Rubriik: Õpetaja

Õpetaja ei ole vaid õpetaja, arvab Getter Must. Lisaks tuleb õpilasele olla vahel ka psühholoog, sõber, kuri vanem, mõistuse hääl ja veel palju muudki.

Õpetajaks on Getter Must alati tahtnud saada, väiksest peale oli valik, kas poemüüja või õpetaja, aga õpetaja mõte tuli ikkagi gümnaasiumis. Tänu sellele, et eesti keel on üks tugevaim pool. Mõjutaja oli ka Marit Tarkin, kes oli  eeskujuks ja justkui mentor siin koolis. Õpetajaks saamise tee oli keerukas, esmalt läks Getter õppima eesti filoloogiat Tallinna Ülikooli. Ülikooli ajal tundus see amet liiga raske, aga elu ikkagi lükkas selle poole, et läheks edasi. 

Esimeseks õpetaja ametiks oli Getteril lasteaia õpetaja. Seal tegeles Getter lastega kellel olid keelelised raskused. Tulles Saaremaale töötas Getter ka Ida-Niidu lasteaias. Aga siiski otsustas, et sinna tema ei jää ja tuli küsi Maritilt nõu, et kas tulla siia, Marit vastas koheselt, et tule muidugi.

Otsus kodusaarele tagasi tulla oli lihtne. Tuli tööpakkumine. Avati uus kool, mis tundus natuke hirmutav, aga Mariti abiga tundus asi leebem. Ja ega Getter kedagi väga ei teadnud peale Katrina Tarkini, kes tuli koos Getteriga ja see justkui liitis neid omavahel.

Getter oli üks Marit Tarkini 12 õpilasest, kes läks ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust. Tarkin oskas alati unistada, et õpilased selle tee valiksid, sest ta on ise suur keele ja kirjanduse õpetamise fänn. Kui ta otsustas karjääriga edasi liikuda, oli ta eesmärk leida kooli kaks toredat uut õpetajat. „Ja nemad ka leidsin,” kommenteeris Marit Tarkin. Getter oli kohe-kohe lõpetamas ülikooli ja tema teine õpilane Katrina ei olnud enda erialal õpetajana veel kätt proovinud. 

„Ma arvan, et meie kolme ühine aasta Saaremaa Gümnaasiumis (mina kogukonnajuhi ja mentorina ja Getter ja Katrina alustavate õpetajatena) oli superaasta, see liitis meid kokku hoopis uuel moel ja see side muutub ajas tugevamaks,” arvab Tarkin. Tema peab Getterit sihikindlaks, süsteemseks ja uuendusmeelseks nooreks õpetajaks, kel on enda õpilastega toetav ja usalduslik suhe. „Mul on väga hea meel, et ta õpetajakutse valis, tema vallutused emakeele- ja kirjanduspõllul  alles algavad. Elan tema tegemistele kogu südamest kaasa,” avaldab Tarkin. 

Gümnaasiumi õpetajaks oli  väga hirmus tulla, esimene tund oli ikka värin sees ja esimesed tunnid oli Getter omale tunnikava pannud punkt punkti haaval kirja. Nüüdseks on kava muutunud paindlikumaks.

Getter Musta kaasmentor ja meie kooli geograafiaõpetaja Ülle Kreos arvab, et Getter on tore noor kolleeg ja hea kaasmentor. Tal on alati huvitavaid ideid, kuidas õpilasi tegevustesse kaasata ja mentortunde atraktiivsemaks muuta.

G2 õpilase Karl Markus Kallase sõnul on õpetaja Getter tundides enamasti rõõmsameelne. Tihti suudab ta muuta ka teemad, mis muidu õpilasi ei kõneta huvitavamaks. Lisaks kasutab ta oma tundides teemade kinnistamiseks mitmeid erinevaid ning huvitavaid viise, muutes tavalised tunnid kõitvamaks. 

Getteri sõnul on õpetaja ameti juures keeruline pidevalt uusi asju välja mõelda, kuid see on ka põnev. Teiseks on keeruline ka see, et tööülesandeid on piiritult ja õpetajana ei ole sa lihtsalt õpetaja, vaid vahel ka psühholoog, sõber, kuri vanem, mõistuse hääl ja veel palju muutki. Vahel ei saagi aru, mis rolli peaks võtma. Lisaks on keeruline hoida lahus eraelu ja tööelu, sest vahel tulevad koolitööd koju kaasa. Kuid see muutub ja sellega harjub, mille järel saab õpetaja ametit ka nautida. Tead täpselt, mis toimib ja mis mitte. Õpetaja on amet, kus sul on kõige rohkem üldse edasi areneda. On ka palju õpilasi, kes suudavad sulle südamesse pugeda ja läbi selle saad ka omale palju uusi sõpru juurde.

Henry Härm G3 õpilasena on nõus, et Must, olles noor õpetaja, tunneb õpilase hingeelu.

G3 õpilase Ats Lepametsa meelest on Getter Must avameelne õpetaja, kes ei pea oluliseks kõigest oma seisukoha läbisurumist, vaid kes õpib ja areneb oma ametiga. Õpilastele meeldivad tema õpetamisstiili juures grupitööd ja avatud otsaga ülesanded.

