HAUS galerii/Nikolai Kull „Kalevipoeg mõõka proovimas“ (1914)
Raamatus tuli ilmsiks Kalevipoja negatiivne suhe alkoholiga ja sellest tuleneva agressiivsusega. Teoses esineb selle tõestuseks mitu värsirida: „Õlut oli hullamassa, mõdu murul möllamassa: naised tantsisid tanuta, mehed mütsita mürasid, poisid poolil püksata, neiud neljatöllakille, hüpakille, kükakille. Õlut, kuri hullamassa, tegi tarkuse tölbiksi, selged silmad segaseksi, pööras arud pööraseksi, tegi mehed meeletumaks.“ Pool lehekülge edasi minnes tulevad ette veel ühed värsiread: „Mehed läksid mässamaie, hullu peaga undamaie, sõna halvemaid sünnitas, kõne kurjemaid kihutas; sõnasõimust sigis riidu, tõusis tappelikku tüli, veeres vereahne vaenu. Vanemalt, kui arvatie, tülist õnnetust tulema, sõimust tegu sündimaie, kiskus Kalev kerge käega mõõga tupest möllama.“
Esimene lõik räägib sellest, kuidas kõik pidutsejad, kaasa arvatud Kalevipoeg, hullusid ja muutusid alkoholi mõju tõttu pööraseks, teine räägib aga hoopis olukorrast, kus alkoholi tõttu tapab Kalevipoeg mehe, kes ei väärinud seda ei mingilgi viisil.
Nagu Kalevipoeg, satub kaasaegne eestlane alkoholi mõju alla ning käitub pööraselt, olgu see kas niisama pidutsemine või kaklustesse sattumine. Aeg-ajalt tulevad ette uudised alkoholijoobes inimestest, keda on leitud väga ebaadekvaatsetest olukordadest või kaklustest, kus mõni osapool on maha löödud niimoodi, et ta enam päevavalgust kunagi ei näe. Alkohol on muutunud pidude enamjaolt lahutamatuks osaks ja see on nähtav nii tänapäeva eestlastes kui ka teoses endas. Sellest tulenev agressiivsus ei ole kellegi jaoks võit.
Raamatust saame samuti teada, et Kalevipoeg on valelik, manipuleeriv ja perversne. Selle tõestamiseks on olemas ka värsiread: „Kalevite kallim poega, hakkas kiuste kiitlemaie, hullu peaga hooplemaie, lorisedes laiskamaie, kuidas lugu Soome sõudes saarel naljakas sündinud, kuidas Saaretaadi kana, perepiiga peenikene, kaisutelles kiljatanud, niudest vähe niksatanud, puusaluiest naksatanud, eide hella hoitud vara kogemata ära kaotand.“ Nendele värsiridadele vastuoluliselt väidab Kalevipoeg eelnevas peatükis järgmist: „Kalevipoeg tõstis peada, Kaela laia lainetesta, Hüüdis kaldal ootajalle, Pajatas piiga taadile: „Jumalaga, Saare taati, Jumalaga isa kurba! Tütar sinul sattus vette, ema minul varga võrku, viletsad me, vennikesed, Õnnetumad ühtevärki!““
Nendest saame me teada, et esiteks, Kalevipoeg vägistas Saarepiiga ära ja teiseks, valetas Saare taadile selle kohta. Tänapäeva ühiskonnas on vägagi tihti kuulda vägistamisjuhtumitest ja sellest, kuidas kuritegude sooritajatel pole mingitki kahetsust selle üle. Lisaks sellele teesklevad vägistajad kaastunnet ohvritele enne seda, kui nad enda teoga vahele jäävad.
Sellest väitest saab järeldada, et eestlane ja Kalevipoeg on oma valelikkuse poolest sarnased. Nii esimene kui ka teine proovivad oma valedega mitte mingil juhul kohe jaga ja proovivad seda varjata isegi siis, kui tegemist on õrnema asjaga, kuid on seotud lähedaste, pereliikmete, tuttavate või sõpradega.
