Rubriik: Essee

Kujuta ette kohta maailmas, kus sind armastatakse lakkamatult. Seal puudub stress, kõik on selge ja sinu iga samm viib sind lähemale õnnele.
Nüüd mõtle, et selle kõige hind on sinu raha, eemaldumine perekonnast ja lõpuks sinu vabadus.

Tere, maailm!

Skrollid sotsiaalmeedias ja sulle vaatab vastu üllatav, ent pisut absurdne pakkumine – leia oma tõeline hingepartner meie abil. Esmapilgul tundub see lausa naeruväärne. Meile meeldib arvata, et oleme liiga mõistlikud, et sellistesse lubadustesse uskuda, ning ütleme endale enesekindlalt: „Ei-ei, mina ei ole nii segane, et sellist asja isegi vaatama hakata.”

Aga elu ei ole alati lihtne. Kui oled just lahku läinud, keegi lähedane on surnud või tunned, et sul pole ühtegi tõeliselt lähedast inimest, võib maailm tunduda hoopis teistsugune. Siis ei mõju selline pakkumine enam naljakana, vaid võib leevendada üksildust ja anda tunde, et keegi hoolib.

Tänapäeval levivad sellised sõnumid peamiselt sotsiaalmeedia kaudu, kuid nähtus ise pole sugugi uus. Aastatel 1960–1990 õitsesid Läänes ja mujal maailmas mitmesugused usulised sektid ja kultused, mis kasvasid välja hipiajastu vastukultuurist. Otsiti elu mõtet ja alternatiivi tavapärasele argielule.

Esialgu pöörduti sageli Idamaade usundite ja spirituaalsuse poole. Aja jooksul kujunesid aga välja uued religioossed rühmitused, kus vaimne otsing põimus tugeva juhi ja suletud kogukonnaga. Mitmes liikumises asendus algne idealism äärmuslike ideede ja rangete reeglitega.

Selliseid rühmitusi oli palju, kuid mõned neist said kogu maailma tähelepanu ja neist räägitakse veel siiani.

MANSONI PEREKOND

1969. aasta suvel Californias näitas Charles Mansoni juhitud rühmitus, kui kaugele võib ulatuda ühe inimese mõju. Charles Manson ei pakkunud oma järgijatele klassikalist religiooni, vaid kuuluvust, isafiguuri ja vabadust ühiskonna normidest. Noored, sageli kodust võõrandunud naised leidsid temas autoriteedi, kes andis nende elule tähenduse.

Tema jutt tulevasest rassisõjast, mida ta nimetas Helter Skelteriks, muutus järk-järgult reaalsuseks tema järgijate jaoks. LSD ja pideva mõjutamise mõjul hägustus piir õige ja vale vahel. Kui tapmisest hakati rääkima kui vajalikust sammust suuremas plaanis, ei nähtud seda enam kuriteona, vaid missioonina.

RAHVA TEMPEL

Rahva Templi juht Jim Jones ei alustanud äärmuslasena. 1950. aastatel oli ta karismaatiline jutlustaja, kes seisis rassilise võrdsuse eest ajal, mil see ei olnud Ameerika Ühendriikides sugugi populaarne. Ta lõi kogukonna, lapsendades eri rassidest lapsi ning kutsudes oma kogudusse neid, keda ühiskond tõrjus.

Aja jooksul olukord muutus. Jonesi võim kasvas ning temast kujunes liikumise keskpunkt. Ta hakkas uskuma, et ainult tema suudab oma „perekonda” päästa kapitalismi, rassismi ja tuumasõja eest. Jonesi hakati kutsuma Isaks ning järgijad loovutasid talle oma vara, otsustusõiguse ja vabaduse.

Guyana džunglisse rajatud Jonestown pidi olema õiglasem ja parem ühiskond, kuid sellest sai suletud süsteem, kus krooniline unepuudus, hirm ja pidevad lojaalsuse katsetused murendasid inimeste kriitilist mõtlemist. 1978. aastal lõppes see 918 inimese surmaga.

SAIENTOLOOGIA

Lafayette Ronald Hubbard lõi pärast Teist maailmasõda õpetuse nimega dianeetika, mida esitleti alguses teadusliku meetodina inimese vaimsete probleemide lahendamiseks. Sellest kujunes hiljem saientoloogia – maailmavaade, mille järgi on inimene vaimne olend, kes peab läbima erinevaid tasemeid, et jõuda kõrgema arenguni.

Liikumine on selgelt organiseeritud ja hierarhiline. Õpetuses edasi liikumine on seotud kursuste ja nõustamissessioonidega, mis võivad kujuneda väga kulukaks.

Aja jooksul on saientoloogia ümber tekkinud palju vaidlusi ning seda on nimetatud nii religiooniks, sektiks kui ka äriks.

TAEVAVÄRAV

Taevavärava sekti juht Marshall Applewhite oli endine muusikaõpetaja ja sügavalt usklik mees, kes elas läbi isikliku kriisi, püüdes lepitada oma religioosseid tõekspidamisi ja seksuaalset identiteeti.

Applewhite õpetas, et inimkeha on vaid ajutine kest ning tõeline olemus on vaimne. Järgijad uskusid, et järgmisele tasandile pääsemiseks tuleb maisest elust loobuda. Nad elasid suletud kogukonnas, katkestasid sidemed perede ja varasema eluga ning allutasid oma elu grupi eesmärkidele.

1997. aastal uskusid 39 liiget, et Hale-Boppi komeedi möödumine annab neile võimaluse lahkuda Maalt ja liikuda kõrgemale tasandile. Nad lõpetasid ühiselt oma elu.

