Rubriik: Intervjuu

Kas oled kunagi tundnud, et kuulud kuhugi, isegi kui elu sind ajutiselt sellest eemale viib? Mõned kohad ja asjad jäävad alati südamesse. Seda tundis ka Saaremaa Gümnaasiumi uus koolimeedia õpetaja, kes pärast aastaid mandril otsustas kodusaarele naasta. Ta räägib sellest, kuidas kirg kunsti ja õpetamise vastu tõi ta lõpuks tagasi sinna, kus hing tunneb end koduselt.

Miks sa Saaremaalt ära läksid ja siis tagasi tulid?

Üheksanda klassi keskel sain aru, et Saaremaal ei oleks mul võimalik kunstiga nii palju tegeleda, kui oleksin soovinud. Mandrile kolimine tundus ainus võimalus. Proovisin sisse saada kahte Tallinna kooli, õnnestuski mõlemasse..

Lahkusin Saaremaalt, sest tol hetkel tundus see õige samm. Tegelikult arvan siiani, et see oli õige otsus. Pärast põhikooli kolisin Tallinnasse. Siiani imestan, et ema selle heaks kiitis..

Veetsin Tallinnas kokku ligi kaheksa aastat, aga igatsus Saaremaa rahulikkuse järele ei kadunud kunagi. Lisaks on mul merega mingi eriline side – see rahustab mind tohutult. Olen ilmselt veidi kummaline, aga võin tundide viisi mere ääres jalutada ja kive otsida. Ka Tallinnas võis mind tihti mere äärest leida, istumas Noblessneris või Paljassaares.

Kas sa näed oma tulevikku ka Saaremaal?

Hetkel küll, kuid mul on ka üks väike unistus: sooviksin kunagi elada mõnel Rootsi saarel, mere ääres. Unistan väikesest punasest majast suurte valgete aknaraamidega, mida ümbritseb õitsvate lilledega aed.

Kas Sa arvasid nooremana, et võiksid kunagi koolis õpetajana töötada?

Noorena olin ma täiesti kindel, et minust saab kunstnik või õpetaja, pigem siis kunstiõpetaja. Põhimõtteliselt need mõlemad unistused ka täitusid. Kui teistel oli unistusi veel, siis mul keerles kõik ümber kunsti. 

Mis oli Su lemmikõppeaine gümnaasiumis? Kas see on Sind hiljem mõjutanud?

See on hea küsimus. Gümnaasiumis oli mul palju värvikaid õpetajaid ja mõningaid tunde ootasin just nende õpetajate pärast. Erilised olid näiteks keemia ja geograafia tunnid.

Kuid kõige rohkem meeldis mulle ikkagi kunstiajalugu. Kuigi see oli päris mahukas ja nõudis palju aega, on see hiljem mulle väga kasuks tulnud. Kuna õppisin kunstiklassis, tooksin kindlasti välja ka trükigraafika, mis mängis olulist rolli selles, et ma hiljem Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksin.

Naljakas on see, et pärast 12. klassi kunstiajaloo eksamit lubasin endale, et see oli viimane kord, kui ma seda ainet õpin. Ja siis, kolm aastat hiljem, õpetasin ise noortele kunstiajalugu!

Mis Sind vabal ajal kõige rohkem paelub?

Ausalt öeldes ei ole mul praegu palju vaba aega, aga kui seda leian, siis tõmbab mind alati loodus – seal viibimine on nagu omaette hingetõmme. Lisaks naudin joonistamist, maalimist ja fotograafiat.

Kuulan ka palju muusikat ja käin kontsertidel. Üle-eelmisel aastal kogunes Spotify’s peaaegu 80 000 minutit kuulamisaega. Muusika on minu igapäevaelu osa ning kontserdid mõjuvad kui paralleelreaalsus, kus argimured ununevad.

Meeldejäävamad artistid ja bändid, keda olen kuulamas käinud, on kindlasti Tom Odell, Harry Styles, Louis Tomlinson, One Republic, Imagine Dragons, One Direction, Bring Me The Horizon ja 5 Seconds of Summer. Kontsertidel valitsev energia ja publiku ning artisti vaheline side loovad erilise õhkkonna, mis paneb südame kiiremini põksuma ja toob inimesi kokku viisil, mida mujal ei saa kogeda.

Mis Sind inspireerib kõige rohkem looma ja õpetama?

Mind inspireerib enim soov jagada oma mõtteid ja ideid. Looming ja õpetamine on minu viis pakkuda midagi väärtuslikku ning aidata noortel avastada oma potentsiaali.

See on uskumatult hea tunne, kui õpetades või juhendades märkad, et õpilasel tekib arusaamine ja ahhaa-moment. Veelgi inspireerivam on jälgida, kuidas nad aja jooksul arenevad, muutuvad enesekindlamaks ja leiavad endale huvipakkuvad tegevused. See protsess on inspireeriv nii neile kui ka mulle endale.

Miks pildistamine? ja +pildistades vanad inimesed?

Mulle meeldib tabada hetki – neid ainulaadseid momente, mis kunagi enam ei kordu. Ühel hetkel sain aru, kui paeluv see tegelikult on. Fotograafia annab võimaluse neid hetki jäädvustada ja neile tähendust anda.

Ma ei pildista tavaliselt niisama – kui kaamera haaran, siis tähendab see seda, et olen märganud midagi, mis tundub jäädvustamist väärt. Jah, selleks võib olla ka energiajoogi purk, mis on on asfaldisse sulamas.

Ja vanad inimesed… Nad paeluvad mind eriti. Nad ei teeskle, ei püüa linnapildis endast mingit kuvandit luua. Nad on ehedad – täpselt sellised, nagu nad on. See ausus ja elukogemuse peegeldus nende olekus ja nägudes inspireerib mind sügavalt.

Kas Sinu enda loomingus on mõni töö, mis on Sulle eriti oluline? Miks?

Ma arvan, et minu EKA lõputöö on see, mis on mulle kõige olulisem. Sellesse töösse panin tõesti kogu oma hinge ja südame. See oli hetk, kus avasin end viisil, nagu ma polnud kunagi varem – ega ole ka hiljem teinud.

See töö käsitles teemat, mis oli mulle sel ajal väga isiklik ja oluline. Mul oli tunne, et pean selle endast välja saama ja jagama. See protsess oli nii eneseväljendus kui ka teraapia – midagi, mis aitas mul end paremini mõista ja kasvada.

Üks kõige erilisemaid hetki oli aga siis, kui mulle kirjutas Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik ja ütles, et minu lõputöö avaldas talle erilist muljet. See tegi südame nii soojaks.

Kas sinu meelest tuleb loomingulisus klassiruumis kasuks?

Loomingulisus on klassiruumis kindlasti kasulik. See aitab õpilastel paremini ennast väljendada ja enesekindlust kasvatada. Lisaks muudab see nii õpetamise kui ka õppimise huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Keerulised teemad tunduvad lihtsamad, kui neid käsitleda loomingulisel viisil.

Loomingulisus julgustab õpilasi mõtlema teistmoodi, proovima uusi asju ja leidma iseseisvaid lahendusi. Tegelikult on see klassiruumis nii kasulik, et võiks öelda, et see on lausa hädavajalik. Ilma selleta jääks palju võimalusi kasutamata.

Mis oli kõige põnevam EKAs õppides?

EKAs õppimine oli põnev ja inspireeriv kogemus, kus iga päev tõi midagi uut ja ootamatut. 

Eriti meeldejääv oli aga see, kuidas õppejõud, sageli tuntud kunstnikud, suhtlesid tudengitega kui võrdsetega. Mingit hierarhiat enamasti ei tajunud ja see tekitas mõnusa, loomingulise õhkkonna, kus julgesid katsetada ja oma ideid ellu viia..

Graafika eriala, mida õppisin, oli omamoodi seiklusterohke. Selles valdkonnas on protsessid ettearvamatud – kunagi ei tea täpselt, kuidas miski välja kujuneb. See lisas õpingutele erilise põnevuse. Iga uus projekt oli nagu väike avastusretk, mis hoidis vaimu erksana ja pakkus pidevalt uusi väljakutseid ning avastusi.

EKAs õppimise tegi aga veelgi erilisemaks inimeste mitmekesisus. Kohtusin väga erineva tausta ja maailmavaadetega kaasõpilastega. Koostöö nendega, kelle iseloomud või vaated minu omadega ei kattunud, oli arendav ja silmi avav kogemus. See pani mind kasvama nii kunstnikuna kui ka inimesena.

Kuidas sattusid ERKI Moeshow korraldusmeeskonda ja mis oli Sinu ülesanne seal?

Vabaaine valikul otsisin midagi, mis mind tõeliselt huvitaks, ja ERKI Moeshow tundus nimekirjas kõige põnevam. Nii see valik saigi tehtud. Aga et sellest saab minu jaoks nelja aasta pikkune teekond, seda ma küll ette ei näinud.

Esimesel aastal olin meediatiimis, teisel aastal töötasin tagalava tiimis. Kahel viimasel aastal olin juba tagalavatiimi juht ja vabatahtlike koordinaator koos Marilyniga. See kogemus andis mulle väga palju – nii organiseerimisoskust kui ka väärtuslikke kontakte ja teadmisi suursündmuste korraldamisest.

Aga mis on sinu varasem kogemus ajakirjandusega?

Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Ülikoolis võtsin loovkirjutamise kursuse, mida juhendas Maarja Kangro, ja see andis mulle kirjutamises palju kindlust juurde.

Lisaks olin mõnda aega YU Talent Media kaasautor. Kahjuks jäi see kogemus üsna lühikeseks, kuna ajakiri lõpetas oma senise tegevuse. Sellegipoolest sain sealt väärtusliku kogemuse ja arusaama, mida ajakirjandustöö endast kujutab.

Samuti olen alati olnud suur meediatarbija –  jälgin uudiseid, loen artikleid, analüüsin ja hoian end pidevalt kursis meediamaastikul toimuvaga.

Kui Sa ei oleks õpetaja, siis mis tööd Sa teeksid?

Aus vastus on, et ma ei tea. 

Millist nõu annaksid noortele, kes soovivad kunsti või meediaga tulevikus tegeleda?

Olge julged ja avatud meelega. Proovige erinevaid asju, katsetage ja ärge kartke ebaõnnestuda. Iga kogemus õpetab midagi ja viib teid edasi.

Kas sind häirib, kui sulle Marilyn öeldakse?

Kunagi häiris see mind rohkem, aga nüüd olen õppinud mõistma, et mõned inimesed tajuvad maailma lihtsalt teistmoodi ega pruugi inimesi eraldi isikutena näha. Las nad siis olla sellised. Aga seda, kui häiriv see võib olla, mõistavad tõesti ainult need, kellel on sarnaseid kogemusi olnud.

