Rubriik: Essee

Eestlasena on 24. veebruar minu jaoks üks armsamaid päevi. See pole päev, kus peetakse suuri pidusid ja muud säärast, see on päev, kus ollakse perega, kus olen uhke vabaduse tunde üle, teadmise üle, et olen eestlane ja seda ei saa minult keegi ära võtta.

Ma arvan, et ma ei liialda palju, kui ütlen, et enamik eestlasi, kes 24. veebruari hommikul ärkasid ja kuulsid, mis juhtus Ukrainas, mõistsid, et tegelikult ei tea me keegi kunagi, mil meie vabadus otsa saab ning tuleb hakata end kaitsma. Seda enam ei teadnud vaprad ukrainlased ning teised Ukrainas elavad inimesed, mis saab edasi. Mis saab homme, täna, poole tunni pärast?

Esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale üsna pea pärast sõja algust. Jõudsid rahulikku keskkonda, kus ei valitse suuri ohte ja kus nad said üle päevade magada puhaste linade vahel ilma jalanõudeta ning rahulikult tänavail jalutada, ilma et peaks varjuma.

Olen ise suurema osa oma elust elanud Saaremaal ning ütlen ausalt, et ei pea end rassistiks. Võtan inimesi sellisena, nagu nad on – samasuguse inimesena nagu mina. Aga pärast seda, kui esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale, tekkis minus segadus. Kui näen linnapildis Ukraina kodanikku, tekib mul peas mõte – näe, ukrainlane. Ometi ei ole ma kunagi nii varem mõelnud. Mis siis, et näiteks minu perel on tuttav ukrainlane, kes on juba 40 aastat elanud Saaremaal. Ta on meie jaoks oma inimene ja keegi ei pööra enam ammu tähelepanu, et ta sünniriik on mujal.

Kas see segadus ongi rassism?

Ajakirjanik Mari Mets kirjutas aga ERR-i uudisteportaalis arvamusloo, mille peale minu usk võrdsesse maailma hoopis purunes. Ukraina-Poola piiripunktis, kus seisid vabatahtlikud, kes abistasid jala saabuvaid ukrainlasi, kel seljas rasked kotid, mõnel süles laps või lausa imik, mõnel suur Saksa lambakoer. Sinna samasse piiripunkti oli tekkinud ka väike telk, mille kõrvale oli süüdatud lõke, et saada natukenegi sooja. Inimesed, kes seal lõkke ümber istusid, olid peamiselt hindud, mustanahalised ja inimesed Lähis-Idast. Nendest nii mõnigi oli istunud seal juba päevi ning jäi mulje, nagu kedagi tegelikult ei huvitaks, mis neist saab. Ka neil on ju raske: nad ei tea, kuidas nad koju saavad, kas nende lähedased teavad, et nendega on kõik hästi, kuhu nad pöörduma peavad või mida tegema? Lisaks kõigele on nad väsinud ja šokis. Kas Ukrainas elav mitteukrainlasest isik ei ole siis päästmist ja aitamist väärt inimene, kas tema on siis inimene, kellest võib lihtsalt läbi vaadata?

Sel aastal keelati Venemaal esineda Eurovisioni lauluvõistlusel. Siin läheb minu arvamus jällegi vastassuunas. Ühelt poolt oleks ebainimlik aktsepteerida kõiki venelasi, nagu poleks midagi juhtunud, ning nendega võrdselt samal laval oma riiki esindada ajal, mil nende riik südametult naabreid laastab. Samal ajal aga mõtlen, et nemad (lauljad – toim.) ei ole ju selles süüdi, nemad ei algatanud sõda. Samamoodi on Venemaa ettevõtete uste sulgemine ning Venemaalt lahkumine karistuseks, et kohalikud inimesed teeksid häält ning võib-olla siis ehk midagi muutuks, aga kas muutub?

Ukraina spordilegend Klõtško on öelnud ühes intervjuus, et olümpiakomitee peaks keelama Venemaa sportlastel järgmistel olümpiamängudel osalemise. Ma mõistan tema vaatepunkti, aga mis kasu see toob peale lühiajalise rahulolutunde? Kõik see negatiivsus ning venelaste igalt poolt väljapuksimine näitab ju täpselt samamoodi vaenulikkust ning kui nii edasi läheb, ei ole meiegi enam varsti Putinist etemad.

