavalitsuse tööga juba kella 8st hommikul saati. Ka lõunat süües ei saanud Kristi täielikult puhata, sest pidi vastama kõnedele. Kõnede barraaž kestis kogu päeva, ei läinud viitteist minutit ilma selleta, et keegi Kristile helistaks. Enamasti ei olnud tal aega neid vastu võtta, mis tähendab, et nendega pidi ta tegelema peale tööpäeva lõppu. Lõunatki ei jõudnud me lõpuni süüa, sest graafik oli lihtsalt liiga tihe.
Järgmisena külastasime me Saaremaa Südamekodu, kus Kristi ülesandeks oli hinnata hooldekodu seisu ning tegeleda väheste hooldekodukohtade probleemiga. Kohtasime Südamekodu juhataja Kristina Naabriga, kes rääkis meile hooldekodu igapäevaelust, probleemidest ja võimalustest. Seal nägin, et suur osa Kristi tööst on teise inimese kuulamine ning temaga empatiseerimine. Kristi väitis, et abivallavanemana pole tal otseselt kohustust probleemsetes kohtades ise koha peal käia. Ta aga tunneb, et selleks, et ta saaks olukorrast ulatusliku ülevaate, on tal vaja ise inimestega näost näkku suhelda ning neid ära kuulata.
Päeva viimaseks tegevuseks läksime me TalTech Kuressaare kolledžisse, kus Kristil oli vaja pidada kõne Noorte Meretuuleenergia Konkursi võitjate autasustamise tseremoonial. Ka seal viibisime alla tunni, sest jõudsime tiheda graafiku tõttu sinna praktiliselt ürituse lõpus.
Kuigi töö tundub väga väsitav, tundub see ka ülimalt end ära tasuv. Tundsin, et oma tegemiste ja suhtlusega suutsime me päriselt inimeste probleemide lahendamise poole liikuda, ning tekitada inimestes tunde, et vald näeb ja tunnustab neid – see ongi ilmselt see, mis motiveerib Kristit seda tööd tegema. Päeva lõpuks olin üpris väsinud, kuid ka palju targem kui päeva alguses. Tundsin, et kogu minu tehtud „töö“ (Kristi kuulamine ja märkmete tegemine kui ta inimestega rääkis) oli asja eest.
1. aprillil käis Saaremaa Gümnaasiumis külas Eesti Vabariigi president Alar Karis. Kuigi tema päevakava oli tihe, leidis ta siiski hetke, et maha istuda ja vestelda meie meediatiimi liikme ning PÖKS saatejuhi Emma-Liisa Nellisega.
Saaremaa Gümnaasium pole mingi Ohio University! Siin koolis käivad ainult sigmad ning ükski õpilane pole siin cooked, sest mitte ainult pole tunnid bangerid, vaid ka kõik õpetajad on goated. Aga, kes on top 6-7 suurimat aurafarmerit Saaremaa Gümnaasiumis?
Maidu Varik
Maidu on Saaremaa suurim aurafarmer. Koolis moggib ta ringi pea igapäevaselt, aga kui teda ennast koolis juhuslikult ei ole, hoiab tema aurat üleval tema papist kuju. Õpilaste seas on ta tuntud ka kui SG chill guy, kes ei ütle kunagi ühelegi sidequestile ei.
LINDA KIVISTIK
Lindast suuremat girlbossi Saaremaal ei ole! Keka tunnis on ta alati locked in, aga väljaspool seda slayib ja gainibaurat iga nurga peal. Tunnis cookib ta kogu aeg lit tegevusi, kuid siiski annab ta oma panuse kõigi looksmaxxing teekonnale.
MERLE REKAYA
Kui Rekaya tutipäeval klassi astus, olid abituriendid kõik juba selle diva autogrammi ootamas. Maailma kõige ilusama eesti keele ja kirjanduse õpetajana on tal tõeline main character energy. No cap, ta teeb kõik selleks, et tema õpilased ei peakiks ainult tundides, vaid ka eksamil.