Me elame ajastul, kus iga päev tuleb olla kriitiline lugeja ja tähelepanelik mõtleja. Meieni jõuab lakkamatu voog sõnumeid ja lubadusi, mis võistlevad meie tähelepanu ja usalduse nimel. Sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad emotsioone ja levitavad kiiresti sõnumeid, mis võivad pakkuda kuuluvustunnet – aga ka märkamatult mõjutada.

Iga kord tasub endalt küsida, kes seda räägib ja mida minult tegelikult oodatakse?

USA-d on alati peetud demokraatia etaloniks. Riigiks, kus inimõigused on kaitstud ja kõigil on võrdsed võimalused eneseteostuseks. Või kas ikka? Konservatismi järsk tõus on pannud mind selles sügavalt kahtlema. Seda sellepärast, et mingil põhjusel on konservatismi tõusuga tõusnud ka puhas lollus. Aina vähem inimesi usuvad arste ja teadlasi ning aina rohkem inimesi hoopis esoteerikat, soolapuhujaid või mõne mõjuvõimsa poliitiku lihtsaid väljaütlemisi. Tekib tunne, et maailm taandareneb ja toimub ajude äravool. Minu arvates pärinevad antud taandarengu juured just USA-st, kus inimeste pahameel valitsuse otsuste ja sellest tuleneva eluolu üle on pannud neid radikaliseeruma. Ning tahame me või ei taha, olukord USA-s mõjutab sügavalt ka meie oma Eesti riiki. 

Ameerika uudiste edastaja National Public Radio koostatud küsitluse põhjal leiavad 500st politoloogist valdav enamus, et USA on eemaldumas demokraatiast ja liikumas hoopis mingit sorti autoritaarse riigikorra poole. Artiklist võib ka välja lugeda, et sellised pöörded on toimunud just president Trumpi ametiaegadel ehk alates 2017. aastast kuni 2021. aastani ja Trumpi teisel ametiajal praegu. Just praegu tuleb ka mulle sotsiaalmeedias pidevalt ette konservatiivide poliitpropagandat. Selline olukord teeb nii mind kui ka paljusid teisi noori äärmiselt murelikuks. Oleme ka meie ju need, kes tarbivad igapäevaselt USA meediat. Lisaks sellele on suur osa noori ekstreemselt kergesti mõjutatavad, mis on päädinud ka lihtsameelsuse tugeva tõusuga noorte seas. 

Sellist liikumist võib näha ka juba Eestis. Just toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste valguses on näha, et ka eesti noored liiguvad aina rohkem konservatiivse lihtsameelsuse suunas. Ja ei, ma ei arva, et kõik konservatiivid on lollid. Küll aga võib väita, et rahva haridustaseme ja poliitiliste vaadete vahel on tugev seos. Ka Arenguseire Instituut on öelnud: ,,Erakondade reitingud haridustasemete lõikes räägivad selget keelt: mida madalam on haridustase, seda suurem on sümpaatia inimese maailmavaatega kokkusobiva diktatuuri , „tugeva juhi“ või „kõva käe“ vastu, seda suuremat lähedust tunneb inimene jõhkruse ja vähemusgruppide alandamisega ning seda võimalikumaks peab lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele.“ Selline loogika kohaldub ideaalselt praeguses olukorras, kus striimer-poliitiku Kris Kärneri lihtsad loosungid on ära võlunud tohutul hulgal noori mehi. ,,Sotsid seina äärde ja pumppüssiga pähe lasta“ karjub ta ühes oma otseülekannetest. Hiljem saba jalge vahel avalikult väites, et nende sõnade edastamise ajal mängis ta ,,karakterit“, aga millise sõnumi saadab see noortele?  Kas ühe demokraatliku riigi poliitikul, kes lisaks kõigele kogus veel Tartu linnavolikogu valimistel tohutul hulgal hääli, on kohane nii käituda? Õhutada vägivalda ja viha? Kas tõesti ei olegi poliitikutele olemas mingisugust moraalikoodeksit? Küsimusi on palju, aga vastuseid vähe.  

Sarnane lihtsate loosungite ja üleüldiselt ülelihtsustatud lubaduste ja väidete esitamine tundub olevat ka levinud poliitpraktika Trumpi puhul. Mees, kes oskab peamiselt moodustada lihtlauseid nagu ,,teeme Ameerika jälle suureks“ ja ,,me ehitame müüri“ ei jäta vähemalt mulle kuigi haritud ja pädeva poliitiku muljet. Küll aga võiks mind pidada USA-s vähemuseks, sest Trumpil õnnestus 2024. Aasta valimistel koguda koguni 312 valimiskogu häält, võrreldes demokraatide presidendikandidaadi Kamala Harrise 226ga. Peamiselt jäävad ameeriklaste sellised valikud mulle müstikaks, sest lisaks kõigele muule, on president Trump ka süüdistatud maksupettur ja mitme isiku poolt kahtlustatav vägistaja. Siiski soovin ma arvata, et ameeriklased ei toeta sellist teguviisi ja minu jaoks müstiliste valimistulemuste õigustuseks on valijate madal haridustase ja kõrge mõjutatavus. Lihtsuses siiski peitub võlu ja kui lubada rahvale, et nende kütus odavneb, siis võib tihtipeale sellise hüve arvelt loovutada mõne tänapäeva mõistes inimõiguse – nagu näiteks õiguse teha aborti. 