Otsest lemmikut raamatut Getteril pole, hetkel meeldib lugeda inimese psühholoogiaga seonduvaid raamatuid. Näiteks luges Getter hiljuti läbi “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandi”. Lisaks meeldib Getterile ka Oscar Wilde “Dorian Grey portree” ja Tammsaare “Ma armastasin sakslast.”

Kohustuslikku kirjandusse ei lisaks Getter midagi, vaid pigem prooviks Getter ise võimalikult palju lugeda, et soovitada raamatuid õpilastele, kes ei oska leida omale midagi sobivat. Sõna kohustuslik on õpilastele tülgastav, kuid seda pole võimalik muuta, sest see on õppekavas kohustuslik. Aga pigem aitaks nii palju, et õpilane leiaks raamatu, mis teda kõnetaks. 

Raamatužanr, mida lugeda, oleneb ajaperioodist, praegu väikest last kasvatades uurib Getter beebimaailma kohta. Muidu loeb Getter vastavalt meeleolule. Audioraamatute vastu Getteril otseselt midagi ei ole, aga paneb tähele, et kui inimene palju loeb, siis sõnavara on rikkalikum ja õigekeelsus parem.

“Ma püüdlen selle poole, et oleks rahu,” räägib Silmapiirile Saaremaa Gümnaasiumi õppejuht Laura-Liisa Perova. Kooliperele tuntud nägu avaldab muuseas ka saladuse, et mis teda elus kõige rohkem motiveerib.

Ilm on pärastlõunase vestluse ajal päikseline ning kevade algust kuulutav. Kaunis ilm teeb Laura-Liisa sõnul meele ainult rõõmsamaks.

Kuressaares üles kasvanud, kuid vahepeal Tallinnas õpetajana töötanud Laura-Liisale valmistab head meelt ka see, et ta on Saaremaal, mitte Tallinnas.

“Siin on kodu,” mainib Perova, kui jutuks tuli Saaremaa. Ta lisab, et võrreldes Tallinnaga on kodusaare elutempo palju aeglasem. Tallinnas on kiire bussi peale, tööle, töölt ära – koguaeg on kiire, aga Saaremaal seda muret pole, kuna siin võtavad inimesed kõike rahulikumalt ja võtavad aega. Ajasse rahulikult suhtumine võlub Perovat Saaremaa juures eriti.

Paari aasta tagune uudis Saaremaa Gümnaasiumi tekkest tuli tollal veel Tallinnas töötavale Perovale uudisena, millele reageeris selge otsusega uude kooli kandideerida. Õppejuht lisab, et kui poleks õppejuhi kohta saanud, oleks ta kindlasti taotlenud eesti keele õpetaja kohta. Soov kodusaarele tagasi tulla oli nii kindel.

Saanud õppejuhiks vastavatud Saaremaa Gümnaasiumis, sai Laura-Liisa teostada ennast jätkuvalt haridusvaldkonnas, ilma milleta Tallinna Ülikooli lõpetanud Perova enda sõnul oma elu ette ei kujutakski. Muide, Laura-Liisal oli gümnaasiumieas kindel soov saada hoopis ajakirjanikuks.

Õppekorraldusjuht Maidu Varik mäletab 2008. aastast, kuidas tollal Kuressaare Gümnaasiumi 12. klassis õppiv Laura-Liisa oli jäänud temale silma just oma asjalikkusega. Kui kooli tuli riigikogulane Indrek Saar, siis ei pidanud õpetaja Maidu intervjuu läbiviija leidmiseks kaugele vaatama – hea intevjueerija oli KG 30. lennust kohe võtta.

Koolijuht Ivo Visak mäletab Perovat 2012. aastast, kui asuti koos õpetama Tallinna 37. Keskkoolis. Kohe märkas tollane töökaaslane Laura-Liisa süsteemsust. “Laura-Liisal on lisaks väga headele teadmistele haridus- ja filoloogia valdkonnas ka kõrgelt arenenud huumorimeel,” lisab Visak, kes mainib, et kuigi naljadega harjumine ja nendest arusaamine võtavad õpilastel aega, soovib Perova huumoriga ainult head.

Laura-Liisa Perova õppejuhi töö on mõneti õpilaste pilkude eest varjatud töö, see tähendab, et töö ei toimu alati klassi ees õpilasi õpetades.

Perova seletab: “Õppejuhi töö on väga mitmekülgne – ei ole ainult õpetamine. Suurim ülesanne on õppetegevuse üldpilt ja struktuuriga tegelemine.”

Kuid siinkohal ei saa sugugi väita, et Laura-Liisale ei meeldiks õpetada, vastupidi – õpetada meeldib Perovale vägagi, see väljendub selles, et viimasel ajal on õppejuht võtnud enda kanda kindlate eesti keele tundide andmise ning lisaks ka mentoriks olemise kohustuse. Taoline mitmekesisus oma töös motiveerib Laura-Liisat igapäevaselt.