Samuti avastame, et Kalevipoeg on kohati ülbe. Seda kinnitavad värsiread: „Tohoh, tahmalased tondid, sõgedamad nõgissilmad! Ons teil olu üsna odav? Kalevil on vägev käsi: kuhu hoopi kukuteleb, sinna surma sigiteleb. Mees veel alles ilmumata, sarnaline sündimata, kes see suudaks vastu seista. Tulge, kui surma tahate!“
Võrreldes Kalevipojaga, ei ole kaasaegne eestlane ülbe. Muidugi, inimestel võivad eksisteerida endale kasulikud motiivid, kuid üldjoontes on eestlane maalähedane ning seda kinnitavad vabaühendused, MTÜ-d ning annetusüritused, mida kõike tehakse oma vabast ajast, et teisi aidata.
Viimase negatiivse küljena toon välja Kalevipoja morbiidse vaenulikkuse, mis on suunatud ausale kriitikale. Selle tõestamiseks toon välja värsiread sellest, mida Kalevipoeg vastab sõjasõnumi toojale: „Mis on kõvem kinnitaja, vägevam vastupidaja, sulgegu su suuda lukku, lõksutagu lõugasida kurja kõne kuulutusel, häbemata avaldusel! Kes see imet ilmas näinud, kentsakamat enne kuulnud? Miks sa sõimad meie mehi, laimad meie mehepoegi? Kas ehk naiste karistajad, tütarlaste hirmutajad – ehmatus ja ettekartus – veerend Viru meeste peale?“
Kuigi sõnumitooja oli enamjaolt konkreetne oma kriitikaga, küsides, mis Viru inimestest saab, siis Kalevipoeg torkas talle sügavalt vastu ilma, et see oleks mingitki kasu toonud talle – see oli iseenda välja elamine kellegi teise peal. See on omane ka tänapäeva eestlasele, kellel on kombeks verbaalselt rünnata teisi inimese, et kaitsta oma arvamust. Selle näiteks saab tuua kasvõi igapäevase juhtumi, kus inimene satub kaklusesse ja saan kinnitada, et Kalevipoja negatiivsed iseloomujooned klapivad tänapäeva eestlase identiteediga.
Liikudes Kalevipoja positiivsete iseloomujoonte juurde, väidan, et Kalevipoeg oli enda ülesannete täitmises allaandmatu mees. Seda on näha nii mõneski hetkes teoses, olgu see kas Soome oma ema päästma minemine, lahingutes oma inimeste eest võitlemine, põllu kündmine või Peipsi tagant laudade toomine. Ta töötas päevast päeva ja üldiselt ei puhanud enne, kui tema töö sai tehtud. Kaasaegne eestlane samastub selle omadusega, olles töökas ja hoides kinni oma eesmärkidest ja lubadustest alla andmata. Seda kinnitavad minu vanemad, kes on oma eesmärkide jaoks panustanud ja on edasiselt valmis nende jaoks panustama, mille üle ma ei saaks uhkem olla. Peale minu vanemate on küllaltki teisi näited, tänu millele saan kinnitada, et see Kalevipoja omadus on sarnane tänapäeva eestlase omaga.
Samuti väidan, et Kalevipoeg hoolis sügavalt oma lähedastest ja sõpradest, näiteks tema vanemad, Alevipoeg jne. Seda tõestavad Kalevipoja leinahetked, näiteks ema ja isa surmast teada saamisel leinas Kalevipoeg päevi ilma ühegi teise mõtteta. Ka kaasaegne eestlane hoolib oma lähedastest sügavalt ja selle tõestuseks saan tuua kasvõi oma klassiõed ja klassivennad, kes suudavad (ja tahavad) hoida lähedasi suhteid oma sõpradega ja seda nad teevadki. Oma lähedastest hoolimine on eestlase identiteedi lahutamatu osa ja see omadus on miski, mis jääb meie inimeste osaks sajandeid peale meid. See on vorminud meie riigi ajalugu aastasadu ja seda hea põhjusega.
Viimasena toon ma välja, et Kalevipoeg on loomuselt õiglane. Seda tõestab tema tahe kaitsta inimesi, tema kättemaks Tuuslarile ning linnade ehitamine oma rahva jaoks. Kaasaegne eestlane on õiglane ning astub teiste eest välja, kui see on vajalik. Seda tõestavad õpetajad, kes proovivad lahendada teiste inimeste (ehk õpilaste) probleeme enne enda omi.
Nendest näidetest saan ma järeldada, et Kalevipojal on küllaltki sarnast eestlasega, olgu see kas positiivne või negatiivne ning eestlasel on paljut, mida õppida, aga samas palju, mida ei tohiks kunagi kaotada.