Kogu see artikkel võib tavalugejale mõjuda veidi laialivalguvalt, sest kuidas seostub poliitiline olukord USA-s Eestiga? Tegelikkus on aga väga lihtne – demokraatia jätkumiseks mistahes riigis on vaja haritud inimesi, kelle sõnavara võimaldab rohkemat, kui lihtlaused ja kelle väljaütlemised ning vaated ei mõju agressiivselt. Selle saavutamiseks on tohutult oluline hariduse arendamine ja selle kättesaadavus ning lisaks sellele ka hariduse noorte jaoks atraktiivseks muutmine. Olukord, kus suurriiki, mida peetakse demokraatia tuumaks valitseb kurjategija, ei tohiks olla uus normaalsus.  

Ühiskonnas on sageli kõneainet pakkuvad teemad seotud erinevate muutustega: arengud poliitikas, rahva seas, palganumbrites, iibes jne. Samuti räägitakse tihti inimeste muutumisest, seda sõltuvalt olukorrast heas või halvas kontekstis, näiteks kaotas mõni kuulsus hiljuti tervelt viis kilogrammi, jättis suitsetamise maha või pühendas oma järelejäänud elu heategevusele. Tavainimese kontekstis muutume me väikestes asjades aga igapäevaselt ning tihti tekib küsimus, kuidas jälgida enda individuaalset arengut ja teada täpselt, kes hetkel ollakse, kui kujunemisfaasis muutuvad arusaamad ja hoiakud meeletult kiiresti? 

Arenevad noored on minu silme läbi sarnased mitmete nähtustega. Esiteks võib kujunevast inimesest mõelda kui mõnest laulust – selle sõnade, meeleolu, idee ja viisi kooskõlast valminud tervikust. Isiksuse muutudes hakkavad muusikas kasutatavad instrumendid tasahilju kaduma või välja vahetuma, integreerudes näiteks mõnest rämevaljust rokiloost tasaseks akustiliseks palaks, mis tähendab isiku kontekstis meeleolu kannapöördelist muutumist. Arvamuste uuenedes võivad ka teose lüürikast sõnad kaduma hakata, muutes sellega muusika sõnumit ja ideed. Ajapikku võib algne muusikapala olla muutunud hoopis uueks ja erinevaks, kuid ikka võib sellest leida fragmente laulust, mis see kunagi oli. 

Teiseks võib tuua paralleele noorte inimeste arengu ja õuduste maja vahel, mis kõlab küll kuidagi masendavalt tabavalt, kuid ma mõtlen seda pisut helgemana, kui see kõlab. Kujunemisfaasis rännatakse ringi mööda hoone erinevaid tubasid, millest mõned, nagu näiteks peeglite tuba, võivad olla väljakutseid pakkuvad, kuid samal ajal pikemalt viibides tüütud, ja teised, kasvõi kurja nõia magamisruum, kust omanik külastajale ootamatult naerdes näkku kargab, on hirmsad ja mõnele isegi traumeerivad. Niivõrd ebameeldiv kogemus kui see ka ei ole, on siiski vaja igal inimesel elus korra sellest majast läbi käia, õppimaks tundma erinevaid keskkondi ja valdkondi, mille järel väljutakse eesuksest täiesti uue inimesena, valmis vastu astuma järgmistele väljakutsetele. 

Lõppude lõpuks on muutumine ja kujunemine midagi, millest üle ega ümber ei saa absoluutselt mitte keegi, kuid see ei tähenda sugugi, et see peaks olema täielik ja vapustavalt drastiline. Muutused toimuvad peale meie sisemaailma ka igal pool meie ümber ja tihti on lahendus ebakindlatest aegadest kahjudeta läbi tulemiseks just iseendaks jäämine, kuid kujunemisfaasis saab uut viisijuppi või jubedat tuba tervitada ainult soojade sõnadega, sest puudub võimalus, et lisand iseloomule terve ülejäänud vaimse olemuse enda sisse neelaks. 

Parandamatu raamatukoi, ükskõikne kaane ees õlakehitaja, hirmuga nn stimulatsiooni mittepakkuva kirjasõna eest põgeneja – milline iganes neist olla, saab iga mõtlev olend raamatu avanuna vähemalt ühe uue teadmise, olgu selleks kasvõi tõdemus, et ei soovi seda enam kunagi uuesti teha. Kolmest eeltoodud tüübist vaieldamatult esimese esindajana väidan ma vastu oma eesti keele ja kirjanduse õpetajale, kes eelmisel kevadel nentis, et August Mälgu ,,Õitsev meri“ pole enam gümnaasiumiõpilasele piisaval kirjanduslikul tasemel ning et peaksin suvelugemiseks valima midagi väljakutsuvamat. Mina teda ei kuulanud ning õppisin sellest hulgi. 

,,Õitsev meri“ võib vähendatud empaatiavõimega inimesele tunduda jutustusena tujukast teismelisest poisist, kes pole elu näinud ning ei tea, mida sellest tahta. Alguses käib Hannes Suureõue Niida järgi, hiljem laseb end vedada Liida juurde Tondiojale ja viimaks satub saatusetahtel hoopis Saadu Taaliga pereteed käima. Näide on küllaltki brutaalne, kuid paremini poleks ilmselt võimalik ilmekalt kirjeldada noore inimese eneseotsinguid, põikpäiseid hoiakuid ja ära kadumist enesesse. Hannese pealt õppisin, et elu varajases faasis pole vajadust teha drastilisi ja põhjapanevaid otsuseid, sest kui käia alles mööda eneseotsingute käänulisi radu, mis tihti hoopis ootamatutesse kohtadesse võivad viia, võib olla pettumuseks, kui tee mitte ringiks kokku, vaid sirgena tundmatusse kaob. 