Kas on midagi, mida sa kooli ajal igatsesid ja mida tahaksid nüüd ise õpetajana ellu viia?

Jah, ma tahaksin luua loominguliste inimeste kommuuni – midagi tunnivälist, kus saaksime kokku tulla, ühiselt luua ja omavahel mõtteid vahetada. Olgu selleks siis maalimine, luuletuste kirjutamine, heade filmide vaatamine või muusika kuulamine. 

Tahaksin, et see oleks selline mõnus ja vaba seltskond, kus saaks ideid jagada ja oma mõtted teoks teha. Usun, et selline keskkond inspireeriks noori ja annaks neile võimaluse end loominguliselt väljendada. Aga kas see kõik ka teoks saab, eks seda näitab aeg. Mina oleksin valmis alustama kohe, kui keegi huvi välja näitaks. 

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Koit Simso

Ätsekad on võistlused, mis toimuvad aastaringselt paljudel erinevatel aladel, enamasti spordis, kuid punktiarvestusse läheb veel näiteks kooli ülipopulaarne mälumäng Kilvaturniir. Kui mõttevõistlustel eriti kaasa elamas ei käida, siis paljudel spordivõistlustel on siiski aastate jooksul tekkinud kindlad fännid. Eriti populaarsed on pallimängud, kus kaasaelajate hüüded ja plakatid motiveerivad platsilolijaid. Näiteks jalgpalliturniiri vaatamiseks võetakse kaasa hunnik tekke, villased sokid ja termos sooja teega, peaasi, et olla toeks oma koolikaaslastele. 

Kurb tõsiasi on aga see, et koolil pole oma võimlat ega ka klassikalist staadionit, kus saaks näiteks kuuli tõugata või kaugust hüpata. Seepärast on renditud Kuressaare Spordikeskuse ruume ning kasutatud Kuressaare Nooruse Kooli staadionit, linnastaadionit ja kunstmuruväljakut. Paraku tuleb sel juhul arvestada ka teiste regulaarsete kasutajate ja toimuvate treeningutega ning tihti tähendab see seda, et Ätsekatega tuleb alustada koolitundide ajast, mis omakorda põhjustab puudumisi võistlejatele ning ka ülelaskmisi tundidest, et võistlusi vaatama minna.

Ätsekate peamised organiseerijad on kehalise kasvatuse õpetajad Linda Kivistik ja Koit Simso, kellega antud teemal ka vestlesime …

Kuidas üldse Ätsekad alguse said?

Kohe, kui Saaremaa Gümnaasium loodi, siis teadsime, et mingisuguse süsteemi me tahame luua ja hakkasime mõtlema, kuigi mitte keegi ei käskinud meil ühtegi võistlust teha. Ätsetevaheline tundus kõige huvitavam. Klasse on kokku 15, see teeks ka 15 võistkonda, ajaliselt neid turniire korraldada oleks keeruline. Ätseid on meil viis võistkonda, palju lihtsam. Sõna Ätsekad ise tuli sõnade ätsed ja meistrikad kombona. Klasside teistsugused nimed andsid palju juurde, kohe oli võistkonnal ka lahe nimi olemas. 

Mis on teie jaoks Ätsekate peamine eesmärk ja missioon?

Pakkuda õpilastele võimalust olla aktiivne, ennast proovile panna ning ka teistele võimalus vaatama tulla. Lisaks muidugi ätsetevaheline ühtsustunne, nad on natuke kohustatud omavahel suhtlema. Olulisel kohal on ka see, et Ätsekate arvestus kestab läbi terve aasta ning päris võitja selgub alles kevadel.

Kui võrdlete praeguseid võistlusi mõne aasta taguste võistlustega, siis milliseid erinevusi välja tooksite?

Võistluseid ise on kaks korda rohkem, esimesel aastal oli ainult kümme või üksteist. Alguses oli ka natuke koroonaaeg, esimestel ätsekatel oli vähe publikut, kuna mingid piirangud olid veel peal. Nüüd on juba päris äge publik. Inimesed teavad ja saavad aru, mis see on, isegi uued G1-d ootavad huviga. Ätsekad on osaliselt ka Saaremaa meistrikate arvestuses sees, nii et osalevad ka Ametikool, KTG ja Orissaare Gümnaasium. Osalejaid on samuti aina rohkem, kergejõustikul oli sel korral juba 63 õpilast. Huvi on igalt poolt suurem, ka sotsiaalmeedia kasvab hoogsalt.

Kas te tunnete, et Ätsekad on aidanud tugevdada koolis nii kooli spordi- ja kultuurielu kui ka koolipere ühtsustunnet?

Loodame, et on. Nii palju kui kuulnud oleme, siis õpilastele ikka meeldib ja süsteem töötab. Jällegi, @sgsp0rt on Instagramis väga palju jälgijaid, võrreldes teiste koolide spordiürituste lehtedega.

Mis on teie enda lemmikätsekas, mida mõnuga vaatate ja/või korraldate?

Kuna me oleme mõlemad kergejõustiku taustaga, siis ilmselt sügisene spordipäev ja sisekergejõustik ongi lemmikud. Melu poolest peab kindlasti välja tooma poiste pallimängud, aga ka tüdrukute võrkpall on väga tasemel. Poiste jalkat tullakse külma ilmaga õue vaatama ja seda ilmselt oodatakse igal aastal kõige rohkem. Osad on sellised, mis peavad veel ennast tõestama, näiteks tantsuvõistlus ei ole veel päris nii hästi läinud, kui loodeti. Eks me teemegi võistluseid selle järgi, millist koolisporti meie omal ajal oleksime teha tahtnud, natuke kadedad oleme küll.

Kas teil on mõni soov või unistus seoses Ätsekate tulevikuga?

Koit: „Üks soov on see, et võistlused oleksid võimalikult tasavägised. See on päris naljakas, et möögaroosid kogu aeg võidavad. Kui tulevad sügisel uued G1-d ja m klass saab jälle korraliku portsu sportlasi omale, siis ma liiga õnnelik ei ole. Mul ei ole möögarooside vastu midagi, aga sooviks, et Maidu loosiratas keerutaks meile võrdseid võistkondi.“

Linda: „Teine soov oleks ikka oma võimla, ei oleks probleeme aegade broneerimisega mujale, ei peaks tundidest puuduma, kogu korraldus oleks palju lihtsam. Spordihoonele oleks ka palju lihtsam, ei peaks trenne ega midagi ära jätma.“

Publiku ja fännide jaoks teeb Ätsekad eriliseks just see, et kaasa elatakse oma headele sõpradele ja koolikaaslastele. Toodi välja, et täiesti teine asi on tribüünidelt karjuda oma sõprade ja ätsekaaslaste nimesid, kui mingitel suurvõistlustel kuulsate sportlaste omi, kes on sellega ammu harjunud ja ei pruugi seda isegi tähele panna. 

„Ätsekad kindlasti teevad meie kooli ühtsemaks, tuleb ju suhelda kõigi kolme lennu vahel, aga mõnest klassist käivad ainult samad inimesed võistlemas, see on veits igav.“ 

Meeldejäävamateks Ätsekateks nimetati enamasti jalg- ja võrkpalli, kuid mainimata ei jäänud ka korvpall. Lisaks toodi välja ka äsja Ätsekate kavasse lisandunud pesapall. Uurides arendamisvõimaluste kohta Ätsekate korraldamisel, toodi välja võimla puudumine ning sellest tulenev ebamugav ajakava. 

„Kui SG kunagi oma võimla saab ja seal on publiku jaoks mõnus koht, siis ikka tuleks rohkem inimesi vaatama, ehk oleks õpetajaid ka rohkem kaasa elamas.“

„Korraldusliku poole pealt palju ei muudaks, aga võistlused võiksid olla peale tunde, et keegi ei peaks kuskilt puuduma.“

„See küll pole otseselt korraldajate teha, aga pealtvaatajaid võiks alati rohkem olla.“

Ätsekaid ei oleks võimalik korraldada või nende toimumisele kaasa elada, kui ei oleks seal võistlevaid õpilasi. Ätsekatel osalenud sportlased tõid samuti meeleolukamate võistlustena välja pallimängud, kuid mainimata ei jäänud ka kergejõustikualad. 

Miks üldse Ätsekatel osaleda, kas publikul on seal mingi roll ning kuidas see SG kooliperele mõjub? 

„Osalema motiveeribki oma ätse esindamine, et võimalikult palju punkte tuua.“ 

„M klass vist pingutab peamiselt sellepärast, et kuulda, mis Koit Simsol öelda on, aga niisama võita on ka lahe.“ 

„Publiku kaasaelamine motiveerib megalt, aga samas paneb ka korraliku pinge peale.“ 

„Teatud hetkedel on publiku hüüded lausa kriitilise tähtsusega, näiteks kui võrkpallis servima hakkad.“ 

„Ma arvan küll, et koolipere on tänu Ätsekatele ühtsem, sealt saab uusi sõpru ja eriti platsi peal bonditakse väga.“

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Merilyn Lempu

Meie koolis ei ole ühtegi õpilast, kes ei oleks kunagi koolimaja pealt taga otsinud meie õppekorraldusjuhti Maidu Varikut. Ta on meie kooli hing ja kõigi suurim sõber. Milline mees peitub tema muheda oleku all, läksime ühel pilvisel pärastlõunal uudistama. Intervjuupaigaks valisime Saaremaa Gümnaasiumi õpilaste lemmiku koha maailmas – madal BMW, tagavedu.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Külli Mänd

Õpetaja ja mentor Külli Mänd jagab oma muljeid unistuste sihtkohast – paigast, kus looduse ilu ja rahu loovad unustamatud hetked. Kui talle antaks võimalus see reis uuesti teha, ei muudaks ta midagi. Võib-olla ainult seda, et pisut rohkem lõõgastuks ja laseks enda uudishimul vähem juhtida. Külli meenutab, kuidas Maldiividel viibimine kinnitas, et seal on tõesti midagi enamat kui postkaardipilt – nagu ütleb kohalik slogan: „The art of doing nothing”.

Mis olid sinu ootused enne reisi? Milline oli sinu esmamulje kohale jõudes?

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis minu Maldiivide reisi „hooandjaks” oli üks vahva lõhnaõlireklaam tuntud moeajakirjast Burda. See nägi välja nii, et kuskilt ookeani keskelt kerkiva palmisaare kohal õhus väreles valge juuksetukk koos helesinise silmapaariga. Mingi selline eksootiline, ebamäärane ja kõhus liblikaid tekitav ootus mul enne reisi oligi.