Elus laiemalt motiveerib Laura-Liisat püüe rahu poole – nii seesmiselt kui ka välimiselt. See on ka üks põhjustest, miks Perova on keskkonna poolest tempokast Tallinnast rahulikule Saaremaale tagasi tulnud.

Uudishimu on Ivo Visaku toonud Saaremaa gümnaasiumi direktoriks. Enne Saaremaale kandideerimist töötas ta produtsendina disainifirmas Velvet, kuid mis parata –  tema hinge on sisse kirjutatud haridusega tegelemine ja nii see varemgi õpetajana töötanud meest tagasi kutsus. Visak ise leiab, et mitte kusagilt ei leidu selliseid eduelamusi, mida sa saad kogeda haridusvaldkonnas.

Juba koolis aitas ta kaasõpilasi ajaloos ja muudes humanitaarainetes järje peale. Seega justkui sündinud õpetaja. Suurem huvi haridusvaldkonna vastu tekkis Visakul Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas õppides, kui ta lõi kaasa üliõpilasseltsis ja paljudes MTÜdes, millest mõnda ta ka juhtis. Kuna need kõik lõppkokkuvõttes läksid otsapidi haridusvaldkonda sisse, siis see teema hakkaski teda rohkem huvitama ja pärast bakalaureusedimplomi läks Tallinnas õpetajana tööle. Haridusteed jätkas ka ise, omandades Eesti Kunstiakadeemias kunstiõpetaja magristrikraadi.

Visaku tundides on näha, et ta tunneb oma materjali ja kui konspekteerides on mahti õpetaja poole vaadata, on ka näha, et õpetaja ise naudib oma ainet.

Õpilane Oliver Oolup kirjeldab Visaku maailmausundite tundi väga huvitavana. Sai nalja ja oli põnev, aga samas pidi kindla peale õppima, sest tegemist oli ikkagi koolijuhi tunniga. Sisemist motivatsiooni õppida jätkus, sest oli näha kuidas õpetaja näeb ka ise vaeva.

Nii õpilastes kui ka õpetajates hindabki Visak kõige rohkem töökust, kuna isegi kui sulle on antud anne ja sa ei tee sellega midagi, siis sa ka ei saavuta midagi. Ilma tööd tegemata ja vaeva nägemata ei saagi tema sõnul kuhugi jõuda. Kõige rohkem motivatsiooni saabki koolijuht õpilaste ja õpetajate õnnestumistest.

Raske direktori töö kõrval on Visakul säilinud omapärane huumor. Näiteks selle asemel, et õpilaste töid ära parandada, näitab ta selle mitte tegemisest meeme. Tema naergi on lausa nakkav.

“Ivol on harjumus keset vestlus sageli minna ükskõik mis teema juurde, mis tal parasjagu pähe vilksatab. Näiteks liikus kord meie vestlus teklite valmistamisest kuidagi geneetika ja Godwin’i seaduseni. Vahest ta katkestab ennast ja pärib, kuidas me oma vestlusega siia jõudsime. Mu vastus on alati sama, “Sina ise hakkasid ju sellest rääkima!”, kirjeldab Visakut õpilasesinduse juht Helis Luks.

Visak võib küll olla Tartus sündinud ja kasvanud, kuid ka ta temas võib peidus olla saarlane. Õpetaja Piret Tänav mainib, et Visak oli kunagi õpetajatele rääkinud kuidas lapsena oli ta pidanud logopeedi juures käima, kuna ta ei suutnud õ-l ja ö-l vahet teha. Tundub, et logopeedi töö oli asjata, arvestades seda, millisele saarele Visak jõudnud on.

Koolijuht on ka suur maiasmokk. Kui tema enda mentorgrupis on kellegil sünnipäev, siis saab tihtipeale ikka kuidagi ära mainitud, et Visakule magus meeldib. Magusaarmastus pole märkamata jäänud ka  Helis Luksile “Esimesel aastal Saaremaa gümnaasiumis olin sattunud olukorda, kus pidin distantsõppe ajal koolis olema, sest mul puudus tarkvara ja koolist laenutatud arvuti ei töötanud. Kui tunnid lõppesid, astus Visak õpilasesinduse ruumi ja ulatas minu poole kausi, milles olid küpsised. Ta küsis kiiruga : “Kas sa küpsist soovid? Ei soovi? Äkki ikka tahad? Või ei taha? Võib-olla ikka ühe võtad? Ei? No kui ei soovi, siis ei saa ka!” ja võttis küpsised endaga kaasa ning läks minema. See kõik juhtus väga kiiresti. Pärast tema lahkumist hakkasin ma südamest naerma, kuni sellest pisarad silma tulid. Ta soovis neid küpsiseid arvatavasti rohkem kui mina.”

Kui küsida koolijuhi käest, mida ta tänapäeva noortest arvab, siis ta leiab, et noorus ei ole hukas ja see on üleüldiselt aegunud ütlus. Kindlasti on praeguste noorte generatsioonil omad puudused, kuid puudused on olnud ka varasematel põlvkondadel. Ja kuigi direktor on ka ise veel pigem noor, siis nagu teda on tsiteeritud: “Maailm ei ole valmis selleks, et koolijuht tik-toki tantse tantsiks.”