,,Veri ehk ihaldaks vahel võib-olla veel kord minna neidki teid mööda, kus ei paista ette midagi ja ohud on sõbraks, nagu on lugu merel,“ kirjutab Mälk nooruki silme läbi 20. peatükis. Mida aeg edasi Tondiojal, seda pahuramaks muutus Hannes. Seda tihemini leidis põhjuseid tagasi pöördumiseks rannakülla, seda enam mõlgutas ta mõtteid merest; seda rohkem igatses ta minna tagasi koju. Siinkohal lükkan ümber väite: ,,Mälk on põhikooli tase, sest tahaksin hirmsasti näha hordides viieteistaastaseid lapsi, kes suudavad suhestuda kiirustatult pere loomise ja lapsepõlvekodu ühes vanematega seljataha jätmise talumatu agooniaga, hoolimata sellest, et Hannes oma sõnades nii äärmuslikult ei väljendu. Olles palju mõelnud peatsele kodust lahkumisele ja seda salamisi alati oodanud, pani Mälk mu suhtumisele kodusse igavese pitseri. Jätta maha keskkond, kus on möödunud terve mu elu nii, et see paik on alati olnud osake minust ilma, et oleksin seda tajunudki – Hannes seda ei suutnud, ning ta on emotsionaalselt liiga minu sarnane, et võiksin seda fakti ignoreerida. 

Kui iga kord raamatut avades saab midagi juurde õppida, siis iga kord tegelasi endast läbi lastes saab midagi uut kogeda, ja see on ometigi see üks ja tõeline põhjus, miks raamatuid armastatakse. Kahtlemata on see üks õppimise vorme, kuid paljas kirjasõna ei õpeta pooltki sellest, mida suudab emotsionaalselt laetud ning empaatiliselt vastu võetud teos. See raamat puudutas mind – nii ma sellest õppisingi. 

HAUS galerii/Nikolai Kull „Kalevipoeg mõõka proovimas“ (1914)

Raamatus tuli ilmsiks Kalevipoja negatiivne suhe alkoholiga ja sellest tuleneva agressiivsusega. Teoses esineb selle tõestuseks mitu värsirida: „Õlut oli hullamassa, mõdu murul möllamassa: naised tantsisid tanuta, mehed mütsita mürasid, poisid poolil püksata, neiud neljatöllakille, hüpakille, kükakille. Õlut, kuri hullamassa, tegi tarkuse tölbiksi, selged silmad segaseksi, pööras arud pööraseksi, tegi mehed meeletumaks.“ Pool lehekülge edasi minnes tulevad ette veel ühed värsiread: „Mehed läksid mässamaie, hullu peaga undamaie, sõna halvemaid sünnitas, kõne kurjemaid kihutas; sõnasõimust sigis riidu, tõusis tappelikku tüli, veeres vereahne vaenu. Vanemalt, kui arvatie, tülist õnnetust tulema, sõimust tegu sündimaie, kiskus Kalev kerge käega mõõga tupest möllama.“  

Esimene lõik räägib sellest, kuidas kõik pidutsejad, kaasa arvatud Kalevipoeg, hullusid ja muutusid alkoholi mõju tõttu pööraseks, teine räägib aga hoopis olukorrast, kus alkoholi tõttu tapab Kalevipoeg mehe, kes ei väärinud seda ei mingilgi viisil.  

Nagu Kalevipoeg, satub kaasaegne eestlane alkoholi mõju alla ning käitub pööraselt, olgu see kas niisama pidutsemine või kaklustesse sattumine. Aeg-ajalt tulevad ette uudised alkoholijoobes inimestest, keda on leitud väga ebaadekvaatsetest olukordadest või kaklustest, kus mõni osapool on maha löödud niimoodi, et ta enam päevavalgust kunagi ei näe. Alkohol on muutunud pidude enamjaolt lahutamatuks osaks ja see on nähtav nii tänapäeva eestlastes kui ka teoses endas. Sellest tulenev agressiivsus ei ole kellegi jaoks võit. 

Raamatust saame samuti teada, et Kalevipoeg on valelik, manipuleeriv ja perversne. Selle tõestamiseks on olemas ka värsiread: „Kalevite kallim poega, hakkas kiuste kiitlemaie, hullu peaga hooplemaie, lorisedes laiskamaie, kuidas lugu Soome sõudes saarel naljakas sündinud, kuidas Saaretaadi kana, perepiiga peenikene, kaisutelles kiljatanud, niudest vähe niksatanud, puusaluiest naksatanud, eide hella hoitud vara kogemata ära kaotand.“ Nendele värsiridadele vastuoluliselt väidab Kalevipoeg eelnevas peatükis järgmist: „Kalevipoeg tõstis peada, Kaela laia lainetesta, Hüüdis kaldal ootajalle, Pajatas piiga taadile: „Jumalaga, Saare taati, Jumalaga isa kurba! Tütar sinul sattus vette, ema minul varga võrku, viletsad me, vennikesed, Õnnetumad ühtevärki!““ 

Nendest saame me teada, et esiteks, Kalevipoeg vägistas Saarepiiga ära ja teiseks, valetas Saare taadile selle kohta. Tänapäeva ühiskonnas on vägagi tihti kuulda vägistamisjuhtumitest ja sellest, kuidas kuritegude sooritajatel pole mingitki kahetsust selle üle. Lisaks sellele teesklevad vägistajad kaastunnet ohvritele enne seda, kui nad enda teoga vahele jäävad.  

Sellest väitest saab järeldada, et eestlane ja Kalevipoeg on oma valelikkuse poolest sarnased. Nii esimene kui ka teine proovivad oma valedega mitte mingil juhul kohe jaga ja proovivad seda varjata isegi siis, kui tegemist on õrnema asjaga, kuid on seotud lähedaste, pereliikmete, tuttavate või sõpradega. 