Kuna lennuk mulle transpordivahendina väga ei meeldi, siis teatava kahetsusega aknast möödalibisevat Araabia poolsaart ja selle asemel lõputut türkiissinist vett silmitsedes mõtlesin endamisi: „No kui sügav see India ookean ikka on – ehk kohe oleme kohal.” Tegelikult võttis see aega päris tublisti, enne kui pärlikeed meenutav atollide rivi paistma hakkas. Ja kõige kõhedam osa lennust ootas veel ees, sest imepisikese Male saare tilluke lennujaam oli ilmselt nii ülebroneeritud, et pidime maandumisluba oodates oma suure ja raske lennumasinaga madalal vee kohal veel mitu õõvastavat tiiru tegema. Sealt edasi tuli juba tilluke kohaliku liini lennuk ja… kaatrisõit päikeseloojangusse!

Kas kogesid kultuurilisi erinevusi, mis sind üllatasid? Kui jah, siis milliseid?

Esimene erinevus oli see, et saarestiku hapra looduse kaitseks töötas kogu masinapark – alates bussidest ja lõpetades mootorratastega – elektri jõul. Kohalikest elanikest rääkides jäi aga islamiusulise riigi eripära vähe silma. See avaldus peamiselt selles, et kõik turistidega seotud ametikohad, olgu selleks infolaua ametnik või koristaja, olid eranditult meeste käes. Naised toodi varahommikul värviliste, naljakate kujuga paatidega palmilehtedega teid pühkima ja viidi lõunaks kodusaarele tagasi.

Mis olid sinu reisi kõige meeldejäävamad hetked?

Kaks juhtumit tulid kohe meelde, mõlemad kergelt õudusfilmi meenutavad. Esimene juhtus juba esimesel õhtul, kui mõtlesime, et kohvikust oma bangalosse ei pea tingimata mööda laudteed kõndima. Pimeduses lühemat teed otsides kuulsime järsku heli, mis meenutas kääride lõgistamist ja see muutus aina valjemaks! Hirmul on suured silmad, seetõttu tormasime teeraja poole tagasi. Ümber pöörates nägime kuuvalgel sadu krabisid, kes ühtse massina meist mööda klõbistasid nagu robotite armee. Uhh, siiani võtab see mälestus õlgu võdistama.

Teine lugu räägib sellest, kuidas astelraid omavahel söögi pärast kaklesid. Lapikud nagu nad on, ei ole enda suurema ja tugevamana näitamine kerge ülesanne. Kuid kuidagi, kogu keha lainetama pannes, see neil siiski õnnestus. Vastastikku ringikujuliselt vongeldes ja oma väikestest tigedatest suudest sisinat kuuldavale tuues mõjusid nad tõeliste hambuliste koletistena, otse mõnelt teiselt planeedilt.

Kas juhtus midagi ootamatut, mida sa ei osanud ette näha?

Ei oleks arvanud, et Maldiivide saarte valge liiv polegi päris liiv, vaid hoopis imepeen korallipuru… Ja see tunne, kui detsembrikuus ookeanivette astudes ei suuda eristada, kas soojus tuleb päikesest, veest või sinu enda kehast – kõik sulandub hämmastavalt ühtseks tervikuks. See on lihtsalt sõnulseletamatu!

Milliseid soovitusi annaksid neile, kes plaanivad samasse sihtkohta reisida?

Ärge valige peatuskohaks ookeanis asuvat bangalot – seal on igav ja ka ohtlik. Vähemalt meie saarel söödeti silla kaugemas otsas õhtuti kahemeetriseid haisid ja astelraisid, kellega ei tahaks kohtuda, kui oma majakese rõdul istudes jalad vette lased. Kaldal elamine on palju põnevam – sind ümbritseb võrratu floora ja fauna: ettevaatlikud krabid, uudishimulikud gekod, koerasuurused nahkhiired, hämmastavalt kaunilt laulvad mustad linnud ning kookospalmid, mis on täis pähkleid, mis igal hetkel võivad alla kukkuda. Lisaks ootavad sind oma liivarand, lamamistoolid ja päästerõngas. 🙂

Kas leidsid reisil uusi sõpru või tuttavaid? Kuidas see juhtus?

Ühe väga toreda paljasjalgse noormehega tutvusime Maldiivide külas. Ta oli meie giid ja eesti keelt kuuldes küsis siira huviga, kust me pärit oleme. Vastasime ühest suust, et Eestist ning tõmbasime juba kopsud õhku täis, et hakata jälle seletama, kus meie armas kodumaa asub. Aga võta näpust – noormees noogutas rõõmsalt ja ütles: „Jaa, ma tean! Olen arvutist vaadanud, teil on seal talvel lumi maas.“ Olime pahviks löödud, sest nii mõnegi suurrahva esindajal pole Eestist halli aimugi.

Kas reis vastas sinu ootustele või ületas need? Miks?

Sinna reisimisel oli mul kolm eesmärki ehk käia ära ekvaatoril (sest kaardilt tundus see olevat käeulatuses), näha Lõunaristi ja imetleda rannaliival helendavat planktonit. Nende kolme kohta pärisin kohe hotelli saabudes… ja sain suhteliselt ebalevad vastused. Kõige selgem oli see, et mis kaardilt paistab lähedal, on tegelikkuses umbes 500 km kaugusel ja ei, ma ei tahtnud selleks eralennukit tellida 🙂

Lõunaristi ja planktoni osas jäädi kidakeelseks, seega varustasin end taevakaardiga ja veetsin mitmed ööd silmapiirilt tähti uurides. Ja vähemalt ühel korral tundus mulle, et ma nägingi neid! Samuti sai mulle selgeks, et planktoni helenduse tipphooaeg polnud veel käes, küll aga nägin rannas üksikuid sädelevaid isendeid. Nende tagasi ookeani lennutamine tekitas nostalgilise uusaasta rakettide tunde.

Seega osad ootused ei täitunud, aga reis pakkus nii palju muid elamusi, et kahetsust ei tundnud kordagi.

Milliseid ettevalmistusi või soovitusi annaksid tulevastele reisijatele?
On oht ära põleda – päriselt. Meie kaasavõetud päikesekreem andis igatahes vastupidise tulemuse. Samuti tasub teada, et kui olete ostnud delfiinivaatluse laevareisi, siis raha tagasi ei saa, kui delfiine ei näe.

Kas sooviksid kunagi sinna tagasi minna? Miks või miks mitte?
Tegelikult oli kiusatus juba sel aastal tagasi minna. Saari on seal palju ja iga kuurort on ilus ning omanäoline. Üheks põhjuseks on veel see, et kui kliima soojenemine ja ookeanivee taseme tõus lõpuks tõeks osutuvad, kaob see väike riik maailmakaardilt sootuks, sest saarestiku keskmine kõrgus on vaid üks meeter üle merepinna. Seega tasub tõesti kiirustada…

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Karl Jakob Toplaan

Saaremaa Gümnaasiumi avamisest saati on erinevatel üritustel pakkunud silma- ja kõrvailu segakoor. Kooli sünnipäevaga seoses viidi läbi intervjuu koori dirigendi ja Saaremaa Gümnaasiumi muusikaõpetaja Laine Lehtoga, et saada rohkem aimu koori tegevusest ning tulevikuplaanidest.

Kust ja kuidas tekkis idee koori loomiseks?

Idee tuli tegelikult koolijuhilt juba töövestluse käigus. Küsimusele, milliseid kollektiive ma olen lisaks muusikaõpetaja tööle valmis juhendama, vastasin – segakoor ja vokaalansambel. Nii läkski ning hetkel olen väga õnnelik ja rahul. Sageli on riigigümnaasiumide suhtes ka kogukonnal suuremad ootused – kasvõi see, et koolis võiks peale klassikalise segakoori tegutseda näiteks neidudekoor või noormeestekoor. Praegust olukorda ja oma ajaressurssi hinnates ma siiski ennast mitme koolikoori dirigendina ei näe. 

Kuidas on teha tööd segakooriga, mille liikmed iga aasta massiliselt vahetuvad?

Lauljate vahetumine on olnud läbi aegade kõigi koolikooride loomingulise protsessi üks lahutamatu osa. Nii segakoori, neidudekoori, lastekoori kui ka poistekoori puhul. Enamasti lahkuvad tublid lauljad just siis, kui on abiturientidena saavutanud vokaalse kindluse ja kauni kõla. Õnneks liitub enamasti igal sügisel kooriga sama palju uusi lauljaid, kui kevadel lahkub. Kindlasti on kollektiivi plussiks ka selle suurus. Esimesel hooajal osales meie kooli segakooris ligikaudu 60, teise alguses vahepeal isegi 101, kolmandal umbes 70,  käesoleval hooajal 85 lauljat. Seetõttu saab isegi terve klassitäie puudujate korral kooriproovi edukalt läbi viia. Nelja tegutsemisaasta jooksul on kooris valitsenud ka üsna hea nais- ja meeshäälte tasakaal. Otse loomulikult tuleb tõdeda, et laulupeo aastatel on huvi kooris laulmise vastu alati suurem.

Kas ja kuidas erineb gümnaasiumi koori juhatamine täiskasvanute koori juhatamisest?

Suurim erinevus on ilmselt selles, et kooli segakoori vokaalne võimekus kasvab aastatega. Need hääled, millega tuleb tööd teha, pole veel välja kujunenud. Töötan oma abikaasa Veikkoga täiskasvanute kammerkooriga Eysysla, olen seal koormeister, hääleseadja ja laulja teises aldis. Selles kollektiivis on nüüd tõesti see hääleküpsus olemas, igasugust repertuaari on täiskasvanutega lihtsam omandada. Koolikooris on vaja lauljaid põhjalikumalt ja pikemalt ette valmistada, eriti kui lauludes on mõned raskemad vokaalsed kohad. 

Kas kooriproovidega jõuab kõik vajalik tehtud?

Kooriproovid on meil kaks korda nädalas tund aega, sellest täiesti piisab, et vajalik repertuaar kenasti omandada. Mul on võrdlusmoment ka ühe prooviga nädalas ja see pole ei koolikoori ega ka täiskasvanute koori puhul eriti produktiivne. Võimekus on väiksem ning lõpuks peab ikkagi lisaproove tegema. Samuti on hea lahendus laululaager. Gümnaasiumi kooriga tegime novembri alguses ühe laagripäeva, kus sai läbi harjutatud 2025. aasta üldlaulupeo esimese ettelaulmise ja ka kooli jõulukontserdi “Talve võlumaa” repertuaar. Viimane on sel aastal lihtsam ja kergemini omandatav, ikka selleks, et lauljatele keskmisest keerukamate laulupeo laulude õppimisel veidi puhkust ja vaheldust pakkuda.