Kui Visak ükskord Saaremaa Gümnaasiumi koolijuhi rolli kellegile edasi annab, loodab ta olla loonud kooli, mille üle saarlased saavad uhked olla. Tema jaoks pole mitte oluline luua Eesti parimat kooli, vaid Eestile parim kool.

Saaremaa Gümnaasiumi paljudele õpilastele on Indrek Peil saanud lemmikõpetajaks oma siiruse, suure südamega tehtud kingituste ja värvikireva lipsu kollektsiooni tõttu. Haridus- ja Teadusministeerium tunnustas teda Eesti 2022. aasta klassijuhataja tiitliga.

Sel aastal tunnustati õpetaja Indrek Peili 2022 aasta klassijuhataja laureaadiga õpetajate galal. Õpetaja sõnab, et selline tunnustus oli tema jaoks suur üllatus, mis tõi uhke tunde sisse. G3 õpilane Marten Voolaid ütleb, et õpetaja väärib igati seda tunnustust, kuna on näha, et ta hoolib väga oma õpilastest – oskab hästi õpetada ja ta tunnid on alati toredad.

Kaasmentor Katrina Tarkin lausub, et Indrek on väga tähelepanelik ja pühendunud. Ta armastab teha detailideni läbimõeldud üllatusi. Indrek õmbles eelmisel aastal jõuludeks oma klassi õpilastele nimelised päkapikusokid, mis ka sel aastal koduklassis ripuvad ja päkapikke ootavad. Käesoleva õppeaasta alguse puhul tegi õpetaja Indrek oma klassi õpilastele kingituseks neid iseloomustavad eksliibrised, mis saadi koos Antoine de Saint-Exupéry “Väikese printsiga”. Aastaringselt on samuti ta kingitustest osa saanud ka teised klassid nipsasjakeste, kommide või muu magusa näol. Ta on õpilastele justkui jõuluvana eest. Indreku sõnul tuleb tal lihtsalt tunne peale, et võiks midagi teha ja kinkida. Sel aastal on tal olnud liiga kiire, et üllatusi teha, kuid arvab, et varsti tuleb jälle vaim peale ja saab kingituste tegemisega taas jätkata.

Indreku ja õpetaja Arne Loorpuu eestvedamisel toimus koolis eelmisel aastal teist aastat järjest retrodisko. Retrodiskode pidamine sai alguse aastal 1995, kui Saaremaa Ühisgümnaasiumis korraldasid õpetajad õpilastele puhkeõhtuid õpetajate päeva raames, mis algasid näidenditega, kus õpetajad esinesid ja hiljem toimus tantsupidu. Indrekul ja Arnel oli kogunenud tolleks ajaks palju vinüülplaate ning nii otsustatigi koos plaate keerutama hakata.

Indrekule meeldib kuulata Rock Hoteli ja nende poolt esitatud laulu ,,Kikilipsu’’ , millega tal on omamoodi seos. Kui ta käis kuuendas klassis tantsukursusel, siis kõigil poistel pidi lips kaelas olema. Peale oma esimese lipsu saamist hakkas neid vaikselt juurde tulema ja nii lipsu kollektsioon alguse saigi. Eelmisel suvel kogu ülelugedes sai Indrek kokku 537 lipsu.

Indreku õpilane Marten Voolaid sõnab, et mõnikord on tundides raske ärkvel püsida, kuna õpetajal on nii mahe ja uinutav hääl. Tunnis magamisega vahele jäädes võtab õpetaja asja natukene naljaga. Indrek ütleb, et tõesti paaril korral on ta tundides õpilane magama jäänud. Mõnikord ta on lubanud õpilasel end välja magada, sest kui kogu aeg unisest peast üleval hoida, siis sellest suurt kasu ei ole, vähemalt saab järgmises tunnis ärkvel olla. Peaasi, et unes rääkima ei hakkaks, sest see segaks teisi.

Õpetaja Katrina Tarkin imetleb Indreku oskust kuulata ja alati lahendusi leida ning on õnnelik, et nende koostöö kaasmentoritena sujub erimeelsusteta. Indrek on talle kui algajale õpetajale oma pühendumusega eeskujuks ja  inspiratsiooniks ning ta on selle eest väga tänulik.

Marit Tarkin on inimene kes jääb kõigile südamesse. Tema rõõmsameelsus ning tragidus peegelduvad ka tema töös ning see pole märkamata jäänud ka õpilaste poolt.

G2 õpilane Ketly Ilvest kirjeldab Maritit kui meie kooli emmet, kes kannab alati endaga väikest päikest kaasas, suutes motivatsiooni üleval hoida ka kõige raskemal ajal ning leides kõigele lahenduse.

Õpetaja ameti kasuks otsustas Marit sugulaste eeskujul. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaks läks ta kunagi õppima just enda armsa sugulase Riho Uulma, Nõmme Gümnaasiumi direktori, jälgedes. Tol ajal oli Marit ise õpilane ning Riho ja tema abikaasa Ülle Uulma, Westholmi eesti keele õpetaja, olid tudengid ning ta imetles siiralt, kui ägedad nad on ning see ka nakatas.