Samuti avastame, et Kalevipoeg on kohati ülbe. Seda kinnitavad värsiread: „Tohoh, tahmalased tondid, sõgedamad nõgissilmad! Ons teil olu üsna odav? Kalevil on vägev käsi: kuhu hoopi kukuteleb, sinna surma sigiteleb. Mees veel alles ilmumata, sarnaline sündimata, kes see suudaks vastu seista. Tulge, kui surma tahate!“ 

Võrreldes Kalevipojaga, ei ole kaasaegne eestlane ülbe. Muidugi, inimestel võivad eksisteerida endale kasulikud motiivid, kuid üldjoontes on eestlane maalähedane ning seda kinnitavad vabaühendused, MTÜ-d ning annetusüritused, mida kõike tehakse oma vabast ajast, et teisi aidata. 

Viimase negatiivse küljena toon välja Kalevipoja morbiidse vaenulikkuse, mis on suunatud ausale kriitikale. Selle tõestamiseks toon välja värsiread sellest, mida Kalevipoeg vastab sõjasõnumi toojale: „Mis on kõvem kinnitaja, vägevam vastupidaja, sulgegu su suuda lukku, lõksutagu lõugasida kurja kõne kuulutusel, häbemata avaldusel! Kes see imet ilmas näinud, kentsakamat enne kuulnud? Miks sa sõimad meie mehi, laimad meie mehepoegi? Kas ehk naiste karistajad, tütarlaste hirmutajad – ehmatus ja ettekartus – veerend Viru meeste peale?“ 

Kuigi sõnumitooja oli enamjaolt konkreetne oma kriitikaga, küsides, mis Viru inimestest saab, siis Kalevipoeg torkas talle sügavalt vastu ilma, et see oleks mingitki kasu toonud talle – see oli iseenda välja elamine kellegi teise peal. See on omane ka tänapäeva eestlasele, kellel on kombeks verbaalselt rünnata teisi inimese, et kaitsta oma arvamust. Selle näiteks saab tuua kasvõi igapäevase juhtumi, kus inimene satub kaklusesse ja saan kinnitada, et Kalevipoja negatiivsed iseloomujooned klapivad tänapäeva eestlase identiteediga. 

Liikudes Kalevipoja positiivsete iseloomujoonte juurde, väidan, et Kalevipoeg oli enda ülesannete täitmises allaandmatu mees. Seda on näha nii mõneski hetkes teoses, olgu see kas Soome oma ema päästma minemine, lahingutes oma inimeste eest võitlemine, põllu kündmine või Peipsi tagant laudade toomine. Ta töötas päevast päeva ja üldiselt ei puhanud enne, kui tema töö sai tehtud. Kaasaegne eestlane samastub selle omadusega, olles töökas ja hoides kinni oma eesmärkidest ja lubadustest alla andmata. Seda kinnitavad minu vanemad, kes on oma eesmärkide jaoks panustanud ja on edasiselt valmis nende jaoks panustama, mille üle ma ei saaks uhkem olla. Peale minu vanemate on küllaltki teisi näited, tänu millele saan kinnitada, et see Kalevipoja omadus on sarnane tänapäeva eestlase omaga. 

Samuti väidan, et Kalevipoeg hoolis sügavalt oma lähedastest ja sõpradest, näiteks tema vanemad, Alevipoeg jne. Seda tõestavad Kalevipoja leinahetked, näiteks ema ja isa surmast teada saamisel leinas Kalevipoeg päevi ilma ühegi teise mõtteta. Ka kaasaegne eestlane hoolib oma lähedastest sügavalt ja selle tõestuseks saan tuua kasvõi oma klassiõed ja klassivennad, kes suudavad (ja tahavad) hoida lähedasi suhteid oma sõpradega ja seda nad teevadki. Oma lähedastest hoolimine on eestlase identiteedi lahutamatu osa ja see omadus on miski, mis jääb meie inimeste osaks sajandeid peale meid. See on vorminud meie riigi ajalugu aastasadu ja seda hea põhjusega. 

Viimasena toon ma välja, et Kalevipoeg on loomuselt õiglane. Seda tõestab tema tahe kaitsta inimesi, tema kättemaks Tuuslarile ning linnade ehitamine oma rahva jaoks. Kaasaegne eestlane on õiglane ning astub teiste eest välja, kui see on vajalik. Seda tõestavad õpetajad, kes proovivad lahendada teiste inimeste (ehk õpilaste) probleeme enne enda omi. 

Nendest näidetest saan ma järeldada, et Kalevipojal on küllaltki sarnast eestlasega, olgu see kas positiivne või negatiivne ning eestlasel on paljut, mida õppida, aga samas palju, mida ei tohiks kunagi kaotada. 

Hollywood, suurlinna tuled ja linn, mis kunagi ei maga. Pole saladus, et miljonid inimesed üle kogu maa unistavad kolimisest sinna sinise-punase triibulisse riiki paremat elu otsima. Aga mida peidab endas näiliselt ideaalne maa, kus lapsed sõidavad kooli kollase bussiga ja igal ühel tundub olevat võimalus saada superstaariks? Kuidas toimib sealne valitsus? Kes või mis on peidus suletud kardinate taga? Miks peaks USA valimised üldse meid huvitama? Küsimusi on palju, aga kas ka vastuseid? 

Kuidas toimib Ameerika Ühendriikide kellavärk? 

Ühendriikide valitsuse kontseptsioon võib eestlase jaoks tunduda võõras ja esmapilgul arusaamatu. Lähemalt uurides kukud aga jäneseurgu, kus iga saadud vastus viib sind veel sügavamale ja sügavamale, tekitades aina rohkem uusi küsimusi. 