Loodan, et me kõik õpime sellest olukorrast midagi. Ma loodan, et ühel päeval, kui Ukraina on jälle vaba riik, saame me öelda, et see oli õppetund meile kõigile, saamaks aru, kuidas vabadus ei ole midagi kindlat. Ükskõik milline on inimene oma rahvuselt, uskumustelt või vaadetelt, tuleb teda aidata, kui vaja!

Slava Ukraini!

Vaatamata tänapäeva näiliselt piiramatule info kättesaadavusele võib kohati tunduda, et  noorte muusikamaitse või siis vähemalt teadmised muusikast osutuvad väga kesiseks või pealiskaudseks.

Murekoht ei ole selles, et noorte teadmised oleks üldiselt kesised, vaid asjaolu, et enamasti ollakse süvenenud vaid ühte või kahte žanrisse ning ei olda teadlikud muusikamaailma sügavamast kultuurilisest taustast ja ajaloost.

Tänapäeval võib enamik noortest kindlasti nimetada mõne Justin Bieberi, Kanye Westi või Drake’i laulu, kuid tõenäoliselt ei osata nimetada mõnda Bachi teost (kui sellisest mehest üldse kuuldud ollakse).

Ühiskond peaks seda võtma kui hoiatusmärki. Kui noorem põlvkond ei väärtusta mineviku muusikakultuuri, siis võib juhtuda, et ühel päeval on minevik unustusse vajunud ning ei teatagi, et kunagi on tegutsenud sellised inimesed nagu Mozart, Louis Armstrong või isegi John Lennon.

Muidugi ilmub alati juurde aina uusi artiste ja „kunstnikke“, kes mängivad paar nooti ja elektrooniliselt modifitseeritud häälega kaasa laulavad, kuid kui unustada, kust see kõik alguse sai ja sellesse ükskõikselt suhtuda, kaob vanemal muusikal kui kunstil igasugune väärtus.

Et mõista, miks selline langus toimub, tuleks enne mõista, kuidas inimeste muusikaline eelistus ja huvi üldse kujuneb. Pennsylvania Ülikooli uuringu kohaselt hakkab laps oma muusikalist eelistust kujundama umbes 10-aastaselt. 14-aastaselt on muusika üks osa lapse identiteedist ning uuringud on järeldanud, et inimene kujundab oma muusikamaitse just selle vundamendi ümber.

On loomulik, et tõmbutakse just selle poole, mis endale meeldib, ning muusikamaitset ei ole selle subjektiivsuse tõttu võimalik kritiseerida. Sellegipoolest võiks kritiseerida kitsast silmaringi ning kesiseid teadmisi, mis võivad kujutada tõsist ohtu.

Üks põhjustest võib peituda tehnoloogias. Tänapäeval kuulatakse muusikat enamasti kas internetis või iseseisvatel muusikaplatvormidel. Arvutisüsteemid on aga nii targad, et soovitavad sulle alati sama stiili muusikat või koguni sama artisti loomingut. Mõni teenus koostab kuulaja eest ära isegi esitusloendid, kust muusikat esitatakse. Sel viisil piirab tehnoloogia sinu vaatevälja ning uue muusikaga kokku puutumine on minimaliseeritud.

Määrav võib olla ka sotsiaalne faktor, mis väljendub sõpruskonnaga sarnastes muusikalistes eelistustes. Inimesed võivad tunda, et on justkui kohustatud teatud muusikat kuulama, sest arvavad, et seda mitte tehes on nad teistest erinevad ning tunnevad ennast väljajäetuna.

Nõnda tekib mull gruppidest, kes on koondunud samasuguse muusika ümber ning mõistavad kõik muusika olemust täpselt samamoodi. Sellega kahaneb nende jaoks muu muusika väärtustamine, mis on vale,  sest muusika, nagu iga kunst, peaks jääma subjektiivseks ning esindama inimeste personaalseid väärtusi, mitte pealesurutud ideaale, mida ülejäänud mass järgib.

Sellist resultaati saab vältida, kui tekitada noortes suuremat huvi muusika kui laiema kontseptsiooni vastu ja luua neile võimalusi seda huvi süvendada. Seda saab teha näiteks huvikoolide näol. Kahjuks on tänapäeva muusikaõpetajad oma töö eest äärmiselt alatasustatud. Näiteks on Kuressaare Muusikakooli õpetajad andnud streigihoiatuse, sest neid tasustatakse kõvasti alla õpetajapalga alammäära.

Ilmselgelt on tegu ühiskonna üleüldise suhtumisega muusikaharidusse.  Paistab olevat levinud arusaam, et muusikaharidus on tavapärasest haridusest mingil viisil tähtsusetum. See tähendab, et probleem on palju sügavam, kui esialgselt paistab, sest seotud ei ole mitte ainult nooremad inimesed, vaid ühiskond tervikuna.