KOIT SIMSO
Koit on Saaremaa suurim rizzler. Tema alpha energy hoiab poiste keka tundides alati korra majas. Kui sulle Koidu tunnid ei meeldi, siis on see sinu enda skill issue, sest temast tuffimat kekaõpsi on raske leida.
INDREK PEIL
Kõrvalt vaatajale näib Peil nonchalantina, kuid plot twist – tegelikult on ta tõeline pookie. Ta võib küll olla chronically offline, aga see ei ole takistuseks tema goated muusikamaitsele. Siiski on Peili suurim W tema big brain, mis teeb kõigile silmad ette.
PIRET TÄNAV
Piretil on mega drip, mis on teinud temast kooli suurima fashion iconi. Tihti susib ta õpilaste ütlemisi, kuid seejärel jagab ta alati oma based arvamust. Siiski sigma grindsetib Piret õpilaste haridusmaxxingu nimel ning tema tundidest brain cell damaget kindlasti ei saa.
KÜLLI MÄND
Külli tundi on igal õpilasel suur tung tung tung minna. Iga tund Külliga on nagu yap session oma bestiega ning lore drope teeb ta nii iseenda elust kui ka renessaansi ajastu suurkujudest. Kunstiajaloo tunnid on era, millest jäävad õpilastele core memoryd kogu eluks.
Kõik tänased aurafarmerid on välja valitud Sigmapiiri toimetuse poolt, kuid tegelikult leidub SG backroomsides veelgi õpetajaid, kellest keegi pole NPC. Kõik õpetajad siin söövad ja ei jäta puru. Kohtume juba järgmisel sidequestil!
Tõenäoliselt mäletame kõik aega, kui olime koolieelikud ning vaatasime alt üles esimesse klassi minejatele. Nad tundusid seisvat kõrgemal ning olevat kuidagi eriliselt asjalikud, ilmselt andis pildile juurde nende seljas rippuv mitmekilone ranits. Veidikese aja pärast, kui ise põhikoolis käisime, jälgisime põnevusega üheksandikke, kes eksamiteks ning gümnaasiumi sisseastumiskatseteks valmistusid ja mõtlesime, et nad on nii suured, nii ägedad. Kui märkamatult ise põhikooli lõpuklassi jõudsime, jäid meile silma gümnaasiumiõpilased. Täiesti teise tasemega õpiasutus ja nemad juba õpivad seal … Peagi jõudsime ka sinna välja ning ettepoole vaadates paistis 12. klass. Selle õpilased tundusid juba täiskasvanutena, midagi kauget ja kättesaamatut, millest kümnendikena võisime ainult unistada. Nüüd, mu kallid lennukaaslased, olemegi siin. Seda meenutavad meile vahel esimese korruse klassiakendest mööda kõndivad algklasside poisid ja tüdrukud, kes suurte silmadega meie õpitööd uudistavad. Meie olime nemad ja kunagi on nemad meie.
Oleme lõpetamas keskkooli ja omandamas keskharidust, kuid siin see kõik veel ei lõpe. Ees on omamoodi kõige hirmsam periood, sest varem polnud suurt valikut – kooli pidi minema nii või teisiti – kuid mõne kuu möödudes, kui eksamid on tehtud ja diplom kätte saadud, peab küsima endalt tuhandeid küsimusi. Mida ma edasi teen? Kelleks tahan saada? Kuhu minna? Lõpuks loomulikult ka kõigi dilemmade esivanem: kes ma üldse olen?
Kahjuks või õnneks ei pea ma lugu eneseabiõpikutest ega nende kirjutamisest, nii et kui soovisite samm-sammult juhist, kuidas leida endale sobiv tegevus peale gümnaasiumit, olete valesse kohta sattunud. Vähim, mida saan teha, on juhtida tähelepanu optsioonidele, mille seast peaks idee poolest peale 20. juunit midagi välja valima, ning kirjutada sõnu, millest heal juhul mõni lugeja endale inspiratsiooni ja julgustust võiks leida.