Maritile meeldib õpetajatöö väga ning ta ise kirjeldab ennast kui dialoogi loojat ning arutlejat. Talle meeldib olla õpilastega pidevas vestluses, kuna see loob usaldussuhte ja aitab palju paremini üheskoos õpilastega jõuda ka heade tulemusteni aineõpetuses.

G3 õpilane Maria-Liis Metsküla on uhke, et on saanud olla aastaid Mariti õpilane. Ta leiab, et Marit suhtub õpetaja töösse suure pühendumisega. Õpilaste jaoks leiab ta alati aega ning vahest oleks tal justkui supervõimed, kuna ta teab, oskab ja jõuab kõike, olles imeline nii kogukonnajuhi, mentori kui ka kindlasti Kuressaare Nooruse Kooli direktorina.

Maritile meeldib õpetajaametis kõik. Kõik päevad on eriilmelised, kõik olukorrad on erinevad, ka kõige parema tahtmise juures ei saa kõike ette planeerida. Meeldivad ka ootamatud väljakutsed, ikka on neid õpilasi, kes alguses nagu ei tahaks õppida ja siis äkki hakkab meeldima. Alati on veidi nukker pesaheitmine, kasvad õpilastega kokku, näed nende edulugu ja siis lehvitad. Ka sellega on ta leppinud, sest ega vilistlased ju kuskile ei kao. Suur rõõm on see, et päris paljud on läinud õppima just tema lemmikala eesti keelt ja kirjandust.

G3 õpilane Teele Saar kinnitab, et Mariti tundides õppis ta alati palju ja samal ajal oli lõbus olla, mistõttu olid tema tunnid kõigi lemmikud. Juba Kuressaare Gümnaasiumi aegadel, kui ta oli ainult KG 45.b eesti keele ja kirjanduse õpetaja olnud, kohtles ta klassi nagu oma. Kui ta eelmisel aastal G2.o mentoriks määratud sai, oli kogu klassil tunne, et ta on seda olnud juba terve aasta.

Kuna elame keerulises ajas, siis suudab Mariti arvates hea õpetaja igasuguses ajas luua klassis turvatunde ja süstida õpilastesse tahet õppida.

---

Kool on alati kogu oma koolipere nägu.

Marit Tarkin

---

Teele Saar leiab, et Marit organiseeris nende klassile kõige ägedamad reisid ja alati suutis ta teha nii, et kõigil oleks hea. Ta on üks nendest õpetajatest tänu kellele võib väita, et  gümnaasiumiaeg möödus lennukalt ja põnevalt.

Remarque ütles kunagi enda esikromaani „Läänerindel muutuseta“ ilmumise järel, et maailma saab päästa üksnes armastus. Kui sellest mõttest edasi liikuda, siis õppida saab ainult siis, kui klassiruumis on usalduslik suhe. Hea õpetaja suudab Mariti sõnul enda õpilasi kuulata, hoida ja õpetada ning õppida ka neilt. Head õpilased aga toetavad õpetajat ja oskavad neile antud võimalust õppida väärtustada ning parimal moel end teostada ja kooli nime kõrgel hoida.

Maritile meeldib väga Saaremaa Gümnaasiumi koolipere, ühised tegemised, ettevõtmised, koostöö õpilastega. See, et väitlusklubi võtsid juhtida eelmisel aastal Riin ja sel aastal Emeli ja Thomas Hendrik, meie oma G3 õpilased, on Mariti silmis supertulemus. Kogukonnajuhina suunas ta noori vabatahtlikuks panustama kogu vallas. See töö, mis ühe aastaga sillutatud sai, annab hea vundamendi edasi liikuda.

See kõik loob Mariti sõnul oma kooli näo ja õpetab kooli hoidma ja armastama. Saaremaa Gümnaasium on Mariti arvates soe ja toetav kool ning ta soovitab avastada selles koolis parimaid võimalusi. Kool on alati kogu oma koolipere nägu.

„Jaksu ja head tahet SG kooliperele!“ soovib Marit.

Marju Roberts on õpetaja, keda kõik kiidavad, nii tema õpilased kui ka kaaskolleegid. Tema õpilased räägivad temast ülivõrdes ja kolleegid kui inimesest, kellega ollakse nõus luurele minema.

Saaremaa Gümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts usub, et õpetaja sõna otseses mõttes vastutab õpilase elusaatuse eest.

Marju on paberitega inglise keele õpetaja, aga tänu Aafrikas elamisele oskab ta ka suurepäraselt rääkida ja õpetada prantsuse keelt. Keele sai ta selgeks kuulates ja püüdes sellest aru saada. Viis aastat Senegalis elades õppis ta keelt tänaval inimesi ja koolis oma õpilasi kuulates. Prantsusmaal käis Marju esimest korda alles 2019. aastal ja peale ühte päeva oli kindel, et tema süda jääb sinna.

