Rubriik: Mure

Juba mitmed aastad, augustikuus, enne uue õppeaasta algust kõlab meedias koolide appihüüe: koolid vajavad erinevate ainete õpetajaid, keda lihtsalt ei ole. Ennekõike on puudu reaalainete õpetajatest. Väiksemates koolides puudus ka muude ainete õpetajatest. 

Rinnad kummis ja rahulolevad võivad olla vaid era- ja eliitkoolide direktorid, kus võib lausa õpetajate järjekord ukse taga seista.

Aga milles on asi? Miks on õpetajaamet noorte seas ebapopulaarne? Kas ebapopulaarsus võib olla seotud maakooliga? Kas piirkond mõjutab õpetajate olemasolu?

Saaremaa Gümnaasiumi noor inglise keele õpetaja Monika Mander ja varem Saaremaa Gümnaasiumis ajalooõpetajana töötanud ja hetkel Kuressaare Vanalinna  kooli õppejuht Anni Haandi leiavad mõlemad, et ameti valikul on määravaks töökoormus ja tasu. 

Nad toovad välja ka noore õpetaja abistamise teema. Sageli on nii, et värskelt kooli tööle tulnu töötab tohutu energia ja entusiasmiga kuni viis aastat ning seejärel lahkub erasektorisse. Nad leiavad, et koolidel tuleb hästi läbi mõelda alustava ja ka juba kogenud õpetaja mentordamine, sest probleeme teadvustades on võimalik neist ka üle saada. 

Monika märgib, et õpetajaamet on üks nõudlikumaid. Tema sõnul ei piisa seal ainult oma aine suurepärasest valdamisest, vaid siin on palju muid kohustusi ja ülesandeid, milleks on väga keeruline ette valmistuda ülikoolis ning millega ei osata arvestada. Sellepärast paljud, kes valivad selle elukutse, ametisse püsima ei jää. Palk ja koormus, lisaks pingeline töö hirmutab noori ja lihtsam on valida ehk mitte nii loominguline ja kõrgeid nõudmisi esitav töö kui õpetajal mugavama ameti vastu.

Aineti õpetajaameti populaarsuse osas toob Anni välja, et enim puudub reaalainete ja keeleõpetajaid. Mõlemad noored pedagoogid leiavad ka seda, et õpetajate puudus kimbutab nii maa-kui linnakoole. Lisaks toob Anni välja, et murekohaks on väikesed koolid, kus õpetaja ei pruugi oma koormust täis saada ning peab täiskoormusega töötamiseks sõitma mitme maja vahel. 

Kuidas lahendada probleemi, et noored tuleksid kooli, et eakad ja kogenud pedagoogid ei põleks läbi? Anni tõi näiteks Saaremaa Gümnaasiumis alustavate õpetajate kogukonna, kus olenemata alustava õpetaja vanusest, saadakse kokku, räägitakse rõõmudest ja muredest. Palju oleneb alustava õpetaja sisemisest põlemisest, kui suure ambitsiooniga tööd alustatakse. 

Alustaval õpetajal on tavaliselt tohutult ideid, mida soovitakse realiseerida ning kui siis juhtub ümber olema juba kogenud õpetajate seltskond, kes alustavat õpetajat pessimismiga alla tõmbavad, mitte ei toeta, siis on ka alustava õpetaja langus kiirelt tulema. Ehk siis selleks, et saaks hoida alustavaid õpetajaid pikalt koolis, tuleb pidevalt panustada positiivse töökeskkonna loomisesse ja hoidmisesse. Ja mida positiivsem ning väestavam on töökeskkond, seda suurema tõenäosusega näevad koolis õppivad noored, et õpetajaamet on äge! 