Esimene võimalus on minna ülikooli. Mida õppima? Midagi, mis mind huvitab. Mis mind huvitab? Kui selle küsimusele on kindel vastus teada, võib hakata juba valitud õppeasutusele motivatsioonikirja kirjutama, sest olukord on läbimõeldud, planeeritud ja üldiselt suurepärane! Poisid peavad suure tõenäosusega mingil hetkel minema kaitseväkke, mis lükkab nende jaoks otsuse tegemist veidi edasi, kuid alati saavad nemad arhiividest üles otsida ,,Silmapiiri“ 2025. aasta novembri väljaande ka siis, kui Saaremaa Gümnaasium on ammu lõpetatud, et ammutada ideid ja mõtteid edasiseks.
Arvatavasti siiski selliseid, kes hetkega öelda oskavad, kuhu nad edasi õppima minna tahavad, on pigem vähe, ja neil pole ju üldse abi vajagi. Siinkohal võin enesekindlalt väita, et hirmu ning mahajäämust karta pole tarvis, sest suurem osa meie lennukaaslastest seisab ühe ja sama probleemi ees isegi, kui nad seda välja paista ei lase. Lisaks on see puhas normaalsus, sest ühe noore inimese küpsemist ja eneseleidmist ei saa sundida käima keskkooli lõppemise rütmis. Siit minu soovitus ja mõttekäik: nii palju kui võimalik tuleks edasi lükata drastiliste otsuste langetamist, kui selleks ei olda mentaalselt valmis. Tunnen mitmeid andekaid inimesi, kes on karjääriredelil pürgimist aeglustanud mitme aasta jagu õppega aines, mis liiga kiiruga valitud sai ning lõpuks tõestas end olevat indiviidile täiesti sobimatu.
Tsiteerides Tanel Padarit, siis enne valiku langetamist tuleb ,,võtta aega veidi ringi vaadata“, et õppida end tundma ning saada vastus küsimusele, kes päriselt olen. Ihnuskoidele, kes väidavad vastu, et aeg on raha, vastan rahulikult, et elu on liiga lühike, et seda raisata millegi peale, mis inimest ei huvita või talle ei sobi. Seega, armsad lennukaaslased, hoidke oma hobuseid, sest kui aeg on käes, kappavad nad sellevõrra kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.
Kas oled kunagi vaadanud mõnda filmi või seriaali, mis on nii absurdne ja üle võlli, et pilku on võimatu pöörata? Tere tulemast camp-maailma. See ei ole lihtsalt stiil, vaid tunnetus – koht, kus hea maitse kohtub teadlikult halvaga ning iroonia on teravam kui peategelase stilettod.
See on visuaalselt lummav ja emotsionaalselt laetud lähenemine, kus reeglid kaotavad tähenduse. Need on teosed, mis on defineerinud põlvkondi – alates roosast ja naiivsest „Arukas blondiinist“ kuni sünge ja stiliseeritud „Kellavärgiga apelsinini“. Need filmid ja sarjad ei karda olla „liiga palju“.
Kui otsid midagi, mis pakub korraga teravat satiiri, visuaalset naudingut ja tsitaate, mis jäävad su sõnavarasse pikaks ajaks, siis oled õiges kohas. Haara popkorn, pane selga oma kõige ekstravagantsem hommikumantel ja valmistu – ees ootab valik camp’i tõelisi ikoone.
„Surm sobib talle“ (Death Becomes Her)
Musta huumori tippteos kahest igavesest rivaalist, kes tarbivad nooruse eliksiiri, et üksteist üle trumbata, kuid avastavad peagi, et surematusel on väga ebaesteetilised kõrvalmõjud. Camp-ikooniks teeb selle filmi mäng eriefektidega ning Meryl Streepi ja Goldie Hawni särav ja teadlikult liialdatud näitlemine.
See on terav pilk Hollywoodi ilukultusele viisil, kus murdunud kaelad, augud kõhus ja lagunev keha ei ole tragöödia, vaid lihtsalt ebamugavad kõrvalnähud teel igavese täiuslikkuseni. Film naudib oma absurdsust täiel rinnal.
„Saatan kannab Pradat“ (The Devil Wears Prada)
Kui nimetada film, mille tegemist kartis terve meeskond, kuuluks see tiitel just sellele teosele.