Millised koori esinemised on olnud kõige meeldejäävamad? Millised esinemised on Teie meelest kõige rohkem korda läinud?

Esimene hooaeg pakkus koorile palju põnevaid esinemisi ja uusi kogemusi: meie 1. lennu vilistlase Martin Vesbergi laulu „Maybe“ kooriosa stuudiosalvestus, valgusprojekti „Õhtu ilu“ neli etendust, osalemine Saare maakonna 51. laulupeol „Teel“. 2. hooajal  osalesime edukalt noorte laulupeo „Püha on maa“ ettevalmistusprotsessis, ettelaulmisel saavutasime 1. kategooria ja hinnangu „suurepärane“ ning koostöös ansambliga VÄLK rokkisime huvikooli Inspira lastekaitsepäevale pühendatud kontserdil. Kolmandast hooajast tooksin välja Piret Ripsi kantaadi “Hingedemaa kellad“ ettekande, mis oli koorile esmakordne kogemus esitada suurvormi koos saateansambliga. Toredaks traditsiooniks on saanud ka kõigi meie koori jõulukontsertide videosse salvestamine. 

Kuidas toimub koori ja koorijuhi vaheline suhtlus? Kas lauljad on motiveeritud?

Koorilauljatelt saan kõige rohkem tagasidet proovis ja kontsertidel nende olemisest, nägudest ning laululustist. Enda poolt püüan alati peale suuremaid esinemisi ja tähtsamaid proove oma emotsioone kokku võtta ja neid lauljatega jagada. Motivatsiooni poole pealt tundub, et kooris on sellega üsna hästi. Tööprotsessis tuleb alati ka ise vajalikku energiat lauljatesse suunata, kui see õnnestub, on seda ka kohe koorikõlast tunda. Olen vägagi kindel, et muusikaga, kaasa arvatud koorilauluga tegelemine toob meie ühiskonda õnnelikke inimesi juurde. 

Millised on koori edasised eesmärgid?

Selle aasta põhiline eesmärk on edukalt läbida XXVIII üldlaulupeo „Iseoma“ kaks eelproovi ja ettelaulmist ning pääseda 2025. aasta suvel toimuvale laulupeole. Hetkel harjutame me muidugi jõudsalt ka 16. detsembril Kuressaare Laurentiuse kirikus toimuva jõulukontserdi kava. Nende kahe ettevõtmise kõrvalt sellel aastal väga muuks aega ei jää. Järgmiseks hooajaks veel kindlaid plaane pole, kindlasti on soov võtta ette midagi põnevat ja noortepärast. Eks seda, mis saab, näitab juba tulevik.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Saaremaa Gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Genadi Noa elu on olnud väga värvikas ja mitmekülgne. Vaatamata elu keerdkäikudele on Noad järginud edu ja läbi oma kirjutiste soovib ta julgustada kõiki, kes on arad ja kellel on vähe eneseusku.

Kuidas te end iseloomustaksite?

Hommikust kuni lõunani lõbus, aga õhtul juba väga surmtõsine.

Kust olete pärit?

Vaimastverest, mis on Jõgevast 15 km põhja poole. Vaimastveres on vaim ja veri. Vaim hoovab, veri aga voolab. Mõlemad on väga tugevad ühendajad: verevool ühendab kogu organismi, vaimuvool aga kogu kõiksuse tervikuks. Vaim ka toidab, kui ta muidugi õige vaim on.

Milline oli teie lapsepõlv?

Küllaltki heitlik. Isa ja ema läksid lahku ja 2. klassis olin kolm või neli kuud kodutu. Ööbida sain klassikaaslaste pool, kes andsid süüa. Aeg-ajalt sain olla vanatädi juures. Kuna olin aga ulakas poiss, siis vanatädi ei tahtnud sellist last. Koolis sain aga hakkama. Klassijuhatajale ma seda muidugi ei öelnud, et kodutu olen, muidu oleks ta miilitsasse teatanud, aga seda ma ei soovinud. Kevadel otsis mu ema mind hoopis ise üles. Siis oli ju karjapoissi vaja, kes lehmi-lambaid riigimetsas karjatama hakkaks. Oli lõbus lapsepõlv, kus sai ennast ise proovile pandud.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Ema oli algul aednik, siis mõtlesin ka ise aednikuks saada. Hiljem oli ema läinud metsavahi juurde ja seegi amet tundus sümpaatne, plaanisin isegi metsaülemaks saada. Huvitusin ka inglise keelest ja õpetajaks saamisest, sest muid rakendusi inglise keelega tol ajal eriti ei olnud.

Milline oli teie noorusaeg? Millega siis tegelesite?

Karjas käies koos ühe sõbraga leidsime maatüki, millest keegi ei olnud huvitatud. Meie tegime sinna kahekesi omale staadioni: jooksurajad, kuulitõuke, kõrgushüppe, kaugushüppe, teivashüppe. Keegi meid sealt ära ajama ka ei tulnud. Kiirkäimisega sai Eesti noorte meistriks tuldud ja samuti ka koolinoorte meistriks.

Kooli viimases klassis puutusin kokku teisitimõtlejatega, Nõukogude korra vastastega. Sai keelatud raamatuid loetud ja sattusin ka nõukaaegse julgeoleku huviorbiiti, mind kuulati üle ja ähvardati isegi vanglaga. Ma ise ei levitanud keelatud teoseid, aga julgeolekuga seotud õpilane oli mu koolikotist pihta pannud raamatu “Nimed marmortahvlil”. Ühel hetkel tuldi isegi mu koju ja leiti raamat “Eesti rahva kannatuste aasta”. Ka sellest teatati julgeolekusse.

Olete kirjanik. Kuidas leidsite tee selleni?

Minu enda ajakirjanikust naaber korraldas Saaremaal loodusteemaliste kirjapalade konkursi. Juhtus nii, et ma võitsin oma väikese raamatuga “Südame hääl” konkursi. See andis tõuke kirjutamaks midagi enamat. Pea 20 aastat tagasi oli üks raamatuidee küpsemas, aga ma ei leidnud kuidagi aega selle kirjutamiseks. Üks KAPO ülem tuli mulle külla ning küsis, et kas kirjutan ka midagi. Vastasin jaatavalt ning lisasin, et nõukaajal istusid kuulsad vene kirjanikud vanglas ja just seal kirjutasid oma tippteosed. Selle peale ta küsis, et kas tahan siis vanglasse minna, vastasin, et läheksin küll lühikeseks ajaks, 10 aastat kuluks ära, ehk siis saaks isegi midagi valmis kirjutatud.  Külalineütles, et tal on mõned head vanglaülematest sõbrad, ehk saaks isegi midagi kokku leppida.

Sellise nalja kaudu mu raamat “Üks on kõik ja kõik on üks” kujuneski: peategelasteks on kaksikvennad, üks on luuletaja ja teine kapo ülem. Praegugi on see raamat Eestis tähemärkide poolest mahukaim terviklik luuleteos.

Raamat “Hingeside” sai käima tõmmatud Kuressaare Gümnaasiumis, mille valmimine võttis aega viis aastat. Raamat on ka tulevikuvaadetega ja eks ole näha, kas lähevad täppi.

Praegugi on mul üks raamat käsil, mis on rohkem noori puudutav: “Ajateenijad ja ajavalitsejad”, mille esimene osa on juba välja antud, teine aga tegemisel. Selle kirjutasin lihtsama ja arusaadavama, kui “Hingesideme”. Lisaks alustasin 19aastaselt raamatute tõlkimisega. Tõlkisin saksa filosoofi Joseph Anton Schneiderfrankeni, tuntud ka kui Bô Yin Râ 40 raamatut.

Kust ammutate inspiratsiooni?

Jalgrattaga mööda teed sõites tulevad kõige paremad mõtted. Käin ka mõningates kultuspaikades, kus on näiteks kunagi hiied olnud ja kus on kõrge elektromagnetväli. Lossis, kus on kabel, on samuti mõõdetud väga kõrget elektromagnetvälja, nimelt just altari ees. Aastasadu on seal tehtud armulauda, millega on äratatud elav usk inimestes. Kasvõi mõnekski hetkekeks ühinemine kõrgeimaga, nagu mõned preestrid on seda väitnud. Meri annab samuti mulle inspiratsiooni.

Kas teil on veel mõni hobi?

Nõukaajal, kui ma ei saanud pedagoogitööd teha dissidentlike vaadete tõttu, olin 14 aastat suurmajandi mesinik. Praegugi pean 13 mesilasperet. Mesindust õppisin Moskvas kaugõppe teel. Hobiks on veel aiandus, mille omandasin Räpinas.

Mis on filosoofia?

Algselt nimetas Pythagoras filosoofiat tarkusearmastuseks, praegu on see üldiste elus valitsevate seaduspärasuste uurimine ja nende tutvustamine.

Olete Saaremaa Gümnaasiumis filosoofiaõpetaja. Mis ajendas teid filosoofiat õppima?

Filosoofiat olen õppinud praktiliselt iseseisvalt. Räpinas oli küll majandusfilosoofia, aga seda oli vähe. Tõlkides Bô Yin Râ raamatuid, tekkis mul suurem huvi filosoofia vastu. Mu abikaasa oli ida-kirjanduse tõlkija, sain temalt palju materjali ja huvi ida-kirjanduse vastu.

Kuidas sai teist õpetaja?

19-aastaselt läksin Vaivere eriinternaatkooli kasvatajaks. Kaks aastat õnnestus seal olla, sest julgeolek hoidis pidevalt silma peal. Õpetasin ka maakutsekoolis, mis nüüd on ametikool. Sain kahes koolis olles pedagoogi kutsumuse. Nuia kool, kus õppisin, andis psühholoogiat ja pedagoogikat. Olen õpetanud lisaks filosoofiale ka psühholoogiat. 90ndatel läksin Kuressaare Gümnaasiumi, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi filosoofiat õpetama. Nüüdseks olen olnud õpetaja 33 aastat.

Mis on teile õpetajaameti juures kõige rohkem meeldinud?

Koostöö õpilastega. Nendega on olnud rõõm koostööd teha, kes on huvitatud samadest asjadest, millest minagi. Näiteks tegi üks õpilane Ernst Ennost uurimistöö, mis kuulutati sel aastal Eesti parimaks tööks. Praegu on see õpilane Šotimaal psühholoogia professor. Kui ta aeg-ajalt Saaremaale tuleb, külastab ka mind. Sellised momendid on kõige rohkem rõõmu pakkunud.