G1 õpilane Henry Härm kirjeldab Marjut kui väga särasilmset õpetajat, kelle näost on näha, et ta tahab tööl käia. Õpetaja Marjust pidi tundides kiirgama hingesoojust ja ta on väga siiras. Aga kord on ka majas. 

Riti Järveots näeb G2 õpilasena Marjut kui väga sõbralikku, vastutulelikku, tasakaalukat, hoolivat, heatahtlikku ja humoorikat inimest.

Omad nõksud

Marju on enda sõnul alati proovinud jälgida enda ülikooliaegse metoodikaõppejõu sõnu, mille järgi ei pea klassis valitsema haudvaikus, vaid töörahu. Distsipliini hoidmiseks on Marjul kindel lähenemine. Probleeme saab vältida, kui õpetaja huvitub õpilase maailmast ja on temaga sõbralik. Otse loomulikult tuleb klassiruumist luua õpilasele turvaline keskkond ning lasta tal seal ka vigu teha.

Õpetaja Marju lugemishuvi pole kellelegi saladus. Kogukonnajuht Marit Tarkin näeb Marjut kui väga empaatilist, kultuurset, intelligentset ja suurepärast vestluspartnerit. Eriliselt imetleb Marit just Marju raamatublogi ja lugemislembust.

Kuus loeb Marju tavaliselt üle ühe raamatu, aga on olnud ka kuid, kus neid tuleb üle kümne. Enda lemmikraamatuks nimetab Marju George Orwelli “Loomade farmi”, aga ka Margaret Atwoodi raamatud on meelepärased. 

Ise kirjutama ta ei kipu, sest arvab, et pole piisavalt loominguline ja temas ei pakitse ühtegi lugu. Küll on ta aga kätt proovinud tõlkijana ja siis saab ta olla justkui kaasautor.

Marju tõdeb, et ainult tõlkijana ta töötada ei tahaks, sest siis sureks ta arvuti taha ära. Marju vajab enda ümber inimesi ning õpilastega töötades tunneb ta ennast maksimaalselt 25-aastasena. Õpilased lihtsalt hoiavad teda noorena.

Meeldib teel olla

Marju õpilane Riti Järveots toob välja, et õpetajale meeldib ka väga reisida ning enda reisidest rääkida.

Marju ise arvab, et ülekantud tähenduses meeldib talle teelolek rohkem kui sihtkoht, sest protsessi käigus õpib alati rohkem, kui finišisse jõudes. Reisimine rikastab silmaringi ning aitab paremini aru saada erinevatest kultuuridest pärit inimeste käitumisest ja mõttemaailmast.

Kolleegid Ave Jõgi ja Marit Tarkin kiidavad ka Marju huumorimeelt. Marju teab peast kilde kõikidest kultusfilmidest ning otsib igasugu meeme ja nalju, mida siis sõpradega jagab. Tema naerukihin õpetajate toas nakatab teisigi.  Marit lisab, et luurele läheks Marjuga iga kell.

Lõpetuseks saab sõna Marju ise: “Tenez bon, c’est bientôt l’été!”*

---

*Pidage vastu, varsti on suvi!

10 aastat Tartus Eesti absoluutses eliitkoolis Miina Härma Gümnaasiumis töötanud Piret ütleb, et tulla vanimast eestikeelsest gümnaasiumist tööle ühte Eesti noorimasse gümnaasiumisse oli küll intrigeeriv, kuid ta on oma otsusega rahul. Siin on tema sõnul palju suurepäraseid inimesi ja koostöö toimib ladusalt ning väga hästi on vastu võetud ka neid, kes tulid siia mandrilt ja ei taba veel kõiki allhoovusi.

Pireti valis Silmapiiri jaoks välja eelmine õpetaja-persoon Koit Simso. Põhjusel, et Piretit ei tunne tema ega ka enamik õpilasi.

Õpetaja huvi oma aine vastu ergutab ka õpilasi

Abiturient Eliise Kask sõnab, et Piret on suurepärane õpetaja, kes on teadlik oma ainest. Tema tunnid on väga huvitavad ja hästi sisustatud, sest ta kasutab oma tundides erinevaid õppemeetodeid.

Ka G2 õpilase Andris Tamburi sõnul on Pireti tunnid läbimõeldud ning mitmekülgsed. “Klassi ees tundi andes on näha, et õpetaja ise on väga kirglik selle suhtes, millest ta räägib, ning selline suhtumine äratab ka õpilastes huvi aktiivsemalt tunnis kaasa töötama.”

Pireti kaasmentori Monika Manderi sõnul on Pireti üks paljudest noortega suhtlemisel olulistest külgedest see, et ta on mõistev ja toetav. Koit Simso arvates väärib tähelepanu aga hoopis Pireti fantaasialend, mis koolitustel rühmatööde ajal elavalt väljendub. Nimelt suudab Piret vajadusel täiesti tuimalt ja tõsiselt ka kõige naljakamaid asju ette kanda.

Anni Haandi peab Pireti puhul imetlusväärseks tema meeletult laia silmaringi ja kadestamisväärseid teadmisi. Samal ajal on Piretil kolleegi sõnul alati tagataskust võtta mõni hea näide või humoorikas nali.