Näiteks, kui vaadata Nooruse kooli õpetajaskonda, siis väga suur hulk neist on sama kooli vilistlased. Tundub, et neil on olnud koolis väga toetav keskkond ning seeläbi on valitud edasiseks karjääriks õpetaja elukutse. Kindlasti on see midagi, mille peale peavad koolid mõtlema. Saaremaa Gümnaasiumis on nüüd juhtimise ja õpetamise suund, mis näitab, et järelkasvule ja Eesti haridussüsteemi panustamisele on hakatud süsteemselt mõtlema. 

Vaatamata kõigele halvale leidub koolis ka noori edukaid ja aktiivseid õpetajaid. Õpetajatöö rõõmudest räägib ka Monika, kes leiab, et õpetajaametit on vaikselt hakatud ühiskonnas rohkem väärtustama ja hindama. See ei paranda aga päevapealt õpetajakriisi olukorda, kuna nad ei saa jätkuvalt väärilist tasu, olles tegelikult tippspetsialistid oma alal. Päeva lõpuks ikka ainult missioonitundest ära ei ela ja kui on valikus tasuvam ja vähem stressirohkem töö, siis enamus ikka valivad selle teise variandi. Eesti seisab silmitsi hariduskriisiga, õpetajad on alustanud streigilainega. 

Saaremaa Gümnaasiumi õpilased ja mõned õpetajad võtsid osa maailmakoristuspäevast, mille käigus leiti metsast palju esemeid, mille koht ei ole kindlasti seal. Projekti käigus koristati nii Kuressaare terviseparki, K-Rauta-tagust metsatukka kui ka Kudjape terviserada. Suuresti vedas ilmaga ja vahelduseks koolipingis istumisele nautisid õpilased metsas olemist ning ümbruskonna puhastamist.

Helis Luks oli nõus osalema kohe, kui märkas üleskutset Stuudiumis. Hiljem selgus, et mentor oli muutnud klassi jaoks osalemise tunniteemaks – seega polnud mitte kellelgi võimalust jääda klassiruumi! „Rohelise kooli eestvedajana oli mul süda soe nähes, et kokku oli meid ligi sada,“ ütles ta.

Kõik osalejad kinnitavad, et see, mida nad metsa alt leidsid, oli uskumatult üllatav. Kudjapel ootas neid ees tohutu prügimägi. Leidus tavapärasemaid asju, nagu klaasid, nõud ja ämbrid. Aga metsa alla on visatud ka telefone, arvuti- ja autoosi? Leidus häirivalt palju tehnikat ja prügi, mille oleks saanud kerge vaevaga kõrval olevale prügimäele toimetada. Kelly Ilvesti jaoks olid kõige huvitavamad leiud terved vankrid ja veidi katkisemad aiakärud. Ta lisab, et üritus oli tema jaoks silmiavav ja mitte keegi ei osanud arvata, et metsa all leidub isegi telekaid.

---

Kokku sai kogutud 840 kg segajäätmeid ja 140 kg metalli. Tundub suur number, aga metsa jäi ikka veel hullumeelselt rohkem prügi kui see, mida meie käed kanda jõudsid.

Annabel Metsalu

---

Lisaks looduse puhastamisele oli prügi vedamine ka korralik jõutrenn. Annabel Metsalu kirjeldab, et kuna igasugune kola paiknes terviserajast natuke kaugemal ja oli hirmraske, muutis see tassimise omajagu vaevaliseks. Kokku sai kogutud 840 kg segajäätmeid ja 140 kg metalli. „Tundub suur number, aga metsa jäi ikka veel hullumeelselt rohkem prügi kui see, mida meie käed kanda jõudsid,“ kurdab Annabel.

Neiud kinnitavad, et üritus oli vajalik, kuna see probleem, mida nad nägid, vajab kiiret parandamist. Annabel kutsub üles koole rohkem suunama õpilasi oma kodukohta korras hoidma, kuna siis on kõigil puhtas keskkonnas hea olla. Helis kinnitab, et tulevikus on ta kindlasti valmis teistega koos järgmisele koristamistiirule minema. „Võib-olla näeb siis kalmistu läheduses olev mets ka lõpuks puhtamaid päevi,“ jääb õhku lootus edaspidiseks.