Üks õpilane sai puudutatud sellest, kui ütlesin, et esmalt pole vaja tungida aine aatomitesse ja molekulidesse, kui te ei tunne kõige lähemal kasvavaid puid. Selle õpilase kutsusin oma mesilaste rasket haigust ravima. See ajendas teda minema bioloogiat õppima. Ta valis bakterioloogia suuna, tegi hiljuti ka doktoritöö sellel alal ning praegugi õpetab bakterioloogiat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Temagi käis mul hiljuti külas.

Mis ei ole õpetamise juures niivõrd meeldinud?

Kui pean õpilasi sundima. Kui nad on hirmsasti väsinud ja neid see aine ei huvita, kuna pole neile kohane. Miks peaks lammas minema vähi juurde villa otsma? Sealt ei saa ju midagi!

Miks on oluline filosoofiat õppida?

Juba filosoofia algusaegadel ühendas Aristoteles kõik teadused filosoofia alla. Filosoofia on teiste teaduste koordineerija, ühendaja, üksteisele tutvustaja, seob kõik terviklikuks maailmapildiks. Isegi varem mainitud bakterioloogiaalane doktoritöö  kvalifitseerub laias laastus filosoofia alla.

Mis põhimõtte järgi elate? Mõni tsitaat?

Olen kõik tsitaadid ise endale kirjutanud! Olen suunanud need ka neile, kes on aravõitu, oma võimetes kahtlevad, kellel on eneseusku vähe. Jätan siia hiljuti kirjutatud mantra (hingekujundamisvahend):

Mida tahaksite veel noortele öelda?

Tähtis on eneseusu rajamine, mis oleks kõikides elusündmustes kõigutamatu, mille varal kõik probleemid oleksid vähemalt enda jaoks lahendatavad. Tajuksid, et kõik raskused, mis on tulemas, on jõukohased ja väga heaks treeninguks. Enesearendamisega tulevad kõik takistused ja raskused ainult kasuks!

Näitleja Piret Rauk sai hiljuti pärjatud Saare maakonna teenetemärgiga.Aastal 2022 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Aastast 2005 Kuressaare Teatri juhina töötav Rauk ütleb, et lava on teatris märgiline koht. Seal on elatud palju elusid.

Pälvisite äsja Saare maakonna teenetemärgi ja aastal 2022 tunnustati Teid Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Mis tundeid see Teis tekitab?

See on nii suur asi. Mis ühe riigi kodaniku jaoks saab üldse veel suurem olla, kui president teda tunnustab? Mina olen keskkoolis ja põhikoolis käinud nõukaaegses koolis. Olen olnud olude sunnil oktoobrilaps ja pioneer. Ajad hakkasid muutuma siis, kui mina läksin Tallinnasse kõrgkooli. Sellest segadusest, mis Eestis valitses 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, sündis iseseisev riik. See on minu teadliku elu kõige suurem ime. Kui ma sõidan koju ja sinimustvalge lipp lehvib maja küljes, siis see võtab mul iga kord hinge kinni.

Kui jätame teenetemärgid kõrvale, siis mida Te ise peate oma kõige suuremaks saavutuseks.

Minu elu kõige suurem saavutus on minu poeg. Ükskõik mida saavutada, ükskõik millist tööd teha või ükskõik millisesse mäkke ronida, ükskõik milline kõrgus võtta. See, et sul on kodu, sul on perekond, sul on lähedased kellega sul on rõõm kokku saada igal õhtul, üle kuu või harvemini.

Te olete alates 2005. aastast töötanud Kuressaare Teatri juhina.  Kuidas Te teatrijuhiks saite?

Ma tulin siia tööle 2005. aasta päris lõpus. Ma olin töötanud teatris näitlejana juba 15 aastat – Ugalas ja Endlas. Me tegime ühe seltskonnaga juhtimiskoolitusi, ühtäkki aru saades, et tegelikult juhtumine ei olegi raketiteadus. Ilmselt ma tahtsin midagi muud teha. Ma kuidagi olin selle 15 aastaga teatris nii ummikusse jooksnud. Tundus, et ma ei oska laval mängida – kõik teised mängivad jube hästi ja mina ei oska enam mitte midagi teha. Siia juurde ka see, et mul oli üks vigastus, mis ma tennist mängides sain ning seetõttu ma olin hästi palju suvel Saaremaal. Ma olen ju saarlane, Saaremaalt pärit. Ja siis ühtäkki oli see tunne, et ma tahangi siia jääda. Kõikidest asjadest kokku saigi see, et nii läks.

Kuidas Te näitlejaks õppima otsustasite minna?

Mul oli väga palju soove. Ma tahtsin minna õppima ajakirjandust, tahtsin minna õppima Tartu Ülikooli ajalugu. Mu suguvõsas on palju õpetajaid. Minu vanaemad-vanaisad, tädid- kõik olid veendunud, et minust saab õpetaja. Tol ajal oli niimoodi, et lavakasse olid sisseastumiseksamid kõige varem. Lavakunstikoolis olid eelvoorud talvel ja kevadel.  Käisin seal eelvoorudes ja mulle tuli kiri, et me soovitame teil tulla sisseastumiseksamitele. Ossa raks, see oli selline tunne, et ma vist olen seal koolis sees juba. Katsed tegin ära ja saingi sisse. Kui ma ei oleks saanud, siis ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes oleks läinud uuesti proovima. Ma arvan, et siis ma oleksin läinud Tartusse. Mida täpselt õppima, seda ma ei tea.

Milline näeb välja Teie tavaline tööpäev? Mis on Teie ülesanded?

Igapäevaselt on selline, et ma tõusen vara. Olen kuskil kaheksa ajal teatris ja kontoris teisi inimesi veel siis ei ole. See on hommikul selline vaikne mõnus aeg.

Minu töö on see, et on inimesed, kes siin majas töötavad ja on maja, mida tuleb hallata. Ülesandeid on seinast seina. Kui sa teed oma tööd südamega, siis sa töötad ikka 24/7.

Kuidas Te end tööl motiveerituna hoiate?

See ongi tegelikult kõige suurem küsimus, et kuidas sellist särtsu ja särakat alles hoida. Minu jaoks on see, et ma olen mänginud. Laval käimine on nii võimas kogemus. Kui on hea lavastus, mida mängida ja kui on hea partner ning kui publik võtab selle lavastuse vastu. Sellest sünnib nii võimas sünergia ja see kuidas see mind täidab, on minu antidepressant.

Mu töö on mitmeplaaniline.  Väga toredad on olnud sellised hetked, et ma täidan oma exceli tabeleid ja siis sõidan võttele, kus on hoopis teine olustik. Hoopis teised inimesed, teised jutud, teine keskkond ja see aitab alati. Vanematel inimestel on ütlus, ühe tööga puhkad teisest. See on tegelikult see, mis mind on hoidnud. See ei pruugi lihtne olla, aga see erutab ja  hoiab motivatsiooni.

Mis teeb heast lavastusest hea lavastuse?

Mingi taju tekib kindlasti teatris olles. Valemit anda ei ole. Lõppkokkuvõttes on see käsitööoskus. Alati ei sünni seda imet. Kui seda oskaks keegi seletada, siis oleks kõik kuldmunad, mis teatris tuleks.

Mille järgi valitakse lavastusi, mida teatris mängitakse ja mis puhul need eemaldatakse repertuaarist?

Hästi erinevad põhjused võivad olla. Üks asi on see, mis tundub, et mida teater praegusel hetkel vajab. Väga palju võib selles mängukavas või tekstide valikus mängida rolli aeg, kus me oleme. Aasta tagasi algas sõda. Kindlasti muutis see paljude teatrite repertuaari, et võib-olla mõned asjad, mis oleks tahtnud repertuaari võtta tundusid sel hetkel mitte kohased olevat. See on nagu pusle, mida tuleb laduda. Lavastused lähevad mängukavast maha, kui ei ole publikut või siis teatri juhtkond arvab, et uued tükid tulevad peale ja vanad lähevad maha.

Mis etendusi Kuressaare publik armastab vaatamas käia?

Seda ma võin küll öelda, et Kuressaare publik armastab kindlat kaubamärki. Kui tuleb Eesti Draamateater, siis ei vaadata, mida nad mängivad vaid ostetakse kõik piletid kohe ära. See on küll üks asi, mida usaldatakse, et kui tuleb suur teater, siis nad kindlasti teevad head asja. Aga sellist tagasisidet oleme ka saanud, et näed suur teater mängis, aga üldse ei olnud nii hea.

Mis on Teie enda lemmik roll, mida olete mänginud? 

Ma ei oska isegi mingisugust edetabelit välja tuua. Kuressaare Teatris üks minu lemmikrollidest oli lavastuses ,,Rääkivad kivid’’, mida me mängisime suvel sadamaaidas. Tiit Palu lavastas ja  koosnes monoloogidest. See oli hästi tore lavastus, mulle väga meeldis seda mängida. Sel sügisel mängisime Ameerikas Andrus Kivirähki näidendit, mille põhjal tegi Aare Toikka lavastuse ,,Alias’’, kus me mängisime koos Merle Palmistega. Lugu rääkis kahest klassiõest, kes üle 30 aasta kokku saavad.

Te olete mänginud nii teatrilavadel kui ka seriaalides. Kummas Te eelistate mängida?

Ikka teatris. Seriaal on kino. Ma ei valda seda meediumit, aga see on huvitav maailm. Ma mängisin aastaid Toomas Kirsi seriaalis ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Kui tihti Te ise teatris käite?

Ma ei ole väga sage teatris käia. Mul ei ole ka mingisugust hoiakut, et ma töötan teatris, ei käi teatris.

Mis žanri Teile meeldib teatris vaatamas käia?

Kõike. Ma ei tee endale piiranguid, ma vaatan kõike.

Mis žanri Teile mängida meeldib?

Ka kõike. Loomulikult määrab tekst ja näidend, mida ma tegema hakkan. Ja väga palju muidugi määrab, kes on lavastaja, kes on partnerid. Žanr ei ole üldse see, mille järgi otsustada.

Mis on Teie arvates kõige põnevam ruum teatris?

Lava. Ma arvan, et teatud ruumid kannavad endas lugu. Ruum salvestab helisid, inimesi, hetki. See kõik jääb kuhugi alles. Laval on elatud nii palju elusid. Teater on ju tegelikult elu kvintessents, ta on nagu kontsentraat. Kui palju armastust, kui palju pisaraid, kui palju dramaatilisi asju – see kõik kontsentreerub laval. Vahel õhtuti, kui ma lähen koju, olen siin majas viimane ja ma lähen üle lava. Mul ei ole mingisugust rituaali, aga hetkeks jään vait ja kuulan. Lava on võimas ruum.