Piretile endale meeldib mõelda, et ta on rahulik ja leebe. Kuid ta teab ka, et võib olla intensiivne, mis ei pruugi õpilastele lihtne olla. See juhtub siis, kui mängu tuleb teema, mis talle väga korda läheb. Ta meenutab lõbusat lugu ühest üsnagi ekstreemsest olukorrast: “Kunagi hakkasin rääkima toimetulekust ja vaesusest ühiskonnas sellise hooga, et seljas olnud triiksärgi varrukas rebenes pluusi küljest lahti ning sealt edasi oli juba palju “lihtsam” toimetulekuprobleemidest ühiskonnas rääkida.”

Pireti liigset hoogu minemist nendib ka G1 õpilane Joosep Berens, kelle sõnul võib tõesti olla vahel raske õpetajaga sammu pidada. Samas on Piret Joosepi arvates kalkuleeriv ja konktreetne inimene, kes mulli ajama ei hakka. 

Piret hakkas õpetajaks tänu oma õpetajast emale ning oma kooliaja karismaatilistele õpetajatele, kelle tunnid olid nagu etendused, mida meenutades süda siiani soojaks läheb.

„Nad olid ise elavad õppekavad,“ kirjeldab Piret oma õpetajaid. Näitena toob ta loo kehalise kasvatuse tunnist, kus tuli järsakust slaalomit suusatades alla lasta ning slaalomipostideks olid rivistatud neli kehalise kasvatuse õpetajat.

“Sa õpid selle asja ju ära!” kommenteeris ta kummalist olukorda.

Ema õpetajaametiga seoses meenub talle hoopis lugu,  kuidas ema sattus juuksurisse oma endise õpilase juurde, kellel oli ajalugu rahuldav olnud. Juba keset lõikust sai ema aru, et siit tuleb ka rahuldav soeng.

“No mis teha. Kolm kolme vastu,” naerab Piret, et see lugu tõestab karma olemasolu, öeldes, et eks kardab isegi seda, kuid hindeid tuleb ju panna ja ise enda juukseid ka ei tahaks lõikama hakata.

Andris Tambur peab Pireti juures kõige silmapaistvamaks tema hobusesaba, mis klassi ees käies edasi-tagasi liigub.

G1 õpilane Säde Leen Holm on aga märganud, et Piret käib oma klassis ilma jalanõudeta, või nagu Saaremaal ikka öeldakse, sokipöisel. Kuigi tema kohta peaks pigem ütlema sukapöisel, arvestades, milliste kauniste värviliste sukkpükstega Piretit kooli peal näha võib. Säde arvates on jalanõudeta käimine märk sellest, et õpetaja tunneb end klassis mugavalt.

Piret tõdeb, et nii on tõesti mugav ja mõnus, kuid teeb seda ka sellepärast, et klassis ringi käies iseseisvalt töötavaid õpilasi kingaklõbinaga mitte häirida. Seda on Piret õppinud oma peaaegu 20 õpetajaks oldud aasta vältel saadud õpilaste tagasisidest.

Piretile meeldib õpetajaks olemise juures see, et töö ei lase väga ära sammalduda ning pidevalt saab olla elu ja uuenduste keskel. Õpetajatöö juures ei meeldi talle aga, et palju tööd tuleb teha pärast tunde, ning kui tahta hästi teha, siis võtab see meeletult aega. Pireti töökust kinnitavad ka teised õpetajad. Koidu sõnul Piretit õpetajate toas liiga tihti ei näe ning tal on sageli heas mõttes kiire ja palju toimetusi. Monika sõnab, et Piret on see inimene, kes palju teeb, see palju jõuab. Tihti on teda kella 19-20 ajal veel kooli peal näha.

Tööelust välja lülitumiseks veedab Piret tihti palju aega looduses või muuseumites, käib keraamikaringis ning õpib prantsuse keelt. Mentorina on Piret oma õpilaste sõnul rahulik, sõbralik ja toetav. Monika sõnul sujub Piretiga mentorluse koostöö väga hästi: „Meil on selle mõne kuuga tekkinud hästi toimiv tiimitöö. Aeg-ajalt tuleb ette asju, millega ise alati tegeleda ei jõua, ja kui minna Piretilt küsima, siis on tal alati vastus olemas.” Monika kahtlustas juba esimest korda koolitusel Piretiga paaris ülesannet lahendades, et nad võivad kaasmentoriteks sattuda, ning ta on rahul, et nii läks. Piret on seltskondlik inimene, kellega igav ei hakka.

Ainus veidigi kehvem omadus õpetaja Koit Simso juures paistab olevat asjaolu, et kui õpetajate toas midagi magusat saadaval on, sõbruneb ta sellega jäädavalt. Teisalt pole ju nii hea inimese jaoks kahju.

Koitu kiidavad kõik. Tal olevat justkui mitu palet. Ühel poolt rahulik sõbralik kannatlik ja toetav õpetaja, kes oskab vajadusel olla ka karm. Positiivne ja realistlik mees.