On avalik saladus, et Miranda Priestly tegelaskuju on inspireeritud endisest Vogue’i peatoimetajast Anna Wintourist ning sellisest ikoonist rääkimine nõudis tegijatelt tohutut julgust. Räägitakse, et Wintour hirmutas moedisainereid, et kui mõni bränd peaks filmi toetama või seal oma riideid näitama, ei ilmu nende uued kollektsioonid enam kunagi Vogue’i veergudel.
See on camp oma kõige puhtamal kujul – täis kättesaamatut luksust, teravat vaimukust ja drastilisi muutusi. Filmist on saanud omamoodi moepiibel, kus kohtuvad korraga ihaldusväärne ja kriitiline pilk võimule, perfektsionismile ja glamuurile.
Filmi keskmes on aga Andy – nutikas, kuid moekauge ajakirjanik, kes maandub ootamatult Miranda isikliku assistendi kohale ehk „tööle, mille nimel miljonid tüdrukud oleksid valmis tapma“. Andy avastab peagi, et glamuurse fassaadi taga peitub halastamatu ja nõudlik maailm, kus suurimaks väljakutseks saab jääda iseendaks.
PS! 1. mail jõuab kinodesse „Saatan kannab Pradat 2“!
„Arukas blondiin“ (Legally Blonde)
See film on camp-ikoon, sest võtab kõik „blondiini stereotüübid“ ja pöörab need enesekindlaks relvaks. Kõik on hüpervärviline, läikiv ja teadlikult „liiga palju“.
Alates ikoonilisest bend and snap’i liigutusest kuni kohtusaali stseenini üleni roosas kostüümis koos chihuahua Bruiseriga – iga detail on üle võlli. Ja just seetõttu see toimib.
Film on siiras ja positiivne camp. See on soe, vaimukas ja visuaalselt küllastunud. Sellest on saanud sümbol naistele, kes jäävad truuks oma stiilile ja purustavad klaaslagesid (või antud juhul – võidavad kohtuasju tänu teadmistele püsilokkide hooldusest).
Elle Woods on roosasse riietatud ja igavesti optimistlik Delta Nu korporatsiooni president. Tema elu variseb kokku, kui poiss-sõber Warner ta maha jätab ja väidab, et vajab enda kõrvale kedagi tõsiseltvõetavamat.
Elle ei anna alla ja ta astub Harvardi ülikooli õigusteaduskonda, et oma väärtust tõestada. Seal saab kiiresti selgeks, et tema suurim tugevus on see, mida teised peavad nõrkuseks – truudus iseendale ja oma roosale maailmavaatele.
„Õelad tüdrukud“ (Mean Girls)
Cady Heron on seni elanud Aafrika džunglis ja olnud koduõppel. Ameerika Ühendriikidesse naastes ootab teda aga hoopis teine maailm – gümnaasiumi sotsiaalne hierarhia. Ta satub kiiresti kooli eliidi ehk „Plastikute“ vaatevälja, keda juhib manipuleeriv ja hirmuäratavalt täiuslik Regina George.
Cady plaan gruppi seestpoolt õõnestada muutub peagi ohtlikuks mänguks, kus piir õigluse ja ise „õelaks tüdrukuks“ muutumise vahel hakkab hägustuma.
„Õelad tüdrukud“ on saavutanud camp-staatuse tänu oma üliteravale stsenaariumile ja reeglistikule, mis on muutunud popkultuuri osaks – alates roosadest kolmapäevadest kuni tõdemuseni, et „higi on lihtsalt su keha nutmas“. Iga stseen on täis satiiri ja tihedat huumorit, mis on kujundanud terve põlvkonna slängi ja huumorimeelt.
See ei ole lihtsalt noortefilm, vaid kultuuriline fenomen sellest, kui kaugele ollakse valmis minema, et istuda koolisööklas „õiges“ lauas.