Globaliseerunud ühiskonna üheks tunnuseks on informatsiooni hea ning lihtne kättesaadavus. Sedasorti infolevik on endaga kaasa toonud ka rahatarkuse kasvu inimeste seas. Vaba raha liigub üha rohkem erinevatesse varaklassidesse, sest inimesed on investeerimisvõimalustest teadlikud ja seega ka riskivalmivamad. Vaadakem kasvõi krüptoraha – ainuüksi sel aastal on investeerijate hulk kasvanud 881% võrra. See näitab tõetruud reaalsust investeerimismaailmas toimuvast.

Gurusid on igal pool

Üks põhjus, miks investeeringud koguvad populaarsust, on kahtlemata raha väärtuse pidev langemine. Inflatsiooninäit Eestis on alates aasta algusest tõusnud jahmatava 8.8%-ni ning finantsekspertide arvates tõus jätkub. Viimati nähti sarnasel tasemel inflatsiooni 2008. aasta novembrikuus, millal teadupärast oli suur majanduskriis. Kas ka lähiajal on kriisi oodata, ei tea keegi öelda. Hetkel aga prinditakse suurel hulgal paberraha, et koroonakriisist hõlpsamini välja tulla. Sellel võib küll olla üllas tagamõte, kuid ei saa eirata ka fakti, et sedaviisi printimine kahandab raha väärtust

Erinevatesse varaklassidesse liigub raha ka tänu sotsiaalmeedia mõjule. Nii TikTok, YouTube kui ka Instagram on täis „investor-gurusid”, kes jagavad erinevaid investeerimisvõimalusi. Tihtipeale jätavad nad aga lihtrahvale mulje, nagu kõik oleks ääretult lihtne ja finantsvabaduse saavutamine ongi ühe kliki kaugusel. Niinimetatud gurud tekitavad enda postitustes inimestes FOMO-tunnet (Fear-of-missing-out) ehk kartust ilma jääda headest võimalusest. See toob turgudele juurde nn „lolle investoreid” ehk inimesi, kes ei tea, millesse nad investeerivad ja loodavad õnnele.

Paraku inimesed kaotavad nii aga suuri summasid, sest gurud, keda nad kuulda võtavad, on sageli omakasupüüdlikud või ise selles valdkonnas harimatud. Sellepärast tuleb olla igasuguse info suhtes kriitiline ja mis peamine – enne investeerimist peab inimene uurima, millesse või kuhu ta oma raha paigutab.

Tohutu meediakajastus

Meediakajastus antud teemal on samuti märgatavalt tõusnud. Kuna tegemist on intrigeeriva valdkonnaga, on meediakanalitel mõistlik seda kajastada – kes ajakirjanikest ei sooviks saada klikke? Loomulikult toob üha suurem kajastus kaasa ka üha suurema rahvahulga. Aastal 2021 oli Eestis kuumaks teemaks IPO-d ehk aktsiate avalikud esmapakkumised. Neid kohtas Balti börsil suurel hulgal – alates Enefit Greenist kuni Hepsorini. Meediakajastus nende promomisel oli tohutu, isegi võhikute kõrvadesse sattusid antud firmade nimed. Kogu kajastus tõi kaasa ka meeletud aktsiate märkimised, Hepsori aktsia märgiti üheksakordselt (!) üle emiteeritava koguse, mis tähendas, et iga investor sai ainult väikese osa oma soovitavast kogusest. See näitas omakorda, et rahvas on kursis võimalustega ning info on läbi erinevate kanalite nendeni jõudnud.

Haritus antud teemal on üha kasvav ning puudub igasugune kahtlus, et investeerimismaailma hoog raugeks. See on pidevalt arenev valdkond ning selle laiahaardelise kajastuse tõttu on ainult tõenäoline, et üha rohkem investoreid siseneb turule.

Tehnika ja ühiskond on igapäevases arengus. Selle arengu üks suurimaid mõjutajaid ja toetajaid on tehisintellekt. Tehisintellekt mõjutab meie elu kogu aeg ilma, et enamik inimestest seda tähele paneks. Palju räägitakse tehisintellekti ohtudest, kuid unustatakse, et just tänu robotitele on meie elu muutunud mugavamaks ja lihtsamaks. Tehisintellekt on nagu maailmgi, pidevas muutuses ja see, kuidas robotid meie elu tulevikus täpselt mõjutama hakkavad, ei ole veel täiesti kindel.