Terav valu selja alaosas, pidev tuim valu õlavöötmes, ebameeldiv pinge ja valu. Selline on vaid kolme õpilase kirjeldus nende pea igapäevastest seljavaevustest.

Minu (autori – toim) enda seljavalud algasid oktoobris. Meil kõigil on vahel selg kange ja seda on minulgi ette tulnud, kuid kroonilisi probleeme seljaga ei ole mul varem olnud. Esialgu hakkasin koolitundides pikalt istudes seljas pingeid tundma. Alguses ei pööranud sellele eriti tähelepanu, kuid ajapikku hakkasin päev läbi kõvade toolide peal istudes pidevalt alaseljas valu tundma. Terav valu tekib juba päeva esimestes tundides ja tihti ootamatult.  Enamasti surun valu maha ja proovin niheledes leida mugavama asendi, et tunni tööga jätkata. Vahel pole enam muud teha, kui võtta valuvaigisteid või minna klassist välja, et ennast veidi liigutada ja lihaseid lõdvestada.

Oma murest rääkides avastasin, et ma ei ole ainus, keda sellised valud vaevavad. G1.m klassi õpilane Gete Kasin tunnistab, et valud hakkasid tal oktoobrist. Varem pole midagi taolist ette tulnud. „Tekib ebameeldiv pinge, valu, nagu selgroog läheks katki,” kirjeldab ta oma ebameeldivusi.

Igaühe valu ongi omamoodi. „Valu on enamasti alaseljas ja algab peale kolmandat või neljandat tundi ning annab tunda kuni päeva lõpuni, kui saab natuke puhata,” ütleb Getega samas klassis õppiv Kristi Tiitson. Temalgi pole varem seljaga probleeme olnud, ei koolitunnis istudes ega peale tunde võimlemisega tegeledes. Mõnel on seljavalu pidev ja tuim, teisel terav ja ettearvamatu, kolmandal väljendub hoopis õlavöötmes valusale kohale survet avaldades või pihta minnes.

Istumine pole inimesele omane

Valu esineb küll erinevatel viisidel, kuid põhjus näib kõigile selge. Pikad istumised klassiruumi kõvadel toolidel ei mõju kehale hästi.

„Tunnis pikalt istumise ja seljavalude vahelisest seosest sain aru sellest, et nädalavahetusel kadusid need ära,” selgitab veel üks selja probleemidega õpilane.

Spordimassööri haridusega tervisejuhi eriala omandav Saaremaa gümnaasiumi valikaine õpetaja Elo Jõgi selgitusel on istuv asend inimesele kõige ebaloomulikum, kuid samas ta nendib, et seljavalu põhjuseid on palju ja need on üpris individuaalsed. „Ainult istumisrohket koolipäeva kõikides seljaprobleemides ilmselt süüdistada ei saa, kuid oma osa selles kindlasti on,” ütleb ta.

Nii nagu seljavalul võib olla mitmeid põhjustajaid ja esinemise viise, on sellele ka erinevaid lahendusi. Kui probleem on juba tekkinud, tuleb mõistagi sellega tegeleda. Seljavaludega õpilased on käinud arstide ja massööride juures, teinud iseseisvalt venitusharjutusi või määrinud selga salvide ja õlidega.

Liikuda tuleb

Ravimisest parem oleks loomulikult see, et valusid üldse ei tekiks. Jõgi sõnul on õpilastel endil võimalus koolis veedetud mitteaktiivset aega tasakaalustada enne või pärast kooli meelepärast liikumis harrastades.

„Paratamatult on palju asju vaja teha ühe koha peal ja tihti istudes, eriti kooliõpilastel,” tõdeb Jõgi, „kuid liikumisega saab luua kehale valmisolek päevane istumist nõudev aeg koolis paremini vastu pidada.”