„Jenniferi keha“ (Jennifer’s Body)
Jennifer Check on väikelinna gümnaasiumi vaieldamatu iluduskuninganna, kellest saab pärast ebaõnnestunud saatanlikku rituaali poistest toituv deemonlik kiskja. Tema parim sõbranna Needy Lesnicki peab pealt vaatama, kuidas Jenniferi isu ja ohvrite nimekiri aina kasvab, samal ajal kui nende omavaheline suhe muutub üha toksilisemaks ja verisemaks. Teismelise äng esitatakse siin neoonvärvilise filtri kaudu.
Omal ajal vääriti mõistetud „Jenniferi keha“ on nüüdseks saanud feministlikuks camp-klassikaks. Selle taga on nii mürgine vaimukus kui ka Megan Foxi unustamatu roll, mis pilkab meedia loodud iluideaale.
Film segab gümnaasiumidraama ja verise õuduse viisil, mis on vabandamatult „liiga palju“ ning täis sotsiaalset satiiri. Lõpuks jääb kõlama lihtne, aga ebamugav mõte: kõige hullem koletis võib peituda kõige ilusama inimese sees.
„Karje kuningannad“ (Scream Queens)
„Karje kuningannad“ on täielik hullumeelsuse tipp, kus slasher-õudus kohtub absurdse komöödiaga kõige stiliseeritumal moel. Lugu keerleb ülikooli luksusliku tüdrukute korporatsiooni Kappa Kappa Tau ümber, kus salapärane sarimõrvar hakkab liikmeid ükshaaval kõrvaldama.
Samal ajal kui veri voolab, muretseb korporatsiooni juht Chanel Oberlin rohkem oma garderoobi ja sotsiaalse staatuse kui ellujäämise pärast. Iga kriisihetk muutub moedemonstratsiooniks.
„Karje kuningannad“ on camp oma puhtaimas vormis, kus iga tegelane on viidud äärmusliku stereotüübi piirini ning iga dialoogirida on mürgisem kui eelmine. Sari naudib teadlikult oma naeruväärsust, pakkudes vaatajale neoonvärvidesse mähitud absurdi, kus surmad on teatraalsed – näiteks tehakse rahulikult postitusi isegi siis, kui kedagi oma toas rünnatakse.
Solvangud on viidud kunstivormiks ja iga stseen püüab tähelepanu. Ja muidugi Chanel 2, 3, 4 ja 5 – oh jah.
„Ameerika õuduslugu: Coven“
„Ameerika õuduslugu: Coven“ viib vaataja New Orleansi salajasse nõidade akadeemiasse, kus must huumor kohtub kõrgmoe ja iidse maagiaga. Tulemuseks on visuaalne vaatemäng, mis on korraga sünge ja glamuurne.
Kolmas hooaeg keskendub nõidade uuele põlvkonnale, kes peavad õppima oma võimeid kontrollima. Samal ajal käib akadeemia juhi ja tema rivaalide vahel halastamatu võitlus ülima võimu ehk „Ülemnõia“ tiitli nimel. See on maailm, kus loitsud on sama teravad kui disainerkleitide lõiked ja kus surm on sageli vaid ajutine seisund.
Nõiad kannavad musta kõrgmoodi, jalutavad stiilselt läbi ajalooliste tänavate ja peavad sõnasõdu, mis on täis ikoonilisi repliike. Jessica Lange’i ja Angela Bassett’i lummavalt võimsad rollid annavad sarjale erilise intensiivsuse – iga liigutus on dramaatiline ja iga pilk saatuslik.
Tegemist on seguga gooti õudusest ja seebiooperist – elegantne, üle võlli ja täiesti camp.
„Dünastia“ (Dynasty 2017)
„Dünastia“ on klassikalise 80ndate seebiooperi modernne ja veelgi glamuursem taassünd, kus Carringtonide perekonna siseasjad on mustemad kui nende firma tehastes voolav nafta. Sari on täis uskumatuid pöördeid, kadunud sugulaste ootamatut naasmist ja füüsilisi kähmlusi, mida peetakse maha kõige kallimates disainerkleitides ja luksuslikes aedades.
Tegu on puhta meelelahutusliku glämmiga, kus ükski draama pole liiga suur ja ükski reetmine pole liiga madal. Sari pakub vaatajale võimalust piiluda maailma, kus raha ei osta õnne, kuid ostab vähemalt võimaluse stiilselt kätte maksta.