Kuressaare Teatri lavatorn hakkab tuulte ja tormidega mingisugust kummalist atmosfääri laval looma. Räägitakse, et selles majas kummitab. Need seinad on vanad, maja ise on uus. Ma üksinda pikalt näiteks keldrikorrusele ei taha jääda. Aga kummitus ei ole halb.

Kuidas Te Kuressaare Teatrit kirjeldaksite?

Eesti teatrimaastikul on Kuressaare teater ikkagi noor teater. Samas kui mõelda selle peale, et Estonia Selts ja Vanemuise Selts asutati 1865 aastal, siis Kuressaare Eesti Selts asutati 1886. Kusjuures juba esimesed kokkusaamised olid aastal 1817. Selles mõttes on meie kultuurilugu teiste teatritega sama pikk. Aga 1951 väiketeatrid Eestis likvideeriti. Kuressaare teater on seega noor teater, aga ta on Eesti teatrimaastikul ja ei kao siit mitte kuskile.

Kas Te soovite midagi lõppu lisada?

Kui mina läksin Ugala teatrisse, siis seal mängiti sellist lavastust nagu ,,Armastus kolme apelsini vastu’’. Seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Pantalone ja keda mängis Elmo Nüganen. Pantalone ütles: ,,Kui teil muud midagi teha ei ole, siis tulge ikka teatrisse’’.

Foto: Marleen Karelson

Maailm on muutunud ohtlikumaks paigaks. Euroopas käib sõda, mille sarnast pole nähtud peale II maailmasõda. Silmapiiril tekkis detsembri algul võimalus vestelda sõjateemadel saarlase Ilmar Raagiga, kes sõda korduvalt üsna lähedalt näinud.

Mida tähendab teie jaoks sõna „sõda“?

Ma olen aru saanud, et sõda võib-olla väga eriilmeline ehk et see, mis on Aafrikas, ei ole üldsegi mitte sedamoodi, kui see, mis on hetkel Ukrainas. Aafrikas ei pruugi sõda nähagi. Ukrainas,  Kiievis on hetkel paralleelselt toimumas see, et inimesed on kohvikutes, käivad tööl ning kui tuleb õhurünnaku signaal, siis nad varjuvad. Linn elab oma tavalist elu, kuna ta on siiski rindelt kaugel. Väga tihti on sõjas normaalne elu väga ligidal kaosele ja võib-olla see on suuremas plaanis see, mis sõda iseloomustab.

Kas sõdimine on midagi, mis on inimloomusele loomulik?

Väljend „sõdimine“ on eksitav. Ma arvan, et inimloomusele on omane agressiivsus, mis tuleneb meie aju evolutsioonilisest arengust. Meil on olemas ajuosad, mis olid olemas juba roomajatel ja need ajuosad vastutasid primaarsele elusolendile ellujäämiseks vajalike signaalide eest. Üks nendest oli hirm, et kiiresti ära põgeneda, kui oht on suur. Teine oli agressioon, kas siis toitumiseks või siis vastupidiselt enda kaitsmiseks. Hiljem arenesid muud ajuosad juurde, mis tegelevad näiteks  abstraktse mõtlemisega, aga samal ajal pole teised roomajatele ühised ajuosad kuhugi ära läinud ja nad toodavad sarnastes situatsioonides samu reaktsioone, mis on ka kõige primitiivsematel loomadel. Selles suhtes me ei saa rääkida, et agressioon on midagi, mis on ainult inimesele omane – see on ühine kõigile elusolenditele, olgu ta kas putukas või imetaja.

Te olete olnud kriisipiirkondades Aafrikas – mis toimub nende inimeste peas, kes elavad konfliktialadel?

Väga kummaline on see, et harjutakse kõigega, isegi sõjaga harjutatakse niimoodi ära, et suudetakse samal ajal teha kõike seda, mida inimene ka lisaks teeb. Armutakse, saadakse lapsi, toimuvad pulmad, toimuvad matused. Kõik see võib toimuda ka selle kaosega samal ajal. Minu enda jaoks oligi taoline hetk esimese missiooni ajal Kesk-Aafrika vabariiki, kui meie olime slummis Eesti kaitseväelastega patrullis ning mõne kilomeetri kaugusel läks lahinguks, oli kuulda automaadi laskmist ja inimesed meie ümber tänavatel absoluutselt ei reageeritud sellele. Kuna see oli nendele nii igapäevane asi, siis nad juba heli järgi otsustasid, kas nendele see parajasti ohtlik oli ja kui ei tundunud ohtlik, siis nad elasid oma kõige tavalisemat elu edasi.

Ja teistpidi, siis loomulikult on toimunud see jagunemine, et inimesed, kellel on võimalik ohupiirkonnast ära minna, lähevad üldjuhul ära. Liiguvad ära ka need, kes teavad, et igal juhul läheb neil vastasel juhul halvasti. Sõda toob kaasa igal juhul masside rände ja nende hulgas, kes on alles jäänud, toob ta kaasa sellise kuritegevuse, mis ei ole mõeldud mitte kuritegevust kuritegevuse pärast. Inimestel tekivad oma ellujäämisstrateegiad. Ma toon näite, kujutame ette, et on suur elektrikatkestus, aga meie kõik poed töötavad elektriga, uksed lähevad elektriliselt kinni-lahti, kassaautomaadid, võib-olla ka elektriga, aga nüüd elektrit pole. Külmkapp on tühjaks saanud ning sa ootad võib-olla päeva ja teisel päeval sa üritad kangiga ikkagi sinu poodi sisse murdes, et süüa endale saada. Samas muutud sellega marodööriks ja vandaalitsejaks. See on see, mida sõda endaga kaasa kutsub.

Kas siis võib ka öelda, et sõda toob esile nii-öelda inimese halva poole?

Ma võin öelda, et ta toob esile välja halva poole, aga see on moraalse hinnangu langemine.  Ütleme nii et, väga tihti on see pigem ellujäämise valik või ellujäämisstrateegia, et sa otsid selliseid võimalusi ja sa otsustad nende võimaluste nimel eirata oma seniseid reegleid.

Kas teie arvates on võimalik üldse saavutada sellist maailma, kus on täielik rahu?

Ma millegipärast arvan, et et sõda iseenesest eesmärgiks väga ei ole. Inimkond on tahtnud liikuda stabiilsuse poole, aga see, et see ei ole välja tulnud, on võib-olla vastus küsimusele. Kui meil on täna inimesi, kes hea meelega kutsuvad ennast patsifisideks, siis kas me saame olla kindlad, et kuskil teises kohas ei arene selline kriis, mille tulemusena inimestel jääb näiteks  veest puudu ja siis tulevad viimased piltlikult öeldes „meie juurde vett võtma“. Jällegi ma ei oska öelda, kas nad sellepärast halvad inimesed, aga selle vastu, et nad (patsifistid) arvavad, et läbirääkimised ei toimi, pole midagi teha. Mida ma nägin Aafrikas oli see, et kui tihtipeale ei saada enam aru, kus on selle agressiooni algpõhjus. Konflikt muundub millekski muuks, ta muundub nii põhimõttekindlaks, näiteks usufanatismiks. Ehkki ei teata usust midagi, jumalast väga ei hoolita. Ühel hetkel muutub küsimus selleks, et sa pead ennast kehtestama, garanteerimaks  need ressursid, mis on sulle endale ja perekonnale ellujäämiseks vajalikud.

Aga kas niisugust asja nagu õigustatud sõda 21. sajandi maailmas ka nagu on võimalik?

Õigustatud … siin me läheme nüüd rahvusvahelise õiguse küsimuse juurde. Jah, kahtlemata on ta rahvusvahelises õiguses on fikseeritud. Üks aluspõhimõtteid, mis on kaasaegses Euroopas, on piiride puutumatus, et ükskõik millised on riikidevahelised erimeelsused, mitte miski ei anna õigust oma sõjaväega teise riiki sisse minna. Seega kaitsesõda, mida peetakse oma siis territooriumi kaitsmiseks teise riigi relvajõudude vastu, seda üldiselt peetakse õigustatud sõjaks.

Kuidas on kõige parem tulevikus ära hoida relvastatud konflikte ja sõdu?

On kaks teed.  Esimene on see, et kõikidega tuleb kogu aeg rääkida, sest väga palju on inimestel või ka riikidel õigustatud huvisid, millega tuleb arvestada. Aga me näeme seda, näiteks Venemaa puhul, et need inimesed ja need riigid võivad ise teha valearvestusi. Kuulsin äsja „Ehho Moskvõ“, opositsioonilise Vene raadiokanali ühte intervjuud, kus endised kõrgemate diplomaatide tõlgid rääkisid, et Putin üritas 2000ndate alguses läänega hästi läbi saada, aga ta oli surmkindel, et Gruusia võimupööre 2003. aastal, kus tookordne president Eduard Shevardnadze lahkus võimult, ja Ukraina värviline revolutsioon 2004. aastal olid lääne eriteenistuste organiseeritud. Tema loogika järgi näiteks eestlaste laulev revolutsioon ei saanud puhkeda sellepärast, et eestlased ise tahtsid mingisugust võimuvahetust ning seetõttu ta leidis, et tema tahtis sõber olla, aga näed, lääs vastas talle halvasti ja tal ei ole muud väljapääsu, kui et hakata siis läänega samuti sõjalistest terminites rääkima. Loomulikult loodame, et ÜRO ja rahvusvahelised organisatsioonid on loodud selleks, et see diskussioon ei katkeks, et me suudaksime üksteise valearvestusi kuidagi pehmendada. Aga siis on see teine tee, mida kutsutakse heidutuseks. See on see, et sul on olemas relvajõud, millega sa ütled võimalikule vastasele, et ükskõik kes oled, kui sa meid ründad, siis hind, mida sa ründamise võimaliku edu puhul maksad, on liiga kallis, et sa tahaksid seda endale lubad.

On kaks peamist teed – kas sa heidutad vastast või sa räägid samal ajal temaga läbi.

Võib-olla kummaline küsimus, aga kas te kardate sõda?