Ameerika Ühendriikide näol on tegu presidentaal-demokraatliku vabariigiga, täpselt nagu Eestigi. President valitakse iga nelja aasta tagant ning viimased valimised toimusid selle aasta novembris.  

Valimised ei toimu seal päris nii lihtsalt kui Eestis. Eestis saad läbi telefoni hääletada oma lemmikkandidaadi poolt ja sealjuures olla kindel, et sinu hääl ka reaalselt loeb. USAs aga sõltub kõik sellest, mis osariigis sa elad. Igas osariigis on kindel arv valijamehi, mis sõltub selle osariigi rahvaarvust. Kui 51% osariigist hääletab Kamala Harrise poolt, siis saab see osariik endale kõik valijameeste hääled. Kui osariik saab endale mingi kandidaadi kõik valijameeste hääled, tähendab see seda, et hääletuses on kogu see osariik just selle kandidaadi poolt, olenemata sellest, et 49% hääletas teise kandidaadi poolt. Valijamehi on kokku Ameerika Ühendriikides 538 ning kandidaat vajab võiduks 270 valijamehe häält. Selline süsteem võib tunduda lollikindel, kuid paraku on see sealses ühiskonnas tekitanud palju vastuolusid ja lõhestumist. 

Lõputu võitlus ehk vabariiklased vs demokraadid 

USA on väga tugevalt polariseerunud, mis tähendab, et inimesed jagunevad oma arvamuste, väärtuste ja ideoloogiate poolest. Lihtsamalt võib öelda, et ameeriklased on jagunenud vabariiklasteks ja demokraatideks. Veel lihtsamalt öeldes, on nad kas Trumpi pooldajad või Kamala Harrise toetajad. 

Donald Trump esindab vabariiklasi. Vabariiklased toetavad rikaste maksude kärpimist, uskudes et see parandab majandust. Nad ususvad turumajandusse ehk vajaduspõhist majandust ning valitsuse mittesekkumist majandusprobleemidesse. Vabariiklased on tugevad traditsioonide hoidjad, mis tähendab, et nad ei poolda samasooliste abielu, religioonivabadust ning aborti. Vabariiklastel on ka kindel immigratsioonivastane retoorika, mis süvendab riigisisest rassismi, kuigi Ühendriigid on olnud sajandeid immigrantide riik. 

Kamala Harris esindab demokraate. Demokraadid tahavad tagada riigi heaolu ja sotsiaalse õiguse. Nad pooldavad vähemuste õigusi, aborti ning riigi ja religiooni lahusust. Nende jaoks on väga oluline tervishoiu ja hariduse kättesaadavus. Demokraadid keskenduvad tugevalt ka kliimaprobleemidele.  

Need erinevad seisukohad põhjustavad pidevaid lahkhelisid ja lahkarvamusi ühiskonnas. 

Miks peaks see kõik meid huvitama? 

USA võim on nii tugev, et sellest riigist sõltub kõik. Krõpsupaki hinnast poes kuni rahvusvaheliste konfliktideni välja. Kui sealne majandus on tõusujoones, siis seda on ka üldjoones ülejäänud maailma majandus. Muidugi ka vastupidi, kui USAs on majanduskriis, siis kannatab selle all ka kogu ülejäänud maailm. Ameerika Ühendriigid on suurim kaubanduspartner. USA dollar on enim kasutatud valuuta maailmas. Tihtipeale on Ühendriigid ka esimene riik, mis sekkub rahvusvahelistesse konfliktidesse, kuna nende julgeolek on väga arenenud ja teistest riikidest sammu võrra ees. Isegi igapäevaelus on Ühendriikide mõju tunda. Kas kannad Nike tosse, kasutad iPhone´i, jood Coca-Colat või naudid McDonald´si burksi? Need kõik on pärit Ameerika Ühendriikidest.

Maailm ei ole must-valge. Kõik vabariiklased ei ole abordi ja immigratsiooni vastu ja kõik demokraadid ei ole nii siirad, kui paistavad. Meie ülesanne ei ole kedagi tema poliitiliste vaadete põhjal hukka mõista. Meie ülesanne on end maailmas toimuvaga kursis hoida – tundugu see Ameerika nii kauge silmapiiri taga kui tahes. 

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Eestlasena on 24. veebruar minu jaoks üks armsamaid päevi. See pole päev, kus peetakse suuri pidusid ja muud säärast, see on päev, kus ollakse perega, kus olen uhke vabaduse tunde üle, teadmise üle, et olen eestlane ja seda ei saa minult keegi ära võtta.

Ma arvan, et ma ei liialda palju, kui ütlen, et enamik eestlasi, kes 24. veebruari hommikul ärkasid ja kuulsid, mis juhtus Ukrainas, mõistsid, et tegelikult ei tea me keegi kunagi, mil meie vabadus otsa saab ning tuleb hakata end kaitsma. Seda enam ei teadnud vaprad ukrainlased ning teised Ukrainas elavad inimesed, mis saab edasi. Mis saab homme, täna, poole tunni pärast?

Esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale üsna pea pärast sõja algust. Jõudsid rahulikku keskkonda, kus ei valitse suuri ohte ja kus nad said üle päevade magada puhaste linade vahel ilma jalanõudeta ning rahulikult tänavail jalutada, ilma et peaks varjuma.

Olen ise suurema osa oma elust elanud Saaremaal ning ütlen ausalt, et ei pea end rassistiks. Võtan inimesi sellisena, nagu nad on – samasuguse inimesena nagu mina. Aga pärast seda, kui esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale, tekkis minus segadus. Kui näen linnapildis Ukraina kodanikku, tekib mul peas mõte – näe, ukrainlane. Ometi ei ole ma kunagi nii varem mõelnud. Mis siis, et näiteks minu perel on tuttav ukrainlane, kes on juba 40 aastat elanud Saaremaal. Ta on meie jaoks oma inimene ja keegi ei pööra enam ammu tähelepanu, et ta sünniriik on mujal.