Koolipäeva vältel on soovitatav end liigutada ja vajadusel mõned väiksed venitused teha. Kuid seda mitte vaid vahetundides liikudes, liigutada tuleks ka tunni ajal.

75 minutit järjest istuda ja keskenduda tunni teemale võib vahel olla päris keeruline ning seetõttu on tunnis tehtavad liikumispausid väga olulised. Sellised pausid ei ole head vaid liikumisaparaadile, vaid parandavad ka keskendumisvõimet ja teevad ajule justkui väikese laadimise, aidates pea klaariks saada.

Elo Jõgi sõnul on 1–2 minutilised sirutus-, venitus- või muud väljalülituspausid nii pika tunni puhul lausa hädavajalikud.

Õpetajad saavad aidata

Oma tunde planeerides liikumispause silmas pidav Saaremaa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Getter Must arvab, et eriti hea on liikumispaus siduda tunni teemaga. „Leian, et tegelikult tuleks pea igas tunnis õpilastele sirutamiseks see hetk anda,” ütleb ta. Liikumispausi läbiviimise vajadus oleneb tunni olemusest: „Näiteks eesti keeles on suures osas ülesannete lahendamine ja tund nõuab eraldi liikumispause. Kirjanduses jällegi on palju rühmatöid, kus liikumine tuleb iseenesest sisse,” võrdleb ta ning toob veel välja, et pikkade kirjutamistööde puhul ei ole paus sobilik, sest siis jookseb iga õpilase mõttelõng erinevalt ning ühine paus võib selle katkestada.

Emakeeleõpetaja mõistab hästi, miks liikumispausid vajalikud on ning püüab neid tundides erinevalt korraldada. „Kõige lihtsam viis on paluda õpilastel lihtsalt püsti tõusta ning sirutada. Teinekord on hea kasutada liikumispauside juures muusikat või erinevaid ainealaseid ülesandeid koos liikumisega.” Eriti hea viisina toob ta välja juba mainitud rühmatööd, mis nõuavad gruppidesse kogunemist ja seeläbi õpilased liikuma paneb.

Teistmoodi lauad aitavad

Saaremaa Gümnaasiumis on mõnes klassis tagumises reas kõrgemad lauad, mille taga saab õppida püsti seistes või kõrgema tooli peal istudes. See on hea vaheldus tavalistele laudadele-toolidele, kuid seda võimalust jagub vähestele. Paljud on sellest vaid kuulnud ning neil pole sellises klassis isegi ühtegi tundi. Kel selliste laudadega klassis ka tunnid on, ei saa seda võimalust ikkagi alati kasutada, sest need kohad hõivatakse esimeste seas.

Gete Kasinal on ühel korral õnnestunud kõrge laua taga õppida ning tema arvates oli väga mõnus tunnis seista. „Neid laudu võiks rohkem olla küll,” arvab ta.

Kristi Tiitson arvab, et väga mõnus oleks tunnis veidi aega püsti seista. Tal ei ole kõrge laua taga istumise võimalust olnud, kuid mainib, et abi on olnud ka füüsika klassi keerlevatest toolidest, sest need on tavalistest toolidest mugavamad. „Kui muutun kangeks, on võimalus tooliga natuke keerutada, mis enamasti isegi aitab,” kommenteerib ta. Riiklikud liikumissoovitused noortele on vähemalt 60 minutit keskmiselt aktiivset liikumist päevas. Lisaks 2–3 korda nädalas intensiivsemat tegevust. Niisiis on oluline, et igaüks vaeva näeks ja tahaks ise end aidata. Eesti koolisüsteem on Elo Jõgi sõnul astunud mitu suurt sammu liikuvama koolielu poole, kuid ta usub, et eelkõige algab muutus igast inimesest endast ning valmisolekust teha asju teisiti, kui seni on harjutud. Seda nii õpetajad kui ka õpilased.