Kas peaksime alternatiividest rääkima: ma kahtlemata leian, et et sõda on tragöödia ja et sõda ei peaks tulema, aga ma olen nii vanaks elanud, et ma ei karda sõda. Mingisugusel hetkel mõistsin, et isegi, kui oleksin patsifist, siis ka seda põhimõtet tuleb kaitsta. Isegi kui sa arvad, et näiteks arvamuste paljusus või demokraatia või misiganes sallivus näiteks on väärtus, siis seda väärtust tuleb kaitsta. See tähendab seda, et et kõik need asjad, mida ma siin loetlesin, alates sallivusest, lõpetades rahvuse või sõnavabadusega – igal asjal on olemas omad ohustsenaariumeid või vastased, kellele see asi ei meeldi. Me näeme viimase 60 aasta Euroopa ajaloost seda, kuidas on põrgatud paradoksi otsa, et kui sa oled salliv, siis sa pead kõike sallima, pead sallima ka seda, kes on sallimatu ja kes ühel hetkel on valmis sind tapma sellepärast, mis sa oled.  See tähendab seda, et ka kõige ilusamad ideed ei tohi minna äärmusesse, et nad säilitaks oma efektiivsuse. Kui sa tahad olla vaba, siis sa pead leppima sellega, et, et sa jätad ka teistele mingisuguse vabaduse, mis samal ajal piirab ka su enda vabadust.

Rääkides väärtuste kaitsmisest, siis eesti mees tahab kaitsta Eestimaad, Eesti kodu. Millist nõu teie annaksite nendele, kes tulevikus ajateenistusse lähevad?

Ilmselt sõduritele kõige esimene soovitus enamasti on see, et säilitage külma närvi, hirmus vihaseks saamine, raevutsemine – kõik see on kasutu ja pigem kahjulik. Eesti kaitseväest pigem saadetakse ära need, kes tahavad hirmsasti tulistada. Sellepärast, et jõu kasutamine peab olema alati väga teadlik otsus ja alati viimane asi, mida sa teed. Aga teine pool on see arusaamine, et on asju elus, mis vajavad kaitsmist, mis on väärt kaitsmist, ütleme niimoodi. Erivägedes on tihtipeale arusaamine, et, sinna kaheksateistaastaseid inimesi väga ei taheta. Sellepärast, et kaheksateistaastased arvavad kuidas  sõdimine tähendab kiiresti jooksmist, suuri plahvatusi ja palju tulistamist. Sellega nad enamasti põhjustavad liigset kahju ja seavad ohtu iseennast ja teisi ka, mistõttu erivägedesse võetakse pigem inimesi, kes on näinud erinevaid situatsioone, suutnud seal rahulikuks jääda. See on ka üks esimestest asjadest, mida sa pead ära õppima. Igal juhul sa pead õppima stressitaluvust. On erinevad asjad, mis, mis võivad meeleheitele viia, näiteks öösel või talvel väljas ööbimine, ta on külm ja ebamugav, ta tekitab stressi, aga kui sa õpid sellega toime tulema, siis see on üks parimaid asju, mida sa suudad üleüldse elus õppida.

Saaremaa Gümnaasiumi ajalehe Silmapiir juhendaja Raul Vinni arvab peale esimest aastat, et kõige paremaks reklaamiks Silmapiirile peab olema leht ise. Esimese aastaga võib tema sõnul rahule jääda ning ta loodab tuleval õppeaastal veelgi paremat lehte teha. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma.

Ivo: Raul, soovime sulle alustuseks palju õnne magistriõpingute lõpetamise puhul – kas nüüd tuleb ka doktorantuur?

Ma ei tea. Ma millegipärast arvan, et ma ei kannaks seda välja, sest ma ei ole teadlane, olen praktik. Aga elu on õpetanud, et ma ei julge enam mingeid veksleid välja anda. Seega on korrektne vastus: „Ma ei tea.“

Ivo: Kuidas sa üldse oled ajakirjanduseni jõudnud? Mis hetkel sa aru said, et nüüd sa oled valmis ajakirjanik?

Ei mäleta hetke. Ma olin enne ülikooli astumist juba kolmteist aastat ajakirjanduses tegutsenud ja arvan, et praktika oli mul täitsa hea. Tahtsin legendaarses ajakirjanduskateedris õppida. Nüüd on see tehtud ja julgen kõigile soovitada.  Ajakirjanduse juurde jõudsin läbi juhuse. Ma olen küll kogu elu ajakirjandusest huvitatud olnud, aga peale kooli ajakirjandust õppima ei läinud. Gümnaasiumis ma ei osalenud  koolilehe  tegemises, aga ülikooli sisseastumiseks oli juba midagi ette näidata. Nii ma läksingi hoopis kehakultuuriteaduskonda rekreatsioonikorraldust õppima ja töötasin Salme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Seal tegime õpilastega koolilehte. Ühel heal päeval helistas mulle ühe mu endise klassivenna abikaasa ja teatas, et  Saaremaal hakatakse tegema uut ajalehte nimega Oma Saar ja sinna oleks vaja spordireporterit. Võtsin pakkumise vastu. Alguses olid vaid spordiuudised, siis tulid juba kõiksugu teemad ja lehte ma jäingi. Alustasin puhtalt lehelt ja teadmisi oli just nii palju, kui vanemad kolleegid õpetasid ja paaris Eesti ajakirjandusõpikus kirjas oli. Ju see pidi siis nii minema.

Ivo: Kes on sinu eeskujud ajakirjanduses?

Esimese hooga tulevad meelde Madis Jürgen, Krister Kivi ja Aime Jõgi. Viimane neist muide saarlane, kuid töötab Tartu Postimehes.

Ivo: Millised on head lehed Eestis ja välismaal?

Välismaiseid lehti ma väga ei oska kommenteerida, sest ma ei jälgi neid. Saarte Hääles töötates mul sealset infot vaja ei ole, aga kui ma viibin välismaal, siis ma ikka sirvin kohalikke lehti. Eesti ajalehtedest tarbin mingil määral kõiki. Minu eripäraks on vast see, et ma loen ka teisi maakonnalehti. Eestis on iga leht oma nägu, igas lehes on häid autoreid. Digisisu poolest kasutan enim Delfit ja Postimeest nende operatiivsuse tõttu.

Ivo: Me elame ajal, mil puhkudel ka ajakirjanduse objektiivsust kritiseeritakse. Kuidas on võimalik jääda ajakirjanikuna neutraalseks?

Minu arust ei ole vaadete omamine halb, aga siis peab need ka selgelt välja ütlema. See paneb ajakirjaniku raskemasse olukorda, sest siis ta peab oma tööd tehes veelgi korrektsem olema. Vältimaks, et keegi hakkab talle kallutatust ette heitma. Ajakirjanik peab lihtsalt suutma reeglitekohaselt uudises arvamuse ja fakti lahus hoidma.

Melani: Milline oli sinu visioon Silmapiirist ja millisel moel see visioon täide on läinud?

Minu ettekujutus Silmapiiri tegemisest oli umbes selline, nagu esimesed numbrid on meil välja kukkunud. Ma olen algusest peale püüdnud, et Silmapiir ei oleks niivõrd kooli uudiste kajastamise koht, vaid koht, kus õpilased saavad just pikemaid lugusid harjutada. Eks tuleb harjuda ja kohaneda õpilaste ütlemata suure koormusega kõikides nende tegemistes ning neile artiklite kirjutamiseks rohkem aega anda.  Arvan, et esimese aasta kohta oli päris okei.

Melani:  Milline on ideaalne liikmete arv koolilehe toimetuses?

Meid oli sel aastal kuus, aga ma arvan, et 10-15 õpilast oleks selline paras seltskond. Viiteistkümnekesi oleks juba keerulisem toimetuse tööd korraldada, aga jällegi oleks rohkem võimalusi teha lugusid kahekesi ning ka lihtsam reageerida, kui mõni lugu peaks “ära kukkuma”. Seega, ootan kõiki huvilis Silmapiiri tegemistes kaasa lööma.

Melani: Milline peaks olema reklaam, et rohkem õpilasi liituks Silmapiiri toimetusega?

Ma arvan, et toimetuse liikmed ise peaksid rääkima, kui lahe see on, ja eks meie töö peab iseenda eest rääkima. Üks asi on muidugi see, mis välja paistab, teine asi aga see, mis meil veel plaanis oli ja mingitel põhjustel tegemata jäi. Tuleb uuesti proovida.

Melani: Millised olid sinu suhted noore toimetusega?

Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Alguses olid kõik natuke kinnised ja istusid tõsise näoga laua taga ning midagi väga öelda ei julgenud, aga juba poole aasta peal hakkas looma. See ongi normaalne, et kui sa pole varem midagi teinud, siis ei oskagi selles olukorras käituda. Pole ju päris klassikaline koolitund.

Melani: Kuidas noored hakkama said?

Alguses ma kaalusin, kas ma peaksin tutvustama õpilastele rohkem praktilist ajakirjandust või proovima neil lasta õppida töö käigus. Päris selgeks ma seda ei saanudki ja see kesktee tuleb kuskil leida. Otsin alles.  Minu arust on nii, et kui inimene proovib ajakirjandust, siis näeb üsna kähku,  kas tal on see ajakirjaniku soolikas olemas või ei ole. Julgen väita, et selles kambas oli see kõigil olemas.

Melani: Millised on teemad, mida sobib ja on mõistlik kajastada koolilehes, millistest teemadest pigem hoiduda?

Poliitika tegemisest tuleks hoiduda. Koolilehes ei saa ka kindlasti klaarida koolisiseseid tülisid, küll aga saab tõstatada probleeme ja nende üle arutleda. Ma ei taha, et Silmapiiris hakataks musta pesu pesema: see on koht, kus harjutada ajakirjandust.

Melani: Kas sul on ka järgmisel aastal plaan Silmapiiri juhendajana jätkata?

Jaa, loomulikult! Kui õpilased kaasa tulevad ja tahavad tegeleda, siis ikka.

Melani: Kas sa plaanid/soovid järgmisel aastal midagi teisiti teha?

Võiksime saada toimetusse rohkem inimesi, see aitaks rohkem teemasid ette valmistada. Sel aastal tuli näiteks ette, et saime intervjuusoovidele äraütlemisi ja asendust polnud kohe kuskilt võtta. Selle võrra jäi mõni number lahjemaks. Tagavara peab ikka olemas olema. 

Melani: Mida sa oled sellest õppeaastast koos Silmapiiriga õppinud, milliseid kogemusi ja uusi teadmisi saanud?

See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, kuidas panna õpilased tegema midagi sellist, millel on konkreetne tulemus. Selle võtangi kaasa ja proovin tulevikus paremini.

Ivo: Kas sa näed, et koolilehel oleks võimalust tulevikus teha ka podcast’e?

Ma arvan, et see on täiesti mõeldav ja tehtav. Miks ei võiks seesama vestlus olla podcast’i vormis.