Kas see segadus ongi rassism?

Ajakirjanik Mari Mets kirjutas aga ERR-i uudisteportaalis arvamusloo, mille peale minu usk võrdsesse maailma hoopis purunes. Ukraina-Poola piiripunktis, kus seisid vabatahtlikud, kes abistasid jala saabuvaid ukrainlasi, kel seljas rasked kotid, mõnel süles laps või lausa imik, mõnel suur Saksa lambakoer. Sinna samasse piiripunkti oli tekkinud ka väike telk, mille kõrvale oli süüdatud lõke, et saada natukenegi sooja. Inimesed, kes seal lõkke ümber istusid, olid peamiselt hindud, mustanahalised ja inimesed Lähis-Idast. Nendest nii mõnigi oli istunud seal juba päevi ning jäi mulje, nagu kedagi tegelikult ei huvitaks, mis neist saab. Ka neil on ju raske: nad ei tea, kuidas nad koju saavad, kas nende lähedased teavad, et nendega on kõik hästi, kuhu nad pöörduma peavad või mida tegema? Lisaks kõigele on nad väsinud ja šokis. Kas Ukrainas elav mitteukrainlasest isik ei ole siis päästmist ja aitamist väärt inimene, kas tema on siis inimene, kellest võib lihtsalt läbi vaadata?

Sel aastal keelati Venemaal esineda Eurovisioni lauluvõistlusel. Siin läheb minu arvamus jällegi vastassuunas. Ühelt poolt oleks ebainimlik aktsepteerida kõiki venelasi, nagu poleks midagi juhtunud, ning nendega võrdselt samal laval oma riiki esindada ajal, mil nende riik südametult naabreid laastab. Samal ajal aga mõtlen, et nemad (lauljad – toim.) ei ole ju selles süüdi, nemad ei algatanud sõda. Samamoodi on Venemaa ettevõtete uste sulgemine ning Venemaalt lahkumine karistuseks, et kohalikud inimesed teeksid häält ning võib-olla siis ehk midagi muutuks, aga kas muutub?

Ukraina spordilegend Klõtško on öelnud ühes intervjuus, et olümpiakomitee peaks keelama Venemaa sportlastel järgmistel olümpiamängudel osalemise. Ma mõistan tema vaatepunkti, aga mis kasu see toob peale lühiajalise rahulolutunde? Kõik see negatiivsus ning venelaste igalt poolt väljapuksimine näitab ju täpselt samamoodi vaenulikkust ning kui nii edasi läheb, ei ole meiegi enam varsti Putinist etemad.

Loodan, et me kõik õpime sellest olukorrast midagi. Ma loodan, et ühel päeval, kui Ukraina on jälle vaba riik, saame me öelda, et see oli õppetund meile kõigile, saamaks aru, kuidas vabadus ei ole midagi kindlat. Ükskõik milline on inimene oma rahvuselt, uskumustelt või vaadetelt, tuleb teda aidata, kui vaja!

Slava Ukraini!

Vaatamata tänapäeva näiliselt piiramatule info kättesaadavusele võib kohati tunduda, et  noorte muusikamaitse või siis vähemalt teadmised muusikast osutuvad väga kesiseks või pealiskaudseks.

Murekoht ei ole selles, et noorte teadmised oleks üldiselt kesised, vaid asjaolu, et enamasti ollakse süvenenud vaid ühte või kahte žanrisse ning ei olda teadlikud muusikamaailma sügavamast kultuurilisest taustast ja ajaloost.

Tänapäeval võib enamik noortest kindlasti nimetada mõne Justin Bieberi, Kanye Westi või Drake’i laulu, kuid tõenäoliselt ei osata nimetada mõnda Bachi teost (kui sellisest mehest üldse kuuldud ollakse).

Ühiskond peaks seda võtma kui hoiatusmärki. Kui noorem põlvkond ei väärtusta mineviku muusikakultuuri, siis võib juhtuda, et ühel päeval on minevik unustusse vajunud ning ei teatagi, et kunagi on tegutsenud sellised inimesed nagu Mozart, Louis Armstrong või isegi John Lennon.

Muidugi ilmub alati juurde aina uusi artiste ja „kunstnikke“, kes mängivad paar nooti ja elektrooniliselt modifitseeritud häälega kaasa laulavad, kuid kui unustada, kust see kõik alguse sai ja sellesse ükskõikselt suhtuda, kaob vanemal muusikal kui kunstil igasugune väärtus.

Et mõista, miks selline langus toimub, tuleks enne mõista, kuidas inimeste muusikaline eelistus ja huvi üldse kujuneb. Pennsylvania Ülikooli uuringu kohaselt hakkab laps oma muusikalist eelistust kujundama umbes 10-aastaselt. 14-aastaselt on muusika üks osa lapse identiteedist ning uuringud on järeldanud, et inimene kujundab oma muusikamaitse just selle vundamendi ümber.

On loomulik, et tõmbutakse just selle poole, mis endale meeldib, ning muusikamaitset ei ole selle subjektiivsuse tõttu võimalik kritiseerida. Sellegipoolest võiks kritiseerida kitsast silmaringi ning kesiseid teadmisi, mis võivad kujutada tõsist ohtu.

Üks põhjustest võib peituda tehnoloogias. Tänapäeval kuulatakse muusikat enamasti kas internetis või iseseisvatel muusikaplatvormidel. Arvutisüsteemid on aga nii targad, et soovitavad sulle alati sama stiili muusikat või koguni sama artisti loomingut. Mõni teenus koostab kuulaja eest ära isegi esitusloendid, kust muusikat esitatakse. Sel viisil piirab tehnoloogia sinu vaatevälja ning uue muusikaga kokku puutumine on minimaliseeritud.