Jäljendab inimaju

Selleks, et tehisintellektist rääkida, tuleb algselt paika panna mõiste tähendus. Tehisintellekt ehk inglise keeles artificial intelligence (AI) on lühidalt öeldes masin, millel on inimesele omased võimed, näiteks õppimine ja mõtlemine.

Teeviit kirjeldab tehisintellekti kui robotit, mis kasutab piisavalt intelligentset tarkvara, täidab piisavalt keerulisi ülesandeid ning oskab reageerida muutustele keskkonnas. Sõna „tehisintellekt” tuli esmakordselt kasutusele 1957. aastal toimunud konverentsil, mis leidis aset Inglismaal Dartmouthis. Sellel konverentsil pandi paika ka tehisintellekti neli eesmärki: saada arvutid lahendama ülesandeid, mida seni on suutnud lahendada ainult inimesed, inimeste võimete täiendamine arvutite abil, panna arvutid kasutama inimeste poolt räägitavaid keeli ja looma ning mõistma uusi mõisteid.

Tartu Ülikooli keeletehnoloogia professor Mare Koit ütleb, et kõik need eesmärgid on praeguseks ka vähemalt minimaalsel määral täidetud. Lisaks toob ta välja, et ajalooliselt on tehisintellekti loomisel arenenud välja kaks lähenemisviisi: üks keskendub inimaju ehituse jäljendamisele, sest see on ainus objekt, mis suudab mõelda, ja teine keskendub sellele, et tehisintellekt reageeriks nagu inimaju ning usub, et aju ehitus pole oluline. Mõlemad viisid arenevad ning muutuvad üksteise kõrval paremuse poole.

Lisaks jagatakse tehisintellekti laias laastus kaheks: kitsas tehisintellekt ja tugev tehisintellekt. Kitsas tehisintellekt iseloomustab roboti suutlikkust töötada mingis kindlas valdkonnas, selle näiteks võib tuua arvutid, mis on suutelised mängima inimese vastu kabet. Tugev tehisintellekt iseloomustab roboti võimet tulla toime erinevate raskemate ülesannetega. Need on tavaliselt inimeste moodi mõtlevad robotid.

Oleme alles alguses

Tänapäeval oleme jõudnud neljanda tööstusrevolutsioonini ja iga uue asjaga käib kaasas ka hirm. Tehisintellekt on jõudnud üpris kaugele, kuid võrreldes praegust seisu tuleviku võimalustega, oleme alles alguses. Praeguseks on igas eluvaldkonnas näha robotite ja masinate mõju nii inimeste töökeskkonnale kui ka tavalisele igapäevasele suhtlusele.

Noored eelistavad helistamise asemel sõnumite saatmist. Seda saab praegu teha juba vaid virtuaalse assistendi, näiteks Apple Siri, abil, kes inimese öeldu automaatselt sõnumiks ümber vormistab. Otsingumootorid arenevad inimeste otsingute pealt ja pakuvad üha täpsemaid tulemusi. Paljud süsteemid aitavad märgata küberohte ja neid tõrjuda.

Need robotid muudavad elu inimeste jaoks üha lihtsamaks ja teevad inimesi üha laisemaks, kuid toovad endaga kaasa ka hirmu. Teadlaste hinnangul on tehisintellekt hetkel inimeste jaoks täiesti ohutu ja masinate isemõtlemisest ollakse veel aastakümnete kaugusel. Siiski liigutakse sellele samm-sammult lähemale, näiteks on praeguseks olemas juba isesõitvad Tesla autod.

Võtavad inimestelt töö

Tehisintellektiga seonduvad hirmud ei ole tekkinud tühjast kohast ning nende taga on üha kiirem robotite areng. Kui tehisintellekti on mõeldud jäljendama inimese aju, siis kuidas saame kindlad olla, et see ei arene inimestest targemaks?

Ei ole veel teada, kuidas hakkavad tulevikus valmistatud robotid suhtuma inimestesse ning kuidas see suhtumine hakkab mõjutama maailma. Kui inimesed hakkavad lootma ainult robotite peale ja lakkavad ise mõtlemast, siis hakkab inimeste intelligents alla käima, sest aju treenimata jätmine vähendab mõtlemisvõimet.