„Meeleheitel koduperenaised“ viib vaataja Wisteria Lane’ile – pealtnäha täiuslikku Ameerika eeslinna, kus laitmatult pügatud hekkide taga peituvad mõrvad, petmine ja intriigid, mis muudaksid iga trilleri kadedaks. Sari jälgib nelja sõbranna elu, kes püüavad toime tulla oma igapäevaste saladustega pärast seda, kui üks nende hulgast sooritab ootamatult enesetapu.
Tegemist on meisterliku seguga mustast komöödiast, müsteeriumist ja draamast, kus kodune idüll on vaid habras fassaad, mis varjab sageli absurdset ja vägivaldset reaalsust.
See sari on camp-kultuuri nurgakivi, sest ei karda olla korraga sügavalt emotsionaalne ja täielikult „üle võlli“ seebiooper. Tegelased nagu Bree Van de Kamp või Susan Mayer on muutunud arhetüüpideks, keda fännid jumaldavad just nende äärmuslikkuse tõttu.
Kättemaks ja klatš käivad siin käsikäes igal aiapeol.
„Valge Lootus“ (The White Lotus)
„Valge lootus“ on terav ja ebamugavalt vaimukas sotsiaalne satiir, mis lahkab rikaste puhkajate hingeelu maailma kõige luksuslikumates kuurortides. Sari jälgib privileegidega harjunud inimeste kokkupõrget reaalsuse ja hotelli töötajatega, kus pealtnäha süütud ebakõlad eskaleeruvad sageli katastroofiks. Vaataja muutub justkui salajaseks pealtnägijaks eliidi moraalsele allakäigule.
Tõeliseks camp-ikooniks on tõusnud Jennifer Coolidge’i kehastatud Tanya McQuoid, kelle traagiliselt naeruväärne ja samas siiras olemus on võitnud miljonite poolehoiu. Tema tegelaskuju esindab sarja üldist vaimu – ühtaegu kurb, absurdne ja täiesti ikooniline.
Sari kasutab teadlikult camp-esteetikat, et naeruvääristada rikkust ja eneseimetlust, jäädes samal ajal nii stiilseks ja kaasahaaravaks, et seda on peaaegu võimatu pooleli jätta.
„Kõmutüdruk“ (Gossip girl)
„Kõmutüdruk“ viib vaataja Upper East Side’ile – maailma, kus pealtnäha täiuslike teismeliste elusid juhib salapärane blogija, kes teab nende iga patulugu ja sotsiaalset libastumist. See on ood luksusele, kus koolitrepil istumine on rangelt hierarhiline küsimus ning kättemaks on sama igapäevane kui hommikune jääkohv.
Sari keskendub Serena van der Woodseni ja Blair Waldorfi keerulisele sõprusele, kus truudus ja reetmine põimuvad disainerkottide, eliitkoolide intriigide ja Manhattanit vallutavate skandaalidega.
Sari on camp-ajastu vundament tänu oma vabandamatule materialismile ja Blair Waldorfi karakterile, kellest sai terve põlvkonna stiili- ja võimuikoon. Tema peavõrud, strateegilised kättemaksuplaanid ja terav keel on puhas teater, mis muutis noorteseriaali kõrgklassi vaatemänguks.
Kuressaare Bussijaam on koht, kus justkui kõik toimub, kuid millest üldjuhul ei räägita. Lärm ja suitsune õhkkond on paljude jaoks muutunud bussijaama tavapäraseks osaks.
Saaremaa Gümnaasiumi meediatiim otsustas uurida, mis tegelikult bussijaamas ja selle ümbruses toimub ning miks on see kujunenud noorte kogunemiskohaks. See on oluline teema, sest bussijaam ei ole pelgalt läbikäigukoht – see on avalik ruum, kus kohtuvad väga erinevad inimesed ning kus turvatunne mõjutab kõiki.