Ivo: Raul, sinu isa oli koolijuht ja ise oled ka otsapidi koolis, millal sinust koolijuht saab?

Tegelikult oli ka mu vanaisa koolijuht, aga küsimusele vastates: minust ei saa kunagi koolijuhti, sest ma olen ütlemata halb juht. Ma olen väga emotsionaalne ja impulsiivne inimene  ning ei suuda alati rahulikuks jääda. Lähen kergelt põlema. Kui sa alguses küsisid, kas doktorantuur tuleb ja ma vastasin ei tea, siis praegu ma vastan väga kindlalt, et kooljuhti minust ei saa. Aga müts maha kõigi ees, kes kooli juhivad.

Sellal kui sõda polnud veel Ukrainas alanud ja Eesti valmistus rahumeeli vabariigi aastapäevaks, õnnestus Silmapiiril külastada presidendilossi Kadriorus. Eraldatud minuteid oli täpselt viisteist ning President Alar Karis oli sekundipealt kohal.

PISA testide alusel on Eesti haridus üks maailma parimaid. Noorele õppijale on antud teadmised ning hea võõrkeelte oskus, mistõttu on pea igaühel võimalus oma õpinguid jätkata üle terve maailma. Miks peaks üks noor jääma Eestisse?

Noor peab õppima nii Eestis kui välismaal, minu seisukoht ongi see, et osa õpingutest võikski toimuda ikkagi kuskil mujal, mitte ainult Eesti riigis. See avardab silmaringi ja noor saab aru sellest maailmast tunduvalt paremini. Võib-olla tagasi tulles Eestisse oskab ka paremini jälgida neid arenguid ja sündmusi poliitikuna, et kuidas mõistlikud otsused teha.

Miks peaks siis ikkagi üks eesti noor, kes läks välismaale õppima, tagasi tulema?

Ma arvan, et tagasi tuleb tulla ainult sel põhjusel, et sa suudad siin midagi paremaks teha, ja  et sa tunnetad ka ise, et oled võimeline Eesti riigis midagi muutma ja korda saatma. Võib-olla kaugetes maailma avarustes see teadmine kohale jõuabki. Ma arvan, et just see peakski olema üks mõjuvamaid põhjuseid. Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

---

Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

— Alar Karis

---

Jätkates haridusega, haridus- ja teadusministeeriumi plaan kaotada põhikooli lõpueksamitelt lävend on põhjustanud vaidlusi. Mida arvate teie haridus- ja teadusministeeriumi kavatsusest?

Ma arvan, et see ei ole tekitanud vaidlusi, vaid pigem diskussiooni ja diskussioon on oluline. Käigu pealt öelda, mis on õige, mis on vale, on raske, aga ma olin haridusjuhtide konverentsil ja seal oli seesama teema üleval. Jutt oli PISA testidest, mis iseenesest on ka eksam. Küsimus ongi selles, et mismoodi me teeme põhikooli lõpueksameid või eksameid üldse. Minu arvates võiks põhikooli tõepoolest lõpetada ilma eksamiteta, aga ma arvan, et mingisugune hindamine peaks ikkagi olema. Küll mitte ühe aine põhine, vaid pigem integreeritud, mida ei saa treenida, kuna sa ikkagi kasutad neid teadmisi, mis sul põhikoolis on saadud ja püüad vastata nendele küsimustele, mis töös on esitatud. Ma ütlen veelkord, seda ei saa treenida, see peab tulema sul iseenesest, siis saad ise ka aru, kus sa oled, kus antud kool on ja lõpuks, kus Eesti riik on.

Ülikoolide rektorid keelduvad halduslepingutele alla kirjutamast seni, kuni kõrgharidus ei saa lisarahastust. Kuidas oleme jõudnud hetke, et hariduse väärtuse tõestamiseks peab haridusvaldkond suhtlema valitsusega läbi ultimaatumite?

See ei ole esimene kord, kus läbi nii-öelda ultimaatumite suheldakse. Diskussioonid haridusministeeriumiga kõrghariduse rahastamise üle on pidevad, kogu aeg on olnud, kas siis ümber teaduse või kõrghariduse vähese rahastamise. Mina olen olnud rektor, kui toimus diskussioon valitsusega vahetult enne valimisi. Muide, toona tõsteti kõrghariduse rahastamist mitukümmend protsenti.

Siin võib-olla ongi nõu: kuna praegu on tulemas valimised, on võimalik see küsimus teravalt esile tõsta, mida on ka tehtud ja on saadud vastus tegelikult ka ministrilt. Ta on öelnud, et ta saab probleemist aru ja püüab seda lahendada läbi eelarve protsessi, mis toimub, küll mitte praegu, vaid natuke hiljem. Niisiis ma arvan, et lahendus kindlasti leitakse, ega see nüüd ülikooli seisma ei pane, et praegu ei ole seda lepingut sõlmitud.

Ma mõtlengi, et kui me räägime  ühiskonnast kui tervikust, kas me peaksime üldse omavahel suhtlema kergelt utreerides ultimaatumitega või peaks hariduse väärtustamine tulema poliitikutelt iseenesest?      

Eks nad väärtustavadki, ma arvan, sest kõik nad on ju haritud inimesed, enamuses. Küsimus on pigem selles, et valdkondi, mida väärtustada ja mis on olulised poliitika jaoks, on palju. Nagu te väga hästi teate, poliitik loeb hääli ja vaatabki, kus on hääli kõige rohkem ja kus on vähem. Ühel hetkel tekivadki teravad teemad, mis võib-olla ei ole häältelugemise käigus esile kerkinud, aga samal ajal on Eesti riigi jaoks väga olulised.

Ülikooliga jätkates, suur osa Eesti doktorantidest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, sest riiklik stipendium ei ole piisav. Pärast doktorantuuri lõpetamist pole alati erialast tööd võimalik leida. Miks peaks üks eestlasest noor teadlane niiviisi tahtma teadust Eestis teha?

Kui mina teadust tegin, õigemini teaduskraadi tegin, siis ma töötasin, aga seal oligi see vahe, et ma töötasin selles valdkonnas, milles ma tegin kraadi. Ma arvan, et see peakski nii olema, et sa töötad küll täiskohaga, aga see on seotud sinu erialaga, sinu kraadiga ja see pigem aitab sul seda kraadi kiiremini valmis saada.

Kraadi tegemine ongi natuke sinus endas kinni: sul kas on soovi seda kraadi teha või ei ole, sest see on ikkagi valdkond, mis tuleb sinu seest – sa tahad teha, sind huvitab see. Teaduse tegemisel ongi suureks võluks vabadus teha seda, mis sind tõesti huvitab.

Elu on ju selline, mis nõuab elamist, ja paljudel doktorantidel on lapsed. Tihti on ka niimoodi, et mõlemad vanemad on doktorandid. Täna püütakse seda muuta läbi selle, et on tekitatud nooremteaduri staatus, nii et teemaga tegeletakse, ja ma usun, et see leiab lahenduse. Kindlasti peab see osa jääma, mis tuleb su seest: ma tahan olla teadlane ja tahan teha teadust.

Paljud saarlased on täna kolinud mandrile, olgu põhjuseks hariduse omandamine, kallima leidmine või hoopis pealinna palgad. Mida teha selleks, et ka Saaremaast ei saaks tulevikus veidi utreerides “pensionäride saar”?

Mõtled, et seal on rohkem eakamaid inimesi kui üks? See on jällegi noorte ja kindlasti riigi kätes, et luua tingimused, et seal tekiks ettevõtlus. Tänapäeval ei pea ära sõitma selleks, et midagi teha. Õppimise kontekstis saadki kohapeal õppida ja ma arvan, et neid inimesi ja noori tuleb täna rohkem juurde, kes tahaksid linnakärast eemale. On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

Lõpetuseks esitan viis lühiküsimust.

Kas kõrgharidus peab olema tasuta?

Ma olen propageerinud osalist õppemaksu ja paljude variatsioonidega: võimalus stipendiumit saada, võimalus laenu võtta, mida ei peaks tagasi maksma, kui sa pärast lõpetamist leiad töökoha, mis on erialane, aga pole tasustatav. Neid kombinatsioone on palju, aga arusaadavalt, kui mina oleksin täna tudeng, tahaksin ma loomulikult tasuta õppida. Paraku peavad ülikoolid kuidagi hakkama saama, millest me ka alustasime. Rahapuudus on ülikoolides olemas ja kuskilt peab tulu tulema.

Täna on teatav seltskond, kes on nõus maksma: kas mingid ettevõtted on nõus stipendiumeid looma või siis isikud ise on nõus õppemaksuga. Need põhimõtted on vaja uuesti läbi arutada, aga laeva pöörata 180 kraadi võrra ja tasuta kõrgharidus tasulisega asendada ei ole mõistlik, hariduse laeva niimoodi ei tohiks kõigutada.

Kas Eesti e-riik on tolmunud?  

Tolm tuleb pealt ära pühkida, siis ta polekski enam tolmunud. E-riik areneb kiiresti ja mõned asjad ongi aegunud ning vananenud. Seda tuleb tunnistada, kuid kuna me oleme oma elu ehitanud üles väga digitaalselt siin maailma nurgas, tuleb sinna panustada järjest rohkem, et see ära ei tolmuks.

---

On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

— Alar Karis

---

Kas kliimakriis on päris?

Probleemid kliimaga, kliimasoojenemine on keskkonnaküsimused, mis on omavahel seotud. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eesti šanss ongi luua neid uusi tehnoloogiaid, mis meie jalajälge vähendavad. Neid tuleb siin arendada, teistele pakkuda ja ise kiirendatud tempos kasutusele võtta, et me saaksime loobuda fossiilsest maailmast, mis meil täna on ja millest me olemegi sõltunud. Eeskätt peaks see käima niimoodi, et üks liigub kiiresti üles ja teine liigub vastavalt all, kuid kui me teeme väga kiireid liigutusi, siis meil tekivad uued probleemid, sotsiaalsed probleemid, millega peab hakkama tegelema.

Viimaseks üks noortemeelne küsimus. Kas President Alar Karis on valmis noorteni jõudmiseks ka TikToki platvormis oma tegemisi kajastama?

Ma olevat TikTokis olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Olen teiste TikTokkides olnud.

Kas Alar Karisel tuleb enda TikToki konto kunagi?

Jah, võib-olla selle aja peale on juba midagi muud välja mõeldud, neid platvorme on väga palju. Kõikides platvormides olla samaaegselt nõuab ka energiat. Seega praegused valikud on Twitter ja Facebook, aga ma ei välista mingil juhul TikTokki, see on lühike suts ja selle pärast ei pea väga muretsema.