Määrav võib olla ka sotsiaalne faktor, mis väljendub sõpruskonnaga sarnastes muusikalistes eelistustes. Inimesed võivad tunda, et on justkui kohustatud teatud muusikat kuulama, sest arvavad, et seda mitte tehes on nad teistest erinevad ning tunnevad ennast väljajäetuna.

Nõnda tekib mull gruppidest, kes on koondunud samasuguse muusika ümber ning mõistavad kõik muusika olemust täpselt samamoodi. Sellega kahaneb nende jaoks muu muusika väärtustamine, mis on vale,  sest muusika, nagu iga kunst, peaks jääma subjektiivseks ning esindama inimeste personaalseid väärtusi, mitte pealesurutud ideaale, mida ülejäänud mass järgib.

Sellist resultaati saab vältida, kui tekitada noortes suuremat huvi muusika kui laiema kontseptsiooni vastu ja luua neile võimalusi seda huvi süvendada. Seda saab teha näiteks huvikoolide näol. Kahjuks on tänapäeva muusikaõpetajad oma töö eest äärmiselt alatasustatud. Näiteks on Kuressaare Muusikakooli õpetajad andnud streigihoiatuse, sest neid tasustatakse kõvasti alla õpetajapalga alammäära.

Ilmselgelt on tegu ühiskonna üleüldise suhtumisega muusikaharidusse.  Paistab olevat levinud arusaam, et muusikaharidus on tavapärasest haridusest mingil viisil tähtsusetum. See tähendab, et probleem on palju sügavam, kui esialgselt paistab, sest seotud ei ole mitte ainult nooremad inimesed, vaid ühiskond tervikuna.

Globaliseerunud ühiskonna üheks tunnuseks on informatsiooni hea ning lihtne kättesaadavus. Sedasorti infolevik on endaga kaasa toonud ka rahatarkuse kasvu inimeste seas. Vaba raha liigub üha rohkem erinevatesse varaklassidesse, sest inimesed on investeerimisvõimalustest teadlikud ja seega ka riskivalmivamad. Vaadakem kasvõi krüptoraha – ainuüksi sel aastal on investeerijate hulk kasvanud 881% võrra. See näitab tõetruud reaalsust investeerimismaailmas toimuvast.

Gurusid on igal pool

Üks põhjus, miks investeeringud koguvad populaarsust, on kahtlemata raha väärtuse pidev langemine. Inflatsiooninäit Eestis on alates aasta algusest tõusnud jahmatava 8.8%-ni ning finantsekspertide arvates tõus jätkub. Viimati nähti sarnasel tasemel inflatsiooni 2008. aasta novembrikuus, millal teadupärast oli suur majanduskriis. Kas ka lähiajal on kriisi oodata, ei tea keegi öelda. Hetkel aga prinditakse suurel hulgal paberraha, et koroonakriisist hõlpsamini välja tulla. Sellel võib küll olla üllas tagamõte, kuid ei saa eirata ka fakti, et sedaviisi printimine kahandab raha väärtust

Erinevatesse varaklassidesse liigub raha ka tänu sotsiaalmeedia mõjule. Nii TikTok, YouTube kui ka Instagram on täis „investor-gurusid”, kes jagavad erinevaid investeerimisvõimalusi. Tihtipeale jätavad nad aga lihtrahvale mulje, nagu kõik oleks ääretult lihtne ja finantsvabaduse saavutamine ongi ühe kliki kaugusel. Niinimetatud gurud tekitavad enda postitustes inimestes FOMO-tunnet (Fear-of-missing-out) ehk kartust ilma jääda headest võimalusest. See toob turgudele juurde nn „lolle investoreid” ehk inimesi, kes ei tea, millesse nad investeerivad ja loodavad õnnele.

Paraku inimesed kaotavad nii aga suuri summasid, sest gurud, keda nad kuulda võtavad, on sageli omakasupüüdlikud või ise selles valdkonnas harimatud. Sellepärast tuleb olla igasuguse info suhtes kriitiline ja mis peamine – enne investeerimist peab inimene uurima, millesse või kuhu ta oma raha paigutab.

Tohutu meediakajastus

Meediakajastus antud teemal on samuti märgatavalt tõusnud. Kuna tegemist on intrigeeriva valdkonnaga, on meediakanalitel mõistlik seda kajastada – kes ajakirjanikest ei sooviks saada klikke? Loomulikult toob üha suurem kajastus kaasa ka üha suurema rahvahulga. Aastal 2021 oli Eestis kuumaks teemaks IPO-d ehk aktsiate avalikud esmapakkumised. Neid kohtas Balti börsil suurel hulgal – alates Enefit Greenist kuni Hepsorini. Meediakajastus nende promomisel oli tohutu, isegi võhikute kõrvadesse sattusid antud firmade nimed. Kogu kajastus tõi kaasa ka meeletud aktsiate märkimised, Hepsori aktsia märgiti üheksakordselt (!) üle emiteeritava koguse, mis tähendas, et iga investor sai ainult väikese osa oma soovitavast kogusest. See näitas omakorda, et rahvas on kursis võimalustega ning info on läbi erinevate kanalite nendeni jõudnud.

Haritus antud teemal on üha kasvav ning puudub igasugune kahtlus, et investeerimismaailma hoog raugeks. See on pidevalt arenev valdkond ning selle laiahaardelise kajastuse tõttu on ainult tõenäoline, et üha rohkem investoreid siseneb turule.