Videoloo loomisel kaasasime noored, noortekeskuse, bussijaama, Politsei- ja Piirivalveameti ning Saaremaa valla esindajad, et anda võimalikult mitmekülgne ja aus ülevaade. Meie eesmärk ei olnud näidata näpuga, vaid mõista.
See lugu ei ole tehtud noortest, vaid koos nendega.
Usume, et lahendused ei sünni keeldudest ja distantseerumisest, vaid dialoogist ja koostööst.
Täname kõiki osapooli, kes olid valmis kaasa mõtlema ja panustama selle loo valmimisse.
Eriline tänu: Andre Nõu (OÜ Kuressaare Bussijaama juhatuse liige), Tiina Luks (Saaremaa Noorsootöö Keskuse juhataja), Laura Karp (Saaremaa Noorsootöö Keskuse Kuressaare noorsootöötaja), Minna Raun (Kuressaare politseijaoskonna piirkonnagrupi juht) ja Laura Heinsaar (Saaremaa valla abivallavanem).
Aristonia kuningas Tema Majesteet Ariston Esimene oli uskumatult suuremeelne, nõustudes vastama mõnele küsimusele, mis on Aristonia Kuningriigi rahval tekkinud.
Siin on mõned tema taiplikud ja teravmeelsed vastused.
Teie nimi on austusväärne, kuid üsna ebatavaline. Mõned leiavad, et see kõlab Aristonia kuninga jaoks isegi veidi eksootiliselt. Kust teie nimi pärineb?
Igal kevadel saabub päev, mil sotsiaalmeedia täitub lillede, vanade perefotode ja tänusõnadega – emadepäev. Selle kõige keskel on aga üks lihtne mõte: võtta hetk ja mõelda inimesele, kes on meid päriselt kujundanud.
Ema on sageli see, kes on olemas nii siis, kui kõik läheb hästi, kui ka siis, kui asjad ei lähe plaani järgi. Emadepäev annab hea põhjuse see korraks sõnadesse panna – mitte ainult mõelda, vaid ka välja öelda.
Kust on emadepäeva traditsioon alguse saanud?
Emadepäeva tähistamine sai alguse 20. sajandi alguses Ameerika Ühendriikides. Selle päeva idee populariseeris aktivist Anna Jarvis, kelle eesmärk oli austada oma ema ning kõiki emasid nende panuse eest. 1914. aastal kuulutati emadepäev Ameerika Ühendriikides ametlikuks pühaks ning sealt levis traditsioon kiiresti ka mujale maailma.
Eestis tähistatakse emadepäeva igal aastal mai teisel pühapäeval. Paljudes koolides ja lasteaedades toimuvad selle puhul kontserdid – ilmselt on paljudel meistki mälestus mõnest luuletusest või laulust, mis kunagi emale ette kantud.
Miks on emadepäev nii eriline?
Ema roll meie elus on sageli suurem, kui me igapäevaselt teadvustame. Ta on inimene, kes on õpetanud meile esimesed sõnad, olnud toeks keerulistel hetkedel ja rõõmustanud siiralt meie õnnestumiste üle.
Samas kipub see kõik ajapikku muutuma millekski iseenesestmõistetavaks. Just seetõttu on emadepäev oluline – see tuletab meelde, et tänulikkus ei peaks jääma ainult mõtteks, vaid võiks jõuda ka sõnadesse ja tegudesse.
Mida võiks emale kinkida?
Emadepäeva kingitus ei pea kindlasti olema kallis, kuid see võiks olla läbimõeldud. Klassikaline kevadine lillekimp töötab alati, kuid võib valida ka midagi isiklikumat, näiteks isetehtud kaardi või ühise foto raamis.
Hea valik on ka elamus, näiteks teatri- või kinopiletid või ühine kontserdikülastus. Selline kingitus loob võimaluse võtta aeg maha ja olla päriselt koos.
Emadepäeva tähistamine ise ei pea olema keeruline. Sageli piisab väikestest žestidest – sellest, et võtta hetk, olla kohal ja veeta aega koos.
Emadepäev tuletab meelde, et ema roll meie elus ei ole iseenesestmõistetav. Vahel piisabki sellest, kui seda märgata.