Tehisintellekti arenguga kaasneb ka pidev töökohtade kaotus, sest robotid teevad traditsiooniliselt inimeste poolt tehtud tööd ära palju kiiremini ja odavamalt. Selleks, et inimesel sellisel tööturul võimalus oleks, tuleb pakkuda konkurentsi robotitele kas kiiruse, efektiivsuse või odavuse kaudu. Üha enam robotitele keskenduvas ühiskonnas võib see aga osutada inimestele raskeks ja peaaegu võimatuks. Lisaks võime mingi hetk jõuda punkti, kus tehisintellekt teab inimeste eraelu ja tööelu kohta kõike ning kui tehisintellekt saab inimesega sama targaks, ei pruugi see olla enam usaldusväärne, sest suudab teha otsuseid iseenda eest ja enda heaks. Selle tõttu tuleb pöörata äärmiselt palju tähelepanu tehisintellektiga seonduvale turvalisusele ning kindlustada, et tehisintellekt ei välju kunagi inimese kontrolli alt.

Lihtsam elu

Kuigi väga palju keskendutakse just tehisintellektiga seotud murekohtadele, siis unustatakse tihti, et tehisintellekt on muutnud inimeste elu palju lihtsamaks ning ka turvalisemaks.

Hetkel on tehisintellekt veel ise mõtlemisest ning nn maailma ülevõtmisest väga kaugel ja sellepärast on enamik hirme, mis sellega seonduvad, vaid inimeste endi mõttes kinni. Tehisintellekt võimaldab meil saada täpsemaid otsingutulemusi ja viia kohale pakke lihtsamalt ning kergemalt, näiteks pakirobotite abil. See kõik on muutnud inimesed mugavamaks, aga seda pigem heal viisil, sest elu on lihtsam kui enne.

Tehisintellekt on kasutusel peaaegu igal pool ning selle eest ära joosta ja peitu pugeda ei ole mõtet. Tulevikus aitab robotite arendamine kaasa ka inimeste turvalisusele. Bernard Marr toob välja, et robotid saavad tulevikus üle võtta ohtlikumad tööd, mida tehes inimesed tihti oma eluga riskivad ja see võimaldab paljudele töölistele turvalisemat töökeskkonda.

Hetkel ei ole robotid siiski suutelised olema loomingulised ja just see eristab neid inimestest. Kõik praegu kasutusel olevad tehisintellekti esindajad on programmeeritud tegema ühte kindlat tegevust ja nendest piiridest need välja minna ei saa. See kindlustab, vähemalt praeguseks hetkeks, ohutuse ja turvalisuse, mille pärast tihti mures ollakse. Tehisintellekt on aidanud kaasa küberkaitse arenemisele ja on võimeline takistama paljude pahatahtlike rünnakuid, et tagada süsteemide turvalisus ja kindel kaitse.

Arvamusi seinast seina

Tehisintellekti võimalused tulevikus on lõputud, aga tähtis on pöörata võimalikult palju tähelepanu inimeste turvalisuse tagamisele. Filosoof Nick Bostrom võrdleb tehisintellekti arengut 18.–19. sajandil alanud tööstusrevolutsiooniga ja väidab, et tehisintellekti areng järgmise 50 aasta jooksul tuleb väga kiire. See tähendab, et üha rohkem hakkab inimeste eest tööd ära tegema tehisintellekt ja inimesed peavad hakkama sellega kohanema. Tulevikus pannakse kindlasti rõhku tehisintellektiga seotud erialadele, nt insener, ja just nendest saavad ametid, mis toovad inimestele kõige rohkem tulu ja kindlustavad hea töökoha. Kindel on see, et tehisintellekti areng ei peatu niipea ja see hakkab mõjutama meie kõigi elu üha rohkem.

Tehisintellekt mõjutab meie elu igapäevaselt. Sellel teemal on palju lahkarvamusi. On inimesi, kes on üha tehisintellekti ja mugavuse poole suunduva ühiskonna poolt, ja on inimesi, kes arvavad, et inimese moodi mõtleva tehisintellekti loomine tuleb peatada, et tagada kogu inimsoo turvalisus. Siiski ei mõjuta kumbki neist arvamustest robotite loomise kiirust ja selle arendamine jätkub aina jõudsamalt. Kindlasti on tehisintellekti juures peamisteks ohtudeks just hirm selle ees, et robotid muutuvad varsti targemaks kui inimesed. Seda pole siiski veel vaja karta ja praegu olemasolevad robotid on mõeldud tegema ühte kindlat tööd ning need ei suuda sellest rutiinist välja murda. Tuleviku koha pealt ei saa veel kindel olla, kui kaugele ja kui kiiresti tehisintellektiga jõutakse, aga hirmude tõttu ei tohiks seada kahtluse alla selle teadusvaldkonna vajalikkust inimeste ja ühiskonna edenemises.