Liiga pehme

Koit ise arvab, et ta on liiga pehme. „Tahaksin olla karmim,” naerab ta. Õpilane Oliver Oolup arvab, et isegi kui õpetaja on leebe, tuleb asjad ära teha ja hea hinde vääriline olla.

Õpilane Kendro Veskimeister ütleb, et nii õpetaja kui ka juhendajana on Koit pigem kannatlik, ei istu otseselt kukil, kuid on üleüldiselt mõõdukalt asjalik. Vajadusel võib ta Kendro sõnul olla väga energiline.

Õpetaja Andra Allmägi on kaasmentorina justkui või sees. „Hea saak!” ütleb ta Koidu kohta.

Juba esimeses mentortunnis pandi koos klassiga paika, et Andra on kuri ja Koit on hea. „Olen õnnelik, et klassi ees on õpilastel võimalus vaadata sellist pruunisilmset meeldiva naeratusega inimest, samal ajal, kui teine kõrval uriseb,” kirjeldab Andra ja kiidab Koitu ka selle eest, et ta paberimajanduse alati korras hoiab.

„Tihti ei saa ma aru, kuidas mõnel inimesel saab oma kohustusest ükskõik olla,” ütleb Koit, kes on ülimalt kohusetundlik.

Kuhu kaovad kommid?

Kiituse kohta arvab ta, et tegelikult kõik tema juures nii roosiline ei ole: „Arvan, et olen päris jäärapäine. Isegi kui alternatiivsed variandid on ka head, kipun enda seisukoha juurde jääma.”

Õpilane Ermo Nõmm tõstab Koidu juures esile tema vastupidavust. Ta ütleb, et Koit on talle eeskujuks oma sitkusega, inimene, kes jõuab palju. Koit ise on sellise jutu peale meeldivalt üllatunud.

„Tegelikult on ajast kogu aeg puudu! Saaremaale tagasi kolides on olnud raske leida aega töö, pere ja hobide jaoks. Et kõike seda suudaksin, ei tea siiamaani, kuidas pean asjad sättima. Tunnen, et tahaks veel enamatki teha,” kurdab ta.

Õpetaja Getter Must on aga avastanud, et Koit on üks paras maiasmokk: „Alati, kui õpetajate tuppa on toodud midagi magusat, siis võib seal tiirlemas näha ka Koitu, kellel nägu naerul.”

Koit muigab, et eks ta ole juba vahele jäänud jah: „Enamik õpetajaid on seda minu juures tähele pannud.”

Plaan peab olema

G2.m klass kinnitab, et Koit ei vaja asjade planeerimiseks palju aega – kõik valmib käigu pealt. „Koit on nagu ühele õigele spordimehele kohane kiire reageerija. Spontaansus vast iseloomustabki teda kõige paremini,” kinnitavad Triinu Räim ja Liisi Leppik.

Koidule endale ei meeldi tegelikult üldse käigu pealt asju planeerida. Plaani järgi on parem. Improviseerimisoskus tuli kaasa eelmisest töökohast, kus oli kuus kehalise kasvatuse õpetajat ja kunagi ei teadnud, kus saab tundi teha. Plaan B pidi alati olemas olema.

Triinu ja Liisi ütlevad, et Koit on võimeline täitma kõik soovid.

„Näiteks, kui sa Koidu kuuldes mainiksid, et sa tahad saada endale jõehobu, kes sulle hommikul kohvi keedaks, siis võib üsna kindel olla, et ülejäänud päeva tegeleb Koit selle nimel, et sa selle kohvi keetva jõehobu endale saaksid. Ja isegi, kui ta jõehobu kuskilt välja ei suuda võluda, siis presskannu saad sa igal juhul!” toovad Triinu ja Liisi näite.

Nad lisavad, et kui Koit taaskord peaks kuskile hiljaks jääma, siis ei maksa pahandada – te ei pidanud vähemalt hämarikku ootama.

Kõik ei peagi meeldima

Õpilased kiidavad Koitu hea suhtlejana, kes loomulikult oskab ka nalja visata. Õpetaja ise ütleb, et gümnaasiumiõpilastega saad rääkida juba nagu täiskasvanutega, kes saavad asjadest aru ja ei pea mitu korda üle rääkima. Tema kannatlikkust panevat tihti proovile hoopis tema enda kolm last, mitte õpilased.

Saaremaa gümnaasiumiga on Koit rahul. Tegemistel seinu ees ei ole ja kolleegid on toredad ning ühtehoidvad.

Oma töö tegemiseks motiveerib Koitu just see, et ta on leidnud endale elukutse, mis paneb ta silmad särama ja mida ta naudib – ta ei pea tegema midagi vastu tahtmist.

„Kui on asjad, mida ma ei taha teha, siis meenutan endale, et elus ongi palju asju, mida ei soovi, aga need lihtsalt tuleb ära teha.”

Koidule on meelde jäänud oma vanaema ütlus: „Tee, mis sa teed, aga peaasi, et sa õnnelik oleksid!” Seda ta oma elus igapäevaselt praktiseeribki.